spirituaalsed ilmutused: evolutsiooni kasvav tipp

         Näib, et me moodustame lahutamatu osa ühest ja kõikehõlmavast evolutsioonilisest voost, mis iseendast on Toimiv Vaim, s.o viise ja kombeid, kuidas Vaim maailma loob. Samad vood, mis kulgevad läbi meie inimvere, kulgevad läbi keerlevate galaktikate ja kolossaalsete päikesesüsteemide, tormavad möirates läbi suurte ookeanide ning sõuavad läbi kosmose, liigutavad paigast nii suuri mägesid kui ka meie endi moraalseid püüdlusi - üks ja seesama voog liigub läbi terve Kõiksuse ning suunab iga oma žestiga kogu kosmost; ta on erakordne morfogeneetiline väli, mis tõmbad ja tõukab kõike seda, mis keeldub alla andmast, kuni lõpuks sulle meenub, kes ja mis sa oled, ning mõistad, et sind kandis selle tõdemuseni see üks ja ainus kõikeläbiva Armastuse voog ning "valgusesähvatusena saabus viimne täitumine ja jõud taandus kõrgelennulise fantaasia ees, kuid Armastus, mis liigutab päikest ning teisi tähti, pani liikuma mu tahte ja soovid, nagu ühtlaselt veereva vankriratta."

 

Ken Wilber http://www.kenwilber.com/home/landing/index.html

 

SPIRITUAALSED ILMUTUSED: EVOLUTSIOONI KASVAV TIPP

 

Inimevolutsiooni igale ajajärgule on olnud kättesaadav nii keskmine tasand kui ka kõige kõrgema tasandi teadvusevorm. Maagilise ajajärgu kõige kõrgemalt arenenud teadvusevorm oli üldiselt šamanistlik. Šamaan esindas teadvuse evolutsiooni kasvutippu (mis ulatus vähemalt psüühilise sfäärini kas siis püsiva struktuuri näol või vähemalt terve rea muudetud seisundite ja šamanistlike reiside kujul). Maagiline/šamanistlik teadvusevorm domineeris seni suurima osa inimkonna ajaloost, alates võib-olla juba 500 000 aastat eKr ja ulatudes ligikaudu aastani 10 000 eKr, kusjuures tema õitseperiood jäi arvatavasti vahemikku umbes 50 000 - 7000 aastat eKr.

 

Kui keskmine teadvusevorm arenes maagilisest müütiliseks (see algas umbes 10 000 aastat eKr) ning looduse elemendid ja polüteistlikud kujutlusviljad taandusid järk-järgult kontseptsiooni ees, mis kujutas manifestse maailma alusena ühtainsat Jumala(nna)t, siis kerkis domineeriva spirituaalse eneseteostajana esile pühaku kuju. Pühak, keda kujutati sageli nii, et joonistati kiirtepärg ümber tema kroontšakra (tähistades sahasrara ja sellest kõrgemate subtiilsete helide ja valguse sfääride eredat ärkamist), oli teadvuse kasvutipu suureks edasiviijaks, kandes selle läbi loodusmüstitsismi jumalikku müstitsismi. Taolised sisemised transtsendentaalsed teekonnad, mida on briljantselt kirjeldanud näiteks Saint John of the Cross http://en.wikipedia.org/wiki/John_of_the_Cross , Ramanuja http://en.wikipedia.org/wiki/Ramanuja , Püha Teresa http://en.wikipedia.org/wiki/Teresa_of_%C3%81vila , Shinran http://en.wikipedia.org/wiki/Shinran ja Püha Hildegard http://en.wikipedia.org/wiki/Hildegard_of_Bingen , näitasid teed hinge sügavustesse ja tegelikkuse kõrgustesse, mis muutsid kogu teadvuse olemust ning kutsusid esile sügava muutuse kogu maailma struktuuris.

 

Kui keskmine kollektiivne teadvusevorm arenes müütilisest mentaalseks (see algas umbes 6. sajandil eKr), nihkus kõige arenenum tipp subtiilsest kausaalsesse ja teadvuse kasvavat tippu hakkas pühakust enam kehastama mõttetark. Kui pühak koges jumalikku sisemist valgust, armu, armastust ja ekstaasi, siis mõttetark ei kogenud mitte midagi. Mõttetark oli esimene, kes jõudis puhta Tühjuse täiesti vormitusse sfääri; esimene, kes avastas mittemanifestse kausaalse maailma: nirvaana, mitteteadmise pilve, apofaatilise sfääri, nirvikalpa samadhi, nirodhi, lakkamise. Kuid Tühjus pole kaugeltki mitte sõna otseses mõttes "mitte midagi" või lage tühiolek, ta on kõige olemasoleva loominguline alus (siit tuleb ka "kausaalne"), tohutu Vabadus ja lõputu Avatus, mille avastamine tähendab Vabanemist vormi, kannatuse, patu ja sansaara maailmast. Kui subtiilses leiavad hing ja Jumal ühisosa või koguni ühtsuse, siis kausaalses kaovad nii hing kui Jumal Jumalusse - Atmanisse, mis on Brahman; sufistide Ülimasse Identiteeti; olekusse, kus "Mina ja Isa on Üks"; eraldiolev lahustub Tühjusesse - ning jumalik müstitsism teeb teed vormitule müstitsismile, Mitteteadmise Pilvele, Teadvusele, mis läbistab ja ületab lõputult kogu manifestset maailma.

 

Kuid teadvuse evolutsioon kulgeb alati printsiibil "ületab ja haarab endasse" ning kui teadvus on Vormi maailma täielikult ületanud, hakkab ta kogu Vormi radikaalselt hõlmama: "vorm ei ole midagi muud kui Tühjus, Tühjus ei ole midagi muud kui Vorm," ütleb Südasuutra milles on selle igavese ja püha võrrandi ilmselt kõige kuulsam formuleering. Puhas Vaim (Tühjus) ja kogu manifestne maailm (Vorm) on ühinenud igaveseks embuseks. Adi Shankara http://en.wikipedia.org/wiki/Adi_Shankara , kes on üks suurtest India valgustunutest, väljendas seda ülimat printsiipi "ületab ja haarab endasse" järgnevalt:

 

        Maailm on illusoorne,

        Brahnam ainukesena on tõeline,

        Brahman on maailm.

 

Maailm on illusoorne (kaduv, lühiealine, mööduv, lõplik, surelik) ja Vaimu kui ainsa reaalsuse (Brahman) leidmiseks tuleb ta täielikult ületada. Ent kui inimene on kord maailmast täielikult vabanenud ja sukeldunud puhtamaisse Vaimu, lõputusse Vabanemisse (jõudnud piirideta, piiramatu, ajatu ja vormitu reaalsuseni), siis haarab lõputu Vaim lõpliku maailma oma embusse ja liidab ta endaga, sünnib manifestse ja mittemanifestse täiuslik ühendus: Brahma on maailm. Mitteduaalne müstitsism saab alguse just selle Ühe Maitse Realiseerumisest.

 

Suured mitteduaalsed pärimused said alguse umbes aastal 200 pKr, eriti taolistest õpetlastest nagu Nagarjuna ja Plotnius. Õitsele puhkesid need pärimused - eriti oma arenenumate vormide ehk tantra kujul - Indias umbes 8.-14. sajandil (langes kokku esimese kollektiivse ehk keskmise tasandi nihkega visioonloogikani, mille näideteks olid Läänes Firenze ülikool ja ca 14. sajandil esile kerkinud humanism). Just sel perioodil õitses Hiinas Tangi ja Songi dünastia valitsemise all sh'an budism (7.-13. sajand) ning Padmasambhava viis tantra Tiibetisse, kus see puhkes enneolematult õitsele (eriti perioodil 8.-18. sajand).

 

Ka need on kõige üldisemad üldistused, kuid sugugi mitte kasutud. Muuhulgas aitab keskmise ja kõige arenenuma vahel vahetegemine vältida mõtet, nagu oleksid kõik ühe ajastu produktid loodud ühe ja sama teadvuse laine poolt. Liigagi sageli vaatavad teadlased mingit ajaloo perioodi ja lihtsalt eeldavad, et kõik ühiskonna liikmed olid samal teadvuse tasandil (sama hea oleks vaadata tagasi meie kaasajale ja eeldada, et Reagan ja Krishnamurti olid samal tasandil) ning jõuavad sellele eeldusele toetudes kõige kahtlasemate järeldusteni.

 

Süvaökoloogia esindajad eeldavad sageli, et koriluslikes kultuurides jagasid kõik šamanistliku teadvust. Tegelikkuses oli tõeline šamaan väga harv nähtus, tavaliselt oli üks šamaan hõimu kohta ja tõeline meister oli vaid üks šamaan kümnest (kui sedagi). Romantilised teoreetikud vaatlevad iidset Egiptust, märkavad et mõnedes salakunstimeistrites oli mao energia (kundalini) ilmselt ärganud ning eeldavad, et kogu kultuur oli valgustunuid täis; tegelikult võis aga igas linnas elanud kundalini spetsialistid ühe käe sõrmedel üle lugeda (kui neid niigi palju oli). Taolise eelduse põhjal on kerge järeldada, et evolutsioon on nendest suurepärastest iidsetest õitsva spirituaalsuse aegadest alates kulgenud pidevalt allamäge, kuid tegelikult, kui jälgida kasvutippu, on spirituaalsus aegade jooksul jätkuvalt mitmel viisil süvenenud. Valentinus oli küll hämmastav, aga võrrelge teda Eckhartiga. Magdaleena oli sügavamõtteline, aga võrrelge teda Püha Teresaga Avilast. Boethius oli erakordne, aga võrrelge teda Saint John of the Cross'iga. Ning edasi nüüdisajal Hakuin ja Dogen, ilmselt kõigi aegade suurimad Jaapani zen spetsialistid, Sri Ramana Maharshi, kes suri kõigest paar aastakümmet tagasi ja oli üks kõigi aegade suurimaid valgustunuid, ning  Sri Aurobindo, kes suri samuti vaid mõnikümmend aastat tagasi ning oli India suurim filosoof-mõttetark.

 

Lisaks aitab keskmise tasandi ja tipu eristamine meil näha, et kuigi mõned möödunud ajastud võisid paista väga spirituaalsed, oli nende teadvuse levinum ehk keskmine vorm (harilikult maagiline või müütiline) tegelikult preformaalne, mitte postformaalne. Ainult väga üksikud šamaanid, pühakud või mõttetargad arenesid kõrgemale psüühilisele, subtiilsele või kausaalsele tasandile; seega kui üldse, siis ootavad sügavalt spirituaalsed staadiumid (psüühiline, subtiilne, kausaalne) teadvuse tavalise ja keskmise vormi näol meid meie kollektiivses tulevikus, mitte minevikus.

 

Loomulikult võib iga indiviid igal ajastul minevikus, olevikus või tulevikus areneda omal käel kõrgematesse sfääridesse. Kuid praktiliselt on selge, et ajajärke, mil postformaalne spirituaalsus oleks olnud kollektiivne nähtus, pole inimajaloos kunagi esinenud. Ma arvan, et teadlasi, kes peavad maagilist ja müütilist autentseks spirituaalsuseks ning arvavad möödunud aegu vaadeldes, et kõiki spirituaalsuse vorme tuleb otsida minevikust, ootab ees paras üllatus. Mineviku kõige arenenumad otsijad puurisid transpersonaalsete tasandite sügavikke, mis ootavad meid kollektiivses tulevikus, mitte ei jäänud kollektiivsesse minevikku.

 

Need spirituaalsed pioneerid olid erakordsel Vaimu arheoloogia teekonnal ees nii oma ajast kui ka meie ajast. Nad on seega hääled mitte meie minevikust, vaid meie tulevikust, nad osutavad esilekerkimistele, mitte väljakaevamistele, nad õhutavad meid edasi minema, mitte tagasi. Nad on inimkonna kasvutipp, nad ladusid valmis tuleviku telose, läbi mille ülejäänud inimkond praegu aeglaselt areneb ja mis ei ole kitsastesse raamidesse suruv jõud, vaid pigem vaikselt tagantpuhuv tuul. Nad on valgustunud, kes esindavad meie tõelise Mina sügavaimaid kihte, mis sosistavad meile teateid helge homse kiirgavatest sügavikest.

 

       

tänapäeva "ametlik" teaduslik materialism

        Kui me vaatame teadvuse üldisi tasandeid lähemalt, märkame paratamatult - mõningate eranditega - et valdav enamus kaasaja uurijatest ei kaasa ega isegi tunnista kõrgemaid, transpersonaalseid, vaimseid tasandeid. Vaadeldes neid uuringuid, mis katavad kogu spektri, torkab teravalt silma, kui paljud kaasaja uurijad peatuvad kusagil kentauri ja visioonloogika juures ning ignoreerivad või isegi eitavad üliteadvusliku arengu transpersonaalseid ja transtsendentaalseid laineid.

Kuigi vastab tõele, et premodernistlikul ajajärgul oli suur osa või isegi suurem osa vaimsusest maagiline, müütiline ja preratsionaalne, oli kõige kõrgemalt arenenud joogidel, pühakutel ja mõttetarkadel ikkagi ligipääs transratsionaalsetesse, transpersonaalsetesse, transtsendentaalsetesse sfääridesse, kuna nad hõlmasid omal viisil ja oma mõistete abil kogu Suurt Olemise Ahelat (mateeria, keha, meel, hing, vaim), alateadvuslikust mina-teadvusliku ja üliteadvuslikuni.

Need väga haruldased isikud ei demonstreerinud mitte ainult teise astme mõtlemisvõimet, vaid liikusid lisaks üliteadvuslikesse, supramentaalsetesse seisunditesse ja ületasid mõtleva meele seeläbi hoopiski. Üldjuhul toetas nende vastavasisulisi püüdlusi kogu kultuur. Nagu nägime, lülitati just seetõttu premodernismi tarkus Suurde Olemise Ahelasse. Isegi kui keskmise indiviidi jaoks Ahela kõrgemad tasandid ei avanenud, mõisteti selgelt, et need kõrgemad potentsiaalid on kättesaadavad kõigile, kes soovivad käia ärkamise, vabanemise või valgustumise teed. Premodernism tunnistas neid kõrgemaid, transpersonaalseid, vaimseid tasandeid, kuid suurem osa modernismist eitab neid täielikult.

Mis siin toimub? Kuidas võidi miski, mis oli meie kollektiivse ajaloo ühes punktis igal pool üldteada, järgmises punktis resoluutselt kõrvale pühkida? See on rabav stsenaarium ja omal moel täiesti võrreldav dinosauruste väljasuremisega. Inimajaloo ja eelajaloo kõige läbivam mõiste (nimelt, teatava vaimse mõõtme olemasolu) kuulutati teaduse kõuekõmina saatel innukusega, mis oli pöördvõrdeline usutavusega, massiivseks kollektiivseks hallutsinatsiooniks. Pühalikult kuulutati, et vaimne mõõde ei ole midagi muud kui väikelapse soov-vajaduste (Freud), tume ideoloogia masside allasurumiseks (Marx) või inimese potentsiaalide projektsioon (Feuerbach). See näitab, et spirituaalsus oli sügav eksitus, mis kummitas inimkonda ligi miljon aastat, kuni lõpuks, mõned sajandid tagasi, vandus modernism viimaks truudust sensoorsele teadusele ja teatas järsult, et kogu maailm koosneb ainult mateeriast, punkt.

See sõnum, mille kaasaja teadus meile edastas, on kõhedusttekitavalt kõle. Erakordsel teekonnal mateeriast keha, meele, hinge ja vaimuni peatas teaduslik materialism rännaku kõige esimeses staadiumis ning teatas, et kõik hilisemad arengud on üksnes lõbusate tolmukübemekeste tants. Miks need kübemed otsustasid püsti käima hakata ja lõpuks luuletusi kirjutama, seda ei selgitatud. Või pigem, seda seletati juhuslikkuse ja juhusliku valikuga, just nagu saaks kaks lolli kokku pannes Shakespeare'i. Sensoorne-motoorne sfäär kuulutati ainsaks tõeliseks sfääriks ja peatselt hakati ka vaimset tervist defineerima kui kohanemist selle "reaalsusega". Teadvus, mis nägi midagi muud peale mateeria, kannatas ilmselgelt hallutsinatsioonide käes.

Ainus sõna, mis seda kultuurilist katastroofi adekvaatselt kirjeldab, on "kohutav". Aga ometi, kui need kõrgemad vaimsed ja transpersonaalsed sfäärid on tegelikult inimese keha-meele sisemised potentsiaalid, siis ei ole isegi taoline ulatuslik kultuuriline represseerimine piisav selleks, et "ravida" hing terveks imedest või rookida sealt välja kogu arm; ta ei ole piisavalt tugev, peitmaks transtsendentset müsteeriumi, ekstaasi ja vabanemist, kiirgavat Jumalat ja armastatud Jumalannat.

Kui kunagi üldse tekib tõeliselt integraalne psühholoogia (või üldse mingid integraalsed uuringud), tuleks see erakordne kokkupõrge premodernismi ja modernismi - vaimse ja materiaalse - vahel väga konkreetselt vaatluse alla võtta. Kuigi modernistlikus ja postmodernistlikus maailmast toimub aeglane liikumine selles suunas, et teatav spirituaalsus taas mängu tuua, on kaasaja Lääne "ametlikuks" ja kõige levinumaks maailmavaateks siiski teaduslik materialism. Selge on see, et me ei saa vaadelda teadvuse tasandeid integraalselt, kui modernism ja kaasaegne teadus enamiku tasandite olemasolu eitab.

"Integraalne" tähendab - kui ta üldse midagi tähendab - kõige selle ühendamist, mis on inimkonnale antud. Kui modernism nõuab kõige endale eelnenu hävitamist, on integraalne ettevõtmine algusest peale nurjumisele määratud. Samas ei tasu ka üritada, nagu romantikud soovitavad, eelnenud ajajärku tagasi pöörduda, minevikku taaselustada ja "tõde ellu äratada", see modernism tõi kaasa oma olulised tõed ja sügavad avastused, mis tuleb samuti ülejäänud skeemiga kooskõlla viia ning, tõele au andes, ega need möödunud ajad nii suurepärased olnudki.

Kui me soovime liikuda edasi integraalsesse tulevikku, peame leidma viisi, kuidas tunnistada nii premodernismi kui ka modernismi nii tugevusi kui ka nõrkusi. Leides sidusa viisi nii iidsete kui kaasaja tõdede tunnustamiseks, võib tõeliselt integraalne lähenemine saada millekski enamaks kui lihtsalt mööduvaks unistuseks.

Integraalse lähenemise varaseid teerajajaid on palju; nimetada võiks Goethet, Schellingit, Hegelit, Fechnerit ja James'i. Nende varaste pioneeride kätte sattus üha enam teaduslikke andmeid evolutsiooni kohta ja võimaldas neil mõista Suure Ahela kohta midagi, mida premodernistlikud teerajajad ei taibanud: evolutsiooniline areng ei toimu mitte ainult indiviidides, vaid ka liikides, mitte ainult ontogeneetiliselt, vaid ka fülogeneetiliselt. Kuigi käesoleval sajandil on palju teerajajaid, Rudolf Steinerist http://et.wikipedia.org/wiki/Rudolf_Steiner , Alfred North Whiteheadi http://en.wikipedia.org/wiki/Alfred_North_Whitehead ja Jean Gebserini http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Gebser , sooviksin ma eriti mainida James Mark Baldwini http://en.wikipedia.org/wiki/James_Mark_Baldwin , Jürgen Habermasi http://en.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCrgen_Habermas , Sri Aurobindot http://en.wikipedia.org/wiki/Sri_Aurobindo ja Abraham Maslow'd http://en.wikipedia.org/wiki/Abraham_Maslow .

Teadusliku materialismi järgi võib mateeriast, kehast, meelest, hingest ja vaimust koosneva Olemise Suure Ahela taandada ainult mateeriast koosnevateks süsteemideks; ainult mateeria - või siis mateeria/energia - esindab kogu reaalsust, ei miski muu. Kadunud oli meel, kadunud oli hing, kadunud oli vaim - tegelikult oli kadunud kogu Suur Ahel, peale oma armetute madalamate tasandite ning tema asemel oli koha sisse võtnud reaalsus, mis oli Alfred North Whiteheadi kuulsate sõnade kohaselt "igav, helitu, lõhnatu, värvitu; vaid lõputult ja tähendusetult ringitormav mateeria". (Millele ta lisas: "Seeläbi on kaasaja filosoofia hävitatud.")

Nii juhtuski, et kaasaja Läänemaailm oli inimajaloo esimene suurem tsivilisatsioon, mis eitas Suure Olemise Ahela reaalsust.

järelsõna raamatule "Atmani projekt"

        “Atmani projekt” (The Atman Project) oli minu teada esimene psühholoogiline teos, milles õnnestus ühendada Ida ja Lääs, konventsionaalne ja kaemuslik, ortodoksne ja müstiline ühte sidusasse ning usaldustäratavasse raamistikku. See käsitles ja integreeris omavahel märkimisväärset hulka lähenemisi Freudist Buddhani, geštaldist Šankarani, Piaget’st Yogacharani, Kohlbergist Krishnamurtini.

 

Ma alustasin “Atmani projekti” kirjutamist 1976. aastal, paralleelselt selle sõsarteosega “Eedenist alates” (Up from Eden). Praegu, peaaegu kaks aastakümmet pärast “Atmani” lõpetamist, tundub selle põhiline raamistik mulle ikka sama tugev ja usaldusväärne: kui üldse muutust võib märgata, siis on hilisemad uuringud, tõendid ja teooriad raamatu usaldusväärsust ainult suurendanud. Mul on heameel teatada, et mitte miski teoreetilisel horisondil ei paista selle raamatu struktuure, dünaamikat ega staadiume ähvardavat. Seetõttu on mul teatav kindlustunne selles suhtes, et “Atmani projekti” põhipunktid jäävad, kui mõningaid detaile siit-sealt kohendada, paikapidavateks ja kasulikeks veel pikaks ajaks.

 

Mõned kriitikud on kurtnud, et ma olevat üksnes erinevaid allikaid kirjanduslikult kasutanud ning et minu lähenemine ei põhine kliinilistel ega eksperimentaalsetel tõendusmaterjalidel. See on täiesti ebaõiglane kriitika, sest enamik teoreetikuid, kellele ma tuginesin, olid teerajajad just otseste kliiniliste ja eksperimentaalsete tõendite kogumise vallas: Jean Piaget’ kliinilisest meetodist ja Margaret Mahleri http://en.wikipedia.org/wiki/Margaret_Mahler teedrajavatest vaatluste videosalvestustest kuni Lawrence Kohlbergi http://en.wikipedia.org/wiki/Lawrence_Kohlberg revolutsiooniliste moraaliuuringuteni – rääkimata suurest hulgast fenomenoloogilisest tõendusmaterjalist, mida pakuvad need kaemuslikud traditsioonid ise. “Atmani projekt” põhines otseselt enam kui kuuekümne erinevaid suundi esindava teadlase tõendusmaterjalidel (vabamas vormis oli viidatud ka sadadele teistele). Osa neist käsitustest on raamatus ära toodud ka ligikaudu kahe tosina tabeli kujul.

 

Mis puutub selles raamatus leiduvatesse arvukatesse eri lähenemisviiside vahelistesse seostesse, siis olen jätkanud nende olemuse täpsemat visandamist (eriti jagades neid põhistruktuurideks ja minastaadiumiteks) ning asja vastu lähemat huvi tundvad lugejad võivad detailsema analüüsiga tutvuda minu hilisemate raamatute vahendusel, näiteks “Silmast silma” (Eye to Eye), “Teadvuse transformatsioonid” (Transformations of Consciousness), “Seks, ökoloogia, spirituaalsus” (Sex, Ecology, Spirituality) ning “Kõiksuse lühilugu” (A Brief History of Everything) – viimane on ehk kõige kättesaadavam, nüüdisaegsem ja populaarsem teos. Põhipunktid ja -seosed on aga igal pool jäänud üldjoontes samaks, järgnevatel lehekülgedel annan nendest linnulennulise ülevaate.

 

“Atmani projekt” tähendas muuhulgas lõppu minu flirdile romantismiga (mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik) ning püüdlustele muuta regressioon lunastuse allikaks. Ma olin tegelikult nii “Atmanit” kui ka “Eedenit” hakanud kirjutama selleks, et tõestada romantilise vaatepunkti paikapidavust: inimesed on algul mitteteadvuslikus ühenduses Jumalikuga, nad on nii ontogeneetilises kui ka fülogeneetilises mõttes süüvinud mitteenesekohasesse Maisesse Taevasse, paradiisilaadsesse Eedenisse; sellele järgneva võõrandumise ja dissotsiatsiooni protsessi tagajärjel nimetatud ühendus katkeb (tekib isoleeritud ning lahusseisev ego), lõpuks jõutakse aga teadvustatud hiilgava ühenduse kaudu Jumaliku juurde tagasi.

 

Inimese areng kulgeb seega nii-öelda mitteteadvustatud Taevast teadvustatud Põrgusse ning sealt teadvustatud Taevasse. Ma alustasin mõlema raamatu kirjutamist plaaniga tõestada selle vaatepunkti paikapidavust.

 

Kuid mida rohkem ma nende raamatute kallal töötasin, seda selgemaks sai mulle, et romantilise vaatepunkti juures on midagi lootusetult segamini aetud. Kokku oli pandud paar väga olulist tõde ja mõned pöörased väärtõlgendused – tulemuseks oli teoreetiline luupainaja. Selle koletusliku segaduse lahtiharutamine sai mitme aasta – tegelikult peaaegu kümne aasta – vältel minu põhiliseks tegevuseks ning tähistas teoreetilises plaanis minu elu üht kõige tormilisemat perioodi. Põhjus, miks ma olen kirjutanud nii palju esseesid eksijäreldustest – näiteks pre/trans eksijäreldus ja ainulise piiri eksijäreldus –, seisneb selles, et neid eksijäreldusi saab panna süüks paljudele romantikutele, ning mina, kes ma olin niisama tubli romantik, olen neid samuti kõvasti teinud; seetõttu mõistsin ma neid eksijäreldusi seestpoolt, lähedalt ja isiklikult ning kirjutasin asjust nii, et paljud inimesed tajusid seda nende enese pihta suunatud halastamatu kriitikana. Inimene pole ühegi teise teooria suhtes nii õel kui selle, mida on ise kunagi omaks pidanud.

 

Romantilise vaatepunkti põhilist viga on aga üpris kerge mõista. Võtame näiteks lapsepõlve. Nagu juba öeldud, on imik romantilise vaatepunkti järgi algul Mitteteadvusliku Taeva seisundis. See tähendab, et kuna imiku mina ei ole veel ümbritsevast keskkonnast (või emast) eristunud, siis on tema mina tegelikult ühenduses dünaamilise Olemise Alusega – kuid mitteteadvuslikul moel. Seega, tegemist on mitteteadvusliku Taevaga – õndsa, suurepärase, müstilise ning paradiisilaadse seisundiga, millest imik peatselt välja aetakse ning millega ta alati soovib taasühineda.

 

Romantilise vaatepunkti järgi toimub millalgi paari esimese eluaasta jooksul mina eristumine keskkonnast, kuna ühendus dünaamilise Alusega kaob, subjekt ja objekt eralduvad teineteisest ning mina liigub mitteteadvuslikust Taevast teadvuslikku Põrgusse – egolise võõrandumise, allasurumise, hirmu ja tragöödia maailma.

 

Kuid jätkates taas rõõmsamal toonil – mina võib teha arengus teatud U-pöörde, suunduda tagasi eelnenud väikelapseliku ühenduse seisundisse, taasühenduda suure Olemise Alusega (nüüd toimub see aga täiesti teadvuslikult, ennast teostanuna) ning leida seeläbi teadvusliku Taeva.

 

Niisiis, romantiline vaatepunkt lühidalt kokkuvõetuna: inimene alustab teekonda mitteteadvuslikust Taevast, mitteteadvuslikust ühendusest Jumalikuga, kaotab selle mitteteadvusliku ühenduse ning sukeldub teadvuslikku Põrgusse ja seejärel võib ühenduse Jumalikuga taassaavutada, ent juba kõrgemal – teadvuslikul – viisil.

 

Ainus probleem selle vaatepunkti juures seisneb selles, et kõige esimene samm – mitteteadvusliku ühenduse kaotamine Jumalikuga – on absoluutselt võimatu. Iga asi on Jumaliku Alusega ühenduses – see on kogu olemise Alus! Selle Alusega ühenduse katkemine tähendab, et lakatakse olemast.

 

Pange järgnevat hästi tähele: inimene saab Jumaliku Aluse suhtes olla ainult kahes seisundis: kuna kõik on Alusega ühenduses, siis saab seda ühendust ainult kas teadvustada või mitte teadvustada. See tähendab, et oma ühendusest Jumaliku Alusega saab olla kas teadvel või mitteteadvel: need on ainsad kaks võimalust.

 

Kuna romantilisest vaateviisist lähtub, et imik alustab oma teekonda, olles mitteteadvuslikus ühenduses Alusega, siis – seda ühendust ei ole võimalik kaotada! Imik on juba kaotanud teadvuse ühenduse suhtes, ta ei saa enam kaotada ühendust ennast, sest vastasel korral lakkaks ta olemast! Seega, alustades maist teekonda ühendust teadvustamata, ei saa olukord ontoloogilises mõttes enam hullemaks minna. See juba ongi kõige sügavam võõrandumine. Inimene elabki juba nii-öelda Põrgus, inimene ongi juba köidetud sansaarasse, ainult et ta ei taju seda; kõige selle äratundmiseks puudub teadvelolek. Niisiis, tegelikult kujutab väikelapseliku mina seisund endast pigem mitteteadvustatud Põrgut.

 

Järgnevalt hakkab inimene enese ja enda ümber oleva võõrandunud maailma suhtes ärkama. Ta satub mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse. Põrgu, sansaara, lõhkikistud olemise teadvustamine on see, mis muudab üleskasvamise – ja täiskasvanu olemise – taoliseks viletsuse ja võõrandumise luupainajaks. Imiku mina on suhteliselt rahulik, aga mitte sellepärast, et ta elab Taevas, vaid sellepärast, et ta ei ole ümbritsevate Põrguleekide tajumiseks lihtsalt piisavalt teadvel. Imik on päris kindlasti aheldatud sansaarasse, kuid ta lihtsalt ei teadvusta seda, ta ei ole selle tõdemiseks piisavalt teadvel; valgustumine ei ole aga päris kindlasti sellesse väikelapselikku seisundisse tagasipöördumine! See ei ole ka selle seisundi “küpsem vorm”! Ei imiku mina ega ka minu koer ei piinle süütunde, maailmavalu või agoonia käes, kuid valgustumine ei seisne koerateadvusesse (või koerateadvuse küpsemasse vormi) tagasipöördumises!

 

Kui imiku mina teadvelolek ja teadvus kasvavad, siis muutub ta aegamööda teadlikuks olemisega kaasnevast valust, sansaaras peituvatest piinadest ning nähtavas maailmas leiduva hullumeelsuse mehhanismist: ta hakkab tunnetama kannatust. Ta tutvub esimese Õilsa Tõega, ta pühendatakse järsult tajumise maailma, mille ainsaks matemaatikaks on kustutamata ning kustutamatute soovide piinu tekitav tuli. See soovidest läbipõimunud maailm ei puudunud ka imiku eelnevast “suurepärasest” sulandumusseisundist, nüüd hakkab mina seda maailma lihtsalt aeglaselt, valuliselt ja traagiliselt endale teadvustama.

 

Niisiis, kui mina teadvelolek kasvab, liigub ta mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse ning võib seal veeta terve elu, otsides ennekõike nüristavaid lohutusi, mis tuimastaksid neid näruseid külmrõskeid tundmusi, ähmastaksid seda sööbivat meeleheidet. Elu muutub morfiinikaardiks, kulg ise aga narkoosi hõõguseks koos kõigi selle hüvitistega; sul võib isegi õnnestuda ennast veenda – vähemalt õrnadel roosilistel hetkedel –, et dualistlik maailm on üks päris vahva asi.

 

Teine võimalus on, et mina kasvab ja areneb edasi tõelistesse spirituaalsetesse sfääridesse, ületab eraldioleva mina tunde ning keerdub lahti Jumalikus eneses. Ühendus Jumalikuga – ühendus või ühtsus, mis on algusest peale olemas olnud, kuid seni mitteteadvuslik – särab nüüd teadvuses kui briljantne valguselahvatus, mis on võtnud kirjeldamatult tavalise kuju: ta realiseerib oma Ülima Identiteedi Vaimu enese kaudu. Selle vapustavalt ilmse sündmuse tunnistajaks võib aga osutuda pelgalt jahe tuulehoog säraval kevadpäeval.

 

Seega, inimese ontogenees kulgeb tegelikult järgmiselt: mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse ning sealt teadvuslikku Taevasse. Mitte ühelgi hetkel ei kaota mina ühendust Alusega, sest vastasel korral lakkaks ta täielikult olemast. Teiste sõnadega, romantikutel on õigus teise ja kolmanda etapi suhtes (teadvuslik Põrgu ja teadvuslik Taevas), aga nad on täielikult omadega sassis väikelapseliku seisundi suhtes, mis ei ole mitte mitteteadvuslik Taevas, vaid mitteteadvuslik Põrgu.

 

Seega, väikelapselik mitteteadvuslik seisund ei ole transpersonaalne, ta on oma olemuselt prepersonaalne. Ta ei ole transratsionaalne, vaid preratsionaalne. Ta ei ole transverbaalne, vaid preverbaalne. Ta ei ole transegoline, vaid preegoline. Ning inimareng – ja evolutsioon tervikuna – kulgeb eelteadvusest minateadvuseni ning sealt üliteadvuseni, prepersonaalsest personaalseni ning sealt transpersonaalseni, alavaimsest vaimseni ning sealt ülivaimseni, pretemporaalsest temporaalseni ning sealt transtemporaalseni (ehk teisisõnu, igaveseni).

 

Romantikud olid lihtsalt pre ja transi segamini ajanud ning omistanud seeläbi pre-seisunditele transiliku õndsuse (täpselt nagu reduktsionistid eitavad trans-seisundeid, väites, et need väljendavad regressiooni pre-seisunditesse). Need kaks eksitust – elevatsionistlik ja reduktsionistlik – on pre/trans eksijärelduse kaks põhivormi, mis visandati esimest korda järgneva raamatu lehekülgedel. Põhipunktiks oli see, et areng ei ole regressioon ego huvides, vaid evolutsioon ego ületamise huvides.

 

Sellega lõppes minu romantiline vaimustus.

 

*   *   *

 

Samas on jumalikkusest, Vaimust, ürgalgsest Alusest eemaldumine tõepoolest olemas. See on tõde, mida tabada püüdes libisevad romantikud paraku aga omaenese pre/trans eksijärelduste võrku. Seda eemaldumist kutsutakse involutsiooniks. See on liikumine, mille käigus hakatakse teadvelolekut Jumalikust ühendusest järk-järgult kaotama, mille käigus hakatakse ennast ette kujutama eraldiolevate ning isoleeritud, võõrandunud ning võõranduvate monaadidena. Kui see involutsioon on kord toimunud - ning Vaim on muutunud mitteteadvuslikult seotuks omaenese ilmnemise madalamate või kõige madalamate vormidega -, siis saab alata evolutsioon: Vaim rullub lahti (nagu on kirjeldatud selle raamatu lehekülgedel) Suurest Paugust mateeriani, sealt aistinguteni, sealt tajudeni, sealt impulsini, sealt kujundini, sealt sümbolini, sealt mõisteni, sealt mõistuseni, sealt psüühiliseni, sealt subtiilseni ning sealt kausaalseni, kuni lõpuks saabub vapustav enese äratundmine, Vaimu eneseteostus ja ülestõusmine. Kõigis nendes staadiumites - mateeriast kehani, kehast meeleni, meelest hingeni, hingest vaimuni - evolutsiooni teadvuslikkus, teadvelolek, realiseeritus ja ärkvelolek üha kasvavad, koos kõigi selle dialektilise ärkamisega olemuslikult kaasnevate rõõmude ja hirmudega.

 

Igas kirjeldatud Vaimu enese juurde tagasipöördumise protsessi staadiumis mäletame me - sina ja mina - kõigele vaatamata, võib-olla ähmaselt, võib-olla intensiivselt, et olime kunagi Jumaliku enesega teadvuslikus ühenduses. See mälujälg on meie teadveloleku tagakambris alles, tõmmates ja lükates meid arusaamisele, ärkamisele, mäletamisele, kes ja mis me juba tegelikult kogu aeg oleme.

 

Tegelikult võime me oletada, et kõik olendid tunnetavad ühel või teisel määral, et nende ülimaks Aluseks on Vaim ise. Kõiki olendeid tõugatakse tagant, innustatakse, lükatakse ja tõmmatakse selle tõdemuse ilmnemise poole. Ning ometi, enne seda jumalikku ärkamist otsivad kõik olendid Vaimu taolisel viisil, mis tegelikult takistab mainitud tõdemuseni jõudmist - vastasel korral saabuks see tõdemus kohe ja praegu! Me otsime Vaimu taolistel viisidel, mis takistavad selle saavutamist. Nimelt - me üldse otsime.

 

Me otsime Vaimu ajalisest maailmast, kuid Vaim ise on ajatu ning tead ei ole võimalik sealt leida. Me otsime Vaimu ruumilisest maailmast, kuid Vaim ise on ruumitu ning teda ei ole võimalik sealt leida. Me otsime Vaimu selles või tolles sädelevas ja peibutavas, kuulsust ja rikkust lubavas objektis, kuid Vaim ei ole objekt ning teda ei ole võimalik haarata siia-tänna tormlevas tarbekaupade maailmas.

 

Teisisõnu, me otsime Vaimu viisidel, mis takistavad tema saavutamist ning sunnivad meid leppima aseaineliste rahuldustega, mis tõukavad meid meie teekonnal tagant ning mis lukustavad meid aja ja hirmu, ruumi ja surma, patu ja eraldatuse, üksilduse ja lohutuse armetusse maailma.

 

See ongi Atmani projekt.

 

*   *   *

 

Atmani projekt: püüe leida Vaimu viisidel, mis takistavad tema saavutamist ning sunnivad peale aseainelisi rahuldusi. See on projekt, mis jätkub, kuni me kõik - sina ja mina - ärkame sellele Vaimule, kelle aseaineid olime seni otsinud ruumi ja aja, otsingute ja meeleheite maailmast. Ajaloo luupainaja on Atmani projekti luupainaja, viljatu ajalik otsing selle järele, mis on kokkuvõttes ajatu; otsing, mis oma olemuselt tekitab hirmu ja piina ning loob mina, mis on surveavaldustest räsitud, süüst halvatud, armetu võõrandumise jäisusest ja palavikust ümbritsetud - see on piin, mis leevendub alles kiirgavas Südames, siis kui suur otsing ise lõpuks lahti keerdub, kui kokkutõmbunud mina lõpuks lõdvendab oma püüdlusi leidmaks tõelist või aseainelist Jumalat: alles siis teeb suur Mittesündinu, suur Mitteloodu, suur Tühjus Kosmose Südames eneses lõpu ajalisele liikumisele.

 

Niisiis, katsu seda raamatut lugedes mäletada: mäletada seda suurt sündmust, kui sa välja hingasid ja seeläbi terve meie Kosmose lõid; mäletada seda suurt tühjendamist, kui sa ennast maailmana laiali paiskasid - ilmselt selleks, et näha, mis juhtub. Mäletada neid vorme ja jõudusid, millest sa seni oled läbi rännanud: galaktikatest planeetideni, planeetidest päikese poole sirutuvate roheliste taimedeni, taimedest ööl ja päeval jahisaaki luuravate loomadeni, loomadest valgust ihkavate ürginimesteni, ürginimestest selle inimeseni, kes praegu siin sedasama raamatut käes hoiab: mäleta, kes ja mis sa oled olnud, mida sa oled teinud, mida sa oled näinud, kes sa tegelikult kõigi nende maskide taga oled, nende Jumala ja Jumalanna maskide taga, mis on tegelikult maskid sinu enese Algse Näo ees.

 

Lase sellel suurel otsingul vaibuda, lase kokkutõmbunud minal vahetus käesoleva hetke teadvelolekus lahti keerutada, kase tervel Kosmosel oma olemisse tungida, sest sa ise oled terve Kosmose Alus. Lõpuks meenub sulle, et Atmani projekti pole kunagi olnud ning et sa ei ole paigastki liikunud ning et ühel hunnitul hommikul, kui punarind lõõritab ja vihm vastu templikatust trummeldab, on kõik täpselt nii, nagu olema peab.

 

     

"Tiibeti surnuteraamat" [kolmas staadium: sidpa]

        Seega paisatakse indiviid - tema enese püüde tõttu leida Atmanile aseainet - sidpa staadiumisse, mis on jämedat peegeldava meele sfäär; sfäär, milles meel hakkab aseaineid otsides pöörduma jämeda füüsilise maailma poole. Selles sfääris kogeb meel intensiivset intsesti/kastratsiooni võitlust, mida Bardo Thotrol kirjeldab Elu Isanda (erose) ja Surma Isanda (thanatose) kohutava kohtumõistmisena. Mis on aga selle tasandi intsesti vormiks? Thotrol ütleb: "Oo, õilsana sündinu, nüüd näed sa armastavaid mehi ja naisi. Kui sa pead sündima meheks, siis tunned sa ennast mehena, samuti tunned sa palavat viha isa vastu ning ning armukadedust ja külgetõmmet ema suhtes [naisena sündides on vastupidi].

 

Siinkohal olemegi valmis sisenema kõikidest sfääridest kõige madalamasse - pleromaatilisse ja tüfoonsesse - koos kehalis-seksuaalse intsesti ja kehalis-seksuaalse kastratsiooniga, koos Oidipuse ja Elektraga, koos mõnuprintsiibi, Freudi ja kõige muuga. Aseaineline mina peegeldab nüüd jämedat ja kaldub kehaga seotud olemisviiside - tüfoonse ja uroboorse - poole, tema aseainelised rahuldused taanduvad lihtsaks hedonistlikuks mõnuks ja seksuaalseks vallandumiseks. Thotrol ütleb, et kui selle mehe-naise armuühte nägemuse ajal püüab hing neid lahutada, siis sünnib ta uuesti ning see paar saab ta vanemateks. Tema lihtne Atmani projekt taandub katseks saada kosmotsentriliseks oma vanemate lahutamise teel; ta paneb toime kangelasliku varguse - varastades sõna otseses mõttes mehelt tema naise, trügides nende vahele. Sellele teole järgnevate kriiside hirmus langeb hing jälle minestusse, kaotab teadvuse, surub kogu sidpa sfääri alla ning ilmub nähtavale emaüsast, ärkab jämedas sfääris, plerooma keskel, mäletamata kõigest eelnevast midagi.

 

Kuid vadake, millest kõigest on hing läbi käinud selleks, et ta saaks sündida! Ülima Üksolu, dharmakaya kõikjaloleva selge valguse, subtiilse sambhokaya, jumaliku ja ilmutusliku õndsuse, ning sidpa staadiumi jämedat peegeldava vaimse sfääri, jõudes lõpuks jämeda keha ja pleromaatilise taassünnini. Läbi kõige selle. Indiviid oli kõik see. Ta alustas bardo-kogemust Jumalana ja lõpetas selle tüfoonina. Ning sellest, mis juhtus Vaheolus, ei suuda ta meenutada mitte midagi ...

 

Vaadelgem, mis toimus: me nägime, et igas involutsioonistaadiumis loob hing aseainelise mina ja aseainelise maailma. Kausaalne, subtiilne, vaimne ja kehaline - kõik need loodi aseaineliste moodustistena selleks, et jätta mulje, nagu oleks mina surma haardest vaba, jumalasarnane, surematu ja kosmotsentriline. Kõigis staadiumites juhtus aga see, et aseaine kasutamine viimaks ebaõnnestus ning mina - kartes oma lahustumist - ei aktsepteerinud oma aseainete surma, vaid lihtsalt tõmbus kokku ning seejärel minestas hirmust. "Ühest bardost teise kulgemine," ütleb Evans-Wentz, "on analoogiline sünniprotsessile; teadja ärkab algul ühest minestusest või transiseisundist, seejärel teisest, kuni viimaks lõpeb kolmas [ja viimane] bardo ..." Seega, indiviidi "kulgemine toimub retrograadselt [meie nimetame seda involutsiooniks või allapoole transformeerumiseks], sammhaaval, järjest madalamatesse ja madalamatesse teadvuseseisunditesse." Otsides Terviklikkust viisidel, mis takistavad selle saavutamist, on indiviid sunnitud looma järjest kitsamaid ja ahtamaid ja piiratumaid identiteedivorme. Otsides Atmanit viisidel, mis muudavad selle saavutamise võimatuks, on indiviid sunnitud looma aseaineid, mis sisaldavad üha vähem teadvust ja üha vähem Atmanit. Sel moel luuaksegi teadvuse spekter.

 

Kuna aga nende "allapoole viivate astmetega" kaasnevad minestus ja mälulüngad, siis suunatakse kogu see jada mitteteadvusse - suunatakse mitteteadvusse -, ei hävitata, kõrvaldata ega annuleerita, vaid suunatakse mitteteadvusse. See tähendab, et kõik kõrgemad tasandid on olemas, aga nad on lihtsalt unustatud (või kui soovite, involutsiooni puhul oleks õigem rääkida sellest, et kõrgemad sfäärid surutakse alla või - pühitakse jõuliselt teadvelolekust välja).

 

Kogu selle unustamise jada tulemusena tekib lihtsalt alus-mitteteadvus. Seega on vastsündinu alus-mitteteadvuses kõik kõrgemad olemise seisundid hõlmatud, sissemähitud kujul olemas. Nad leidsid seal endale koha involutsiooni käigus, nad eksisteerivad seal eristumata potentsiaali kujul. Areng või evolutsioon on lihtsalt nende sissemähitud struktuuride avaldumine, see algab kõige madalamast ja lõpeb kõige kõrgemaga: kehast meeleni, meelest subtiilseni ja subtiilsest kausaalseni.

 

Me nägime juba, et evolutsiooni käigus kerkivad kõik need struktuurid esile kui aseainelised rahuldused ning nad hüljatakse, kui nad ei suuda enam rahuldust pakkuda. Nüüd näeme me, et nad kõik kerkivad evolutsioonikäigus esile kui aseained, sest nad kõik loodi involutsiooni käigus kui aseaineid. Mina saab nüüd minna tagasi selle aseainetest loodud redeli tippu ronida ainult nii, et maitseb neid aseaineid, leiab, et nad on ebapiisavad, aktsepteerib nende surma ning ületab nad seeläbi (kõike seda keeldus mina involutsiooni käigus tegemast). Mina areneb olemise redelit mööda vaid selle tasandini, mille aseainetega ta lõpuks rahule jääb (olgu need kehalised, vaimsed, subtiilsed või kausaalsed aseained). Sel tasandil tuleb mängu intsest, aseained tunnistatakse tõelisteks, eros võidab thanatose ning minal ei tule enam selle tasandi ületamisega ja suremisega seotud eraldumisärevust kogeda - evolutsioon peatub (selleks eluks). Mina jõudis selle elu ajal Allikale nii lähedale, kui suutis (kujutledes jätkuvalt, et ta ise on see Allikas). Pärast füüsilist surma - bardo seisundis - involveerub ta sama kaugele, kui oli evolveerunud; kõrgesti arenenud olend väldib aga üldse involutsiooni, kõige esimeses - Puhta Valguse - staadiumis jääb taoline hing Puhta Valgusega Üheks - ta ei tõmbu Jumala ees kokku, ei kohku igaviku embuse ees tagasi. Sel viisil, keeldudes loomast igasuguseid aseainelisi subjekte või aseainelisi objekte, ei sünni ta enam kunagi eraldioleva minana (kuigi võib valida taassünni tulku, avataara või bodhisattvana - viimane valgustumine saab osaks vaid neile, kes tõotavad mitte "astuda kõrvale" enne, kui kõik on vabanenud).

 

Pöördugem aga tagasi vastsündinu juurde. Kuna kõigi erinevate tasandite - jämeda, vaimse, subtiilse ja kausaalse - süvastruktuurid eksisteerivad juba potentsiaalide kujul alus-mitteteadvuses, ei tule neid luua, vaid ainult meelde tuletada. Need hõlmati minestuse ja mälulünkade ajal, nüüd tuleb nad ärkamise ja meeldetuletamise abil avada. Kui süvastruktuurid (agape kaudu) meelde tuletatakse, täituvad nende pindstruktuurid vastavate sündmustega, mis leiavad aset selles sfääris ja selle eluaja jooksul. Nagu juba öeldud, süvastruktuurid tuletatakse meelde, pindstruktuurid õpitakse selgeks.

 

Eelkirjeldatud järjest kõrgemate olemisviiside avaldumine või ilmnemine näib psühholoogile kõrgema esilekerkimisena madalama "seest". Paljud proovivad seda ka niimoodi defineerida; öeldakse, et ego saab alguse id'ist, meel on tingitud kehalistest refleksidest, hing instinktidest, inimene amööbidest. Tegelikult tuleb kõrgem pärast madalamat, kõrgem eraldab ennast madalamast, mitte ei saa algust madalamast. Praeguseks on üldteada fakt, et igas arengu- või evolutsioonistaadiumis kerkib esile elemente, mida ei ole võimalik seletada ainult eelnevate staadiumite termineid kasutades. Piaget ise on seda väga selgelt väljendanud. Madalamast ei saa kõrgemat tuletada ei loogiliselt, ontoloogiliselt, psühholoogiliselt ega ka metafüüsiliselt. Kõrgemad olemisviisid kerkivad esile seetõttu, ja ainult seetõttu, et nad olid alguses potentsiaali kujul madalamatesse olemisviisidesse mähitud; evolutsiooni kulgedes nad lihtsalt kristalliseeruvad ja eristuvad nendest madalamatest viisidest. Sri Aurobindo peab just seda silmas kui ütleb: "Kuna see Teadvus [ülimuslik brahman-atman] on maailma looja, ei saa ta olla ainult teadmise tase, vaid see peab olema ka teadmise jõud; mitte ainult valguse ja nägemuste soov, vaid ka võimu ja töö soov. Ning kuna meel on loodud sestsamast [Atmanist], siis on ta oma olemuselt sellest ürgsest ainest, sellest ... ülimast teadvusest piirangute kaudu välja arenenud [see "piirangute kaudu väljaarenemine" on täpselt sama mis involutsioon]; seetõttu peab meelel olema ka võime jõuda laienemise teel vastupidi arenedes tagasi ülimasse teadvusse [evolutsioon]. Evolutsioon on niisiis involutsiooni meeldetuletamine - nende kõrgemate olemisviiside taasavastamine, mis mähiti madalamatesse olemisviisidesse ajal, kui hing Jumala eest põgenes.

 

Seega ilmutab evolutsioon - kus iganes ta esineb - ennast ületamise, tõusude ja esilekerkimiste jadana - ning kõrgema astme tervikute esilekerkimisena. Mäletamine on tegelikult taasühinemine, taas terviklusse liitumine, just seepärast sisaldab evolutsioon üha kõrgemate tervikute jadasid, kuni jääb ainult Tervik. Evolutsioon on holistlik, sest loodus tuletab tema käigus Jumalat meelde.

 

Siinkohal ilmneb bardo ehk vaheolu teine tähendus - kui sa tunned, et "reinkarnatsioon" ja "taassünd" ei ole sulle vastuvõetavad mõisted, siis selle teise tähendusega on ehk palju kergem nõustuda (kuigi need on täpselt üks ja seesama). Kogu see involutsiooniline jada ei esine ainult enne inimese sündi, vaid kordub pidevalt hetkest hetke. Inimene on ikka ja alati, ikka ja alati buda, Atman, dharmakaya - kuid ikka ja alati ja ikka ja alati saab temast jälle Jaan Tamm, eraldiolev mina, isoleeritud keha, mis on teiste isoleeritud kehadega näiliselt seotud. Nii praeguse kui ka iga järgneva hetke alguses on aga indiviid Jumal, Puhas Valgus; sama hetke lõpuks - välgukiirusel, silmapilgu jooksul - on ta aga jälle isoleeritud ego. See, mis juhtus praeguse hetke algust ja lõppu eraldavas Vaheolus, on täpselt seesama, mis juhtus surma ja taassünni eraldavas Vaheolus - täpselt nii, nagu seda kirjeldas Thotrol.

 

Seda hetkest hetke toimuvat nähtust kutsume me "mikrogeneesiks" - teadvuse spektri mikrogeneetiliseks involutsiooniks. Iga hetk läbib inimene terve bardo jada lõplikust kausaalseni, sealt subtiilseni, sealt vaimseni, sealt jämedani - mäletab ta seda kõike aga ainult sel määral, mil määral on ta evolveerunud. Kui isik on evolveerunud subtiilse sfäärini, siis mäletab ta teadvuse jämedaid, vaimseid ja subtiilseid aspekte, kuid ei mäleta praeguse hetke kogemuse kausaalseid ja lõplikke aspekte, need jäävad esilekerkivasse mitteteadvusse ootama esilekerkimist meeldetuletamise teel. Evolutsioon on lihtsalt mikroinvolutsiooniline vahelesegamine, mis toimub järjest kõrgematel ja kõrgematel tasandite: mida evolveerunum inimene on, seda vähem on ta involveerunud.

 

Hinge ülesandeks selles elus on mäletamine. Budistide smriti ja sati-patthana, hindude smara, sufide zikr, Platoni meenutamine, Kristuse anamnees - kõiki neid mõisteid võib tõlgitseda meeldetuletamisena. "Suutmatus mäletada," ütleb Ananda Coomaraswamy http://en.wikipedia.org/wiki/Ananda_Coomaraswamy , "on see, mis veab kõrgustest alla hinge, kes on jalutanud Jumalaga ning kellel on tõdedest teatav nägemus, kuid ei suuda seda säilitada." See on mõistagi täpselt sama, mida ütles Thotrol. Pole ime, et Neumann järeldas: "Inimese ülesandeks maailmas on mäletada oma teadliku meele abil neid teadmisi, mis eksisteerisid enne teadvuse koidikut."

 

Niisiis peab hing, kes seda kõike lõpuks mäletab, kes seda ükskõik kui ähmaselt näeb, paratamatult imestades seisatuma: Kuidas ma sain selle unustada? Kuidas küll sain loobuda Seisundist, mis ainuke oli Tõeline? Kuidas küll sai mu hing laskuda olukorda, kus teda ümbritses üksnes viletsus? Aga et näha seda praegu, et mäletada kõiges mööduvas vaid Jumalat, et püüda kinni tõelise Mina arm, millest väljapool ei ole mitte midagi - kuidas sai see üldse ebaõnnestuda? Kuidas sai see ebaõnnestuda ...

 

See viimne meeldetuletamine - selle absoluutse Müsteeriumi ja jäägitu Mitteteadmise täitumine üksnes Jumalaga - lammutab Atmani projekti lõplikult ja igaveseks. Ei ole enam Atmani projekti, sest on ainult Atman - jäägitu, kiirgav, kõikeläbistav, täiuslikult ekstaatiline oma vabanemises, täiuslikult tavaline oma toimimises, täiuslikult ilmne oma teel. Kuid Atman on Nähtamatu. Atman on Tundmatu. Atman on Väljaütlematu. Ta eelneb kõigele ilmnevale, Ta on kõik see, mis ilmneb, seega on teda siiski võimalik näha. Dogen Zenji http://en.wikipedia.org/wiki/D%C5%8Dgen :

 

        See vaikselt sõudev pilv on hele!

        Millised uneskõndijad me kõik oleme!

        Ärgates - vaid üks on suur tõde:

        Templikatusel krabistav must vihm.

 

Kõigi ajastute vältel oleme me seda otsinud. Kõigi ajastute vältel oleme me seda tahtnud. Kuid kõigi ajastute vältel oli vaid see templikatusel krabistav must vihm ...

 

Ja kuna on ainult Atman, pole Atmani projekti kunagi olnud.

 

 

"Tiibeti surnuteraamat" [teine staadium: chonyid]

        Chonyid on rahumeelsete ja raevukate jumaluste ilmumise periood - see tähendab, subtiilne sfäär ehk sambhogakaya. Kui kausaalse sfääri Puhtale Valgusele vastu seistakse ja selle ees kokku tõmbutakse, siis transformeerub see Reaalsus rahumeelsete jumaluste ürgalgseteks seemnevormideks (subtiilse sfääri ištadeevadeks), need omakorda - kui nende vastu võidelda ja neid eitada - transformeeruvad raevukateks jumalusteks.

 

Rahumeelsed jumalused ilmuvad esimestena, läbi seitsme järjestikuse alastaadiumi ilmuvad mitmesugused tathagatade, daakinide ja vidyadharade vormid, mida saadavad pimestavalt erksad värvid ja aukartustäratavad üleinimlikud helid. Üksteise järel langevad jumalikud nägemused, valgused ja õhkõrnad helendavad helid kaskaadina läbi teadvuse. Neid esitatakse, antakse indiviidile avatult, vabalt, täielikult, kogu täiuses: nad on peaaegu valulikult intensiivsed kiirgavad Jumala-nägemused.

 

See, kuidas indiviid neid jumalike nägemusi ja helisid (nada) käsitleb, on määrava tähtsusega, sest iga jumaliku stsenaariumiga kaasneb ka hoopis vähem intensiivne nägemus suhtelise igavuse ja tuhmide valguste vallast. Need kaasnevad igavad tuhmid nägemused on esimesed välgatused sansaara maailmast, välgatused kuuest egolise püüdlemise maailmast, välgatused dualistlikust fragmenteerunud primitiivse madala tasandi tervikluse maailmast.

 

Thotroli järgi kohkub enamik indiviide tagasi, kui neid jumalikke ilmutusi kohtab - enamik indiviide tõmbub vähem intensiivsetesse ja enam kontrollitavatesse kogemusevormidesse. Jumaliku ilmutuse eest põgenedes libisevad nad killustunud - ning seega ka vähem intensiivse - dualismi ja paljususe sfääri poole. Kuid asi ei piirdu ainult jumalikkuse ees tagasi kohkumisega - madalamad sfäärid köidavad neid, nad tunnevad tõmmet nende poole ning leiavad neist rahuldust. Thotroli sõnutsi "lummab ebapuhas valgus neid" tegelikult. Nagu meie oleme sedastanud, on need madalamad sfäärid aseainelised rahuldused. Indiviid arvab, et need madalamad tihedad sfäärid on just see, mida ta tahab. Kuid just seetõttu, et need sfäärid ongi tõepoolest hämaramad ja vähem intensiivsed, osutuvad nad ka maailmadeks, kus ei ole õndsust, kus ei ole ilmutusi - maailmadeks, mida läbivad valu ja kannatus. Milline iroonia, Jumala aseainena loovad inimesed endale Põrgu - sansaara, maaja, segaduse - ja haagivad ennast selle külge. Kristlikus teoloogias öeldakse, et põrgu leegid on tagasilükatud Jumala arm (agape).

 

Seda sõnumit korratakse chonyidi staadiumis üha uuesti ja uuesti: jää püsima Viie Tarkuse ja subtiilse tathagatade valgusse, ära vaata sansaara - turvaliste illusioonide ja egolise nüriduse kuue maailma - tuhmima valguse poole. Ainult üks näide:

 

        Siis tunned sa oma halva  karma  tõttu  Dharmadhatu  Tarkuse  hiilgava sinise

        valguse ees hirmu  ja  õudu  ning  soovid  selle  eest  põgeneda. Deevade [üks

        madalamatest sfääridest] pehme valge valgus hakkab sulle aga meeldima.

 

        Selles staadiumis ei tohi sa  jumalikku sinist valgust - mis näib nii kiirgavana -

        peljata  ega  lasta  sel  ennast  kohutada.  See  on  Tathagata  valgus  ja seda

        kutsutakse Dharmadhatu Tarkuse Valguseks.

 

        Ära kiindu deevade pehmesse valgesse  valgusse. Ära  lase  ennast  sel ennast

        haarata, ära ole nõrk. Kui sa sellesse kiindud, rändad sa deevade riiki ja jääd

        ekslema kuues maailmas.

 

Lühidalt kokku võttes: "Kui Tarkuse puhas kiirgus sind hirmutab ja kuue ilma [madalama sfääri] ebapuhas valgus sind köidab, siis sünnid sa ühes kuuest ilmast füüsilisse kehasse ning koged sansaara viletsust; sa ei pääse enam kunagi sellest Sansaara Ookeanist, kus sind ühest paigast teise pillutakse, et sa selle viletsusi maitsta saaksid."

 

Mis tegelikult toimub? Me näeme siin põhimõtteliselt ürgset ja algset Atmani projekti selle negatiivses ja kokkutõmbuvates aspektides. Mainitud teises staadiumis (chonyid) on teadvelolekusse tekkinud juba teatav piir, algse Chikhai Dharmakaya Terviklikkusse ja Üksolu asemele on juba tekkinud teatav subjekti-objekti dualism. Niisiis, juba eksisteerib piir - kus iganes on aga piir, seal on ka Atmani projekt. Indiviid on erose ja kokkutõmbumise abil lõhestanud oma ülima mitteduaalse Teadvuse kaheks peamiseks fragmendiks: 1) subjektiivseks minaks, kes vaatleb, ja 2) ilmutuste objektiivseks paraadiks, mida vaadeldakse (tõsi need on küll jumalikud ilmutused, kuid sellele vaatamata "objektiivsed ja välised"). Bardo seisundi alguses - kui hing oli päris "tipus" - moodustas hing ise kõik selle, ta ei vaadelnud seda eemalt. Chikhai staadiumis avanenud ürgses Tervikluse seisundis hing lihtsalt oli Ühtsus, ilma mingi subjekti-objekti lõheta. Praegu aga on ta selle Ühtsuse juba lõhestanud - ühelt poolt subjektiivsaks minaks, teiselt poolt objektiivseteks ilminguteks. Nüüd on olemas piir, on olemas Atmani projekt, on olemas eros ja thanatos. Kõik see tekib automaatselt koos kõige esimese Piiriga.

 

Kuna hing ei ole enam Kõik, tunneb ta esimest korda puudutust, seega ka soovi (eros). Ainus viis, kuidas hing saab sellest puudutuse-tundest vabaneda, on taastada Algne Ühtsus brahmani-atmani kujul. Seega ihkab hing oma elamise sügavikes seda Ühtsuseseisundit - ta ei rahuldu millegi vähemaga. See moodustabki algse Atmani soovi ja Atmani telose. Dante nägi seda selgelt: "Soov täiuslikkuse järele on see soov, mis laseb kõigil rõõmudel paista ebatäielikena, sest meie elus ei ole ühtegi nii suurt rõõmu või lõbu, mis suudaks kustutada janu meie Hinges." Isegi Freud tunnetas seda, kuigi ta sidus selle - mis pole muidugi mingi üllatus - oma seksuaalsete sundmõtetega: "seda, mis näib olevat ... lakkamatu püüdlus täiuslikkuse poole, võib kergesti mõista kui instinktide allasurumiste tulemust; sellel põhinevad kõik inimtsivilisatsiooni väärtuslikumad saavutused. Allasurutud instinkt [tegelikult allasurutud Atmani-teadvus] püüdleb lakkamatult [eros] täieliku rahulduse [ananda-õndsuse] poole, mis sisaldaks primaarse rahuldustpakkuva kogemuse [terviklus-teadvus Ühe kujul] pidevaid kordusi [satori]. Selleks et allasurutud instinkti tekitatud pidevat pinget kõrvaldada, ei piisa ühestki aseainest, kaitsemehhanismist ega sublimatsioonist." See on ka Püha Augustiniuse corr irrequitum, samuti Platoni Sümpoosiumi sõnum: "Kahe asemel üheks saamine oli inimkonna ürgse vajaduse kõige esimeseks väljenduseks. Põhjuseks on see, et inimese loomus oli algselt Üks, me olime algselt tervik; terviku soovimist ja otsimist nimetatakse aga armastuseks."

 

Ainus viis, kuidas hingel - mis on nüüd subtiilses chonyidi staadiumis - on võimalik seda Ühtsust taastada, on taasühendada subjektiivne mina selle objektiivse jumaliku ilmutuse paraadiga, mis tema ees toimub. Just seda soovitab Thotrol selles staadiumis ikka ja jälle, ta lausa anub hinge: "Kui saadakse aru, et kõik objektiivsed nähtused ei voola välja kusagilt mujalt kui omaenese Teadvusest, siis saavutatakse sellel äratundmishetkel koheselt buda-olek."

 

Ometi - selleks et subjekti ja objekti taasühendada, on vaja lasta objektil surra; teisisõnu, lõdvendada teadvuse muud välistavat kokkutõmbumist eraldioleva minatunde ümber. Subjekt aga, see eraldiolev minatunne, kardab seda surma, seda thanatost, seda sunyatat. Just seepärast tunduvad jumalikud ilmutused subjektile niivõrd hirmutavad, just seepärast kardab ta nii kohutavalt Jumalaga taasühineda: see tähendab surma. Puhtad kiirgused ähvardavad sõna otseses mõttes surma ja lahustumisena - nad on Šiva ja sunyata ilmutused.

 

Siit pärineb niisiis see põhimine dilemma, mida ma korduvalt olen maininud: mina tohutu dünaamika tugineb püüdele algset Ühtsust taas kinni püüda, sellesse tagasi pöörduda. Tegelik tagasipöördumine Ühtsusesse tähendab mina surma ja lahustumist, see surm on aga just see, millest tahetakse hoiduda, mille vastu võideldakse. Siin see dilemma peitubki: mina tahab Terviklust, kuid otsib seda viisidel, mis välistavad täielikult selle saavutamise.

 

Sel momendil tulebki mängu Atmani projekt. Kuna tegelik, vahetu, lahjendamata Terviklus ei ole eraldioleva minatunde jaoks nüüd võimalik (sest see nõuab surma), peab hing selle kaotatud Tervikluse asemele otsima mingit aseainet. Aga selleks, et see aseaine tõhus oleks, peab ta jätma mulje, et rahuldab soovi ülima Tervikluse järele. Kuna on ilmne, et see aseaine ei ole tegelik, tõeline Terviklus, et ta ei ole tegelik Atman, siis saab ta olla ainult sümboolne, järgitehtud või suhteline - ta on pooltõde, ta nimi on Atmani projekt. Iga selle spektri tasand laotakse kaotatud tervikluse sümboolsest aseainest, seega on kõik tasandid (enne valgustumist) Atmani-teadvuse aseained.

 

Pidage meeles, et me vaatleme praegu involutsiooni, mitte evolutsiooni. Atmani projekt toimib mõlemas, sest mõlemas puututakse kokku aseainega - nende suund on aga muidugi vastupidine. Me oleme näinud, et evolutsioon koosneb reast aseainelistest rahuldustest, aseainelistest minadest ja aseainelistest terviklustest - evolutsiooni puhul on aga tegemist järjest kõrgema astme aseainetega, mis üha liginevad Allikale, muutuvad üha Tõelisemaks või, kui soovite, muutuvad järjest vähem aseaineliseks. See "ülespoole liikumine" ehk ülespoole transformatsioon toimub just seetõttu, et mina aktsepteerib madalamate tervikluste surma ja thanatost selleks, et kõrgemad terviklused saaksid teadvusse kerkida. Evolutsioon jätkub senikaua, kuni mina suudab (lõppkokkuvõttes) aktsepteerida oma hetke tasandi surma, selle tasandiga disidentifitseeruda ning kõrgemate, terviklikumate, vähem aseaineliste struktuurideni tõusta. Ning seda kõrgema astme tervikluse esilekerkimist tõukab tagant algne Atmani telos - kristliku terminoloogia järgi agape.

 

Involutsiooni puhul aga kirjeldab eelnev täpselt seda, mida ei toimu. Mina ei aktsepteeri surma ja thanatost ühelgi tasandil, ta ei opereeri mitte agape, vaid kokkutõmbumise abil, mitte Atmani telose vaid Atmani piirangu abil. Involutsiooni puhul toimub asi täpselt vastupidi: eros ja kokkutõmbumine saavutavad võidu agape ja thanatose üle. Iga aseaineline mina kuulub seega järjest madalamale astmele, iga põrkega kaotab pall üha enam ja enam kõrgust.

 

Eros ja thanatos on oma põhiolemuselt translatsiooni - nad raevutsevad läbi mis tahes valitseva tasandi, nende võitlus hinge saatuse eest on horisontaalne. Agapet ja kokkutõmbumist on aga parim vaadelda kui transformatsioonijõudusid - nende tõmme on vastassuunaline, nad tõmbavad mina tasandit vahetama. Senikaua kui antud tasandi eros on thanatosest tugevam, toimuvad selle tasandi translatsioonid enam-vähem häirimatult. Kui aga thanatos erose üles kaalub, siis transleerimine ebaõnnestub ning mina-süsteem hakkab transformeeruma, vertikaalset tasandit vahetama. Ning kui agape ületab kokkutõmbumist, siis transformeerutakse ülespoole. Atmani projekt liigub Atmanile järjest lähemale ja lähemale - see tähendab, et toimub evolutsioon. Kui aga kokkutõmbumine ületab agapet, siis transformeerutakse allapoole. Atmani projekt liigub Atmanist järjest kaugemale ja kaugemale - see tähendab, et toimub involutsioon. Atmani projekt on seotud mõlemaga, sest aseained on seotud mõlemaga; suunad on aga mõlemad erinevad, sest transformatsioonijõud on vastupidised.

 

Kui me nüüd pöördume tagasi subtiilses sfääris - chonyidi staadiumis - paikneva hinge juurde, saab asi arvatavasti palju selgemaks. Chonyidi staadiumis on hing lõplikust kausaalsest sfäärist (chikhaist) väljunud, ta on sisenenud jumalike arhetüüpsete ilmutuste subtiilsesse sfääri (chonyid). Kuid eelmise staadiumi ülimat Üksolu ei jätnud hing niisama maha - lihtsalt nii, et jätan ja kõik! Nagu juba mainisime - selleks, et suuta seda erakorralist Üksolu kaotust taluda, tuleb hingel seda mitmel viisil kompenseerida. Kuna aga Üksolu (illusoorselt) kaotati - sest ta varjutati subjekti-objekti dualismiga -, saab neid kompensatsioone ja aseaineid läbi mängida nii teadveloleku subjektiivse kui ka objektiivse fragmendi kaudu (see tähendab, Atmani projekti kahe tiiva kaudu).

 

Vaadelgem esmalt objektiivset poolt: kuna hing ei ole enam Üks, siis omab ta sellest Üksolust vaid nägemusi või pilte; need "objektiivsed nägemused" on ainsana jäänud alles teadvelolekust, mis oli kunagi ise see Üks. Otsese, vormitu ja vahetu ühenduse vormid Ühest; need arhetüüpsed vormid toimivadki tegelikult kui hinge lahutajad Üksolust endast. Nad hoiavad subjekti ja objekti vahelist lõhet avali. Kuid pange tähele: need subtiilsed vormid on osa hinge aseainelistest rahuldustest; hing seob ennast nendega, selle asemel, et siduda ennast Tõelise Ühega, Temaga terviklus moodustada. Selle asemel, et olla Kõik (kausaalses chikhais), laseb hing ennast (subtiilses chonyidis) Kõige vormidel toita. Thotroli järgi ei ole need (arhetüüpsed) vormid ja nägemused midagi muud kui rahumeelsed jumalused, ištadeevad, subtiilsed ilmutused ja helid, mis nüüd kaskaadina läbi teadveloleku langevad. Selle asemel et olla Jumal, kuulab ja tajub indiviid Jumala vähendatud visioone, mida nimetatakse nada'ks, ištadeevaks, subtiilseks heliks ja valguseks. Nagu Thotrol ütleb, transformeerub lõplik Üks (allapoole) subtiilseks jumalikkuseks; see arhetüüpsete ürgalgsete nägemuste tants täidab nüüd aseainelise mina jaoks aseaineliste rahulduste rolli, see on lohutus Kaotatud Paradiisi hüvede eest. Need on aseainelised objektid. Hing ei ole enam Jumal, tal on pelgalt nägemus Jumalast.

 

See ei ole aga ainus aseaineline rahuldus, sest Atmani projektil on ka subjektiivne pool. Kuna hing ei ole enam mitteduaalne Üksolu Dharmakaya, siis transformeerub ta vaatleja-printsiibiks, subjektiivseks tendentsiks, piiratud teeadvelolekuviisiks, mis ei ole enam Kõik, mis on kõiksusest ära lõigatud, mis astub sammu tagasi, et vaadelda kõiksuse aspekte nii, nagu need objektiivselt ilmuvad. Atmani Mina asemel rahuldub hing eraldioleva minaga, mis sissepoole enese ümber kokku tõmbudes näib olevat ümbritsevast subtiilsest sfäärist lahutatud. Kuid tuletage meelde, mis olukorras on aseaineline mina - ta peab teesklema, et täidab soovi Atmani-teadvuse järele, et ta täidab soovi olla kosmotsentriline, olla "vastutav" terve universumi eest või vähemalt olla universumi keskpunkt. Hing teeb selle teoks, keskendades oma ülima Terviklus-teadvuse iseenesele ning asendades sel viisil keskendatud mina tolle mina keskendatud universumi keskmesse. Selle asemel et olla terve Universum, näib hing nüüd pelgalt olevat terve Universumi keskmes. 

 

Just seda peame me silmas, kui ütleme, et aseaineline mina jätab mulje, nagu oleks täitunud soov olla kosmotsentriline, olla Atman, olla Allikas. See on mina, mis näivalt asendab kaduma läinud Atmanit ja teeskleb iseenda ees sümboolsel kujul, et ongi ise see kaotatud Atman. Kuna 1) mina soovib Atmani-teadvust taassaavutada, kuid 2) teda hirmutavad sellega vältimatult kaasnevad surm ja ületamine, siis 3) võtab ta kasutusele kompensatsiooni ja aseaine: ta võtab  hetkest hetke pidevalt intuitiivselt tunnetatava Atmani-teadvuse ja omistab selle enesele. Ta otsib Atmanit viiseidel, mis takistavad selle saavutamist ja suruvad peale sümboolsed aseained. Mäletate tsitaati Hubert Benoit'lt? Kuidas suudab hing ilma Atmanita elada? "Ta jõuab selleni põhimõtteliselt omaenese kujutlusvõime kaudu, tänu oma mõttemaailma võimele luua subjektiivne maailm, mille unikaalseks liikumapanevaks printsiibiks on parasjagu ta ise. Inimene ei lepiks kunagi sellega, kui tal ei oleks lohutavat võimet luua ise omaenda universum, universum, mille loob ainult tema ise, päris üksi."

 

Ometi lisab Benoit: "Inimene püüab ennast ajalises sfääris jumalikustada ainult selle tõttu, et ta ei ole teadlik tõelisest jumalikust olemisest. Tal on mälukaotus, ta kannatab illusoorse tunde all, et Jumal on ta hüljanud (kuigi ta ise on tegelikult Jumal), ta askeldab ringi ajalises maailmas, otsides kinnitust ja toetust oma jumalikkusele - aga ta ei leia seda sealt."

 

Seega, Atmani-teadvuse asemel, mis jääb alati inimese tõeliseks ja ülimaks omandiks - kuigi omandiks, mille ta on näivalt hüljanud -, "askeldab" ta ringi, otsides aseaineid, mis jätaksid (veenva) mulje, et ta on kosmotsentriline, jumalik, unikaalne, surematu, üks ja ainus. See otsing põhineb omaenese Tegeliku Mina ülimuslikul intuitiivsel tunnetamisel - Tõeline Mina on tõepoolest lõputu ja igavene, kuid kuna need omadused omistatakse eraldiolevale minale, mis on lõplik ja surelik, on see kaemus moonutatud. Terviklus-teadvuse asemel loob indiviid ühelt poolt aseainelise mina, mis põhineb omaenese subjektiivsel sisemaailmal, teiselt poolt aga aseainelise objekti - maailma-seal-väljas - ning asetab oma aseainelise mina täpselt selle aseainelise maailma keskmesse (et näida kosmotsentrilisena). Sisemine mina ja väline maailm mõlemad sümboolseks aseaineks kaotatud Terviklusele, mis ei olnud ei subjektiivne ega objektiivne, vaid lihtsalt Tervik. Need on aseainelised rahuldused, millega ta lohutab ennast Üksolu kaotamise puhul ning mille kaudu ta osaleb oma eraldioleva mina-tunde draamas, oma soovide mängus, oma isiksusega sobivate Atmani aseainete otsingutes.

 

Ning - pöördudes tagasi bardo-seisundi juurde - nüüd subtiilses sfääris (chonyidis) asuval hingel on nii aseaineline mina kui ka aseaineline maailm. Aseaineline mina, kes peab ennast kosmotsentriliseks ja haavamatuks, astub sammu tagasi ning vaatleb seda jumalike subtiilsete nägemuste, valguse ja arhetüüpsete ekstaaside kaskaadi, mis tema teadveloleku üle ujutavad. Need aseainelised rahuldused pakuvad tõepoolest rahuldust. Aga mitte kauaks. Kui tahes jumalik ja arhetüüpne see sfäär ka ei oleks, ta on ikkagi aseaine ning oma rahustajate õhutusel hakkab hing viimaks siiski kasvama.

 

Kui ta suudaks siinkohal surma aktsepteerida ja eraldioleva mina ületada, pöörduks ta koheselt tagasi Ühe juurde, saaks Üheks. Bardo Thotrol väljendab seda mõtet väga selgesti. Hing põgeneb aga surma ja ohverdamise eest, seda hakkavad rahumeelsed jumalused transformeeruma raevukateks jumalusteks. "Sellepärast," ütleb Thotrol, "ilmuvad pärast Rahulikke ja Teadmisi Hoidvaid Jumalusi, kes hinge algul tervitavad, viiskümmend kaheksa leekidest ümbritsetud, raevukat, verd jooksvat jumalust, kes on aga vaid needsamad Rahulikud Jumalused teisest aspektist vaadatuna [transformatsioon].

 

Kuna hing tegutseb nüüd subtiilses sfääris, muutub ta tänu subtiilsele erosele avatuks ka subtiilsele kastratsioonile. Thanatos, Šiva, Kuningas Surm - kõik nad sööstavad nüüd verejanulises raevus areenile - sõna otseses mõttes. See on miski, mida hing ei olnud soovinud! Hing arvas, et kui ta Ühest loobub ja valib selle aseaineks vähem intensiivsete jumaluste sfääri, saab talle osaks vaid sulnidus ja valgus. Kuid - kus iganes on teine, seal on ka hirm; teine on nüüd olemas aga seetõttu, et nüüd on olemas piir. Jumalik teine on lihtsalt jumalik hirm.

 

Evolutsiooni ajal progresseerub mina ülespoole - kastratsioonihirmu ja eraldumisärevust läbides ning vastava tasandi surma aktsepteerides ületab ta agape kaudu kõnealuse tasandi. Involutsiooni puhul on asi teisiti. Mina ei aktsepteeri oma käesoleva struktuuri surma - ta kaotab üksnes hirmu tõttu meelemärkuse. Bardo Thotrol ütleb selle kohta, et mina lihtsalt "minestab" ehk "kaotab teadvuse". Nüüdisaegsemat terminoloogiat kasutades: ta surub kogu subtiilse sfääri - rahumeelse ja raevuka - tervikuna alla, saadab selle mitteteadvusse. Hing minestab - kaotab teadvuse -, kukub meelemärkusetult maha - ning "ärkab" seejärel järgmises madalamas bardos, kuigi korraldas kogu selle draama ise, dikteerides asjade käiku.

 

Niisiis, subtiilse tasandi Atmani projekti lohutav missioon ebaõnnestub lõppkokkuvõttes täielikult: tuleb välja, et subtiilse sfääri aseaineline mina ei olegi immuunne ei surma ega kõiki eraldiolevaid minasid ja aseainelisi subjekte ootava leegitseva, raevuka ja verdhimustava saatuse suhtes. Aseaineline mina ei paku surematust ega igavest täiuslikkust, ta ei ole ikkagi mina ja teise esmaseks ning ainsaks tõukejõuks, ta ei ole kosmotsentriline, kangelaslik ega jumalasarnane. Seega, kui tõeline Surm ja thanatos ähvardavad, tõmbub subtiilne mina kokku, kaotab suurest hirmust teadvuse ning leiab ärgates end järgmisest bardost. Translatsioon ebaõnnestub - järgneb transformatsioon. Ning kuna kokkutõmbumine kaalub agape üles, on transformatsiooni suund allapoole. Involutsioon jätkub.