neljapäev, 31. märts 2011

vaesusest

        Enamik meist on tulvil ühiskonnast pärinevatest asjadest. Ahnus, kadedus, viha, vihkamine, armukadedus, ängistus - oleme tulvil neist asjust, mida ühiskond ja me ise oleme endis loonud. Erinevad usundid on üle kogu maailma jutlustanud vaesusideaali. Munk paneb selga vastava rüü, võtab endale uue nime, sööb kasinalt ja asub kongi elama. Kuid nood inimesed, kes on väliselt vaeseks hakanud, on endiselt sisemas täidetud ühiskonnaga kaasnevatest asjadest, sest nad taotlevad ikka veel positsiooni ja mõjukust. Nad kuuluvad ühte või teisse ordusse, nii- või naasugusesse usundisse, elavad endiselt mingi kultuuritraditsiooni jaotuse raamides.  

See pole vaesus. Vaesus tähendab täielikku vabadust ühiskonnast, kuigi inimesel on seejuures mingi riie või söögikord rohkem - hüva jumal, kelle asi see on? Õnnetuseks pesitseb enamikes inimestes haiglane tung endale tähelepanu tõmmata.

Vaesusest saab imepäraselt kaunis asi siis, kui mõte on vaba ühiskonnast. Inimesel tuleb muutuda sisimas kasinaks, sest siis pole enam püüdlemist, küsimist, soove - ei midagi! Vaid selline sisemine vaesus suudab näha konfliktivaba elu tõde.


kujutelmadest

        Kõik inimestevahelised suhted põhinevad kujutelmade loomises seisneval kaitsemehhanismil. Igas suhtes loob inimene teisest endale mingi kujutelma ning suhe arenebki nende kahe kujutelma vahel.

Kui ütlen, et tunnen teid, siis mõtlen sellega, et tundsin teid eile. Ma ei tunne teid praegu. Kõik, mis ma tean, on vaid kujutelm teie kohta. See kujutelm koosneb sellest, mis te olete öelnud minu kiitmiseks või solvamiseks, mis te mulle teinud olete; see koosneb kõigist teiega seonduvatest mälestustest ning teie kujutelm minust tekib samal moel. Need kujutelmad suhtlevad omavahel ja ei lase meil teineteisega tõeliselt kokku puutuda.

Naisel on kujutelm oma mehest - teadlikult ehk mitte, aga see ei muuda asja - ja samuti on mehel mingi kujutelm naisest. Inimesel on kujutelm oma kodumaast ja iseendast ning me aina tugevdame ja täiendame neid kujutelmi. Suhted kujunevadki nende kujutelmade vahel. Tegelik inimestevaheline suhe lõpeb, kui algab kujutelmade moodustamine. 

Kujutelmadel põhinev suhe ei saa iialgi olla rahumeelne, sest need on välja mõeldud ja inimene ei saa elada abstraktsioonis. Ometi me seda just teemegi: elame ideedes, teooriates, sümbolites ja kujutelmades, mille oleme endi ja teiste kohta loonud ning mis pole sugugi tõepärased. Kõik meie suhted, olgu need siis suhted vara, ideede või inimestega, põhinevad kujutelmade loomisel ning seepärast tekib alati konflikt.

Kõik meie suhted on tegelikult kujutletavad, see tähendab, et nad põhinevad mõtte loodud kujutelmal. Me ei näe kunagi teineteist sellisena, nagu me tegelikult oleme. Sellepärast on oluline mõista, mitte mõistuspäraselt, vaid tegelikult oma igapäevaelus, seda, kuidas te olete loonud kujutelmad oma abikaasa, naabri, lapse, maa, juhtide, poliitikute, jumalate kohta - need ongi ainult kujutelmad.

Kuidas on siis võimalik elada täielikult rahus iseenda ja kõigi teistega? Elu eksisteerib suhete näol ja kui see elu põhineb mingil abstraktsioonil, ideel või spekulatiivsel eeldusel, siis peab selline abstraktne elamine paratamatult tekitama suhteid, mis kujunevadki lahinguväljadeks. Kas inimesel on üldse võimalik elada täielikult korrapärast siseelu ilma mingi sunduse, matkimise, mahasurumise või sublimatsioonita? Kas ta suudab luua endas sellist korda, elavat seisundit, mis ei ole ideedega piiritletud, sisemist tüünust, mida ühelgi hetkel miski ei häiri - mitte mingis fantastilis-müütilises abstraktses maailmas, vaid igapäevaelus tööl ja kodus?

Me peaksime selle küsimusega väga hoolikalt tegelema, sest meie teadvuses pole ühtki konfliktivaba paika. See konflikt - vasturääkivus, eraldatus, kahesus - eksisteerib kõigis meie suhetes, olgu siis tegemist lähedasima inimesega, naabriga või hoopis ühiskonnaga tervikuna. Kui jälgime end ja oma suhteid ühiskonnaga, siis näeme, et konflikt on olemas meie olemuse kõigil tasanditel - väiksem või suurem konflikt, mis tekitab väga pealiskaudseid reaktsioone või laastavaid tagajärgi. 

Inimene võtab konflikti igapäevaelu loomupärase osana, sest tema eluviisi koostisesse kuuluvad võistlemine, armukadedus, saamahimu ja agressioon. Kui me võtame omaks sellise eluviisi, siis me tunnistame ühiskonna ülesehitust sellisena, nagu see on, ja elame lugupeetavuse malli järgi. Sellesse malli ongi enamik meist kinni jooksnud, sest suurem osa inimestest tahab üliväga olla lugupeetav seltskond. Kui me uurime oma meelt ja südant, oma mõtteviisi, seda, kuidas me tunneme ja tegutseme igapäevaelus, siis märkame, et kuni me järgime ühiskonna malli, on meie elu üksainus lahinguväli

Kui me seda malli omaks ei võta - ja ükski religioosne inimene ei saa kuidagi sellist ühiskonda tunnustada - siis oleme ühiskonna psühholoogilisest struktuurist vabad.

Te ei saa armastust ega ilu viljeleda ega tõde leiutada, aga kui olete pidevalt teadlik sellest, mida teete, kuidas mõtlete ja käitute, siis suudate kasvatada teadvelolekut, mille abil hakkate nägema naudingu, iha, kurbuse loomust ning inimese äärmist üksildust ja tüdimust. See on võimalik vaid siis, kui vaatleja, kes loob kujutelma, kes on kogum mälestusi ja mõtteid, kimp abstraktsioone, ei ole pidev

Täielik teadvelolek on tähelepanuseisundi kõrgeim vorm, kus meel on täiesti vaikne ja liikumatu. See pole distsiplineeritud vaikus. See on täielik vaikus, milles pole vaatlejat ega ka vaadeldavat, on religioosse meele kõrgeim vorm. Seda, mis selles seisundis toimub, ei saa sõnadega väljendada, sest sõnadega öeldu pole tõelisus. 


vägivallast

      Hirm, nauding, kannatus, mõtlemine ja vägivald on kõik omavahel tihedalt seotud. Enamik meist tunneb rõõmu vägivallast, vastumeelsust kellegi suhtes, mingi rassi või grupi vihkamisest, vaenulikest tunnetest teiste inimeste suhtes. Aga selles meeleseisundis, milles pole vägivalda, on rõõm, mis on hoopis midagi muud kui lõbu vägivallast kõigi selle konfliktide, vihavaenude ja hirmudega.

Kas me suudame minna vägivalla juurteni ja sellest vabaneda. See on väga keeruline probleem. Sajandeid on inimene olnud vägivaldne, üle kogu maailma on usundid püüdnud seda taltsutada ja ühelgi neist pole see õnnestunud. Kui võtame selle probleemi ette, siis peame sellesse väga tõsimeelselt suhtuma, aga kui me tahame sellega vaid intellektuaalse meelelahutuse eesmärgil mängida, siis ei jõua me kuigi kaugele.

Kas vägivalla probleem on väljas- või seespool? Kas te tahate lahendada seda probleemi välismaailmas või on teil kirbule võetud vägivald teis eneses?

Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite.

Me püüame mõista vägivalda kui fakti, mitte kui ideed, kui fakti, mis eksisteerib inimolendis ja see on olend olen mina. Et asjale läheneda, pean olema sellele täielikult avatud. Pean olema sellises meeleseisundis, mis nõuab, et näeksin seda asja lõpuni ega peatuks poolel teel.

Küllap on mulle ilmselge, et olen vägivaldne inimolend. Olen kogenud vägivalda viha näol, vägivalda oma seksuaalnõudmistes, vihkamises, mis loob vaenulikust, vägivalda armukadedusest jne - olen seda tunda saanud ja ütlen enesele: "Tahan mõista kogu seda probleemi, mitte ainult üht kildu, mis väljendub sõjas, vaid inimeses olevat agressiooni, mis on ka loomades ning millest mina olen osa."

Vägivald ei ole ainult see, kui tapame kedagi. Vägivald on ka see, kui me kasutame teravaid sõnu, peletame kellegi endast viipega eemale või kuuletume hirmu tõttu. Vägivald ei ole üksnes organiseeritud tapatöö Jumala, ühiskonna või isamaa nimel, see on palju peenem ja sügavam ning me uurime seda juurteni välja.

Kui te nimetate end hinduks, muhameedlaseks, kristlaseks, eurooplaseks või millekski muuks, siis on see vägivaldne. Kas teate, miks? Sest te eraldate end ülejäänust inimkonnast. Kui eraldate end uskumuse, rahvuse või traditsiooni alusel, siis see tekitab vägivalda. Seega ei kuulu inimene, kes püüab vägivalda mõista, ühtegi riiki, usundisse, parteisse või süsteemi; tema hooleks on mõista kogu inimkonda. 

Mõned kasutavad vägivallast vabanemiseks vägivallatuse aadet ja me mõtleme, et kui meie aateks on vägivalla vastand, vägivallatus, siis vabaneme tegelikkusest, aga me ei saa ometi sellest vabaks. Meil on olnud arvutult ideaale, kõik pühad raamatud on neid täis, aga ometi oleme endiselt vägivaldsed.

Kui tahate mõista tegelikkust, siis peate pühendama sellele kogu oma tähelepanu, kogu oma jõu. Tähelepanu ja jõud on hajutatud, kui loote väljamõeldud ideaalse maailma. Kas suudate ideaali täielikult hallata? Inimene, kes on tõeliselt tõsimeelne ja keda ajendab välja uurida, mis on tõde või armastus, ei oma mingeid mõisteid. Ta elab vaid selles, mis on.

Kui suudate kogu vägivalla olemuse palet selgelt näha - mitte ainult väljas, vaid ka teie sees, mis tähendab, et olete täielikult vaba vägivallast, sest te pole võtnud omaks ühtegi ideoloogiat, mille abil sellest vabaneda.


kolmapäev, 30. märts 2011

hirmust

      Üks meie kõige suuremaid probleeme elus on hirm. Hirmust haaratud meel elab segaduses, konfliktis, mistõttu selline meel on paratamatult vägivaldne, moonutatud ja agressiivne. See meel söenda väljakujunenud mõtlemismallidest lahti öelda ja see omakorda tekitab silmakirjalikust. Kuni me pole hirmust vabad, võime kõrgemaile mäele ronida ja igasuguseid jumalaid leiutada, aga me jääme ikkagi pimedusse.

Kuna me elame rikutud ja totras ühiskonnas ning saame hariduse, mis omakorda oma rõhuasetusega võistlemisele kutsub esile hirmu, oleme kõik koormatud mingisuguste hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.

On ka füüsiline hirm, aga see on loomadelt päritud reageerimisviis. Meid huvitavad psüühilised hirmud, sest kui mõistame sügavaid psüühilisi hirme, suudame silmitsi seista ka loomsete hirmudega. Kui hakkame esmalt tegelema loomsete hirmudega, siis ei aitaks see kuidagi mõista psüühilisi hirme.

Kõik me kardame midagi, hirm ei esine abstraktsel kujul, vaid on alati millegagi seotud. Kas te tunnete enese hirme: hirm kaotada töö, hirm, et ei jätku raha, mida naabrid meist mõtlevad, hirm valu, haiguste, surma ees jne. Kas teate teile omaseid hirme? Mida te nendega tavaliselt teete? Jooksete eest ära, eks ole, või leiutate mõtteid ja kujutelmi, et hirme varjata? Hirmu eest põgenemine tähendab hirmu suurendamist.

Üks hirmu olulisemaid põhjusi on see, et me ei taha end näha sellisena, nagu oleme. Peale hirmude peame uurima ka seda päästeteede võrku, mille oleme loonud hirmude eest põgenemiseks. Kui meel (siia kuulub ka aju) püüab hirmust üle saada, seda alla suruda, korrale kutsuda, valitseda või millekski muuks tõlgendada, siis tekib hõõrumine, konflikt, mis on lihtsalt jõu raiskamine.

Esimene asi, mida peame eneselt küsima, on: mis on hirm ja kuidas see tekib? Mida tähendab sõna hirm? Ma küsin eneselt, mis on hirm, mitte seda, mida ma kardan. 

Võtke just teile omane hirm ja vaadake seda. Jälgige, kuidas te sellele reageerite. Kas saate vaadelda oma hirme ilma igasuguse põgenemise, õigustamise, hukkamõistmise või mahasurumiseta? Kas saate vaadata hirmu ilma selle sõnata, mis hirmu tekitab? Kas saate näiteks ilma vastava sõnata vaadata surma? Sõna surm iseenesest tekitab teatava võbina, kas pole nii, nagu ka sõnal armastus on oma võnge, oma kuju. Kas see kujutelm, mis teil on surmast, mälestus paljudest suremistest ja enese nende juhtumitega seostamine - kas see kujutelm loob hirmu? Või kardate tõesti lõppu, mitte seda pilti, mis loob lõpu. Kas teie hirmu tekitab sõna surm või tegelik lõpp? Kui teid paneb kartma sõna või mälestus, siis pole see üldse hirm. 

Näeme, et üht liiki hirmu kutsub esile mõtlemine. Kas ka muud laadi hirme? Kas alati põhjustab hirmu mingi mõte ja kui see on nii, kas on veel mingeid hirmu liike? Me kardame surma - midagi, mis juhtub homme, ülehomme, aja jooksul. Selle vahel, mis on ja mis saab olema, on vahemaa. Mõte on seda kogenud. Mõtlemine loob surmahirmu ja kui see seda ei tee, kas siis ongi üldse hirmu? 

Kas hirm on mõtte tagajärg? Kui see on nii, siis on hirm vana, sest mõte on alati vana. Kui avastame mingi mõtte, siis on see juba vana. Seega kardame möödunu kordumist, s.t. suuname minevikus olnud mõtted tulevikku. Seetõttu on mõtlemine hirmu eest vastutav. Võite ise veenduda, et see on nii. Kui satute millelegi vahetult silmitsi, siis pole hirmu. Hirm tekib alles siis, kui mõte sekkub.

Seetõttu on tekkinud küsimus, kas meelel on võimalik elada täielikult olevikus? Vaid selline meel ei tunne hirmu. Et seda mõista, peame mõistma mõtlemise, mälu ja aja ülesehitust. Selle mõistmise läbi, mitte intellektuaalselt, vaid oma südame, meele, kogu olemusega tunnetades vabaneda hirmust. 

Üks hirmu olulisemaid põhjusi on see, et me ei taha end näha sellisena, nagu oleme.












teisipäev, 29. märts 2011

naudingust

        Sama lugu on seksuaaliha ja kõigi teiste ihadega. Ihas eneses pole midagi halba. Reageerimine on igati normaalne nähtus. Aga siis kui sekkub mõte, mäletseb kogetud heameelt ja muudab selle naudinguks. Mõtlemine tahab elamust korrata ja mida enam te kordate, seda mehhaanilisemaks see muutub. Mida enam te sellest mõtlete, seda rohkem toidab mõte naudingut. Seega loob mõte naudingu iha abil ja säilitab, annab jätkuvuse. Seetõttu rikubki mõtlemine ära ilusa asja poolt tekitatud loomuliku ihalusreaktsiooni. Mõtlemine muudab selle mälestuseks, mida seejärel üha korduv mõtlemine toidab. Muidugi on mälul teatud tasemel oma koht. Igapäevaelus ei saaks me ilma selleta üldse toimida. Oma vallas peab mälu olema tõhus, aga on olemas ka selline meeleseisund, milles mälu osa on pea tähtsusetu. Tõeline vabadus on omane meelele, mis ei ole mälestustest halvatud.
 
Mõte ei ole kunagi uus, sest see on mälu, kogemuste, teadmiste reageering. Mõte, kuna see on vana, teeb vanaks ka selle asja, mida olete heameelega vaadanud ja hetkel tunnetanud. Naudingut ammutate sellest, mis on vana, mitte sellest, mis on uus. Uue puhul ei ole ajalist vahemaad.
 
Kui te suudate vaadata asju, ilma et laseksite naudingul ligineda; vaadata nägu, päikeses helkiva veepinna ilu või mida iganes, mis heameelt tekitab; vaadata nii, et ei soovi samas elamuse kordumist, siis ei ole hingevalu ega hirmu, mistõttu teis vallandub tohutu rõõm. Naudingu muudab piinaks seda korrata ja jäädvustada. Vaadelge püüdlust eneses. Nõue naudingut korrata tekitab piina, sest see nauding ei ole enam samasugune, nagu oli eile. Püüate saavutada sama heameelt, mitte ainut oma ilutunde tarvis, vaid ka sama meeleolu, ning seejärel olete haavunud ja pettunud, sest ei leia seda.
 
Kas olete märganud, mis teiega juhtub, kui te ei saa naudingut, mida püüate? Kas olete märganud, millised lahingud teis puhkevad, kui te ei saa nautida joomist, suitsetamist, seksi või ükskõik mida, mida parasjagu tahate? Olete rahutu, kade ja tulvil viha. Ja see kõik on hirmu üks avaldumisvorme. Kardate, et ei saa seda, mida tahate, või kaotate selle, mis teil on. Kui olete aastaid omanud uskumust või ideoloogiat ja see lööb vankuma või kisub elu teil selle käest, kas ei karda te siis üksi olla? See uskumus on kaua aega andnud teile rahuldust ja naudingut ning kui see ära võetakse, siis olete väljapääsmatus olukorras ja seest tühi ning hirm kestab seni, kui leiate uue naudingu, veel ühe tõekspidamise.
 
See paistab meile niivõrd lihtne olevat ja kuna see on nii lihtne, siis me keeldume seda lihtsust nägemast. Meile meeldib kõike keeruliseks teha. Kui naine teid maha jätab, kas pole te siis armukade? Kas pole teis siis viha? Küllap vihkate seda meest, kes on ta ära meelitanud? See pole ju muud kui hirm kaotada midagi, mis on andnud teile naudingut, hirm kaotada kaaslus, teatav kindelolek ja rahuldustunne omamisest, kas pole nii?
 
Seega kui mõistate, et kus on naudinguotsing, seal on ka piin, siis elage nii, kui soovite, aga ärge kukkuge sellesse kogemata. Kui siiski tahate lõpetada naudingu, mis tähendab ka piina lõppemist, siis peate olema naudingu ülesehituse suhtes tähelepanelikum, mitte lõikama selle oma elust välja. Teil tuleb näha naudingu kogu tähendust; teil tuleb õppida, kuidas elada käesolevas hetkes, mis tähendab seda, et te tajute ilu koheselt ja tunnete sellest hetkest heameelt ja rõõmu, ilma et otsiksite sellest naudingut.

Rõõm - see on midagi vahetut, millest mõeldes muudate ta naudinguks.











esmaspäev, 28. märts 2011

teadvusest

        Teadvus on tervikväli, milles toimib mõtlemine ja eksisteerivad inimsuhted. Selles väljas on kõik ajendid, kavatsused, ihad, naudingud, hirmud, inspiratsioonid, igatsused, lootused, mured ja rõõmud. Kuid me oleme jaganud selle teadvuse aktiivseks ja passiivseks, ülemiseks ja alumiseks tasandiks - kõik igapäevased mõtted, tunded ja toimingud on pinnal ning nende all on nn alateadvus, milles sisalduvad meile tundmatud asjad, mis avaldavad end puhuti teatud vihjete, intuitsioonide ja unenägude kaudu.

Oleme seotud vaid teadvuse ühe nurgakesega, mis moodustab suurema osa meie elust. Ülejäänud osast, alateadvusest koos kõigi ajendite, hirmude, tõeliste ja päritud omadustest, ei tea me midagi. Kuidas sinna pääseda ja kas on üldse olemas selline asi nagu alateadvus? Me kasutame seda sõna väga vabalt. Oleme tunnustanud seda analüütikute ja psühholoogide poolt, aga kas see ikka on olemas? Miks omistame sellele nii erakordse tähenduse?

Kas on võimalik olla täiesti teadlik kogu teadvusest, mitte ainult ühest sellest osast? Kui suudate olla teadlik teadvuse terviklikkusest, siis toimite kogu aeg täieliku, mitte osalise tähelepanuga. Seda on tähtis mõista, sest kui te olete täiesti teadlik kogu teadvuseväljast, siis pole vastuolu. Vastuolu tekib siis, kui jagate teadvuse, mis kujutab endast kõikide mõtete, tunnete ja toimingute koguvälja, erinevates tasanditeks.

Me elame kildudena. Te olete üks inimene tööl ja teine kodus; räägite demokraatiast ja olete oma südames diktaator; räägite, et tuleb oma ligimesi armastada, aga ometi tapate neid konkurentsiga; üks osa teist toimib ja vaatab sõltumatult teisest. Kas olete sellest killustatusest teadlikud? Kas selline aju, mis on enese toimimise ja mõtlemise kildudeks jaganud, suudab olla teadlik kogu väljast? Kas on võimalik vaadata kogu teadvust täielikult, mis tähendab olla terviklik inimolend. Teadke, et enese teadlikkust saate näha vaid siis, kui mõte pole killustatud. See mida näete tervikluses, on Tõde.

Kas suudate seda teha? Enamik meist ei suuda, sest me pole eal sellele probleemile nii tõsimeelselt lähenenud, sest me pole end kunagi tõeliselt vaadanud. Mitte kunagi! Me süüdistame teisi, pehmendame asju seletamise abil või kardame vaadata. Kui aga vaatate totaalselt, siis panete mängu kogu oma tähelepanu, kogu enda olemuse, kõik: silmad, kõrvad ja närvid. Osalete täieliku andumusega, mistõttu ei jää enam ruumi hirmule või vasturääkivusele - siis puudub konflikt.




"See mida näete tervikluses, on Tõde."

Türil, 13. august 2010


kolmapäev, 16. märts 2011

avastamisest

      Sõber või keegi teine võib teile öelda, et on olemas midagi väljaspool aega, kuid mis väärtus on sellel teie jaoks? Kui olete näljane, siis soovite süüa ning te ei soovi ainult sõnadega toidetud olla. Teile on tähtis iseseisev avastamine. Elu ise kutsub teid välja hetkest hetkeni ning kui te reageerite ainult teiste sõnade ja mõistmise piires, siis ei ole teie reageerimisel mingit väärtust. Te peate ise avastama, kas on või ei ole ajatut olukorda.

Selleks me peame väljuma oma pisikesest toast, et uurida jõe pikkust ja laiust, ning näha pikki jõe kallast oleva luha rohelust ja rikkust. Peame maha jätma oma kitsaste akendega toa, ning nägema kõike nii nagu see on; arvustamata, hukka mõistmata, oma hinnangut andmata.

Elu on erakordne mõistatus, mida tuleb iseseisvalt avastada. Kui see mõistatus jääb lahendamata, siis jäätegi elu lõpuni vinduma, jääte tuimaks ja seesmiselt tühjaks ehk küll väliselt võib teil olla raha, võite sõita luksuslikus autos ja kanda kalleid rõivaid.

Kas pole tragöödia, kui te ei avasta iseseisvalt, mis tähendab armastada? Kui te ei tunne armastust praegu, ei saa te iialgi seda tunda, sest kui saate vanemaks siis muutub armastus kaubaks, mida saab osta ja müüa. Kuid kui te kutsute armastuse oma südamesse ja armastate taimi, loomi, rändurit, vigast, siis küpsesse ikka jõudes ei jää te kitsate akendega väiksesse ruumi, vaid väljute sellest ja armastate tervet elu.

Armastus on tõelisus, see ei ole emotsionaalne, temast ei pasundata. Sentimentaalsust pole armastuses üldse. On väga tähtis ja tõsine ülesanne tunda armastust juba noorena. Teie vanemad ja õpetajad ei tunne võib-olla armastust ning sel põhjusel on nad loonud selle koletu maailma, ühiskonna, mis on pidevalt sõjajalal nii iseendaga kui teiste ühiskondadega. Nende religioonid, nende filosoofiad ja nende ideoloogiad on valed, kui neis puudub armastus. Kõik nad märkavad vaid osakest, siis nad vaatavad välja läbi kitsa akna, kust vaade võib olla väga meeldiv ja isegi avar, kuid see ei ole kogu elu avarus. Ilma selle intensiivse armastustundeta ei näe te kunagi elu tervikuna; seetõttu jääte alati armetuks ning elu lõpul ei evi te midagi muud kui tuhka ning hulga tühje sõnu. 
 

“Usalda armastust isegi siis, kui ta toob muret. Ära sule talle südant.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”


“Süda on vaid selleks, et ta anda ära pisaras ja laulus, mu arm.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”


“Lõbu on üürike otsekui kastetilk, naermise ajal ta sureb. Aga mure on tugev ja põline. Las murelik armastus olla valvel su silmis.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”


"Lootos õitseb päikese käes ja kaotab kõik, mis tal on. Ta ei tahaks jääda nuppu igaveses talveudus.”
“Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.”


Rabindranath Tagore "Aednik" (1915)



millelegi astume me igal päeval sammukese lähemale.. või millestki eemale?

Veneetsias, Püha Markuse kiriku katus, 6. märts 2011


esmaspäev, 14. märts 2011

maskidest

      Enamik meist ihkab rahuldatust, mida pakub mingi positsioon ühiskonnas, sest meil on hirm olla eikeegi. Ühiskond on üles ehitatud nii, et kodanikku, kel on austusväärne positsioon, koheldakse väga aupaklikult, aga positsioonita inimest pillutakse hoolimatult kui tühisust sinna-tänna. Igaüks tahab endale mingit positsiooni, mingit sorti maski, olgu see siis ühiskonnas, peres või Jumala paremal käel, mida teised tunnustavad, vastasel juhul pole see midagi väärt. Peame alati tribüünil istuma. Sisimas aga oleme kannatuste käes vaevlevad kurjuse- ja viletsusepuntrad, mistõttu on väga meeldiv, kui meid väliselt suurteks kujudeks peetakse. See positsiooniiha, janu lugupeetavuse, võimu ja ühiskondliku tunnustuse järgi mingit laadi silmapaistvuse eest on soov teiste üle valitseda, mis on omakorda üks agressiooni vorme. Ja mis on selle agressiivsuse põhjuseks? Hirm, kas pole nii?

Sellises rikutud ja totras ühiskonnas saame oma hariduse, mis oma rõhuasetusega kutsub esile hirmu. Nii olemegi me kõik koormatud mingisuguste hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.

Enda hirmude eest oleme põgenenud maskide taha, sest me ei taha end näha sellistena, nagu oleme. Nende taha varjunult oleme aga kaotanud oma isikupära, sest kanname ühiskonna mõjude poolt peale pandud personaalset maski ja see personaalsus e. mask on ühiskonnale sobiv omadus. Ühiskond ei salli meie tegelikku isikupära ja individuaalsust. Ühiskond vajab hirmu kütkeis maskide taha programmeeritud nö "lambakarja", mitte inimesi, kes oleksid endast teadlikud. Valitseva ühiskonnakorra omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks on vajalik enamiku inimeste täielik allumine ... 

 



Su palg nii sile, naeratav
ja lubadustest täis on suu


ent silmad -- tühjad..
mask on see, mida kanna(ta)d.


oled see Sa ise?
olid?


Veneetsias, 7. märts 2011




reede, 11. märts 2011

kas on midagi ...

      Läbi aegade on inimene otsinud midagi mis on väljaspool teda ennast ja sealpool materiaalset heaolu; midagi mida me nimetame tõeks, Jumalaks või teispoolsuseks, ajatut seisundit; midagi mida ei saa häirida asjaolud, mõtted või inimlik rikutus.

Inimene on alati küsinud: millest see kõik tuleb? Kas elul on üldse mingi mõte? Ta näeb elu määratut segadust, kõiki neid julmusi, ülestõuse, sõdu, lõputuid jaotusi usu, ideoloogia ja rahvuse alusel ning küsib sügava ja püsiva pettumustundega, mida peaks tegema, mis see on, mida me ise nimetame elamiseks, kas on midagi väljaspool seda? Leidmata seda tuhande nimega nimetut asja, mida ta on alati otsinud, kultiveerib inimene usku - päästjasse või ideaali - ning usk sigitab alati vägivalda.

Selles pidevas võitluses, mida nimetame elamiseks, püüame paika panna käitumiskoodeksi vastavalt sellele ühiskonnale, milles me oleme üles kasvanud, olgu see kommunistlik või nn vaba ühiskond. Võtame omaks mingi käitumisstandardi kui osa hindude, muhameedlaste või kristlaste (vastavalt sellele, kus me parasjagu juhtume olema). Loodame, et keegi ütleb meile, milline käitumine ja mõtlemine on õige või väär, ning seda malli järgides muutuvad meie käitumine ja mõtlemine masinlikuks. Sel juhul on meie reaktsioonid automaatsed, mida on iseenda vaatlemise puhul üpris hõlbus märgata.

Sajandeid on õpetajad, autoriteedid, raamatud ja pühakud meile valmis putru suhu toppinud. Ja me oleme saadud teadmistega rahul, mis tähendab seda, et me oleme sõnadest täidetud ning meie elu on pealiskaudne ja tühi. Oleme tühised ja pimedad. Elame sellest, mida on meile räägitud, juhituna kas enese kalduvusest või siis asjaolude ja keskkonna sunnist. Oleme kõikvõimalike mõjude tulemus ja meis pole midagi uut, midagi, mida oleksime ise avastanud; ei midagi algupärast, ürgset või kirgast.

Välises plaanis on toimunud areng härjavankrist reaktiivlennukini, aga psühholoogiliselt pole üksikisik sugugi muutunud. Oleme endiselt sellised, nagu oleme olnud ammustest aegadest - tohutult ahned, kadedad, agressiivsed, armukadedad, murelikud, meeleheitlikud juhuliste rõõmu ja lembehetkedega. Kujutame endast kummalist segu vihkamisest, hirmust ja leebusest.

Igaüks meist on kogu inimkonna möödaniku varamu, kelles peegeldub inimsoo areng. 



vaata ennast, enda peegeldust.

vaata uuesti. kas tunned ära?

Inglismaal Hampshires, 26. veebruar 2011


esmaspäev, 7. märts 2011

"Vabanemine teadaolevast"

       Jiddu Krishnamurti http://www.jiddu-krishnamurti.net/  http://www.youtube.com/watch?v=GT3lFRCjvMc ; 12. mai 1895 Madanapalle, India – 17. veebruar 1986 Ojai, California) oli India (telugu) päritolu filosoof ja vaimne õpetaja. Ta kirjutas ja kõneles filosoofilistel ja vaimsetel teemadel, kuid rõhutas, et ta pole guru, ega tahtnud rajada uut filosoofiat. 

Krishnamurti õpetus lähtub täieliku "vaimse" vabaduse võimalikkusest, mis põhineb oma "loomuse" tundmaõppimisel ning oma meele ja selle reaktsioonide vaatlemise kaudu hetkel, mil need aset leiavad. Tema õpetuses (mis polegi õieti õpetus) on keskne ütlus: "Tõde on radadeta maa" (Truth is a pathless land). Ükski meetod, usund ega õpetaja ei saa viia tõeni. Igaüks vastutab ise oma tee eest.

Krishnamurti ei ole teinud oma ütlustest teooriat. Kõigis ettekannetes räägib ta, et selles, mida ta ütleb, tuleb kahelda, sest ainult see, mida me ise tunnetame, on tõeline taipamine, mitte see, mida me raamatutest loeme. See kehtib ka tema raamatute kohta. Ta püüdis kõigiti takistada uue ideoloogia tekkimist nendest. Selleasemel peavad tema ütlused meid ergutama iseenda elu ja kogu elu tõde ise üles leidma.

Krishnamurti uskus, et kõik inimlikud konfliktid on vaid meie siseseisundi toimed. Alustada ei tule mitte ühiselu pahede välisest kõrvaldamisest, vaid kõigepealt tuleb mõelda inimese seesmisele transformatsioonile, radikaalsele muutusele, millel pole midagi pistmist maailmavaate ega usundiga. Ilmselt on inimene tingitud traditsioonidest ja eelarvamustest, nagu näiteks rahvus, rass ja sugu. On inimesi, kes nende eraldustega üksteist hävitavad: "Saab üha selgemaks, et mitte keskkonnaprobleemid, näljasurm ja vaesus ega üldine ebaõiglus ei ole tegelik probleem, vaid see tõsiasi, et inimesest saab üha enam selle maailma terror. On inimesi, kes üksteist hävitavad. Nad lõhenevad hävitavate eraldavate protsesside toimel klassideks ja rahvusteks. Me oleme saanud vastastikuseks ohuks; sest meid lahutavad organiseeritud religioonid, usutunnistused ja dogmad oma rituaalidega, kogu see mõttetus. Sõjad, sõjaks valmistumine ja aatomipommid – kõik te teate selle maailma õudust. Miks me oleme pärast miljoneid aastaid evolutsiooni, mil me oleme kogunud tohutud teadmised ja kogemused, ikka veel needsamad? Miks me ikka veel kannatame, ikka veel vihkame üksteist, elame isiklikes illusioonides? Miks me oleme hõimus kinni, kaitseme rahvusi? Kus on selle põhjus?"

See on küsimus, mida Krishnamurti aina uutes variatsioonides üha uuesti tõstatab. Lugeja ei tohi aga oodata tavalises mõttes vastust. Vastupidi, ta pöörab küsimuse küsijale tagasi: "Ta õpetas kuulajat vaatama ennast nagu peeglist – vaatlema oma valu, oma raevu, hirmu ja üksildust. 

Krishnamurti tähtteos "Vabanemine teadaolevast" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?166130 on erakordselt terav, selge ning kivinenud mõistust põhjani raputav tekst, mis tõukab meid inimlikust agooniast ja agressiivsusest täielikule psühholoogilisele uuenemisele. 

Krishnamurti ideed on mõjutanud paljusid: George Bernard Shaw, Greta Garbo, Bertrand Russell, Aldous Huxley, Joseph Campbell, Albert Einstein, Alan Watts, Jackson Pollock, Anne Morrow Lindbergh, Christopher Isherwood, Charlie Chaplin, David Bohm ...
 
_________________
 
INIMESE OTSINGUD
   
MIS SEE ON, mida enamik meist otsib? Mis see on, mida igaüks meist soovib? Arvatavasti otsib enamik meist mingit laadi õnne, mingit laadi rahu, armastust. Selleks me võime pimesi pühenduda mingisugusele aatele, ning otsida sealt pelgupaika. See ei lahenda probleemi. Pelk ühele ideele pühendumine ei vabasta konfliktist. Niisiis on meil vaja leida, mis see on - nii sisemist kui ka väliselt -, mida igaüks meist tahab. Kui meil on see asi selge, siis pole vaja minna kuhugi, ei ühegi õpetaja juurde, kirikusse ega organisatsiooni. Meie ainuke raskus seisneb oma kavatsuste väljaselgitamises. Kui me saame selgust, kas tuleb see selgus otsimise kaudu, püüdes teada saada, mida teised ütlevad, alates kõige kõrgemast õpetajast tavalise jutlustajani kõrvaltänava kirikus. Kas te peate minema kellegi juurde, et saada seda teada? Ometi just seda me teeme? Me loeme hulga raamatuid, käime paljudel kohtumistel ning arutame, ühineme organisatsioonidega - püüdes sellega leida abinõusid konfliktidele, oma elumurede lahendamiseks. Või kui me seda kõike ei tee, siis arvame, et oleme leidnud; see tähendab, et meie väitel teatav õpetaja, teatav organisatsioon, teatav raamat rahuldab teid; me oleme leidnud selleks kõik, mida tahame; ja jääme sellele truuks - kaljukindlalt ja sulgunult.

Kas me ei otsi kogu selle segaduse kaudu midagi püsivat, midagi kestvat, mida me nimetame armastuseks, Loojaks, Jumalaks, tõeks milleks iganes soovite - nimel pole tähtsust. Kas seda saab anda meile keegi teine? Kas ei seisne põhiküsimus lõppude lõpuks selles, et senikaua, kui me ei mõista iseennast, puudub mu mõtetel alus, ning kogu otsing on asjatu. Ma võin põgeneda illusioonidesse, ma võin vaidluste, tüli, võitluste eest kõrvale põigelda; ma võin lunastust otsida kellegi teise läbi. Ent senikaua, kui me ei tunne iseennast, ei teadvusta ennast kui tervikut, puudub minu mõtetel, kiindumistel ja tegutsemistel alus.

Ent see on viimane asi mida me soovime: iseennast tunda. Elame oma elu tundmata omaenda mõtlemisviisi ja seda, mispärast te mõtlete teatavaid asju; teadmata oma tingimuste tausta ning seda, mispärast teil on teatavad uskumused kunstist, religioonist, oma riigist, naabrist ja iseendast. Kuidas te saate üldse millestki tõepäraselt mõelda?

Ainult siis, kui meel on rahulik - tänu enda tundmisele, mitte pealesunnitud distsipliinile - ainult siis, selles rahus, selles vaikuses, saab ilmuda tõelus.




vaata, ja ära ütle midagi.

tunne, kuidas päike muutub sõnadeta pehmuseks ja
võtab Su hinge aeglaselt kuid kindlalt tükkhaaval lahti.
kõik vähetähtis kaob.

aeg muutub iseendaks, et võtta Sul käest ja
jalutada olevikku..

Inglismaal Hampshires, 26. veebruar 2011


teisipäev, 1. märts 2011

Nimel pole tähtsust ...

Saamuel Sammelmann on fiktsioon nagu palju muugi meie elus. Nimi pole siin tähtis, vaid mõtted, mida Sinuga jagada soovin. 

Neid mõtteid kogemus/loetust hakkasin enda tarbeks koguma, üleskirjutiste näol, ligemale kaks aastat tagasi (2009. aasta kevadel). Hiljem olen neid kirjutisi sõpradelegi saatnud. 

Miks? 

Ütleme nii, et see on mingi sisemine käsk või sund, mis tuleb kusagilt ... ja millele käe ette panemiseks puudub mul jõud.

Nagu Dante "Jumalikus komöödias", nii olin minagi oma poolel teel eksinud keset paksu metsa. Polnud leidnud seda õiget teeotsa ega otsinudki enam! Ja siis ühel kottpimedal märtsikuu ööl, täpselt kaks aastat tagasi, see juhtus. Nimelt äratas miski "arusaamatu jõud" keset kõige sügavamat und mind järsku üles ja tõstis sealt paksu metsa kõrgete puude latvadest kõrgemale.

Siis nägin ma ... 

oma raamatus "Ookean meri" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?26013 
kirjeldab juhtuvat järgmiselt:  

Ma tõstan pilgu - mina - tõstan pilgu - mina tõstan pilgu - pilgu, ja siis siis ma tõstan pilgu ning ma näen - mina - näen: meri. Esimest korda paljude  päevade jooksul, ma tõesti näen seda. Ja ma kuulen tema määratut häält ja tugevat lõhna ning sees katkematut tantsu, lõputut lainet. Kõik muu kaob ning jääb vaid meri minu ees, minu peal. Ilmutus. Ahastuse ja hirmu pilv, mis mind rusus, hajub vaikselt laiali; häbi, julmuse ja hirmu võrk, mis mu silmi pimestas, vajub laiali; surma vari, mis mõistust õgis, lahustub ning ootamatu selguse äkilises valguses ma viimaks näen, kuulen, mõistan. Meri. Ta näis siiani pealtvaatajana, koguni vaikse kaasosalisena. Näis raamistuse, lavakujunduse, taustana. Nüüd vaatan teda ja saan aru: meri oli kõik. Oli algusest peale kõik.

Paljud targad on selle hetke kohta öelnud, et inimene õpib selle sekundi murdosa jooksul rohkem, kui oma eluaja jooksul kokku. Ei vaidle vastu. Tõsi on, et vastuseid antakse ja samas veel määratu hulk vastuseta küsimusi, mis sulle kaasa antakse. 

Need mõtetesse kerkinud küsimused on alguses piisavalt "veidrad", millede olemasolust puudub varasem teadmine. Samas ei oska ka neile kusagilt vastuseid leida. Oled nagu siil udus või peata jäänud kana!

Järsku aga satuvad eluteele senitundmatud raamatud ja avanevad just need leheküljed, kus Sind huvitavad vastused ilusti kirjas. Avastad, et väga paljud vastused on olnud juba enne Sinu sees peidus, mõistad, et loetud leheküljed on vaid peegeldus Sinust endast. 

Näha Merd: on see saatus, ettemääratus või hoopis eluülesanne ...

... oleme teelised, kes kannavad turjal oma risti Mere poole.

Juhtumisi, kui siit blogist leiad mõningaid mõtteid, milledele oled vastuseid otsinud, on hästi. Olen selle üle õnnelik ja loodetavasti ka Sina.

P.S. Juba kirjutatule lisab vahetevahel oma mõtteuitudega pilte hingematvalt kaunist ... Ja nö "reaalsuse kõverpeeglis" tõena näivat illusiooni, mulle nii oluline inimene, kes läbi moodsa tehnika värvib Merd Merega.


Ja andke nende mõtete eest mulle andeks.


 


Vahel kõnnid Sa Merest eemale. Vahel Mere poole.
Ent see, mis tähtis, on üksnes Meri.

Luksemburgis, 19. jaanuar 2009