Hallutsinogeenide mõjul toimuvad muutused
tunnetuses, st selles, millisena inimene tajub oma ümbrust ja omaenda
mõttekäike. Kui aine mõju on nõrk, võib tunduda, et aistingud, näiteks valgus-
ja heliaisting, muutuvad intensiivsemaks. Hallutsinogeeni tugeva mõju all
olevale inimesele võivad ümbritsev maailm ja omaenda keha tunduda teistsugused.
Väga tugeva mõju all võib omaenda mina hoopis lahustuda, saada n-ö universumi
osaks või täituda kummaliste piltide ja helidega. Elamusi võib tajuda kui
transiseisundit või kui sügavat religioosset elamust, vahel jääb isegi mulje, et
teadvus lahkub kehast. Elamused võivad muutuda ka ängistavaks, kui oma isiksus
tundub olevat täiesti lahustunud.
Enamikul hallutsinogeenidel on kesknärvisüsteemi ergutav toime, mille tunnuseks on pulsi sagenemine ja pupillide laienemine. Väikese annuse korral ilmneb hallutsinogeenide mõju 5-15 minuti möödudes. Joove kestab 4-12 tundi, suurte annuste manustamise korral ka kuni 24 tundi.
_____________________________
KÄRBSESEEN
LOOMINGULE
Peeter Laurits
www.peeterlaurits.com/
Ettekanne rahvusvahelisel ehtekunsti festivalil
"Nocturnus"
6.-9. septembril 2001 Pädaste mõisas.
1.
Kavatsen rääkida oma kogemustest hallutsinogeense
seene Amanita Muscariaga http://et.wikipedia.org/wiki/Punane_k%C3%A4rbseseen , punase kärbseseenega, mida ma nüüdseks olen tarvitanud üle
kümne aasta.
Esimest korda sõin seda seent koos Leeloga lõuna
eesti metsades. Peatusime ühes vana vesiveski kõrval asuvas talus, pärast
seenelkäiku sõi kumbki toorelt kaks noort ja ühe vana kübara. Umbes tunni
möödudes muutus seente algselt väga meeldiv maitse mu suus vängeks ja tekkis
kerge iiveldus koos käte värisemisega. Süljevoolus suurenes järsult. Samal ajal
tabas meid mõlemaid vaimustav eufooria, vaatasime aknast õuel siblivaid kanu
nagu komöödiafilmi ja naersime silmad märjaks. Algselt ei kogenud me midagi
hallutsinatoorset või üleloomulikku, lihtsalt kõik, mida me nägime, omandas
erilise absurdse pidulikkuse ja tähendusrikkuse. Meeled järjest teravnesid,
värvid muutusid eredamaks ja läbipaistvamaks. Samas oli järjest raskem oma pilku
millelegi fokuseerida. Teisel pool järve askeldasid kaks punastes kuubedes meest
traktori kallal. Äkki hakkasid nad meie poole liikuma ja libisesid kiiresti üle
järvevee. Meiepoolsele kaldale jõudes kadusid nad lihtsalt silmist. Umbes kahe
tunni möödudes pärast seente söömist olime mõlemad muutunud uniseks ja heitsime
magama.
Uni oli mul väga selge ja detailirohke, lendasin
taevas tihedates rünkpilvedes ja tantsisin nendega kaasa, püüdes järgi aimata
nende liikumist. Kui ma üles ärkasin, oli Leelo juba majast välja läinud, uni
oli kestnud mõned tunnid. Läksin välja ja kogesin seniolematut meeleselgust ja
nõiduslikkust. Ennistine selge suvepäev oli asendunud tiheda pilvisusega, vihma
ei olnud sadanud, aga kõik lõhnad olid tuntavalt vihmajärgsed. Kõik mu ümber oli
tavaline, tuttav maastik, aga muutunud oli minu vahekord kõiksusega. Kui ma
vaatasin pilvi või puid, siis need liikusid minu pilgu taktis. Ma ei saanud aru,
kas mina liigutan oma pilguga pilvi, või liigutavad minu pilku pilved. Kõik oli
ergastatud ekstaatilise harmoonia tundest. Hingelised probleemid ja küsimused,
mis mind varem vaevasid olid ühtäkki lahustunud või leidnud omale selgeid
vastuseid. Niisugune ergastatud seisund kestis õhtuni, kui ma magama
läksin.
Järgmisel hommikul hakkas ergastatud olek tasapisi
lahtuma, jättes endast järele tohutu laviini mõtteid ja aistinguid, milliseid ma
ennem kogenud ei olnud. Leelo elamused sellest korrast, olid üldjoontes
sarnased.
Ma ei kavatse piirduda üksnes oma isiklike
toksikoloogiliste elamuste ja hallutsinatsioonide kirjeldamisega. Tegemist on
iidse šamaaniseene ja mõistatusliku kultuurinähtusega, mis on levinud peaaegu
kogu Euraasia mandril ja suurel osal Ameerikast. Paljud rahvad suhtuvad
punasesse kärbseseende kui üleloomulikku olendisse, kellega on võimalik suhelda,
ning saada temalt teadmisi, abi või kaitset. Tutvustades eri kultuurides
käibinud kärbseseene tavandeid ja uskumusi tsiteerin kohati otseselt, kohati
kaudselt Maret Saare http://et.wikipedia.org/wiki/Maret_Saar ,
Terence McKenna http://en.wikipedia.org/wiki/Terence_McKenna ja teiste etnograafide töid.
2.
Et kärbseseen on tuntud niivõrd laial areaalil, mis
hõlmab peaaegu kogu põhjapoolkera parasvöötme, on eri rahvaste seas kehtinud
väga erinevad seene tarvitamise traditsioonid. Neenetsite, sölkuppide ja kettide
juures on seent tarvitanud vaid vastava initsiatsiooniga isikud - šamaanid -
sakraalsete toimingute puhul, kogukonna lihtliikmete jaoks on seene tarvitamine
olnud tabu. Handid, mansid, tšuktšid, korjakid, jukagiirid tšuvantsid,
itelmeenid ja eskimod on sallinud kärbseseene söömist ka terve kogukonna lõikes,
nii raskete tööde hõlbustamiseks kui ka pidujoobe saavutamiseks.
Suured on erinevused ka seente manustamisviisis.
Enamus rahvastel on seente söömisega seotud täpseid reegleid ja tavandeid, mis
väljendavad austust ja abistavad kontakti saavutamist seenevaimuga. Paljud
rahvad söövad seeni toorelt, mõnikord ka otse metsas. Enamasti kõnetatakse seent
ja pöördutakse tema poole vabandustega korjamise pärast, palutakse temalt abi,
või selgitatakse põhjuseid, miks seene poole pöördutakse. Mõnel pool tantsiti
austuseks seenele, mõnel pool ei tohtinud seene läheduses rääkida, seenevaimude
poole tuli pöörduda mõttes.
Seent võib manustada värskena, praetult või
keedetult, kuivatatult, tõmmisena vees, marjamahlas või piimas, juua kärbseseent
söönud inimese pissi või süüa kärbseseenega mürgitatud põhjapõdra liha. Mõnikord
söödi üksnes seenekübara pealmist punast kilet, mõnikord üksnes kübarad või
keskmine osa, kus kübar varre külge kinnitub mõnikord kübar koos varrega. Seen
kas neelati närimata ja loputati veega alla, neelati pärast suus närimist või
näriti ja ainult sülg neelati alla või mälusid seent ainult naised, alla aga
neelasid selle mehed.
Kärbseseene kuivatamist, seent söönud inimese pissi
joomist või seent söönud looma liha söömist võib seletada Gordon Wassoni
väitega, et kärbseseene kahest põhilisest toimeainest on psühhotroopne
üksnes muscimol, teine toimeaine, muscariin, põhjustab
peamiselt iiveldust, oksendushoogusid, värinaid ja krampe. Muscariin aga
osaliselt laguneb kuivatamisel ja termilisel töötlemisel, samuti läbides
doonorisiku või -looma ainevahetuse, mistõttu pissi või liha tarvitav šamaan
ulatub varjudemaailma ilma painavate kõrvalnähtudeta.
Üldiselt peetakse noori, alles kumeraid kübaraid
vanadest kangemaks. Mõnel pool on öeldud, et noored kübarad on tugevamad energia
andjad kestva pingutuse puhul, vanadest kübaratest jälle on tõhusam abi
vaimudega suhtlemisel. Levinud on ka uskumus, et paarisarvu seente söömine on
riskantne, seenevaim võib sellisel juhul inimese üle võimust võtta. Tavaline,
kirjanduses viidatud kogus kõigub 1 ja 11 kübara vahel, isiklikust kogemusest
võin väita, et söödud seente hulk ei mõjuta märkimisväärselt tripi intensiivsust
ja sügavust.
Tähtsamaks kui manustamisviisi või kogust tuleb
igal juhul pidada eelhäälestust. Olen korduvalt kogenud, et ebakindlalt
häälestunud või ebaõnnestunud kontekstis seent tarvitanud inimesed ei saavuta
peale värinate ja oksendamise mingeid muid elamusi. Ka kõik mu katsed süüa seent
linnas on haledalt luhtunud. Pean väga oluliseks, et kärbseseent tarvitatakse
samas keskkonnas, kus ta on kasvanud. Arvan, et seenemaagia esmaseks osaks ei
ole mitte keemiline mürgitus, sellest räägib ka seenetripi sõltumatus söödud
kogusest. Paistab, et seenes leiduv keemiline ühend on üksnes päästikuks, mis
vallandab teisenenud kontakti ümbritseva biosfääriga - taime-, looma-, ja
haldjariigiga. Seene põhjustatud nägemused on haruharva kosmilist või
abstraktset laadi nagu paljude keemiliste hallutsinogeenide omad, enamasti on
need nägemused looduslikku või müütilist laadi. Seetõttu on suureks abiks
unenägemise ja hallutsinatsioonide ajal viibida samas looduslikus keskkonnas, et
saavutada kontakt seenevaimudega.
Toivo Vilho Lehtisalo on meieni toonud neenetsite
selgituse: “Õnnestunud tagajärgedega saab seent süüa ainult see, kes on tuttav
kärbseseene olemusega; kui ta oma nägemustes ei suhtle kärbseseene vaimudega
õigesti, siis võivad need ta surmata või eksitada ta pimedusse.”
Enamasti kaasnevad kärbseseene söömisega rituaalid,
kus teatatakse kärbseseenele tema tarvitamise eesmärk, vabandused ja
austusavaldused seenehaldjatele ning sõnutakse ohutised varjuilmast tervena
tagasipääsemiseks. Paljudel rahvastel on selleks vastavad laulud ja tantsud.
Seene söömist käsitatakse enamasti kärbseseene vaimu kutsumisena enese sisse,
enese ja seene samastumisena. Mõnikord käsitatakse kärbseseene söömist mitte
isikliku tahteavaldusena, vaid seene initsiatiivi või sundusena, millele tuleb
alluda. Usutakse, et seeneseisundis saab suhelda vaimudega, surnud inimeste
hingedega, näha tulevikku või minevikku, ravida haigeid, selgitada hädaolukorra
põhjuseid ning väljapääse ning külastada erinevaid maailmu. Pärast vastavate
loitsude ja riituste sooritamist ning kärbseseene manustamist jääb šamaan
harilikult magama. Mõnikord unes ja mõnikord pärast ärkamist toimub suhtlemine
kärbseseenevaimudega, kes ilmutades ennast kultuuriti väga erineval kujul,
annavad kas laulu või jutu teel teada, mida šamaanil vaja või juhivad teda läbi
erinevate maailmade.
Kokkuvõtteks võib öelda, et erinevate rahvaste
juures on kärbseseene tarvitamise, sellega seotud uskumuste ning saavutatud
seisunditekirjelduste seas lõputu hulk variatsioone ning vähe kokkulangevusi
detailides. Selles pole ka midagi imelikku, kui silmas pidada kui paljud eri
kultuurid on kärbseseent pühaks taimeks pidanud ning teda rituaalselt
tarvitanud.
Lisaks väidavad farmakoloogid, et kärbseseenel on
arutu hulk geneetilisi teisendeid ning tema keemiline koostis võib kõikuda väga
laiades piirides, sõltuvalt kasvukohast ning ilmastikutingimustest.
Kõikide kärbseseenele pühendunud kultuuride puhul
on tunnuslikuks siiski üks oluline kokkulangevus - kõik nad suhtuvad
kärbseseenesse, kui maagilisse, jumalikku või mõistuslikku eluvormi, kellega
suhtlemisel tuleb üles näidata lugupidamist ning ettevaatust, kuid kes oskab
näidata lahendusi inimesele endale ülejõu käivatest olukordades.
3.
Nüüd räägin ma teile ühest huvitavast hüpoteesist
inimevolutsiooni vallas, mida teaduslikult tõestada pole veel õnnestunud, aga
mis seeni või teisi hallutsinogeenseid taimi kogenud inimestele peaks siiski
huvi pakkuma.
Eristades inimesi loomariigist, rõhutakse peamiselt
inimteadvusele tuues esile kas kultuurilisi tunnuseid:
• lingvistiline ja sümboolne osavus,
• tööriistade kasutamine,
• kogemuse talletamine epigeneetiliselt laulude, tekstide, kunsti ja ajaloona või siis neurofüsioloogilisi tunnuseid.
• Inimese närvisüsteemi erakordselt suur maht ja komplitseeritus, mis võimaldab koordineerida eelpool mainitud lingvistilisi protsesse
• ning sooritada keerukaid motoorseid tehteid nagu tagajalgadel käimine samaaegselt esijalgadega tööriistu manipuleerides, kõnelemine ja kirjutamine.
• tööriistade kasutamine,
• kogemuse talletamine epigeneetiliselt laulude, tekstide, kunsti ja ajaloona või siis neurofüsioloogilisi tunnuseid.
• Inimese närvisüsteemi erakordselt suur maht ja komplitseeritus, mis võimaldab koordineerida eelpool mainitud lingvistilisi protsesse
• ning sooritada keerukaid motoorseid tehteid nagu tagajalgadel käimine samaaegselt esijalgadega tööriistu manipuleerides, kõnelemine ja kirjutamine.
Arheoloogilised andmed ütlevad, et umbes kolm
miljonit aastat tagasi hakkas inimese evolutsiooniprotsess kulgema ennenägematu
tempoga. Kui üldiselt võtab tühistegi geneetiliste mutatsioonide kinnistumine
miljoneid või kümneid miljoneid aastaid, siis sedapuhku suurenes inimese peaaju
maht kolme miljoni aasta jooksul rohkem kui kolmekordseks, inimese eellased
tõusid tagajalgadele, kasvatasid omale haarava pöidla, hakkasid kasutama
tööriistu ning võtsid kasutusele tule. Sellisele tempole ei leidu elu ajaloos
vastet, ning seni pole veel keegi suutnud näidata, mis põhjustas niivõrd järsu
ja resultatiivse evolutsioonilise hüppe.
Terence McKenna pakub välja hüpoteesi, et inimese
eellaste neurofüsioloogiline ja kommunikatiivne areng said käivitava laengu
kokkupuutest psühhoaktiivsete taimedega, et mõistatuslikuks puuduvaks lüliks
evolutsiooniredelil on hoopis mõni taimne eluvorm, mille partnerlusest
inimpsüühikaga on alguse saanud pöördelised muutused kesknärvisüsteemis. Paljud
hallutsinogeensed taimed, sõltuvalt doosist, võivad
• teritada nägemist,
• stimuleerida kesknärvisüsteemi,
• suurendada kokkukuuluvustunnet ja seksuaalsust
• ning anda ekstaatilisi elamusi tavatute intuitsioonipursete ning transtsendentaalse tajuga.
• stimuleerida kesknärvisüsteemi,
• suurendada kokkukuuluvustunnet ja seksuaalsust
• ning anda ekstaatilisi elamusi tavatute intuitsioonipursete ning transtsendentaalse tajuga.
Kõik need tunnused, nii üksikutena kui üheskoos võetuna, pidid suurendama inimeellaste kohastumuslikku potentsiaali, intensiivistama keskkonnataju ning grupisidemeid, suurendama sündivust ning andma kaifivatele ahvigruppidele evolutsioonilisi eeliseid mittekaifivate ees. Kõige olulisema aspektina pidi psühhoaktiivsete taimede pidev tarvitamine tekitama kollektiivse gnoosise, mis võis lõpuks viia keele tekkeni.
Uudiseks ei tohiks olla seegi, et enamus
hallutsinogeenseid aineid mõjutavad kõige tugevamini just kõnekeskusega seotud
ajuosi - ajukoort ja Broca piirkonda, mis tegelevad otseselt märksüsteemide ja
sümboolsete protsessidega. Paljud neurofüsioloogid võtavad tõsiselt võimalust,
et kokkupuude hallutsinogeensete taimedega võis olla katalüsaatoriks kõne
tekkele.
Henry Munn http://en.wikipedia.org/wiki/Henry_Munn kirjutab oma essees “The Mushrooms of Language”
http://www.druglibrary.org/schaffer/lsd/munn.htm
• Language is an exstatic activity of signification. Intoxicated by the mushrooms, the fluency, the ease, the aptness of expression one becomes capable of are such that one is astounded by the words that issue forth from the contact of the intention of articulation with the matter of experience. The spontaneity the mushrooms liberate is not only perceptual, but linguistic. For the shaman, it is as if existence were uttering itself through him.
Antud hüpoteesil on nii vastaseid kui pooldajaid,
kumbalgi poolel ei ole korda läinud seda ei tõestada ega ümber lükata. Nii
kaugest ajast on väga raske leida mingit vettpidavat tõendusmaterjali. Igaljuhul
pole see hüpotees pooltki nii napakas kui variant, et mingid maavälised
tsivilisatsioonid on rajanud siia oma sordiaretusjaama või et mingid pärdikud,
puhtjuhuslikult, selgest igavusest, tegid üles tule, nokitsesid valmis mõned
tööriistad ja hakkasid oma surnuid matma.
4.
Kui lähtuda Terence MacKenna hüpoteesist, et
reflekteeriva teadvuse, inimkeele ja seeläbi tsivilisatsiooni teke on seotud
hallutsinogeensete taimede tarvitamisega, siis tekib küsimus, millistega nimelt
- missugused taimed võivad pretendeerida kaasautorlusele inimkonna praeguse
ontoloogilise staatuse osas.
Kuna inimkonna algkoduks on üksmeelselt tunnistatud
Aafrika rohtlad, siis peavad need olema taimed, mis esinevad Aafrika mandril,
võimalikult laialdasel territooriumil. Nende hallutsinogeenne mõju peab ilmnema
ilma eelneva töötlemise või fermenteerimiseta, kuna hüpoteesi järgi sai
tehnoloogiline ja intellektuaalne hüpe alguse just nende mõjul.
Pärast neid piiranguid jääb sõelale üsna vähe
kandidaate, sest võrreldes Uue Maailmaga on Aafrika hallutsinogeensete liikide
poolest üpris vaene. Kõne alla võivad tulla üksnes psilocybini ja psilocini
sisaldavad seened, ibogaiin http://en.wikipedia.org/wiki/Ibogaine ning mõned DMT-d sisaldavad rohttaimed. DMT vastu räägib tõik, et
selle kontsentratsioon rohttaimedes on üsna madal. Tabernanthe iboga jällegi ei
ole rohtlataim.
Seente, suurima
tõenäosusega Psilocybe cubensise http://en.wikipedia.org/wiki/Psilocybe_cubensis ,
tänapäevalgi populaarse maagilise seene poolt näivad rääkivat paljud faktorid.
Seen on laialdaselt levinud eelkõige rohtlates. Peale psühhotroopsuse ei ole tal
teisi toksilisi mõjusid. Ta on kergesti äratuntav ning psühhotroopsus avaldub
ilma mingi eeltöötlemiseta. Teda on hõlbus säilitada kuivatatult. Kuna Psilocybe cubensis vajab kasvamiseks veisesõnnikut, siis on
ülimalt tõenäoline, et rohtlates sõraliste karjade järel hulkuvad nomaadid
leidsid neid massiliselt ilma erilise vaevata.
Tõendust, et esimesteks psühhotroopideks võisid
olla seened, annavad ka kaljujoonised. Paljud kujutised koopakunsti vanimatest
kihistustest kujutavad üheskoos veiseid, seeni ja “seenemehikesi”. Nii
Jean-Dominique Lajoux kui Henry Lhote ekspeditsioonid Tassili’n’Ajjeri
koobastikesse Põhja-Aafrikas on kopeerinud rohkem kui 15 000. aasta vanuseid
kujutisi, mis viitavad selgelt seentega seotud kultuse olemasolule.
5.
Euraasia mandrilt on leida juba tunduvalt täpsemaid
ja üksikasjalikumaid tõendeid hallutsinogeensete seente süstemaatilisest
tarvitamisest ning sellega seotud kultustest. Vanimates Indo-Euroopa päritolu
tekstides - sanskritikeelsetes Vedades - mainitakse korduvalt maagilise toimega
taime - Soma http://en.wikipedia.org/wiki/Soma
. Rigveda koosneb 120 hümnist Somale - taimele ja jumalale. Soma kultus oli
Vedade rituaali keskne osa, ekstaatiline nägemuslik intoksikant, mille poole
pöörduti sellises ekstsentrilises palvuses:
Where there is eternal light, in the
world where the sun is placed,
in that immortal imperishable world place me,
O soma ...
Where life is free, in the third heaven of heavens,
where the worlds are radiant, there make me immortal ...
Where there is happiness and delight,
where joy and pleasure reside,
where the desires of our desire are attained,
there make me immortal.
in that immortal imperishable world place me,
O soma ...
Where life is free, in the third heaven of heavens,
where the worlds are radiant, there make me immortal ...
Where there is happiness and delight,
where joy and pleasure reside,
where the desires of our desire are attained,
there make me immortal.
Etümoloogiliselt lähedase nimega taimest Haomast
räägitakse ka Iraani Zoroastriitide tekstides, seal aga juba repressiivses
kontekstis. 600. aastat e.m.a. kehtestatud monoteistlikus õpetuses, kus
dualistlikku, tõest ning valedest koosnevat maailma valitseb Ahura
Mazda http://en.wikipedia.org/wiki/Ahura_Mazda oma tulealtarilt, ei olnud loodusmaagia jaoks enam kohta ning
Zoroaster http://en.wikipedia.org/wiki/Zoroaster paneb Haoma kultuse vande alla. Vanu pühimusi ning loodusvägesid ei
ole aga nii kerge murda ning hilisemates, Zoroastri järgsetes Zoroastriitide
tekstides, võtab Haoma oma aukoha taas sisse.
Soma tähenduse üle on palju vaieldud. Tänini ei ole
üksmeelt, mis taime silmas peeti, hüpoteetilisi kandidaate on kaalutud mitmeid,
cannabisest efedrani. Arutelu on kaalukamaks muutunud 1960-70 alates, võrdleva
keeleteaduse arenedes ning kui valdavaks muutusid interdistsiplinaarsed
uurimissuunad. S.t. kui bioloogid, lingvistid, farmakoloogid ja etnograafid
hakkasid omavahel mõtteid vahetama.
Etnomükoloogia, teaduse, mis uurib seente
kasutusviise ning nendega seotud pärimust, rajasid Gordon ja
Valentina Wasson http://en.wikipedia.org/wiki/R._Gordon_Wasson . Nemad olid ka esimesed, kes pakkusid välja, et müütiline Soma võib
olla amanita muscaria - punane kärbseseen. Nende poolt kokku kantud
tõendusmaterjal on massiivne ja toetub asjassepuutuvate keelte võrdleval
analüüsil ja etümoloogial, Veda tekstide lähiuuringul, ja botaanilistel ning
farmakoloogilistel tõsiasjadel.
On ka tõsiasju, mis räägivad vastu hüpoteesile, et
Soma all on silmas peetud just punast kärbseseent, amanita muscariat. Esiteks
muidugi Amanita ülisuur geneetiline ja keemiline variatiivsus, mistõttu
ekstaatilise elamuse saamine tema abil ei ole kunagi garanteeritud. Teiseks on
punane kärbseseen Iraani platool ja Indias küllaltki harv liik, mistõttu Terence
McKenna meelest näib selle seene massiline tarvitamine vanade Indo-Eurooplaste
poolt üsna kahtlane.
Selle asemel pakub ta välja oma hüpoteesi, et
punase kärbseseenega võisid Indo-Eurooplased tutvuda oma algkodus Musta Mere
ümbruses, puutudes kokku põhjapoolsete Soome-Ugri hõimudega. Liikudes India
suunas, segunesid Indo-Eurooplased lõunapoolsete seenekultuse tüüpidega ja
võtsid omaks Psilocybe cubensise. Sellisel juhul jääb
Punane kärbseseen spetsiifiliselt Soome-Ugri, Siberi ja mõnede Põhja-Ameerika
Indiaani hõimudega seotud kultusseeneks. Seal on ta aktiivses tarvituses tänase
päevani.
6.
Küllap mõnigi on pead murdnud, miks Punast
Kärbseseent peetakse nii üksmeelselt surmavalt mürgiseks, ehkki näiteks Eestist
ei ole teada ühtegi surmaga lõppenud mürgitusjuhtumit. Põhjus on lihtne.
Kärbseseen on tabualune taim ja tabu toimib. Kärbseseene tarvitamine on
psüühiliselt riskantne, vajab ettevalmistust ning pühendumist, seetõttu on
targem reserveerida selle tarvitamine šamaanidele ning hoida laiem publik temast
eemale. Teine põhjus, miks psühhotroopsed taimi tabu all hoitakse, on see, et
nagu sekski, juhivad nad meid meie põlvnemise ja päritolu müsteeriumile väga
lähedale ja domineerimisühiskonnad eelistavad nende müsteeriumide salapära ära
kasutada endi huvides, mütoloogia või reklaami kaudu ning sulgeda algallikas
jurisprudentsi pitseritega.
Nii või teisiti on kõigil aegadel leidunud šamaane
ja ketsereid, kes piirangutele vaatamata käivad joomas algallikaist ja hoiavad
alal aastatuhandete pikkust traditsiooni. Kahjuks on neist talletunud äärmiselt
vähe pärimust. Enamik Siberi šamaane tapeti juba ennem II maailmasõda NSVL
koonduslaagrites. Seetõttu tuleb praegu traditsiooni taastada praktiliselt
tühjalt kohalt.
Paradoksaalselt tuleb siinkohal appi seen ise.
Douglas Rushkoff http://en.wikipedia.org/wiki/Douglas_Rushkoff oma kultusteoses “Cyberia”, võrreldes erinevaid psühhotroope, tuleb
järeldusele, et mida lühema ajalooga on hallutsinogeen, seda kitsam on piirkond,
kus ta aitab navigeerida. Austusväärse ajalooga seened ja kaktused kannaks nagu
kaasas eelnenud tarvitajate kogemusi, ning transiseisundis on võimalik neile
lähedale pääseda. Seda tunnet olen ka ise kogenud, kärbseseenega vähem (sest
enamasti kulub hulk energiat iiveldamisele jt. füsioloogilistele vaevustele)
Psilocybe cubensisega rohkem. Lisaks seenemehikestele
võivad ilmuda ka mitmesugused teised vaimolendid, kui nad ka otseselt ei räägi,
siis vahendavad nad teadmisi ja kogemust mingil muul viisil. Seda fenomeni ei
oska ma tänapäevase teaduse foonil seletada kuidagi teisiti kui Rupert
Sheldrake’i http://en.wikipedia.org/wiki/Rupert_Sheldrake bioloogilise kommunikatsiooni- ja morfogeneetilise
väljateooriaga.
Nendes teadvuse seisundites, kuhu punane kärbseseen
on mind juhatanud, on väga raske vahet teha tegelikkusel ja unel. Õigupoolest
kaob see vastandus. Tegelikkus muutub millekski dreamtime sarnaseks. Minu teada
kõigi Austraalia rahvaste mütoloogia keskseks põhimõisteks on Aranda k.
Altjiranga , ingl k. Dreaming v. Dreamtime ehk eesti keeles muinasuni. Muinasuni
märgib niihästi kauget muinasaega, mil tootemlikud esivanemad lõid maailma ja
mil said alguse pärimused, kui ka põlvest põlve edasiantavat informatsiooni,
traditsiooni ennast; ühtlasi võib see olla transilaadne seisund, milles
muinasune-aeg justkui ärkab uuesti ellu, aegadetagune pärimus muutub vahetult
kaasaegseks ja maailma loomise tööd on teatud mõttes võimalik
jätkata.
Selline kogemus on olnud eriti tugev just
kärbseseene puhul eriti siis kui tarvitada teda samas looduslikus keskkonnas,
kus ta on kasvanud. Koos seenevaimuga muutub kontaktseks kogu loodus, iga
lehekese ümber on helendav nimbus, taimed, elukad ja haldjarahvas annavad
vihjeid ja juhatusi ekstaatilise õndsuse leitsakus. Minu arvates on see
muinasjuttudest teada seisund, kui inimene omandab mingitel asjaoludel näiteks
lindude keele. Täiesti erilised mõõtmed võib omandada seeneteekond siis, kui
sinna kaasa võtta mõne tuttava looma. Olen seal käinud nii oma koera ja kassiga.
Loomadele ei ole vaja seent sisse sööta, nemad korjavad selle üles otse eetrist,
piisab kui nende peremees on tarvitanud ja neile lähedal püsib. Sellises
seisundis on nad näidanud mulle asju, millele mul üheski seisundis ligipääsu ei
ole.