esmaspäev, 31. oktoober 2011

seisunditest

        Igas inimeses eksisteerivad üheaegselt olevik ja tulevik ehk täiuslikud seisundid. Praegu tunnetame vaid olevikku, "tulevasse" seisundisse võib ühe hetkega üle minna, kui muudame oma loomuse egoistlikust ehk materiaalsest altruistlikuks ehk vaimseks. Looja võib sellise ime korda saata igaühega meist mis tahes hetkel, kuna need kaks seisundit eksisteerivad üheaegselt, me lihtsalt tajume neist ühte, teist, täiuslikku, aga mitte, kuigi me asume selles, aga oma omaduste-soovide poolest ei vasta sellele.

Ja seetõttu on meil kõigil kaks seisundit või õigemini - kaks keha. Meie füüsilist keha, milles asume käesoleval hetkel, võib nimetada ka materiaalseks kestaks, kehaks aga nimetatakse meie soove ja omadusi, kuna just nendes asub meie hing, osa Loojast. Kui meie keha meie käesolevas seisundis kujutab endast puhtegoistlike soove ja mõtteid, võib sellesse siseneda vaid mikroskoopiliselt väike osa meie hingest, niinimetatud suure valguse säde, mis annabki meile elu.

Paralleelselt eksisteerib ka meie vaimne keha, mida me esialgu ei taju. Need on meie tulevased altruistlikud soovid ja omadused, milles asub kogu meie hing - Looja see osa, mida hakkame tulevikus, muutumise lõpus tajuma.

Nii egoistliku kui altruistliku keha omadused, nende elujõud jaguneb tunnete ja mõistuse vahel, vastavalt sellele tajume neid oma südames ja teadvuses. Vahe on vaid selles, et egoistlik keha soovib südamega saada ja mõistusega haarata, altruistlik keha aga südamega anda ja mõistusega uskuda.

Kumbagi nendest kehadest ei ole me võimelised muutma: vaimne on absoluutselt täiuslik, olevik aga absoluutselt muudetamatu, kuna Looja on ta selliselt loonud. Kuid eksisteerib veel üks, kolmas, vahepealne või keskmine keha. Selle moodustavad pidevalt meis muutuvad soovid ja mõtted, mis tulevad ülevalt ja milliseid me peame püüdma muuta. Sellisel moel ühendame oma keskmise keha vaimse kehaga.

Siis, kui me ühendame need pidevalt uuendatavad soovid ja mõtted vaimse kehaga, eemaldub egoistlik keha meist ja me saame endale vaimse keha. Seejärel aga muudab Looja ise kõik egoistliku keha omadused vastupidiseks ning kogu algne egoism muutub absoluutseks altruismiks.

Kõik, mida me tajume tuleneb Loojast ja kõik, mida me mõtleme ja tunneme, on dialoog Loojaga. Kõike seda saadetakse inimesele ühest allikast. Looja loodud tühi hing, mille osad meil tuleb valgusega täita. Kogu pimedus, mida inimene kogeb, tuleb sealt. Ületada seda hirmsat määratlematuse tunnet võib vaid usu ja tunnetusega Looja olemasolusse.

Üllatav, kui palju peab inimene üle elama enne, kui mõistab ja leiab õige tee, sest keegi ei ole võimeline talle näitama järgmist sammu. Ta valib komistades õige tegevuse. Ja mida rohkem need õnnetused ja kannatused teda tagant tõukavad, seda rutem võime vaimselt kasvada.

Ime võib juhtuda igaühega meist mis tahes hetkel.


laupäev, 29. oktoober 2011

võrdlemisest

        Kuni inimene ei hakka kõiki oma tegusid ja mõtteid Looja soovidega võrdlema, võrdleb ta neid teiste inimeste soovidega, kes dikteerivad talle oma tahet, määrates sellega tema mõtted ja teod. Nõnda ei saa inimene kunagi vaba olla. Teda mõjutavad teised temasarnased või suunab oma mõtteid ja tegusid vastavalt Looja soovile.

Inimesele osutatavad auavaldused täidavad tema ego ja teevad tema hingele nii palju kahju, et need suured pühakud, kes said kuulsaks ja kel oli palju austajaid, tundsid, et kuulsus on Looja karistus.

Kuid neid, keda Looja soovib kaitsta, et nad ei kaotaks väiksematki osa oma vaimsest tasemest, hoiab Looja nõnda, et saadab neile vihkajaid, kadetsejaid ja vastaseid, et auavaldused, mida neile osutatakse oleksid kannatustega tasakaalus.

Vaimse languse hetkel kaob kogu varasem vaimne mõistmine, soov Loojat tunnetada, enesega võrrelda ja vaimselt üleneda. Kaob isegi mälestus sellest, et selline soov üldse olemas on. Kuidas võiks tavalisel inimesel olla mingi side Loojaga, veel enam võimalus temaga ühineda. See mõte tundub nüüd nii imelik ja kauge.

Looja andis igale olevusele võimaluse temaga taasühineda. Kui inimene mõne aja pärast taas vaimselt tõuseb, ei tohi ta eelnevaid vaimse languse seisundeid unustada. Siis ei vaja ta neid enam tulevikus, sest pideva vaimse töö, õppimise ja oma mõtete ja tunnete jälgimisega on loodud vaimseks ülenemiseks vajalik anum.

Selleks, et inimene võiks analüüsida väliseid mõjusid ja sisemisi tajusid, on temas kahte liiki aistinguid: kibe ja magus, mida kogetakse südamega, ning vale ja tõde, mida teadvustatakse mõistusega.

Vaimseid saavutusi ei ole võimalik südamega tajuda. Need on tema loomusele täiesti vastupidised, seetõttu tajutakse neid kibedana, mis tahes isiklikku naudingut aga tajutakse magusana. Seetõttu nimetatakse soovide ümberkujundamist südame tööks.

Mõistuse töö on hoopis teistsugune, kuna inimene ei ole võimeline toimuvat analüüsides oma mõistusele ja loogikale toetuma, ta on tahes-tahtmata sunnitud kasutama oma loomupärast egoistlikku mõistust.

Seetõttu on vaid üks tee - tuleb täielikult loobuda loomupärasest ümbruse analüüsimisest ja uskuda tarkade nõuandeid, mis on esitatud vaimsete õpetuste raamatutes, ja mida annab edasi õpetaja, kes on jõudnud vaimse mõistmise kõrgemale tasandile.

Kui proovime kas või pisut analüüsida hinge mõistuse abil ja tajume südamega egoismi kibedust, mõistame kohe hetkelise vaimuvälgatuse ajel taset, kuhu oleme jõudnud.

Seejärel ilmutab Looja inimesele tema egoismi. Varem oli see varjatud, et inimene ei näeks kohe kogu oma egoismikuristikku, millega hakkama saamiseks tal veel jõudu pole, ega heidaks meelt, nähes ülejõu käivat tööhulka. Inimene peab mõistma, et kogu maailma egoism asub algselt temas endas, kuid see on tema eest varjatud ja ta tajub seda järk-järgult sedamööda, kuidas ta Loojalt enda parandamiseks jõudu saab.

Inimene, kes liigub vaimseid astmeid mõõda, järk-järgult oma mõistust ületades, tunneb end üha mõistmatuma ja rumalamana. Sel määral, mil ta madaldab oma mõistuse tähtsust, antakse talle kõrgem mõistus ja lõpuks ei muutu ta maise egoistliku loogika kasutamisest loobudes mitte rumalamaks, vaid targemaks.

Vaimse languse hetkel kaob kogu varasem vaimne mõistmine.


neljapäev, 27. oktoober 2011

meeltest

        Me oleme loodud selliste meeleelunditega, et tajume kõigest loodust vaid väikest osa, mida nimetame meie maailmaks. Kõik meie leiutatud seadmed üksnes laiendavad meie meeleelundite ulatust.

Kuna meil pole teiste maailmade meeleelundeid, ei suuda me ka neid maailmu tajuda. Niisiis, meid ümbritseb vapustavalt rikas keskkond, kuid me näeme sellest vaid tühist killukest, kusjuures see killukegi on võrdlemisi moonutatud, sest me tajume seda tükati.

Ometi teeme selle põhjal järeldusi kogu eksistentsi kohta. Me näeme universumist moonutatud pilti nagu keegi, kes vaatab röntgeniülesvõtet, millel on näha vaid röntgenikiiri kinni pidavad skeletid. 

Nii, nagu röntgenipildi järgi ei saa rääkida, milline meie maailm välja näeb, ei saa me oma piiratud meeleelunditele toetudes luua tõepärast pilti loomisest. Kujutlusvõime ei kompenseeri seda, mida me ei taju, sest fantaasia toetub tajule.

Püüdkem siiski kujutleda seda niinimetatud teist maailma, mis asub meie meeleelundite ulatusest väljapool.

Alguses kujutage ette, et seisate tühjuses. Kohast, kus te asute, algab tee, mis kulgeb pikki tühjust. Kindlate vahemaade taga seisavad teepervedel märgid, mis jagavad tee nelja ossa.

Seda teed mööda ei liiguta jalga ette tõstes, vaid järk-järgult oma soove muutes. Vaimses maailmas pole meie mõistes kohta, ruumi ega liikumist. Vaimne maailm on füüsilistest kehadest väljapoole jääv tunnete maailm. Objektid on tunded. Liikumine on tunnete muutumine. Koht on mingi omadus.

Kohta määratakse vaimses maailmas tema omaduste järgi. Seetõttu nimetatakse liikumiseks objektide omaduste muutumist. Sarnaselt sellega, kuidas me meie maailmas räägime vaimsest liikumisest, on ka see liikumine emotsionaalne, mitte kehaline. Teekond, mida püüame ette kujutada, on meie sisemiste omaduste ehk soovide järk-järguline muutumine.

Vahemaad vaimsete objektide vahel mõõdetakse nende omaduste erinevustega. Mida sarnasemad on omadused, seda lähemal objektid üksteisele on. Objektide lähenemist või eemaldumist määratletakse nende omaduste suhete muutumisega. Kui kahe vaimse objekti omadused on täiesti ühesugused, sulavad need objektid kokku. Kui nüüd ühes neist objektidest tekib midagi uut, saab selle omaduse ka teine ja sel moel sünnib uus vaimne objekt.

Tee teises osas asub Looja ise. Tema asukoha määravad omadused, mis on absoluutselt altruistlikud.

Meie, kes oleme sündinud egoistidena, asume Looja suhtes täpselt vastassuunas (umbes nagu ida lääne suhtes) ning eesmärk, mille ta meile püstitab, seisneb selles, et saaksime endale juba selles maailmas elades tema omadused ja sulaksime temaga vaimselt kokku. Meie teekond pole midagi muud, kui meie omaduste järk-järguline muutmine, kuni need sarnanevad Looja omadustega.

Looja ainus omadus on egoismi puudumine. Ta ei mõtle endast, oma seisundist ega võimust, kõigest sellest, mis on meie mõtetes ja püüdlustes nii olulisel kohal.

Kuni me aga asume selles maailmas mingis materiaalses kestas, peame selle eest minimaalselt hoolitsema, et ellu jääda. Seda ei peeta egoismiks. Kas mingi mõte või soov on egoistlik, saab lihtsalt kontrollida. Kui me sooviksime sellest mõttest vabad olla, kuid see on meile ellujäämiseks vajalik, siis pole see mõte või tegevus vabatahtlik. See pole egoism ega lahuta inimest Loojast.

Looja aitab meil eesmärgile jõuda nii, et annab meile halva soovi või kannatuse, mis paneb meid justkui vasaku jalaga astuma, ja kui me leiame endas seepeale jõudu Loojalt abi paluda, aitab Looja meid nii, et annab meile hea soovi või naudingu, mis on parema jalaga astumine. Seejärel saame ülevalt veel tugeva halva soovi või kahtluse ning palume veel tugevama tahtepingutusega Loojat meid aidata ja Looja annab meile veel tugevama hea soovi jne.

Sellisel moel liigubki inimene edasi. Tagasiteed ei ole. Mida puhtamad on inimese soovid, seda kaugemal on ta lähtepunktist ehk absoluutsest egoismist.

Kohast, kus te asute, algab tee, mis kulgeb pikki tühjust. Liikumine on tunnete muutumine.


teisipäev, 25. oktoober 2011

kehast

        Loojast räägitakse, et ta asub absoluutses rahus. Sellisesse seisundisse jõuab ka inimene, kes saavutab loomise eesmärgi. On selge, et rahuseisundit võib hinnata vaid siis, kui selle ajani on olnud liikumine, jõupingutused ja töö. Kuna aga peetakse silmas vaimset rahu, siis on selge, et ka tööd mõistetakse vaimsena.

Vaimne töö seisneb püüdluses teistele rõõmu valmistada. Meie töö kestab vaid seni, kuni meie keha, mis ei mõista altruismi mõtet ega taipa, mis kasu sellest on, meile vastu hakkab.

Inimene peab pingutama, et seista vastu keha põhimõtteliselt õiglasele kaebusele: "Juba pikka aega piinad sa end, katsudes midagi vaimset mõista, mis kasu sa sellest saad? Tunned sa kedagi, kes on sel teel arenenud? Kas tõesti Looja soovib, et sa nii palju kannataksid? Õpi oma kogemustest, no mida sa saavutasid?" 

Kõik sellised keha kaebused, mida tihti kuuldakse lähedastelt, sest nemadki kuuluvad keha juurde, on absoluutselt õiglased. Neile pole midagi vastu väita. Ja ei ole vajagi! Kuna inimene soovib oma keha soovide raamidest väljuda, ei tohi ta neid tähele panna ja peab endale ütlema, et kehal on õigus, tema järeldused on loogilised, kaebused tõesed, kuid ta tahab ju tema soovidest vabaneda, seetõttu tegutseb usu, mitte aga terve mõistuse alusel. Mõistust peetakse loogiliseks meie maailmas, kuid vaimses maailmas on teised seadused, mis meile imelikud tunduvad.

Kui inimene püüab nii käituda, siis Looja ilmutab end talle ning inimene tajub Looja lõputut suurust ja kõikvõimsust. Usk annab teed teadmistele, keha hakkab tundma Looja tähtsust ja on valmis tema nimel kõike tegema, kuna ülima nõusolekut inimeselt midagi vastu võtta tajutakse naudinguna.

Kuid sellisel juhul allub inimene taas kehale. Tema tegude taga pole enam mitte Looja ülimuslikkus, vaid isiklik nauding. See tähendab, et ta langeb taas egoismi küüsi. Ainult ajal mil ta Loojat ei tajunud, sai ta väita, et teeb kõike Looja nimel, altruistlikult.

Seetõttu tuleb usku ja teadmisi rangelt tasakaalustada. Kõige õigem viis kontrollida, kas tegu on altruistlik või egoistlik, on vaadata, kas oleme nõus selle tulemustest loobuma.

Vaimse arengu tee on järkjärguline keeldumine üha suurematest naudingutest, algul meie maailma naudingutest, seejärel tõelistest vaimsetest naudingutest ehk Looja tunnetamisest.

Selleks, et anda inimesele võimalus nii toimida, varjas Looja ennast tema eest.

Kui inimene oleks nautinud Looja tajumist alguses, egoistlikus seisundis, poleks tal kunagi jätkunud jõudu egoismist lahti öelda. Ta olnuks nagu ööliblikas, kes lendab otse valgusesse, mis ta hävitab. Ta oleks naudingutules ära põlenud, kuid ei oleks saanud sellest lahkuda. Igaüks on kas või kord elus tundnud oma jõuetust suure naudingu ees, iseend häbenedes tundnud, et ei suuda vastu seista, sest nauding on tahtejõust suurem.

Nauding ei hävita meid vaid siis, kui Looja on meie eest varjatud.

Meie keha küsib alguses, miks me peame sellega tegelema. Seda nimetatakse kurjaks sooviks. Seejärel takistab ta meid oma plaane täitmast. Selle kohta öeldakse satan (saatan), kuna keha soovib meid teelt kõrvale juhtida. Seejärel tapab ta meie vaimsuse sellega, et võtab ära kõik vaimsed hüved ja muudab nauditavaks just meie maailma objektid. Sellisel juhul nimetatakse seda surmaingliks.

Kõikidele keha nõudmistele võib olla vaid üks vastus - minna edasi, enese kiuste, usu jõuga.

Inimene ei ole võimeline egoistlikust naudingust kunagi loobuma, kui ta ei usu, et see on talle kahjulik. Iga kord, kui ta naudingust keeldub, peab ta oma kehale täpselt selgitama, miks ei maksa seda, mis hõlpsalt kätte tuleb, nautida.

Seetõttu võib inimene vastata kehale keeles, mida see mõistab, nimelt naudingute keeles. Võib öelda, et praegu tasub keelduda tühistest naudingutest paradiisi naudingute nimel. Või siis võib kõnelda kannatuste keeles, et ei tasu nautida, kui seejärel tuleb igavesti põrgupiinu kannatada. Sel moel kaitseme end keha eest. Kuid naudinguiha võib seejuures ikkagi petta ja maalida naudingute ja kannatuste vahekorrast väära pildi.

Kindlaks lahenduseks võib olla vaid öelda kehale, et inimene otsustas töötada vaimsuse pärast, ilma mingi isikliku kasuta, kuna sellisel juhul katkeb igasugune side tema tegevuse ja keha vahel ning keha ei saa enam arvestada, kas töötada kasuga või ilma. Seda vastust nimetatakse tööks südamega, kuna süda otsib naudinguid.

Mõistusele peab aga vastama, et usud sellesse, Looja jõusse. Kui inimene on võimeline endale kindlaks jääma, ilmutab Looja end.

Kõik keha kaebused on absoluutselt õiglased.


pühapäev, 23. oktoober 2011

õiglasest

Õiglaseks nimetatakse seda, kes:
 
1) Kõiges, mida ta kogeb, olgu see hea või halb, peab Looja tegusid õigeks, vaatamata sellele, mida ta südame, keha või mõistusega tajub. Õigustades mis tahes kogemusi, mida Looja talle saadab, astub ta sammukese Looja poole. See on nn samm parempoolsel teel.
 
2) Ta ei sulge silmi oma tõelise olukorra ja tunnete ees, kui ebameeldivad need ka poleks. Isegi kui ta ei mõista, milleks niisugused olukorrad vajalikud on, ei püüa ta neid salata. See on samm vasakpoolsel teel.
 
Täiuslik vaimne areng seisneb selles, et inimene liigub edasi, vahetades pidevalt neid kahte teed. 
 
Absoluutselt õiglaseks nimetatakse seda, kes peab õigeks iga Looja tegu. Selline inimene on oma egoistlikest soovidest loobunud ja soovib vaid Loojat rõõmustada.
 
Sellises seisundis ei saa inimene langeda, sest ta ei hinda seda, mis temaga toimub, omakasu vaatepunktist ning seetõttu saab ainult kõik paremaks minna.
 
Õiglase taseme saavutamine ei ole siiski veel inimese lõplik seisund. Kui inimene sellele astmele jõuab, peab ta hakkama järk-järgult taastama oma egoismi, mis oli õiglase taseme saavutamise ajal alla surutud.
 
Õiglane lisab ka selle taasleitud egoismi soovile Loojat rõõmustada.
 
See sarnaneb sellega, kuidas meie maailma altruist püüab teha head, kuna ta on selliste kalduvustega sündinud. Ta ei taha midagi endale, vaid tegutseb ainult teiste nimel, sest tema egoism on nii loodud.
 
See sarnaneb olukorraga, kus inimene on külas oma sõbral. Mida suurema isuga ta sööb, seda rohkem ta oma sõpra rõõmustab.
 
Kuid ta võib hakata oma naudingu pärast häbi tundma ja pakutud roa tagasi lükata. Kui ta on seda mitu korda teinud, tekib tal tunne, et rooga maitstes osutab ta lahkust hoopis peremehele. Siis häbitunne kaob ja inimene naudib täiel määral.
 
Ei tasu end petta mõttega, justkui õiglased ei soovikski nautida. Vallutades õigluse astmeid, keeldub ta egoistlikest naudingutest vaid Looja abil, kes vahetab oma egoistliku loomuse altruistliku vastu, ja seetõttu püüab ta ainult Loojale rõõmu pakkuda.
 
Õiglane kasutab oma egoismi uuel eesmärgil - selleks, et Loojale rõõmu valmistada.
 
Lõpptulemusena muutuvad inimese ja Looja kavatsused ja teod ühesuguseks. Mõlemad naudivad seda, et pakuvad teisele naudingut. Selline nauding on piiritu.
 
Seetõttu ei piisa loomise eesmärgi saavutamiseks õiglase tasemest. See on vaid meie kavatsuste muutmiseks vajalik aste, millele jõudes võime vabaneda Looja nautimisega kaasnevast häbitundest.
 
Inimene peab mõistma, et kui patuse teele ilmub egoism kui juuksekarvake, õiglasele aga kui kõrge mägi. Ja seda, et patuste ja pühakute all mõeldakse ühe ja sama inimese erinevaid seisundeid. 
 
Õiglane ei taha midagi endale, vaid tegutseb ainult teiste nimel, sest tema egoism on nii loodud.
 
 

reede, 21. oktoober 2011

tajumisest

        Kõik meie tajud on subjektiivsed ja meie maailmapilt sõltub meie hingelisest ja kehalisest seisundist. Vaimne taju aga vastab tegelikkusele, sest me tajume olemasolevat vastavalt oma vaimsele tasemele.

Meie maailmaks nimetatakse meie hetkeolukorra tajumist. Tulevaseks maailmaks nimetatakse seda, mida me tunneme järgmisel hetkel. Aega pole olemas, on vaid erinevad tajud. Kui inimene tajub teadmistest kõrgemal seisvat usu abil, elab ta täielikult tulevikus.

Inimene kellel on oma äri, teeb oma tuludest ja kuludest süstemaatiliselt kokkuvõtteid. Kui ta näeb, et tema kulutused ja pingutused ei tasu ennast ära, et tulud on väiksemad kui kulud, paneb ta äri kinni ja avab uue, kuna loodetav kasum seisab tal silme ees. Ta ei valeta endale, vaid arvestab selgelt, millist kasu ta saab.

Miks ei tee inimene samal kombel näiteks kord aastas kokkuvõtet oma elust? Miks ta ei küsi, milleks on ta elanud?

Meie maailm on valede maailm ja seetõttu ei soovi keha neid küsimusi küsida, kuna ta ei suuda neile vastata. Tõepoolest, mida ta võib vastata inimesele aasta lõpul või elu lõpul? Kõik möödub, nii hea kui halb. Aga mis siis alles jääb? Miks me oma keha heaks töötasime? Vastust ei ole, sest pole tasu elatud elu eest. Seetõttu ei lase keha selliseid küsimusi küsida.

Samal ajal vaimsus, mis on tõde ja mille eest saadav tasu on igavene, esitab iga kord inimesele küsimusi tema vaimse tasu kohta, et ärgitada inimest oma jõupingutustest veel suuremat kasu saama, et ta ennast veel rohkem parandaks.

Miks siis Looja annab inimesele valed teadmised elust meie maailmas? Vaimse anuma loomise protsess on väga raske ja pikk. Inimene peab ju tajuma kogu maailma egoismi, kogema seda kogu oma madaluses ja maitsma kõiki sellest lähtuvaid valesid naudinguid. Selle kogemuse saamiseks kulub mitu elu.

Kogu informatsioon ladestub inimese hinges ja avaldub vajalikul hetkel. Kuni selle ajani on kogumisprotsess inimese eest varjatud ning ta tajub vaid oma hetkeseisundit. Neile, kes pole veel piisavalt tugevad, et vaimselt kõrgemale tõusta, annab Looja elu, mida nimetatakse valeks.

On olemas valgus, mis toob endaga kaasa soovide ehk anuma muutumise, kuid on ka valgus, mis ainult toob teadmised ja naudingud. Tegelikult on see üks ja sama Looja valgus, kuid inimene ise tõstab sealt esile omaduse, mida ta soovib vaimsele eesmärgile jõudmiseks kasutada.

Enese muutmise esimene staadium on kurjuse tajumine, sest niipea, kui inimene veendub, et egoism temale kahjulik, hakkab ta seda endast eemale tõrjuma ja lõpuks loobub sellest. See tähendab, et ei ole vaja kurjuse eest ära joosta, vaid peab mõistma, mis on kurjus. Seejärel eraldume instinktiivselt kõigest kahjulikust.

Seda, mis siis ikkagi on kurjus, saab mõista vaid heade tegude mõjul. Siis inimene tunneb, mis segab tal uut elu alustada ja hakkab püüdlema vaimse täiuslikkuse poole.
    
Looja ilmutab end inimesele alles siis, kui suudame tema valgust ennast kahjustamata vastu võtta. Seni, kuni me aga ei suuda toime tulla nendegi naudingutega, mida me juba tunneme, ei lase Looja meil kogeda tohutut naudingut oma valgusest, sest me muutuksime kohe selle orjaks, nagu ööliblikad, kes lendavad valguse poole.

Iga uus põlvkond otsustab uuesti, millised esemed, nähtused ja kategooriad on väärtuslikud ja ilusad. Iga uus põlvkond eitab eelmise põlvkonna norme. Seetõttu pole absoluutseid norme, iga põlvkonna enamus kehtestab oma normid ja kõik püüavad neid täita. Seetõttu tekivad pidevalt uued moed.

Kõike mida dikteerib enamus, nimetatakse ilusaks ning selle järgijad pärivad au ja kuulsuse. Peetakse auväärseks saavutada seda, mida ühiskond hindab, ning inimesed on valmis selle nimel kõvasti pingutama.

Vaimseid omadusi on nii raske saavutada seetõttu, et enamus ei pea seda eesmärki üldse mainekaks ega pea sellest lugu nagu mõnest uuest moest.

Objektiivselt on vaimne tarkus väga tähtis, kuid et me seda ära ei rikuks, on see meie eest varjatud ja enamus usub, et Looja tajumine pole üldse tähtis.

Looja tajumine tuleb vaimse mõistmise kõrgemal tasemel. Kuni me pole sinna jõudnud, tajume ka iseendid ainult olemasolevatena.  

Meie maailm on valede maailm.


kolmapäev, 19. oktoober 2011

varjamisest

        Kõik inimese raskused tulevad Looja varjatusest, sest ta suudab nautida vaid seda, kui tema soovid täituvad. Inimene ei mõista, miks, sest ta ei saa ju kannatustest mingit naudingut, vaid peab üksnes mõistma ja uskuma, et need teevad talle head.

Varjamine ei tähenda mitte ainult Looja varjamist, vaid ka inimese olemuse varjamist tema enda eest. Me ei tunne iseendid ega oma tõelisi omadusi. Need avanevad meile vaid sellel määral, mil suudame neid muuta. Ses mõttes sarnaneb inimene prügikastiga: mida rohkem ta endas kaevab, seda rohkem mustust ja haisu sealt välja tuleb.

Seetõttu näitab Looja meile patustele, kes on veel teekonna alguses, et nende egoism pole sugugi nii ületamatu, et inimene üle jõu käivat tööd tehes käsi rüppe ei laseks. Mõistaks, et egoism on meie maailma inimese loomuses, aga altruism pole ka meile mingi utoopiline kategooria.

Neile aga, kes on juba kaugemale jõudnud, ilmutab Looja nendes leiduvat kurja sel määral, mil nad õpivad egoismile vastu panema ja enda parandamise tähtsust mõistma.

Niisiis näeb inimene arenedes üha enam iseenda kurjust, puudusi ja vigu. Ta avastab seda sel määral, mil ta on suuteline seda parandama. Kui inimene avastab endas järsku mingi uue negatiivse omaduse, peab ta meeles pidama, et selle märkamine tähendab, et ta võib sellest jagu saada. Ta ei tohi kurvameelseks muutuda, vaid peab paluma Loojat seda kurjust parandada.

See, kes soovib tunda tõelist elu maitset, peab pöörama tähelepanu vaimsele punktikesele, mis asub tema südames.

Igal inimesel on südames see punktike, kuid tavaliselt ei anna see elumärki, ei valgusta inimest ja seetõttu inimene ei taju seda. Sellisel juhul nimetatakse seda mustaks punktiks. See punkt on inimese hinge seeme. 

Selle punkti omadus on altruism, kuna see on osa Loojast. Algselt on see punkt igas inimeses varjatud, kuna inimene ei hinda seda. Seetõttu nimetatakse niisugust seisundit pagenduseks...

Kui tõstame selle punktikese oma minast kõrgemeale, selle kohale nagu täpi i peale, saab sellest, mis oli põrm meie jalge ees, kroon meie peas. Siis kallab see punktike valguse meie kehasse ja see saab meie vaimse ülenemise jõuallikas.

Võime sooritada altruistlikke tegusid ei ole mitte vahend, vaid tasu sellele, kes soovib Looja sarnane olla. Altruistlikud soovid tähendavad, et inimene eelistab minna PIGEM usu kui teadmise teed. Siis teeb Looja imet. Ta annab meile teadmise valguse.

Selle valguse abil ületab inimene piiri. Hiljem, kui ime kaob, ei pöördu see, kes on kord vaimsesse maailma sisenenud, enam tagasi meie maailma tasemele.

Me ei tunne iseendid ega oma tõelisi omadusi.


esmaspäev, 17. oktoober 2011

mõistmisest

        Me ei saa vastata küsimusele, miks Looja soovis meid luua ja meile naudingut pakkuda, kuna see puudutab protsessi enne loomise algust. Me saame mõista vaid neid asju, mida meile ilmutatakse, st seda, mis on pärast loomist aset leidnud.

Esimene olukord, kus me loomist mõistma hakkame, on Loojast tuleneva naudingu tajumine. Seetõttu nimetame loomise eesmärki Looja sooviks pakkuda naudingut loodutele, kes teda mõistavad.

Kõik sellest astmest kõrgemale jäävad küsimused on meie mõistmisvõimest väljaspool. Inimene peab kogu aeg meeles pidama, et kõik meie mõisted ja teadmised tulenevad vaid isiklikust mõistmisest.

Meis on vaid soov saada naudingut. Kõik meie vaimsed ja kehalised võimed, kogu meie areng on suunatud sellele, et rahuldada meie ainsat soovi saada naudingut mitmesugustest asjadest, mida me leiutame ja leiame ning mida me peame vajalikeks, moodasteks või prestiižikateks. Teeme kõik selleks, et kogu aeg nautida, kus me ka ei asuks või mis tahes maitse ja iseloom meil ka poleks.

Me ei saa naudinguiha eri vormide vähesuse üle kaevata. Loojale aga olnuks küllalt, kui ta loonuks vaid ühe soovi, iha võimalikult suurt naudingut kogeda, mis paneks meid end eraldiseisvate isiksustena tundma ja iseseisvalt tegutsema.

Maksimaalse naudingu taotlemine hõlmab kõiki meie omadusi, see kaasab meie mõistuse, alateadvuse, füüsilised võimed ja eetika ning hõlmab kõiki tasemeid molekulidest ja aatomitest kõrgema intellektini.

Toome lihtsa näite. Inimene armastab raha, kuid on surma ähvardusel valmis kogu oma vara vargale andma. Sellisel moel vahetab ta ühe naudingu ehk rikkuse teise, veel suurema naudingu vastu, milleks on ellu jäämine.

Ei ole võimalik tegutseda, kui inimene ei ole veendunud, et ta selle tulemusel midagi võidab. Võit võib ilmneda mis tahes kujul või kestas, peaasi, et lõpuks saavutatav nauding oleks suurem kui praegune.

Mis vahe on siis sellel, kas inimene saab naudingu egoismist ehk saamisest või altruismist ehk loovutamisest?

Keeld egoistlik olla on tingitud häbitundest, mida naudingu saaja kindlasti kogeb. Kui ta võtab midagi vastu andja meeleheaks, et tunne ta häbi ja tema nauding on täiuslik.

Kuna esimene vaimne olend, keda nimetatakse "ühiseks hingeks" või "esimeseks inimeseks" polnud võimeline Looja pakutavat naudingut kogedes oma kavatsusi sel viisil muutma, jagunes see paljudeks osadeks. Iga osa, iga hing on koormatud egoismiga ja peab end parandama. Kui kõik osad saavad parandatud, ühinevad nad uuesti "ühiseks parandatud hingeks". Seda ühise hinge seisundit nimetatakse parandamise lõpuks.

Meie maailmas suudab inimene näiteks hoiduda väikese raha vargusest, sest see tõotab vähest naudingut ning karistuse hirm või häbi takistab inimest varastamast. Kui aga saadav nauding on suur, ei ole inimene võimeline end tagasi hoidma.

Seetõttu jagas Looja selleks, et luua meile tingimused vabatahtlikult egoismist vabanemiseks, ühise hinge paljudeks osadeks ja iga osa omakorda paljudeks korrigeerimist nõudvateks osadeks ning inimese elu tõusudeks ja langusteks.

See, kes püüdleb vaimse mõistmise poole, kuid ei tunneta veel Loojat, on vaimselt segaduses. Kõrgemalt on talle küll antud püüdlus Loojat tunnetada, kuid ta pole siiski võimeline seda sammu astuma. Ta ootab, et ülevalt antaks talle tugev soov, mis teda tagant tõukab ja võimaldab mõista, et kõiki tema tajusid ja elusündmusi läbib Looja Soov, et ta pööraks Loojale tähelepanu ja läheneks talle.

Me kõik näeme maailma omamoodi. Tõdemus, et nii palju, kui on maailmas inimesi, on ka arvamusi, rõhutabki igaühe unikaalsust. Oma tundeid kuulates võib inimene Loojaga dialoogi alustada, sest iga inimene on Loooja vari. Inimese vari liigub vastavalt sellele, kuidas liigub inimene ise, kõik varju liigutused vaid kordavad inimese liigutusi. Niisamuti matkivad meie sisemine liikumine, soovid, püüdlused, tajud ja maailmavaade Looja liigutusi ehk soove.

Kui inimene hakkab järsku tundma soovi Loojat tajuda, peab ta mõistma, et see pole tema tegude tulemus, vaid Looja lihtsalt astus talle sammukese lähemale ja tahab, et inimene tema külgetõmmet mõistaks.

Teekonna alguses inimene ei tunne ega mõista Loojat ning pärast mitut viljatut katset Loojale läheneda hakkab talle tunduma, et seda soovib vaid tema, Looja aga lükkab ta eemale. Nii hakkab inimene selle asemel, et oma püüdlusi vajalikul määral arendada ja Loojaga ühineda, südames Loojat hoopis süüdistama. Inimene peab mõistma, et Looja soovib tema lähenemist niisama palju ja seetõttu ongi inimesele see soov antud.

Kui inimene ei usu Looja ühtsusesse, jääb ta paratamatult oma vigu kordama, kuni Looja annab talle teadmise, et kõik tuleb temalt, ja aitab maailma mõista.

Kui inimene on võimeline kõik egoistlikud soovid täiesti maha suruma, tundes seejuures südames rõõmu, loob ta kõik tingimused selleks, et Looja valgus saaks tema südame täita.

Kõige tähtsam on õppida nautima seda, et teeme midagi meeldivat Looja (Enda) jaoks, sest kõik mida me teeme ainult enda (ego) huvides, eemaldab meid Loojast.

Kui inimene tunneb ennast absoluutselt tühjana, ongi aeg otsida Looja suurust ja tema tuge. Mida tühjemana ja abitumana inimene end tunneb, seda suursugusemana suudab ta kujutleda Loojat, seda kõrgemale ta suudab tõusta.

Tühjuse tajumine ongi antud inimesele selleks, et ta täidaks selle Loojast tuleva valgusega, mida nimetatakse usuks. 

Kõik meie mõisted ja teadmised tulenevad vaid isiklikust mõtlemisest.


laupäev, 15. oktoober 2011

valgusest

        Looja valgus läbib kõiki olevusi, ka neid, kes meie maailma asuvad, kuigi meie seda ei tunne. See valgus elustab loodut. Tänu sellele on olemas olendid ja maailmad. Ilma selle valguseta ei jääks mitte ainult elu seisma, vaid kaoks materjal, millest elu koosneb. See elustav valgus ilmutab oma mõju kõikvõimalikes meie maailma materiaalsetes nähtustes.
 
Enamik inimesi ei taju Looja valgust, vaid selle valguse välist kesta. On inimesi, kes tajuvad Looja valgust kõiges. Nad tunnevad, et kõik, mis neid ümbritseb, on Loojalt tulev ja kõike täitev valgus.
 
Looja otsustas luua inimese, et see saaks kõige madalamalt tasemelt Looja vaimsele tasemele jõuda ja tema sarnaseks muutuda. Seetõttu lõi Looja egoismi.
 
Kuna Looja on valgus, siis on loomulik, et esimene loodu oli täidetud valguse ehk naudinguga. Valgus ehk nauding täitis loomise alguses kogu loodud ruumi ehk egoismi. Ta täitis iga viimase kui naudingusoovi.
 
Seejärel tõmbas Looja valguse kokku ja peitis meie eest ära. Selle asemele tulid valu, tühjus, pimedus ja kurbus - kõik, mida mis tahes naudingu puudumise põhjustada võib.
 
Selleks, et jätta inimesele minimaalne eluisu, et ta end naudingute puudumiste pärast ära ei tapaks, annab Looja meile soovi saada naudingut väikesest valgusekogusest. See peitub mitmesuguste meie maailma esemete kestas ja meie pürgime selle valguse tõttu nende esemete poole.
 
Nõnda ihaldame me alateadlikult kogu aeg Looja valgust ning oleme loomu poolest selle soovi orjad.
 
Inimene peab uskuma, et Looja varjab end tema eest ja tekitab temas naudingute puudumiste pärast lootusetunde vaid tema kasu silmas pidades. Kui Looja valgus täidab egoismi, kaob inimese vaba tahe ja võime iseseisvalt tegutseda, sest ta muutub teda täitva naudingu orjaks.
 
Inimene suudab iseseisvalt otsustada ja tegutseda vaid siis, kui ta on Looja valgusest eemal ja tajub end eraldi olendina.
 
Siiski on inimene iseseisev vaid teatud tingimusel, sest Looja küll varjab end meie eest, kuid jättis meisse egoismi, millele kõik meie kavatsused ja tunded alluvad.
 
 
Seetõttu ilmneb vaba tahe tõeliselt vaid siis, kui:
 
    1) inimene ei taju Looja mõju,
    2) ta võib tegutseda keha soovidest sõltumata.
 
 
Vaba tahet saab kasutada vaid meie maises elus, siin, kus me praegu oleme. Kõik inimesed peavad uskuma, et maailmas pole peale Looja kedagi ega midagi.
 
Ta ise tunneb end eraldi indiviidina vaid sellepärast, et Looja andis talle egoismi. Kui see omadus kaoks, muutuks ta taas osaks Loojast.
 
Me peame uskuma, et Looja paistab varjus olevat vaid seetõttu, et me ei suuda teda tajuda ning see on meile kasulik.
 
Kuni inimene pole tõe teada saamiseks valmis, peab ta uskuma, et tõde erineb suurel määral sellest, mida me tajume. Inimene võib seda mõista vaid järk-järgult, lähtuvalt sellest, kui lähedal ta täiuslikkusele on.
 
Inimene saab areneda vaid siis, kui vaimsed naudingud on tema eest varjatud. Alles siis taipame, et vastikustunde vaimsete asjade vastu saatis Looja ise ja tegelikult on vaimsed asjad täiuslikud. Kui otsime võimalust Looja tunnetamiseks ja talle lähenemiseks vaatamata rõhutuse- ja tühjusetundele, usku mõistusest kõrgemale tõstes, ilmutab Looja end meile, sest inimene ootab mis tahes olukorras vaid seda.
 
Nii sünnib meis tõeline soov Loojat tunnetada, mis on ilmutuse vältimatu tingimus.
 
Seda, kui tugev on usk sellesse, et suudame Loojat tajuda, saab mõõta selle järgi, kui sügava vaimse kuristiku põhjast me Looja poole kisendame.
 
Kuid inimene peab mõistma, et kui ta ei ole veel valmis Loojat tunnetama, ta naudib seda kogemust egoistlikult.
 
Enamik inimesi ei taju Looja valgust, vaid selle valguse välist kesta.
 
 

neljapäev, 13. oktoober 2011

redelist

        Inimese suhet Loojaga võib võrrelda vaimsest redelist üles ronimisega, mis algab kõige madalamalt pulgalt, kus elame meie, ja lõpeb kõige kõrgemal, kus asub Looja ise.
 
Kõik vaimse redeli pulgad asuvad vaimsetes maailmades. Selle kõrgemail astmel asub Looja ise, madalam aste aga puudutab meie maailma. 
 
Inimene asub alguses vaimse redeli madalama astme all, kuna tema algne egoistlik tase ei ole ühendatud redeli viimase astmega, mis on täiesti altruistlik.
 
Kõrgeimat vaimset astet saab tajuda siis, kui inimese ja selle astme omadused kokku langevad.
 
Kõrgeimat astet saab tajuda seetõttu, et redelipulgad on omavahel seotud ja osalt ka läbivad üksteist. Kõrgeima pulga alumine osa asub madalaima pulga ülemise osa sees. Seetõttu asub osa madalaimast, redelipulgast ka meie sees, kuid tavaliselt me seda ei taju.
 
Kõrgeimat astet nimetatakse Loojaks, sest see sünnitab, elustab ja juhib meid. Kuna me seda astet ei taju, väidame, et Loojat pole olemas.
 
Kui inimene on seisundis, kus ta näeb selgelt, kuidas Looja kõrgemalt kõiki maailmu ja looduid juhib, pole tal enam vaba tahet ega võimalust uskuda või valida, sest ta teab, et on vaid üks tõde, üks jõud, üks soov, mis kõikjal tegutseb.
 
Kuna Looja soovib inimesele vaba tahte anda, peab ta end oma loodute eest varjama.
 
Ainult siis, kui Looja on meie eest varjatud, võib väita, et inimene ise püüdleb omakasupüüdmatult Loojaga ühinemise poole.
 
Suudame end parandada vaid siis, kui Looja on meie eest varjatud, sest kui ta end meile ilmutaks, muutuksime kohe tema orjadeks. Oleksime täielikult tema suursugususe ja jõu võimuses ja oleks võimatu öelda, millised on inimese tõelised kavatsused.
 
Looja peab end varjama, et anda inimesele võimalus vabalt tegutseda. Kuid selleks, et anda inimesele võimalus pimedast egoismi orjamisest välja rabeleda, peab Looja end ilmutama, sest inimene allub kahele jõule - egoismile ehk keha võimule või Looja ehk altruismi võimule.
 
Niisiis on vaja kaht olukorda. Üht, kus Looja on inimese eest varjul ja inimene tajub vaid iseend ja egoistlikke jõude, mis temas võimutsevad, ning teist, kus Looja end ilmutab ja inimene tajub vaimsete jõudude mõju.
 
Selleks, et inimene, kes on egoismi võimu all, suudaks Loojat tajuda, võtab Looja endale mõned inimese omadused. Ta justkui laskub inimese vaimsele tasemele, muutes enda ja tema omadused võrdseks.
 
Inimene, kes pole senini kõrgeimat astet tajunud, võib seda tajuda, kui see oma altruistlikud omadused uuesti egoismi taha varjab.
 
Kuna inimene tajub ka kõrgeimaid omadusi egoistlikena, tundub talle, et ka vaimsetes asjades pole midagi külgetõmbavat, mis lubaks naudingut, innustust, kindlustunnet ja rahu.
 
Siinkohal tekibki inimesel võimalus vaba tahet ilmutada ja uskuda, et ta ei koge vaimset naudingut seepärast, et Looja varjab end tema eest, kuna temal pole veel vajalikke vaimseid omadusi, millega kõrgemaid naudinguid kogeda, sest kõikide tema soovide üle võimutseb egoism.
 
Algaja jaoks on kõige tähtsam languse ja tühjuse seisundit kogedes leida endas jõudu väita, et see olukord on talle nimme antud, et ta sellega toime tuleks. See, et ta ei suuda vaimsetest püüdlustest naudingut saada, on selleks, et tal oleks võimalus ise öelda, et ta ei tunne vaimsetest asjadest naudingut, kuna tal ei ole vajalikke altruistlike omadusi, mistõttu peab ülim tema eest oma tõelisi omadusi varjama.
 
Inimene peab meenutama, et kõrgema tajumine algab just vaimse tühjuse kogemisest.
 
Kui inimene mõistab, et kõrgeim varjab end tema eest seepärast, et nende omadused ei lange kokku. Kui abi paludes kõrgeim objekt end ilmutab ja näitab oma tõelisi omadusi, mida ta varem egoismi all varjas, ja pakub neile vastavaid naudinguid. Inimene hakkab tajuma sama ülimuslikkust ja vaimset naudingut, mida ülim objekt tunneb endas sisalduvate altruistlike omaduste tõttu.
 
Sellega, et Looja ilmutab inimesele oma altruistlike omadusi, tõstab ta inimese vaimselt oma taseme poolele kõrgusele. Sellist inimese vaimset seisundit nimetatakse madalaimaks vaimseks tasemeks.
 
Looja tõstab inimese enda juurde sellega, et laseb tal kõrgemaid altruistlike omadusi näha. Inimene, kes kogeb vaimsete asjade ülimuslikkust, võrreldes materiaalsetega, tõuseb vaimselt meie maailma kohale. Vaimse tajumine asendab tema egoistlikud omadused altruistlikega, tahab ta seda või mitte.
 
Usu ja teadmise õiget suhet nimetatakse vaimseks tasakaaluks ehk keskteeks. Inimene üksnes ise määrab selle seisundi, milles ta tahab viibida.
 
Pärast seda, kui inimene jõuab täielikult esimesele vaimsele tasemele, muutub ta omaduste poolest vaimse redeli kõige alumise pulga sarnaseks.
 
Kuna kõik redeli pulgad üksteist läbivad, võib esimesele astmele jõudnu avastada, et temas on juba osa kõrgemast tasemest. Nii astume me samm-sammult loomise eesmärgi ehk Loojaga ühinemise poole, mis toimub kõrgeimal tasemel.
 
Vaimne areng seisneb selles, et iga kord, kui inimene leiab endast üha suuremat kurjust, palub ta Loojalt jõudu sellega toime tulla. Iga kord saab ta seda jõudu üha suurema valguse näol.
 
Vaimse tajumine asendab inimese egoistlikud omadused altruistlikega, tahab ta seda või mitte.
 
 

teisipäev, 11. oktoober 2011

egoismist

          Kuna egoism on meie loomuses, võimutseb ta looduse kõigil tasemetel  - atomaarsel, molekulaarsel, hormonaalsel, animaalsel - ja tõuseb kuni meie mõistuse ja alateadvuse kõrgemate süsteemideni, hõlmates ka meie altruistlike soove. Inimene ei suuda sellele teadlikult vastu astuda.

Seetõttu on see, kes soovib egoismi võimu alt pääseda, kohustatud kõiges, mis on seotud vaimse arenguga, keha ja mõistuse soovidele vastanduma vaatamata sellele, et ta ei näi sellest mingit kasu saavat. Vastasel juhul ei suuda ta kunagi meie maailma raamidest väljuda.

Loomuse muutumine egoistlikust altruistlikuks toimub nii: Looja lõi omakasupüüdliku soovi, egoismi, musta punkti meie olemuses. See punkt on tume, sest valgus lahkus temast kokku tõmbudes. Egoistlikku loomust aitab altruismiks muuta ekraan.

Me ei mõista, kuidas selline ime juhtuda saab, kuni pole seda ise kogenud, sest meile tundub täiesti võimatu oma loomuse põhiolemust muuta. Me ei taipa, kuidas saame nüüd tegutseda seal, kus me varem midagi teha ei saanud.

Selle tulemusel leiab inimene, et tema teod on endiseks jäänud ja ta ei suuda Loojale midagi anda, kuna Looja on täiuslik ja soovib ainult inimest täiuslikkusega täita.

Selle lõpmatu naudingu vastu, mida inimene Loojalt saab, ei saa ta anda midagi muud peale mõtte, et ta teeb ikka neidsamu tegusid, mida varem, kuid nüüd teeb ta neid seetõttu, et see pakub Loojale rõõmu.

Seegi mõte ei ole kasulik Loojale, vaid meile, sest laseb meil häbi tundmata  piiritult tasuta nautida. Altruistideks muutudes saame Looja sarnasteks. Kui me nii teeme, võime lõputult nautida, sest altruism ei ole isekas.

Inimene võib sundida end midagi füüsiliselt tegema, kuid ta ei suuda muuta oma soove, teha midagi kellegi muu kui enda nimel. Teod kuuluvad keha juurde, mõtted aga hinge juurde. Kui inimene pole veel muutnud oma mõtteid (hinge) selleks, milleks ta muudab teod (keha), on tegu ise vaimselt surnud. Enamiku inimeste jaoks pole olemas isiklikku vaimset liikumist, sest neil pole selle järgi vajadust. On ainult üldine areng kooskõlas üldise ettehooldega. Seetõttu tajuvad massid alati, et neil on õigus ja nad on täiuslikud.

Vaimseks arenguks on vaja püüda edasi liikuda, liikumist aga võib esile kutsuda vaid see, kui millestki on puudus. Seepärast tajub inimene pidevalt oma puudusi, mis sunnivad teda otsima vaimse kasvu teed. Kui ta vaimse arengu mis tahes tasemele pidama jääb, lükkab tema taju sealt alla, et sundida teda edasi minema, mitte seisma. Kui ta taas tõuseb, jõuab ta kõrgemale tasemele kui see, kus ta varem oli.

Niisiis, inimene kas liigub üles või langeb alla, kuid paigal seista ta ei saa, kuna see seisund ei ole inimesele iseloomulik. Vaid massi hulka kuuluvad seisavad ühel kohal ega koge kunagi kukkumist.

Jagagem mõttes ruumi põikjoonega pooleks. Joone peal asub vaimne maailm, joone all egoistlik maailm. Joone peal on need, kes eelistavad tegutseda maise mõistusega vastuollu minnes, isegi kui neil oleks võimalik kõike teada ja näha. Nad liiguvad mööda usu teed ja järgivad vaimset eesmärki, vahetades egoismi altruismi vastu.

Joone peal olijad suudavad Loojat tajuda. Mida kõrgemal joone kohal inimene asub, seda tugevamaks tema taju muutub. Kõrgemal või madalamal asumist põhjustab inimese sees olev ekraan, mis peegeldab tagasi otsest egoistlikku naudingut, mida võib Looja valgusest saada. Joone või ekraani kohal olevat valgust nimetatakse tooraks.

Ekraani või joont, mis meie maailma vaimsest eraldab, nimetatakse tõkkeks. Need, kes kord tõkkest läbi pääsevad, ei lange enam iialgi vaimselt meie maailma tasemele. Joone all valitseb egoism, joone peal altruism.

Egoismi järk-järgult altruismiks muutes tõuseb inimene tasemele, kus ta saab kõik, mis on talle ette nähtud. See toimub kooskõlas tema hinge juurega, mis oli algselt Looja viimase astme osa.

Kogu valguse või naudingu hulka, mida Looja soovib loodud olenditele anda, nimetatakse kõikide olevuste ühiseks hingeks. Valgus, mis on igaühele meist ette määratud (igaühe hing) on selle ühise hinge osa. Me kõik saame sellest osa, kui oma soovid paremaks muudame.

Sellisel moel muutub inimene Looja taoliseks ja ühineb temaga täielikult. Seejuures tajub inimene kõike seda, mis on olemas teda täitvas valguses.

Meil pole sõnu, millega seda seisundit kirjeldada. Seetõttu öeldakse, et kõikide selle maailma naudingute summa on sädemeke tulest, mida hing Loojaga ühinedes kogeb.

Altruistideks muutudes saame Looja sarnasteks, mis annab võime lõputult nautida.


pühapäev, 9. oktoober 2011

takistustest

        Kummalisel kombel on nii, et kui inimene hakkab Loojale lähenema, hakkab soov Looja juurde jõuda hoopis vähenema. Kui Looja annab meile kogu meie taju, miks ta siis võtab sellelt, kes teda mõista püüab, selle soovi hoopis ära ja seab talle teele veel igasuguseid takistusi, mis ei lase Loojat leida?

Olukord, kus inimene katsub Loojale läheneda ja Looja keeldub teda vastu võtmast, põhjustades talle sellega kannatusi, võib kesta aastaid. Võib tunduda, et uhkus ja kõrkus, millest inimene peaks vabanema, on Loojale palju omasemad.

Inimene ei saa oma nutule ja palvetele vastust, ehkki talle kinnitatakse, et Looja on eriti armuline nende vastu, kes teda otsivad. See, et me suudame ise oma elus midagi muuta, tähendab, et ta andis meile vaba tahte. Aga miks ta ei andnud küllalt teadmisi, kuidas elus ette tulevaid kannatusi vältida?

Kui aga vaba tahet ei ole, siis mis saaks olla veel karmim, kui aastaid selles mõttetus maailmas kannatada. Taolist kaeblemist võib muidugi lõputult jätkata, sest kui Looja on meie olukorra põhjustaja, siis meil on, mille eest teda kritiseerida.

Kui inimene pole millegagi rahul, hakkab ta Loojat süüdistama, isegi kui ta otse tema poole ei pöördu või Looja olemasolu õieti ei usugi. Kuna Looja näeb kõike, mis inimese südames toimub, näeb ta ka seda, et inimene ei usu Looja olemasolu.

Igaühel on õigus uskuda, mida tahes, kuna see on just see, mida ta hetkel oma meeltega tajub ja mõistusega analüüsib. Need, kel on suur elukogemus, teavad, kuivõrd on nende vaated aastate jooksul muutunud.

Ei saa öelda, et varem ei olnud inimesel õigus, nüüd aga on. Peab mõistma, et tänased tõed muutuvad homme jälle valedeks. Inimene teeb igas olukorras mingeid järeldusi ja need on sel hetkel õiged, ehkki võivad olla täiesti vastupidised järeldustele, mis olid tehtud mõnes teises olukorras.

Me ei saa kõnelda teistest maailmadest, nende seadustest ja omadustest oma tänasest vaatepunktist, meie maailma kriteeriumitest lähtudes. Meil ei ole üleloomulikku mõistust ega tundeid ja seetõttu ei saa me arutleda millegi tundmatu üle ega sellest midagi arvata. Näeme ju, et eksime pidevalt isegi oma maailma piires.

Üleloomuliku üle võib arutleda vaid see, kel on üleloomulikud omadused. Kui ta teab samas sedagi, millised on meie omadused, võib ta meile üleloomulikest asjadest kas või umbkaudugi kõneleda. Selline inimene on loodud täpselt samade omadustega nagu me kõik, kuid on saanud kõrgemalt veel muud omadused, mille tõttu ta suudab rääkida, mis teistes maailmades toimub.

Looja lubas sellistel inimestel laiadele massidele kõnelda just seepärast, et aidata veel mõnel inimesel endaga ühineda. Nad selgitavad meie mõistusele arusaadavas keeles, et vaimses, üleloomulikus maailmas on mõistus konstrueeritud teisiti kui meil ja toimib meie seadustele vastupidiste reeglite järgi.

Meie ja üleloomuliku vaimse maailma vahel pole tegelikult mingit seina. Kuid vaimne maailm on omadustelt antimaailm, mistõttu me ei suuda seda tajuda ja unustame kohe, kui siia maailma sünnime, kõik eelnevad seisundid. Antimaailma saab tajuda vaid siis, kui inimene omandab selle loomuse ja omadused.

Vaimse maailma peamine seadus on absoluutne altruism.

Kahjuks oleme enamiku ajast hõivatud meie maailma pisisoovide tagaajamisega ja järgneme pimesi oma keha nõudmistele. Hingeseisundit, kus inimene peab vaimselt puhtaid naudinguid pelgalt väljamõeldisteks, nimetatakse põrmus olemiseks või kannatusteks.

Kõik meie kannatused tulenevad sellest, et kõrgem jõud sunnib meid tervest mõistusest täielikult loobuma ja usku mõistusest kõrgemale asetama.

Mida terasem on inimese mõistus ja suuremad teadmised, mida tugevam ja targem ta on, seda raskem on tal minna usu teed. Seda enam ta tervest mõistusest kannatab.
    
Me eksime pidevalt isegi oma maailma piires.


reede, 7. oktoober 2011

"Zohar"

             Zohar ("Sära") on üks kolmest kabala tuntumast raamatust "Sefer Yetzirah" ja Johannese ilmutusraamatu kõrval. "Sära raamat" Sefer Zohar (lüh: Zohar) on kirjutatud rabi Šimon ben Johaij poolt (bar Johaij tähendab Johaj poega; rabi tuleneb sõnast rav – suur, tark), kes oli tana – rabi Akiva õpilane (tana – põlvkonna suur tark) õpilane. Rabi Šimon sai eriti lähedaseks rabi Akiva'le siis, kui viimane pandi vangi roomlaste poolt Thora levitamise eest ja seejärel, kui rabi Akiva 24 000 õpilasest jäi peale katku epideemiat ellu ainult 5 ja rabi Šimon – oli üks nendest.

Kuid selleks, et kirja panna kõik Thora saladused pidi rabi Šimon esitama neid salastatud moel. Seepärast palus ta oma õpilast rabi Aba'd esitama tema mõtteid, mis olles kooskõlas tema hinge omadustega, võiks edasi anda vaimseid teadmisi salaja – varjatud viisil. "SEST RAAMAT ZOHAR PEAB OLEMA SALASTATUD PÕLVKONNANI, MIS ON LÄHEDAL MAŠIAHA (MESSIA) TULEKUNI, ET TÄNU SELLE RAAMATU ÕPPMISELE SAAKS INIMKOND VÄLJUDA OMA HINGELISEST TAGAKIUSAMISEST". Seepärast rabi Aba  kirjutaski rabi Šimoni õpetused üles aramit'i keeles, sest see on ivriidi keel peegelpildis.

Raamat "Zohar" peideti (selline saatus on osaks saanud paljudele teistele vaimsetele kirjutistele) juba kohe peale selle kirjutamist 800-ks aastaks ühte koopasse Mironi lähedal, seni kuni selle sealt üks araablane leidis ja müüs selle juhuslikule möödakäijale kui pakkimismaterjali.

Osa väljarebitud lehti sattus ühe targa kätte, kes suutis kirjutatut hinnata ja selle tulemusena, peale otsinguid leidis üles palju lehekülgi (nii prügikastidest või ostis üles kaupmeestelt, kes tegelesid vürtside müügiga ja kasutasid raamatu "Zohar" lehekülgi kauba pakkimiseks). Leitud lehekülgedest ongi koostatud see raamat, mida me tänapäeval tunneme.

Paljude sajandite jooksul sellest ajast kuni tänaseni kestavad edasi filosoofide, õpetlaste ja  muude "tarkade" vaidlused sellest raamatust. Asi on selles, et ainult kabalist s.t. vaimselt vastava tasemeni jõudnud inimene, saab aru, millest selles raamatus räägitakse. Ülejäänutele, kõrvalseisjatele – näib see raamat just kui jutustuste, ajaloo, vanaaegse filosoofia jms. kogumik. Raamatu üle vaidlevad ainult need, kes sellest midagi aru ei saa. Kabalistide jaoks aga on selge, et raamat "Zohar" on kõige suurema mõistmise allikaks, mis on Looja poolt inimestele sellesse maailma antud.

Kuigi raamat "Zohar" on kirjutatud IV sajandil, kuid põhjalikke kommentaare sai sellele teha rabi J. Ašlag alles 30-40-l aastatel  XX sajandil. Raamatu "Zohar" varjamise põhjusest, IV kuni XI sajandini ja selle kohta kommentaaride täielik puudumine 16-ne sajandi vältel, saab seletuse raamatu "Zohar" eessõnast.

Rabi J. Ašlag andis  oma kommentaaridele nime "Sulam" (trepp) -  seepärast, et seda õppides võib inimene tõusta vaimsete astmete mööda mõistmaks kõrgeimaid maailmu, nagu meie maailmas olevast trepist. Rabi J. Ašlag sai peale kommentaaride "Sulam" ilmumist omale nimeks "Baal Sulam". Selliselt on Thora tarkade seas kombeks nimetada inimest, mitte tema nimega, vaid tema suurima saavutuse nime järgi.

Raamat "Zohar" nagu ka kogu Thora räägib ainult inimese loomisest ja tema  seosest Loojaga. Kõiki inimese seesmisi omadusi nimetab Thora meie maailma nimedega: püüdlust Looja poole – nimetatakse "Iisraeliks", enese rahulolu püüdlust nimetatakse "maailma rahvasteks". Toodud nimetustel ei ole mingisugust seost nende nimetustega Thoras juutidega ja muude rahvastega meie maailmas. Kabala on suunatud INIMESELE!

________________________________________________________________________________________________


Väljavõtted raamatust "Zohar":

Selleks, et meid ümbritsevat loodust ja iseendid veidi mõista, peab meil olema selge ettekujutus Loomise eesmärgist ja selle lõpptulemusest, sest vahepealsed seisundid võivad üsna petlikud olla.

Loomingu eesmärgiks on loodud olendid ülima naudingu juurde juhatada. Seetõttu lõi Looja hinged ehk "naudingusoovid". Kuna ta tahtis neid täielikult rahuldada, lõi ta ülisuure soovi nautida, mis sobis täpselt tema enda sooviga naudingut valmistada.

Niisiis on hing soov saada naudingut. Vastavalt sellele soovile võtab ta Loojalt naudingut vastu. Saadava naudingu hulk sõltub sellest, kui suur on soov seda saada.

Kõik olemasolev kuulub kas Looja või loodu juurde. Kuni naudingusoovi ehk hingede loomiseni oli olemas vaid Looja soov naudingut pakkuda. Seetõttu lõi ta oma soovile naudingut valmistada vastava koguse naudinguiha. Need soovid on ühesuurused, kuid erinevate omadustega.

Järelikult on naudinguiha ainus loodud asi ja üldse ainus asi, mis peale Looja veel olemas on. See on kõikide maailmade ja neis asuvate objektide materjal, mida elustab ja juhib Loojast lähtuv nauding.

Hing on pidevalt Loojast eemaldunud, kuna on vastu Looja soovile naudingut pakkuda. Selleks, et parandada see olukord, kus hinged on Loojast eemaldunud, on kõik maailmad jagatud kahe vastandliku süsteemi vahel. Neli heledat maailma vastanduvad neljale tumedale maailmale.

Erinevus nende kahe süsteemi vahel seisneb vaid selles, et heledate maailmade loomuomadus on naudingut valmistada, tumedate maailmade loomuses on aga naudingut saada. See tähendab, et algne naudingusoov jagunes kaheks. Ühe omadused jäid samaks, teine aga sai Looja omadused, lähenes talle ja ühines temaga.

Hiljem moodustusidki kõik maailmad meie materiaalse maailmani välja, luues koha, kus eksisteerib kehast ja hingest koosnev duaalne süsteem - inimene. Keha on naudinguiha, mis langes oma omadusi kaotamata läbi tumedate maailmade, mis on soov egoistlikult nautida.

Inimene sünnib egoistina ja asub selle süsteemi mõju all, kuni ta hakkab vaimseid seadusi järgima ja Loojale rõõmu valmistama. Nii talitades puhastab ta end järk-järgult egoismist (soovist vaid enda pärast nautida) ja hakkab ihaldama naudingut Looja pärast.

Sellega algab eneseparandamise periood, mis kestab seni, kuni egoism muutub altruismiks (sooviks saada naudingut vaid Looja pärast).

Nii muutub inimene omaduste poolest Looja sarnaseks, kuna naudingu vastu võtmist kellegi teise pärast ei peeta enam saamiseks, vaid andmiseks. Ning kuna omaduste samaväärsus tähendab ühinemist ja kokkusulamist, saab inimene automaatselt kõik, mis on talle loomisplaanis ette nähtud.

Jumala loodud isikliku naudingu saamise soovi kaheks osaks (kehaks ja hingeks) jagamine annab meile võimaluse muuta egoistlik naudinguiha sooviks tunda naudingut Looja pärast. Nii saame kätte kõik, mis on meile loomisplaani alusel ettenähtud, ja muutume selleks, et väärime Loojaga ühinemist. Seda peetakse loomise lõppeesmärgiks.

Kui egoism (isekas nauding) on niivõrd madal, kuidas võis see siis üldase Looja Mõtteisse ilmuda? Vastus on lihtne, vaimses maailmas pole aega, seega sündis loomise lõppseisund üheaegselt loomisplaaniga, sest vaimuilmas sulavad minevik, olevik ja tulevik kokku üheks tervikuks. Seetõttu pole vaimses maailmas egoistliku naudinguiha ja Loojast eemaldumist kunagi olnudki. 
    
________________________________________________________________________________________________


Loomingu algusest kuni lõpuni läbib hing kolme seisundit:

Esimene seisund on lõplik, see eksisteerib tänu omaduste sarnasusele Loojas eneses.

Teine seisund on meie tegelikkus, kus egoism (kehaks ja hingeks jagatult) muutub altruismiks. Selle aja jooksul muutuvad paremaks vaid hinged. Keha mõjust tulenev egoism hävitatakse ja saavutatakse loomuomane altruism. Isegi õiglaste hinged ei satu enne paradiisi (mis on üks tase heledate maailmade süsteemis), kuni kogu nende egoism pole hävitatud ja nende kehad mullas ei mädane.

Kolmas seisund on parandatud hingede seisund pärast "surnust ülestõusmist" ehk kehade parandamist. See on olukord, kus kehale omane egoism muutub altruismiks ja sellisel moel on keha väärt vastu võtma kogu loomingut, mis Looja on sellele ette näinud. Keha sulab Loojaga kokku, sest neil on nüüd ühesugused omadused. See meeldib Loojale, sest temaga ühinemine on tõeline nauding.

________________________________________________________________________________________________


Meie praeguses, teises seisundis, on meile antud madal, rikutud, paheline, täielikult egoistlik keha, mida eraldavad Loojast erinevad soovid. Saime niisuguse keha just selleks, et seda paremaks muuta ja saada kolmandas seisundis selle asemel surematu keha. Vaid praeguses seisundis võime oma töö lõpule viia.

Mõni võib öelda, et ka teises seisundis oleme absoluutselt täiuslikud, sest meie keha (naudinguiha, egoism), mis iga päevaga surmale läheneb, ei takista meid soovi seisundisse jõudmast. On vaid üks asi: aeg, mis kulub selle keha lõplikuks kadumiseks ja selle asemel igavese ja täiusliku keha saamiseks.

Muuseas, surnute ülestõusmise põhimõte töötab igal tasandil. Kui soovime parandada mõnd oma harjumust, omadust või kalduvust, peame neist kõigepealt lahti ütlema. Alles siis võime neid osaliselt õigel viisil kasutada. Seni, kuni me pole nendest täielikult vabanenud, pole neid omadusi võimalik sobival, mõistlikul, sõltumatul viisil kasutada.
     
Kabala tarkus koosneb kahest osast. Varjatud osa pole kunagi kirja pandud, seda antakse edasi vaid suuliselt. Avalikku osa selgitatakse paljudes raamatutes. Õppida tuleks just avalikku osa, sest eesmärgi saavutamine sõltub ainult sellest.

Meile on antud madal, rikutud, paheline, täielikult egoistlik keha, mida eraldavad Loojast erinevad soovid.


kolmapäev, 5. oktoober 2011

keelest

        Meie maailmataju on seotud aja, koha ja ruumiga. See piirab meie sõnavara ning me ei suuda selle abil vaimseid nähtusi väljendada. Meie kõne pole selleks piisav.

Vaimseid kogemusi on raske selgitada neile, kes pole iial midagi niisugust läbi elanud. Kui tahame vaimseid objekte kirjeldada, saame neid vaid maiste nimedega nimetada. Kui me ei leia kas või ühele mõistele täpset sõnalist vastet, moonutab see kogu teaduse mõtet.

Kõik meie maailma objektid ja tegevused saavad alguse vastavast vaimse maailma objektist või tegevusest. Seetõttu leidsid kabalistid usaldusväärse viisi, kuidas üksteisele informatsiooni ja teadmisi edasi anda. Nad kasutavad materiaalses maailmas esinevate esemete ja tegevuste (harude) nimetusi, kirjeldamaks vastavaid vaimumaailma objekte ja tegevusi (juuri).

Selle töötasid välja inimesed, kes tundsid vaimumaailma, kuid elasid siiski meie maailmas, ning teadsid täpselt nende maailmade vastavusi. Nad nimetasid selle harude keeleks.

Sellest lähtuvalt võime mõista, miks kabalistlikes raamatutes esineb kummalisi nimetusi ja miks neis kirjeldatakse tegevusi, mis paistavad meile naljajuttude või lastele mõeldud muinasjuttudena.

See keel on siiski väga täpne, sest iga juure ja selle haru vahel valitseb ainulaadne vastavus, kuna harude keele loojad elasid ühtaegu nii vaimses kui füüsilises maailmas. Harude keeles ei saa ühtki sõna teisega asendada, ükskõik kui absurdsena see ka ei paistaks, sest iga haru peab täpselt oma juurele vastama.

Vaimseid objekte ei eralda mitte ruum, vaid nende omavaheline vaimne sobimatus ja erinevaid omadused. Seetõttu määrab hingede ehk eraldiseisvate vaimsete objektide hulk selle, kui palju on füüsilises maailmas inimesi.

Loomise alguses oli üks ühine hing (valgus) ja sellele vastav keha (soov) ehk Aadam. Need olid Loojaga ühendatud ja said seetõttu maksimaalse naudingu.

Hinge olemus on vaid soov naudingut saada ja vastavalt oma soovile hing sellega täituski. Kuid saades kord juba naudingu osaliseks, hakkas hing häbi tundma. Meie maailmas tunnevad seda need, kes on saanud kingituse ja kogenud suurt soosingut.

Häbitunde määr sõltub inimese vaimsest arengust. Vaid see tunne hoiab meid pidevalt raamides ja sunnib ühiskonna seadusi järgima. See tunne paneb meid hariduse, rikkuse, ühiskondliku positsiooni ja lugupidamise poole püüdlema.

Saadud naudingu pärast põletavat häbi tundev hing leidis, et ainuke võimalus sellest tundest lahti saamiseks on nautimine lõpetada. Et aga Looja soovis hingele ikkagi naudingut pakkuda, nõustus hing seda vastu võtma, kuid mitte enda, vaid Looja pärast. Ta on nagu laps, kes sööb "lusikatäie emme eest", rõõmustades nii oma vanemaid.

Sellises olukorras peab hing saadava naudingu hulka pidevalt jälgima, et ta tunneks naudingut vaid Looja pärast. 

Kuna üks ühtne hing ei suutnud ületada loomulikku soovi nautida ükspäinis enda pärast (see oli ju suurepärane!), purunes see müriaadiks kildudeks ehk erinevateks hingedeks. Neil kildudel oli kergem edasi pingutada ja isekas naudingusoov tasalülitada.

Kuna vaimses maailmas puuduvad ruumilised vahemaad, määrab seal kahe objekti läheduse tegude ja mõtete sarnasus (külgetõmme või armastus). Hinged, kes võtavad vastu Looja nimel, on talle lähedased, kuna nad meeldivad Loojaga teineteisele nagu ema ja laps.

Läheduse määrab see, kui palju naudingut hing Looja nimel vastu võtab. Saamahimu tärkab meis instinktiivselt, aga meis tekib ka soov häbist vabaneda ja tunda naudingut vaid Looja nimel. See nõuab pidevaid jõupingutusi.

Hing, mis ainult isekalt naudingut vastu võtab, on oma kavatsuste ja vaimse tegevuse poolest Loojale vastandlik. Mida suurem on isekas nauding, seda suurem on ka vastuolu Loojaga.

Erinevad soovid viisid Loojast eemale, selle käigus tekkisid erinevad maailmad, kuni lõpus sündis meie maailm. See on igale ühishinge osale enda parandamiseks antud kindel aeg (elu) ja korduvad võimalused (hingede rändamine).

Inimene sünnib sooviga vaid ise nautida. Kõik meie "isiklikud" soovid lähtuvad ebapuhaste jõudude süsteemist. Teisisõnu, me eemaldume pidevalt Loojast, ei suuda teda tajuda ja oleme seetõttu vaimselt surnud.

Kuid kui inimene hakkab endaga võideldes soovima seda, mõelda ja tegutseda vaid Looja ja teiste inimeste hüvanguks, siis puhastab ta sellisel moel hinge, läheneb järkjärgult Loojale, kuni ta temaga täielikult ühineb. Loojale lähemale jõudes tunneb ta aina suuremat naudingut.

Meie maailm ongi just sellise hinge ümberkujunemise jaoks loodud. Kõik vaimsed maailmad on vaid astmed teel Looja juurde. Kusjuures ühinemine on ülesanne, mille kõik peavad selles maailmas elades täitma.

Ümberkujunenud hinged ühinevad taas üheksainsaks hingeks, nagu see alguses oli. Seetõttu ei saa iga hing mitte ainult õnnelikuks, nautides seda, mida Looja pakub, ja samas talle rõõmu valmistades, vaid kogeb korraga kõigi Loojaga ühinevate hingede rõõme.

Seni aga avanevad inimestel (kes endaga tööd teevad ja vaimselt kõrgemale tõusevad) silmad ja nad hakkavad teisi maailmu nägema. Nii kogevad nad selles maailmas elades kõiki maailmu. Raskestimõistetav harude keel saab nende tegevuste, mõtete ja tunnete väljendamise keeleks. Mõisted, mis on meie maailmas vastandlikud ühinevad siis ainsas taevalikus juures. 

Häbitunde määr sõltub inimese vaimsest arengust.


esmaspäev, 3. oktoober 2011

naudingust

          Loomise eesmärk on loodud olenditele rõõmu ja naudingut pakkuda. Naudingusoov (anum või hing) täitub vastavalt oma suurusele.

Seega on kõik, mis on eri maailmades loodud, vaid muutuv naudinguiha ning Looja rahuldab seda. See soov saada naudingut ongi kogu loomise, nii vaimase kui füüsilise, alus. See hõlmab olemasolevat ja ilmneb ka tulevikus.

Mateeria mitmesugused ilmingud (mineraalid, taimed, inimene, värvid, helid jms) on eri suurusega naudingusoovid. Loojast lähtuv valgus elustab mateeriat ja täidab selle. Algselt olid soov naudingut saada (anum) ja soov naudingut pakkuda (valgus) ühesuurused. See tähendab, et anum (naudingusoov) võttis vastu maksimaalse koguse naudingut.

Soovi vähenedes kahanesid mõlemad, nii anum kui valgus, mis seda täitis, järk-järgult ja eemaldusid Loojast, kuni jõudsid madalaimale tasemele, kus naudinguiha materialiseerus.

Ainus vahe kõrgemate maailmade ja meie maailma vahel on see, et meie maailmas esineb anum (soov naudingut saada) kõige madalamal tasemel, mida nimetatakse materiaalseks kehaks.

Enne lõplikku materialiseerumist läbib anum neli seisundit, mis omakorda jagunevad kümneks tasandiks (Sefirot). Need tasandid kujutavad endast filtreid, mis peavad kinni valgust, mida Looja loodud olenditele kiirgab. Nende filtrite ülesanne on nõrgendada valgust sellisel määral, et meie maailma asukad suudaksid seda tajuda.

Need tasandid moodustavad kogu maailma, ja maailma, mille viimane aste on meie universum. Seda maailma tajuvad need, kes seal elavad. Anumat ehk naudinguiha kutsutakse siin kehaks. Valgust ehk naudingut tajutakse elujõuna.

Ehkki kehas asuv valgus on niivõrd vähendatud, et me ei tunne selle allikat, võime kindlaid Looja kehtestatud reegleid järgides puhastuda ja järk järgult läbi kõikide maailmade tagasi valgusallika juurde tõusta.

Kõrgematele vaimsetele tasemele jõudes kogeme aina suuremaid valguse koguseid, kuni saavutame taseme, kus võime osa saada kogu valgusest (absoluutsest, lõpmatust naudingust), mis on meile loomise algusest saati ette määratud.

Iga hinge ümbritseb vaimne kiirgus. Algaja õppija ei taipa veel, mida ta autentsetest allikatest teada saab, kuid jõuline soov seda mõista äratab kõrgema jõu, mis teda ümbritseb, ning selle mõju puhastab ja ülendab teda.

Iga inimene jõuab käesolevas või mõnes järgnevas elus selleni, et on vaja õppida, et Loojast teadmisi saada. Valgus ümbritseb inimhinge väljapoolt, kuni inimene saavutab niisuguse vaimse taseme, kus ta valgusest läbi imbub. Valguse pääsemine hinge sisemusse sõltub vaid inimese enda soovist ja valmidusest ning tema hinge puhtusest.

Õppides nimetab inimene eri tasandite ehk maailmade nimesid ja vaimseid tegevusi, mis on seotud tema hingega. Nõnda võtab hing väljapoolt vastu mikrokogustes valgust, mis hinge puhastab ja vaimse energia naudingu vastuvõtmiseks ette valmistab.

Kehas asuv valgus on niivõrd vähendatud, et me ei tunne selle allikat.