Walteri ja Kurti juhtum

          Eriti huvipakkuvad on need juhtumid, kus surnu annab elavale inimesele mingit uut spetsiifilist ja täpset informatsiooni, mille tõelevastavust saab hiljem kontrollida, või juhtumid, mis on seotud erakordse sünkroonsusega. Olen psühhedeelse teraapia ja holotroopse hingamise seanssidel pealt näinud tervet rida erakordseid juhtumeid. Olen valinud sedalaadi episoodide iseloomustamiseks kaks näidet, mis on juhtunud minu lähedaste kolleegidega.

Esimene illustreeriv näide on seotud minu lähedase sõbra ja endise kolleegi Walter N. Pahnkega, 

http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Pahnke  kes kuulus Baltimore'is Marylandi psühhiaatrilises uurimisinstituudis meie psühhedeeliauuringute meeskonda. Walter tundis sügavat huvi parapsühholoogia vastu, eriti mis puudutas teadvuse säilimist pärast surma, ning tegi koostööd paljude kuulsate meediumite ja ülemeeleliste võimetega isikutega, kelle hulgas oli ka meie ühine sõber Eileen J. Garrett 

http://en.wikipedia.org/wiki/Eileen_J._Garrett  Parapsühholoogia fondi president ja asutaja. Lisaks sellele oli Walter lõppstaadiumis vähihaigetele suunatud LSD-teraapia programmi eestvedaja.

Walter läks 1971. aasta suvel koos oma naise Eva ja lastega Maine'is otse ookeani ääres asuvasse suvilasse puhkama. Ühel päeval siirdus ta akvalangiga ujuma ja ei pöördunud enam tagasi. Põhjalike ja hästi organiseeritud otsingute tulemusena ei õnnestunud leida ei tema surnukeha ega ka ühtegi osa tema sukeldumisvarustusest. Eval oli selles olukorras väga raske tema surma aktsepteerida ja sellega leppima hakata. Tema viimane mälestus Walterist pärines hetkest, mil mees täiesti tervena ja elujõust pakatavana suvilast lahkus. Naisel oli raske uskuda, et meest ei olnud enam tema elus; raske oli alustada uut peatükki, kui rinnus oli tunne, et eelmine peatükk oli veel lõpetamata.

Eva, kes ise oli psühholoog, otsustas osaleda meie instituudis vaimse tervise spetsialistidele eriprogrammi raames pakutud spetsiaalsel LSD koolitusseansil. Ta lootis, et psühhodeelne kogemus annab talle mõne täiendava kaemuse ning palus mul olla seansi järelvaataja. Seansi teisel poolel nägi ta väga võimast visiooni Walterist ja pidas temaga maha pika ja sisuka dialoogi. Walter edastas naisele konkreetseid juhtnööre seoses nende kolme lapsega ning andis naisele vabad käed alustada uut iseseisvat elu. Ta soovis, et naine ei piiraks ja koormaks ennast temaga seotud mälestustega. See oli väga sügav ja vabastav kogemus.

Just siis, kui Eva hakkas arvama, et kogu episood võis olla tema enda soovunelm ja väljamõeldis, ilmus Walter veel korraks ja palus Eval tagasi viia ühe raamatu, mille mees oli oma tuttavalt kunagi laenanud. Eval ei olnud sellest raamatust varem aimugi. Walter andis naisele sõbra ja raamatu nime ning kirjeldas, kus ruumis, millisel riiulil ja millises kohas raamat asub. Nende juhtnööride abil õnnestus Eval raamat üles leida ja tagastada.

Teises näites on peategelaseks Kurt, meie professionaalses kolmeaastases treeningprogrammis osalenud psühholoog. Koolituse käigus oli ta holotroopse hingamise seanssidel sageli pealt näinud oma kolleegide mitmesuguseid transpersonaalseid kogemusi. Ta ise oli samuti elanud läbi mõne võimsa perinataalse kogemuse ning heitnud paaril korral pilku transpersonaalsele sfäärile. Sellest hoolimata oli ta nende nähtuste ehtsuse osas endiselt väga skeptiline, kaheldes pidevalt, kas need on ontoloogiliselt tõesed või mitte. Seejärel koges ta ühel holotroopse hingamise seansil ebaharilikku sünkroonsust, mis veenis teda, et tema senine arusaam inimteadvusest on ilmselgelt liiga konservatiivne. Episood, mis aset leidis, oli lühidalt järgmine.

Hingamisseansi lõpupoole kohtus Kurt ühes eredas visioonis oma vanaemaga, kes oli juba palju aastaid tagasi surnud. Lapsepõlves oli Kurt olnud vanaemaga väga lähedane ning võimalus, et ta võib nüüd jälle temaga suhelda, mõjus väga liigutavalt. Kuigi kogemus oli emotsionaalselt väga kaasahaarav, ilmutas Kurt kohtumise suhtes endiselt professionaalset skeptitsismi. 

Kurt oli vanaemaga palju suhelnud, ning ta kahtlustas, et tegu võis olla imaginaalse kohtumisega, mille tema meel vanade mälestuste põhjal oli konstrueerinud. Kohtumine surnud vanaemaga oli aga emotsionaalselt nii liigutav ja veenev, et ta ei suutnud seda lihtsalt soovfantaasiaks pidada. Ta otsustas hankida tõendeid selle kohta, et kogemus on tõeline, mitte kujutlusvõime vili. Ta palus vanaemalt mingit kinnitavat tõendit ja sai järgmise sõnumi: "Mine tädi Anna juurde ja otsi lõigatud roose." Ta oli endiselt skeptiline, kuid otsustas järgmisel nädalalõpul tädi Annale külla minna. 

Saabudes leidis ta oma tädi aiast, ümbritsetuna lõigatud roosidest. Kurt oli jahmunud. Tema külaskäik langes täpselt sellele ühele päevale aastas, kui tädi otsustas oma roosipõõsaid radikaalselt tagasi lõigata.

haigusest

          Haigus on disharmoonia ja loomingu kitsendus. Haigus on MITTEVABADUS. Kui haigus on käest lastud, on vajalik intensiivne ravi. Vaimsuse puudumine on samuti haigus. Sellepärast nõuab vaimne töö enese kallal tihti (eriti esimesel etapil) tahtelisi algeid ja tegevusele sundimist. Soovi puudujääki peab kompenseerima tahteline alge. Me ise lõime selle vajaduse, et vaimsuse saavutamiseks peame kasutama oma sisemist sundi. Inimesed on Loodusest kaugenenud, eemaldunud loomulikest teedest ja nüüd on vaja kasutusele võtta "reserv" - tahe, selleks et õigele teele naasta.

Esiteks pead arvestama, et sa ei saa muuta väliseid sündmusi (sest nad olid loodud paljude poolt Teie seast ja sinu teadvus ei ole küllaldaselt arenenud, et üksi muuta seda, mis kollektiivselt tehtud), sellepärast pead muutma oma sisemist kogemust. See ongi tee elu meisterlikkuse juurde.

Midagi ei ole haiguslik iseenesest. Valu on vale mõtlemise tagajärg. See on mõtlemisviisi viga. Meister on võimeline ka kõige suuremat valu kõrvaldama. Sellega Meister tervendab. Valu on sinu poolt millegi kohta tehtud hinnangu tagajärg. Kõrvalda hinnang - ja valu kaob.

Hinnang põhineb tihti varasemal kogemusel. Sinu arusaam millestki tuleneb sinu algsest ideest selle kohta. Sinu algne idee sünnib veel varasemast ja nii edasi, telliskivi telliskivi järgi, kuni sa ei jõua kõige algusesse, peeglite saali, mida Mina nimetan "esmamõtteks".

Igasugune mõtte on loov ja ükski mõte ei ole tugevam kui algne. Sellepärast nimetataksegi seda sageli algseks patuks. Algne või esmane patt on see, kui sinu algne mõte asjast sisaldab viga. See viga suureneb kordi, kui sul tekivad teised ja kolmandad mõtted sellest asjast.

Oma mõtete kontrollimine, headest ja õigetest asjadest mõtlemine - see ongi kõrgeim palve. Pidage alati meeles, et kõik, mis ümbritseb, on varjatud mõtete, ideede ja püüde füüsiline avaldumine. Sellepärast ei tohi kedagi süüdistada, vaid ükskõik millisel kujul tulevat vastu võtta! Kui näete pimedust ja kurjust, siis ärge kiruge neid, vaid olge valguseks ja headuseks nende seas. Olge alati valgustajaks, seda enam pimeduses!

Vaimsuse puudumine on samuti haigus. Midagi ei ole haiguslik iseenesest.

Pidage alati meeles, et kõik, mis ümbritseb,

on varjatud mõtete, ideede ja püüde füüsiline avaldumine.

Hong Kongis, 10. jaanuar 2009

võimalustest

        Kaasaegne inimene on seotud "ilmalike" asjadega, elab väga pingelises rütmis ja vaimsele elule tal reeglina aega ei jätku. Paljud saavad vaimsest elust aru kui teatud rituaalide, mingite eriliste elunõuete täitmisest. Seda õpetasid religioonid palju tuhandeid aastaid. Isegi kiriklike rituaalide täitmisel toimub ilmaliku ja vaimse tasakaalustamine (usulise maailmavaate seisukohalt). Isegi see on mingi vaimne tegevus - vabaneda mingiks ajaks igapäevaaskeldustest, et mõelda igavikulisest. Aga ka selleks ei ole inimesel tihti aega.

Igapäevane elurütm hoiab inimesi pidevas pinges, sunnib töötlema suurt hulka informatsiooni ja närvid on kogu aeg pingeseisundis. Meid õpetatakse lapsepõlvest peale keskenduma, fokuseerima oma mõistust, kontsentreeruma, sest seda nõuab elu. Olles kistud meid ümbritseva elu rütmi, elame vastava ühiskonna, mitte oma elu. Ja meie kui "keskendunud", "tegusad" ja "kaasaegsed" inimesed, saame sangarlikult jagu neist probleemidest, mida me ennast kaotades ise pidevalt tekitame.

Kuid kus on siis "meie" elu? Kuidas ühiskonnas ennast mitte kaotada? Selleks on vaja mõnikord jääda iseendaks. Seejuures mitte oma vastuolulise isiksusega, kus on palju sellist, mis võib tekitada palju suuremaid probleeme, ja ka mitte individuaalsusega, mis lihtsalt eraldab inimest ühiskonnast, vaid jääda iseendaks oma olemusega, oma Jumalaga. Selleks peab oskama lõõgastuda, jälgida Ennast ja elu.

Inimesed reeglina ei oska lõõgastuda. Isegi kui see juhtub, siis tehakse seda formaalselt ja jookstakse jälle kohe edasi. Oskus lõõgastuda on väga tähtis ja see tuleb esmajärjekorras omandada.

Lõõgastumise metoodikaid on palju. Inimesed teadvustasid selle vajaduse juba kaugetel aegadel ja mõtlesid oma mõistuse puhastamiseks välja tuhat asja, eemaldudes askeldustest, et häälestuda oma Mina ja Taeva sisekaemusele. Õigeusus kasutatakse selleks sageli palveid, eriti Jeesuse palveid, mida korratakse sadu kordi, see aga häälestab inimest vastavatele vibratsioonidele.

Veel tähtsam on "vabaks lasta" oma teadvus, rahustada mõistust, puhastada see mittevajalikust "prahist" ning väljuda illusioonidest. Selliseid võimalusi lõõgastuda ja ühineda Maailmaga tekib inimesel päevas tuhandeid. Kui Te lähete mööda tänavat, sõidate kuhugi - lülitage välja igapäevaasjadest, naeratage loodusele, linnale, öelge mõttes inimestele: "Ma armastan teid!", tänage kõiki, tundke kas või väikestki Rõõmu sellest sekundist - ja siis tekib juba hoopis teine seisund ja hoopis teine inimene. Seda võib teha ka autoroolis!

Kui inimene oskab hästi lõõgastuda, siis oskab ta ka hästi keskenduda. Mõned sekundid taolist lõõgastumist aitavad kehal ja mõistusel puhata ja edasi tegutseda. Oskus lõdvestuda, siseneda lühiajalise või pikaajalise meditatsiooni seisundisse aitab parandada füüsilist ja psüühilist tervist - aitab kiirendada vaimse ärkamise protsessi. 

Vaimne ärkamine kujutab endast peale teadaoleva viie tundeorgani kasutamist ka teiste vastuvõtuorganite sisselülitamist. Näiteks helivõnked ei kaasne mõtetega, kuid me "kuuleme" neid. Kujundil, mis tekib meie sees, ei ole valgusvooga midagi ühist, kuid me "näeme" seda. Siin on jutt kvalitatiivselt erinevast kolmandast signaalisüsteemist: kontaktist mõtte energiaga. Kusjuures see vastuvõtusüsteem on omane vaid inimesele ja see erineb põhimõtteliselt kõigest elavast planeedil.

Inimese täiustumine toimub läbi võime näha välja kujundeid. Ülesannet võib kergendada see, et inimene ei pea selleks endas midagi põhimõtteliselt uut välja töötama, vaid meelde tuletama ja arendama edasi seda, mis on talle sünnist kaasa antud. Inimese väljatundlikus (teisiti öeldes ekstrasensoorsed võimed) nõrgenes evolutsiooni käigus sellepärast, et inimene eelistas füüsilisi vastuvõtuorganeid ja loogilist mõtlemist - mõistust.

Tihti eitab inimene teadlikult mitmesuguste eelarvamuste ja hirmude tõttu väljatunnetust ja see on toonud kaasa inimese tundlikkuse vähenemise peeninformatsiooni vastuvõtu diapasoonis.

Ekstrasensoorseid võimeid võib arendada ja treenida. Selleks on vaja teha esimene samm - tunnetada, et see võime on igal inimesel. Teine samm - pöörata tähelepanu igale eelaimusele ja tunnetusele. Kolmas samm - tegutseda vastavalt nendele peenimatele esmatunnetele ja intuitiivsetele impulssidele, lubamata mõistusel ja hirmudel ennast kõrvale viia. Selliste sammudega võib arendada endas kuuendat meelt.

Üheks inimese peenmateeria vastuvõtu vormiks on unenäod. Unenäod tekivad maailmaruumis oleva informatsiooniga koostöö ja inimese teadvuse assotsieerimise tagajärjel. Kuna unenäod ei ole kontrollitavad (teadvuse kontrollitavad osad on une ajal välja lülitatud) ja informatsioon saabub väljastpoolt, siis teadvus mähib selle informatsiooni nendesse kujunditesse, mis temas on ja mängib nii omapärast teatrit. Sellepärast võib und kasutada eneseanalüüsi vahendina. Sellisel moel võib näha sügavamaid kihte, mis libisevad päevavalguses eest ära. Igaüks peaks mõistma oma unenägusid ja ammutama sealt vajalikku informatsiooni. See on vaimse ärkamise oluline osa.

Vaimse ärkamise veel üheks vormiks on eluenergia tõstmine alumisest energeetilisest keskusest ülemisse. Sellist tegevust nimetatakse veel  "kundalini tõstmiseks",  "seksuaalse energia suurendamiseks". See on väga peen ja efektiivne protsess. See on veel üks koostöövorm oma kehaga, oma suure energiaga, Maailmaga. Sedagi tasuks rituaaliks muuta. Nauding, rõõm harmoonia, enese avamine - need on meetodite valiku kriteeriumid. Igasugune vaimne töö peab viima keha, teadvuse ja hinge uude seisundisse. Seejuures on väga tähtis nende koostisosade harmoonia.

Inimesed reeglina ei oska lõõgastuda.

Isegi kui see juhtub, siis tehakse seda formaalselt

ja joostakse jälle kohe edasi.

 Macaus, 11. janauar 2009

ustavusest

          Ustavus on väga tähtis omadus, mida ei hinnata tänapäeval küllaldaselt. Aga ilma selle omaduseta ei ole võimalik tasakaalu saavutada. Ustavust ei tule vaadelda kui vajadust "olla ustav oma Peremehele", "olla ustav teatud riigikorrale". Sellise ustavuse põhjal luuakse kuritegelikke struktuure, maffiaklanne ja totalitaarseid riike.

Ustavus - see on keeldumine reetmisest, et oma elu paremaks muuta. See on kinnipidamine lepingust iseendaga. See on ustavus endale ja oma sõnale. Sõna, mis on välja öeldud, peab tähendama seda, mis on ta sisu.

Tunnetades ennast, puhastudes võõrast, võib jõuda selleni, et kõik inimese poolt väljaöeldu vastab tema olemusele, talle endale. Ja muuta öeldut ta ei või ennast muutmata. See ongi ustavus oma sõnale, oma tegevusele ja ümbritsevatele inimestele.

Olla ustav endale ja selle kaudu igale enda tehtud otsusele, on see, mida tasub elus saavutada. Olla ustav endale tähendab seda, et kunagi ei tohi reeta seda suurt ja tõelist, mida kannad hinges, see tähendab pidevat tööd enda kallal, et arendad ennast ja kõrvaldad selle, mis teeb nõrgaks.

Ustavust ei saa olla oskuseta öelda "ei". Oma arengu teatud etappidel on "ei" ütlemise oskus lihtsalt vajalik. Omaduste tasakaalu arenedes tuleb sõna "ei" öelda järjest harvemini.

Ei tohi anda lubadusi, mida ei suuda täita ja üldse peab hoiduma lubaduste andmisest. See on ustavuse tähtis osis.  

Inimesed tavaliselt tegutsevad kõige sagedamini isiksuse tasemel, harvemini individuaalsuse ja väga harva oma kõrgema Mina tasemel. Kuid just viimasel tasemel asub inimene reaalsusele kõige lähemal. Kõik ülejäänu on kas suuremal või väiksemal määral illusioon. Meie maailm on illusioon. Sellepärast on igasugune lubadus selles elus suhteline ja kannab endas mingit vale elementi.

Praktiliselt ei tea inimene kunagi, mis toimub temaga homme, kuidas ta ennast tunneb, kuidas hakkab toimima. Olles selles seisundis, püüab inimene midagi planeerida ja täita oma lubadusi, kuid tihti võtavad olukorrad tema üle võimust. Parem on sellistes olukordades konkreetseid lubadusi mitte anda, muidu võib ennast reeta. Just selliste suhete tasemel Maailmaga kehtib ütlemine: "Nagu Jumal annab." Ja sellepärast tuleb lubadusi anda väga targalt!

Kui inimene loob oma elu, võib ta näha oma tulevikku, sest ta loob oma tundeid, aga ei reageeri välistele mõjudele. Siin võib ta lubadusi anda ja tal on sel juhul täielik õigus muuta oma lubadusi, sest kogu Maailm on pidevas muutumises. See, kes ei muutu, pidurdab kunstlikult oma evolutsiooni ja raiskab sellele tohutult jõudu. Olla muutumatu - see tähendab enda reetmist. Mida tähendab muutuda? See tähendab kõigepealt armastamist, sest Jumal on alati uus ja Jumal on Armastus.

Ustavus on sisemine seisund, see on valik olla truu Endale, see on üks Enese muutmise ja tunnetamise võimalustest.

Nõuetekohase normaalsuspagasi juurde kuulub võõrandamatuna asjaolu, et me oleme katoliiklased - usklikud ja katoliiklased. Tegelikult on see kõrvalekalle normist, sõgedus, mille abil kummutame teoreemi oma lihtsakoelisusest, kuid meile näib kõik ütlemata tava- ja reeglipärane. Me usume, ja muud võimalust ei näigi olevat. Ometigi usume metsikult ja aplalt, mitte rahulikule usule, vaid otsekui füüsilisele vajadusele, pakilisusele omase ohjeldamatu kirega. See on mingi meeletuse alge - tormi ilmne tihenemine silmapiiril. Kuid isad-emad ei tõlgenda seda mitte saabuva maruna, vaid hoopis valeteatena leebest päriolemisest perekonna kursiga, mistõttu nad lasevad meil minna ulguveele. Kui noorte vaba aeg kulub omaenese sita sees püherdamises, siis ei paista see kellelegi sellisena, mis ta tegelikult on - hullumeelsuse avaldumisvorm. Või mõnutunne vaesusest, uhkeldamine rõivanärudega. Palved, palvetamine. Alaline süümepiin. Me oleme kohanematud, kuid keegi ei soovi seda märgata. Me usume evangeeliumide Jumalasse.

Nii ongi maailmal meie jaoks väga vahetud füüsilised piirid, ja mõttepiirid on paigas otsekui liturgia. Ja selline on meie lõpmatus.

Alessandro Baricco: "Emmaus"

moraalist

          Me elame maailmas, kus on vaja rääkida moraalist. Tsivilisatsiooni arengu kõrgematel astmetel seda mõistet ei eksisteeri - seal puudub vajadus käitumist reguleerida. Seal lihtsalt elatakse moraalselt. Meie maailmas aga eksisteerib ka amoraalne eluviis. Siit saab selgeks ka inimese ülesanne - kõlbeliste eluviiside järgimine.

Maailmakõiksuse moraali aluseks on Armastus. Maises plaanis on moraalil palju ilminguid ja me peame püüdlema selle poole, et meie kõigi igapäevane moraal vastaks maksimaalselt kõrgetele põhimõtetele.

Me oleme alguse saanud ühest emast ja ühest isast. Seda tunnistavad juba geneetikud. Juba see lubab meil tunnetada meie ühtsust ja kasutada suhtlemisel kõige kõrgemaid kõlbluse printsiipe.

Palju on räägitud sellest, et inimene on kolmainsuslik olend. See kehtib ka tema omaduste kohta, mida võib kujutada ette Kõrgema Mina Olemuse, individuaalsuse ja isiksuse omadustena. Neile vastavad omad omaduste kogumid, mis on tihedalt omavahel seotud, mõjutades ja tekitades üksteist. 

Inimene mitte ainult ei ela, vaid ta ka elab läbi, tähendab tunnetab ennast. Õigust öelda on inimese teadvus piiratud, kuigi on ka näiteid teadvuse väga kõrgetest tasemetest.

Inimese isiksuse ja individuaalsuse omadusi jagada on üpris raske, kuna nad on kõik omavahel tihedalt seotud. Teatud tinglikkusega võib neid jagada järgmiselt. Olemus kannab endas kõikehaaravat ja tingimatut Armastust, absoluutset Vabadust ja sügavaimat Tarkust. See on see, mida nimetatakse inimese jumalikuks tuumaks. Seda võib nimetada veel ka Hingeks. Ja edasi realiseeruvad need baasomadused individuaalsuse ja isiksuse tasanditel, avaldudes teatavate omaduste kogumitena.

Individuaalsus väljendub veel laiema omaduste kogumina, mis on tuletatud Kõrgema Mina omadustest, aga juba teatavate "lisandustena", mille on tekitanud suguvõsa või karma ülesanded, aga ka mõistus. Individuaalsuse omadusteks on väärikus, suursugusus, edasipüüdlikus, ennastsalgavus. Peale selle võivad individuaalsuses esile kerkida egoism, auahnus, kadedus ja teised omadused, mis kannavad endas igasuguseid hirme.

Isiksus, persoon formeerub vastastikuses koosmõjus teiste inimestega. Ja siin peremehetseb kõige enam mõistus. Aga mõistus ei ole võimeline haarama kõike, mis toimub inimeses ja tema ümber, võivad omadustes toimuda kõige suuremad algomaduste moonutused. Isiksuse omaduste hulka kuuluvad kohusetunne, kaastunne, tõearmastus, armukadedus, häbi, häbelikkus ja teised omadused.

Kui olemuste omadusi võib veel kuidagi esile tuua, siis individuaalsuse ja isiksuse omadusi on raskem eristada. Ülesanne muutub keeruliseks veel ka selle tõttu, et inimese mõistus on loonud tunnete asendajad, ja tihti on keeruline kindlaks teha - kas need on tõelised tunded või mõtted, mis on maskeerunud tunneteks.

Maailmavaatesse selliste mõistete sisseviimine, nagu Olemuse teadvus, individuaalsus ja isiksus, näitavad veel ühte praktilist aspekti. Tihti loovad erinevate teadvustasemetega inimesed omavahel suhteid. Inimesel, kes suhtub maailma isiksuse tasemel, on raske aru saada individuaalsuse tasemel olevast inimesest. Toetudes oma algele ja lähtudes Olemuse tasemest, võib inimene tunnetada kõiges omavahelist suhet, võib näha toimuva algpõhjusi ja ehitada harmoonilisi suhteid igasugustes olukordades ja iga inimesega.

Isiksuse teadvuse taseme määravateks väärtusteks on ühiskondlik moraal, põhimõtted, seadused, sealhulgas juriidilised. Sellel tasemel kehtib põhimõte - tõde määratakse enamuse poolt. Suhtlemine isiksuse tasemel nõuab inimestelt omaduste kooskõlastamist, kompromisside otsimist, enese häälestamist ühiskonnale.

Individuaalsuse tasemel on esimesel kohal juba teised väärtused: austus enese ja teise inimese vastu, enese ja teise vajaduse ja sõltumatuse tunnistamine.

Kõrgema Mina tasemel saab inimene aru, et me kõik oleme üks, et kõik lähtub ühest allikast. See teadvuse tase viib kõik individuaalsed ja isiklikud omadused harmooniasse. Kõik omadused täituvad moonutusteta nii Armastuse kui tarkusega. Sellisel juhul realiseerib inimene Ennast.

Kui kõige aluseks on Olemus ja tema põhiomadused, siis ilmneb tõeline tarkus, individuaalsus täitub harmooniaga ja realiseerub isiksuses.

moonutustest

        Reeglina on inimeses alati mingeid omadusi ülemäära ja nad on tema sisemises maailmas esikohal ja domineerivad teiste omaduste ees. Nad määravad elu suuna, formeerivad Maailmavaate kontseptsiooni ja avaldavad saatusele olulist mõju. Nii sünnib teatud maailmavaade: tahteline, ratsionaalne, emotsionaalne ja "füüsiline" ning vastavalt sellele realiseerub ka elu ise. Üksikute omaduste, isegi kõige paremate ülekaal, samas tasakaalu puudumine teistega loob palju raskusi nii inimesele endale kui ka teda ümbritsevatele inimestele. Isegi mesi suures koguses võib muutuda vastikuks.

Kõige tugevamini avaldub mingi omaduse ülemäärasus vanemas eas. Inimene muutub türanniseerivamaks, ahnemaks, dogmaatilisemaks, emotsionaalsemaks - sõltuvalt sellest, millised omadused olid elu vältel domineerivad. Sellepärast on soovitav varem luua omaduste tasakaal, kuna iga aastaga on seda raskem teha, sest domineerivad omadused tõrjuvad üha rohkem teisi kõrvale. Sellel on palju põhjusi, olulisim neist on huvide sfääri ahenemine.

Inimese iseloomus võib peale domineerivate omaduste esile tuua niinimetatud baasomadused, mis mängivad inimese elus põhilist osa. Nad ei ole ehk nii märgatavad kui domineerivad omadused, kuid just nemad on elu vundamendiks. Just nemad võivadki olla omaduste tasakaalustajad.

Inimeses võib olla veel kolmas omaduste grupp, mis on nõrgalt arenenud ega ole elus tunnetatavad, kuid sellegi poolest on neil teatud mõju. Selle grupi omadused väljenduvad siis, kui ülemäärased omadused lakkavad olemast ja saabub tasakaal baasomadustega ning kõik omadused avalduvad ühesuguselt. Siis avaldub varjatud omaduste ilu ja väärtus. Nende arendamisel saabub veel suurem harmoonia ja tasakaal, avaneb inimese hämmastav sügavus ja kõik see realiseerub õnneliku elu täiuses.

Inimese kõigi omaduste alus, nagu inimese enda ja kogu Maailma alus on Armastus. Samas on väga palju tehtud inimese enda pooltki selleks, et moonutada Armastust. Moonutamisel tulevad esile teised omadused, mis sisaldavad armastust üha vähem. Armastuse vastaspoolus on hirm, kuid tema kannab endas Armastust, muidu ei saaks hirm eksisteerida. 

Inimene on lihtsalt rohkem eemaldunud Armastusest. Ilma Armastuseta, olgu seda kas või väga vähe, ei eksisteeri selles Maailmas midagi. Armastuse ja hirmu vahel asub kõik nendest tuletatu - ülejäänud omadused.

Kõik selles Maailmas, ka omadused on energiad, millel on erinevad vibratsioonid. Seal, kus on rohkem Armastust, on omaduste vibratsioonid kõrgemad ja seal, kus on rohkem hirmu, on vibratsioonid madalamad. Omaduste energiad võivad resoneerida, ühineda ja moodustada omaduste egregore - vastavaid energiaruume.

Inimene, kellel on eriti väljendunud üks omadus, võib minna vastava omaduse egergoriga resonantsi ja anda talle ära oma energiaid. Selles energiaruumis muutub inimene koostöös Maailmaga üha sõltuvamaks ja tal on üha keerulisem luua tasakaalu.

Inimesed täidavad ruumi oma omaduste energiatega ja samas mõjutavad sellega kõiki. Seega ei ole inimese omadused tema isiklik asi!

Meie sisemine maailm on üks pisike Mikromaailm, elav ja arukas ja meie omadused elavad, kasvavad ja arenevad selles. Omaduste energiaid, mis on tekitatud inimeses või temast väljaspool, võivad minna resonantsi inimese kõikide rakkude ja aatomite vastavate egergoridega ja siis "jookseb mööda keha hirmuvärin", või "inimene kiirgab Rõõmu", "mõistust tabab valgustatus" või "iga rakk vastab Armastuse sõnadele" jne.

Me oleme palju kordi kuulnud ja rääkinud selliseid sõnu, mõtlemata, mis nende taga peitub. Oleme üks ja kui kusagil tekib hirm, Rõõm, viha, Armastus või mingeid teisi tundeid, siis kutsuvad nad meis esile vastukajasid. Ja ilma nähtavate põhjusteta ei suuda inimene jagu saada oma seisundist - teda mõjutatakse väljastpoolt. Sellepärast on tähtis aru saada oma vastutusest selle ees, milliseid omadusi me sunnime resoneerima Maailmas.

Igal inimesel, kes tuleb Maa peale, on teatud omadused. See omaduste kogum on ühest küljest originaalne, individuaalne, kuid teisest küljest küllalt tüüpiline. Inimese tüüpilisus sõltub nendest algelementide tüüpidest, millest ta koosneb.

Paljud arvavad, et inimeses algusest peale olemas olev omaduste kogum on muutumatu ja tekkinud struktuuri võib vaid konstateerida ja kuidagi temaga kohaneda. Nagu räägib astroloogia: "Tähed ja planeedid panid inimese sisse, mil ta sündis, teatud omaduste kogumi." Tõesti, näeme palju juhuseid, kus omadused ei muutu kogu elu jooksul. Aga on näiteid, kus inimene muudab oma omadusi täielikult, loob nende tasakaalu ja muutub teiseks. Jälle sõltub kõik inimesest!

Inimene võib aktiivselt ja teadlikult suhelda oma omadustega: arendada, muuta, eemaldada neist vastuolud, avada "uusi" ja luua nendevahelist harmooniat. Peamine on aga see, et kõiki omadusi on võimalik täita üha suurema Armastusega ja suunata neid headuse loomisele enda ja Maailma jaoks! See ongi vaimne tee.

Ilma Armastuseta, olgu seda kas või väga vähe, ei eksisteeri selles Maailmas midagi.

õnnest

        Inimesed ei loe alati õnne omaduseks, vaid võtavad seda kui mingit elu juhuslikkust, kui õnnestumist. Selles peitub väga suur eksimus. Õnnetunne ei sõltu mingite hüvede saavutamisest, vaid inimese sisemisest võimest õnnelik olla. See võime on kõigil olemas. Õnn - see on iga inimese lahutamatu omadus.

Nagu kõik omadused, võib ka õnn areneda. Kõik on kuulnud sõnu: "Kui soovid olla õnnelik - siis ole seda!" Nende sõnade sõnade tegelik mõte peitub järgmises: ava endas see omadus! Ta on ju juba olemas! Teadvusta see ja vali õnn! Õnn on inimese teadvuses. Tuleb luua, leida see seisund ja olla selles, toimida nagu õnnelik inimene. Kogu aeg peab pidama meeles, et Te olete õnnelik inimene! Ja olla seejuures maksimaalselt siiras.

Selliste inimeste kohta öeldakse kadedustunde või ohkega: "Ta on õnneseen." Kuid too inimene lihtsalt valis õnnelik olemise! Kõik sõltub sinu sisemisest seisundist, mida valid: olla õnnelik või õnnetu; kuidas reageerid olukorrale: nagu õnnelik või nagu õnnetu inimene; millise maailmavaate valid: õnneliku või õnnetu. See on meie valik! 

Paljud omavad äraspidist ettekujutust õnnest, arvates, et nad peavad selleks esialgu midagi omama (raha, eluaset, aega, armastust), et see lubab neil õnnelik olla ja alles siis hakkavad nad elama ja tegutsema nagu õnnelikud inimesed. Inimesed püüavad kogu jõust luua oma õnnele vundamenti ja selleks läheb pikki aastaid ja ikkagi seda õnne, mida nad tahavad, ei ole ega ole. 

See on vastupidine sellele põhimõttele, mille järgi areneb Universum ja järelikult läheb selline Maailmavaade vastuollu Universumi Kujundiga. Siit ka suured pingutused õnne saavutamise teel ja nende sammude väike efektiivsus.

Universumi Kujund on ehitatud teisel põhimõttel: enne peab inimene olema õnnelik, siis tegutsema õnneliku inimesena ja siis hakkab õnn kasvama lõpmatult. Elades selle põhimõtte järgi, ei ole inimesel vaja "künda" selleks, et olla õnnelik.

Siin on vaja tunnetuse siirust ja teadmist, et olete õnnelik inimene. Mida suurem on siirus, seda reaalsem on tagajärg. Siiruse arendamist võib aidata põhimõte: "Mida Te ka ei sooviks endale, seda andke teisele:" Paljudel on seda raske teostada, aga püüdke ja siis asi edeneb. Soovige ja aidake teisel õnne luua. Selle põhjal võib tuletada teise vormeli: "Kui tahad olla ise õnnelik - tee teine õnnelikuks:"

Aidates teisel õnnelikuks saada, kinnitate, et olete õnnelik inimene ja suurendate enda õnne.

Inimesed saavad õnnest erinevalt aru. Mõne jaoks on õnn täielik ja kõrgem rahuldustunne, soovide täielik puudumine. Marx kuulutas omal ajal, et õnn peitub võitluses ja paljud läksid "raske" õnne saavutamise teed. Siiani arvatakse, et õnne peab saavutama, et õnn on tasu töö eest. Igaühel on õigus isiklikule ettekujutusele õnnest.

Õnn on inimese kaasasündinud omadus. Õnne jaoks on vaja kergust, edasipüüdlikust, parimate omaduste positiivset dünaamikat ja nende harmoonia kasvu ning muidugi - Rõõmu. Ega asjata öelda, et Rõõm on õnne vereringe.

Õnnel on efektiivne püünis - rahulolu. Saavutanud teatud õnne ja Rõõmu taseme, rahuldub inimene saavutatuga ja peatub selle omaduse arengus. Teha samm olemasolevast õnnest edasi veel sügavama ja täiuslikuma õnne poole - on nähtavasti kõige raskem ülesanne. Raskus seisneb uues sammus enda poole, oma potentsiaali uue taseme poole.    

              

Õnn on inimese teadvuses.

kadedusest

          Kadeduses peitub teatud Armastuse ja hirmu kombinatsioon. See võib ebaharilikult kõlada, kuid kadedus on inimese arengus normaalne tunne. Kadeduses peitub võistluslik motiiv, see sunnib inimest midagi õppima, midagi saavutama. See väljendub eriti tugevalt lapsepõlves ja kui mitte segada lapsel kadedusetunde teket, siis see tunne elatakse läbi ja edaspidi see tunne kaob. Inimene kasutab siis elus juba teisi stiimuleid.

Kadedus on väga levinud tunne ja väljendub isegi nendel inimestel, kellel nagu oleks kõik olemas. Selgub, et kadedust võib tunda ka kõige rikkam, kõige tervem ja kõige targem. See on nii sellepärast, et peaaegu igal inimesel on ebaküllaldaselt arenenud, ilmutamata omadusi ja kui ta näeb kedagi, kellel on need vabalt, avatult ja tugevalt väljendunud, siis on ta kade. Kuna kadeduse aluseks on võrdsus ja õiglus, siis võrdluses teistega näeb inimene erinevusi ja tal tekib soov olla teistest "mitte halvem", saada tema eelised ka endale.

Kadedus võib olla omane vaid sellele, keda võetakse kui võrdset. Kui inimene ei loe ennast teisest halvemaks, aga tema seisund on madalam, tekib mõte ebaõiglusest: "Ta ei ole millegi poolest minust parem, kuid elab paremini!"

Siin võib tekkida soov jõuda oma kadeduse objekti tasemele, saada samasuguseid eeliseid - see on niinimetatud valge kadedus. Sellisel juhul negatiivsus objekti vastu puudub. Kuid "valge kadeduse" ilmnemine räägib sellest, et edaspidi on vaja omadusi tasakaalustada.

Eksisteerib veel "must kadedus", mille puhul tekib soov kadeduse objekt ilma jätta nendest eelistest, alandada teda. Siin tekib objekti vastu negatiivne tunne, mis võib kaasa tuua agressiivsuse.

Kadedus võib väljenduda elu selle osa eitamises, mis on inimese elus nõrgalt arenenud. Näiteks eitab ta kehakultuuri, kuna on füüsiliselt nõrk, või midagi uut, kuna on täidetud hirmudega. Inimene ise tunneb aga sisemist kadedust nende vastu, kes elavad teisiti. Mida aktiivsem on eitamine, seda tugevam on sisemine soov eneserealiseerimiseks just selles valdkonnas. Kadedus võib ennast uhkelt valevagaduse, silmakirjalikkuse, iroonia ja skepsise rõivasse riietada.

Inimene, kes väljendab kadedust, on reeglina tundlik meelituste vastu ja võib neid suurel hulgal vastu võtta. Kui kadedust püütakse maha suruda ega lasta sel esineda loomuliku tundena lapsepõlves, võib see muutuda ebaloomulikuks tundeks - armukadeduseks.

Nagu öeldud, areneb armukadedus allasurutud kadeduse põhjalt ja sellel on inimese elus väga suur roll. Armukadeduse olemasolu inimeses räägib teadvuse tasemest, mis ei ole veel väljunud sotsiaalselt küpse vaimse arengu tasemele. Paljud mõistavad armukadedust kui Armastuse avaldumist. Tegelikult on armukadeduses vähe Armastust ja vähe mõistust. Armukadedus on pidurdav jõud, mis takistab inimese arengut.

Armukadedusel on mitu nägu ja ükski neist ei ole ilus. Armukade ollakse töö vastu, harrastuse ja laste vastu - kõige vastu, mis viib armastatu sinust kõrvale. Armukadedus nõuab, et teine armastaks vaid sind.

Armukadedus tekib armastatud inimese reaalse või kujutatud "petmise" tõttu ja sellega kaasneb peaaegu alati agressiivne "õigluse jaluleseadmise" püüe. Armukade inimene suhtub armukadeduse objekti kui isiklikku omandisse, arvestamata tema vaba tahet ja valikuõigust. Sõna "objekt" on siin eriti vastuvõetav, kuna armukadetseja armastab objekti nii, nagu peremees armastab endale kuuluvat asja.

Armukadedus võib tekkida sõpruses solvangu tagajärjel. "Ta ei ole tänulik, on ebaõiglane, ebaaus. Mina annan talle kõik, kõige parema, kuid tema..."

Armukadedusest aitab vabaneda teadmine, et inimese õnn ei sõltu mitte kellestki teisest, vaid ainult iseendast. Peab vabanema mõttest, et sina, andes armastust, tahad tingimata midagi vastutasuks saada, kas või austust või materiaalseid väärtusi. Armukadedusega võib hakkama saada pikkamööda, öeldes teatud ajaks ära nõudmistest armastusele ja teise inimese energiale. Ei tohi lugeda ennast õnnetuks sellepärast, et armastus on on ilma sinuta õnnelik ja mitte sinu kaudu.

Hea vahend armukadeduse vastu on teadmine, et iga inimene on Jumal, kes armastab kõiki enda ümber. Miks inimene võib armastada ainult ühte inimest? Armastuse keskendumine ühele on tema jumalikkuse piiramine. Siin aitab palju veel sügavam teadmine oma jumalikkusest ja vabadusest. Kujutle ennast Päikesena, kes valgustab kõiki ja armastab kõiki, ilma valikuta.

Armukadeduse energia üleviimine teisteks energiateks selliste kujundite näol aitavad Teil teadvust muuta, sügavamalt Ennast tunnetada ja kogeda elust suuremat Rõõmu.

Teadvustage endale, et armukadedus väljendub vaid suhete isiksuslikul tasemel. Väljumine individuaalsuse tasandile, selle mõistmine, et igaühel on oma isiklik Tahtevabadus - juba see on eemaldumine armukadedusest. Armastuse spektri laiendamine. Oma maailmavaate muutmine, teadmine, et me kõik oleme üks - see on järgmine samm, mis viib inimese armukadedusest eemale.

Armukadeduses vähe Armastust ja vähe mõistust.

sõprusest

          Sõprus on mitmekesine inimlik omadus. Tõelises sõpruses on armastus, austus, usaldus, vastuvõtt, teineteise abistamine, ja palju teisi positiivseid omadusi. Platon ütles, et sõprus on võimalik vaid heade ja üksteisele sarnaste inimeste vahel. Tõeliselt sõbraks võivad saada võrdsed.

 

Võrdne teadvustamine ja tunnetamine loob tõelise austuse ja armastuse. Ebavõrdsus loob aga sõltuvuse, ühtedele alluvuse ja teistele üleoleku kõrkuse. Sõpruses ei tohi olla haletsust. Haletsemine hävitab kogu võrdsuse ja ebavõrdsed suhted tekitavad hierarhiat. Sõpruses puudub hierarhia. Püüe kasusaamisele, katsed ekspluateerida kellegi head suhtumist endasse võivad sõpruse purustada.

 

Väga tähtis on sõpruses teineteist tunda. Püüdlus tundma õppida on Armastus. Mida rohkem tunned inimest, seda lihtsam on teda vastu võtta, lihtsam midagi ette võtta, vähem on väärsamme ja rohkem on austust ning Armastust.

 

Oskus tänada on samuti sõpruse tähtis koostisosa. Tänu avaldamine on samuti seotud Armastusega.

 

Vähem tähtis pole ka Tõe rääkimine ja ärakuulamine. Pärast Tõe sõnu ei lähe sõbrad minema, vaid on su kõrval ja on valmis aitama. Sõpruses kontrollitakse ja arendatakse Tõe kõigi omaduste tasakaalu. Vahel on parem ajutiselt ära minna, vaadata kõrvalt ja anda inimesele endale võimalus aru saada mõningatest tõdedest ja läbi elada teatud eluperiood. Sõpruse tarkus seisneb parima käitumisvariandi valimises.

 

Sõpruses on palju erinevaid traditsioone ja reegleid. Nende täitmisele tuleb ainult väga targalt läheneda.

 

Tõelise sõpruse puhul pole vaja teha pingutusi tema pidevas "kuumas" seisundis hoidmiseks. Ja üldse on üks sõpruse aluseid loomulikkus, kohustuse puudumine teineteise ees. Armastus ja austus võimaldavad käituda targalt: olla õigel ajal sõbra kõrval, teha seda, mis on vaja, või siis astuda kõrvale ja mitte segada. Inimesed võivad aastaid lahus olla, kuid tunnetada samas sõpruse olemasolu, selle energiat.

 

Sõpruse väärtus on selles, et sõbra käest pole midagi vaja: aitab sellest, et sõber lihtsalt on Teie elus sellisena nagu ta on ja Teie suhtlemine toob kaasa ülima hüve - võimaluse avada ennast.

 

Tõmme headuse ja hüvelise poole on loomulik ja sellepärast püüdleb inimene sõpruse poole, mis paraku alati ei vasta tema kõrgetele omadustele ja inimene ei hinda tema tähtsust alati vääriliselt. Loodus, Kosmos ja kogu Universum, soovib, et inimene väljuks kogu Maailma hõlmava sõpruse tasemele. Teisiti võib öelda, et Jumala tahe on selles, et inimene tunnetaks oma jumalikkust ja muutuks võrdseks kõigiga, oleks sõber kõigiga. Kui igaüks tunneb end Jumalana ja tunnistab Jumalat teises, kui Armastus ja Mõistus on üks, siis on see suurim sõprus. Sellises sõpruses ilmneb kõrgeim tarkus.

 

Siit järeldub, et mida harmoonilisem on inimene, seda rohkem on tal sõpru. Sõprus ei saa olla omavaheliste suhete kinnine vorm ja ei saa olla "sõprus kellegi vastu". Suur valivus räägib inimese disharmooniast.

 

Olla sõber kellegagi tähendab kõigepealt seda, et oled sõber iseendaga! Peab sõbrustama iga enda osaga, iga enda omadusega ja iga enda ilminguga. Saada aru, võtta vastu, austada ja armastada endas KÕIKE! Oma keha, oma teadvust, oma maailmavaadet, oma elu ja rõõmustada selle üle.

 

Võrdne teadvustamine ja tunnetamine loob tõelise austuse ja armastuse.

 

 

küünilisusest

         Te olete kuulnud ütlemas inimesi: "Mu elu on muutunud huvitavaks." Huvi elu vastu muutub tõeliselt huvitavaks aga ainult siis, kui tal on mõte. Ja mitte lihtsalt mõte, vaid "tõe mõte". Kahjuks on meie elus palju mõttetuid pseudotõdesid. Tavaliselt kaotab inimene palju energiat selliste pseudotõdede saavutamiseks. See vähendab elu väärtust ja vähendab huvi selle vastu. Mida rohkem tõde on elu mõttes, seda suurem on huvi elu vastu.

Inimese poolt väljendatud huvid peavad olema loomingulised, peavad tulema tema loomuse huvidest. Suuremat osalt on huvi elu vastu seotud emotsioonidega. Inimesele ei paku huvi mitte Maailm ise, vaid teda huvitavad tema enda vajadused Maailmaga seoses. See on omakasupüüdlik huvi elu vastu. See tähendab, et huvi pakub vaid see, mis toob konkreetset kasu. Selline huvi elu vastu kutsub esile "tähelepanu prožektori", mis valgustab ümbritsevas Maailmas vaid neid piirkondi, mida määratlevad vajadused.

See toob kaasa järsu huvi languse elu vastu ja toob kaasa küünilisuse. Küünilisus moonutab omakorda inimese poolt vastuvõetavat maailma. (puudub nägemismeel, mis näitab asju nii, nagu need on ja mitte nii, nagu need peaksid olema).

Moodustub spiraal, mis tõmbab inimest üha enam olukorda, kus inimene näeb Maailma piiratult. Nüüd hakkab juba küünilisus kui inimese mõtlemise omadus juhtima huvi maailma vastu. 

Küünilisuse esimeseks ja tähtsamaks tunnuseks on püüe anda hinnang. Paljude hinnangute seas puudub koht arusaamisel, asjaosalisusel, kaastundel ja haletsusel, aga ilma nendeta ei sünni Armastust. Hinnanguks on süüdistus. Aga inimene ei tohi süüdistada, vaid peab õnnistama! 

Oskamatus õnnistada ei lase teadvusel puhastuda, saada vaimset õpetust ja see viib inimese kannatuste teele. Kurb on tõdeda, et inimene ei tunne enam oma kannatusi, ei mõista, sest need on saanud tema elu igapäevaseks osaks.

Inimese arenemisel, üha sügavamal avanemisel suureneb huvi elu vastu ja inimene püüab haarata kogu Maailma oma huvide sfääri. See ongi evolutsioon, loomulik liikumise alus. 

Mida rohkem tõde on elu mõttes, seda suurem on huvi elu vastu.

solvumisest

        Üha rohkem inimesi tunnevad vajadust solvumisest lahti saada, kuna see omadus ei õilista inimest ega aita oma olemusest lahti saada. Solvumises on vaid üks positiivne omadus. Selle ilmnemine on tõsine märk sellest, et tuleb enda kallal tööd teha. Solvumine räägib upsakuse olemasolust inimeses.

Solvumine - see on inimese reaktsioon petetud ootusele hea suhtumise suhtes, reaktsioon "ebaõiglusele". Inimesed ootavad Maailmalt palju paremat käitumist iseendaga. Nad arvavad, et on head ja neisse tuleb suhtuda hästi. Inimene on oma olemuselt väga hea, ta on Jumal ja ta tunneb alateadlikult seda. Kuid oma jumalikkuse väljendusega pole ta valmis, mõned omadused pole tal küllaldaselt väljendunud, teisi on liiga palju, puudub tasakaal ja selle tagajärjel suhtleb Maailmaga vastuoluline isiksus, kes kutsub esile vastava reageeringu.

Lihtsalt öeldes, inimene soovib, et temasse suhtutaks vastavalt tema jumalikkusele, kuid ise ta ei väljenda seda jumalikkust. Maailm aga ei reageeri ootustele, vaid väljendumistele.

Solvangu ilmnemisel on väga tähtis seda teadvustada. Inimesed tihti eitavad solvumist, ehkki seda on kõrvalt hästi näha. Eitades solvangut, ei saa seda muuta ja kasvatada selle pinnalt midagi head. Siin võib aidata lihtne meetod solvangu muutmiseks millekski heaks. Mida rohkem on ausust enda vastu, seda parem on tagajärg.

Solvudes kasvatage mõttes ilus lill ja kinkige sellele, kes teid "solvas". Mida siiramalt te seda teete, mida rohkem panete sellesse protsessi mõtteid ja tundeid, seda parem on tagajärg - solvang möödub väga kiiresti ja kordub harva.

Väga tähtis on aru saada, et "Solvaja" ilmus teie stsenaariumi järgi! Teie ise panite oma ellu stsenaariumi episoodi "Solvajaga". Kuna teie kirjutasite selle, siis võite selle stsenaariumi osa ümber kirjutada. Mida loomulikumalt võtate selle vastu, et te oma Maailmavaatlusega, oma eluga, oma omadustega lõite selle olukorra, seda kergem on teil muutuda.

Solvumisega seotud situatsiooni võib teid solvanu Maailmavaatest, positsioonist ja õiglustundest aru saades ja seda vastu võttes kiiresti kiiresti muuta. Peab ütlema: "Minu ettekujutlused õiglustundest, headusest ei ole ainuõiged, ma ei ole viimase instantsi tõde ja ka teine omab õigust isiklikule arusaamisele Maailmast." Teatud ja efektiivne moodus on asetada ennast "Solvaja" seisundisse.

Võtke igasuguseid märkusi ja kriitikat enda kohta kui jälgimist kõrvalt, kui Maailma etteütlemist Teie arenguks. Teadvustage, et "Solvaja" kaudu näitab Maailm Teile probleemi ja ütleb, et seda peab hakkama lahendama.

Jah, jälgimise ja etteütlemise vorm on kohati karm. Ka siin väljendage tarkust ja saage aru, et vorm vastab sisule ja ka teie omale. Tähendab karmus peitub ka teis ja on, mida töödelda.

Solvudes te kinnitate iga kord seda omadust. Te loote sideme solvumise egregoriga (teatud mõtlemismustri ühisväli), kes hakkab üha rohkem mõjutama teie saatust (karmat). Teil tekib temaga tagasiside ja ta hakkab arendama teis seda omadust, luues vastavaid situatsioone. Ja solvumisi tuleb järjest rohkem. Täitke egregori ruum lilledega ja kinkige need "Solvajatele" ja "Solvatutele".

Solvang segab teie arenemist, teie evolutsiooni, kuid ärge heitke meelt, kasutage iga tema ilmumist sammuna Enese juurde. Kõrvalt jälgimine, märkuste, kriitika, seda enam hukkamõistmise vastuvõtmine - see on juba samm Enda Mina poole.

Väga tähtis on aru saada, et "Solvaja" ilmub alati teie stsenaariumi järgi! 

 

Solvangu ilmnemisel on väga tähtis seda teadvustada.

Inimesed tihti eitavad solvumist, ehkki seda on kõrvalt hästi näha.

Tallinnas, 11. juunil 2011

hirmust

          Kui inimeste omaduste spektri ühel poolusel asub puhas Armastus, siis teisel poolusel on selle vastandiks hirm. Lähenemisel sellele poolusele hakkas omadustes Armastus üha vähenema, kuid vaatamata sellele esineb neis küllaldaselt Armastust selleks, et iga omadus abistaks inimest teel Enese juurde. See puudutab ka hirmu. Ka hirm kannab endas Armastust, muidu ta ei eksisteeriks. Selles Maailmas on kõik Armastus! Hirm toetub armastusele enese ja lähedaste vastu.

Hirm on loomulik tunne ja väljendub lapseeast peale kukkumise hirmuna ja hirmuga tugevate helide ees. Loomuliku hirmu siht on kasvatada inimeses ettevaatlikust. Hirm ja ettevaatlikus ei ole üks ja sama. Ettevaatlikus on meile vajalik ohutuks elamiseks. Kõik ülejäänud hirmud tulevad elu jooksul.

Kasvatuse protsessis surutakse tihti hirmud maha, kuid täiskasvanueas võivad nad muutuda pidevaks ärevuseks. See ei ole enam loomulik tunne ja toob inimesele palju probleeme, sealhulgas psüühilisi haigusi. Hirmu aga antakse edasi õpetuse ja kasvatuse teel põlvest põlve.

Meie maailma kõikide illusioonide seas on hirm kõige võltsim nähtus, mida võetakse tegelikuna. Tõest seisab ta kõige kaugemal. Me ise tekitame ta, et sügavamalt Armastust tunnetada. Kui aga hirmu targalt kasutada, siis kasvab temast välja Armastus.

Hirmul on keeruline olemus ja pikaajaline evolutsioon. Kui inimene allub hirmule, siis temas arenevad paljud pahed. Hirm võib inimeses maha suruda aktiivse, mõistliku, inimliku ja lasta tal jõuda loomalike instinktideni. Selline hirm kiirgab Universumi ja ümbrust täidavad madalad vibratsioonid, mis peibutavad kõike madalat ja agressiivset. On tähele pandud, et kui inimene midagi kardab, siis temaga see hirmu tekitav sündmus ka toimub.

Hirmul on palju juuri. Palju hirme on inimese füüsilisse kehasse programmeeritud. Vastavalt teadvuse ärkamisele ja teadmiste omandamisele vabaneb inimene kogu aeg nendest hirmudest, kuid on olemas teised hirmud, mille on esile kutsunud teadvuse moonutused, maailma mõistmise vastuolud ja omaduste tasakaalustamatus.

Üheks põhiliseks inimese teadvuse moonutuseks on hirm surma ees. Igasugune hirm kätkeb endas hirmu surma ees. Algselt puudus inimesel surmahirm. Mõned rahvad on säilitanud tänaseni suhtumise surma kui üleminekusse teise seisundisse, kusjuures palju kõrgemasse seisundisse.

Eelmiste kehastumiste süvamälu kaotus sünnitab Maailmaloomise aluste mittemõistmise, seega hirmu tundmatu ees. Paljud religioonid ja õpetused hoiavad inimest eksiarvamusel, et elu on üks ja ainuke, see tekitab ahastust ega juhi inimest täiuslikkuse saavutamisele.

Hirm - see on kõrgema astme negatiivne nähtus, mis purustab Teie vastuvõtu peenorganeid. Ei ole tähtsust, mida me kardame, igasugune hirm toob kahju. Valitsev maailmakord teeb inimese hirmu kaudu nii orjaks kui peremeheks. Hirm sunnib soovima võimu ja teiste allutamist.

Inimese täielikust allumisest hirmule päästavad teadmised, usk ja Armastus. Tunnetades Maailma, teades oma võimalusi tegutseb inimene üha kindlamalt, lükates hirmu piire kaugemale.

Juhul kui usk ja teadmised on täidetud Armastusega, saabub vaoshoitus - omadus, mis võimaldab olla tugev oma tunnetuse sfääris. Armastuse ja teadmiste puudumise korral muutub vaoshoitus vapruseks või siis teiseks äärmuseks - tahteks. Tahte abil võib madalatest hirmuvormidest lahti saada, kuid see ei vabasta hirmust üldiselt, kuna tahe võib hirmu vaid maha suruda ja see annab endast uuesti teada kõige ebasobivamal momendil.

Nagu pimedus saabub valguse kadumisel, nii saabub ka hirm Armastuse kadumisel. Võitlemine hirmuga on sama mõttetu kui pimedusega.

Keha võib hirmust vabastada virgumine ja seksuaalsete energiate aktiivsus. Seksuaalne orgasm ajab hirmu laiali. Sügav seksuaalne orgasm tekitab kehas tunde, et ta on nagu kodus. Sügav, sügav tervis haarab kogu keha, sest keha tunneb end tervikuna.

Hirmu teiste inimeste arvamuse ees ei peeta tähelepanuväärseks, kuid tegelikult on ta sügav ja purustav. Inimesed pööravad harva sellele hirmule tähelepanu, kuid see on väga suur ja purustav. Pääsemisele sellest hirmust viib tingimusteta armastus inimeste vastu, armastus enese vastu, enda individuaalsuse väljendamine. Arusaam sellest, et oleme kõik üks, eemaldab hirmu viimased jäänused.

Hirm on paljude kannatuste põhjuseks. Mõistus, mis väldib Armastust, viib inimese psühholoogilisse tupikusse ja püünisesse, õpetab mitte armastama, loob pilte ületamatutest takistustest ja "arutu käitumise" traagilistest tagajärgedest. Hirm sunnib inimest haarama mõistuse põhjendustest ja lahti ütlema Enda teostamisest. Kuid inimene küpseb vaid Armastuse kaudu. See leek teeb igaühe meist tugevamaks. 

Inimese täielikust allumisest hirmule päästavad teadmised, usk ja Armastus.

Tunnetades Maailma, teades oma võimalusi tegutseb inimene üha kindlamalt, lükates hirmu piire kaugemale.

Türil, 13. juuni 2011

tasakaalust

        Inimesele on antud palju omadusi. Need moodustavad tema sisemise maailma ja iseloomustavad tema moraalset palet. Omadused väljenduvad emotsioonides, kannatustes, tunnetes, mõtetes, iseloomus, käitumises. Algusest peale, Olemuse tasemel, ilmneb inimeses Armastus, Vabadus, Tarkus ja teised kõige puhtamad tunded. Individuaalsuse ja eriti isiksuse tasandil tekib üha rohkem hirme ja sellega seoses sünnivad uued omadused.

Johannese Apokrüüfis (piiblivälised kirjad) räägitakse sellest, et isiksuse omadusi juhivad neli peamist deemonit: hirm, nauding, kurbus ja soov. Hirm tekitab libekeelsust, segadust, häbi... Nauding - hooplemist ja teisi pahesid. Kurbus - kadedust, muret, armukadedust, rahulolematust, südametust ja muud. Soov - viha, raevu, kibedust, ahnust jne. Seal on ka öeldud, et: "Kõik nad on ühtemoodi nii kasulikud kui kahjulikud." Tihti ei ole inimesel lihtne läbi saada nende deemonitega ja sõbruneda nendega või neid omavahel sõpradeks teha! Ja see ongi ülesanne - luua omaduste tasakaal.

Kõik need omadused ei ole iseenesest head ega halvad. Negatiivseteks muutuvad nad alles siis, kui ilmnevad valel ajal ja vales kohas. See tekitab probleeme inimesele ja ümbritsevatele. 

Tihti tekitavad positiivsedki omadused ebamugavusi, vahel isegi kannatusi. Näiteks, kui vaieldamatult positiivset omadust - headust väljendatakse rohkem kui vaja, mõtlematult, siis võib ta tuua kahju mitte ainult inimesele endale, vaid ka headuse saajale - nad mõlemad peatuvad oma arengus.

Omaduste tasakaal - see on inimese omaduste harmooniline tasakaal, mis aitab kaasa tema arenemisele ega tekita probleeme ei talle ega teda ümbritsevatele inimestele.

Tihti ei pööra inimesed tähelepanu oma omadustele, paremal juhul püüavad nad muuta vaid mõningaid neist, mis on nähtavalt negatiivsed, ega vaata kogu omaduste kompleksi tervikuna. Oma positiivsete omadustega on inimesed alati rahul. Kuid tihti tekitavad ka positiivsed omadused probleeme, seda juhul, kui nad pole tasakaalus. Sellepärast on terviklikud ja kooskõlalised omadused väärtuslikud.

Sageli kannavad inimeste omadused endas midagi kunstlikku, mis toetuvad paljudele hirmudele. On paradoksaalne, kuid vanusega muutub inimene vähem vabaks ja suurendab üha oma hirmude hulka: laste, oma tervise, rikkuse ja läheneva surma pärast, ehkki teadmised, kogemus ja tarkus peaksid eaga kasvama. Aja jooksul piirab inimene end üha enam raamidega, ta kardab väljendada oma emotsioone ja tundeid ja mis peamine - hoiab tagasi Armastust. Need hirmud toovad kaasa enneaegse vananemise ja surma, sellepärast peab püüdlema omaduste loomulikkuse poole ja väljendama neis maksimaalselt Armastust.

Isiksuslike omaduste tasakaal on väga tähtis, kuna kõik me suhtleme teiste inimestega, mõjutame neid ja kanname nende eest vastutust. Harmoonilisel inimesel on suuri eeliseid äris, karjääris, ka tavaelus, pereelus, laste, sugulaste ja sõpradega suhtlemisel.

Inimese omaduste tasakaalu rikkumine loob tingimused, mis lubavad nendega manipuleerida. Ümbritsevad inimesed kasutavad tihti seda ära, et inimese omadused pole tasakaalus ja püüavad teda igasuguste võtetega mõjutada. Õigupoolest on nii, et disharmooniline inimene tõmbab ise taolisi inimesi ligi ja provotseerib neid vastavatele tegudele. Disharmoonia väljendub seda tugevamalt, mida kaalukamaid ülesandeid ta lahendab. Nagu öeldakse, mida lähemal Päikesele, seda nähtavamad on ta plekid.

Väga oluline on analüüsida enda omadusi ja nende tasakaalu. Just sellest lähtudes on vaja vaadata omadustele. Omaduste ühtsus teeb inimese terviklikuks, adekvaatseks igasugustes elu olukordades, aitab tal ennast maksimaalselt realiseerida.

Ei maksa karta, et luues omaduste tasakaalu, kaotab inimene oma näo, lakkab olemast originaalne ja on "nagu kõik". Vastupidi, harmoonia lubab avada end üha sügavamalt, teeb inimese inimlikumaks.

Inimese omaduste tasakaalu rikkumine loob tingimused, mis lubavad nendega manipuleerida.

Omaduste tasakaal - see on inimese omaduste harmooniline tasakaal, mis aitab kaasa tema arenemisele ega tekita probleeme ei talle ega teda ümbritsevatele inimestele.

Türil, 13. juuni 2011

paarist

        Me tulime nähtavasse maailma selleks, et õppida ennast tundma. Seda võib teha vaid kellegi või millegagi seoses. Ainult läbi suhete ja sündmuste avaldab inimene ennast, ainult läbi suhete võib ta eksisteerida ja tunda ennast. Just suhted kontrollivad pidevalt inimese võimeid ja seda, kes ta on siin ja praegu. Kui inimene saab aru suhete tegelikust rollist kui elu alusest, adub sihte ja ülesandeid nende suhtes, siis võib ta luua oma õnne sellel Maal.

Niipea kui Te tunnete seda küllalt sügavalt, võtate Te vastu ja õnnistate igat kohtumist, igat suhet, igat kogemust ja hakkate nendesse suhtuma suure lugupidamise ja armastusega. Tõesti, kõige tähtsam elu moment on siin ja praegu, kõige kallim inimene on see, kes asub kõrval siin ja praegu ja kõige kallim kingitus, mille võite teha elu kõige tähtsamal momendil, on armastus ja austus.

Kõige lähedasemad ja sügavamad suhted inimeste vahel tekivad Paaris ja Perekonnas. Just siin peitub õnne juur. Just siin avab inimene ennast täielikult, võtab maha kõik maskid ja näitab, kes ta tegelikult on.

Ainult Paar loob uusi maailmu. Just mehe ja naise suhtes sünnivad kõige paremad ja sügavamad omadused, nagu armastus ja vabadus, rõõm ja õnn, hellus ja sõprus. Suhted Paaris - see on inimestevaheliste suhete loomise etalon, armastuse väljendus igaühe vastu. Maailma jaoks on Paari olemasolu tähtis, sest tema ees seisavad uued ülesanded ja sellepärast ei ole Paari lihtne luua ja kogu eluks säilitada. Palju kergem on saada vaimseid teadmisi ja taotleda pühendumist, kui luua kahe teineteist armastava inimese Paari, kes kõnnivad kõrvuti ja vaatavad ühte suunda.

Just Paaris toimub suurim eneseavamine. Kõige sügavamad ja mitmekülgsemad suhted teisest soost inimesega lubavad ennast tundma õppida sügavamalt kui ükskõik milline vaimne praktika üksinduses. Sellisel moel toimub Paaris palju põhjalikum inimeste selliste põhiomaduste avamine, nagu Armastus, Vabadus ja Looming.

Mehe ja naise energiate kokkusulamine on inimesele veel tundmatu suur sündmus Universumis. Mehe ja naise ühtsuses on midagi sügavat ja metafüüsilist, et soo saladus on looduse suur saladus. Inimene ei ole ei hing ega keha, vaid unikaalne vaimne-kehaline olevus, sellepärast omab mehe ja naise ühinemisel suurt tähtsust nii üks kui teine. Neid ei tohi eraldada. Just mehe ja naise koostöös avanevad hämmastavad perspektiivid. Kui ühinevad Paari kõik energiad: füüsilised, psüühilised, astraalsed, mentaalsed ja kõik teised, moodustub üks keha, mis on võimeline looma uut Maailma.

See on põhjus, miks sellest räägitakse nii palju erinevates allikates, näiteks Piiblis öeldakse: "Jeesus ütles neile: "Kui Te teete kaks üheks ja kui Te teete sisemise välimiseks ja välimise sisemiseks ja ülemine osa, nagu alumine on ja kui Te teete mehe ja naise üheks, et mees ei ole mees ja naine ei ole naine, siis Te sisenete taevariiki.""

Inimesed võivad rääkida oma elu erinevatest ülesannetest ja asetada esimesele kohale mida tahes: töö, loomingu, perekonna, enesetäiustamise, vaimsed saavutused jms. Kuid mida nad ka ei räägiks, on iga inimese peamine ülesanne - enese avamine täies mahus ja see toimub kõige paremini läbi mehe ja naise harmoonilise suhte.

See, mis on all, on sarnane sellele, mis on üleval. Olemise kõikidel tasanditel eksisteerib meheliku ja naiseliku alge koostöö põhimõte. Just see koostöö loob uusi maailmu. Mehe energia spetsiifika on edasipüüdmine, liikumine  väljapoole - see on impulss. Naise energia spetsiifika on ruum, selle täitmine. See loobki nende koostöö vajaduse ja nende suhtlemise spetsiifika.

Liikumine ja ruum. Nad eksisteerivad vaid üksteisega koostöös - liikumine on võimalik vaid ruumis ja ruum saab eksisteerida ainult seal, kus toimub liikumine. Siin on veel üks oluline faktor - Inimene on see, kes väljendab ja loob armastust. Sellepärast on see ruum, mida loob naine koos mehega, armastuse ruum!

Naine tunnetab ja mõistab ruumi rütmi paremini kui mees. Omades suuremat loomulikku tundlikkust, on naine palju intuitiivsem ja suudab ujuda eluvoolus harmoonilisemalt, seda peenelt tunnetades. Naise võime "ujuda vooluga kaasa" on suurem kui mehel. Mehed tahavad lükata, tõmmata, vastu olla, juhtida voolu. Naised tunnetavad seda, siis kohandavad ennast sellega, et luua harmooniat.

Naine kuuleb tuule mühinas lillede meloodiat. Ta näeb nähtamatut ilu. Tunnetab elu hoogu ja pürgimisi. Ta teab, millal on aeg rutata ja millal puhata; millal on aeg naerda ja millal nutta; millal on aeg kinni hoida ja millal lahti lasta. Läbi aegade on tähtsaimateks naiselikeks omadusteks olnud  Ilu, Veetlus, Kaastunne, Hellus, Kogukolde Hoidmine. Tihti matkib tänapäeva naine mehe omadusi ja kaotab sellega talle omased loomulikud võimed. Selline disharmoonia naise hinges loob maailmas palju ebakõla.

Mees on aktiivsem pool. Tema loomuses on tegutsemispüüe, tahe eksperimenteerida, ta püüab ujuda elujõel teisiti, otsida uusi teid. Ka see on vajalik, kuna Jumal on alati uus! Mehel võib esile tuua järgmisi omadusi: Tahtejõud, Arukus, Väljakutse tundmatule. Kui mees tegutseb ilma naise energiata, siis tema tegevus kannab purustavat, mitte loovat iseloomu. Aga ka naine ei saa tuua midagi uut ellu ilma aktiivse meheliku energiata.

Igas inimeses on olemas nii mehelikud kui naiselikud energiad. Kui nad on harmoonilised, siis on ka inimene harmooniline ja suhtleb teise sugupoolega harmooniliselt. Viimastel sajanditel võtab mõistus üha rohkem inimese üle võimust ja see viib sisemise harmoonia hävitamiseni. Nii tekivad "mehelikud naised" ja "naiselikud mehed".

Inimese mehelikkuse ja naiselikkuse hüpotaaside harmooniline ühendamine lubab igas situatsioonis väljendada just neid omadusi, mis on antud juhul vajalikud. Sellisel juhul on inimene adekvaatne kõikide tema ümber toimuvate sündmuste suhtes.

Tihti matkib tänapäeva naine mehe omadusi ja kaotab sellega talle omased loomulikud võimed.

See, mis on all, on sarnane sellele, mis on üleval.

Maastrichtis (Hollandis), 14. juuni 2011

armastusest

          Armastus on kõige loomulikum tunne, mis on kõige aluseks selles elus. Armastus oli alati, on ja saab olema. See on igavikuline reaalsus ja täiesti vaba. Tähtis on lapsepõlves ja kogu elu jooksul mitte segada tema olemasolu. Igasugused piirangud ja reeglid Armastuse väljendamisel lapseeas, igasugused "ei tohi", mis keelavad koju võtta kassipoega, kohtuda "sobimatu" sõbraga, suhelda perekonnast lahkunud isaga jne. - kõik see toob kaasa palju tõsiseid tagajärgi Armastuse avaldumisel täiskasvanueas. Allasurutud Armastus võib viia omamiskireni. Sellisel moel sünnivad ebaloomulikud tunded.

Igasugune Armastuse piiramine on tema kvaliteedi vähendamine, tema olemuse rikkumine. Armastuse olemus on Jumal. Jumal on absoluutselt vaba. Armastus, Jumal, Vabadus - kõik nad on võrdsed mõisted. Kellelgi pole õigust piirata Armastuse Vabadust, rikkudes sellega teise inimese Vabadust. Armastuse ruumis ei eksisteeri mingeid kohustusi.

Mõnikord esineb Armastuse üleküllus ja see tekitab raskusi. See paradoks on seletatav tarkuse puudumisega, antud juhul on see seotud Armastuse väljendamisega. Tekib "mõistuseta armastus". On palju näiteid selle kohta, kuidas see mõistuseta armastus loob kurjust. Mõistuseta emaarmastus on rikkunud paljude laste saatuse. Armastuses võib ilmneda egoism, omanditunne. Selgub et armastust "on palju", kuid ta on sellise kvaliteediga, et tekitab probleeme nii armastajale kui armastatule. 

Omaette probleemid tekivad siis, kui armastus on suunatud vaid ühele objektile, mis on esile toodud kogu ümbritsevast Maailmast ja temale on suunatud kogu armastuse jõud. Kujutage ette, et Päike on keskendunud kõikidest planeetidest just Maale. Väga kiiresti muutuks meie planeet elutuks.

Et armastus ei tekitaks raskusi, on vaja võrdselt armastada ennast ja ümbritsevat Maailma, omada ühtlast "armastuse spektrit". Vähe on neid, kes mõtlevad kogu armastuse spektri arendamisele endas, alates füsioloogilisest kiindumusest "kosmilise" armastuseni. Kuid igasugune armastuse spektri rikkumine, "kumerus" või "lohk" - tekitab probleeme. 

Piiblis on õpetus: "Armasta oma ligimest nagu iseennast." Mitte rohkem ega vähem, aga nagu iseennast. Kui me armastame lähedast rohkem, väljendame altruismi või ohverdamist, siis tõmbame ligi egoiste, neid, kes armastavad "sõita teiste kulul". Kusjuures viimased veel kaebavad, et neid armastatakse vähe. Lapsi ja meest armastame lõpmatult. Kas me mitte iseennast ei unustanud? Armastus - see on energia ja tema jagamine põhimõttel "nagu iseendale" lubab teda õigesti jagada ja lõpmatult suurendada. Teine äärmus on egoism - ennast armastamine, kuid seda, et ümbritsejatele peab seda samapalju jagama, unustasime. Kas olete tähele pannud kui külm on egoistide kõrval istuda - puudub armastuse kiirgus.

Kõikide armastuse ilmingute siht on saada iseendaga olemise kogemus, veel kaugemale jõuda enda mõistmises. Isegi lühiajaline armastus pole mõttetu, nagu iga elu hetk, seda enam, kui see silmapilk on elatud armastusega. Ajutised võivad olla vaid kannatused armastuses, mitte Armastus ise. Kannatused armastuses peegeldavad vaid mingit üht osa üleüldises Armastuses, mis on olemas alati ja kõikjal. Inimese kõikides omadustes, isegi kõige negatiivsemates, on Armastus. Seda võib olla väga vähe, kuid ta on olemas.

Armastus on loomulik. Armastuse olemus on Vabadus. Sellepärast on Vabaduse kitsendamine ka Armastuse kitsendamine. Vajadus, ootused, armukadedus - kõik see rikub loomulikkust, piirab Vabadust, tähendab ka Armastust. Need kolm omadust on Armastuse purustajad. Kui need on kohal, siis pole võimalik tõeliselt armastada.

Sageli aetakse vajadust kellegi järele segi armastusega. Armastada ei tähenda vajadust armastatu järele ja kui armastad sellepärast, et ta on sulle vajalik, siis ei armasta sa inimest ennast, vaid seda, mida ta sulle annab. Vajadus kellegi järele tekitab sõltuvust ja see tekib, kui arvad, et väljaspool sind on midagi, mis on õnneks väga vajalik. See tekitab soovi seda omada. 

On palju võimalusi millegi omandamiseks, sealhulgas põhimõte "Mina sulle, sina mulle". Tihti nimetataksegi sellist vahetust armastuseks. Kuid kui sul armastatult tõesti midagi vaja ei ole, siis sa tõesti armastad teda!

Midagi kelleltki oodata - tähendab oletada, et see inimene peab käituma vastaval moel, ta peab olema selline, nagu ta peaks sinu arvates olema. Armastada - see tähendab inimesele suurema kingituse andmist - võimalust olla selline, nagu ta on. On olemas tõelise Armastuse "määratleja". Mida rohkem on Armastuses igasuguseid nõudmisi ja ootusi, mida rohkem on temas "lisandeid", seda väiksem on Armastuse tunne. Armastuses ei ole mingeid nõudmisi ja ootusi.

Inimesele on määratud kõiki armastada, sest ta on kõiges, isegi hirmus. Ainult Armastus võib ühendada vastandeid. Armastus püüab täita armastatu soove ja anda talle samas täieliku vabaduse. See ongi tõeline armastus! See on Jumala Armastuse tase.

Iga inimene on võimeline väljendama tingimusteta Armastust, sest tema ongi selline Armastus. See on inimese ja Jumala olemus. Kõige raskem on oma olemust mitte väljendada, selle avaldumisele vastu seista. Sellepärast on inimese elu raske - ta püüab kogu aeg piirata oma olemust, oma Armastust, kohandada ennast ümbritseva maailmaga. Lahkhelid sisemise ja välise seisundi vahel kutsuvad esile väiksemaid ja suuremaid kannatusi. 

Püüdke igasugustes tingimustes käituda nii, nagu käitub Armastus. Õppige seda tegema. Esitage endale küsimus: "Kuidas oleks praegu käitunud Armastus?" Ja käitugegi nii!

                                                                                                                 

Mida rohkem on Armastuses igasuguseid nõudmisi ja ootusi, seda väiksem on Armastuse tunne.

Kõikide armastuse ilmingute siht on saada iseendaga olemise kogemus,
veel kaugemale jõuda enda mõistmises.

Tallinnas, 11. juuni 2011