"Seltsiv Jumal"

        Teadvuse muudetud seisund on "mittenormaalne" ehk "ebatavaline" teadvuse seisund, mis hõlmab kõike, alates narkootiliste ainete poolt tekitatud seisunditest ning lõpetades surmalähedaste kogemuste ja meditatiivsete seisunditega. Süvakogemuse (ajutise muutunud seisundi) ajal võib inimene ärkveloleku seisundis lühiajaliselt kogeda kõiki psüühilise, subtiilse, kausaalse või mitteduaalse teadveloleku loomulikke seisundeid ning sageli on selle tagajärjeks otsesed vaimsed kogemused (nagu näiteks loodusmüstitsism, jumalik müstitsism ja vormitu müstitsism). Süvakogemusi võib inimene kogeda peaaegu kõigis arengustaadiumides. Seega on väide, nagu oleksid vaimsed ja transpersonaalsed seisundid kättesaadavad ainult kõrgemates arengustaadiumites, üpris väär.

Ometi, kuigi põhiseisundid (jäme, subtiilne, kausaalne ja mitteduaalne) on inimestele kättesaadavad praktiliselt kõigis kasvamise staadiumides, sõltub viis, kuidas neid seisundeid või sfääre kogetakse ja tõlgendatakse, mõnel määral ka süvakogemust läbi elava inimese arengustaadiumist. Nagu ma raamatus "Seltsiv Jumal" (A Sociable God)  http://www.kenwilber.com/professional/books/index.html  väitsin, võime koostada vaimse kogemuse tüüpidest tabeli, kust nähtub, millised kogemused on vastavas arengustaadiumis inimesele üldiselt kättesaadavad.

Näiteks, jagagem varasemad staadiumid lihtsalt arhailiseks, maagiliseks, müütiliseks ja ratsionaalseks. Igas mainitud staadiumis võib inimene kogeda ajutuse süvakosmose vormis nii psüühilist, subtiilset, kausaalset kui ka mitteduaalset. See annab meile tabeli, mis sisaldab ligikaudu kuutteist tüüpi vaimseid kogemusi!

Toogem mõned näited. Inimene, kes on maagilises arengustaadiumis (kus võime asetada end teise inimese rolli on piiratud), võib kogeda subtiilse tasandi süvakogemust (ütleme, ühendust kiirgava Jumalaga). Taolisel juhul kaldub inimene kogema ühendust Jumalaga kui midagi, mis kehtib ainult tema kohta (kuna ta ei suuda võtta teise inimese rolli ja seega mõista, et kõik inimesed - tegelikult kõik haistmisvõimelised olendid - on Jumalaga võrdses ühenduses). Seetõttu kipub teda tabama tohutu ego inflatsioon, mis võib paisuda oma mõõtmetelt koguni psühhootiliseks. Seevastu müütilise tasandi inimene (kelle egokeskne identiteet on laienenud rahvuskeskseks, kuid on siiski väga sõnade otsesest tähendusest lähtuv ja fundamentalistlik) kogev subtiilset ühendust Jumalaga kui lunastust, mis langeb osaks mitte ainult temale (see on egokeskne nägemus), vaid neile ja ainult neile, kes võtavad omaks teatava müüdi ("Kui tahad saada päästetud, siis pead sa uskuma minu Jumal(ann)asse, kes on ainus ja kelle kõrval pole ühtegi teist."); seega võib taoline inimene muutuda uuestisündinud fundamentalistiks ja seada eesmärgiks panna kogu maailm uskuma oma versiooni Jumalast, kes talle end ilmutas. Subtiilse tasandi kogemus on vägagi tegelik ja tõeline, kuid see tuleb kuhugi üle kanda ning antud juhul kantakse see üle rahvusekesksele, fundamentalistlikule, müütilis-kuuluvuslikule meelele, mis piirab järsult - ja lõpuks ka moonutab - subtiilse domääni kontuure (sama juhtus ka eelmises ehk egokeskses staadiumis, ja isegi hullemini). Formaal-reflektiivsel tasandil olev inimene kalduks kogema ühtsust subtiilse Jumalaga rohkem mõistuse baasil, võib-olla näiteks ratsionaalse deismi või demütologiseeritud Olemuse Aluse kujul jne.

Teisisõnu, antud süvakogemust (või teadvuse ajutist seisundit) tõlgendatakse harilikult vastavalt kogeva indiviidi üldisele arengustaadiumile. See annab meile tabeli, kus on ligikaudu kuusteist väga üldist spirituaalse kogemuse tüüpi: psüühiline, subtiilne, kausaalne ja mitteduaalne seisund vaadelduna läbi arhailise, maagilise, müütilise ja ratsionaalse struktuuri.

Kuid kõik need süvakogemused - ükskõik kui sügavad nad ka ei oleks - on kõigest ajutised, mööduvad ja haihtuvad seisundid. Kõrgemale tasandile arenemiseks peavad need ajutised seisundid muutuma püsivateks joonteks. Kõrgema arengu üheks osaks on muutunud seisundite transformeerimine püsivaks reaalsuseks. Teisisõnu, evolutsiooni kõrgematel tasanditel muudetakse transpersonaalsed potentsiaalid, mis olid kättesaadavad sinult teadvuseseisundite vormis, üha kindlamalt püsivateks teadvuse struktuurideks (seisund muudetakse püsivateks joonteks) -, valgustunud meele püsivateks kontuurideks.

P.S. Subtiilsed seisundid jagunevad omakorda madalamaks ehk "psüühiliseks" sfääriks ja tõeliseks "subtiilseks" sfääriks, sest madalam subtiilne ehk psüühiline, mis paikneb jämeda sfääri kõrval, pakub sageli loodusmüstitsismile omast intensiivset tunnet, nagu haarataks kogu jämedat sfääri või oldaks sellega üks; tõeline subtiilne ületab aga jämedat sfääri sedavõrd, et sisaldab tavaliselt jumaliku müstitsismi puhtalt transtsendentaalseid seisundeid. Kausaalne on muidugi mittemanifestse lakkamise sfäär ja on koduks vormitule müstitsismile. Kõigi nende integratsioon on mitteduaalne müstitsism.

Gustav Fechner

        Kunagi ma hakkasin koguma märkmeid psühholoogia ja filosoofia ajaloost. See huvi tekkis mul põhjusel, et enamikku saadaolevaid psühholoogia ajaloo õpikuid vaadates sattusin vastamisi veidra ja imekspandava faktiga. Nimelt jutustasid kõik nad meile, et psühholoogia lugu - ja psüühe lugu - sai otsekui ei-tea-kust alguse 1879 paiku Leipzigi Ülikooli laboratooriumis, mida juhatas Wilhelm Wundt http://en.wikipedia.org/wiki/Wilhelm_Wundt . Wundt on tõepoolest introspektsioonil ja strukturalismil põhineva teatud tüüpi psühholoogia isa, aga ikkagi, kas psyche (vaim või hing) ise lihtsalt tekkis järsku just 1879. aastal? 

Mõned õpikud läksid natuke kaugemale, Wundti teadusliku psühholoogia eelkäijateni, kelle hulka kuuluvad Sir Francis Galton, Hermann von Helmholtz ja eriti jõuline Gustav Fechner http://en.wikipedia.org/wiki/Gustav_Fechner . Nagu üks õpik teatab, "taipas" Fechner 1850. aasta 22. oktoobri hommikul - psühholoogia ajaloo jaoks tähtsal päeval -, et meele ja keha vahelise ühenduse seadus peitub väites, mis puudutab mentaalse aistingu ja materiaalse stiimuli kvantitatiivsest seost. Fechneri seadus, millena see väide peagi tuntuks sai, väljendub valemis S = K log I (vaimse aistingu muutust väljendab materiaalse stiimuli logaritm). Tänu Fechneri tööle suutsid teadlased esimest korda meelt mõõta; 19. sajandi keskpaigast alates hakati vaimsete nähtuste uurimisel rakendama teaduslikke meetodeid. Wilhelm Wundt organiseeris ja ühendas need originaalsed ning loomingulised saavutused ja "lõi" seeläbi psühholoogia.

Kõik õpikud näivad olevat ühel meelel selles osas, et Gustav Fechner oli kaasaegse psühholoogia loomisel üks murdelisemaid figuure; tekst teksti järel jagub kiitust mehele, kes leiutas viisi, kuidas rakendada meele mõõtmisel kvantitatiivseid meetodeid, muutes psühholoogia seeläbi "teaduslikuks". Fechneri meetodi peamine eelis peitub järgnevas: see ei sõltu filosoofiliste süsteemide muutlikkusest. Kaasaja psühholoogia on tõepoolest omandanud tõeliselt teadusliku iseloomu ja võib hoida ennast eemal igasugustest metafüüsilistest vaidlustest. 

See oli kõik, mis ma Gustav Fechnerist kuulsin, kuni seitse aastat hiljem, tuhnides ühes antikvariaadis, mis oli täis imelisi vanu filosoofiaraamatuid, sattus mulle jahmatusega kätte rabava pealkirjaga raamat "Elu pärast surma" (Life after Death), mis oli kirjutatud aastal 1835 ja mille autoriks ei olnud keegi muu kui Gustav Fechner. Teos algas kõige kütkestavamate ridadega: "Inimene ei ela maa peal mitte üks kord, vaid kolm korda: esimene staadium tema elust on pidev uni, teises staadiumis vaheldub uni kordamööda ärkvelolekuga, kolmandas ärkab ta alatiseks."

Nii jätkub traktaat alatiseks ärkamisega. "Esimeses staadiumis elab inimene pimeduses, üksinda; teises staadiumis elab ta asjade pinnalt peegelduvas valguses koos oma kaasinimestega, kuid on neist ometi eraldatud; kolmandas on ta elu ... universaalsest vaimust ... läbi põimunud - kõrgem elu.

Esimeses staadiumis areneb oma idust välja tema keha, mis arendab välja organid teise staadiumi jaoks; teises staadiumis areneb idust välja tema meel, mis arendab välja kolmanda staadiumi jaoks vajalikud organid; kolmandas staadiumis arendab end välja jumalik idu, mis peitub igas inimmeeles.

Esimesest staadiumist teise lahkumise akti nimetame me Sünniks, teisest staadiumist kolmandasse siirdumist Surmaks. Meie tee teisest kolmandasse ei ole pimedam kui tee esimesest teise: üks tee avab meile maailma väljapoolt, teine seestpoolt."

Kehast meeleni ja meelest vaimuni, teadvuse kasvu kolm staadiumi; alles siis, kui inimesed lasevad oma eraldioleval minal surra, avaneb neile universaalne Vaim kogu oma avaruses. See oli Fechneri tõeline filosoofia, meel, hing ja teadvus. Miks ükski õpik meile seda ei vaevunud mainima? Just sel hetkel otsustasin, et pean kirjutama raamatu psühholoogia ajaloost, lihtsalt sellepärast, et "keegi peab sellest kõnelema".

(Kõnelemata sellest, et mitteteadvuse (unconscious) mõiste muutis populaarseks Karl Eduard von Hartmanni http://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Robert_Eduard_von_Hartmann  "Mitteteadvuse filosoofia" (Philosophy of the Unconscious), mis ilmus aastal 1869 - kolmkümmend aastat enne Freudi - ja jõudis kümne aasta jooksul trükki tervelt kaheksa korda, ning et von Hartmann väljendas Schopenhaueri filosoofiat, mille Schopenhauer oli oma sõnul võtnud otse Ida müstitsismist, eriti budismist ja upanišadidest: individuaalse teadvuse all peitub kosmiline teadvus, mis on enamiku inimeste jaoks "mitteteadvuslik", kuid mille saab üles äratada ja täielikult realiseerida, selle mitteteadvuse teadvuslikuks tegemine on parim, mis inimesega saab üldse juhtuda).

Fechner andis empiirilisse ja mõõdetavasse psühholoogiasse tõepoolest erakordse panuse: tema raamatut "Psühhofüüsika  elemendid" (Elements of Psychophysics) http://psychclassics.yorku.ca/Fechner/
loetakse õigustatult psühhomeetria esimeseks tähtteoseks. Fechneri psühhofüüsika tõeline mõte peitus aga siiski selles, et vaim ja mateeria on lahutamatud - nad on ühe suure reaalsuse kaks külge. Fechner väitis, et kogu universum on oma tõdemuselt spirituaalne ja füüsikaline nähtuste maailm on üksnes selle spirituaalse reaalsuse väline manifestatsioon. Aatomid on üksnes kõige lihtsamad elemendid spirituaalses hierarhias, mis viib Jumalani. Iga selle hierarhia tasand hõlmab kõiki endast madalamale jäävaid, nii et Jumal sisaldab kogu vaimude totaalsust. Teadvus on kogu olemasoleva eluliselt oluline omadus... Tõenditeks hinge kohta on orgaaniliste tervikute süstemaatiline koherentsus (seostatus) ja nende käitumises ilmnev seaduste vastavus. Fechner pidas maakera orgaaniliseks hingestatud tervikuks.

Fechner selgitas, et "nii nagu meie kehad kuuluvad maakera suuremasse ja kõrgemasse individuaalsesse kehasse, nii kuuluvad ka meie vaimud maakera suuremasse ja kõrgemasse vaimu; viimane hõlmab kõigi maiste olendite vaimusid üsna samal viisil, nagu maakera keha hõlmab nende kehi. Samal ajal ei ole maakera vaim pelgalt kõigi maakera vaimude kogum, vaid nende kõrgem, individuaalselt teadvuslik ühendus. Ja maakera vaim on lihtsalt ise osake jumalikust vaimust ning jumalik vaim on üks, kõiketeadev ja kõike tõeliselt teadvustav, mis hõlmab universumi kogu teadvust ning hõlmab seega ka iga individuaalset teadvust ... kõrgemas ja kõrgeimas ühenduses." 

"Antikristus" [lk 81:]

        Juba ammu esitasin ma mõtiskeluks teesi, kas veendumused pole mitte ohtlikumad tõe vaenlased kui valed. Siinkohal sooviksin esitada põhimõttelise küsimuse: kas vale ja veendumuse vahel on üldse vastuolu? - Kogu maailm usub seda, aga mida kõike maailm ei usu!- Igal veendumusel on oma ajalugu, oma esialgsed vormid, katsetused ja möödalaskmised: ta kujuneb veendumuseks pärast seda, kui ta seda kaua aega pole olnud, pärast seda, kui ta seda veel kauem aega vaevalt on olnud. Kuidas? Kas nende veendumuste embrüoloogiliste vormide hulgas ei võiks ka vale olla? 

Mõnikord on tarvis üksnes isikute vahetumist: see, mis oli isas veel vale, saab pojas veendumuseks. - Nimetan valeks seda, kui ei taheta näha midagi, mida nähakse, kui seda ei taheta näha nii, nagu seda nähakse: see, kas valetatakse tunnistajate juuresolekul või ilma tunnistajateta, ei muuda asja. Kõige tavalisem vale on see, millega petetakse iseennast, teistele valetamine on suhteliselt erandlik. - Tänapäeval on see mitte-näha-tahtmine, mida nähakse, ja mitte-nii-näha-tahtmine, nagu nähakse, peaaegu esimene nõue kõigile, kes teatavas mõttes kuuluvad mingisse parteisse: partei liikmest saab paratamatult valetaja. Kas peab veel selle üle imestama, et kõik parteid teevad instinktiivselt suuri sõnu moraalist - ta moraal peaaegu ainult sellele püsibki, et iga liiki parteilane teda igal silmapilgul vajab?

Olen isegi antisemiite kuulnud väitmas: "See on meie veendumus: me kuulutame seda kogu maailmale, selle nimel me elame ja sureme - austus kõige vastu, millel on veendumus!" Otse vastupidi! Antisemiiti ei tee see siivsamaks, et ta valetab põhimõttest... Preestrid, kes on niisugustes asjades peenetundelisemad ja mõistavad väga hästi vastuväidet, mida veendumuse mõistele, see tähendab põhimõttelisele, sest eesmärgipärasele valele saab esitada, on juutidelt päritud tarkuse alusel juurutatud selle asemele mõisted nagu "jumal", "jumala tahe", "jumala ilmutus". Samamoodi talitas Kant oma katekoorilise imperatiiviga: tema mõistus muutus neis asjus praktiliseks.

On küsimusi, mille tõesuse või vääruse üle ei saa inimene otsustada; kõik kõrgemad küsimused, kõik kõrgemad väärtusprobleemid on teispool inimlikku mõistust... Tunnetada mõistuse piire - alles see on tõeline filosoofia... Milleks andis jumal inimesele ilmutuse? Kas jumal oleks teinud midagi ülearust? Inimene ei saa ise teada, mis on hea ja kuri, sellepärast õpetas jumal inimkonnale oma tahet... Moraal: preester ei valeta - neis asjus, millest kõneleb preester, "tõese" ja "väära" küsimust ei teki; need asjad ei luba üldse valetada. Sest valetamine eeldab võimet otsustada, mis on siin tõene, aga seda inimene ei või; preester on nõnda ainult jumala suuvooder.

Niisugune preestrisüllogism ei ole sugugi paljalt juutlik või kristlik; õigus valetada ja "ilmutuse" elutarkus kuuluvad preestri tüübi juurde, décadence-preestri ja ka paganliku preestri juurde (paganad on kõik need, kes elule jah ütlevad, kelle jaoks "jumal" on sõna suureks jahiks kõikidele asjadele). - "Seadus", "jumala tahe", "püha raamat", - kõik need sõnad tähistavad tingimusi, milles vaimulik võimule tuleb, millega ta selle alal hoiab - neile mõistetele tuginevad kõik preestriorganisatsioonid, kõik preesterlikud või filosoofilis-preesterlikud valitsusmoodustised. "Püha vale" on ühiselt omane nii Konfuziusele, Manu koodeksile, Muhamedile kui kristlikule kirikule - ei puudu ta ka Platonil. "Tõde on olemas": see tähendab, kus iganes see kuulduks, preester valetab...

Lõpuks on asi selles, mis eesmärgil valetatakse. See, et kristluses "pühad" eesmärgid puuduvad, on minu vastuväide tema vahendite vastu. Seal on ainult halvad eesmärgid: elu mürgitamine, laimamine, eitamine, kehapõlgus; inimese alavääristamine ja eneseteotus patu mõistega - järelikult on ka tema vahendid halvad.

Kui ma loen Manu koodeksit, võrreldamatult vaimset ja silmapaistvat teost, haaravad mind vastuolulised tunded. Kui mainiksime seda ning piiblit ühe ja sama hingetõmbega, oleks see patustamine vaimu vastu. Silmapilk mõistetakse, et selle taga on tõeline filosoofia, selle sees, mitte mingi lehkav judaism, mis on kokku segatud rabinismist ja eelarvamustest - ka kõige nõudlikum psühholoog saaks sealt midagi hambusse. Mitte unustada peaasja. Manu koodeksi põhierinevust igat sorti piiblist: see on vahend, mille abil kõrgemad seisused, filosoofid ja sõjamehed, hoiavad vaos rahvamasse; õilsad väärtused kõikjal, täiusetunne, elujaatus, triumfeeriv mõnutunne iseendast ja oma elust - päike särab igal leheküljel.

Kõike seda, mida ristiusk peab põhjendamatult labaseks - näiteks sigitamist, naist, abielu -, käsitletakse Manu koodeksis aukartuse, armastuse ja usaldusega. Kuidas tõepoolest tohib anda laste ja naiste kätte raamatut, milles on järgmised nurjatud laused: "Kuid hoorapattude pärast olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees... sest on parem abielluda kui himudes põleda." Ja kas tohitakse olla kristlane, niikaua kui mõistega immaculata conceptio (patuta eostamine) on inimese teke kristianiseeritud, see tähendab rüvetatud?... Ma ei tea ühtegi teist raamatut, kus naise kohta öeldakse nii palju leebeid ja häid sõnu nagu Manu koodeksis. Neil vanadel hallhabemetel ja pühakutel on komme olla naisterahvaste vastu viisakamad kui ehk kellegil teisel enne ja pärast neid...

Jaan Undusk: "Võib-olla pole Nietzsche mitte antikristlane, vaid täiuslikem kristlaste seas."

"Antikristus" [lk 70:]

          Kas on üldse mõistetud kuulsat piibli alguses olevat lugu, lugu jumala põrguhirmust teaduse ees (Piibli alguses on kaks loomislugu, mõlema aluseks on erinev pärimuskihistus; Nietzsche toetub eelkõige vanemale, jahvistlikule pärimusele, mida juba Julius Wellhausen iseloomustas kui absoluutset keeldu tunnetusele)? Seda ei ole mõistetud. See preestriraamat par excellence algab, nagu oligi oodata, preestri suure seesmise kimbatusega; teda ähvardab üksainus suur oht, järelikult ähvardab "jumalat" üksainus suur oht. - Vanajumal, tervenisti vaim, tervenisti ülempreester, tervenisti täiuslik, jalutab aias, aga tal on igav. Igavuse vastu võitlevad jumaladki asjatult. Mida ta siis teeb? Ta loob inimese - inimene on huvitav... Aga ennäe, ka inimesel on igav. Jumala halastus selle ainsama puuduse vastu, millest pole vaba ükski paradiis, on piiritu: peatselt lõi jumal ka teised loomad. 

Jumala esimene eksitus: inimene ei pidanud loomi huvitavaks - ta valitses nende üle, ta ei tahtnud enam "loom" olla. - Nüüd lõi jumal naise ja see tähendas tõesti igavuse lõppu - aga veel ka millegi muu lõppu! Naine oli jumala teine eksitus. - "Naine on oma olemuselt madu, Eeva" - seda teab iga preester; "naisest tulevad kõik maailma hädad" - seda teab samuti iga preester. "Järelikult tuleb temalt ka teadus"... Alles naise kaudu õppis inimene maitsma vilju hea ja kurja tundmise puult. - Mis oli juhtunud? Vanajumalat valdas põrguhirm. Inimesest endast oli saanud tema suurim eksitus.

Jumal oli loonud endale rivaali, teadus muudab jumalasarnaseks - preestrite ja jumalatega on lõpp, kui inimene muutub teaduslikuks! - Moraal: teadus on keelatu iseeneses - tema üksi on keelatud! Teadus on esimene patt, kõigi pattude alge, pärispatt. Üksnes see ongi moraal. - "Sa ei pea tunnetama" - kõik muu tuleneb sellest. - Põrguhirm ei takistanud jumalat olemast tark. Kuidas kaitsta end teaduse vastu? Sellest sai pikaks ajaks tema põhiprobleem. Vastus: inimene paradiisist välja! Õnn ja jõudeolek sünnitavad mõtteid, kõik mõtted on halvad mõtted... 

Inimene ei pea mõtlema. - Ja "preester iseeneses" leiutab häda, surma, raseduse eluohtlikkuse, igat tüüpi viletsuse, vanaduse, vaevused, eelkõige haiguse - kõik pühad vahendid võitluseks teaduse vastu! Häda ei lase inimesel mõelda... Aga hoolimata sellest - oh õudust! - tõuseb teadmiste hoone kui torn, ründab taevast, varjutab jumalad - mida teha! - Vanajumal leiutab sõja, eraldab rahvad, teeb nii, et inimesed vastastikku üksteist hävitavad ( - preestrid on alati vajanud sõda...) Sõda häirib muu hulgas suuresti teadust! - Uskumatu! Teadmine, emantsipatsioon preestritest kasvab isegi sõdade kiuste. - Ja vanajumal langetab viimase otsuse: "Inimene on muutunud teadlikuks - midagi pole parata, ta tuleb uputada!"...

Piibli alguses sisaldub kogu preestri psühholoogia. - Preester tunneb ühtainust suurt ohtu: see on teadus - põhjuse ja tagajärje terve mõiste. Aga teadus edeneb üksnes soodsates tingimustes - "tunnetuseks" on tarvis aja, vaimsuse liiasust... "Järelikult tuleb teha inimesed õnnetuks" - see on alati olnud preestri loogika. - Võib juba aimata, mis selle loogika põhjal maailma tuli - "patt"... Süü ja karistuse mõiste, kogu "kõlbeline maailmakord" on leiutatud teaduse vastu - inimese vabanemise vastu preestrist... Inimene ei pea targalt ja ettevaatlikult vaatama asju, et neist õppida, ta ei pea ülepea vaatama - ta peab kannatama... Ja kannatama peab ta nii, et tal oleks alati vaja preestrit. Tarvis on õnnistegijat.

Süü ja karistuse mõiste, kaasa arvatud õpetus "armust", "lunastusest", "andeksandmisest" - valed läbi ja läbi ja ilma igasuguse psühholoogilise tõeluseta - on leiutatud selleks, et hävitada inimese põhjus-meelt: see on rünnak põhjuse ja tagajärje mõiste vastu! - Ja mitte rünnak rusika, noa, aususega armastuses ja vihas, vaid kõige arematest, kavalamatest, madalamatest instinktidest lähtuvalt! Preestri rünnak! Parasiitide rünnak! Kahkjate maa-aluste vereimejate vampirism!... 

Kui mingi teo loomulikud tagajärjed ei ole enam "loomulikud", vaid neid arvatakse olevat põhjustanud eelarvamuse kontseptuaalne kummitus, "jumal", "vaim", "hing", kui neid mõistetakse paljalt "moraalsete" tagajärgedena, tasu, karistuse, märgi, kasvatusabinõuna, siis on eeldus tunnetuseks hävitatud - siis on toime pandud suurim tegu inimkonna kallal. - Patt, olgu veel kord öeldud, see inimese eneserüvetusvorm par excellence, on välja mõeldud selleks, et välistada teadus, kultuur, igasugune inimese ülenemine ja õilsus; Preester võimutseb tänu sellele, et ta leiutas patu. -

"Antikristus" [lk 54:]

        Meie sajand on uhke oma ajalootunde üle: kuidas võis ta jääda uskuma niisugust mõttetust, et kristluse alguses on jämedavõitu valm imetegijast ja lunastajast ning kõik spirituaalne ja sümboolne on alles hilisem areng? Vastupidi, kristluse ajalugu on - nimelt ristilöömisest peale - algupärase sümbolismi üha labastuva vääritimõistmise ajalugu. Kristluse levikuga ikka laiema, ikka toorema massi hulka, kellel üha enam puuduvad eeldused, millest see oli sündinud, muutus  tarvilikuks kristlust vulgariseerida, barbariseerida - ta ahmis endasse Imperium Romanum'i kõigi maa-aluste kultuste õpetused ja riitused, kõikmõeldaval viisil haiglase mõistuse mõttetused. 

Kristluse saatus seisneb paratamatuses, et tema usk pidi muutuma niisama haiglaseks, madalaks ja vulgaarseks, nagu olid vajadused, mida tal tuli rahuldada. Lõpuks koondub see haige barbarismülluse, igasuguse avameelse ja heatahtliku inimkonna vastu. - Kristlikud väärtused - üllad väärtused: alles meie, vabanenud vaimud, taastasime suurima väärtus-vastuolu, mida on võimalik üldse leida! - 

Siinkohal ma ei suuda maha suruda ohet. On päevi, mil mind valdab tumedam mõeldavaist melanhooliaist - inimesepõlgus. Ja et ei jääks ühtki kahtlust selles osas, mida ma põlgan, keda ma põlgan - see on tänapäeva inimene, saatuse tahtel minu kaasaegne. Tänapäeva inimene - ma lausa lämbun tema ebapuhtast hingeõhust... Mineviku suhtes olen - nii nagu kõik tunnetajad - küllaltki tolerantne, olen nii-öelda suuremeelselt kannatlik, läbin sünge ettevaatlikkusega kogu aastatuhandete hullumaja - nimetagu seda siis "kristluseks", "kristlikuks usuks", "kristlikuks kirikuks" -, ja hoidun tegemast vaimuhaiguste eest vastutavaks inimkonda. Aga minu tunded vallanduvad, niipea kui sisenen uude, meie aega. Meie aeg on teadev... Mis varemalt tähendas lihtsalt haigust, see on muutunud tänapäeval sündsusetuks - tänapäeval kristlane olla on sündsusetu.

 Ja siit algab minu jälestustunne. - Vaatan ringi, sellest, mis kunagi oli "tõde", pole enam midagi järel. Ma ei suuda enam taluda, kui preester kas või ainult lausub sõna "tõde". Ka tagasihoidlikemate aususnõuete puhul peab tänapäeval teadma, et teoloog, preester, paavst mitte ainult ei eksi iga lausega, mida ta kõneleb, vaid ainult valetab - et tal ei ole enam vabadust valetada "süütult", teadmatusest. Nagu me kõik, teab preestergi, et ei ole "jumalat", "patustajat" ega "lunastajat", et "vaba tahe" ja "kõlbeline maailmakord" on valed - tõsidus, vaimu ulatuslik eneseületus ei luba kellelgi seda enam mitte teada... 

Kiriku kõik mõisted on ära tuntud sellena, mis nad on - kõige kuritahtlikumate võltsingutena, mis on üldse võimalikud: nende eesmärk on vääristustada loodust, loodusväärtusi; isegi preestrit ennast tunnetatakse sellena, mis ta on - kõige ohtlikumat tüüpi parasiidina, elu mürgiämblikuna... Tänapäeval on meil teada, meie südametunnistus teab, mida need preestrite ja kiriku jubedad leiutised väärt on, mis eesmärki nad teenisid, mille abil on saavutatud niisugune inimkonna eneserüvetuse seisund, et teda vaadates peab tundma jälestust. 

Mõisted "teispoolsus", "viimne kohtupäev, "hinge surematus", isegi "hing", on piinamisriistad, julmuse süsteemid, millega preester võimu haaras ja selle säilitas... Igaüks teab seda - ja sellegipoolest jääb kõik vanaviisi. Kuhu küll on jäänud sündsustunne ja eneseaustus, kui isegi riigimehed, üldiselt väga jultunud inimesed ja läbinisti antikristlased, nimetavad ennast kristlasteks ja käivad armulaual?... Noor vürst (Wilhelm II) oma rügementide eesotsas väljendab suursuguselt rahva egoismi ja kõrkust, aga nimetab ennast häbitult kristlaseks!... Keda siis kristlus eitab? Mida nimetatakse "maailmaks"? Seda, et peetakse oluliseks oma au, et aetakse taga omakasu, et ollakse uhke... Iga tegu igal silmapilgul, iga instinkt, iga teostuv väärtushinnang - see kõik on tänapäeval antikristlik. Milline valskuse nurisünnitis peab küll tänapäeva inimene olema, kui ta - kõigest hoolimata - ei häbene nimetada ennast kristlaseks!

Juba sõna "kristlus" on arusaamatus. Põhimõtteliselt eksisteeris üksainus kristlane ja ta suri ristil. "Evangeelium" suri ristil. Juba see, mida sellest hetkest alates nimetatakse "evangeeliumiks", on vastuolus sellega, kuidas oli elanud tema - nimelt "halb sõnum", düsangeelium. See on mõttetuseni väär, kui kristlase tunnuseks peetakse "usku", nimelt "usku" lunastusse Kristuse kaudu. Kristlik on üksnes niisuguse elu praktika, mida elas see, kes suri ristil... Veel tänapäevalgi on niisugune elu võimalik, teatud inimestele isegi vajalik, tõeline algkristlus on võimalik kõigil aegadel... Mitte usk, vaid tegu, aga eelkõige paljude asjade tegemata jätmine, teistsugune olemine... 

Teadvusseisundid, igat liiki uskumused, millegi tõeseks pidamine näiteks, on - iga psühholoog teab seda - täiesti tähtsusetud ja ebaolulised võrreldes instinktide väärtusega; rangemalt väljendudes: kogu vaimse põhjuslikkuse mõiste on väär. Kui kristlaseksolemine, kristlikkus redutseerida üksnes millegi tõeseks pidamisele, pelgale teadvusfenomenile, siis tähendab see kristluse eitamist. Tegelikult pole olemas olnud ühtki kristlast. "Kristlane", see, keda on kahe aastatuhande vältel nimetatud kristlaseks, on psühholoogiline enese-vääritimõistmine. Täpsemal vaatlusel selgub, et temas valitsesid - hoolimata tema "usust" - ainult instinktid - ja millised veel!

Usk on olnud kõigil aegadel, näiteks Lutheri puhul, üksnes kate, ettekääne, eesriie, mille taga instinktid mängisid oma mängu - taiplik pimedus teatavate instinktide valitsemise suhtes... Usust - ma nimetaksin seda juba tõeliseks taiplikkuseks - aina räägiti, aga tegutseti ikka aina instinktide ajel...

"Antikristus" [lk 50:]

        Kui ma midagi sellest suurest sümbolistist mõistan, siis seda, et tema käsitas realiteetidena, "tõdedena" ainult sisemisi realiteete - muud, kõike loomulikku, ajalist, ruumilist, ajaloolist mõistis ta üksnes sümboli, pelgalt mõistukõne võimalusena. Mõiste "inimesepoeg" ei tähenda konkreetset isikut, kes kuulub ajalukku, midagi üksikisikut, ainukordset, vaid "igavest" tõelust, ajamõistest vabastatud psühholoogilist sümbolit. Sedasama võib veelgi suuremal määral öelda selle tüüpilise sümbolisti jumala kohta, "jumalariigi", "taevariigi", "jumalalapseks olemise" kohta. 

 

Miski ei ole ebakristlikum kui kiriku labased ettekujutused jumalast kui isikust, saabuvast "jumalariigist", taevariigist teispoolsuses, "jumalapojast", kolmainsuse teisest isikust. See kõik on - andestagu mulle väljendus - nagu rusikas silmaauku. Ja millisesse silmaauku - evangeeliumi omasse: see on maailmaajalooline künism sümboli rüvetamisel... Aga on ju päevselge, millele viitavad sümbolid "isa" ja "poeg"; möönan, et mitte igaühele. Sõnaga "poeg" väljendatakse sisenemist kõikide asjade absoluutsesse kirgastusseisundisse, sõnaga "isa" seda seisundit ennast, igaviku- ja täideviidustunnet.

 

"Taevariik" on südame seisund, mitte midagi niisugust, mis tuleb "maa peale" või "pärast surma". Evangeeliumis puudub täielikult loomuliku surma mõiste: surm ei ole sild ega üleminek, ta puudub, sest ta kuulub täiesti teistsugusele, ainult näilisele maailmale, millel on üksnes sümbolistlik tähendus. "Surmatund" ei ole kristlik mõiste - "tundi", aega, füüsilist elu ega selle kriise ei ole "rõõmusõnumi" kuulutaja jaoks olemas... "Jumalariik" ei ole midagi niisugust, mida oodatakse, seal pole eilset ega ülehomset päeva, see riik ei tule "tuhande aasta" pärast, see on südame kogemus; ta on kõikjal, teda ei ole mitte kuskil...

 

Rõõmusõnumi tooja suri, nagu ta oli elanud, nagu õpetanud - mitte "inimesele lunastamiseks", vaid selleks, et näidata, kuidas peab elama. See, mis ta inimkonnale pärandas, on praktika, tema käitumine kohtunike, jälitajate ja süüdistajatega, tema käitumine, kui teda laimati ja pilgati, tema käitumine ristil. Ta ei osuta vastupanu, ei kaitse oma õigust, ei tee vähimatki, et ära hoida halvimat, veelgi enam - ta kutsub selle esile. Ta anub, kannatab, armastab koos nendega, nendes, kes teevad talle kurja... Sõnades, mida ta ristil röövlile ütleb, kätkeb kogu evangeelium. "See oli tõesti jumalik inimene, jumalalaps," ütles röövel. "Kui sa seda tunned," vastas lunastaja, "siis oled sa paradiisis, siis oled sa jumalalaps..." Mitte ennast kaitsta, mitte vihastuda, mitte ihaleda, mitte vastutusele võtta... Ka mitte vastu panna kurjale, vaid seda armastada...

 

Ainult meil vabanenud vaimudel, on eeldus mõista midagi niisugust, mida üheksateistkümmend sajandit vääriti mõisteti - too instinktiks ja kireks muutunud ausus, mis kuulutab "pühale valele" sõja veelgi enam kui ühelegi teisele valele... Inimesed olid lõpmata kaugel meie heasoovlikust ettevaatlikust neutraliteedist, sellest vaimu distsipliinist, mille abil ainsana osutub võimalikuks nii võõraste, nii delikaatsete asjade mõistatamine: senini on häbitu egoismiga otsitud neist asjadest ainult omakasu, vastandusest evangeeliumile loodi kirik...

 

Kes sooviks leida märke selle kohta, et sellesse suurde maailmadraamasse on sekkunud irooniline jumalus, ei leiaks kusagilt paremaid tõendeid kui sellest tohutust küsimärgist, mille nimi on kristlus. Et inimkond langeb põlvili selle vastandi ette, mis on evangeeliumi algupära, tähendus, õigus, tõde.

 

 

"Antikristus"

         „Antikristus” on Nietzsche üks tuntumaid ja enim vaidlusi põhjustanud teoseid, kirjutatud 1888. a septembris. Nietzsche laskub poleemilisse, ägedasse võitlusse kristluse moraaliga. Sellesse on koondatud tema kristluse vastu suunatud kriitika, mis oli esinenud ka Nietzsche varasemates teostes, ent nüüd kasutab ta sarkastilist tooni, väljendades vastikust selle suhtes. Nietzsche rünnak on suunatud mitte ainult teoloogia ja ametliku kiriku vastu, vaid ka kristlusest tulenevate põhimõtete ja moraalinormide vastu, mis on levinud kaugele väljapoole kiriku piire, moodustades Lääne ühiskonna väärtustesüsteemi tuuma.

Eesti keeles ilmus “Antikristus” esimest korda 1919. aastal pealkirja all “Vastkristlane”, olles esimene tervenisti eesti keelde tõlgitud Nietzsche teos. Võib-olla seepärast, et 20. sajandi alguseks oli selle autor üle kogu Euroopa kurikuulusaks saanud, äratas teos tollal eesti keeles ilmudes suhteliselt suurt tähelepanu, nt vaagis isegi Pühavaimu koguduse õpetaja Tallmeister mitmetuhandelise publiku ees “Antikristuse” kristlust laostavaid seisukohti. 

P.S. Vanakreeka keeles on prefiksil "anti" vähemalt kaks erinevat tähendust - kui esimene peab teatavasti silmas vastandust, millegi vastu olemist või eitamist, siis teine, vähem levinud, osutub millegi asendamisele, välja vahetamisele või isegi ületamisele.

_____________________________ 


Friedrich Nietzsche: " See raamat on mõeldud vähestele. Võibolla pole keegi neist veel sündinudki. Võimalik, et need on lugejad, kes mõistavad minu Zarathustrat."

 "Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" (Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen, 1892)

[ Lehekülg 49:] Riik? Mis on riik? Hää küll! Avage siis kõrvad, sest nüüd ütlen teile oma sõna rahvaste surmast. Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: “Mina, riik, olen rahvas.” Vale on see! Loojad olid need, kes rajasid rahvad ja panid nende üle ühe usu ja ühe armastuse: nõnda nad teenisid elu. Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust. 

Iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud. Võlts on temas kõik; varastatud hammastega ta pureb, purelik. Võlts on isegi ta sisikond. Keeltesegu hääst ja kurjast: selle tunnuse annan teile riigi tunnusena. Tõesti, surma tahet tähendab see tunnus! Tõesti, see viipab surma jutlustajaile! Liiga palju sünnib inimesi: ülearuste jaoks on leiutatud riik! Vaadake ometi, kuidas ta enda poole meelitab neid liigpaljusid! Kuidas ta neid neelab ja närib ja mäletseb! “Maa pääl pole midagi suuremat kui mina: jumala korraldav sõrm olen mina” – nii möirgab see koletis. Ja mitte üksnes pikakõrvalised ja lühisilmalised ei kuku põlvili! Ah, ka teile, te suured hinged, ta sosistab oma süngeid valesid! Ah, ta aimab ära rikkad südamed, kes meelsasti end pillavad! Jah, teidki ta aimab ära, teie vana jumala võitjad! 

Te väsisite võitluses, ja nüüd teie väsimus teenib veel uutki ebajumalat! Kangelasi ja aulisi tahaks koguda enda ümber see uus ebajumal! Meeleldi ta soendab end puhta südametunnistuse päikesepaistel, – see külm koletis! Kõik tõotab anda t e i l e see uus ebajumal, kui t e i e teda kummardate: nõnda ostab ta endale teie vooruste hiilguse ja teie uhkete silmade pilgu. Söödana ta tahab teid tarvitada liigpaljude ligimeelitamiseks! Jah, põrguvigur leiutati selleks – surma hobu, kellel tilisevad jumaliku austuse ehted! Jah, leiutati surm paljudele, surm, kes ise end ülistab eluks: tõesti, südamlik teene kõigile surma jutlustajaile!

Riigiks ma nimetan seda: kus kõik joovad mürki, nii hääd kui pahad; kus kõik kaotavad iseenese, nii hääd kui pahad; kus kõigi pikaldast enesetapmist hüütakse – “eluks”. Vaadake ometi neid ülearuseid! Nad varastavad endile leidurite teosed ja tarkade aarded: hariduseks nad nimetavad oma vargust – ja kõik tuleb neile tõveks ja halbuseks! Vaadake ometi neid ülearuseid! Haiged nad on alati, nad sülitavad iseoma sappi ja nimetavad seda ajaleheks. Nad õgivad üksteist, aga ära seedidagi ei suuda nad kuidagi. Vaadake ometi neid ülearuseid! Varandusi nad omandavad, aga jäävad seega veel vaesemaks. Võimu nad tahavad ja enne kõike võimu kangi – palju raha, – need jõuetud! Vaadake, kuidas nad ronivad, need kärmed ahvid! Nad ronivad üksteisest üle, tõugates teineteist mutta ja kuristikku. Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus, – justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal. Hullud nad on minule kõik, ronijad ahvid ja palavikus jampsijad. 

Pahasti haiseb nende ebajumal, külm koletis: pahasti haisevad kõik nad koos, need ebajumala-teenijad. Mu vennad, kas tahate siis lämbuda nende lõugade ja himude leitsakus? Pigemini purustage aknad ja hüpake vabasse õhku. Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale ülearuste ebajumala-teenistusest! Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale sest inimohvri tossust! Valla on suurtele hingedele maa veel praegugi. Vaba on üksiklasile ja kaksiklasile veel palju kohti, kus heljub vaiksete merede hääd lõhna. Valla on veel suurtele hingedele vaba elu. Tõesti, kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus! Sääl, kus lõpeb riik, sääl alles algab inimene, kes pole ülearune: sääl algab paratamatuma laul, see kordumatu ja korvamatu lauluviis. Sääl, kus riik l õ p e b, – vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole?

Jumal ja usk

        Ma ei eita Jumalat - seda teha oleks rumal, aga vaadelgem seda probleemi laiemalt ja arukalt. Ainult tõelust mittetundev inimene nautleb mõttetutes sõnades. Inimene, kes ütleb, et ta teab, ei tea; tõelust hetkest hetkesse kogeval inimesel pole võimalik seda tõelust mitte kuidagimoodi edasi anda.

Usk on tõeluse eitamine, usk takistab tõelust; Jumalasse uskumine ei lase Jumalat leida. Jumalat ei leia uskuja ega mitteuskuja, sest tõelus on tundmatu ja teie uskmatus või usk tundmatusse on pelk eneseprojektsioon ja seetõttu pole tõelus. Ma tean, et te usute ja ma tean, et sellel on teie elus väga vähe tähendust. On palju inimesi, kes usuvad, miljonid usuvad Jumalasse ja nad saavad sellest lohutust. Esiteks, mispärast te usute? Te usute sellepärast, et see pakub rahuldust, lohutust, lootust, ning ütlete, et see annab teie elule tähenduse. Tegelikult pole teie usul kuigi suurt tähendust, sest te usute ja kasutate ära, usute ja tapate, te usute universaalsesse Jumalasse ja mõrvate üksteist. Ka rikas inimene usub Jumalasse; ta ekspluateerib halastamatult, ajab kokku raha, ja siis ehitab templi või hakkab filantroobiks.

Hiroshimale aatomipommi heitnud inimesed ütlesid, et Jumal on nendega; Inglismaalt Saksamaad hävitama lennanud inimesed ütlesid, et Jumal on nende teine piloot. Diktaatorid, peaministrid, kindralid, presidendid, kõik nad räägivad Jumalast, neil on suur usk Jumalasse. Kas nad osutavad teene, muudavad inimeste elu paremaks? Inimesed, kes enda väitel usuvad Jumalasse, on hävitanud miljoneid inimesi. Usulise sallimatuse tõttu on inimesed jaotatud usklikeks ja uskmatuteks, kristlasteks ja moslemiteks ja nii edasi. Ühe Jumal on suurem ja parem kui teistel, mis viib ususõdadeni. See näitab, kui erakordselt poliitiliselt te olete meelestatud.

Kas usk Jumalasse on "tugev innustus elada paremini"? Mispärast teil on vaja paremini elamiseks innustust? Kahtlemata peaks teid innustama teie enda soov elada puhtalt ja lihtsalt. Kui te otsite innustust, siis teid ei huvita kõikide elu paremaks tegemine, teid huvitab ainult enda isiklik ajend, mis erineb minu omast - ja me tülitseme ajendi üle. Kui me elame õnnelikult koos mitte sellepärast, et me usume Jumalasse, vaid kuna me oleme inimolendid, siis me jagame kõiki tootmisvahendeid, et toota asju kõigi jaoks. Arukuse puudulikkuse tõttu me võtame omaks idee ülimõistusest, mida me nimetame "Jumalaks", ent see "Jumal", see ülimõistus ei anna meile paremat elu. Paremasse ellu viib arukus, ja arukust ei saa olla, kui on usk, kui on klassieristused, kui tootmisvahendid on väheste käes, kui on isoleeritud rahvused ja suveräänsed valitsused. See kõik viitab ilmselgelt arukuse puudumisele ja paremini elamast takistab arukuse puudumine, mitte Jumalasse mitteuskumine.

Te kõik usute erineval moel, aga teie usul pole midagi tegemist tõelusega. Tõelus on see, mis te olete, mida te teete, mida te mõtlete, ning teie usk Jumalasse on pelk põgenemistee üksluisusest, tobedast ja julmast elust. Veelgi enam, usk alati eristab inimesi: kes on moslem, kes budist, kristlane, sotsialist, kapitalist ja nii edasi. Usk, idee eristab; see kunagi ei ühenda inimesi. Te võite ühendada mõned inimesed rühmaks, ent see rühm vastandub teisele rühmale. Ideed ja uskumused pole kunagi ühendavad; vastupidi need eraldavad, lagundavad ja hävitavad. Seetõttu teie usk Jumalasse tegelikult levitab maailma häda ja õnnetust; ehkki see võib olla toonud teile hetkelist lohutust, siis tegelikult on usk toonud teile rohkem häda ja hävingut sõdade, näljahädade, klassieristuste ja üksikisikute halastamatu mahasurumise näol. Niisiis pole teie usul mitte mingisugust pädevat alust. Kui te tõepoolest Jumalasse usuksite, kui see oleks teie jaoks tõeline kogemus, siis oleks teie näol naeratus, te ei hävitaks teineteist.

Niisiis, mis on tõelus, mis on Jumal? Jumal pole sõna, sõna pole asi. Selleks et tunda seda, mis on mõõtmatu, mis on ajatu, peab meel olema vaba ajast, mis tähendab, et meel peab olema vaba igasugustest mõtetest, igasugustest ideedest Jumala kohta. Mida te teate Jumala või tõe kohta? Tegelikult ei tea te tõeluse kohta mitte midagi. Te teate ainult sõnu, teiste kogemusi või teie enda üksikuid ebamääraste kogemuste hetki. Kahtlemata pole see Jumal, pole tõelus, see pole väljaspool ajalikkust. Väljaspool aega oleva tundmiseks on vaja mõista ajaprotsessi, kus aeg on mõte, saamisprotsess, teadmiste kogumine. See ongi kogu meele taust; meel ise ongi taust, nii teadlik kui alateadlik, kollektiivne kui individuaalne. Niisiis peab meel olema vaba teadaolevast, mis tähendab, et meel peab olema täiesti vaikne, mitte maha vaigistatud. Meel, mis saavutab vaikuse sihikindla tegevuse, harjutamise, distsipliini tulemusena, ei ole vaikne meel. Meel, mida suunatakse, kontrollitakse ja kujundatakse, surutakse raami ja hoitakse vagusi, ei ole vaikne meel. Teil võib korda minna sundida meel mõneks ajaks pinnapealselt vagusi, aga selline meel ei ole vaikne meel. Vaikus tuleb ainult siis, kui te mõistate kogu mõtlemisprotsessi, sest protsessi mõistmine tähendab selle lõpetamist ja mõtteprotsessi lõppemine on vaikuse algus.

Ainult siis, kui meel on täiesti vakka - mitte ainult pindmisel tasandil, vaid olemuslikult, läbinisti, nii teadvuse pinnapealsetel kui ka sügavamatel tasanditel -, ainult siis saab ilmneda tundmatu. Meel ei saa kogeda tundmatut; kogeda on võimalik ainuüksi vaikust, ei midagi muud peale vaikuse. Kui meel kogeb midagi muud peale vaikuse, siis see lihtsalt projitseerib oma tahtmisi ja selline meel ei ole vaikne; senikaua, kuni meel ei ole vaikne, senikaua, kuni liigub ükskõik mis laadi mõte, olgu teadlik või alateadlik, ei ole vaikus võimalik. Vaikus on vabanemine minevikust, teadmistest, nii teadlikust kui alateadlikust mälust; kui meel on täiesti vakka, kui seda ei kasutada, kui valitseb vaikus, mis pole pingutuse tulemus, ainult siis ilmneb ajatu, igavikuline. See seisund ei ole mäletamisseisund - puudub olemus, mis mäletaks, mis kogeks.

Seetõttu on Jumal või tõde, või mis iganes soovite, midagi sellist, mis ilmneb hetkest hetkesse, ja see toimub ainult vabadus- ja spontaansusseisundis, mitte siis, kui meelt distsiplineeritakse mingi malli järgi. Jumal pole mitte midagi meelega seotud, see ei teki eneseprojektsiooni kaudu, see tekib ainult siis, kui on voorus, mis on vabadus. Voorus on otsa vaatamine sellele, mis o n, ning tõsiasjale otsa vaatamine on õndsuseseisund. Ainult siis, kui meel on õnnis, vaikne, ilma mingisuguse liikumiseta, ilma mõtteprojektsioonita - olgu teadliku või alateadlikuta -, ainult siis ilmneb igavikuline. 

Jumal pole sõna, sõna pole asi.

õpetajad ja gurud

        Mispärast me tahame vaimset õpetajat, guru? Me väidame, et vajame guru, sest me oleme segaduses ja tema aitab; ta näitab meile, mis on tõde, ta aitab meil mõista iseennast, ta teab elust üüratult rohkem kui meie, ta on meile isaks ja õpetajaks, kes annab meile elujuhiseid; tal on suured kogemused ja meil nii kasinad; ta aitab meid oma kogemustega ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt lähete te õpetaja juurde sellepärast, et te olete segaduses. Kui teil oleks asi selge, siis te ei läheks guru ligigi. On selge, et kui te oleksite sügavalt õnnelik, kui teil poleks ühtegi probleemi, kui mõistaksite elu ja iseennast täielikult, ei läheks te ühegi guru juurde. Kuna te olete segaduses, otsite endale õpetaja. Te lähete tema juurde, et tema õpetaks teid elama, selgitaks teie segaduse, et leida tõde. 

Te valite omale guru, sest te olete segaduses ja loodate, et tema annab teile seda, mida te palute. See tähendab, et te valite guru, kes rahuldab teie nõudmised; te valite meelehea järgi, mis ta teile annab, ja teie valik sõltub teie meeleheast. Te ei vali guru, kes ütleb: "Kõik sõltub sinust endast"; te valite oma guru vastavalt meeleheale, mis ta teile annab, ei otsi te tõde, vaid väljapääsu segadusest; ja väljapääsu segadusest nimetatakse eksikombel tõeks.

Kas keegi saab meie segadusse selgust tuua - kusjuures segadus on meie reageeringute saadus? Kas te arvate, et keegi teine on selle tekitanud - teie hädad, teie lahingud eksistentsi kõigil tasanditel, nii sees- kui väljapool? See on puuduliku enesetundmise tagajärg. Me läheme guru juurde sellepärast, et me ei mõista iseennast, oma konflikte, reageeringuid ja hädasid, ning arvame, et tema aitab meil vabaneda sellest segadusest. 

Meil on võimalik iseendast aru saada ainult suhtes olevikku, ja see suhe ise ongi guru, mitte keegi väljapoolt. Kui te ei mõista seda suhet, siis ükskõik mida guru ka ei ütle, on see kasutu, sest kui ma ei mõista oma suhet omandisse, inimestesse, ideedesse, siis kes saab lahendada konflikti minu sees? Selleks et seda konflikti lahendada, pean ma seda ise mõistma, mis tähendab, et ma pean olema teadlik iseendast oma suhetes. Selleks et olla teadlik, pole guru vaja. Kui ma ei tunne iseennast, siis mis kasu on gurust? Kuna poliitilise juhi valivad need, kes on segaduses ja kelle valik on seetõttu samuti segadusest kantud, nii valin ka mina omale guru, vastavalt oma segadusele.

Oluline pole mitte see, kellel on õigus - kuivõrd minul on õigus või on õigus neil, kes ütlevad, et guru on vaja; oluline on välja selgitada, mispärast te vajate guru. Õpetajaid, gurusid on mitmeks otstarbeks, aga see ei puutu asjasse. Teile pakub rahuldust, kui keegi ütleb teile, milliseid edusamme te teete, ent võtmeküsimus on selles, et välja selgitada, mispärast te vajate guru. Guru võib teile tee kätte näidata, aga teie peate kogu töö ise ära tegema. Kuna te ise taha sellega silmitsi seista, siis te veeretate vastutuse gurule. Guru muutub kohe tarbetuks, kui te ennast kübekegi tunnete. Mitte ükski guru, raamat või pühakiri ei saa teid õpetada iseennast tundma: see on võimalik ainult siis, kui te olete teadlik iseendast oma suhetes. Olla tähendab olla suhetes; mitte mõista suhteid tähendab hädasid, võitlust. 

Omandisuhete teadvustamatus on üks segaduse põhjuseid. Kui te ei tunne oma omandisse suhtumise olemust, siis on konflikt paratamatu, mis omakorda kasvatab konflikti ühiskonnas. Kui te ei mõista oma suhteid abikaasaga, oma lastega, töökaaslastega, siis kuidas saab keegi teine lahendada konflikti, mis nendest suhetest tekib? Sama lugu on ideede, uskumuste ja muuga. Olles segaduses oma suhete pärast inimeste, omandi ja ideega, otsite te guru. Kui ta on tõeline guru, siis ta käsib teil iseennast mõista. Teie olete igasuguste väärarusaamade ja segaduste allikas; ja te suudate selle konflikti lahendada ainult siis, kui te mõistate iseennast oma suhetes.

Teil pole võimalik leida tõde kellegi teise kaudu. Kuidas see saaks olla võimalik? Tõde pole midagi staatilist; sellel pole kindlat eluaset; see pole lõpp, eesmärk. Vastupidi, see on elav, dünaamiline, ärgas, liikuv. Kuidas see saab olla lõpp? Kui tõde on fikseeritud punkt, siis pole see enam tõde; siis see on pelgalt arvamus. Tõde on tundmatu ja meel, mis otsib tõde, ei leia seda iialgi, sest meel koosneb teadaolevast, see on mineviku tagajärg, aja tulemus - mida te võite ise täheldada. Meel on teadaoleva instrument, seetõttu ei saa see tundmatut leida; see saab liikuda ainult teadaolevalt teadaolevale.

Kui meel otsib tõde, mida ta on lugenud raamatutest, on too "tõde" enda projitseeritud; sest siis on meel lihtsalt teadaoleva otsingul, eelmisest rahuldustpakkuvama teadaoleva otsingul. Kui meel otsib tõde, otsib see ühtlasi oma eneseprojektsiooni, mitte tõde. See ideaal on enda projitseeritud, see on väljamõeldis, ebareaalne. Tõelus on see, mis o n, mitte vastupidi. Aga meel, mis otsib tõelust, otsib Jumalat, otsib teadaolevat. Kui te mõtlete Jumalale, on Jumal teie oma mõtete projektsioon, sotsiaalsete mõjutuste tagajärg. Te võite mõelda ainult teadaolevast, te ei saa mõelda tundmatust, te ei saa keskenduda tõele. Niipea kui te mõtlete tundmatule, on see teie enda projitseeritud teadaolev. 

Jumalast või tõest ei ole võimalik mõelda. Kui te sellest mõtlete, siis pole see tõde. Tõde ei saa otsida: see tuleb teie juurde. Te saate otsida ainult seda, mis on teadaolev. Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina. Mitte keegi ei saa teid tõe juurde juhatada; ja kui keegi teid juhatab, siis ainult teadaoleva juurde.

Tõde saab tulla ainult sellisesse meelde, mis on teadaolevast tühi. See tuleb seisundis, milles tuntu ei toimi. Meel on teadaoleva varamu, täis teadaoleva jäänukeid; selleks et olla seisundis, kus saaks ilmneda tundmatu, peab meel olema teadlik iseendast, oma varasematest kogemustest, nii teadvusest kui ka alateadvusest, selle reageeringutest, reaktsioonidest ja struktuurist. Iseenda täielik tundmine ongi teadaoleva lõpp, siis on meel täielikult tühi teadaolevast. Ainult siis saab tõde teie juurde tulla. Tõde ei kuulu teile või mulle. Te ei saa seda kummardada. Niipea, kui see on teadaolev, pole see enam tõene. Sümbol pole tõelus, kujutis pole tõelus; aga kui on olemas Mina mõistmine, Mina lakkamine, siis ilmneb igavikuline.

Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina.

kannatus ja rahutus

         Kui te kannatate, kui teil on valu, siis mis on selle tähendus? Füüsilisel valul on üks tähendus, aga psühholoogilisel valul ja kannatusel on sootuks teistsugune tähendus erinevatel tasanditel. Mis on selle kannatuse tähendus? Mispärast te tahate seda välja selgitada, miks te kannatate? Kui te esitate endale küsimuse: "Mispärast ma kannatan?" ja otsite kannatuste põhjust, siis kas te ei põgene kannatuse eest? Fakt on see, et ma kannatan, ent niipea, kui ma võtan sellega tegelemiseks appi meele ja küsin: "Niisiis, mispärast?", olen ma kannatuse intensiivsust lahjendanud. Teiste sõnadega, me tahame kannatust lahjendada, leevendada, kõrvale lükata, lahti seletada. Kahtlemata ei vii see meid kannatuse mõistmiseni. Kui ma vabanen tahtmisest selle eest põgeneda, siis hakkan aru saama, mis on kannatuse sisu.

Kannatus on rahutus erinevatel tasanditel - nii füüsilisel kui ka erinevatel alateadvuse tasanditel. Mulle ei meeldi rahutuse äge vorm. Mu naine jättis mind maha. Ma olen tema ümber üles ehitanud kõik oma lootused ja tuleviku. Ma olen pühadusena omistanud talle kõik selle, mis ma tahtsin, et ta oleks, ja ma olen hoidnud teda oma parema seltsilisena. Järsku on ta läinud. Niisiis tekib ärritus, kurbus, armukadedus. Seda nimetan ma kannatuseks.

Kui mulle see kannatus ei meeldi, siis ma ütlen: "Mispärast ma kannatan?", "Ma armastasin teda nii väga", "Ta oli selline", "Mul oli too". Ma püüan põgeneda sõnadesse, siltidesse, uskumustesse, nii nagu enamik meist. Need toimivad narkootikumina. Kui me seda ei tee, siis mis juhtub? Ma olen lihtsalt kannatusest teadlik. Ma ei mõista seda hukka, ma ei õigusta seda - ma kannatan. Siis ma saan jälgida selle liikumist. Siis ma saan jälgida kannatuse tähenduse sisu - "ma jälgin" selles mõttes, et ma püüan midagi mõista.

Mida see tähendab? Mis see on, mis kannatab? Mitte mispärast on kannatus, mitte mis on kannatuse põhjus, vaid mis tegelikult toimub? Ma ei tea, kas te märkate erinevust. Sel juhul olen ma lihtsalt kannatusest teadlik - mitte kui millestki minust eraldiseisvast, mitte kui jälgija, kes uurib kannatust -, see on osa minust, see tähendab, et ma kannatan tervenisti. Siis olen ma võimeline jälgima selle liikumist, vaatama, kuhu see viib. Kui ma nii teen, siis see kahtlemata avaneb. Siis ma näen, et ma olen asetanud rõhu "minale" - mitte isikule, keda ma armastan. Tema toimis ainult kattena minu hädale, minu üksindusele, minu õnnetusele, minu hirmule. Kuna mina pole mitte midagi, siis ma lootsin, et Tema on seda. Nüüd on Ta läinud, mina olen maha jäätud, ma olen kadunud, ma olen üksiklane. Ilma Temata pole ma mitte midagi. Niisiis ma nutan. Asi pole selles, et Tema on läinud, vaid et mina olen üksi jäänud. Ma olen üksi. 

Selleni jõuda on väga raske, seda on raske tõepoolest ära tunda ja mitte lihtsalt öelda: "Ma olen üksi ja kuidas ma saaksin sellest üksildusest vabaneda?" - mis on veel üks põgenemisviis -, vaid olla sellest teadlik, selle juurde jääda, näha selle liikumist. Ma võtsin selle lihtsalt näiteks. Vähehaaval, kui ma lasen selle lahti rulluda, avaneda, ma näen, et ma kannatan sellepärast, et ma olen eksinud; mind sunnitakse pöörama tähelepanu millelegi, mida ma ei taha vaadata; midagi sunnitakse mulle peale, mida ma tõrgun vaatamast ja mõistmast. Sõbrad ja tuttavad aitavad mul põgeneda kannatusest. Kõik näitavad mulle päästeteed. Aga kui ma suudan kannatuses püsida ja mitte seda endast eemale lükata, mitte püüda seda piirata või salata, siis mis juhtub? Mis on minu meeleseisund, kui see niimoodi jälgib kannatuse liikumist?

Kas kannatus on pelgalt sõna või tegelikkus? Kui see on tegelikkus ja mitte sõna, siis pole sellel sõnal praegu mingit tähendust; on ainult intensiivne valutunne. Mille peale? Kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole. Kui teil see on, siis nimetate seda naudinguks, kui pole, siis valuks. Seetõttu on valu või kurbus millegi pärast. Kas see miski on pelgalt verbalisatsioon või tegelikkus? See tähendab, kui eksisteerib kurbus, siis see eksisteerib ainult millegi suhtes: inimese, sündmuse, tunde suhtes. Nüüd olete kannatusest täielikult teadlik. Kas see kannatus on teist eraldiseisev ja seetõttu te olete pelgalt jälgija, kes aistib kannatust, või on see kannatus teie ise?

Kui puudub jälgija, kes kannatab, siis kas kannatus on teist eraldiseisev? Teie olete kannatus. Te ei ole valu osa, te olete valu. Mis toimub? Puudub sildistamine, puudub sellele nime andmine ja seeläbi selle kõrvalelükkamine - te olete ainuüksi see valu, see tunne, see piin. Kui te seda olete, siis mis toimub? Kui te seda ei nimeta, kui te seda ei karda, siis kas kese on sellega seotud? Kui kese on sellega seotud, siis see kardab seda. Siis peab kese tegutsema ja kannatuse suhtes midagi ette võtma. Aga kui keskmeks ongi kannatus, siis mida te teete? Pole midagi teha, sest te olete ise kannatus ja te võtate selle omaks, ei sildista seda, ei lükka seda kõrvale - kui te olete seda, siis mis toimub? Kas te ütlete siis, et kannatate? Kahtlemata on toimunud põhjapanev muutus. Siis pole enam "mina kannatan", sest puudub kese, mis kannataks ja kes kannatab ainult selle pärast, et me pole kunagi uurinud, mis see kese on. Me elame sõnast sõnasse, reageeringust reageeringusse. Me ei ütle mitte kunagi: "Las ma vaatan seda asja, mis kannatab." 

Te ei saa näha sunniviisiliselt distsipliini kaudu. Te peate vaatama huviga, spontaanse mõistmisega. Siis te näete, et see asi, mida me nimetame kannatuseks, valuks, asi, mida väldime, ja distsipliin, on kõik kadunud. Senikaua kuni mul pole suhet selle asjaga väljapool mind, probleemi pole; niipea, kui ma sean sisse suhte sellega väljapool mind, on probleem. Senikaua, kui ma suhtun kannatusse kui millessegi väljapoole olevasse - ma kannatan, sest naine jättis mu maha, sest kaotasin oma venna, sest mul pole raha, selle või teise asja pärast - rajan ma suhte sellesse ja see suhe on meele poolt väljamõeldud. 

Kui ma näen, seda kui tõsiasja, siis kogu asi muundub, sellel kõigel on teistsugune tähendus. Siis on sellel kogu tähelepanu, täielik tähelepanu, ja seda, mida täiel määral vaadeldakse, seda ka mõistetakse ja seda ka lahustatakse, ning nii pole enam hirmu ja seetõttu on sõna "kurbus" olematu.

Kannatus on pelgalt sõna, reageering kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole.

 

distsipliin ja vabadus

        Mida distsipliini all mõeldakse? Mispärast me endid distsiplineerime, kui me seda teeme? Kas distsipliin ja arukus käivad käsikäes? Enamik inimesi tunneb, et me peame mingit laadi distsipliiniga allutama kontrollile meis peituva elaja, koletise. Kas see elajas, see koletis on distsipliini abil valitsetav? Mida me distsipliini all mõtleme? Tegevussuunda, mis tõotab tasu, tegevussuunda, mille järgimine annab meile selle, mida me tahame - olgu see positiivne või negatiivne; käitumismall, mille usin, hoolas, tulihingeline harjutamine annab meile lõpuks selle, mida me tahame. See võib olla valulik, ent ma olen nõus selle läbi tegema, et midagi saada. Me tahame muuta, allutada, hävitada Mina, mis on agressiivne, isekas, silmakirjalik, ärev, kartlik - kõike seda, mis on meis elava elaja põhjus. Kuidas seda teha? Kas seda on võimalik teha distsipliini abil või Mina mineviku mõistuspärase arusaamise kaudu: mis Mina on, kuidas see tekkis ja nii edasi? Kas me hävitame inimeses peituva elaja sunni või intellektuaalse mõtlemise abil? Kas intellektuaalne mõtlemine on distsipliini küsimus? Unustagem korraks kõik, mida on pühakud ja kõik teised inimesed on öelnud; süüvime asjasse ise, justkui uuriksime seda probleemi esimest korda.

Kõigepealt ütleme, et meis on konflikt, must valge vastu, ahnus helduse vastu ja nii edasi. Ma olen ahne, mis tekitab kannatusi, valu; et ahnusest vabaneda, pean ma ennast distsiplineerima. See tähendab, et ma pean avaldama vastupanu igasugusele konfliktile, mis tekitab mulle kannatusi, milleks antud juhul on ahnus. Siis ütlen, et see on ühiskonnavastane, see on ebaeetiline, see pole vaga ja nii edasi - tuues vastupanu õigustamiseks mitmesuguseid sotsiaal-religioosseid põhjendusi. Kas ahnust on võimalik hävitada või maha jätta sunniviisiliselt? Mis toimub, kui te seda teete - kui te ahnusele vastu hakkate? Mis see on, mis ahnusele vastu hakkab?  Mispärast te olete ahnuse vastu ja kes on see, kes ütleb: "Ma pean ahnusest vabanema"? 

See, kes ütleb: "Ma pean sellest vabanema", on samuti ahnus. Senikaua on ahnus talle ära tasunud, aga nüüd valmistab see kannatusi ja valu; seepärast ta ütleb: "Ma pean sellest vabanema". Sellest vabanemise motiiv on ikkagi ahnuse protsess, sest ta tahab olla miski, mis ta pole. Ahnusest vaba olla on nüüd kasulik, niisiis järgin ma ahnusetust; ent motiiv, kavatsus on endiselt, olla miski, olla ahnuseta - mis on kahtlemata ikkagi ahnus; mis on taas negatiivne vorm, mis rõhutab Mina. 

Me leiame, et ahnus valmistab mitmesuguseid kannatusi ja valu erinevatel põhjustel. Senikaua, kuni me ahnust naudime, senikaua, kuni see meile ära tasub, pole probleemi. Ühiskond suunab ja julgustab meid erineval moel olema ahne; nii julgustavad religioonid meid erinevatel viisidel. Senikaua, kuni see on kasulik, senikaua see pole kannatus, me järgime seda, ent niipea, kui see hakkab meile probleeme ja valu valmistama, tahame selle vastu seista. Seda vastupanu me nimetame distsipliiniks ahnuse vastu; aga kas me vabaneme ahnusest vastupanu, vaoshoidmise, mahasurumise kaudu? Ahnusest vabaneva sooviva Mina iga tegu on ikkagi ahnus. Seetõttu pole ükski minupoolne samm, ükski reageering ahnuse suhtes lahendus.

Esiteks peab meel olema vaikne ja häirimatu, et midagi mõista, eeskätt et mõista midagi sellist, mida me ei tunne, mida minu meel ei suuda mõõta. Selleks et mõista ükskõik millist keerukat probleemi - elust või suhetest - on vaja teatavat vaikset meelesügavust. Kas see vaikne meelesügavus tekib mingit laadi sunduse teel? Pinnapealne meel võib ennast sundida, vaigistada; ent see pole võimeline kohanemiseks, paindlikkuseks, tundlikkuseks. 

Selle mõistmiseks on vaja arukust. Mõistmisest, et sundus muudab meele nüriks, saabki alguse arukus. Mõistmisest, et distsipliin on pelgalt hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi. Seda mõeldakse iseenda distsiplineerimise all; me kardame mitte teada saada seda, mida me tahame. Mis juhtub, kui te distsiplineerite meelt, kui te distsiplineerite oma olemust? See muutub väga kalgiks - paindumatuks, aeglaseks, kohanematuks. Selline tulemus on ilmselgelt hääbumisprotsess, sest on olemas konflikt, mis lükatakse kõrvale, peidetakse ära, aga see jääb ikkagi alles, meie sisse küdema.

Te näete kedagi, te peate teda õnnelikuks ja ennast õnnetuks ja ta on teie arvates jõudnud selleni teatavaid asju tehes ning soovides samasugust õnne, te imiteerite teda. Seda imiteerimist nimetatakse distsipliiniks. Me imiteerime selleks, et saada seda, mis on teisel; me kopeerime selleks, et olla õnnelik, nii nagu on teie arvates too teine. Kas õnne on võimalik leida distsipliini kaudu? Kas on võimalik olla iialgi vaba, kui te järgite teatavat reeglit, teatavat distsipliini või käitumismalli? Avastamiseks on kahtlemata vaja vabadust. Kui te avastate midagi, siis peate olema sisemiselt vaba. Kas te olete vaba, kui vormite oma meelt teataval viisil, mida te nimetate distsipliiniks? Ilmselgelt ei ole. Te olete pelk kordamismasin, mis osutab vastupanu vastavalt teatavale järeldusele, vastavalt teatavale käitumismallile. Vabadus ei saa tulla distsipliini kaudu. Vabadus saab ilmneda ainult arukuse läbi; ja see arukus äratatakse või on teil olemas selsamal hetkel, kui te näete, et igat laadi sundus välistab vabaduse, nii sisemise kui välise.

Kõigepealt on kahtlemata vaja vabadust; ja vabaduse annab ainult voorus. Ahnus on segadus; viha on segadus; kibedus on segadus; kadedus on segadus; kurbus on segadus. Kui te seda näete, olete kahtlemata neist vabad; te ei osuta enam vastupanu, vaid te näete, et ainult vabaduses on võimalik avastada ning et igat laadi sundus ei ole vabadus ja seetõttu puudub seal ka avastus. Voorus annab teile vabaduse. Ebavooruslik inimene on segaduses inimene; kuidas on võimalik segaduses olevana midagi avastada? Kuidas see saakski võimalik olla? Niisiis pole voorus distsipliini tulemus, vaid voorus on vabadus, ja vabadus ei saa tulla ühegi tegevuse kaudu, mis pole vooruslik, mis pole iseenesest tõene.

Enamik meist on sedavõrd tingitud välistest mõjutustest, religioossetest doktriinidest, uskumustest ning iseenda sisemistest nõudmistest jõuda millegini, saavutada midagi, et meil on väga raske seda probleemi uuesti läbi mõelda ilma distsipliini mõistetesse takerdumata. Esiteks peame nägema väga selgesti distsipliini mõju, kuidas see ahendab ja piirab meie meelt, sunnib meelt meie tahtmiste, mõjutuste ja muu sarnase kaudu teataval moel toimima; tingitud meel - ükskõik kui "vooruslik" too tingitus ka pole - ei saa mingil juhul olla vaba ega ole seetõttu võimeline mõistma tõelust. Tõelus võib ilmneda ainult siis, kui on olemas vabadus, ja vabadus ei saa olla seal, kus on sundus, olgu positiivne või negatiivne, mis põhineb hirmul.

Vabadus puudub, kui otsite eesmärki, sest te olete selle eesmärgi külge seotud. Te võite olla minevikust vaba, ent teid kammitseb tulevik, ja see pole vabadus. Ainult vabaduses on võimalik avastada midagi: uut ideed, uut tunnet, uut taju. Iga distsipliinivorm, mis põhineb sundusel, välistab selle vabaduse, olgu poliitilise või religioosse; ja kuna distsipliin - mis on muganemine tegevusega teatava eesmärgi nimel - on siduv, ei saa meel iialgi olla vaba. See saab toimida ainult etteantud rööpas või vaos nagu grammofoniplaat.

Niisiis saavutab meel harjutamisega, harjumusega, mudeli rakendamisega ainult seda, mida mudel kehastab. Seetõttu pole meel vaba; seetõttu ei saa see mõista seda, mis on mõõtmatu. Teadlikkus kogu sellest protsessist - mispärast te distsiplineerite end pidevalt avaliku arvamuse, teatavate liidrite järgi; üleüldse mugandute mingite arvamuste järgi, olgu pühaku või naabri omaga, sellel pole vahet - teadlikkus kogu sellest muganemisest harjutamiste ja enese allasurumise peente viiside kaudu, salgamisest, kehtestamisest, mahasurumisest, vaoshoidmisest, mis kõik tähendavad muganemist malli järgi: see on juba vabaduse algus, millest tuleb voorus. Kahtlemata pole voorus teatava kindla idee kultiveerimine. Näiteks kui ahnusest loobuda mingi eesmärgi nimel, siis pole see enam voorus. See tähendab, kui te olete teadlik, et te pole ahne, kas te olete siis vooruslik? Seda teeme me distsiplineerimise kaudu.

Distsipliin, muganemine, harjutamine ainult rõhutavad eneseteadvust kui miski olemist. Meel, mis praktiseerib armastust ja seetõttu pole see vaba omaenese teadvusest, mis tajub end armastavana; seetõttu pole see tegelikult ahnusetu, vaid ahne soovist, olla armastatud. Meel on lihtsalt rüütanud ennast uue kattega, mida ta nimetab nüüd armastuseks. Me võime näha kogu seda terviklikku protsessi: motivatsioon, tahtmine saavutada tulemust, muganemine malli järgi, tahtmine malli järgi kindlustatud olla - see kõik on pelgalt liikumine teadaolevalt teadaolevale, alati meele enesekeskse protsessi piires.

Selle kõige nägemisest, sellest teadvelolemisest saab alguse arukus, ning arukus pole ei vooruslik ega mittevooruslik, seda ei saa sobitada malli järgi vooruse või mittevoorusena. Aukus toob vabaduse, mis pole ohjeldamatus ega ka korralagedus. Ilma arukuseta ei saa olla voorust; voorus annab vabaduse ja vabaduses ilmneb tõelus. Kui te näete kogu protsessi täielikult, terviklikuna, siis leiate, et konflikti pole. Kuna me oleme konfliktis ja kuna me tahame konfliktidest pääseda, pöördume eri liiki distsipliinide, salgamise ja muganemise poole. Kui me näeme, missugune konflikti olemus on, siis ei tule distsipliin kõne allagi, sest siis me mõistame konflikti toimimisviise hetkest hetkesse. See nõuab suurt ärksust, enese pidevat jälgimist; asja juures on hämmastav see, et ehkki te ei tarvitse kogu aeg valvel olla, käib sisemuses lakkamatu salvestamisprotsess, kui vaid kavatsus on olemas - sisemine tundlikkus teeb pidevalt pilte ja projitseerib neid niipea, kui te olete vagusi.

Seetõttu pole küsimus distsipliinis. Tundlikkus ei saa iialgi tekkida sunduse teel. Te võite sundida last midagi tegema, panna ta nurka ja ta on võib-olla vakka; ent sisemuses ta arvatavasti pulbitseb, vahib aknast välja, teeb midagi, et minema pääseda. Nõnda toimime me siiamaani. Niisiis saate ainult teie ise lahendada küsimuse distsipliinist ning otsustada, kellel on õigus ja kellel mitte.

Lisaks sellele me kardame eksida, sest me tahame olla edukad. Distsiplineerimise põhjus on hirm, ent tundmatut ei ole võimalik püüda distsipliinivõrkku. Vastupidi, tundmatul on vaja vabadust, mitte meele mõttemustreid. Sellepärast ongi meelerahu äärmiselt oluline. Kui meel teadvustab, et ta on rahulik, siis ta pole enam rahulik; kui meel teadvustab, et ta on ahnusest vaba, siis tunneb ta ennast ära ahnusetuserüüs, ent see pole rahu. Sellepärast on vaja mõista ka kontrollija ja kontrollitava suhtes peituvat probleemi. Need pole eraldiseisvad nähtused, vaid ühtne nähtus: kontrollija ja kontrollitav on üks.

Distsipliin on hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi.

mälu ja mälestused

        Mälestus on ebatäielik kogemus. Mis mõttes on mälestused ebatäielikud kogemused? Mida me mõtleme mälu all? Te käite koolis ja olete täis fakte, tehnilisi teadmisi. Kui olete insener, kasutate mällu talletatud tehnilisi teadmisi millegi ehitamiseks. See on faktiline mälu. On olemas ka psühholoogiline mälu. Te olete mulle midagi öelnud, olgu meeldivat või ebameeldivat, ja mina pean selle meeles; kui ma teiega järgmine kord kohtun, kohtan teid mälestusega sellest, mis ütlesite või jätsite ütlemata. Mälul on kaks tahku, psühholoogiline ja faktiline. Need on alati omavahel seotud, seetõttu pole neil selget eristusjoont. Me teame, et faktiline mälu on oluline elatise hankimise vahendina, aga kas ka psühholoogiline mälu on oluline? 

Mis on see tegur, mis säilitab psühholoogilise mälu? Mis paneb inimese psühholoogiliselt meeles pidama solvangut või kiitust? Mispärast teatavaid mälestusi hoitakse alles ja teisi tõrjutakse tagasi? Kahtlemata hoitakse alles meeldivad mälestused ning välditakse ebameeldivaid. Kui te jälgite, siis näete, et valusad mälestused lükatakse kõrvale kiiremini kui meeldivad. Meel on mälu mis iganes tasandil, ükskõik kuidas te seda ka ei nimeta; meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu, tingitud seisund. Niisiis tajume elu, uusi väljakutseid, lähtudes mälust. 

Meie ellu tulevad väljakutsed on alati uued ja meie reageering neile alati vana, sest see põhineb minevikul. Meie mälestustevaba kogemine on üks seisund ja mälestuste põhjal kogemine teine. Väljakutse on alati uus. Ma vaatan sellele vanast tingitud reageeringuga. Mis siis toimub? Ma neelan uue alla, ma ei mõista seda; ja uue kogemine on tingitud minevikust. Seetõttu mõistetakse uut osaliselt, mitte kunagi ei mõisteta seda täielikult. Ainult siis, kui midagi mõistetakse täielikult, ei jäta mälestus armi.

Kui on väljakutse, mis on alati uus, siis vaatate sellele vana reageeringuga. Vana reageering mõjutab uut ja seetõttu moonutab seda, annab värvingu, mistõttu uut ei mõisteta täielikult, nii et uus neelatakse vanasse ja vana saab jõudu juurde. See võib tunduda raskesti mõistetav, aga selles pole midagi keerulist, kui süvenete sellesse pisut lähemalt ja tähelepanelikumalt. Näiteks meie tänapäeva kiiresti muutuv maailm nõuab uut lähenemist, üha uute probleemide uut viisi käsitlemist. Me pole võimelised neile uudselt lähenema, sest me läheneme neile oma tingitud meeltega, rahvuslike, kohalike, perekondlike ja religioossete eelarvamustega. Meie eelnevad kogemused takistavad uue väljakutse mõistmist. Me jätkame mälestuste kultiveerimist ja tugevdamist ega mõista kunagi uut, ei võta väljakutset mitte kunagi vastu täielikult, terviklikult. Ainult siis, kui ollakse võimeline vaatama väljakutsele uudsena, värskena, ilma minevikuta, ainult siis kannab see vilja, jagab oma rikkusi.

Kui teil on mälestused ja eredad muljed minu eelmisest vestlusest. Ilmselgelt on see ebatäielik kogemus, kui see on jäänud pelgalt muljeks, mälestuseks. Kui te aga mõistate, mida ma rääkisin, näete selles tõde, siis see tõde pole enam mälestus. Tõde pole mälestus, sest see on alati uus, see muundab ennast lakkamatult. Teil on mälestus eelmisest kõnelusest. Mispärast? Kuna te kasutate eelmist kõnelust teejuhina, pole te seda täielikult mõistnud. Te tahate seda läbi mõelda ja alateadlikult või teadlikult hoiate selle alles. Kui te midagi täielikult mõistate, see tähendab, et näete tõde millegi kohta täielikult, siis leiate, et selles pole mingisuguseid mälestusi, kuna olete selle omastanud. Meie haridus on mälestuste kultiveerimine, mälu tugevdamine. Teie religioossed tavad, teie lugemine ja teadmised on kõik mälu tugevdamine. 

Mida me selle all mõtleme? Mispärast me mälestustest kinni hoiame? Kas te olete märganud, et vanemaks saades vaatate tagasi minevikku, selle muredele ja rõõmudele, selle valudele ja naudingutele; kui ollakse noor, siis vaadatakse tulevikku. Mispärast me seda teeme? Mispärast on mälu nii tähtsaks muutunud? Sel lihtsal ja ilmselgel põhjusel, et me ei oska elada tervenisti, täielikult olevikus. Me kasutame olevikku tuleviku abivahendina ja seetõttu pole olevikul mitte mingit tähendust. Me ei saa elada olevikus, sest kasutame olevikku üleminekuna tulevikku. Kuna ma kavatsen millekski saada, ei mõista ma ennast kunagi täielikult, ja et mõista iseennast, mis ma täpselt praegu olen, ei ole vaja mälu. Vastupidi, mälu takistab selle mõistmist, mis o n. 

Uus mõte, uus tunne saab meis tekkida, avalduda, ainult siis, kui meel ei ole kinni mäluvõrgus. Kui kahe mõtte, kahe mälestuse vahel tekib paus, kui seda pausi õnnestub säilitada, siis selles pausis ilmneb uus seisund, mis pole mälestus. Meil on mälestusi, ja me kasutame mälestusi edasikestmise vahendina. "Mina" ja "minu" on väga tähtis senikaua, kuni toimub mälu kasutamine, ja kuna enamik meist on valdavas osas "mina" ja "minu", mängib mälu meie elus väga tähtsat rolli. Kui teil poleks mälu, poleks teie vara, teie perekond, teie ideed kui sellised niivõrd olulised; niisiis kasutate te mälu selleks, et tugevdada "mina" ja "minu oma". Kui te jälgite, siis näete, et kahe mõtte, kahe emotsiooni vahel on paus. Selle pausi ajal, mis ei ole mälu saadus, on erakordne vabadus "minast" ja "minust", ning see paus on ajatu.

Vaadelgem seda probleemi teise nurga alt. Kahtlemata on mälu aeg. Mälu loob eilse, tänase ja homse. Mälestus eilsest tingib tänase ja seetõttu kujundab homset. See tähendab, et minevik loob oleviku kaudu tuleviku. Toimub kestev ajaprotsess, mis on tahtmine millekski saada. Mälu on aeg ja aja kaudu me loodame saavutada tulemust. Ma olen täna ametnik ja kui mulle antakse aega ja võimalust, siis saab minust juhataja või omanik. Seetõttu on mul vaja aega, ja sama meelsusega me ütleme: "Ma saavutan tõeluse, ma lähenen Jumalale". Seetõttu on mul vaja aega, et ennast teostada, mis tähendab, et ma pean kasutama mälu, harjutamise ja distsipliiniga mälu arendama, selleks et saada millekski, et saavutada, omandada, mis tähendab kestvust ajas. 

Aja kaudu me loodame saavutada ajatut, aja kaudu me loodame saavutada igavikulist. Kas seda on võimalik teha? Kas igavikulist on võimalik püüda ajavõrku mälu kaudu, mis on ajalik? Ajatu on võimalik ainult siis, kui lakkab mälu, mis on "mina" ja "minu". Kui te mõistate selles peituvat tõde - et aja kaudu pole võimalik mõista või saavutada ajatut -, siis me võime minna edasi mälu probleemi juurde. Tehniliste asjade mälu on tähtis; aga psühholoogiline mälu, mis hoiab ülal ego, "mina" ja "minu", mis annab identiteedi ja annab Mina edasi, on elu ja tõeluse seisukohalt täiesti kahjulik. Kui seda tõde mõista, siis langeb võlts ära; seetõttu ei hoita enam kinni eilset kogemust psühholoogilises mõttes alles.

Te näete kaunist päikeseloojangut, ilusat puud aasal, ja kui te seda esimest korda vaatate, tunnete täielikku, jäägitut rõõmu; ja te naasete selle juurde sooviga seda uuesti nautida. Mis juhtub, kui te naasete sooviga seda nautida? Selles puudub nauding, sest see on eilse päikeseloojangu mälestus, mis nüüd paneb teid tagasi tulema, mis tõukab, innustab teid nautima. Eile mälestus puudus, oli spontaanne imetlemine, vahetu reageering; täna te soovite eilset kogemust taaselustada. See tähendab, et mälestus sekkub teie ja päikeseloojangu vahele, seetõttu puudub selles nauding, selles pole ilu rikkust ja täiust. Samamoodi, üks teie sõber ütles teile eile midagi - solvangu või komplimendi - ja teie hoiate seda mälestust alles, selle mälestusega te suhtute oma sõpra täna. Te ei võta oma sõpra täielikult omaks - te kannate endaga kaasas eilset mälestust, mis sekkub. 

Nii toimime kogu aeg, ümbritsedes ennast ja oma tegevust mälestustega, ja seetõttu puudub uudsus, värskus. Seepärast muudabki mälu elu väsitavaks, tuimaks ja tühjaks. Me elame üksteisega vaenujalal, sest mälu tugevdab "mina" ja "minu oma". Mälestus ärkab ellu oleviku tegemistes; me anname mälestustele elu oleviku kaudu, aga kui me mälestustele elu ei anna, siis need hääbuvad. Faktide, tehniliste asjade mälu on kahtlemata vajalik, ent mälu kui psühholoogiline meelespidamine pärsib elu mõistmist, osadust üksteisega. 

Meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu tingitud seisund.

aeg ja analüüs

          Me oleme mineviku tagajärg. Meie mõte põhineb eilsel ja paljudel tuhandetel eilsetel. Me oleme aja tagajärg ja meie reageeringud, meie praegused hoiakud, on paljude tuhandete hetkede, intsidentide ja kogemuste kumulatiivne tulemus. Niisiis on minevik meist enamiku jaoks olevik, ja see on vaieldamatu tõsiasi. Teie, teie mõtted, teod ja reageeringud on mineviku tulemus. Kas meie minevikku on võimalik kustutada silmapilkselt? Kas minevik saab haihtuda hetkega, või on selleks vaja aega? Kas meie kumulatiivne minevik vajab aega, et meel suudaks olevikus vabaneda? Kas on võimalik kustutada seda tausta ilma ajaprotsessi läbi tegemata?

Alateadvusesse kuhu on kokkukuhjatud ja talletatud lugematuid mõtteid, tundeid, mõjutusi, reageeringuid, mälestusi, traditsioone. Kas on sellise taustaga võimalik mõista tõelust, sest tõelus peab olema mitteajalik: see on ajatu. Niisiis pole võimalik mõista ajatut meele kaudu, mis on aja saadus. Meel on taust; meel on aja tulemus; meel on minevik, meel ei ole tulevik. Meel võib ennast projitseerida tulevikku ja kasutada olevikku üleminekuna tulevikku, niisiis, mida iganes meel ka teeb, mis iganes on selle tegevus - selle tulevane, praegune või möödunud tegevus - on see ikkagi aja kütkeis. 

Kas meel saab täielikult lakata, mõtteprotsess lõppeda? Meelel on endastmõistetavalt palju kihistusi; sellel, mida me nimetame teadvuseks, on palju kihte, iga kiht on omavahel seotud teiste kihtidega, iga kiht sõltub teisest, on vastasmõjus; kogu meie teadvus mitte ainult ei koge, vaid ka nimetab ja määratleb ja talletab kui mälu. See on kogu teadvuse protsess.

Kui me räägime teadvusest, kas me ei mõtle siis kogemist ja kogemuse talletamist mälus selle nimetamise või määratlemise kaudu? See kõik - erinevatel tasanditel - on teadvus. Kas meel, mis on aja tagajärg, võib taustast vabanemiseks läbi teha analüüsi järkjärgulise protsessi, või on võimalik olla ajast täiesti vaba ja vaadata tõelust vahetult?

Paljud analüütikud väidavad, et taustast vabanemiseks peate te uurima iga reageeringut, kompleksi, tõket, blokeeringut - mis ilmselgelt viitab ajaprotsessile. See tähendab, et analüüsija peab aru saama, et ta analüüsib, ja ta ei tohi seda, mida ta analüüsib, vääriti tõlgendada. Kui ta tõlgendab analüüsitavat vääriti, viib see valejäreldusteni ja seetõttu loob ta nii veel ühe tausta. Analüüsija peab olema võimeline analüüsima oma mõtteid ja tundeid ilma vähimagi kõrvalekaldumisteta; ja ta ei tohi analüüsis vahele jätta mitte ühtegi sammu, sest vale sammu, vale järelduse tegemine tähendab tausta taaskinnitamist erinevas liinis, erineval tasandil. 

Kerkib veel üks probleem: kas analüüsija on eraldiseisev sellest, mida ta analüüsib? Kas ei ole analüüsija ja see, mida ta analüüsib ühisnähtus?

Kahtlemata on kogeja ja kogemus ühisnähtused, need pole kaks eraldi protsessi. Sellepärast on meie teadvuse sisu analüüsimine ja sellest protsessist vabanemine peaaegu võimatu, sest analüüsija ei ole erinev sellest, mida ta analüüsib, ehkki ta võib vastupidiselt arvata. Ta võib ennast eristada sellest, mida ta analüüsib, ent ta on siiski osa sellest, mida analüüsib. Mul on mõte, mul on tunne - ütleme näiteks, et ma olen vihane. Inimene, kes viha analüüsib, on ikkagi viha osa ja seetõttu on nii analüüsija kui analüüsitav ühisnähtus, nad ei ole kaks eraldi jõudu või protsessi. 

Niisiis on iseenda analüüsimine, avamine, iseenda vaatlemine lehekülg lehekülje järel, iga reaktsiooni, iga reageeringu jälgimine äraarvamatult raske ja pikk. Seetõttu pole sel viisil võimalik ennast taustast vabastada. Peab olema lihtsam, otsem tee. Selle väljaselgitamiseks on vaja kõrvale heita kõik, mis on võlts, sellesse mitte klammerduda. Niisiis pole analüüs see tee, ja me peame olema analüüsiprotsessist vabad.

Mis teil siis üle jääb? Te olete harjunud ainult analüüsiga, kus jälgiv on jälgija - kusjuures jälgija ja jälgitav on ühisnähtus -, jälgija, kes püüab analüüsida seda, mida ta jälgib, ei vabane oma taustast. Kui nii - ja nii on -, siis te hülgate selle protsessi. Kui te näete, et see on väär tee, kui te mõistate mitte ainult sõnade tasandil, vaid tõeliselt, et see on väär protsess, siis mis teie analüüsiga juhtub? Te lõpetate analüüsimise. Mis teil siis üle jääb? Seda vaadata ja järgida ning te näete, kui kiiresti ja sujuvalt on võimalik taustast vabaneda. Kui see pole see tee, siis mis muud teil üle jääb? Milline meeleseisund on harjunud analüüsima, katsetama, sisemusse vaatama, lahkama, järeldusi tegema ja nii edasi? Milline on teie meeleseisund siis, kui see protsess on lakanud?

Te väidate, et teie meel on tühi. Süüvige sellesse tühja meelde. Teiste sõnadega, kui te heidate kõrvale selle, mis on teadupärast väär, siis mis teie meelega juhtus? Mis te lõppude lõpuks kõrvale heitsite? Te heitsite kõrvale väära protsessi, mis on tausta tagajärg. Te olete nii-öelda ühe hoobiga kõik kõrvale heitnud. Seetõttu, kui te heidate kõrvale analüütilise protsessi kõige sellega kaasnevaga ja te näete seda väärana, vabaneb teie meel eilsest ja seetõttu on võimeline vaatama vahetult, ilma ajaprotsessi läbi tegemata, ja seega hülgama silmapilkselt tausta.

Kogu küsimust teise nurga alt vaadates: mõte on aja tulemus, mõte on keskkonna, sotsiaalsete ja religioossete mõjutuste tulemus, mis kõik on ajalikud. Niisiis, kuidas saab mõte olla vaba ajast? See tähendab, kas mõte, mis on aja tulemus, võib peatuda ja vabaneda ajaprotsessist? Mõtet on võimalik valitseda, kujundada; aga mõtte kontrollimine jääb ikkagi aja valdkonda ja nii seisneb meie raskus järgmises: kuidas saab meel, mis on aja, paljude tuhandete eilsete tulemus, vabaneda silmapilkselt oma keerukast taustast? 

Te võite ajas kogutud mõtete taustast vabaneda mitte homme, - vaid olevikus -, praegu. Seda on võimalik teha ainult siis, kui mõistate, mis on väär; ja ilmselgelt on väär analüütiline protsess, ja see on ainus asi, mis meil on. Kui analüütiline protsess lakkab täielikult, mitte sunniviisiliselt, vaid selle protsessi vältimatu vääruse mõistmise läbi, siis te leiate, et teie meel on täielikult minevikust lahutatud - mis ei tähenda, et te ei tunne minevikku ära, vaid et teie meelel pole vahetut osadust minevikuga. Niisiis saab see ennast minevikust vabastada otsekohe, nüüdsama, ja minevikust lahknemine, täielik vabadus mitte kronoloogilises, vaid psühholoogilises mõttes, on võimalik; ja see on ainus viis mõista tõelust.

Asja väga lihtsalt väljendades: kui te soovite midagi mõista, siis milline on teie meeleseisund? Kui te tahate mõista oma last, kui te tahate mõista teist inimest, seda, mida teine ütleb, siis milline on teie meeleseisund? Te ei analüüsi, kritiseeri ega arvusta teise sõnu; te kuulate teda. Teie meel on seisundis, kus mõtteprotsess pole aktiivne, vaid ärgas. Ärksus ei tulene ajast. Te lihtsalt olete ärgas, passiivset vastuvõtlik ja ometi täielikult teadvel; ja ainult selles seisundis on võimalik mõistmine. Kui meel on ärritunud, kahtlev, muretsev, lahkav, analüüsiv, siis mõistmine puudub. Kui on olemas intensiivne valmidus mõista, siis on meel endastmõistetavalt rahulik. 

Loomulikult peate te seda katsetama, mitte minu sõnu uskuma, aga te võite veenduda, et mida rohkem ja rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate. Te võite mõista teatavaid sündmusi, teatavaid kogemusi, aga kogu teadvuse sisu ei ole võimalik tühjendada analüütilise protsessi kaudu. Seda on võimalik tühjendada ainult seeläbi, et te näete analüüsi kaudu lähenemise väärust. Kui te näete väärust väärusena, siis te hakkate nägema, mis on tõsi; ja taustast vabastab teid tõde.

Mida rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate.