närvilisus

Närvilisusel võib olla mitmeid põhjusi:

 

1.  Kõrgendatud närvilisust võib põhjustada kindel sisemine teadmine, et ollakse surve all sooritamaks teatud tegevusi ja juhtimaks tagajärgi, mida soovitake meelasmini vältida. Kes oma paremat arusaamist mugavuse pärast tahtega alla surub või ei taha teise soovidele vastu tulla (võib-olla kiusu pärast), see tunneb sisemist rahutust, sest erinevad energiad põrkavad kokku.

 

2.  Närvilisust võib vallandada ka hirm. Kes pelgab mõnd olukorda või peab täitma vastumeelset ülesannet ning väldib sellega seotud olukorda, muutub tõenäoliselt närviliseks, kuna ootab alateadlikult pidevalt selle olukorra tekkimist, sellised olukorrad võivad olla näiteks:

 

       - tadvustamata või väljendamata konflikt abikaasa, tööandja, sõbraga;

       - pidevalt edasilükatud arstilkäik;

       - hirm järgmise sõidutunni ees vms.

 

3.  Närvilisust võib põhjustada ka väär toitumine. Kes tarvitab üleliia suhkrut, kohvi või teed, seda võib tabada aktiveerunud ainevahetusest tingitud närvilisus.

 

Närviline inimene ei vaja rahunemiseks mitte ravimeid, vaid uut positiivset suhtumist ellu, probleemidesse ja ülesannetesse. Närviline ülemus peab ära õppima, et väär on arvata, et pean ise kõik ära tegema, et sellest midagi mõistlikku välja tuleks.

 

Närviline ema peab mõistma, et lapsele võib isegi kasuks tulla, kui ta vahel haiget saab. Pidevalt oma võsukest valvates ei tee ta head ei endale ega lapsele. Tegelik probleem peitub hoopis ülemäärases kaitsmistungis.

 

Närvilisus näitab alati, et inimene on surve all, kuna ta pole nii, nagu ta sooviks olla. See näitab vähest sisemist rahu ja lõõgastumist ning seda põhjustab soov saavutada rohkem, kui inimene suudab ja hirm mitte vastata kõrgele sisemisele mõõdupuule. Närvilisus on hirm äraütlemise ees - eriti, kui püütakse vastata esitatud nõudmistele. 

 

Aga milleks peaks üldse üritama? Meie eluülesanne pole ometi ümbritsevate ootustele vastata! Ent ka inimesel endal võivad olla kõrged ideaalid, millele ta vastata püüab. Need seavad ta pideva surve alla. Aga kelleltki ei saa nõuda rohkem, kui ta anda suudab. Rohkem ei tuleks ka iseendalt nõuda, vaid teha rõõmsalt oma parim ja mitte püüda olla keegi teine. 

 

Niipea, kui olete teie ise ega püüa olla täiuslik, kaob ka sisemine rahutus ja närvilisus ja asemele astub mõnus rahu.

 

 

hirm

        Hirm on paljude inimeste eluga väga tihedalt seotud. Kui näeme asju liiga kitsalt, piiratud teadvuse puhul, siis hakkab meil hirm. Teatud muljete ja kogemuste töötlemine ja õige liigitamine raskeneb. Kui inimene satub olukorda, mis puudutab tema mina seda valdkonda, siis tekitab see teatud määral hirmu.

Hirmul on palju nägusid. Me tunneme hirmu selliste raskuste ees nagu katastroofid, õnnetused, majanduslangus, kaotus, lähedasest inimesest ilma jäämine või elu kaotamine. Paljudele on hirm pidev saatja ning nad ei oska elu ilma hirmuta ettegi kujutada.

Kõige sagedamini nimetatud hirmu põhjused on: ebaõnnestumine (armu-, tööelu), sihitus (elueesmärgi puudumine), äraütlemine, sõda ja üksindus. Ent need on parimal juhul hirmu vallandajad. Hirmu tegelik põhjus peitub inimisiksuses, tema piiratud mõtlemises, mis ei küüni tema olemise juurteni. Niipea, kui inimene avardab oma arusaamist sellest valdkonnast, kaob ka hirm. Esimene samm on tunnistada, et mul on hirm, aga mina ei ole hirm.

Hirm on võimas jõud. See jõud, mis toob kartjale just seda, mida ta kardab (põhjus-tagajärg seadus). Seni, kuni laud lebab põrandal, on selle mööda hõlbus käia. Kui seesama laud on asetatud üle kuristiku, siis on seda mööda raskem käia, sest nüüd kardetakse alla kukkuda. Arvatavasti kukutakse just selle hirmu pärast - seda nimetatakse isetäituvaks ennustuseks.

Hirmu kaks eelist:

1.  Hirm soodustab või kergendab vajaduse korral kiiret reageerimist.

2.  Hirm väldib või vähendab keha vigastamise ohtu, sundides inimest arvatava ohu eest põgenema. Nende näidete põhjal on seega hirm nõrkuse vastand.

Hirmu negatiivsed küljed:

1.  Hirm on äärmiselt negatiivne tunne.

2.  Hirmu tagajärjed pole kahjulikud mitte üksnes kehale:

       - See pärsib vaimseid võimeid.

       - Seedimine kulgeb vaevaliselt.

       - Hirm võib põhjustada veresuhkru ja vererasva (lipiidide) näitaja kõrgenemist.

       - Kahjustab veresooni

       - Ei lase tunda rõõmu.

3.  Hirm on halb nõuandja, eriti kui see on ainuke nõuandja.

4.  Hirm ei lase meil oma elu mõtet teoks teha.

Leidub inimesi, näiteks langevarjurid, akrobaadid, kes suudavad teadlikult esile kutsuda hirmu vastureaktsiooni. Nad harjutavad neid olukordi ja kujutavad neid elavalt ette, kuni hirm kaob. Nad tekitavad endale hirmu ja lähevad teatud viisil sellest läbi. Kui nad viimaks satuvadki hirmutekitavasse olukorda, siis on nad ette valmistatud ja reageerivad õigesti. Tuleb märkida, et kasulik on hirmutekitavale olukorrale kujutada positiivset lahendust, koged vaimus, et viimaks läheb kõik hästi.

Hirmu üheks erivormiks on foobiad. Foobia on objektiivselt põhjendamatu hirm kujuteldava ohu ees. Enamasti on need foobiad seotud läbitöötamata kogemustega. Foobia liik seondub kogemuse iseloomuga. Tõelist abi pakub vaid hirmu tekitava olukorra uuesti läbi elamine. Seda saab teha näiteks tagasipöördumisteraapia abil.

Kõige levinum hirm on hirm surma ees. Kes kardab surma, see kardab ka elu. Kes suudab oma elu täielikult omaks võtta ja seda jaatada, sel pole hirmu surma ees, mis tegelikkuses on "elu kroon", iga elu kuninglik punktipanek. Surmahirm on mittetäidetud elu tunnus. Elu pole midagi muud kui kõige taga seisva lõputu, absoluutse ja ühendava jõu otsing.

Surma karta pole mingit põhjust. Pigem peaksime keskenduma elule, et olla kogu elu vältel tõeliselt elus. Igasugune hirm on meie arengu suurim pidur, sest see ei lase meil saada selleks, kes me võiksime olla.

Tunnistage, et teiega saab juhtuda vaid see, mida te ise olete põhjustanud. Selle eest pole nagunii võimalik põgeneda, kuid seda on võimalik alati muuta.

Hirm näitab, et:

a)  Ma olen blokeeritud, minu teadvust ahendavad lahendamata kogemused, probleem või jäik vorm, millele ma püüan vastata.

b)  Minu teadvuses on pime laik.

c)  Mul napib enesekindlust ja eneseusaldust.

d)  See on hinge appikarje, sest ma kujutan endale ette midagi ebameeldivat, kuigi see pole üldse vajalik.

e)  Ma tahaksin edasi jõuda ja elule jah öelda, aga mul on tuleviku ees hirm, mis on ebameeldiv tunne, kuid siiski on soovitav teha seda, mis vaja, et hirm kaoks.

f)  Ma tunnen hirmu selle ees, mida ma ei taha lubada, kuigi peaksin lubama, sest see aitab mul olla rohkem mina ise või selleks saada.

g)  Ma kardan seda, mida ma ise teistele teha ei taha. 

h)  Ma piiran ennast või sunnin end olema see, kes ma pole.

i)  Iga minu foobia osutab täpselt sellele valdkonnale, millega pean tegelema. Hirm on alati elu kaardikepp, mitte aga see, millele osutatakse.

Iga hirmu taga peitub põhjus, mis tuleb selgeks teha ja kõrvaldada. Kui põhjus on kadunud, siis kaob ka hirm iseenesest, sest seda pole enam vaja. Kõik hirmud on seotud kartusega midagi head kaotada. See sunnib meil lubama midagi ebameeldivat, sest ka see kuulub elu juurde. See nõuab tunnistamist, et lõppude lõpuks on hea kõik, mis toob kaasa isiksuse arenemise. Seega pole vaja midagi ihaldada ega tõrjuda.

Hirm on üleskutse elada täiel rinnal, näha positiivset ka ebameeldivas, mitte himustada üksnes meeldivast osa saada, vaid õigest. Hirm on alati üleskutse olla rohkem mina ise. Hirm aitab meil täita elu mõtet, saada vabaks kujutlustest ja väljamõeldistest ning elada tervenisti siin ja praegu. Siin ja praegu elades ei tunta hirmu - ma olen viimaks vaba!

unetus

        Kuna magades kerkib teadvuse pinnale see, mida kogu päeva jooksul on alateadvusse tõrjutud, siis nõuab magamajäämine ürgusaldust ja võimet aktiivsust piirata ning kontrollist loobuda. Kellele uinumine raskusi valmistab, peaks päeva teadlikult lõpetama, end usaldavalt öö hoolde andma ja mitte mõtlema ei eilsele ega homsele päevale.

Vanemad inimesed vajavad märksa vähem und kui nooremad ja seitsmekümnendaks eluaastaks langeb keskmine unevajadus viie-kuue tunnini, kusjuures väiksed uinakud, mida paljud vanemad inimesed päeval teevad, nagu ei lähekski arvesse. Seepärast ärkavad eakad öösiti aeg-ajalt või regulaarselt üles, kusjuures üleval oldud aega hinnatakse reeglina üle. Paljusid häirib ka see, et tänu vähenenud unevajadusele ärkavad nad väga vara, kui päev pole veel õieti alanudki.

Siin võib olla abi õhtusest jalutuskäigust (soovitavalt koos koeraga) või hea muusika kuulamisest ja mediteerimisest. Hommikul võib päeva alustamisel abiks olla jalutuskäik, hea raamat või muusika.

Tõelisel unetusel on mitmeid põhjusi, mida enamasti on võimalik ühemõtteliselt tuvastada.

Kes ei suuda päevastest tegemistest lahti lasta, kelle õlgadel on suur vastutus ja kes soovib isegi unes olla valmis otsuseid langetama, kes ei suuda oma mõistust rahunema sundida, see kannatab arvatavasti unehäirete all.

Kes loob ümbritsevate jaoks endast kunstliku minapildi, kes ei soovi näidata oma tegelikku palet, kes pelgab enda varjukülge (öös), kes oma isiksuse osi alla surub, ei taha neid tunnistada ega näha, sel on hirm öö ees, mil ta peab kõige sellega rinda pistma.

Kes kardab surma, see tunneb end öösel, kui tajud on teistsugused, ohustatuna.

Kes tahab kõike kontrollida, ei taha millestki lahti lasta ega lasta asjaoludel omasoodu kulgeda, kes ei soovi alluda või peab und jõuetuseks, ei suuda sellele ka järele anda.

Ent unetusel võivad olla ka välised põhjused: ebamugav voodi, vale toatemperatuur, raskestiseeditav toit, ergutavad joogid (kohv, tee, alkohol, kokakoola), kofeiini sisaldavad ravimid, segavad helid, suutmatus uinuda, mitmesugused valud (pea-, hamba-, kõhu- või reumavalu) võivad takistada uinumist või segada und.

Unerohud ei anna kosutavat und ning neid võib tarvitada äärmisel juhul lühikest aega vaid arsti ettekirjutusel öö ja päeva rütmi häirituse korral, näiteks pärast pikka lennureisi või pärast akuutset koormust, nagu seda on operatsioon.

Vaid vähesed kannatavad tegelikult unepuuduse käes, sest keha tagab endale vajaliku une, hädakorral ka päeval. Seepärast ei tohiks uinumine muutuda ebameeldivaks kohustuseks. Sageli on uneihalus tegelikult põgenemine sisutu elu eest. Rahuliku ja kosutava une eelduseks on tasakaalus hing ja väsinud keha. Meie keha on liikumisaparaat ja seepärast tuleb seda ka piisavalt liigutada, et ta magamamineku ajaks tõepoolest väsinud oleks.

Mida teha?

Unetu peab:

     -  õppima lõõgastuma,

     -  loobuma,

     -  aktsepteerima ennast täiusliku olendina,

     -  loobuma võimust ja alluma,

     -  hülgama surmahirmu.

süda

        Süda on meie olemise kese, tunnete asupaik ja armastuse, meie sügavaima tunde, lähtekoht. Ent ka julgus, suuremeelsus ja arukus saavad alguse südamest. Meie süda sümboliseerib ühtsust, evolutsiooni eesmärki.

Süda on meie elu mootor ja sellega on seotud kõik, mis meid liikuma paneb. See sõltub piisavalt füüsilisest koormusest ja on omakorda meie tunnete keskus, sest tunded liigutavad meid. Rahvasuus on tekkinud vägagi paikapidavad kõnekäänud:

Süda hüppab rõõmust või tahab suurest rõõmust lõhkeda. See võib suurest rõõmust lausa kurgus taguda, võib hirmust peaaegu seisma jääda ja teinekord saapasäärde vajuda. Keegi võib kogu südamega asja juures olla või siis südamesse võtta. Midagi võib olla südame peal või siis sulgete kellelegi oma südame. Südame lööb rütmist välja liiga suur või vähene liikumine, olgu siis kehaliselt või emotsionaalselt, liiga suur või lubamatu tunne.

Südamehaiged on need, kes oma südant kuulata ei taha ja meelsamini mõistuse juhtnööride järgi talitavad. Südame puperdamine või tagumine on selge märk õigelt teelt kõrvale kaldumisest, sisemise rütmi või korra häiretest. Kui me ei taha oma südant kuulata, siis ta sunnib meid.

Inimesel on kaks keskust: süda ja aju, seega mõistus ja tunded. Rütmihäirete puhul mängib süda segast, sest tema peremeest ei liiguta enam miski, tema tundeelu on tardunud ja talle ei lähe miski korda. Teda juhib mõistus, mis ei lase tundeid üldse ligi või teeb seda ebapiisavalt. Süda oma kõrvalekalletega sunnib haiget jälle kuulama oma keskust. Liiga palju arvustavat mõtlemist toob kaasa keskpunkti ja igiomase mina kadumise ning seeläbi hirmu. Liiga intensiivne ajutöö toob kaasa südameinfarkti.

Angina pectoris (rinnaangiin), on südame ahasus, tundeelu hääbumine, kalkus, kitsarinnalisus ja ego valitsemine. Südameinfarkt võib südame otseses mõttes puruks rebida. Kui hindame oma ego üle ega lase südamel kõneleda, siis eraldame me end sellega elust.

Südameinfarktile võib eelneda südameneuroos või põhjendamatu hirm oma südame pärast. Nii sunnib süda kogu elu ümber kujundama hirmu pärast, et süda võib üles öelda, sest eirame teda. Südameneurootik pelgab südame seiskumist, seda, et ta võib muutuda südametuks. Ta pöörab oma südamele liiga palju tähelepanu, ilma seda tegelikult kuulamata. Nii jõutakse ahistuseni, mida südameneuroosi puhul kogetakse hirmuna.

Rinnaangiini puhul kandub tundeelu piiratus üle kehalisele tasandile ja seda veresoonte ahenemisega, kokkuvarisemisena. Rahvasuu räägib kõvast või kivinenud südamest. Mõlemal kujul ei saa süda piisavalt toitu, algul vaimset ja hiljem juba kehalist.

Äärmiselt põhjuslikult mõtlev inimene on seetõttu südametu või külmasüdameline. Ka seda, kes püüab teise üle valitseda ja nendega manipuleerida või tõmbub pärast armastatud inimese kaotust endasse, ähvardavad südamevaevused - süda kurdab selle üle.

Harmoonilisel inimesel on mõlemad funktsioonid tasakaalus - ta on leidnud enda keskme. Seepärast ei tohiks midagi teha poole südamega, vaid selleks, et oma süda täielikult endale saada, tuleb see ära kinkida.

Teised riskitegurid on viha, kannatamatus, stress ja hirm. Ladina keeles tähistab hirmu sama sõna mis kitsust või ahasust.

Kui hirm enda tunnete ees paisub liiga suureks, nõnda et hirmul tekib oma rütm, lastakse tihtipeale paigaldada südamestimulaator. Sellega allutate end võõrale rütmile. Teid ei juhi enam tunded, vaid masin.

Südame vaevuste korral tuleb endalt küsida:

a)  Kas ma ikka kuulan veel otsuste langetamise juures oma südant?

b)  Kas minu elu määrab elav rütm või üksnes mõistus?

c)  Kas minu pea ja süda, mõistus ja tunded, on ikka harmoonilises tasakaalus?

d)  Kas minu elus on piisavalt seda, mis mind liigutab?

nahk

        Naha abil oleme välisilmaga vahetus kontaktis, puutume sellega otseselt füüsiliselt kokku. Nahahaigused näitavad tugevaid tundeid ja ülitundlikust ümbritseva maailma vastu, tugevat seost tunnetega.

Nahk on neerude projektsioonipind, mis omakorda vastutavad tunnete puhastamise eest. Ülepinge korral peab nahk appi tulema ja reaktsioone juhtima.

Teine kord tahaks viha pärast nahast välja hüpata! End tuntakse määrituna (seksuaalselt), ebapuhtana. Eriti pingelistes olukordades nutetakse allasurutud nuttu naha kaudu, see tähendab higistatakse väga tugevasti.

Nahal on mitmeid funktsioone:

a)  Nahk on meie suurem kontaktorgan. Me adume ümbritsevat maailma vahetu kontakti kaudu.

b)  Nahk seab meile piirid ja pakub väliskeskkonna eest kaitset.

c)  Nahk on sisemiste protsesside projektsioonipind. Nahal kajastuvad kõik füüsilised ja psüühilised protsessid. Me hingame läbi naha.

d)  Nahk reguleerib meie kehatemperatuuri. Laienedes või kokku tõmbudes soojust kas hoitakse või lastakse rohkem väliskeskkonda.

e)  Nahk on kõige tähtsam väljutusorgan, mille kaudu higistades kehast mürke väljutatakse.

f)  Nahas paikneb arvukalt kesknärvisüsteemiga seotud sensoorseid retseptoreid.

Me ei pääse oma naha eest kuhugi, see näitab, kuidas meiega tegelikult lood on.

1.  Siseorganite reflektsioon. Selle põhimõttele toetub kogu refleksteraapia, nii jala-, käe-, kui ka ninarefleksteraapia, akupunktuur, kõrva akupunktuur ning Headscheni tsooniteraapia. Iga nahal toimuv muutus on seotud sisemise tegelikkusega ja seega pole muutuste koht juhuslik, vaid sisemise tegelikkuse selge väljendaja. Nähtamatu saab nähtavaks. Me võime igalt osalt lugeda kogu informatsiooni, kuigi teatud kohtades on see hõlpsamini loetav. Kogu teabe saab iirisediagnostika abil lugeda välja silmadest, aga ka jalalt, kõrvalt, seljalt, käelt, igast veretilgast või rakust, samuti näolt, kehakujult, mille kaudu me jõuame nahani.

2.  Psüühiliste protsesside ja reaktsioonide projektsioonipind. Ehmatades me kahvatume ja häbi tundes punastame. Hirmust tõusevad juuksed püsti, kohkumisest tuleb kananahk ihule, erutudes või segadusse sattudes hakkame higistama. Nahk võib rõõmust särada või paanikast jääkülmaks muutuda.

Kuna asjalood seisavad nõndamoodi, siis elab tööstusharu naha muutmisest ja paljud inimesed annavad väga palju raha, et kosmeetika abil kaunim olla. Aga kui nahk peegeldab meie seesmist tegelikkust, siis on iga katse meid ilusamaks teha tegelikult pettus. Pettus seesmise tegelikkuse kohta, mille muutmine oleks liiga tülikas, nii et me parem lepime välise näilisusega. Ent nahk tahab meile näidata, mida tegelikult teha tuleb.

Tundlik nahk näitab, et selle sees on peidus tundlik inimene. Ta on õrnatundeline, talle läheb kõik nahavahele ja tal oleks tarvis elevandi paksu nahka. Samas on üleskutse see puudus kõrvaldada ja seda mitte üksnes kosmeetiliselt kaitsta.

Nahk väljendab seda, mis seespool toimub, olgu siis psüühilised protsessid kahvatamise, punastamise, kananaha, higistamise, hõõgumise või lahtumise kaudu või hoopis füüsilised protsessid põletiku, lööbe, mädaniku näol või välised tegurid nagu vigastused või operatsioonid. Kõigil neil juhtudel murrab midagi välja oma tavalistest raamidest, me seisame silmitsi uue olukorraga, peame langetama uusi otsuseid.

Sügelus näitab, et meis on peidus midagi, mis ootab avastamist ja vallapäästmist. Kratsides püüame asja tuumani jõuda. Kui meie salajased asjad on üles tuhnitud, siis tunneme end puudutatuna ja ütleme, et oleme paljaks kooritud. Kaitsekilp on kadunud. Sügelus nõuab, et tõrjutu ja soovimatu päevavalgele pääseks. Sügelus sunnib aktiivsusele, sunnib oma tundeid ja teiste arvamusi aktsepteerima.

Seega tuleb meil endalt küsida:

a)  Mis tegelikult piiridest välja murrab ja nähtavaks saab?

b)  Mis mind tegelikult sügelema ajab?

c)  Kuidas on lood minu kontaktivõimega? Olen ma avatud või väga endasse tõmbunud?

d)  Kas on võimalik, et minu tõrjuva hoiaku taga on peidus soov kontaktide järele?

e)  Kas ma otsin teed isolatsioonist välja?

neerud

        Neerud hoolitsevad happe (mehelikkus) ja aluse (naiselikkus) tasakaalu eest, mõlema pooluse harmoonia eest. Eesmärgiks on erinevusi tasakaalustada ja leida kesktee, aga ka see vabaks lasta, mis enam minu juurde ei kuulu.

Neerude ülesandeks on keha vedelikke filtreerida, puhastada, mürke eemaldada ja ebavajalikuks muutunu eemaldada. Neeruvaevused ilmnevad alati seoses partnerlusprobleemidega ja seda mitte seksuaalvaldkonnas (siis oleksid vaevused seotud emaka või eesnäärmega), vaid inimestevahelistes suhetes. Seega pole need üksnes lähisuhteprobleemid.

Neerud paiknevad kehas paarikaupa. Vaadeldes teisi paarikaupa asuvaid organeid, märkame kohe otsest seost partnerluse või vähemalt kontaktidega. Mõelgem kopsudele, munasarjadele või munanditele - ikka on need otseses seoses mõne kontaktivormiga (nii ka silmad, kõrvad ja nina).

Kopsud on seotud üldisema kontaktivormiga, samas kui munasarjad ja munandid on otseselt seotud seksuaalsusega.

Võib eristada kolme kontaktivormi, millele vastavad kolm erinevat armastuse kohta käivat sõna vana-kreeka keeles:

          Kopsud            -  Philia     =    sõprus

          Munasarjad/   -  Eros       =    seksuaalne armastus

          Neerud            -  Agape    =    hingelis-vaimne sulandumine ja ühekssaamine

Neeruvaevused näitavad seega, et meil on probleeme ühekssaamisega. See võib näidata, et me ei suuda sündmusi aktsepteerida, ripume kahetsedes mineviku küljes või ka ebapuhtaid mõttevorme, mida me sisemuses tõrjume.Võib-olla petame me oma partnerit ja see on omakorda vastuolus meie õiglustunde või muude ideaalidega. Neerusid koormab ka hirm, aga kuna hirm tähendab samuti ahistust, siis tuleb igasugune ahtus kõrvaldada.

Järgnevalt kaks näidet minu praktikast:

1)  Üks naine oli nn mõistuseabielus, mis iseenesest on üks ebamõistlikumaid tegusid üldse. Mees sai neerukivid, sest üheks saamine ei olnud võimalik. Mees lahutas ja abiellus armastuse pärast. Neerukivid kadusid ja tal polnud enam kunagi neerudega probleeme.

2)  Üks noormees sai teada, et ta peab abielluma ja sai praktiliselt üleöö neerukivid.

Me mõistame seda paremini, kui mõtleme veel kord neerudele kui filtreerimiskeskusele. Neerud peavad kontrollima ja otsustama, mis on organismile hea ja mis kahjulik ning kahjuliku või kasutamiskõlbmatu väljutama. Kui seda ei juhtu, tekib neerude jaoks konflikt.

Joomine stimuleerib meie kontaktorganit neerusid. Väärib märkimist, et kontaktolukordades juuakse alati midagi, olgu tegu peo, tantsuõhtu või rahvapeoga. Joogiklaasi taga luuakse kontakte või isegi vennastutakse ja kes teisega ei joo, sellega on keeruline kontakti luua. Joomine väljendab seega soovi kontakti luua ja samaaegselt on see ka asendustegevus neile, kes viibivad seltskonnas, kuigi nende suhtlemisvajadus on rahuldatud. Seejuures annab neerude koormatus märku kurbusest.

Neerukivid tekivad siis, kui partnerite vahelised konfliktid süvenevad. Keha peegeldab neid sündmusi, kontsentreerides ja kristalliseerides aineid, mida tegelikult peaks väljutama (nt kusihappe, kaltsiumfosfaat, kaltsiumoksalaat).

Kui joome küllaldaselt, on kivide tekkimise oht väiksem. Vaimselt tähendab see, et suhtega tegelemise korral on ka konflikti tekkimise oht väiksem.

Koolikute (gaasivalud) korral püüab keha asju jõuga käima saada ja kahtlemata on valud, kui kuhjunud probleeme (kive) püütakse jõuga lahustada.

Statistiliselt esineb meestel neerukive sagedamini kui naistel, sest juba printsiibist lähtuvalt on meeste jaoks harmoonia saavutamine raskem kui naiste jaoks. Seevastu naistel esineb sagedamini sapikive, sest nende jaoks on agressiooni väljaelamine raskem.

Kui soovime ravida neeruvaevusi, siis tuleb mõelda partnerluskonfliktide lahendamisele. Aitab ka soojus, lõõgastumine ja vedeliku tarbimine, et asjad jälle jooksma saada.

Kui oleme probleemi teadvustamisega nii kaugele jõudnud, on aega rääkida ka rändavast neerust, mis viitab ebaselgetele seisukohtadele või teadvusele. See on kehaline vaste haige muutlikele seisukohtadele.

Neerukärbumise põhjuseks on samuti suutmatus lahendada partnerluskonflikte ja üle ei jää muud, kui paigaldada kunstneerud kui täiuslik partner, kellega pole mingit muret. Ent ka need tuletavad mulle meelde õppetundi, mida ma varem ära ei tahtnud õppida: liiga suur vabadusiha, mida ma ühe elava partneriga lahendada ei suutnud või ei tahtnud. Nüüd kogen ma täielikku vabaduse puudumist ja täielikku seotust kunstneerust partneriga, milleta ma enam elada ei saa. Nüüd magan ma ustavalt tema kõrval ega lähe temast sammugi eemale.

Neeruvaevuste puhul tuleb endalt küsida:

a)  Milliseid partnerlusprobleeme ma ei ole lahendanud? Ma püüan need leida ja lahendada enne, kui need minust võitu saavad.

b)  Kas ma märkan oma partneri käitumises enda lahendamata käitumismalle?

c)  Kus olen probleemi juurde toppama jäänud ega lase sel laheneda? 

depressioon

        Depressioon võib väljenduda mitmeti. Selle väljendumiseks võib olla vähenenud ettevõtlikkus ja tujutus, väsimus, unehäired, õhupuudus, peavalu, isutus, kõhukinnisus ja kehakaalu langus või koguni täielik apaatia. Depressiooni sümptomid võivad olla väga mitmeharulised ja eri inimestel erinevad. See muudab haiguse diagnoosimise väga raskeks ja sageli jääbki haigus avastamata.

Meditsiinis eristatakse kolme liiki depressiooni, kuigi alati ei saa nende vahele tõmmata selget eraldusjoont.

1. Depressioon kehalistel põhjustel

See on seostatav ajurabanduse, ajukahjustuse, ajutuumori (kasvaja) või arterioskleroosiga (veresoonte lubjastus). See võib olla ka südameinfarkti või südamepuudulikkuse, viirusnakkuse või hormonaalhäire tagajärg. Teatud juhtudel võib see tekkida ka ravimite tarvitamise tagajärjel.

2. Endogeenne depressioon

Nagu sõna ise ütleb, kulgeb see depressioon seestpoolt väljapoole. Vastavate eelduste olemasolul vallandub see tõsises hingelises surveseisundis. Haige tunneb end seesmiselt tühjana, rusutuna ja apaatsena. Ta tunneb end kehvasti ja raskelt. Samuti on tal keeruline tundeid väljendada, sest ei mõista neid. Inimene ei tunne mitte üksnes rõõmu, armastust ega huvi, vaid ka kurbust, viha ega kaastunnet. Tal puudub huvi ümbritseva vastu.

3. Psühhogeenne depressioon

Seda nimetatakse ka reaktiivseks depressiooniks ja see seisneb vääras reaktsioonis keskkonnatingimustele. Selle väärreaktsiooni vallandajaks on kogemused, millega inimene pole toime tulnud. Kuna ta ei suuda lahendada oma sisemist pinget, siis distantseerib ta end sellest sündmusest. Ennekõike just eakad inimesed kannatavad üksinduse all, kui kaasa on surnud või sattuvad võimust ja kaunist välimusest ilmajäämise tõttu depressiooni. Seejärel tuntakse end kõrvaletõrjutuna ega nähta midagi, mis võiks veel elule mõtet anda. Tegelikult ei põhjusta depressiooni mitte vanus, vaid suutmatus muutunud oludes edukalt toime tulla.

Kergekujuliste depressioonide esinemine pingeperioodidel on igati normaalne. Aga kui norutunne kestab ja tegutsemistahe on pidevalt pärsitud, siis tuleb loomuliku käitumise ja elurütmi taastamiseks midagi ette võtta. 

Depressiooni põhjused on sageli:

1.  Raske lapsepõlv, mis oli tulvil kohustusi, kuid vajaka jäi edukogemusi. Ka seda lünka on hiljem õige käitumise abil võimalik täita.

2.  Allasurutud agressioon. Inimesel, kel on kaasinimeste, vanemate, töökaaslaste, naabrite või ülemuste vastu kõrgendatud nõudmised, ootused. Kui nad nendele ootustele ei vasta, siis tekitab see agressiivset meelestatust, kuid ei ela seda välja, sest tunneb, et ei suuda end kaitsta või satub seetõttu ebasoodsasse olukorda, see pöörab agressiooni enda vastu. Depressiooni all kannataja teab, et ta ei suuda end vajalikul määral maksma panna. Sageli on see seotud uskumusega, et ta on saavutanud liiga vähe.

3.  Vastutusest hoidumine. Depressiooni all kannataja teab, et peaks ise aktiivsem olema. Võtma oma tegude eest vastutuse, kuid selle asemel väldib ta oma probleemidega tegelemist. Ta mõistab oma soovimatust ja suutmatust, kuid ei võta selles osas midagi ette.

Kellele tundub, et ta võiks depressiooni all kannatada, see vastaku ausalt ja rahulikult järgmistele küsimustele:

a)  Kas ma olen tõepoolest kaotanud võime kogeda tundeid?

b)  Kas midagi pakub mulle veel tõeliselt huvi?

c)  Kas ma olen kaotanud otsustus- ja keskendumisvõime või seksuaalsuse?

d)  Kas mul on tekkinud negatiivne minapilt või on enesehinnang paigast ära?

e)  Kas elul on minu jaoks veel mingi tähendus või mõtlen ma mõnikord enesetapust?

f)  Kas ma kannatan pidevalt unehäirete all?

Kui vastasite mitmele küsimusele jaatavalt, siis on võimalik, et kannatate depressiooni all. Siis tuleb astuda vajalikud sammud, sest ükski haigus ei mõjuta haige niivõrd paljusid käitumisvaldkondi kui depressioon.

Ei ole mõtet:

a)  Veenda haiget minema lõbusasse seltskonda ega sõitma lühikesele või pikale puhkusereisile.
b)  Väita, et asi pole sugugi nii hull ja läheb varsti iseenesest üle või seletada, et olete ise samasugusest hädast kenasti üle saanud.

c)  Nõuda, et haige võtaks end kokku ega norutaks.

d)  Jätta tähelepanuta enesetapuplaanid ja nendega seotud väljaütlemised.

Mõttekas on:

a)  Kaasinimest aidata, tema lugu ära kuulata ja püüda ühiselt tõelised põhjused välja selgitada.

b)  Näidata, et temast hoolitakse, teda armastatakse ja ollakse tema jaoks kohal.

c)  Olla valmis meeleolu kõikumisteks, olla kannatlik ja valmis ettevaatlikult aitama tema teadvust selitada, et ta võiks jälle endaks saada.

KOKKUVÕTTEKS

Depressioon näitab:

1.  On midagi, mis mind vaevab ja sunnib pingest vabanema. Kui minus on miski surve all, siis olen ma kas end ise surve alla seadnud, midagi alla surunud või lasknud end alla suruda ega ole lubanud oma tegelikul minal esile tulla, pole elanud endaga kooskõlas ja see kõik vaevab mind praegu. Kui ma ei lase sel välja pääseda, plahvatada, siis järgneb sellele sisemine plahvatus ja minu sees pääseb valla negatiivne energia.

2.  Ma olen oma tegeliku mina sügavale alla surunud ja nüüd see rusub mind. See sunnib mind sellesse sügavikku süüvima, et saaksin vaevast lahti. See on vaid üleskutse endaga leppida.

3.  Ma olen end alla surunud, ei meeldi endale, ei julge olla ma ise, ei taha näha tegelikkust ega ole selline, nagu ma tegelikult olen. Aga seni, kuni ma midagi hämarasse nurka silma alt ära sokutan, paisub see seal üha suuremaks ja kontrollimatumaks ja mul tuleb viimaks ikkagi kuhjunud saastaga rinda pista ja see kõrvaldada. Seejuures pühitakse üles palju tolmu ja segadus muutub sellest veelgi suuremaks.

See n-ö "saast" lämmatab üht osa minust, sest see osa minust on valesti kasutusel. Ma ei lase endal süüvida enda olemise sügavusse, sest seal on midagi, millega ma ei taha kokku puutuda ega seda näha. Minu elu muutub seetõttu üha valemaks ja pinnapealsemaks. Ma kaotan enda sügavuse ning seepärast jõuab minuni üha vähem elujõudu ja -rõõmu. Samas ma otsin seda, sest rõõm kuulub minu juurde. Nii muutun ma üha piiratumaks, satun üha suurema surve alla ega suuda enam midagi uut vastu võtta. 

Kehaliselt on selle väljenduseks söömishäired ja puhitused. Minu kaal väheneb, sest kaotan üha enam ennast. Ma muutun osavõtmatuks, sest ma ei lase enda minal elust osa saada. Kõik need vaevused näitavad, et ma pole enda vastu sõbralik.

a)  Mul võib tekkida infarkt või südamepuudulikkus, sest ma tõrjun oma tundeid. Nii elan ma oma nutmata pisaraid välja depressiooni kujul. 
b)  Ajukasvaja või -trauma näitab, et ma vigastan end pidevalt oma mõtetega. 
c)  Krooniline hingevalu annab mulle teada, et kui ma pole mina ise, siis teen ma endale haiget. 

d)  Ajurabandus näitab, et ma halvan ennast oma väärhoiakutega üha enam.

e)  Viirusinfektsioon annab tunnistust sellest, et olen lasknud endasse midagi väära.

f)  Hormonaalsed häired viitavad sellele, et minu majapidamine on korrast ära.

g)  Ravimite tarvitamise tulemusel tekkinud depressioon on üleskutse mitte enam püüda häiret alla suruda, vaid see viimaks ometi kõrvaldada.

Endogeenne depressioon näitab, et see, mida olete kaua alla surunud, pressib nüüd seest välja ja sunnib mind allasurutud asju teadvustama ja lubama. Purse toimub tavaliselt hingelise surve all, kuna ma ei suuda enam täiendavat koormust taluda, sest allasurutud asjad on minu sisemuse segi paisanud. Ma tunnen end hingeliselt tühjana, sest mul on puudu kõige olulisem - mina ise. 

Ma olen apaatne, sest ma ei ela enam ega lase enda mina esile tulla. Ma tunnen end kehvasti ja raskelt, sest sisemine koorem kasvab üha raskemaks. Ma ei suuda midagi tunda, sest olen oma tundeid liiga kaua tõrjunud ja alla surunud. Kuna ma blokeerin ennast üha rohkem, siis ei suuda ma mingil hetkel tunda huvi, kaastunnet ega isegi mitte viha.

Psühholoogiline depressioon on hingelis-vaimne väärhoiak, mille tõttu reageerin ma välistele sündmustele valesti. Ma ei saa enam elamustega hakkama, sest mind rõhub lahendamata asjade koorem. Ma distantseerin ennast toimunust, sest ma ei suuda enam uute asjadega toime tulla, sest minu sees on piisavalt seda, mida ma pean lahendama.

Vanadusdepressioon tekib juhul, kui partneri kaotus suunab meid oma mina juurde, kuid me pole mina ise. Kui partner oli minu elu sisu, kui mina olin osa meist, mitte meie polnud osa minast. Sellisel puhul on depressioon vältimatu. Kui minu elu sisuks oli võim ja väljanägemine ning ma jään mõlemast ilma, siis ei jää mulle (subjektiivselt) midagi, mille nimel tasub elada. Ma tunnen end kõrvaletõrjutuna, sest ma olen end juba ammu kõrvale tõrjunud. 

Ma püüan elule jälle mõtet leida, selle asemel, et olla ise oma elu mõte. Ma olen agressiivne, sest ma suunan oma viha enda vastu. Ma ei kehtesta end piisavalt, sest ma kehtestan end enda vastu. Ma jõuan ja saavutan vähe, sest olen ametis oma sisemiste blokeeringutega ega saavuta seda, mida võiksin saavutada mina ise olles. Ma tõrjun vastutust. Ma peaksin olema aktiivsem, kuid minu sisemine tegevus on tugevdanud üksnes valesid asju. Ma püüan muuta maailma, aga mitte ennast.

MIDA TEHA?

a)  Küsige endalt: kas ma usaldan ennast? Kui ei, siis miks?

b)  Kas julgete olla mina ise või tõmbute tagasi? Miks ja millal?

c)  Kas surute ennast alla (kuidas ja miks)?

d)  Kas teete seda, mida tõepoolest tahate või seda, mida arvate, et peate tegema või mida teised teilt ootavad?

e)  Kas tunnete, et tõepoolest elate?

f)  Kas olete enda üle uhke? Kas seisate enda eest?

g)  Kas tunnete olemasolemisest rõõmu?

h)  Kas elate tõepoolest enda elu?

i)  Kas peate end piisavalt väärtuslikuks, et elada ilusat elu?

j)  Kas suudate lõdvestuda ja elu tõeliselt nautida?

k)  Kas julgen end väljendada ja nutta?

Ainus tee, mis viib depressioonist välja, on olla mina ise. Peate tunnistama enda väärtust ja leida julgust olla mina ise. Pole mõtet elada kättesaamatute ideaalide järgi või nii nagu teised tahavad. Nii satute vaid sügavamale depressiooni mülkasse.

Selleks et terveks saada, tuleb lõpetada depressiooni vastu võitlemine ja hoopis sellesse sukelduda. Üksnes enda olemuse sügavuses on võimalik pista rinda sellega, mida olete nii kaua alla surunud. Vaid seal võib saada vabaks. Seejuures on väga oluline esilekerkivaga teadlikult ümber käia, sellega leppida ja seda uurida.

Millised mõtted ja agressioonid kerkivad esile? Mis kerkib pinnale ja kust see pärit on? Vaid nii saab heita valgust enda sügavusse, valgustada enda olemust, et tuleks nähtavale enda tõeline mina, mis te tegelikult olete.

 

naiste probleemid

MENSTRUATSIOONIHÄIRED JA -VAEVUSED

Kuupuhastus on sügavalt naiselik asi, mis juhib tähelepanu soolisusele, loobumisele, naise rollile ja sünnitusele.

Kui naine pole oma rolliga rahul, tal on probleeme seksuaalvallas või ta pole rahul naise alluva rolliga argielus, siis tabavad teda menstruatsioonihäired. Naine, kes enda huvide tõttu ei soovi leppida selle korduva naiseliku protsessiga, astub vastu loomulikule korrale, reeglipärasusele.

Teraapial peaks kindlasti osalema ka tema partner, sest tal on suur osa naise minapildi kujundamisel või selle rikkumisel.

Menstruatsioonivaevused võivad aga viidata naiseks olemise sisemisele tõrjumisele. See võib olla ühiskondliku rolli ja seisundi või (tulevase) emarolli tõrjumisele.

Teine võimalus on, et naine soovib võimalikult kiiresti last, kuid elutingimused või partneri eitav hoiak ei võimalda rasestuda. Sel juhul on iga menstruatsioon naisele mahamagatud võimalus, mis tekitab pettumust. Ta kannatab mahamagatud võimaluse all ka kehaliselt.

Menstruatsioonivaevused viitavad vähesele valmisolekule uueks tõeliseks ülesandeks. Aeg on küps, aga naine pole valmis ja kaitseb end täiskasvanuks saamise vastu. Ent meie ülesanne on olla alati valmis lasta uuel enda kaudu tõelisuseks ja ilmsiks saada. Seepärast teeb saavutatud staadiumist kinnihoidmine haiget, kui tüdruk ei taha saada naiseks. Enda arendamine tähendab ka vastutuse võtmist, et elujõe voolu mitte takistada.

Valud on üleskutse lasta arengul kulgeda, vabaneda hirmuna väljenduvast teadvuse ahastusest, saada viimaks täiskasvanuks ja mitte ainult vananeda. See tähendab olla vaimselt valmis laskma rõõmuga ellu alati midagi uut või millelgi enda kaudu ilmsiks saada.

Menstruatsioonivaevused on üleskutse elada rohkem kõhuga, mitte keskenduda mõtetele või ettekujutlustele, vaid öelda jah elule sellisena, nagu see on. Menstruatsioonivaevused osutavad ühemõtteliselt vajadusele öelda jah oma naiselikkusele, oma erilisele ülesandele ja proovikivile. Ärge elage enam ettekujutluses endast, vaid elage ise, ärge jääge seisma, vaid nautige teekonda.

MUNASARJAD

Munasarjade ülesandeks on tagada inimsoo kestmine. Eelduseks on siin kehaline kontakt partneriga, valmisolek teist endasse võtta, et üheskoos panna alus millelegi päris uuele.

Selle intiimse kontakti tulemus peaks pärast küpsemisperioodi seest väljapoole nähtavaks saama.

Probleemid munasarjadega näitavad alati, et kehaline kontakt partneriga on häiritud, puudub valmisolek partnerit täiesti endasse võtta, samuti ei suudeta end piisavalt väljendada ja raskused jäävad välja ütlemata.

Ülesanne on ühemõtteliselt selge: taastada ühtsus, suutlikus ja valmisolek teist täiesti endasse võtta, aktsepteerida sellisena, nagu ta on, arendada soovi luua koos temaga midagi uut.

TUPP

Tupp väljendab andumisvõimet, aga ka valmidust ja suutlikkust asju, olukordi ja inimesi vastu võtta. Siit nähtub, kas inimene suudab end piisavalt avada ja kas ta suhtub millessegi kramplikult. Seepärast tuleb meil õppida mitte minevikku takerduma, vaid olema valmis ja suutma vanal minna lasta.

Tupeprobleemide korral tuleb endalt küsida:

a)  Kas ma ei suuda või ei ole valmis end avama ja anduma?

b)  Millises valdkonnas olen ma kramplik?

c)  Kus klammerdun ma vana ja iganenu külge?

d)  Millest peaksin pigem loobuma?

RIND

Naiserind on emalikkuse väljendus. See pakub toitu ja turvatunnet. Rinnad tekivad ühes naiseks saamisega ja on üksnes inimesel sõltumata imetamisest. Need hoolitsevad alalise seksuaalse külgetõmbavuse eest ahvatlevalt ja peenelt.

Rinnad on naiselikkuse väljendus (toiduallikas). Naine võib soovida liiga kaua imetada või suudab anda liiga vähe.

Rinnaprobleemide puhul on partnerlussuhe hingelis-vaimselt häiritud.

Rinnavähk annab kehaliselt tunnistust vastumeelsusest, kibestumisest, vastuseisust või ülitundlikkusest partneri suhtes.

See võib olla abikaasa, aga ka laps, sõber või õpetaja.

Tervenemine leiab aset üksnes siis, kui sellest isikust või olukorrast loobutakse ja aktsepteeritakse seda sellisena, nagu see on - mitte üksnes ei taluta!

FRIGIIDSUS

Kõikide seksuaalsete probleemide taga peitub hirm ja suurmatus tõeliselt lõõgastuda. Frigiidsusel on palju põhjusi, mis vastavad paljuski meeste impotentsuse põhjustele.

Spetsiifilised põhjused on järgmised:

1)  Seksuaalse naudingu juurde kuulub lahutamatult loobumine ettekujutustest, teadvustamisest ja kontrollist. Just kontroll, enesevalitsemine ei lase meil kogeda seksuaalseid naudinguid. Igapäevaelus allasurutud käitumismustrid tulevad esile, kui inimene on ühtaegu erutatud ja kaotanud kontrolli. Hirm hingelise alastuse ja kaitsetuse ees või ka (kujuteldava) piinlikkuse ees, ei lase paljudel naistel end tõeliselt vabalt tunda.

2)  Arusaam sellest, mida "hea tüdruk" teeb ja mida mitte, on paljudel naistel sügavalt juurdunud ja mõjutab käitumist. Mõte sellest, et vaid kõlvatu tunnistab oma naudinguid, muudab igasuguse seksuaalse läbikäimise kramplikuks ja mõjub hävitavalt. Paraku on see arusaam ikka veel laialt levinud.

3)  Naise soovimatus alluda ja mehe tegevusel endale meeldida lasta takistab ühise seksuaalsuse kogemist. Naine peaks naiseliku rolli omaks võtma ja õppima seda õigesti mõistma, et partnerite vahel tekiks harmoonia ja suhe võiks mõlema osapoole jaoks rahuldustpakkuvalt kulgeda.

Igaühes meist peituvad naiselikud ja mehelikud hingeaspektid. Enne kui saate neid mõlemat täielikult arendada, tuleb aktsepteerida neist vähemalt üht - enda soole vastavat. Alles siis, kui see osa saab täielikult elada, on tee edasiseks arenguks vaba.

impotentsus

        Impotentsusel puuduvad bioloogilised põhjused, küll on see aga seotud mitmete hingeliste teguritega.

1)  Impotentne mees samastab end rohkem oma naiseliku poole ja alluva rolliga. Sageli põhjustab impotentsust hirm endas peituva naiselikkuse ees.

2)  Mees tunneb saavutussurvet, "tal peab seisma", ta peab partnerile midagi tõestama või pakkuma. Alles siis, kui mõlemad partnerid teineteist tõeliselt usaldavad ja räägivad oma ootustest, on võimalik see takistus mehe kujutlustest kõrvaldada.

3)  Mees tõrjub teadlikult partnerit.

4)  Süütunne enda või partneri ees, sest ta teeb midagi "räpast". Kõrvalehüppe puhul võib mehele alateadlikult selgeks saada, et oma käitumisega haavab ta naist ja kahjustab üldjoontes harmoonilist suhet. Võib-olla on süütunde põhjuseks mehe (ebareaalne) ettekujutus, et pärast ühe suhte purunemist ei saa ta astuda enam ühtegi uude suhtesse. Selline teatud valu faasis tekkinud "armuvanne" võib uut, tõepoolest kaunist suhet ja selle seksuaalset poolt piirata või häirida.

5)  Alateadlik hirm enda agressiooni ees, sest jõupositsioon, mille mees armuakti ajal võtab, painab teda. Alles siis, kui mees oma rolliga samastub, saab ta seda täita ilma kahetsuse, süütunde või valede ettekujutluste ja ootustega.

6)  Kogenematus, liigne edevus ja puudulik suhtlemine: oleks normaalne, et mõlemal partneril tekib enne vahekorda astumist teineteise vastu usaldus, tuntakse tema soove ja räägitakse talle enda omadest. Kui seksuaalne kontakt leiab aset liiga kiiresti või on mõlemad liiga agarad, et teineteisega rääkida, kui koosolemine on suuremal või väiksemal määral pühendunud, siis võib see kaasa tuua mittemõistmise ja ebakindluse. Ka siin on usalduslik vestlus partneri ootuste mõistmiseks oluline.

MIDA TEHA?

Lahendus eelkirjeldatud probleemile seisneb tunnistamises, et igaühel meist on oma mehelik ja naiselik poolus. Enne kui suudate mõlemad täiuslikkuseni arendada, tuleb end täielikult enda soole vastava poolusega identifitseerida. Alles siis, kui see pool suudab täielikult elada, on tee edasiseks arenguks valla.

mandlipõletik

        Mandlipõletik näitab, et mul on tunne, et midagi koormavat, mille ma pidin alla neelama või pean senini neelama, on muutunud ebapuhtaks. Ma ei taha seda kauem alla neelata, vastu võtta ega saa seda enam aktsepteerida. Mul tuleb tegeleda tugeva, akuutse ja senini tõrjutud konfliktiga.

 

Mandlipõletik võib tekkida siis, kui peate või tahate midagi öelda, kuid ei saa või ei julge ning neelate selle alla. Mandlid on nagu filter, mis tõmbab vale endasse, aga kui peate valeks paljut, mis väljapääsu otsib, siis koormab see filtri üle. Sama juhtub siis, kui te midagi negatiivseks peetut sisse ei lase.

 

Mandlid haigestuvad ka siis, kui tunnete, et teid mõistetakse vääriti ja seega jätate hädavajalikud asjad välja ütlemata, sest subjektiivselt pole sel mingit mõtet. Ent alati tuleb püüda näivuse taga tegelikkust tunnetada. 

 

Meie ülesanne on väljendada enda ainukordsust ja eripära. Siis pole teile vaja seda mandlipõletikuga meelde tuletada.

 

eesnääre

        Eesnäärmevaevused (üldiselt) kuuluvad sagedasemate meestehaiguste hulka. Sageli on selle põhjuseks prostata ehk eesnäärme põletik, prostatiit. Selle reeglina bakterite või viiruste põhjustatud haiguse esmased sümptomid on palavik, alakõhuvaevused, probleemid urineerimisel, öine suurenenud urineerimisvajadus ja vahel ka mädane voolus. Eesnääre on suurenenud ja valulik, seda eelkõige puudutamisel.

Umbes sama sageli esineb sarnaste sümptomitega prostatopaatia. Selle põhjused on alati hingelist laadi, tihtipeale on see seotud lahendamata töö- või pereelustressiga. Seda esineb sagedamini noorematel meestel, kelle seksuaalkäitumine on alles arengustaadiumis. Vanematel meestel on prostatopaatia seotud suhte lõppemise või partneri kaotusega. See on lahendamata hingelise konflikti tagajärg.

Kolmanda rühma moodustavad verevarustushäired. Nende põhjuseks on auto- või mootorrattasõit, ratsutamine või pidev alajahtumine. See avaldub soole-, ristluu-, ja põlvevaevustena ning enneaegse seemnepurske ja potentsiprobleemidena.

Sõltumata akuutsetest haigustest tekib paljudel meestel pärast 40. eluaastat eesnäärme suurenemine, healoomuline kasvaja, mis ahendab kuseteid ja häirib põie tühjendamist. Esimesed märgid sellest on raskused urineerimisel, uriinijoa nõrgenemine ja järeltilkumine, aga ka vajadus öösel umbes iga tunni järel väljas käia. Kui probleemi õigeaegselt ei kõrvaldata, siis võib põide kogunev jääkuriin tungida neerudesse ja kutsuda esile eluohtliku mürgituse.

Eesnäärmevaevused on märk sisemisest survest, mis on seotud neerudega (partnerlus) või lähtuvad neist. Need tekivad enamasti vanuses, kus arvatakse, et "minust pole enam meest". Mees ei suuda enam olla selline, nagu tahaks, ja seda mitte üksnes seksuaalses valdkonnas.

Probleemist vabanemiseks tuleks muuta oma ettekujutlusi ja viia soovid võimalustega kooskõlla. Iga ettekujutlus viib teid oma minast kaugemale. Tuleb lõpetada supermehe mängimine ja vabaneda hirmust, et ei olda enam nii ihaldusväärne kui varem. Selle asemel tuleks rohkem esile tuua oma tegelikku mina. 

Asi pole mitte võõraste või omade ootuste täitmises, vaid selles, et tuleb tahta olla selline, nagu te olete. Inimesel on võimalus ise otsustada, et ta ei pea enam ootustele vastama (olgu siis partneri, laste või ühiskonna omadele), olla iseenda mõõdupuu ja käia oma teed. Kui see õnnestub, siis kaob ka vaevav sisemine surve ja ühes sellega sümptom - eesnäärmevaevused.

reuma

        Reuma on kõige sagedamini esinev ja kalleim rahvahaigus. Seejuures on reuma üldmõiste, mis tähistab tervet rühma liigeste ja lihaste koemuutusi. See haigus on alati seotud põletikega, esinegu need siis akuutselt või krooniliselt. Valud pärsivad liikumisvõimet sedavõrd, et sageli kaasneb haigusega lausa invaliidistumine.

 

Uuringud näitavad, et reumahaiged püüavad juba lapsepõlvest oma agressiivseid impulsse maandada skeletimuskulatuuri kasvava pingega. Reumaatikud suudavad oma tundeid ülihästi valitseda ega suuda oma leina, pettumust ja frustratsiooni normaalselt välja elada. Nii tabab neid viimaks hingelis-vaimne kalestumine ja jäikus, mis tsementeerib agressiivsed tunded kehasse. Seejuures on reumaatik ülimalt vastutustundlik, tagasihoidlik, ent mitte eriti empaatiline. Solvumine, viha ja kibestumine, aga ka enda või teiste tegude halvustamine blokeerivad elujõu voolu ja toovad kaasa jätkuva kehalise jäigastumise ja liikumatuse. Reumaatikud kritiseerivad meelsasti ja on sageli halastamatud.

 

Solvumine, viha, kibestumine ja kättemaksuiha põhjustavad seal, kuhu need alla suruti, põletikulisi protsesse. Pidurdunud energia toob omakorda kaasa ainevahetusjääkide ladestumise kehas. Niinimetatud toksiinid sümboliseerivad lahendamata probleeme. Seega hakkab keha üha enam meenutama lahendamata eluülesannete prügimäge.

 

Enamasti pelgab reumaatik liialt seada küsimärgi alla pilti, mille ta on loonud enda tagasihoidlikkusest, vastutustundlikkusest, abivalmidusest, kuulekusest ja moraalsusest ning pista rinda enda varjukülgedega nagu väiklus, valitsemishimu ja agressiivsus. Reuma on alati märk ülepingutatud soovist kõike juhtida ja teada. See haigus on teostumata domineerimissoov.

 

Kui haige suudaks leppida oma varjuküljega, poleks tal vaja neid püüdlusi alla suruda. Aga kuna need pole hoopiski kooskõlas tema arusaamadega moraalsusest, siis ta mitte üksnes ei tõrju neid, vaid tal tekib ka süütunne, mida ta püüab abivalmiduse ja ohvrimeelsusega kompenseerida. 

 

Sageli tekib uus haiguspuhang just siis, kui ta ei leia selleks ühtegi võimalust. Kuna haige surub oma tõelisi tundeid üha enam alla ja süvendab oma kõrge moraali ja kõrgete nõudmistega kooskõlas olevat hoiakut, muutub tema keha selle hoiaku peegelpildina üha liikumatumaks.

 

 

REUMATOIDARTRIIT

 

Reumatoidartriit ehk liigesereuma puhul valitseb kehalisel tasandil jäikus ja liikumisvõimetus. See näitab, et artriiti haigestunu on ka hingelis-vaimselt liikumissõimetu, muutunud jäigaks või kangekaelseks. Seda haigust esineb sageli just vanematel inimestel. Sellised inimesed ei suuda enam loobuda kindlakskujunenud arvamustest, nii jäävad nad ka kehaliselt jäigaks ja kangeks. 

 

Samuti esineb artriit sageli paralleelselt jäiga suhtumisega ümbritsevasse. Samamoodi nagu kehaline artriit reageerib soojusele, nii reageerib ka hingelis-vaimne sisemisele soojusele ja vaimsele toetusele. Nii on võimalik kivinenud mõtlemisest vabanedes lahti saada ka füüsilisest jäikusest. Karmid normid ja piiravad ettekujutlused kaovad ja keha muutub uuesti vabaks ja painduvaks.

 

Reumatoidartriit näitab mulle, et püüan tegelikkuse asemel elada mingite ettekujutluste või ideaalide järgi. See annab teada, et olen jäänud kinni oma seisukohtadesse, arvamustesse ja ideedesse. Ma usun teadvat, kuidas elu peab käima, selle asemel et silmad lahti teha ja vaadata, kuidas see tegelikult käib.

 

Tegelikult on liigesepõletik isemeelsuse tagajärg, sest ei suuda eluga kaasa minna, olla liikuv ja paindlik.

 

Artriidihaige peab õppima end taas avama ja laskma end uutel harjumatutel asjadel liikuda, et ka välispidiselt jälle painduvaks ja liikuvaks muuta. Ta peab tunnistama, et pole tegelikult elanud, vaid on püstitanud dogmasid ja elanud nende järgi. Kui ta aga mõistab, et kunagi pole liiga hilja astuda hädavajalik samm ja selleks on vaja vaid pisut pealehakkamist, siis on tal reaalne võimalus terveks saada. Reumatoidartriit on üleskutse elada sisemise tarkuse keskpunktis, mitte enam soovides teisi muuta, vaid muuta iseennast.

 

Haigel puudub soojus, sest ta pole elanud ega armastanud. Tõeline armastus ei saa eksisteerida dogmades, piltides ja ettekujutlustes, vaid elavalt siin ja praegu. Artriidihaige peab mõistma, et ettekujutlused lahutavad teda tegelikkusest.  

 

Ta on ise võtnud endalt vabaduse ja vaid tema ise saab seda endale tagasi anda ja olla jälle mina ise. Peab õppima olema sallivam ka enda vastu, ta suudab end jälle avada ja elul end liigutada lasta. Mul on kohustus olla selline, nagu ma praegu olen, nautida seda, kuidas elu mind liigutab ja lubada enda juurde kõiki oma tundeid.

 

Kes end avab, sel pole vaja enam haigust maha suruda.