vaatleja ja vaadeldav

        Kui ma loon kellestki või millestki kujutelma, siis võin ka seda kujutelma jälgida. Seega on olemas kujutelm ja selle vaatleja. Kui näen kedagi, kellel on, näiteks, punane pluus seljas ning kohe reageerin vastavalt: see kas meeldib mulle või mitte. Poolehoid või vastumeelsus tuleneb mu kultuurikeskkonnast, kasvatusest, mõtteseostest, kalduvustest, minu omandatud ja päritud tunnusjoontest. Sellest keskmest ma vaatan ja hindan. Nõnda on vaatleja eraldi vaadeldavast asjast. 

Vaatleja on teadvel rohkem kui ühest kujutlusest, ta loob tuhandeid kujutelmi. Kas vaatleja on neist kujutelmadest erinev või on ta samuti vaid kujutelm? Ta liidab enesele ja lahutab sellest, mis ta on; vaatleja on alati elav asi, kes pidevalt sisemiste ja väliste mõjude survel kaalub, võrdleb, hindab, mugandub ja muutub. Ta elab teadvuseväljas, mis koosneb tema enda teadmistest, mõjust ja arvututest kaalutlustest. Kui vaatate vaatlejat ehk iseennast, siis näete, et ta sisaldab mälestusi, kogemusi, õnnetusi, mõjutusi, tavasid ja lõputuid kannatuste variatsioone, mis kokku on minevik. Seega on vaatleja nii minevik kui ka olevik ning homne päev on samuti osa temast. Ta on pooleldi elus ja pooleldi surnud ning vaatab läbi selle elu ja surma koos oma elusa ja surnud poolega. Selles meeleseisundis, mis on asjasisene, vaatate teie (vaatleja) hirmu, armastust, sõda, perekonda ja püüate lahendada vaadeldavat asja, mis on väljakutse, uus. Te tõlgendate uut alati vana mõistes ning olete seetõttu lakkamatult konfliktis. 

Üks kujutelm jälgib vaatlejana teisi kujutelmi enese sees ja ümber ning ütleb: "See pilt mulle meeldib, ma jätan selle alles" või "See pilt ei meeldi mulle ja sellepärast ma kavatsen sellest lahti saada." Vaatleja ise on kokku pandud erinevatest kujutelmadest, mis on sündinud reageerimistest paljudele teistele kujutelmadele. Seega võime öelda: "Vaatleja on samuti kujutelm, ainult et ta on end teistest eraldanud ja jälgib neid. See vaatleja, kes on ilmale tulnud paljude teiste kujutelmade kaudu, peab end püsivaks ning tema loodud piltide vahel on ajavahemik. See loob konflikti kujutelmade, mida ta enda hädade põhjuseks peab ja tema enda vahel. Siis ütleb ta: "Ma pean konfliktist vabanema", aga just soov konfliktist lahti saada loob veel ühe kujutelma. 

Teadvelolek kõigest, mis on tõsine mõtlus, näitab, et on olemas keskne kujutelm, mis koosneb kõikidest kujutelmadest, ning see keskne kujutelm, vaatleja, on tsensor, kogeja, hindaja, kohtunik, kes tahab allutada kõik teised kujutelmad või need hoopiski hävitada. Teised kujutelmad on vaatleja hinnangute, arvamuste ja järelduste tagajärg - seetõttu on vaatleja vaadeldav. 

Seega on teadvelolek näidanud inimmeele erinevaid seisundeid, mitmesuguseid kujutelmi ja vastuolu nende vahel; on näidanud sellest tulenevat konflikti, meeleheidet, mis tuleneb suutmatusest midagi teha ning katseid sellest põgeneda. Kõik seda toob esile hoolas ja kahtlev teadvelolek ning siis saame teadlikeks sellest, et vaatleja on vaadeldav. Seda ei teadvusta mingi ülem üksus või kõrgem mina (need on pelgalt kujutelmad), teadvustab seesama teadvelolek, mis näitas, et vaatleja on vaadeldav. 

Kui küsite eneselt, kes on siis see üksus, kes saab vastuse? Ja kes on see, kes uurib? Kui see üksus on osa teadvusest, mõtlemisest, siis ei suuda te seda välja uurida. Ta suudab leida vaid teadveloleku. Kuid kui selles seisundis on ikka veel miski, mis ütleb: "Pean olema teadvel, harjutama teadvelolekut", siis on see taas kujutelm. 

Teadvelolek sellest, et vaatleja on vaadeldav, ei ole samastumine vaadeldavaga. Üsna kerge on end millegagi samastada. Enamik meist samastub millegagi - oma perega, abikaasaga, rahvusega - ning see põhjustab kannatusi ja laastavaid sõdu. Jutt on millestki muust ja mitte sõnaliselt ei tule meil seda mõista, vaid olemuslikult, enese sisimas. Muistses Hiinas oli nõnda, et enne maalimist istus kunstnik selle ees, mida ta kavatses maalida (näiteks puu) päevade, kuude ja aastate kaupa, kuni ta oli see asi. Ta mitte ei samastunud puuga, vaid oli see puu. See tähendab, et tema ja puu vahel polnud mingit vahemaad, polnud vahemiku, mis eraldanuks vaatlejat ja vaadeldavat, polnud kogejat, kes kogeks puu ilu, liikumist, varju, lehtede sügavust ja värve. Ta oli täielikult puu ja alles selles seisundis sai ta maalida. 

Kui vaatleja pole mõistnud, et ta on vaadeldav, siis tekitab iga tema liigutus vaid veel ühe rea kujutelmi ja ta upub taas nendesse. Mis juhtub siis, kui vaatleja on teadvel, et ta on vaadeldav? Mis siis toimub? Vaatleja ei toimi. Ta on alati öelnud: "Pean nende kujutelmadega midagi tegema: neid maha suruma või teisendama"; ta on alati vaadeldava suhtes tegev, toimides ja reageerides kirglikult või hooletult. Seda poolehoiust ja vastumeelsusest ajendatud toimimist võib nimetada positiivseks toimimiseks: "See mulle meeldib, pean sellest kinni hoidma, aga too ei meeldi, tollest tuleb lahti saada." 

Kui vaatleja taipab, et asi, mille suhtes ta toimib, on tema ise, siis pole konflikti tema ja kujutelma vahel. Ta on see. Ta pole sellest lahus. Kui ta oli lahus, siis ta tegi või püüdis sellega midagi teha, aga kui ta mõistab, et ta on see, siis pole poolehoidu ega vastumeelsust ja lahkheli lakkab. 

Mida ta teha saab? Kui miski on teie ise, mis te siis teha saate? Te ei saa selle vastu mässata, põgeneda või isegi seda omaks võtta. See on kohal. Seega lõpeb kogu toimimine, mis tulenes reageerimisest poolehoiule ja vastumeelsusele. 

Siis te leiate teadveloleku, mis on muutunud ääretult elavaks. See pole seotud mingi keskse probleemi või kujutelmaga. Sellest teadveloleku intensiivsusest sünnib uut laadi tähelepanu, mistõttu meel - sest meel ongi see teadvelolek - on muutunud erakordselt tundlikuks ja väga arukaks.  

Meel on teadvelolek, mis on tõsine mõtlus.

On tõsi, et inimesed mõtlevad välja suurejoonelisi lugusid, usuvad neid ise palju aastaid järjest, ja pole üldse tähtis, kui ogarad või ebatõenäolised need juhtuvad olema, neid kantakse kaasas, ja ongi kõik. Niisuguste asjade seisu juures võib isegi õnnelik olla. Õnnelik. Ja sel ei pruugigi lõppu tulla. Kuid siis ühel päeval praksatab miski suure fantastilise väljamõeldise südames katki, ning äkitselt, ilma mingi põhjuseta, variseb kõik ette hoiatamata kokku ning sa jääd paigale, suutmata taibata, kuidas võis juhtuda, et too oivaline lugu ei ole enam sinuga, vaid sinu sees, nagu oleks tegemist kellegi teise rumalusega, ja see keegi teine oled sina. Äkitselt. Mõnikord pole selleks õieti midagi tarviski. Näiteks küsimus. Sellest piisab.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 

vaatamisest ja kuulamisest

       Kui olete uurinud armastuse loomust ja avastanud, et enamiku inimeste jaoks tähendab armastus mugavust, turvatunnet, midagi, mis tagab neile ülejäänud eluks pideva emotsionaalse rahuldatuse, ning taibanud, et see, mida olete pidanud armastuseks, ei ole seda sugugi. See on vaid vastastikune rahuldamine, teineteise ärakasutamine ning selle teadmisega nõustumine on nõudnud teilt väga suurt pingutust, tähelepanu teravust ja teadvelolekut.

Kui ma nüüd ütlen: "Armastusel ei ole homset ega eilset" või "Kui pole keset, siis on armastus", siis on öeldu tõde minu jaoks, aga teie jaoks mitte. Võite seda tsiteerida ja teha sellest vormeli, aga see ei kehti. Teil tuleb ise seda tõsiasja näha, aga see eeldab vabadust vaadata, igasuguse hukkamõistmise, arvustamise, nõustumise või mittenõustumise puudumist. 

Vaadata või kuulata - see on sama - on üks raskemaid asju meie elus. Kui teie silmi pimestavad mured, siis ei näe te päikeseloojangu ilu. Enamik meist on kaotanud kokkupuute loodusega, sest tsiviliseeritud maailm suundub üha enam suurlinnade suunas. Meil pole piisavalt ruumi ja aega sellegi jaoks, et hommikul ja õhtul taevast vaadata. Oleme kaotanud kokkupuute paljude ilusate asjadega. Kas olete märganud, kui vähesed inimesed silmitsevad päikesetõusu ja -loojangut, kuupaistet või valguse peegeldumist vees?

Kuna oleme kaotanud kontakti loodusega, arendame seda enam intellektuaalseid võimeid. Loeme rohkesti raamatuid, külastame muuseume, kuulame kontserte, vaatame telerit vms. Miks me niivõrd kunstist sõltume? Kas see on mingi põgenemine või stimuleerimine? Kui olete vahetus kokkupuutes loodusega, jälgite lindude lendu, taeva ilu, varje küngastel või teise inimese näol, kas te ka siis tahate minna muuseumi, et pilte vaadata? Võib-olla vajate te mingit stimuleerimist sellepärast, et te ei tea, kuidas vaadata kõiki neid asju, mis teid ümbritsevad. 

Üks õpetaja tavatses õpilastega igal hommikul vestelda. Kord oli ta just oma juttu alustamas, kui tuli väike lind, istus aknalauale ja hakkas kõigest südamest laulma. Kui lind laulmise lõpetas ja ära lendas, lausus õpetaja: "Tänane tund on läbi."

Meie üks raskemaid asju on tõesti selgelt näha, mitte ainult väliseid asju, vaid ka siseelu. Kui ütleme, et näeme puud, lille või inimest, kas me siis ikka tõesti näeme neid? Või näeme me pelgalt kujutelmi, mille loovad vastavad sõnad? Kui vaatate puud või pilve õhtutaevas, mis on täis valgust ja rõõmu, kas tegelikult näete seda, mitte ainult silmadega ja mõistuspäraselt, vaid täielikult? 

Kas olete kunagi proovinud vaadata mõnd objekti, näiteks puud, ilma seoste ja teadmisteta, mis teil selle kohta on, ilma eelarvamuste, otsuste ja sõnadeta, mis loovad teie ja puu vahele vaheseina ning ei lase teil näha teda sellisena, nagu ta on. Proovige ja vaadake, mis juhtub, kui te silmitsete puud kogu oma olemusega, kogu oma väega. Selles intensiivsuses leiate, et polegi mingit vaatlejat: on vaid tähelepanu. Vaatleja ja vaadeldav on olemas siis, kui on tegu puuduliku tähelepanuga. Kui vaatate midagi täieliku tähelepanuga, siis kaob aeg - ruum ja seda täitvad mõtted - mälestused. Seda on oluline mõista. 

Ilu seisneb vaatleja ja vaadeldava täielikus hülgamises, mis eeldab täielikult lihtsa olemise kasinust. Mitte kasinust, mis on omane preestrile ning seisneb käskudes, keeldudes, reeglites ja kuulekuses, ega ka mitte kasinust riietes, mõtetes, toidus ja käitumises. Selles eneseloovutuses ja totaalses kasinuses pole enam mingit saavutamist ega redelit, mida mööda ronida. On vaid esimene samm ja see on igikestev samm. Teid ümbritseb loodus, ükski koer ei haugu, autod ei sõida, isegi linnud ei siputa tiibu. Olete täiesti vaikne ja ka loodus teie ümber on tervenisti vaikne. Selles vaikuses, mis hõlmab nii vaatlejat kui ka vaadeldavat - kui vaatleja ei tõlgi nähtut mõtteisse - ilmneb ilu. Pole loodust ega vaatlejat, on vaid üksi olev meel; meel on üksi, mitte eraldatud, üksi vaikuses ja see vaikus on ilu. Kui armastate, on siis mingi vaatleja olemas? Vaatleja on olemas vaid siis, kui armastus muundub ihaks ja naudinguks. Kui armastusega ei liitu iha ja nauding, siis on armastus tugev. Nagu ilugi on see iga päev midagi täiesti uut.  

Armastusel pole eilset ega homset.

Oma tuhandest kogemustest suudame ehk kõige rohkem ühe üle kanda keelde ning sedagi vaid juhuslikult, hoolikuse ja täpsuseta, mida see vääriks. Kõigi meie tummade kogemuste varjus on peidus need, mis märkamatult annavad meie elule vormi, värvivarjundi, meloodia.

Kui me siis hinge arheoloogidena neid kandvate lausete poole pöördume, avastame, kui eksitavad need on. Meie vaatluse objekt keeldub vaiki olemast, sõnad libisevad mööda kogetut, ja lõpuks seisavad paberil vaid vastuolud. Pikka aega uskusin, et see on puudus, midagi, millest tuleb üle saada. Täna mõtlen, et kiirem tee nendest nii omastest ja siiski mõistatuslikest kogemustest arusaamine on segaduse tunnistamine. See kõlab kummaliselt, ehk isegi veidralt, ma tean. Aga sest paele, kui ma asju nii näen, on mul tunne, et olen esmakordselt tõeliselt ärkvel ja elus.

Pascal Mercier: "Night Train to Lisbon"  

armastusest

       Soov leida inimsuhete abil mingit turvatunnet või julgeolekut tekitab paratamatult kannatusi ja hirmu. See julgeoleku taotlemine kutsub esile kindlusetuse. Kas olete üheski oma inimsuhtes kaitstust leidnud? Enamik meist tahab armastamise ja armastatud olemise kindlustatust, aga kas saab olla armastust, kui igaüks taotleb enese kaitstust. Armastust pole, sest me ei tea, kuidas armastada.

Mis on armastus? See sõna on meie ühiskonnas niivõrd üle koormatud ja laostunud. Igaüks räägib armastusest. Meedia kõik kanalid jahvatavad lakkamatult armastusest. Ma armastan oma maad, kuningat, mõnda raamatut, seda mäge, seksi, abikaasat, Jumalat. On's armastus idee? Kui on siis saab seda kultiveerida, ergutada, kalliks pidada, nihutada ja väänata. Kui te ütlete, et armastate Jumalat, mida see siis tähendab? See tähendab, et armastate enese mõttekujutluses loodud pilti, iseenda peegeldust, mis on rüütatud auväärsuse vormi vastavalt sellele, mida te õilsaks ja pühaks peate. Seega on täielik mõttetus öelda: "Ma armastan Jumalat." Kui kummardate Jumalat, siis jumaldate iseennast - see pole armastus.

Kuna me ei suuda seda armastuseks nimetatavat inimlikku mõistatust lahendada, siis tormame abstraktsioonidesse. Armastus võib olla põhiliseks lahenduseks kõigile raskustele, probleemidele ja vaevadele. Kuidas me saame teada, mis on armastus? Pelgalt määratledes? Kirik on määratlenud seda ühtpidi, ühiskond teisiti ning kõikvõimalike hälbeid ja loomuvastasusi. Jumaldamine, kellegagi magamine, tunnete vahetamine, kaaslus - kas see on armastus? See on olnud norm, mall, mis on muutunud sedavõrd isiklikuks, meeleliseks ja piiratuks, et usundid on väitnud: armastus on midagi tunduvalt enam kui see. Selles, mida nad nimetavad inimlikuks armastuseks, näevad nad naudingut, armukadedust, soovi omada, hoida, juhtida ja sekkuda teise inimese mõtteisse ning teades selle keerukust, ütlevad nad, et peab olemas olema ka teist laadi armastus, mis on jumalik, kaunis, puutumatu ja rikkumatu. 

Kas armastust saab jagada pühaks ja ilmalikuks, inimlikuks ja jumalikuks, või on vaid üks armastus? Kas armastus kuulub ühe ja mitte paljude juurde? Kui ma ütlen: "Ma armastan sind," kas see välistab armastuse kellegi teise vastu? Kas armastus on isikuline või mitteisikuline? Kas armastus on kõlbeline või kõlblusetu? Perekondlik või mitte? Nauding ja iha? Meelelisus? Kõik need küsimused osutavad, et meil on mingi ettekujutus armastusest, sellest, mis see peaks või ei peaks olema, mingi mall või kood, mille ümber on kujundatud meid ümbritsev kultuur. 

Et uurida armastuse olemust, peame selle esmalt vabastama aastasadade koorikust, kõrvale jätma kõik ideaalid ja ideoloogiad, mis ütlevad, milline peaks või ei peaks armastus olema. Millegi jagamine selleks, mis peaks olema, ja selleks, mis tegelikult on, on kõige petlikum ellusuhtumine. 

Kuidas saan ma teada, mis on see leek, mida nimetatakse armastuseks - mitte seda, kuidas seda kellelegi väljendada, vaid mida see iseenesest tähendab? Kõigepealt hülgan kõik, mida on asja kohta öelnud kirik, ühiskond, minu vanemad ja sõbrad, iga inimene ja raamat, sest tahan välja uurida, mis see on. Tegu on määratu probleemiga, mis hõlmab kogu inimkonda. Seda on määratletud tuhandel eri viisidel ja me kõik siin elame ühe või teise malli raames, vastavalt sellele, mida me parasjagu naudime. Kas me ei pea siis mõistmise saavutamiseks end kõigepealt iseenda kalduvustest ja eelarvamustest vabastama? Olen segaduses, enese ihadest lõhestunud. Kõigepealt tuleb lahendada oma peas olev segadus.

Kas armastus on iha? Ärge öelge, et ei ole. Enamiku jaoks on ta just iha koos naudinguga, mis saadakse meelte kaudu, seksuaalse kiindumuse ja täitumise läbi. Seks annab teile hetkeks täieliku eneseunustuse tunde, aga siis on kogu see möll tagasi, mistõttu te tahate korrata seda seisundit, milles pole muretsemist ja probleeme, pole isikut. Ütlete, et armastate oma naist. Selles armastuses sisaldub seksuaalne nauding ning nauding mis tuleneb sellest, et teil on majas keegi, kes vaatab laste järele ja teeb süüa. Te sõltute naisest: ta on andnud teile oma keha, tunded, erutuse, teatava turvalisuse ja heaolu tunde. Siis jätab ta teid maha - tüdineb või leiab kellegi teise - ning kogu tundeline tasakaal puruneb. Seda ebameeldivat rahutust nimetatakse armukadeduseks. Selles on piina, ängistust, vihkamist ja vägivalda. Seega ütlete te tegelikult: "Armastan sind, kuni sa kuulud mulle, aga kui sa enam ei kuulu mulle, siis hakkan ma sind vihkama. Kuni olen kindel, et sa rahuldad mu nõudmisi, seksuaalseid ja muid, armastan sind, aga kui sa ei anna enam mulle seda, mida ma tahan, siis sa mulle enam ei meeldi." Seega on teie vahel vastuseismine, lahusolek ja kui te tunnete end teisest inimesest lahus olevat, siis armastust ei ole. Aga kui te suudate elada koos naisega nii, et mõtlemine ei loo kõiki neid vastuolulisi seisundeid, kõiki neid tülisi teis eneses, siis te võib-olla -  võib-olla  - saate tunda armastust. Siis olete täiesti vaba ja tema samuti, kui aga sõltute oma naudingutest täiesti temast, siis olete tema oma. Armastuse vältimatuks eelduseks on vabadus, mitte ainult teisest inimesest, vaid ka iseenesest.

Teisele kuulumises, temast sõltumises on alati paratamatult ängistust, hirmu, armukadedust ja süütunnet, ning kus on hirm, seal armastust pole. Kurbusega koormatud meel ei saa tunda armastust. Härdameelsusel ja tundeküllusel ei ole midagi ühist armastusega.

Armastus ei ole pärit mõtlemisest, mis on möödanik. Mõtlemine ei saa kunagi armastust aretada. Armastus ei ole armukadeduse kütkeis, sest seegi on pärit minevikust. Armastus on alati tegev olevik. See pole "Ma hakkan armastama", või "Olen armastanud." Kui tunnete armastust, siis ei järgi te kedagi, sest armastus ei allu. Kui armastate, siis pole austust ega ka lugupidamist.

Kas teate, mida tähendab kedagi tõeliselt armastada - armastada ilma vihkamise, armukadeduse, vihata, tahtmiseta sekkuda tema tegudesse või mõtetesse, hukka mõistmata, võrdlemata - kas te teate, mida see tähendab? Kas armastuse puhul on võrdlemist? Kui armastate kedagi kogu südame, meele, kehaga, kogu olemusega, on siis mingit võrdlemist? Kui loovutate end täielikult sellele armastusele, siis ei ole teist. 

Kas armastusel on vastutus ja kohustused? Kasutab ta neid sõnu? Kui teete midagi kohusetunde tõttu, on selles siis armastust? Kohustuse puhul pole armastust. Kohustus, milles inimene on lõksus, hävitab teda. Kui peate tegema midagi seetõttu, et see on teie kohustus, seni ei armasta te seda, mida teete. Kui on armastus, siis ei ole kohustust ja vastutust.

Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja sest vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaksid ja ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Seal kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sulandumiseks, siis seeläbi nad põlistavad sõda, konflikte ja julmust, sest kõik see on valitseva ühiskonna osa. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks? Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii, nagu teeksite seda puu või lille puhul: kastaksite taime, uurite tema vajadusi, tagate parima pinnase, hooldate leebelt ja õrnusega. Kui valmistate oma järeltulijaid ette, et nad sobiks ühiskonda, kus peetakse sõdu, valitsevad konfliktid, julmus, saamahimu... Kui te oma lapsi tõeliselt armastaks, siis poleks ju ühiskonnas sõdu, julmust...

Kui te kaotate kalli inimese ja valate pisaraid, kas nutate enese või kadunukse pärast? Kas olete kunagi nutnud teise inimese pärast? Nutnud olete küll, aga kas need pisarad tulevad enesehaletsusest või sellepärast, et inimene suri? Kui nutate enesehaletsusest, siis pole teie pisaratel mingit tähendust, sest te olete mures enda pärast. Kui nutate, kuna jäite ilma inimesest, kellesse olite investeerinud hea hulga kiindumust, siis polnudki see tõeline kiindumus. Kui nutate oma sureva venna pärast, siis nutke tema pärast. Väga kerge on nutta enese pärast, et teda enam ei ole. Ilmselt nutate seetõttu et see sündmus puudutab teie südant, aga mitte tema pärast. Südant puudutab enesehaletsus, mis teeb teid kalgiks, tarastab teid ning muudab tuimaks ja juhmiks. 

On's see enese parast nutmine armastus - nutate, sest olete üksiklane, mahajäetud, ei ole enam vägev, kurdate oma saatust - alati olete teie neis pisarais! Kui mõistate, mida tähendab selline vahetu kontakt nagu puu, sambla või käe puudutamine, siis näete, et kurbuse loome ise, selle loob mõtlemine, kurbus on aja tagajärg. Kolm aastat tagasi oli mul vend, kes nüüd on surnud, ning tunnen üksindust ja valu, sest pole kedagi, kes pakuks seltsi ja lohutust. Nii tulevadki pisarad silma. 

Kui jälgite, siis seda kõike võite eneses toimumas näha. Võite näha seda täielikult ainsa pilguga, pole vaja analüüsida. Hetketi võite märgata selle minaks nimetatava armetu asja ülesehitust ja loomust. Minu pisarad, minu pere, minu rahvas, minu usund - kogu see inetus on teie sees. Kui näete seda südamega, mitte mõistusega, siis on teil olemas võti, mis kannatuse lõpetab. 

Kurbus ja armastus ei käi koos, aga kristlikus maailmas on kannatamist idealiseeritud ja jumaldatud, andes mõista, et vaid see on ainus võimalus kannatustest vabaneda ning selline ongi kogu ekspluateeriva religioosse ühiskonna ülesehitus. 

Kui te küsite, mis on armastus, siis võib vastus olla vägagi hirmutav. See võib tähendada täielikku murrangut, pere võib laguneda, võite avastada, et te ei armastagi oma abikaasat ega lapsi. Vahest tuleb teil purustada kord ehitatud hoone, võib-olla ei lähe te enam iial oma pühamusse tagasi. 

Kui siiski tahate teada saada, mis on armastus, siis näete, et armastus ei ole hirm, sõltuvus, armukadedus, omamis- ja valitsemishimu, vastutus- ega kohustusetunne. Samuti pole seda ka enesehaletsus ega piin olla armastatud. Armastus ei ole vihkamise vastand mitte rohkem kui alandlikkus on uhkuse vastand. Kui suudate kõik need kõrvale jätta, mitte sunniviisiliselt, vaid uhtudes nad minema, nagu vihm peseb puulehelt sinna paljudel päevadel kogunenud tolmu, siis ehk satute sellele kummalisele õiele, mida inimene aina ihaldab. 

Kui pole armastust - mitte ainult tilgakesena, vaid külluses - kui teis pole armastuse täitumust, siis liigub maailm hävingu poole. Mõistuspäraselt te teate, et inimkonna ühtsus on ainuke viis selle saavutamiseks, kes aga õpetab teile, kuidas armastada? Kas mõni autoriteet, meetod või süsteem räägib teile, kuidas armastada? Kui keegi teile sellest räägib, siis pole see armastus. Kas saate öelda: "Ma hakkan armastust harjutama. Istun iga päev mõnda aega, et mõelda armastusest. Hakkan harjutama lahkust ja leebust ning sunnin end teistele tähelepanu pöörama." Kui tahate öelda, et suudate hakata armastama? Kui teete seda, siis lendab armastus aknast välja. Kui harjutate mingit armastamismeetodit või -süsteemi, siis võite saada erakordselt osavaks, muutuda lahkemaks või sattuda vägivallatusse seisundisse, aga sel kõigel pole mingit pistmist armastusega. 

Meie lõhestunud kõrbetaolises maailmas pole armastust, sest nauding ja iha mängivad selles suurt rolli. Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. Ei saa olla armastust kui pole ilu. Ilu pole see, mida näete, see pole kaunis puu, pilt, ilus hoone või veetlev naine. Ainult selles, mida tunneb süda armastades, on tõeline ilu. Kui teie südames on armastus ja ilu, siis kõik teie teod on õige ja loomuliku korraga kooskõlas. Kui teate kuidas armastada, siis võite teha seda, mida tahate, sest see lahendab kõik ülejäänud probleemid. 

Seega jõuame küsimuseni: kas armastust saab kohata ilma distsipliini, mõtlemise, sunduse, mingi raamatu, õpetaja või juhi mõjutuseta - kohata seda nii, nagu inimene silmab kaunist päikeseloojangut. 

See armastus on kirg ilma ajendita - kirg, mis ei ole mingi kohustuse või kiindumuse tagajärjeks, kirg, mis ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eales tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul. 

Meel, mis püüdleb ei ole kirglik. Leida armastust seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult, mitte pingutuse või kogemuse tulemusena. Säärane armastus ei ole ajaga seotud, see on isikuline kui mitteisikuline, ühtaegu ainsus ja mitmus. Sellega on samuti nagu lillelõhnaga: võite nuusutada või ükskõikselt mööda minna. See lill on kõigi jaoks ja tolle jaoks, kes võtab vaevaks lõhna nautida ja lille olemasolust rõõmu tunda. Lillel pole oluline, kas keegi on aias või väga kaugel, sest ta on lõhna tulvil ja jagab seda igaühega. 

Armastus on midagi väga erksat, elusat, tal pole eilset ega homset ja ta on ülalpool mõistuse sekeldusi. Vaid süütu meel teab, mis on armastus, ja ainult selline meel võib elada maailmas, mis pole süütu. Et leida seda harukordset, mida inimesed on lootnud leida ohverdamiste, julmuste, suhtlemiste, seksi, kõikehõlmava naudingu ja piina - see on võimalik vaid siis, kui mõte hakkab mõistma iseennast ja jõuab loomuliku lakkamiseni. Siis pole armastuses enam vastandeid ega konflikti. 

Te võite küsida: "kui leian säärase armastuse, mis saab siis minu abikaasast ja lastest? Nad vajavad turvatunnet." Kui esitate säärase küsimuse, siis pole te olnud väljapool mõtlemise valda. Kui olete kordki olnud väljapoolt teadvust, siis teate, mis on armastus, milles pole mõtlemist ja seega pole ka aega. Seda praegu lugedes võite olla võlutud, aga minna väljapoole mõtlemist ja aega - mis tähendab kurbuse ületamist - see tähendab olla teadlik sellest, et on olemas meile tuntust erinev mõõde, mida nimetatakse armastuseks. 

Tee ei oska jääda selle haruldase lätte juurde. Mida te siis võtate ette? Kui te ei tea, mida teha, siis te ei tee midagi, eks ole? Absoluutselt mitte midagi. Siis olete seesmiselt täiesti vaikne. Kas mõistate, mis see tähendab? Te ei otsi enam midagi, ei aja midagi taga, pole enam mingit keskpunkti. Siis on - Armastus.

kui ma hakkasin... 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.

Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.

Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.

Täna ma tean: see on USALDUS

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,

Et ma üritan peale suruda oma soove

Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige

Ja see inimene ei ole selleks valmis

Isegi kui see inimene olin ma ise

Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,

Et ma ei elaks oma tõe vastu

Täna ma tean: see on ISEOLEMINE 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Lõpetasin unistamise teistsugusest elust

Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada

Täna ma tean: see on KÜPSUS

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega

Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku

Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib

ja paneb mu südame hõiskama. 

Omal viisil ja omas tempos.

Täna ma tean: see on AUSUS 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea:

toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, 

mis kiskus mind iseendast eemale.

Alguses ma nimetasin seda "terveks egoismiks"

Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus

mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini

Täna ma tean: see on LEPLIKKUS

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast tuleviku pärast

Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik

Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks

Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase

Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS 

Meil ei ole vaja karta diskussioone,

konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, 

sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.

Täna ma tean: SEE ONGI ELU!  

Charlie Chaplin, oma 70'ndal sünnipäeval

 

surmast

   

Inimene, kes sureb enne, kui ta sureb,

ei sure siis, kui ta sureb.

Abraham a Sancta Clara

       Enamikule inimestest on surm alati olnud tohutuks probleemiks. Te teate surma olemasolu, sest iga päev on see teie kõrval. Kas on aga võimalik kohata surma nii, et te ei teeks sellest mingit probleemi? Et seda niiviisi kohata, peavad kaduma kõik sellega seonduvad uskumused, lootused ja hirmud, sest vastasel juhul kohtute selle erakordse nähtusega mingi järelduse, kujutelma, ettekavatsetud ängistuse vahendusel, mistõttu te kohtute sellega aja raames.

Aeg on vahemik jälgija ja jälgitava vahel. Jälgija, teie, kardab kohtuda surmaks nimetatud nähtusega. Te ei tea, mida see tähendab, teil on selle suhtes kõikvõimalike teooriaid; te usute taaskehastumisse või millegisse, mida nimetatakse hingeks, usute jumalikku ellu, mis on ajatu ja mille jaoks on teil hulk nimesi. Kas olete enda jaoks välja uurinud hinge olemasolu? Või on see vaid kujutlus, mis on teile pärandatud? Kas on olemas midagi kestvat, mis on väljaspool mõtlemist? Kui mõtlemine suudab seda hõlmata, siis ei ole see väljaspool mõtlemist ega saa seetõttu olla kestev, sest mõtlemise vallas pole midagi püsivat. Avastus, et miski pole igavene, on väga tähtis, sest alles siis on meel vaba, võite vaadata ja selles on suur rõõm.

Te ei saa olla hirmul tundmatuse ees, sest te ei tea sellest midagi ja seega pole ka midagi karta. Surm on vaid sõna, see kujutelm, loobki hirmu. Kas saate jälgida surma ilma kujutlemata? Kuni on olemas kujutelm, millest tekib mõte, seni loob mõtlemine aina hirmu. Siis te kas mõistuspärastate oma surmahirmu ja osutate paratamatusele vastupanu või siis leiutate arvutult uskumusi, mis teid surmahirmu eest kaitsevad. Sellest tekib lõhe teie ja kardetava nähtuse vahele. Selles aegruumilises vahemikus on konflikt, mis tähendab hirmu, ängistust ja enesehaletsust.

Oleme eraldanud elamise suremisest ning see vahemik nende vahel ongi hirm. Selle vahemiku, aja, loob hirm. Elamine on meie igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti avaneb aknast vaade üle võlutud voogude. Seda nimetame elamiseks ja me kardame surma, mis tähendab selle armetuse lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge, kui vaatame näkku tundmatusele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja, mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus, üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse kibestumises.

Me mõtleme, et elamine on alati olevikus ja suremine on miski, mis juhtub kunagi hiljem. Me pole eales küsinud, kas see igapäevane võitlemine on üldse elamine. Tahame teada tõde taaskehastumiste kohta, tõendusi hinge edasielamisest, kuulame selgeltnägijate väiteid ja psühhotrooniliste uuringute järeldusi, aga me ei küsi iialgi, iialgi, kuidas elada - elada iga päev rõõmu, hurma ja iluga. Oleme elu koos kõige piina ja meeleheitega omaks võtnud ning sellega harjunud. Surmast mõtleme kui millestki, mida tuleb hoolsalt vältida. Aga kui teame, kuidas elada, siis on surm harukordselt elu sarnane. Te ei saa elada suremiseta. Te ei saa elada, kui te igal hetkel ei sure psühholoogiliselt. See pole mingi intellektuaalne paradoks. Et elada iga päev täielikult, nii nagu see oleks enneolematu kaunidus, selleks tuleb meil kõigele möödanikust surra, vastasel juhul elate te masinlikult ja masinlik meel ei saa iial tunda armastust ega vabadust.

Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka, kuidas surra. Kuni kardame elu, kardame ka surma. Inimene, kes ei karda elu, ei karda olla täiesti kindlusetu, sest ta mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit kindelolekut. Kui kaitstust pole, siis on tegu lõputu liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene, kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel, ei karda surma, sest armastada tähendab surra.

Kui te surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele, kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav protsess, siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma.

Et teada saada, mis juhtub, kui surete, tuleb teil surra. See pole nali. Teil tuleb surra - mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt kõigele, mille suhtes olete kibestunud. Kui olete surnud ühele oma naudinguist ja see on toimunud loomulikult, ilma mingi sunni ja arutluseta, siis teate, mida tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on enesest tühi, mis ei sisalda igapäevaseid igatsusi, naudinguid, hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaolevast on surm ja siis elate tõeliselt.

Armastada - tähendab surra.

Stonehenge lähedal...

Inglismaal, 2. aprill 2011

ajast

        Inimene elab ja mõtleb aja raames ning sellepärast arvame, et kõik muutused meis saavad tulla vaid aja jooksul, et korda saab luua vähehaaval päev päeva järel. Kuid aeg ei too korda ja rahu, mistõttu meil tuleb lakata mõtlemast järkjärgulisuse mõistetes. See tähendab, et meie jaoks pole homset, milles olla rahumeelne. Meil tuleb kohe korras olla.

Kui on tegemist tõelise ohuga, siis aeg kaob. Toimimine on sel juhul viivitamatu. Kuid me ei näe paljude oma probleemidega seonduvat ohtu ja seetõttu leiutame aja, et neist üle saada. Aeg on petis, sest see ei aita meil kuidagi muutuda. Aeg on liikumine, mille inimene on jaganud minevikuks, olevikuks ja tulevikuks ning kuni ta seda jagab, on ta alati konfliktis.

Kas õppimine on aja küsimus? Tuhandete aastate kestel pole me suutnud selgeks saada, et on paremaid eluviise kui üksteise vihkamine ja tapmine. Aja probleemi on väga vaja mõista, kui tahame parandada elu, millel oleme aidanud muutuda nii ebardlikuks ja mõttetuks, nagu see on.

Esmalt tuleb mõista, et me saame aega vaadata vaid meele värskuse ja süütuse abil. Me oleme paljude probleemide suhtes segaduses ja sellesse segadusse uppunud. Kui inimene on metsa eksinud, mida ta siis kõigepealt teeb? Jääb seisma, eks ole? Ta peatub ja vaatab ringi. Aga kui meie oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsime, palume, küsime, nõuame ja anume. Esimene, mida tuleks teha, oleks sisemas täielikult peatuda. Kui te sisemiselt, psühholoogiliselt peatute, siis muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks. Siis saate seda aja probleemi tõsiselt vaadata. Probleemid on olemas vaid ajas, s.t. kui tegeleme mingi küsimusega mittetäielikult. See mittetäielik tegelemine loobki probleemi. Probleem kestab seni, kuni me ei pööra sellele tähelepanu, lootes seda kunagi hiljem lahendada.

Kas teate, mis on aeg? Mitte kella järgi, vaid psühholoogiline aeg? See on vahemik, mis lahutab mõtet ja tegu. Mõte on ilmselt enesekaitseks, mõte turvalisusest. Toimimine on alati olevikus, kuid see on niivõrd ohtlik ja ebakindel, et me kohandume mingi mõttega, millelt loodame saada teatavat turvatunnet.

Vaadake seda eneses. Teil on ettekujutlus, mis on õige ja vale või mingi ideoloogiline mõiste iseenda ja ühiskonna kohta ning toimite vastavalt sellele kujutlusele. Seetõttu on toimimine kujutlusega alati kooskõlas, läheneb sellele, mistõttu alati alati tekib konflikt. On kujutlus, vahemik ja toimimine. Kui mõtlete, et homme saate õnnelikuks, siis on teil enesest kujutlus, mille järgi saavutate teatava soovitud tulemuse aja jooksul. Nägemise, ihalduse ja järgnevate mõtete toel jätkuva ihaldamise läbi lausub mõtlemine: "Homme olen ma õnnelik. Homme saavutan edu. Homme on terve maailm teine." Seega loob mõtlemine selle vahemiku, milleks on aeg.

Nüüd küsime, kas saame aja lõpetada? Kas suudame elada nii täielikult, et poleks mingit homset, millest mõelda? Sest aeg on kurbus. Eile või tuhat eilset tagasi te armastasite lahkunud ema või oli teil kaaslane, keda enam pole, ning see mälestus jääb, te mõtlete sellega seonduvast naudingust ja piinast, vaatate tagasi, soovite, loodate ja kahetsete. Mõtlemine, jahvatades seda kõike taas ja taas, loob kurbuseks nimetatud asja ja annab ajale jätkuvuse.

Kuni mõtte loodud ajavahemik on olemas, on ka kurbus, ja jätkub hirm. Kui küsite: "Kas see lõpeb kunagi?", siis on see juba kujutlus, midagi, mille tahate saavutada, mistõttu ajavahemik on taas kohal ja teie jälle lõksus. Tuleviku avastamine on olnud läbi aegade inimese eelistatavaim põgenemismäng. 

Vaata: me jalutame, jätame liivale oma jäljed, ja need jäävad siia, täpsed, ilusti reas. Aga homme tõused üles, heidad pilgu määratule rannale ja midagi pole alles, ühtegi jalajälge, ühtegi märki, mitte midagi. Meri kustutab kõik öösel ära. Tõus katab kinni. Nagu poleks meid kunagi olnud. Kui kusagil on paik, kus sa saad end eimillekski pidada, siis on see siin. Maa see enam pole, ja meri ka veel mitte. See pole võltselu, pole päriselu. See on aeg. Aeg mis möödub. Ja kogu lugu.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

vabadusest

        Kui räägime vabadusest, kas mõtleme siis täielikku vabadust või vabanemist mingist tülikast, ebameeldivast või soovimatust asjast. Me tahaksime vabaneda valulikest ja ebameeldivatest mälestustest ning õnnetutest elamustest, kuid alles jätta oma mõnusad ja rahuldust pakkuvad ideoloogiad, vormelid, suhted. See on võimatu, sest, nagu oleme näinud, nauding ja kannatus on lahutamatud.

Kui me nö "otsustame", et tahame omada täielikku vabadust, siis peame mõistma vabaduse loomust ja ülesehitust.

On's see vabadus, kui olete vaba millestki - valust või mingist ängistusest? Või on vabadus midagi hoopis teistsugust? Võite olla vaba näiteks armukadedusest, kuid kas pole see vabadus vaid reaktsioon ja seetõttu üldsegi mitte vabadus? Võite vägagi hõlpsasti vabaneda dogmadest, kui analüüsite seda ja viskate ära, aga selleks vabanemiseks võib olla ka põhjus, et antud dogma ei ole enam moodne või otstarbekohane. Võite vabaneda natsionalismist, sest hakkate uskuma internatsionalismi või tunnete, et pole enam majanduslikult vajalik klammerduda selle totra natsionalistliku dogma külge. Võite selle hõlpsasti kõrvale jätta. On's sellisel ratsionalismil, loogilisel järeldusel midagi ühist vabadusega.

Kui ütlete, et olete millestki vaba, siis on see reaktsioon, millest saab uus reaktsioon ning see toob kaasa veel ühe allumisvormi. Nii et teil võib olla terve ahel reaktsioone, millest te igaüht peate vabaduseks. Kuid see pole vabadus, vaid kõigest mugandatud möödaniku jätkuvus, mille külge meel klammerdub.

Vabadus ei tule ka sisemise või välise mässu läbi, vaid siis, kui te näete ja toimite. See nägemine on toimimine ja säärane toimimine on sama kiire, nagu siis, kui mõistate ohtu. Siis ei ole mingit ajutegevust, arutlust või kõhklemist, oht ise sunnib toimima ning seetõttu tähendab nägemine toimida ja olla vaba.

Vabadus on meeleseisund - mitte vabadus millestki vaid vabadusetunne, vabadus pidada kõike küsitavaks, mistõttu see on niivõrd jõuline, toekas ja tugev, et heidab kõrvale igasuguse sõltuvuse, muganemise ja heakskiidu. Säärane vabadus tähendab täielikku üksiolekut. Kas meel, mis on üles kasvanud keskkonnast ja enese kalduvustest sõltuvas kultuuris, suudab eales leida seda vabadust, mis on täielik üksindus ja milles pole mingit juhtimist, traditsiooni ega autoriteeti?

Seega üksindus on meeleseisund, mis ei sõltu mingist stiimulist ega teadmisest ning ei ole ühegi kogemuse ega järelduse tagajärg. Enamik meist ei ole kunagi sisemas üksi. Eraldatuse, enese teistest eraldamise ja üksinduse vahel on erinevus. Me kõik teame, mida tähendab olla eraldatud - ehitame enda ümber seina, et mitte kunagi haiget saada, mitte olla haavatav, kasvatame erapooletust, mis on ka üks hingepiina vorme, või siis elame ideoloogia ähmases elevandiluutornis. Üksindus on midagi muud.

Te pole eal üksi, sest olete tulvil mälestusi, sõltuvust, möödanikuprohmakaid; teie meel ei ole kunagi klaar kogu sellest pahnast, mis on sinna kuhjunud. Et üksi olla, tuleb minevikule surra. Kui olete täielikult üksi, ei kuulu ühtegi parteisse, rahvusesse, kultuuri või mingile teatavale mandrile, siis tunnete end kõrvalseisjana, täiesti üksi, süütu, mis vabastab kannatustest.

Me kanname kaasas tuhandete inimeste öeldut ja kõikide õnnetuste mälestusi. Kõik see täielikult hüljata tähendab olla üksi ja meel, mis on üksi, ei ole ainult süütu ja elav vanusest olenemata - ainult säärane meel suudab näha tõde ja seda, mis ei ole mõõdetav sõnadega.

Kui ütlete: "Olen vaba", siis te pole seda. Sama lugu on inimesega, kes lausub: "Olen õnnelik." Hetkel, mil ta ütleb, et on õnnelik, elab ta mälestustes millestki, mida enam pole. Vabadus saab tulla vaid loomulikul teel, mitte soovimise, tahtmise ja igatsuse läbi. 

Ei aita ka see, kui loote kujutelma vastavalt sellele, mida te vabadusest mõtlete. Et seda kohata, peab meel vaatama elu ääretut kulgu aja orjuseta, sest vabadus on väljaspool teadvust.

säärane vabadus tähendab täielikku üksiolekut.
vabadus on väljaspool teadvust.

Inglismaal, 26. märts 2011

konfliktist

        Kui konfliktidepuntras olev inimene esitab endale küsimuse: "Kuidas ma saaksin konfliktidest vabaks?", siis loote uue probleemi, mis tähendab konflikti suurenemist, ehk kui te näete seda konflikti tõsiasjana, nagu näeksite mõnd kindlakujulist objekti - selgelt ja vahetult - siis mõistate olemuslikult sellise elu tõe, milles pole konflikti.

Määratleme seda pisut teisiti. Me võrdleme alati seda, mis me oleme, sellega, mis me peaksime olema. See peaks olema on selle projitseerimine, mida me enda arvates peaksime endast kujutama. Kui on võrdlus, siis on ka vasturääkivus. See ei käi mitte ainult võrdlemise kohta, millegi või kellegagi, vaid ka sellega, kes te olite eile, ning seetõttu tekib konflikt selle vahel, mis on olnud ja mis on. Kui pole võrdlemist, siis jääb vaid see, mis on, ja sellega koos elada tähendab olla rahumeelne. Siis saate ilma mingi takistuseta pöörata kogu tähelepanu sellele, mis teis on - olgu see siis meeleheide, inetus, julmus, hirm, ängistus või üksindus - ja elada täielikult sellega koos; siis pole vasturääkivust ja järelikult pole ka konflikti.

Kui me kõrvutame end pidevalt - nendega, kes on rohkem rikkamad ja toredamad, rohkem intellektuaalsemad, südamlikumad, kuulsamad, selle ja tolle poolest paremad. See "rohkem" mängib meie elus erakordselt olulist rolli; see on enese pidev kõrvutamine millegi või kellegagi on üks esmaseid konflikti põhjuseid. 

Miks võrdlemine üldse olemas on? Miks te võrdlete end kellegi teisega? Seda on lapsest saati õpetatud. Igas koolis võrreldakse õpilast A õpilasega B ning A hävitab end, püüdes olla B moodi. Kui te üldse ei võrdle, pole ideaali, vastandit, kahesust tekitavat tegurit, kui te ei pinguta enam, et mitte olla see, mis te olete - mis siis teie meelega juhtub? Siis on teie meel lakanud loomast vastandeid, on muutunud väga taibukaks ja tundlikuks ning on võimeline määratuks kireks, sest pingutus on kire hajumine, kirg on elujõud ja ilma kireta ei saa te midagi teha.

Te loodate võrdlemise kaudu areneda, kasvada, saada taibukamaks ja kaunimaks. Kas saate? Tõsiasi on see, kes te olete ja võrdlemisega te killustate seda tõsiasja ning raiskate energiat. Kui näete seda, mis te tegelikult olete, ilma mingi võrdlemiseta, siis annab see nägemine teile määratut jõudu vaatamiseks. Kui suudate vaadata end võrdlemata, siis olete väljaspool võrdlust, aga see ei tähenda, et meel oleks loiult rahulolev. Nõnda näeme, kuidas meel raiskab energiat, mis on sedavõrd vajalik elu terviklikkuse mõistmiseks.

Ma tahan teada, miks konflikt üldse peab olema? Kui ma endale selle küsimuse esitan, siis ma näen põhjapanevat probleemi, mil pole midagi pistmist pinnapealsete konfliktidaga ja nende lahendustega. Siis ma mõistan ja näen, et ihaluse loomus, kui seda õigesti ei mõisteta, viib vältimatult konfliktini.

Ihalus on alati vasturääkivusega seotud. Ma ihaldan vasturääkivaid asju, mis ei tähenda, et ma peaksin ihaluse hävitama, alla suruma, seda juhtima või õilistama, ma lihtsalt näen, et ihalus ise on vasturääkiv. Vasturääkiv pole mitte ihaluse objekt, vaid ihaluse kui selline loomus. Konflikti ei mõista ma enne, kui olen mõistnud ihaluse loomust. Me oleme vasturääkivas seisundis, mille on tekitanud ihalus - ihalus, mis kujutab endast naudingu taotlust ja kannatuse vältimist.

Seega näeme, et ihalus on vasturääkivuse juureks, millegi tahtmise ja mittetahtmise kaheloomuline toimimine. Kui teeme midagi nauditavat, siis ei sisaldu selles sugugi pingutust, kas pole nii? Kui naudinguga kaasneb kannatus ja siis järgneb võitlus kannatuse vältimiseks, mis on taas energia hajumine. Miks meis on see kahesus? Looduses on loomulik kahesus - mees ja naine, valgus ja vari, öö ja päev -, aga miks on psühholoogiline kahesus? Kas sellepärast, et meid on kasvatatud alati võrdlema olemasolevat sellega, mis peaks olema? Me oleme tingitud selle suhtes, mis on õige ja vale, hea ja halb, kõlbeline ja kõlblusetu. Kas kahesus on tekkinud meie arvamusest, et vägivalla, kadeduse, armukadeduse ja alatuse vastanditest mõtlemine aitab meil neist omadustest vabaneda? Kas kasutame me vastandit hoovana, et vabaneda sellest, mis on? Või on see tegelikkusest põgenemine?

Tuhandeid aastaid on teile propaganda korrutanud, et peate omama mingit ideaali - oleva vastandit -, et olevikuga toime tulla. Teile on loodud teatud ettekujutlus sellest, kes te peaksite olema ja kuidas toimima, kuid kogu aeg te tegelikult käitute teisiti; seega näete, et põhimõtted, uskumused ja ideaalid põhjustavad vältimatult silmakirjalikkust ja ebaausust. Just ideaal loob vastandi olevale; seega, kui teate, kuidas olla koos olevaga, pole vastand vajalik.

Püüe saada kellegi teise või enese ideaali sarnaseks on peamisi vasturääkivuse, segaduse ja konflikti põhjusi. Segane meel jääb selliseks igal tasandil, tehku ta mis tahes: iga ilming, mis sigib segadusest, loob veelgi enam segadust. Kui ma nüüd näen seda selgelt, sama selgelt, nagu ma näen vahetut füüsilist ohtu. Mis siis juhtub? Ma lakkan toimimast segaduse tingimustes.

Toimimatus - see tähendab täieliku toimimist!