reede, 27. mai 2011

kirest

         Kas te pole eal eneselt küsinud, miks inimesel seda asja pole? Nad sigitavad lapsi, seksivad, on olemas õrnus, millegi jagamine kaasluses, sõpruses, ühisuses. Aga see - miks seda pole? Kas pole te imestanud vahel, käies üksi tänaval, istudes autos, puhates mere ääres või jalutades metsas - kas pole teil tulnud pähe küsida, miks on nii, et inimesel, kes on maa peal elanud mitu miljonit aastat, pole seda erakordset närbumatut lille? Miks on nõnda, et inimolenditel, kes on nii võimekad, osavad, riuklikud, sedavõrd võistlevad, kellel on säärane imepärane tehnika, kes lähevad õhuruumi, maa alla ning merepõhja, leiutavad elektronajusid - miks pole neil seda ühte olulist asja? 

Kas te olete kunagi tõsiselt näkku vaadanud küsimusele, miks teie süda on tühi?

Milline oleks teie vastus, kui te seda endalt küsiks - teie otsene vastus, ilma mingi mõtteväänamise või kavaluseta? Teie vastus on seotud sellega, kui pingsalt te küsite ja kuivõrd edasilükkamatu on teile see küsimus. Kuid te ei pinguta ega püüdle, sest teil pole seda jõudu ega kirge - te ei saa mingit tõde leida ilma kireta. Jutt on kirest, mille taga on pöörasus, kirest, milles pole varjatut puuduolekut. Kirg on üsna hirmutav asi, sest kui teis on kirg, siis te ei tea, kuhu ta teid viib.

Vahest on hirm põhjuseks, miks pole teis selle kire jõudu, et leida, miks teis puudub armastus, mispärast teil pole seda leeki? Kui te olete oma meelt ja südant väga teraselt uurinud, siit teate, miks seda leeki pole. Kui kirglikult otsite, miks seda pole, siis saate teada, et see leek on olemas. Vaid täieliku eituse läbi, mis on kire kõrgeim vorm, tekib asi, mida nimetatakse armastuseks. Nagu alandlikkust, nii ka armastust ei saa viljeleda. Alandlikkus tuleb siis, kui upsakus on täielikult lõppenud - siis ei tea te iial, mis tähendab olla tagasihoidlik. Inimene, kes teab, mis tähendab olla alandlik, on edev inimene. Samuti, kui annate oma meele ja südame, närvid, silmad, kogu oma olemuse, et leida kulgu, et näha seda, mis on, ja minna teisele poole seda, eitada täielikult elu, mida praegu elate - sellest inetuse ja julmuse eitamisest sünnib midagi uut. Ka seda ei saa te eal teada. Inimene, kes teab, et ta on vaikne, teab, et ta armastab, ei tea, mis on armastus või vaikus.

Armastust ei saa viljeleda.


On vaid meri. Kõik on saanud mereks. Meie, maa heidikud, oleme saanud mere rüpeks, ja mere rüpp oleme meie, ja meis ta elab ja hingab. Ma vaatan teda tantsimas sillerdavas mantlis enda nähtamatute silmade rõõmuks, ja lõpuks ma tean, et see pole ühegi inimese kaotus, sest see on mere triumf, kõik see, sinu aupaiste ja nii edasi, nii et ookean meri, vägevaim kõigest vägevast ja imelisem kõigest imelisest, iseendale ja orjale, ohver ja tagakiusaja, maa kummardub su möödudes ja riivab su mantli serva lõhnavate huultega, iga sünni üsa ja iga surma kõht, kõigi saavutuste ja hingavate südamete varjupaik, algus ja lõpp, silmapiir ja allikas, eimillegi isand, kõige isand, üks ja ainus, sest sinu on silmapiir ja pööritavalt sügav sinu süli, sügav ja äraarvamatu, ja taevale kõrges, sest pole taevast, mis ei peegeldu ega kao Temas, nagu pole ka maad, mis Talle ei alluks, võitmatu, kuu armastatud kaasa ja leebe tõusude isa, las kummardavad kõik Tema ees, sest Tema on nendes ja kasvab neis ja Temas nad elavad ja surevad, ja nende jaoks on Tema saladus ja lõpp ja tõde ja kohtumõist ja lunastus ja sinu tee igavikku, ja nõnda see on ja jääb igavesti kuni päevade lõpuni, mis on ka mere lõpp, kui merel lõpp on, tema, Püha ja Ainus, Ookean Meri, sestap las ta olla kuni sajandite lõpuni. AAMEN.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 


On vaid meri. Kõik on saanud mereks.

26. mai 2011, Inglismaal



kolmapäev, 25. mai 2011

revolutsioonist


Mulle näib, et üks kõige olulisemaid inimlikke kogemusi, 
mis on tõeliselt universaalne ja liidab - täpsem oleks
öelda, liidaks - kogu inimkonda, on transtsendentsuse
kogemine selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Vàclav Havel, Tšehhi Vabariigi president

 
          Kuidas tekitada endas totaalset revolutsiooni, millel pole midagi pistmist ühiskonna ülesehitusega, nagu see on. Ühiskond on julm, ahne, peab lõputuid sõdu, olgu need siis kaitseks või pealetungiks mõeldud. Me vajame midagi täiesti uut - revolutsiooni või murrangut hingeelus. Vana aju ei suuda kuidagi lahendada inimestevaheliste suhete keerdküsimust. Vana aju on aasialik, euroopalik, ameerikalik või aafrikalik. Seega küsime endalt, kas on võimalik tekitada muudatust ajurakkudes enestes?

Küsigem endilt taas, nüüd, kus me end nüüd paremini mõistame, kas inimesel, kes elab igapäevaelu ses julmas ja vägivaldses maailmas - maailmas, mis muutub aina saavutusvõimelisemaks ja seetõttu üha hoolimatumaks - on's tal võimalik tekitada murrangut mitte ainult oma välistes suhetes, vaid kogu mõtlemises, tundmises, toimimises ja reageerimises? 

Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te võite öelda: "Ma ei saa midagi teha" või "Kuidas saan mina maailma mõjutada?". Teadke, et te saate maailma vägagi palju mõjutada, kui te pole sisimas vägivaldne, kui tõesti iga päev rahumeelset elu elate - elu, mis ei ole võistlev, auahne ega kade; elu, mis ei loo vaenulikust. Sädemest võib saada leek. Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse tegutsemise, oma eelarvamuste, vihavaenu ja rahvuslikkuse varal ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame korratust eneses kui paratamatust. Oleme maailma kildudeks pilbastanud ja kui me ise oleme murdunud, killustunud, siis ka meie suhe maailmaga on katkine. Aga kui toimime täielikult, siis teeb meie suhe maailma läbi tohutu murrangu.

Iga liigutus, mis omab väärtust, iga toiming, mil on mingi sügavam tähendus, algab ju lõppude lõpuks meist endist. Esmalt tuleb mul endal muutuda, mul tuleb end näha, milline on mul suhe maailmaga - ses nägemises sisaldubki juba toimimine. Seetõttu toon mina kui maailmas elav inimolend endaga kaasa uut laadi väärtuse, mis, mulle näib, iseloomustab religioosset meelt. 

Religioosne meel pole hoopiski mitte meel, mis usub mingit usundit. Ta ei saa olla religioosne ja samas olla ka hindulane, muhameedlane, kristlane või budalane. Religioosne meel ei püüdle ega saa tõega katsetada. Tõde pole see, mille määrab teie nauding või piin või hoopiski tingitus kristlasena (või kellegi teisena, vastavalt sellele, millisesse usundisse end arvate). Religioosne meel on selline meel, milles pole hirmu ja seetõttu pole ka mingisuguseid uskumusi; on vaid see, mis on - mis tõeliselt on. 

Tõde pole see, mille määrab nauding, piin või tingitus.


Mul kulus aastaid, enne kui jõudsin mere rüpe kõige sügavamasse soppi, aga mida olin otsinud, selle ma ka leidsin. Tõelised asjad. Isegi kõige talumatuma ja julmema tõe. Meri on peegel. Siin, tema rüpes nägin, nägin iseennast. Tõepoolest nägin. Ma ei tea, miks tõde annab järele vaid kannatustele, ja temani jõudmiseks pidime läbima põrgu, tema nägemiseks pidime hävitama üksteist, tema tabamiseks pidime muutuma metsikuks võitlejaks, tema tõrjumiseks pidime valust lõhkema. Ja olemaks tõesed pidime me surema. Miks? Miks saavad asjad tõeseks ainult meeleheite haardes? Kes on maailma niimoodi ümber keeranud, et tõde asub tumedal poolel ja inimsuse tülgastav soo on ainus vastik maa, kus kasvab see?

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 


Meri on peegel.
Siin, tema rüpes nägin, nägin iseennast.
Tõepoolest nägin.

8. aprill 2011, Hollandis


esmaspäev, 16. mai 2011

mõtlusest

          Nõudmine sünnib kahesusest: "Olen õnnetu ja pean olema õnnelik." Just selles nõudmises, et pean olema õnnelik, ongi õnnetu-olek. Kui inimene pingutab, et olla hea, siis on just selles headuses vastand - kurjus. Kõik, mida jaatame, sisaldab enese vastandit, ning pingutus millestki üle saamiseks tugevdab seda, mille vastu see pingutus on suunatud. Kui soovite tõe- või tõelusekogemust, siis tekib soov teie rahulolematusest olevaga, mistõttu soovimine loob vastandi. Ja selles vastandis on see, mis on olnud. Seega tuleb olla vaba lakkamatust nõudmisest, vastasel juhul ei lõpe kahesuskoridor iial. See tähendab enese niivõrd põhjalikku tundmaõppimist, et meel ei püüdlekski enam.

Säärane meel ei nõua elamust; ei saa soovida sündmust või seda tunda; see meel ei lausu: "Ma magan" või "olen ärkvel." See meel on täielikult seda, mis ta on. Vaid pettunud, kitsas ja pealiskaudne meel, tingitud meel, püüdleb aina enamat. On's siis võimalik elada selles maailmas niisuguse püüdluseta, selle igivana võrdlemiseta? Kas tõesti on see võimalik? Igaühel tuleb see võimalus ise leida.

Kõige selle uurimine ongi mõtlus. Seda sõna on nii Idas kui ka Läänes õnnetul kombel pruugitud. On erinevad koolkonnad, meetodid ja süsteemid. Üks süsteem soovitab: "Jälgi oma suure varba liikumist, jälgi, muudkui jälgi!" Mõned süsteemid propageerivad teatavas poosis istumist, korrapärast hingamist või teadveloleku harjutamist. Kõik see on mehhaaniline tegevus. Mõni teine meetod annab sulle teatava sõna ja ütleb, et kui seda aina kordad, siis saad mingi erakordse meeltületava kogemuse. See on teatud laadi enesehüpnoos. Kui kordate lõputult: "Aamen" või "Om", siis enesestmõistetavalt kogete midagi, sest kordamine vaigistab meelt. See on tuntud asi, mida Indias on tuhandeid aastaid mantrajooga nime all harjutatud. Kordamisega võite mõjutada meelt, et ta oleks leebe ja nüri, aga see on endiselt väiklane, ebaehtne ja pisike meel. Sama hästi võiksite aiast leitud kepijupi kaminasimsile panna ja iga päev ühe lilleõiega austada. Kuu aja pärast on saanud sellest jumaldamine ja lille sinna mitte asetada on patt. 

Mõtlus ei ole mingi süsteemi järgimine, see pole pidev kordamine ja matkimine. Mõtlus ei ole keskendumine. Mõnede mõtlusõpetajate meelisavaldusi on keskendumisvõime rõhutamine - meele kinnitamine ühele mõttele koos teiste mõtete tõrjumisega. See on mõttetu ning seda võib teha iga koolipoiss, sest teda ju sunnitakse selleks. See tähendab seda, et puhkeb lahing, milles ühel poolel on nõue keskenduda ja teisel poolel teie meel, mis eksleb kõikvõimalike asjade juurde. Te peaks tähelepanu pöörama igale meeleliigutusele, kuhu meel ka ei rändaks. Kui meel uitab, siis tähendab see, et teid huvitab miski muu.

Mõtlus eeldab hämmastavalt virget meelt, mõtlus on elu terviklikkuse mõistmine, milles on lõppenud igasugune killustumine. Mõtlus ei ole mõtlemise ohjeldamine, sest see tekitaks vaid lahkheli meeles, aga kui te mõistate mõtete ülesehitust ja algupära, mida oleme koos uurinud, siis mõtlemine ei sekku. See mõtlemise ülesehituse mõistmine on loomulik distsipliin, mis ongi mõtlus. 

Mõtlus tähendab teadvelolemist igast mõttest ja tundest, kusjuures me kunagi ei ütle, et see on õige või vale, vaid lihtsalt jälgime neid ja liigume koos nendega. Jälgimise käigus hakkate mõistma tunnete ja mõtete liikumist. Sellest teadvelolekust kasvab välja vaikus, aga see vaikus, mis sünnib, kui mõtlemine on mõistnud enese algust ja loomust, ning seda, et mõte pole eal vaba, vaid aina vana - see vaikus on mõtlus, milles puudub täielikult mõtlustaja, sest meel on end möödanikust tühjendanud.

Kui olete siin kirjutatut tund aega tähelepanelikult lugenud (süvalugemine), siis see ongi mõtlus. Kui aga olete lugenud kiirelt ning võtnud vaid mõned sõnad ja mõtted tekstist, mille üle hiljem mõelda, siis ei ole see enam mõtlus. Mõtlus on meeleseisund, mille puhul meel vaatab kõike täieliku tähelepanuga, mitte ainult osaliselt. Keegi ei saa õpetada teile seda, kuidas olla tähelepanelik, siis olete tähelepanelik süsteemi suhtes ja see pole tõeline tähelepanu. Mõtlus on üks suuremaid kunste elus - vahest suurim - ja seda ei saa kuidagi kelleltki õppida. Selles ongi mõtluse kaunidus, jälgite end, seda, kuidas käite, sööte, mida ütlete, jälgite oma keelepeksu, vihkamist, armukadedust - kui olete teadvel kõigest sellest eneses, ilma mingi valikuta, siis on see osa mõtlusest. 

Mõtlus võib toimuda ka siis, kui istute bussis, kui jalutate valgust ja varje täis metsas või kuulate linnulaulu, vaatate oma armastatud kaasa või lapse nägu.

Mõtluse mõistmises on armastus, mis pole süsteemide, harjumuste ega mingi meetodi järgimise tulemus. Armastust ei saa mõtte varal viljeleda. Armastus saab tekkida ehk siis, kui on täielik vaikus, vaikus, milles mõtlustajat pole. Meel saab vaikne olla vaid siis, kui ta mõistab enese liikumist mõtte ja tundena. Et seda mõtete ja tunnete liikumist mõista, on vaja, et selle liikumise jälgimises poleks vähimadki hukkamõistu. Sel moel jälgimine ongi loomulik distsipliin ja see distsipliin on voolav ja vaba, mitte allumise distsipliin.  

Mõtlus ei ole keskendumine


Ainus inimene, üks vana mees, kes mulle kunagi midagi tõesti õpetas, ütles ikka, et on olemas kolme sorti inimesi: need kes elavad meres, kes merre sisse söendavad minna, ja need, kes merelt eluga tagasi pääsevad. Ja ta ütles veel: Sind ootab üllatus, kui kunagi avastad, kes neist on kõige õnnelikum. Olin siis noor poiss. Talvel vaatasin kaldale tiritud laevu hiiglaslike puust postide najal, kered paljad ja kiilud liiva kündmas kui kasutud terad. Ja ma mõtlesin: Siia mina ei jää. Ma tahan mere sisse minna. Sest kui ilmas on midagi õiget, peitub see seal.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

 


Ja ma mõtlesin: siia mina ei jää. Ma tahan mere sisse minna.
Sest kui ilmas on midagi õiget, peitub see seal.

8. aprill 2011, Hollandis



pühapäev, 15. mai 2011

elamuste nõudmistest

        Kõik me tahame mingisuguseid elamusi - müstilisi, usulisi, seksuaalseid, neid, mida pakub suur hulk raha, võim või positsioon ning võimalus teisi valitseda. Kui saame vanemaks, siis me vahest ei nõua enam niivõrd oma ihuliste ihade rahuldamist, vaid otsime avaramaid, sügavamaid ja tähenduserikkamaid elamusi ning püüame neid erinevate vahenditega saavutada. Katsetame näiteks, oma teadvuse avardamist (mis on üsna peen kunst) või erinevate uimastite võtmist. See on igivanast ajast peale tuntud trikk - mingi lehekese närimine või uusima kemikaali proovimine, et kutsuda esile ajurakkude ülesehituse ajutist muutust, suurenenud tundlikust ja teravnenud taju, mis näivad tõelusena. See üha uute elamuste nõudmine osutab inimese sisemisele vaesusele. Me loodame, et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda, aga need elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane, armukade ja rahutu, siis võib ta proovida uusimat uimastit, kuid see, mis ta näeb, on seejuures ikkagi tema enda väiklane looming, inimese pisikesed projektsioonid oma tingituse taustal.

Enamik meist nõuab täielikult rahuldavaid kestvaid elamusi, mida mõte ei suudaks hävitada. Seega on elamusnõude taga iha leida rahuldust ja see iha määrabki elamuse. Seetõttu tuleb meil mõista mitte ainult rahulduse olemust, vaid ka kogetavat asja. Rahuldus on nauding selle, millist elamust me nõuame, ja on elamuse mõõduks. Mis iganes on mõõdetav, paikneb mõtlemise raames ja kipub looma meelepetet. Teil võib olla imepäraseid elamusi ja ometi olete täielikult eksiteele läinud. Nägemusi näete paratamatult vastavalt enese tingitusele; näete Kristust, Buddhat või ükskõik keda, kellesse usute, ja mida suurem uskuja olete, seda vägevamad on nägemused, mis on teie enese nõudmiste ja tungide projektsioonid.

Seega, kui millegi põhjapaneva (näiteks tõde) otsimisel on mõõduks nauding, siis olete juba eelnevalt selle kogemuse ära määranud, mistõttu see pole enam paikapanev. 

Mida tähendab meie jaoks kogemus? On's kogemus midagi uut või algupärast? Kogemus on kimp mälestusi, mis reageerivad mingile väljakutsele, ja kogemus saab reageerida ainult vastavalt oma taustale. Mida nutikam olete kogemuse tõlgendamisel, seda enam see reageerib. Seega tuleb teil küsitavaks pidada mitte ainult kellegi teise kogemust, vaid ka enda oma. Kui te ei tunne mingit kogemust ära, siis polegi tegu kogemusega. Iga kogemust olete juba kogenud, vastasel juhul ei tunneks seda ära. Te tunnete  mingi kogemuse ära hea, halva, kauni, pühana, või millegi muuna vastavalt enese tingitusele, mistõttu see kogemuse äratundmine on paratamatult vana.

Kui me nõuame tõelusekogemust - seda me kõik ju teeme, eks ole? -, siis selleks, et seda kogeda, peame tõelust tundma. Hetkel, mil selle ära tunneme, oleme juba hakkama saanud projektsiooniga, mistõttu see pole tõeline kogemus - see on ikkagi mõtlemise ja aja raamides. Kui mõtlemine saab tõelusest mõelda, siis ei saa see olla tõelus. Me ei saa uut kogemust ära tunda. See on võimatu. Me tunneme ära vaid selle, mida oleme tunda saanud, ja seetõttu, kui ütleme, et meil on uus kogemus, siis polnud see sugugi uus. Uute kogemuste püüdlemine teadvuse avardamise kaudu, nagu seda paljude psüühikat avardavate droogide abil üritatakse, on ikkagi teadvuse raames ja seetõttu väga piiratud.

Seega oleme leidnud ühe paikapaneva tõe: meel, mis himustab avaramaid ja sügavamaid kogemusi, on väga pealiskaudne ja tuim, sest elab aina koos oma mälestustega.

Kui meil poleks mingeid elamusi, mis siis juhtuks? Me sõltume elamustest ja sündmustest, sest need hoiavad meid ärkvel. Kui meis poleks mingeid lahkhelisid, muutusi ega häireid, siis oleksime sügavas unes. Seega on enamikule meist probleemid vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks meel juhmiks ja raskeks, mistõttu me sõltume sündmustest, elamustest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab meelt. Tegelikult teeb see sõltuvus sündmustest ja kogemustest (mis peaks meid ärkvel hoidma) meele aina tuimemaks ega hoia meid sugugi tõeliselt ärkvel. Seega küsin endalt, kas on võimalik olla täielikult (mitte ainult oma olemuse mõnel serval) ärkvel ilma mingi sündmuseta ja elamuseta? See eeldab suurt ihulist ja psühholoogilist tundlikust, see tähendab, et mul tuleb olla vaba kõigist nõudmistest, sest kohe, kui ma nõuan, tekib elamus. Vabanemaks nõudmistest ja rahuldusest on hädavajalik uurida end ja mõista nõudmise loomust.

Kui mõtlemine saab tõelusest mõelda, siis ei saa see olla tõelus.


Tegelikult on iseloom jama, see tuleb nurka suruda. See kõik on jama. Mis meid tegelikult vormib, kujundab ja paika paneb, on see keegi, kellele vaid mõni üksik meist julgeb silma vaadata: see laps, kes sa kunagi olid, ammu enne seda, kui ametlik haridus oma küüned sulle sisse lõi - see kannatamatu, kõikenõudev laps, kes vajab armastust ja võimu ega saa kumbagi küllalt, ning muudkui märatseb ja nutab su hinges, kuni su silmad lõpuks sulguvad ja kõik lollpead ütlevad: "Ta näeb nii rahulik välja!" Just need allasurutud, himukad lapsed toovad siia maailma kõik sõjad ja õudused ja kunsti ja ilu ja avastused, mis elus olemas on, kuna nad üritavad kätte saada kõike seda, mis jäi nende haardeulatusest välja, kui nad viieaastased olid.

Robertson Davies: "Mässajad inglid"




See laps, kes sa kunagi olid,
ammu enne seda, kui ametlik haridus oma küüned sulle sisse lõi..

7. aprill 2011, Hollandis


kolmapäev, 11. mai 2011

vaikusest

        Et eitada autoriteeti (jutt on psühholoogilisest mõjuvõimust, mitte seadusest), eitada usuühingute, tavade ja kogemuse autoriteeti, tuleb inimesel näha, miks ta harilikult kuuletub, ja seda tõsiselt uurida. Et uurida, on vaja vabadust hukkamõistmisest, õigustamisest, arvamustest või tunnustamisest. Ei ole võimalik üheaegselt autoriteeti tunnustada ja seda uurida. Et uurida eneses autoriteedi psühholoogilist ülesehitust, on vaja vabadust. Kui uurime, siis eitame kogu seda ehitust ja see eitamine on autoriteedist vaba meele valgus. Kõige selle eitamine, mida väärtuslikuks on peetud (nagu väline distsipliin, juhtimine, idealism), tähendab selle uurimist - siis pole uurimine mitte ainult distsipliin, vaid ka selle negatiiv ja selle eitamine on positiivne toiming. Me eitame kõiki tähtsaks peetud asju, et luua meele vaikust.

Seega näeme, et kontrollimise ja reguleerimise abil vaikuseni ei jõua. Ka siis pole meel vaikne, kui tal on objekt, mis on sedavõrd kaasakiskuv, et meel lausa upub sellesse. See on nagu huvitava lelu andmine lapsele: laps muutub väga vaikseks, aga kui lelu tagasi võtta, siis hakkab laps taas pahandusi tegema. Meil kõigil on oma lelud, mis meid kütkestavad, ja me usume, et oleme väga vaiksed, aga kui inimene on pühendunud mingile toimingule, olgu see siis teaduslik, kirjanduslik või mida iganes, siis see lelu lihtsalt haarab ta kaasa ning inimene pole sugugi tõsiselt vaikne.

Ainus vaikus, mida tunneme, on müra puudumine, vaikus, mis tekib siis, kui mõtlemist parasjagu pole - see on vaikus. Vaikus on midagi muud, nagu ilu, nagu armastus. See vaikus ei ole vaikse meele tulemus, see pole kogu asja mõistnud ajurakkude töö, mis ütlevad: "Jumala pärast, ole tasa!" Siis loovad ajurakud ise vaikuse ja see pole tõeline vaikus. Samuti pole vaikus sellise tähelepanu tagajärjeks, mille puhul on vaatleja ja vaadeldav; siis pole vastuolu, aga selle puudumine pole veel vaikus.

Te ootate, et ma seda vaikust kirjeldaksin ja teie saaks seda võrrelda, tõlgendada, ära viia ja maha matta. Seda ei saagi kirjeldada. Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine saab tulla vaid siis, kui te iga päev surete tuntule, solvangutele, kiitusele, kõikidele omaloodud kujutelmadele, kogemustele - surete iga päev nii, et ajurakud muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus.

See vaikus, mis pole müra lõppemisest tingitud, on alles pisike hakatus. See on nagu liiguksite läbi väikse avause määratusse merre, seisundisse, mis on mõõdetamatu ja ajatu. Seda te sõnaliselt ei mõista, kuni pole mõistnud teadvuse ülesehitust ning naudingu, kannatuse ja meeleheite tähendust, kuni ajurakud ei ole muutunud vaikseks. Siis võite ehk sattuda sellele saladusele, mida keegi ei saa teile ilmutada ja mida miski ei saa hävitada. Elav meel on vaikne meel, elav meel ei oma keset ja seetõttu ei sõltu ajast ega ruumist. Säärane meel on piiritu ja see on ainus tõde, ainus tõelus.

Elav meel ei oma keset.


  Olge nii kannatlik ja lubage seletada. See ei võta kaua. Esiteks ärge laske end eksitada tõsiasjast, et tehniliselt väljendudes ei saa eitada, et see tee, mis nende rataste all kulgeb, läbib ja ületab, kui ikka faktide juurde jääda ei lagune laiali. Tehniliselt väljendudes. Ta kulgeb otse edasi, ilma kõhkluseta, ei ühtegi ujedat teelahetki, ei midagi. Sirge nagu taevas. Seda on selgelt näha. Probleem, kui lubate selgitada, on hoopis mujal. Ma ei räägi sellest teest, mis on tehtud mullast ja tolmust ja kividest. Jutt on ühest teisest teest. Ja see tee ei kulge mitte väljas, vaid sees. Siin sees. Ja see tee laguneb laiali. Ma ei tea, kas olete kursis?

Alessandro Baricco: "Ookean meri" 

 

teisipäev, 10. mai 2011

mürast

        Meie elus on väga vähe üksiolekut. Isegi siis, kui oleme üksi, on meil ikka kaasas mõjud, teadmised, paljude elamuste mälestused, sedavõrd rohkesti ängistust, piina ja lahkhelisid, et meie meel muutub aina tuimemaks, toimides üksluise rutiini raamides. Kas me oleme üldse kunagi üksi või kanname pidevalt kaasas kogu möödaniku, seda katkematut müra oma meeltes?

Kord rändasid kaks munka ühest külast teise ja kohtasid jõekaldal istuvat noort neidu, kes nuttis. Üks munkadest küsis temalt: "Miks nutad õeke?" Neid kostis: "Näed sa seda maja teisel kaldal? Tulin täna hommikul üle jõe ja polnud mingit muret, aga nüüd on vesi tõusnud ning ma ei saa tagasi. Paati siin pole." Munk vastas: "Sellest pole häda," ja kandis neiu teisele kaldale. Mehed läksid edasi ja mõne aja pärast lausus teine mees: "Vend, me oleme tõotanud naistest eemale hoida. Sa oled pattu teinud. Kas sa ei tundnud naudingut teda puudutades?" Esimene munk vastas: "Mina jätsin tüdruku sinna, aga sina kannad teda siiani kaasas." 

Nõnda me teeme. Kanname koguaeg oma möödaniku kaasas ega lase sellest lahti. Vaid siis, kui pühendume mingile küsimusele täieliku tähelepanu ja lahendame selle otsekohe, ei kanna seda järgmisse päeva või järgmisse silmapilku, siis oleme üksi. Siis on üksindus meis ka inimestest tulvil majas või täiskiilutud bussis. See üksindus on iseloomulik värskele ja süütule meelele.

Sisemine ruum ja üksindus on väga oluline, sest see tähendab vabadust olla, minna, toimida, lennata. Lõppude lõpuks võib headus õitsele puhkeda ainult avaruses, nii nagu vooruse eelduseks on vabadus. Meil võib olla poliitiline vabadus, aga me pole sisemiselt vabad ja seetõttu pole meil sisimas avarust. Ükski voorus ega väärtuslik omadus ei saa toimida või kasvada ilma sisemise avaruseta. Avarus ja vaikus on hädavajalikud, sest vaid meel, mis on üksi, mõjutamata, treenimata, vaba lõpututest kogemustest, võib sattuda millegi täiesti uuele. 

On ju vahetult näha, et vaid vaikses meeles on võimalik selgus. Mõtluse siht Idas on sellise seisundi tekitamine - mõtlemise kordamisega meele vaigistamiseks, et selles seisundis loodetavasti leida lahendus oma probleemidele. Kuni pole paigas vundament, mis tähendab vabadust hirmust, ängistusest, piinast ja kõikidest enese seatud lõksudest, ei saa ma kuidagi uskuda, et meel võiks olla tõeliselt vaikne. See on asi, mida on väga raske edastada. Meievaheline suhtlemine tähendab seda, et te ei mõista sõnu, mida ma kasutan, ja ka seda, et peame mõlemad olema samaaegselt tähelepanelikud, mitte hetk hiljem või varem. Samuti peame olema suutelised teineteisega samal tasemel kohtuma. 

Säärane suhtlemine ei õnnestu, kui tõlgendate loetut või kuuldut vastavalt oma teadmistele, suvale või arvamustele, ega ka siis, kui pingutate määratult, et aru saada.

Meie üks suuremaid komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda, midagi saavutada või omada. Lapsepõlvest peale on meid õpetatud omandama ja saavutama - ajurakud loovad ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne, aga psühholoogiline turvatunne selle saavutamistungi raamidesse ei mahu. Me nõuame kindlust kõigis oma suhetes, hoiakutes ja ilmingutes, aga, nagu oleme näinud, mingit kindlust tegelikult ei ole. Kui leiate, et üheski suhtes pole mingit kindlust, mõistate, et psühholoogiliselt pole midagi püsivat, siis vaatate elule hoopis teisiti. Loomulikult on väline turvatunne oluline - peavari, riided, toit -, aga selle hävitab psühholoogilise turvatunde puudumine ja taotlemine.

Kuidas saame omada vaikset meelt, mis on sedavõrd lõputult tormakas ja omakasupüüdlik? Meelt võib distsiplineerida, kontrollida ja kujundada, aga selline piinamine ei tee teda mitte vaikseks, vaid ainult tuimaks. Ilmselt on vaikse meele ideaali jahtimine mõttetu, sest mida enam te meelt sunnite, seda kitsamaks ja seiskuvamaks ta muutub. Mistahes kontroll, näiteks allasurumine, tekitab vaid lahkhelisid. Seega ei saa kasutada kontrolli ja välist distsipliini, aga ka distsiplineeritud elul pole mingit väärtust.

Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava ideoloogilise või faktilise malli järgimine; sedalaadi distsipliin on kõige tuimendav asi. Distsipliin peab olema kontrollimise ja mahasurumiseta, ilma hirmuta. Kuidas selline distsipliin tekib? See pole nii, et kõigepealt on distsipliin ja seejärel vabadus; vabadus on alguses, mitte lõpus. Selle vabaduse mõistmises, mis on vaba distsipliini kuulekusest, ongi distsipliin (sõna põhitähendus on ju õppimine), selgus. On vaja tähelepanu, et mõista kontrollimise, allasurumise ja järeleandmise loomust ja ülesehitust. Uurimiseks ei ole vaja peale panna distsipliini, aga see uurimine ise loob omaenese distsipliini, milles pole mahasurumist.

Vabadus on alguses, mitte lõpus.


Aga elu ei lähe nii, nagu sa võiksid arvata. Elu järgib oma rada. Ja sina järgid oma. Ja rada pole seesama. Niisiis... Mitte et ma tahtnuks õnnelik olla, ei. Ma tahtsin ennast päästa, muud ei midagi, päästa. Tavaliselt arvatakse, et inimest päästab muu: kohustus, ausus, hea või õiglane olemine. Ei. Päästjaks on ihad. Ainsad reaalsed asjad. Järgid neid, ja päästadki ennast. Sain sellest aru liiga hilja. Kui elule aega anda, keerab ta asjad veidral, armutul moel ümber: ja siis taipadki, et sa ei saa midagi ihaldada ilma endale häda tegemata. Siin varisebki kõik kokku, pääseteed pole, mida rohkem sa rabeled, seda hullemini läheb kõik sassi, mida rohkem sa mässad, seda rohkem teed endale viga. Pääsu pole. Kui oli juba hilja, hakkasin ma ihaldama. Kõigest väest. Sa ei kujuta ette, kui hullusti ma endale viga tegin.

Alessandro Baricco: "Ookean meri"

  

neljapäev, 5. mai 2011

mõtlemisest

         Mis on mõtlemine? Mida tähendab see mõtlemine, mida tuleb teostada hoole, loogika ja mõistlikkuse varal (meie igapäevase töö tarvis), ning selline mõtlemine, mil pole mingit tähtsust. Kuni me neid kahte ei tunne, ei suuda me mõista midagi sügavamat, milleni mõtlemine ei küüni. Püüdkem mõista mõtlemist ja mälu kogu nende keerulisuses, seda, kuidas mõte tekib ning kuidas see määrab kogu meie toimimise. Kui seda kõike mõistame, siis satume ehk millelegi, mida mõte pole avastanud, mille juurde mõtlemine ust avada ei saa.

Miks on mõtlemine kõigi elus nii tähtis - mõtted, ideed kui reageering ajurakkudesse kogunenud mälestustele? Vahest pole paljud teist sellist küsimust endale esitanudki või kui olete, siis võib-olla ütlesite: "See on vähetähtis, pole vajalik, sest oluline on tundeelamus." Ma ei näe, kuidas te saaksite neid kahte eraldada. Kui mõte ei anna tundmusele pidevust, siis hääbub viimane väga kiiresti. Miks on mõte meie vaevarikkas, tüütus ja hirmunud igapäevaelus sellise ülemäärase tähtsuse omandanud.

Küsige endalt samuti: miks olen ma mõtete ori, riukliku mõtlemise, mis võib korraldada, asju ajada, leiutada, sõdu sünnitada, hirmu ja ängistust luua; mõtlemise, mis aina loob kujutelmi ja ajab enese saba taga; mõtlemise, mis on nautinud eilset mõnu ning andnud sellele jätkuvuse olevikus ja tulevikus; mõtlemise, mis on lakkamatult tegev, lobisev, liikuv, lahutav, liitev, oletav?

Mõtted on saanud meile tunduvalt tähtsamaks kui toimimine, mõtted, mida kõikvõimalike alade haritlased nii nutikalt raamatuis väljendavad. Mida riukalikumad ja peenemad on mõtted, seda enam me kummardame neid ja raamatuid, milles nad sisalduvad. Me oleme need raamatud, oleme need mõtted, niivõrd sügavalt oleme neist sõltuvad. Lakkamatult arutleme mõtete ja ideaalide üle ning avaldame arvamust. Igal usundil on oma dogmad ja vormelid, oma tellingud jumalateni jõudmiseks ning kui me uurime mõtete päritolu, siis peame küsitavaks kogu selle mõttehoone tähtsust. Oleme eraldanud mõtted toimimisest, sest mõtted on alati möödanikust ja toimimine ikka olevik, see tähendab, et elamine on alati olevik. Me kardame elada ja seetõttu on möödanik mõtete näol meile nii oluliseks saanud.

Erakordselt huvitav on vaadata omaenese mõtlemist, lihtsalt jälgida, kuidas mõtlen, kust tuleb see reaktsioon, mida nimetame mõtlemiseks. Ilmselt mälust. Kas mõttel on üldse algust? Kui on, kui suudame siis selle alguse leida, siis tähendab mälu alguse, sest kui meil poleks mälu, siis poleks ka mõtteid.

Oleme näinud, kuidas mõte annab jätkuvuse eilsele naudingule ja ühtlasi ka naudingu varjule, milleks on hirm ja piin. Seega kogeja, kes on mõtleja, ongi see nauding ja piin ning samuti see üksus, mis naudingule ja piinale toitu annab. Mõtleja eraldab naudingu piinast. Ta ei näe, et ainuüksi naudingutaotlusega kutsub ta esile piina ja hirmu. Mõtlemine nõuab inimsuhetes alati naudingut, kattes selle sõnadega, nagu truudus, aitamine, andmine, ülalpidamine, teenimine. Huvitav, miks me teenida tahame? Milles on asi? Kas lill, mis on tulvil ilu, valgust ja armastust, ütleb: "Ma annan, aitan, teenin?" Ta teeb seda! Ja kuna ta ei püüa midagi teha, katab ta maamuna.

Mõte on niivõrd riukalik, et ta väänab kõike, nagu talle sobib. Oma naudingunõudega orjastab mõte end. Mõte on kahesuse tekitajaks kõigis meie suhtes: meis on vägivald, mis pakub naudingut, aga on ka soov elada rahus, olla lahke ja leebe. Nii käib see pidevalt me kõikide elus. Mõte mitte ei loo seda kahesust meis, vaid kogub ka arvutult mälestusi, mis meil naudingust ja piinast on, ning sünnib neist taas. Seega on mõte möödanik ja alati vana.

Need, kes palju mõtlevad, on väga materialistlikud inimesed, sest mõte on mateeria samuti nagu põrand, sein või telefon. Jõud, mis teatava malli kohaselt toimib, saab aineks. On olemas jõud ja on olemas aine. See ongi kõik, millest elu koos seisab. Võime mõelda, et mõte pole aine, aga see on seda nagu ideoloogiagi. Kui on olemas jõud, siis saab sellest aine. Aine ja jõud on vastastikuses seoses. Üks ei saa olla ilma teiseta ja mida enam on nende vahel kooskõla, seda usinamad on ajurakud. Mõte on loonud selle malli, mis koosneb naudingust, piinast ja hirmust, on tuhandeid aastaid selle raames tegutsenud ja ei suuda välja murda, sest ta ise rajas selle.

Uut fakti ei saa mõtte abil näha. Hiljem võib seda sõnaliselt, mõtte abil, mõista, aga mõte ei suuda uut fakti vahetult taibata. Mõte ei suuda ealeski lahendada ühtki psühholoogilist probleemi, kuitahes nutikas, riukalik ja õpetatud ta ka poleks, mida ta ka ei ehitaks teaduse, elektronaju, sunni või vajaduse ajel. Mõte ei ole eal uus ja seetõttu ei suuda ta iial vastata ühelegi küsimusele. Vana aju ei suuda lahendada elamise määratut keerdküsimust.

Mõte on vildak, sest ta suudab leiutada kõike ja näha asju, mida pole. Mõte võib sooritada igasuguseid trikke, mistõttu teda ei saa usaldada. Kui te mõistate, kuidas mõtlete, sõnu, mida kasutate, oma igapäevast käitumisviisi, seda, kuidas te inimestega suhtlete ja neid kohtlete, kuidas jalutate ja sööte - kui olete neist kõigist asjust teadvel, siis meel ei peta teid. Siis ei ole meel miski, mis nõuab ja orjastab; ta muutub erakordselt vaikseks, paindlikuks, tundlikuks ja üksiolevaks ning selles seisundis pole mingit pettust.

Kui inimene tahab midagi väga selgelt näha, siis peab meel olema väga vaikne, ilma eelarvamuste, loba, sisekõneluse, kujutelmade ja piltideta - see kõik tuleb kõrvale panna, et saaks vaadata. Ainult vaikuses saate jälgida mõtte algust, mitte siis, kui otsite, küsite või ootate vastust. Vaid siis, kui olete läbinisti vaikne ja olete esitanud küsimuse: "Mis on mõtte algus?", hakkate nägema, kuidas mõte selles vaikuses kuju võtab. 

Kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis puudub vajadus mõtteid korraldada. Me kulutame püüdele mõtteid korraldada palju aega ja raiskame suure hulga jõudu kogu elu jooksul, mitte ainult koolis. "See on hea mõte, pean sellele rohkem mõtlema, aga too on paha mõte, tuleb maha suruda."

Pidevalt käib lahing erinevate mõtete, ihade ja naudingute vahel. Aga kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis pole mõtlemises vastuolu. 

Kui kuulete väidet: "Mõte on alati vana" või "Aeg on kurbus", siis hakkab mõtlemine seda tõlgendama. Kuid see tõlgendus põhineb möödaniku teadmisel ja kogemusel, mistõttu te tõlgendate ikka vastavalt enese sõltuvusele. Aga kui te vaatate neid väiteid ja ei tõlgenda, vaid lihtsalt rakendate kogu oma tähelepanu (see pole sama mis keskendumisvõime), siis leiate, et pole vaatlejat ega ka vaadeldavat, mõtlejat ega mõtet. See ei tähenda mälukaotust. Kuni pole mälust, kogemustest või teadmistest tulenevaid mõtteid, mis on kõik minevikust pärit, seni pole ka mõtlejat. Siis olete oma teel jõudnud sinnamaale, et suhtute sündmustesse mitte vana ajuga, vaid täielikult uut moodi.  

Mõte on möödanik ja alati vana.


Minu akadeemiline karjäär oli särav, ma olin meteoor mõistuse maailmas, ilma et oleksin teadnud midagi inimkonnast, veel vähem iseendast. Need teadmised said mulle komistuskiviks. Ma ei osanud neid kahte liiki teadmisi ühendada. Minus oli liiga palju mõistust ja liiga vähe iseloomu. Iseloomu all pean ma silmas visadust. Visadust, Head, tugevat tahet, mis tasakaalustaks suurt raamatutarkust. Arusaamist sellest, kas kolm on palju või vähe. Lunastuse ja õige õpetuse avastasin enda jaoks alles siis, kui olin maailmas väga madalale langenud.

Robertson Davies: "Mässajad inglid"