kolmapäev, 28. mai 2014

Iiobi raamat kui tarkuskirjandus

        „Iiobi raamatu” http://www.apollo.ee/iiobi-raamat.html eksistentsiaalne ja teoloogiline sügavus kui ka mõju teoloogia ajaloole ja maailma kultuurile on suur. Iiobi raamatu lugemine puudutab igaühte meist, sest kannatus nagu ka eksistentsiaalne küsimus „miks?“ ei lähe meist ühestki mööda. Iiobi raamat kõnetab eriliselt kõiki, kes mõtlevad Jumala ja maailma või enda suhte üle, sest suhe Jumalasse ei ole kunagi lihtsalt defineeritav. See viimastel sajanditel enne Jeesust kirjutatud teos on põhjustanud palju arvamusi ja tõlgendusi, milliseid on kirja pandud juba Iiobi raamatusse endasse, rääkimata arvukatest kommentaaridest rabide ja kirikuisade sulest. Sügav eksistentsiaalne ja teoloogiline dimensioon on pakkunud ainest üha uutele kirjanduse, kujutava kunsti, muusika ja filosoofia teostele, aga jõudnud ka tavakeele väljendivarasse. Nimetagem vaid Johann Wolfgang von Goethe „Fausti“, William Blake’i Iiobi raamatu illustratsioone, Artur Kapi oratooriumit „Hiiob“, Carl Gustav Jungi teost „Vastus Iiobile“ ning paljudes maailma kultuuriruumides kasutatavat väljendit „Iiobi sõnum“.
 
Iiobi raamat kui tarkuskirjandus
 
Iiobi raamat loetakse koos Õpetussõnade ja Koguja raamatuga, apokrüüfidest veel eriti Jeesus Siiraki, aga ka Saalomoni Tarkuseraamatuga tarkuskirjanduse hulka. Seda muistses Lähis-Idas ilmselt kõige rahvusvahelisemat žanri tähistatakse Vanas Testamendis terminiga håkmā ehk lihtsalt „tarkus“. Mõiste on aga etümoloogiliselt esmajärjekorras seotud oskustega: „tark“ hakam on keegi, kes on treenitud, kes oskab midagi, näiteks käsitööd. See sobib kokku tõigaga, et tarkuskirjandus moodustas märgatava osa (väheste) kirjutada ja lugeda oskavate inimeste kooliteest, kuuludes traditsioonilise koolihariduse juurde. Seega ei tähenda tarkuskirjandus mitte ainult teatud sisu, vaid ka oskusi. Iiobi luule vormis poeemi autorid on olnud kahtlusteta tarkuskirjandusliku (oskus)traditsiooni väärikaimad esindajad.
 
Vana Lähis-Ida õpetuskirjanduse keskmes ei ole iseloomulikult mitte Jumal ja tema tegutsemine ajaloos, vaid üksikinimene, tema suhe maailmaga ja jumalatega. Kõige rohkem küsitakse, kuidas peab inimene käituma jumala ja kaasinimeste ees ja mil moel kuulub inimene jumalikku maailmakorda. Nii on lihtsast elutarkusest, näiteks lühikestest käitumisnorme kirjeldavatest vanasõnadest välja kasvanud maailma ja ühiskonna korrapära ehk harmoonia ideaal, vrd heebrea šālōm „rahu“, „harmoonia“, „terve“. Eeskujuks ja autoriteetideks on hõimu vanemad, kelle elukogemus on keskmisest kõrgem, ning kuningaõukondade ja templi kirjatundjad, väljaõppinud „targad“ ja ametnikud.
 
Kahtlemata kuulus kõikide tarkade eesmärkide hulka maailmas valitseva harmoonia ja korra eest hoolitsemine. Samas nähti maailma dünaamilisema ja seletamatumana, kui näiteks teo ja tagajärje seos seda võimaldas. Iiobi poeemi autor vaevalt et esindas midagi põhimõtteliselt uut muistse Lähis-Ida mõistes, temagi võttis skeptilise meele loomulikul kombel õpetajatelt üle. Kui maailma vaatlemise viis on ühtaegu traditsiooniline ja skeptiline ning fookuses on üldinimlikud küsimused, siis pole ime, et Iiobi raamatus puuduvad muidu Vanale Testamendile nii omased Toora ja Iisraeli mõisteid, poeemi puhul eriliselt ka Jumala nimi Jahve. Iiobi raamat käsitleb inimest kui sellist kaugel esiisade ajal, mil ei saanud olla veel Moosese Seadust ja lepingut Iisraeliga. Oli inimene ja tema jumal, oli inimese loomulik vajadus mõista, mida on õige teha, ning vajadus teha seda, mis on õige. Seega pole vahe Uue Testamendi evangeeliumidega suur – kesksele kohale seatakse inimene ja tema suhe ligimesse ja Jumalasse, mitte Seaduse täitmine õigesti või rohkem õigesti.
 
Tõestuseks, et Iiobi kirjandus on lahutamatu kogu vana Lähis-Ida ja Egiptuse tarkuskirjandusest, on hulk näiteid, mis ulatuvad vähemalt 2. aastatuhandesse eKr ja isegi kaugemale. Seda traditsiooni on nimetatud mitmeti, näiteks õiglase vaga kannatuse motiiviks, teodiike motiiviks, Iiobi motiiviks, vaidluskirjanduseks, probleemkirjanduseks jne. Mesopotaamiast on teada õige mitu teost, mis seda traditsiooni tunnistavad. Eesti lugejal on seega hea lugeda lisaks Õpetussõnade raamatule, mis on võrreldes Iiobi raamatuga osaliselt vanem ja osaliselt samaaegne, pisut hilisematele Koguja ja Jeesus Siiraki raamatutele ka Iiobist vanemat akkadi poeemi nimega ludlul bēl nēmeqi ehk „Tahan kiita tarkuse isandat“, mille on eesti keelde tõlkinud Amar Annus (2011). Piiblivälisest tarkuskirjandusest laiemalt on kahtlemata kasulikud eesti keeles lugeda ka vana Egiptuse Ptahhotepi elutarkus Sergei Stadnikovi tõlkes (2011), sumeri Šuruppaki nõuanded Annuse (Annus 2005, 23–31) ning Ahiqari tarkusesõnad Michael Heltzeri tõlkes (Annus 2005, 264–271).
 
Iiobi raamatu ülesehitus ja tekkelugu
 
Eksegeesi suurim väljakutse on Iiobi raamatu ülesehitus ehk sisult pisut erinevate osade suhe üksteisesse. Raamat koosneb esmalt proosa vormis raamjutustusest ja luule vormis Iiobi poeemist. Raamjutustus kirjeldab ja illustreerib legendaarse Iiobi meelekindlust, vaatamata ränkadele saatuselöökidele, ja tema hilisemat õiglast saatust. Iiob kaotab oma lapsed, oma vara ning oma tervise. Sündmuste taga on kaks taevase nõukogu koosolekut, kus Jumal lubab saatanal Iiobit järele katsuda. Kui Iiob väljendab oma meelekindlust lausetega, mida on nimetatud ka Vana Testamendi eetika kokkuvõtteks, siis taastab Jumal raamjutustuse teises pooles Iiobi algolukorra: ta saab rohkem lapsi ja kaks korda rohkem vara ning elab pika õnneliku elu.
 
Põhiosa Iiobi raamatust moodustab aga aegade jooksul korduvalt täiendatud luulevormis dialoog, mille tonaalsus on võrreldes raamjutustusega silmatorkavalt skeptiline. Poeem sisaldab Iiobi avakaebust, diskussiooni sõprade Eliifase, Bildadi ja Soofariga, mis korduvate täienduste tulemusena leiab aset kahes ja pooles kõnevoorus, Iiobi kõnesid Jumalaga, neljanda sõbra Eliihu nelja kõnet, Jumala kahte kõnet koos Iiobi lühikeste vastustega nendele. Iiob nõuab tuliselt oma õigust, aga on sunnitud Jahve kõne ja ilmutuse järel vaikima. Suurimad väljakutsed eksegeetidele algavad Iiobi tegelaskujuga, kes poeemis ei meenuta kuidagi raamjutustuse vaga, vaid on järeleandmatu õigusenõudja, ning sõprade figuuridega, kes esindavad Vana Testamendi teoloogiale, eriti tarkuskirjandusele kõige kohasemat vaateviisi; sõprade teoloogial põhineb tegelikult ka Iiobi kaebus, ent raamjutustus rehabiliteerib Iiobi kui õige ja jumalakartliku ning mõistab sõbrad hukka.
 
Pole mõtet kahelda, et 5. või 4. sajandil eKr elanud poeemi autorile oli Lähis-Idas levinud ja aastasadu vana jutustus kannatavast õigest mehest tuttav, ent kaheldav on siiski, et dialoogi raamimine proosajutustusega oli tema idee. Vähe sellest, ka raamjutustus ise on aja jooksul kasvanud: kõige laiemas plaanis torkavad silma stiili ja sisu ebatasasused lõikudes, mis on seotud sõpradega ning saatanaga. Iiobi raamjutustus on ilmselt olnud pisut tagasihoidlikumal kujul iseseisev teos, enne kui lisati poeemi ümber. Ainult nii saaks seletada sisulisi pingeid raami ja poeemi vahel.
 
Ent ka poeem ei ole kaugeltki ühe autori töö. Siin torkab esmalt silma, et kolm sõpra esitavad mitu kõnet vaheldumisi Iiobiga, ent neljas - Eliihu - peab järjepanu neli või viis monoloogi, sealjuures reageerides enesekindlalt juba toimunud dialoogile ning võttes Jumalal otsekui sõnad suust. Eliihu toob Iiobi raamatusse uue kannatuse seletuse: pedagoogilise ehk fataalset pattu ennetava kannatuse.
 
Ka Iiobi kolm sõpra ei saa sõna võrdselt, sest Soofar ei kõnele kolmandat korda ning Bildadi kolmas kõne on teistest mitu korda lühem ja sisuliselt Eliifase öeldut kordav. Arvestades seda, et sõbrad kõnelevad vaheldumisi, alati järjekorras Eliifas, Bildad, Soofar, võiks eeldada dialoogi jagunemist kõnevoorudeks, ent kolme kõnevooru siiski kokku ei saa. Veelgi suuremat probleemi kujutavad endast tegelikult Iiobi kõned, ehkki lugejaid võivad need segada vähem. Sest ainus asi, mis lihtsalt peale vaadates silma torkab, on kõnede erinev maht. Sisuliselt on aga vastuolud kaebleva, süüdistava, õigust nõudva, aga samas hoopis Jumalat kiitva või isegi maailma õiglast korda tunnistava Iiobi vahel suured. Probleem saab eriti selgeks siis, kui panna tähele, et Jumala kiitused või õiglase korra kirjeldused ei erine Iiobi ja sõprade suus. Täiesti omamoodi on ka Iiobi kaks vastust Jumalale, esiteks oma lühiduse tõttu, teiseks Iiobi mõnevõrra ootamatu totaalse loobumise ja alandumise tõttu. Raske on ette kujutada, et üks autor on lasknud oma tegelastel kõneleda niivõrd vahelduvaid mõtteid.
 
Isegi Iiobi raamatus kõige vähem sõna saava tegelase - Jumala - (kaks koos ühe vahepealse repliigiga rangelt võttes isegi kolm) kõnet ei saa olla ühe autori kätetöö, sest nendes on tähelepanuväärseid stiilierinevusi (nt retooriliste küsimuste jada alguses ja pikemad võrdpildid lõpupoole) ning iseärasusi pildikeeles.
 
Keda huvitab Iiobi kirjanduse keerukas tekkelugu, saab sellega tutvuda sadade uurimistööde ning kümnete sissejuhatuste abil. Siinkirjutaja on veendunud, et väga oluliselt lihtsustades on võimalik rääkida kümnekonnast kihistusest. Ja sealjuures on veelgi olulisem mõista, et suhtumine Iiobisse, tema sõpradesse ja ka Iiobi Jumalasse on aja jooksul muutunud. Esmalt on üksteisest lahus kirjutatud Iiobi poeem, mille maht on olnud poole väiksem praegusest, ja Iiobi jutustus. Poeemi teemaks oli spetsiifilisest kannatuse kogemusest lähtuv kaebus (Iiob) ja üldisest elukogemusest lähtuv tarkus (sõbrad), mis mõlemad seletavad inimese ja Jumala suhet omamoodi - kumbki ei ole ainuõige, nagu Jumal oma loomistegude ülimuslikkuse ja haaramatuse kirjeldamisega kõige lõpus deklareerib. Napp Iiobi jutustus hõlmas algselt vaid neid lõike, kus ei ole mängus ei saatan ega kolm sõpra; see oli õpetusjutt vankumatu moraaliga mehest, kes ka ülimas kannatuses ei loobu oma Jumalast. Poeem ja jutustus koos täiendustega ühendati omavahel, lisandus vähemalt üks Eliihu kõne ning kogu poeem kasvas oluliselt Jumala ülimuslikkust ja inimese jumalakartlikkust rõhutavate täienduste abil. Uus täienduste laine lähtus eelmiste redaktsioonide kaudu muutunud hinnangust Iiobile ning rõhutas Iiobi vagadust ja õiglust. Lisati Iiobi lõpukõne, mida võib nimetada ka Õilsa valitseja süütu kannatamise poeemiks, õigete õiglast käekäiku rõhutavad täiendused ning Eliihu kõnesid. Väiksemaid lisandusi on veel hiljemgi tehtud, nendest olulisim on alandusredaktsioon: need inimese põhimõttelist võrreldamatust Jumalaga ning alandumist alla joonivad täiendused sõprade ja Iiobi suus teevad Iiobi raamatust selle, millena me seda tunneme.
 
Iiobi poeem kui luulekirjandus
 
Iiobi raamatu põhiosa moodustav luule vormis poeem on Vana Testamendi luulekirjanduse tippsaavutus. Ehkki Iiobi poeemi esmase kihistuse autor oli tähelepanuväärne kirjanik, ei jää hilisemad lisandid maha - ka neis on, algkihistuse suhtes mõnevõrra nihestunult, suurepäraseid luule ja tarkuse tekstinäiteid. Võimalik, et nende hulgas on omakorda lõike, mis pärit vanemast kirjandusest.
 
Iiobi poeemi esmase autori luule ja keel on parimas mõttes tarkuskirjanduse esindaja. See järgib manitsus-, õpetus-, vaidlus- ja kaebekõnede ilmselt aastasadade jooksul kinnistunud struktuure. Näiteks koosnevad kõned kõnetusest, põhiteesist, illustratsioonidest, abiteesidest, üleskutsetest, kokkuvõtetest, kaebekõnede puhul kaebustest ja põhjendustest, väljakutsetest ning illustratsioonidest. Need luulekõned on jaotatud stroofideks, mis ühe kõne ja/või ühe kihistuse piires on tihti võrdse pikkusega, koosnedes kolmest kuni viiest kaherealisest värsist. Stroofid jagunevad reeglina veel alastroofideks. Iiobi raamatus esineb ka kolmerealisi värsse, ent need kipuvad olema hilisemate kihistuste tunnus. Domineeriv luuleühik Iiobi poeemis on mašal-tüüpi, tasakaalus pikkusega ja mõtteliselt riimuv värss. Lisaks iseloomustab Iiobi autoreid tihe võtmesõnade kasutamine, seda nii ühe kui ka üksteisele järgnevate kõnede lõikes, ning ulatuslikud kõlamängud.
 
Iiobi poeemi kui luulekirjanduse juurde käib ka pildikeel. Pildikeel tähendab nii lühemaid metafoore kui ka pikemaid piltlikke teemaarendusi ehk võrdpilte. Sealjuures on Iiobi raamatu autorid ammutanud motiive loodusest (taime- ja loomametafoorika), aga eriliselt ka mütoloogiast (kaosevõitlus, ilmastikujumala tegevus jne). Selline pildikeel on seotud tihti ka kindlate žanritega vanas Lähis-Idas, s.h Vanas Testamendis; näiteks ei ole Iiobi kõned mõeldavad ilma kaebelaulude ja prohvetikirjanduse süngeimate tekstideta. Sama kehtib sõprade kõnede kohta, kus lisaks tarkuskirjandusele omastele võrdlustele mängitakse intensiivselt psalmi- ja prohvetikirjanduse keelega, kasutades erinevalt Iiobi kõnedest ka prohvetite õnnekuulutusi. Jahve kõnedes nagu ka hilisemates lisandustes annab endast kõige enam märku hümni žanr.
 
Iiobi raamatu tekst
 
Iiobi raamatut loetakse Vana Testamendi kõige keerulisema heebrea keelega tekstiks: siin on silmatorkav hulk haruldasi sõnu, omapäraseid iseloomulikke keelendeid, hulganisti nappi, aga keerukat lauseehitust, tihedat pildikeelt, mille allusioonid ülejäänud vana Iisraeli ja lähema vana Lähis-Ida traditsioonile ja mütoloogiale on mõjuvad ning mõnikord ka paralleelide puudumise tõttu meie päevil mõistetamatud.
 
Ent lisaks võib liialdamata väita, et Iiobi raamatus leidub rida Vana Testamendi kõige enam ümberkirjutuste käigus kannatada saanud tekstilõike. Iseloomulikul kombel puudutab see lõike, mis on juba originaalis olnud sisuliselt või vormiliselt keerukad. Suured teksti- ja tõlkeprobleemid kuhjuvad näiteks peatükkides 23-24 või 34-37 või 41. Iiobi raamatu arengulugu on nii pikk, et siin on kahtlustatud isegi hiliseid „dogmaatilisi“ parandusi: üks Vana Testamendi kuulsamaid näiteid on sõna „needma“ asemel sõna „õnnistama“ kasutamine, sest sõna „Jumal“ ei tohi olla tegusõna „needma“ sihitis; samas on tähelepanu juhitud ka sellele, et semiidi keeltes võivad sõnad kanda vastandtähendusi, ja ka siin pole see välistatud.
 
Tänapäeva tõlkeid tehakse tavaliselt keskaegse heebrea masoreetse traditsiooni baasil. Probleeme lahendatakse vanemate käsikirjade, aga eriti vanade tõlgete abil. Nendest olulisimad on kreeka Septuaginta, süüria Pešitta ja ladina Vulgata. Ent needki on seotud probleemidega. Septuaginta kui kõige olulisema tõlke esimesed autorid on suure hulga värsse või lõike jätnud üldse tõlkimata, kas seepärast, et need olid liiga keerulised või polnud neid veel raamatusse lisatud vms. Lisaks on aga näha, et ka Septuaginta tõlkijad on heebrea algteksti keerukusele nii mõnigi kord alla vandunud. Tõlgete kohta kehtib, et lugeja suhtes aus oleks probleemsete kirjakohtade märkimine või kommenteerimine.
 
Iiobi raamatu hermeneutikast
 
Siia kõige lõppu kuulugu väike hermeneutiline (kreeka sõnast hermeneutikē < hermeneia 'seletus, tõlgendus') mõtisklus. Iiobi raamatu keeruline tekkelugu kujutab endast tegelikult ka tõsist sisulist, hermeneutilist probleemi. Milline on siis Iiobi raamatu probleem, milline on vastus? Sest erinevad osapooled ning lisaks sisult erinevad lõigud ühe ja sama tegelase suus annavad erinevaid vastuseid. Kas pakutakse meile kui inimlikele lugejatele oma kannatustes ja eksistentsiaalsetes muredes võimalust samastuda erinevate vastustega Iiobi raamatu erinevates lõikudes? Või peab see konglomeraat erinevaid vastuseid ütlema, et vastust polegi?
 
Antiigiaja inimesele ei olnud väidete ja võrdpiltide loogiline kooskõla tänapäeva loodusteaduslikus mõistes oluline. Maailma nähtusi kirjeldades peeti küll silmas tervikut, ent tõdeti samas, et tervik koosneb hulgast pisiasjadest ning et ka üks ja sama nähtus paistab eri vaatenurkade alt erinevalt. Seepärast seisnes kirjeldamine reeglina eri aspektide või omaduste ritta seadmises, mitte ilmtingimata nende omavaheliste seoste selgitamises. Iiobi raamatu suurus peitubki selles, et juba ainuüksi algkihistuse autor, rääkimata hilisematest redaktsioonidest, pakub inimliku kannatuse küsimusele mitu vastust. Jumalikud plaanid on kord läbinähtavad, kord mõõtmatud, inimlikud küsimused on küündimatud, aga paradoksaalsel kombel ka „sidevahendiks“ Jumalaga, vähemalt sellisena, nagu Iiob neid esitas.
 
Võib-olla on kaks tähtsaimat asjaolu, mida Iiobi raamatust õppida, järgmised. Esiteks on ainuüksi vastuste rohkus eksistentsiaalsetele küsimustele parim tõend, et Piiblis tõesti mõistetakse inimeksistentsi keerukust ning lahenduste varieeruvust erinevates olukordades. Sellest tulenevalt, teiseks, on hea, kui mõistame, et küsimusi, kes ma olen ja mida ma pean tegema, tuleb igal uuel hetkel, igas uues situatsioonis esitada uuesti. Iiobi raamat joonistab me silme ette selle, et elumere lainetel loksudes on kahtlemata olulisim järelejätmatu pöördumine Jumala poole, lakkamatu avatud olek isegi siis, kui Jumalale tuleb esitada kõige kriitilisemaid küsimusi.
 
Urmas Nõmmik (Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent) 
 
 

teisipäev, 20. mai 2014

Mis on primaalkarje?

        Arthur Janovi http://en.wikipedia.org/wiki/Arthur_Janov "Primaalkarje" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?keywords=173589&ost=173589 tutvustab psühholoogilise mõtlemise uut ja revolutsioonilist lähenemisviisi - primaalteraapiat. Primaalteraapia on kliiniline teraapiasüsteem, mis sunnib patsienti uuesti läbi elama tuumikkogemusi (primaalkogemusi); st neid imikuea ja lapsepõlve hetki, mil patsient leidis, et reaalsus on talumiseks liiga valuline ning otsis varjupaika mugavast, kuid poolikust neuroosimaailmast. Tundemärgiks, et on jõutud lapsepõlve mahasalgamiste taaskogemiseni - ning et toibumine on niisiis käeulatuses - on kohutav ja verdtarretav primaalkarje, mille patsient teraapia käigus vallandab. See raamat esitab väljakutse kõikidele tänapäeval praktiseeritavatele teraapiaviisidele.
 
Arthur Janovi tuntuim teos "Primaalkarje" ei ole mitte ainult kitsalt psühhoteraapiast huvitatutele kirjutatud raamat, vaid teos, mis omab tähendust iga inimese jaoks, kes on huvitatud iseenda arengust ja oma elus esinevate käitumismustrite mõistmisest. "Primaalkarje" kirjeldab, milliseid positiivseid muutusi saab inimeses esile kutsuda kokkupuude oma lapsepõlve valusate mälestustega ja kuidas aastaid allasurutud ja väljendamata valu taas läbi elamine aitab kaasa tervendavate psühholoogiliste muutuste käivitamisele. Olen näinud Arthur Janovi primaalteraapia ajal tehtud ajulainete salvestusi ja kinnitan, et see, millest raamat räägib, on põhjendamatult jäänud psühholoogia põhisuundadest kõrvale. 
 
Alar Tamming, psühholoogia teadusmagister
 
________________________________________________
 
"PRIMAALKARJE. PRIMAALTERAAPIA: NEUROOSIDE RAVI"
 
SISSEJUHATUS
 
Primaalvalu avastamine
 
Mõned aastad tagasi kuulsin ma midagi, mis tõi suunamuutuse nii minu töösse kui ka mu patsientide ellu. Kuuldu võib muuta kogu senituntud psühhoteraapia olemust - see oli võigas karje, mis teraapiaseansi ajal põrandal lamava noore mehe sügavast sisemusest välja paiskus. Midagi võrreldavat võiks minu meelest kuuldavale tuua ainult inimene, keda parajasti tapetakse. Käesolev raamat räägib sellest karjest ja selle tähendusest neuroosi saladuste avamisel.
 
Noor mees, kes karje kuuldavale tõi ja keda ma edaspidi Danny Wilsoniks nimetan, oli 22-aastane kolledžitudeng. Ta ei olnud psühhootiline ning samuti polnud põhjust teda hüsteeriliseks pidada; ta oli vaene tudeng, tagasihoidlik, tundlik ja vaikne. Rühmateraapia seansi vaheajal jutustas ta meile loo Ortize nimelisest mehest, kes esines parajasti ühes Londoni estraaditükis, kus ta mähkmetesse mähituna ringi patseeris ja pudelite kaupa piima jõi. Kogu oma numbri jooksul kisendas Ortiz täiest kõrist: „Emme! Issi! Emme! Issi!” Etteaste lõpus ta oksendas. Plastkotid jagati välja ja pealtvaatajatel paluti tema eeskuju järgida.
 
Danny kirjeldas seda nii lummavalt, et ajendas mind katsetama midagi, mis oli väga lihtne, kuid mis seni oli minu tähelepanu alt välja jäänud. Ma palusin tal hüüda: „Emme! Issi!” Danny keeldus, öeldes, et ta ei näe niisuguses lapsikus tegevuses mingit mõtet, ja ausalt öeldes ei näinud seda ka mina. Aga ma käisin peale ja lõpuks andis ta järele. Hüüdmisega algust tehes sattus ta silmanähtavalt segadusse. Äkitselt väänles ta agoonias põrandal. Tema hingamine oli kiire ja kramplik; „Emme! Issi!” paiskus tal suust peaaegu tahtmatult, valju kriiskamisena. Ta oli justkui koomas või hüpnootilises seisundis. Väänlemine asendus väiksemate tõmblustega ning lõpuks laskis ta kuuldavale läbilõikava, surmahädas olevainimese karje, mis mu kabineti seinad tärisema pani. Kogu episood kestis ainult mõne minuti ning ei Danny ega mina ei saanud aru, mis oli juhtunud. Kõik, mida ta suutis hiljem öelda, oli: „Ma tegin seda! Ma ei tea mida, aga ma suudan tunda!”
 
Dannyga juhtunu jäi mulle mitmeteks kuudeks täielikuks mõistatuseks. Seitseteist aastat olin ma teinud standardset insaitteraapiat nii psühhiaatrilise sotsiaaltöötaja kui ka psühholoogina. Koolituse olin ma saanud freudistlikus psühhiaatriakliinikus, samuti mitte-nii-freudistlikus Veteranide Hooldusosakonnas. Ma olin töötanud mitmeid aastaid Los Angelese Lastehaigla psühhiaatriaosakonnas. Ja kogu selle aja jooksul ei olnud ma kordagi midagi taolist näinud. Kuna ma olin selle õhtu rühmaseansi magnetofonile salvestanud, kuulasin salvestust järgnevate kuude jooksul korduvalt, lootuses aru saada, mis oli juhtunud. Kuid tulutult.
 
Mõne aja pärast avanes võimalus rohkem teada saada.
 
Kolmekümneaastane mees, keda ma nimetan Gary Hillardiks, jutustas väga tundeküllaselt, kuidas tema vanemad olid teda alati kritiseerinud, polnud teda kunagi armastanud ja olid kogu tema elu sassi ajanud. Ma tegin talle ettepaneku oma vanemaid hüüda, aga ta oli sellele vastu. Ta „teadis”, et nad teda ei armasta, nii et mis mõtet sellel oleks. Ma palusin tal minu tujule järele anda. Veidi vastumeelselt hakkas ta hüüdma Emmet ja Issit. Peatselt märkasin, et ta hingab kiiremini ja sügavamalt. Tema hõikamine muutus tahtmatuks tegevuseks, mis viis väänlemiseni, peaaegu krampideni ning lõpuks karjeni.

Me mõlemad olime vapustatud. See, mida ma olin pidanud juhuseks, ühe patsiendi isikupäraseks reaktsiooniks, oli just nüüdsama peaaegu identsel kujul kordunud.
 
Pärastpoole, kui Gary maha rahunes, oli ta insaitidega üleujutatud. Ta rääkis mulle, et talle paistis, nagu oleks kogu tema elu järsku oma kohale asetunud. See tavaliselt lihtsakoeline mees hakkas end minu silme all lausa teiseks inimolendiks muutma. Ta muutus erksaks, tema tajumine avanes - ta paistis iseennast mõistvat. Nende kahe reaktsiooni sarnasuse tõttu hakkasin ma veelgi hoolikamalt Danny ja Gary seansside ajal tehtud salvestusi kuulama. Ma üritasin analüüsida, millised ühised asjaolud või meetodid olid neid reaktsioone põhjustanud. Vähehaaval hakkas üht-teist selgemaks saama. Järgnevate kuude jooksul katsetasin erinevaid variante ja lähenemisviise, paludes patsiendil hüüda oma vanemaid. Iga kord olid tagajärjed niisama dramaatilised.
 
Seda karjet olen ma hakanud pidama kõigile neurootikutele omaste kesksete ja universaalsete valude tulemuseks. Ma nimetan neid primaalvaludeks (Primal Pains), kuna need on algupärased, varajased valud, millel kogu hilisem neuroos põhineb. Ma väidan, et need valud on olemas igas neurootikus, tema edaspidise elu igas hetkes neuroosi vormist sõltumata. Sageli ei tunta neid valusid teadvustatult, kuna nad on valgunud laiali üle kogu organismi, mõjutades keha organeid, lihaseid, vereringet ja lümfsüsteemi ning lõpuks ka meie moondunud käitumisviisi.
 
Primaalteraapia (Primal Therapy) taotleb nende valude väljajuurimist. Primaalteraapia on revolutsiooniline, kuna sellega kaasneb jõuline murrang, mis neurootilise süsteemi maha lammutab. Mitte midagi sellest vähemat ei saa minu arvates neuroosi kõrvaldada.
 
Primaalteooria (Primal Theory) on välja kasvanud minu tähelepanekutest selle kohta, miks teatud muutused aset leiavad. Ma pean rõhutama, et teooria tuli alles pärast kliinilist kogemust. Jälgides, kuidas Danny ja Gary põrandal primaalvalu hoogude käes väänlesid, ei olnud mul aimugi, kuidas seda nimetada. Teooriat on avardanud ja süvendanud paljude neuroosist terveks ravitud patsientide jutustused.
 
Käesolev raamat kutsub üles uurima nende poolt alustatud revolutsiooni.
 
PROBLEEM

Esimene peatükk
 
Teooria on see, mille abil me mingit vaadeldud reaalsuse ilmingut seletame. Mida täpsemini teooria reaalsusega klapib, seda õigem see on. Õige teooria võimaldab meil teha ennustusi, kuna see sobib vaadeldud ilmingu olemusega.
 
Freudi aegadest alates oleme toetunud postdiktiivsetele teooriatele - see tähendab, et me oleme kasutanud oma teoreetilisi süsteeme juba toimunud ilmingu seletamiseks või mõistuspärastamiseks. Vaadeldava informatsiooni keerukamaks muutudes on meie tähelepanekud juhtinud meid erinevate teoreetiliste süsteemide või koolkondade rägastikku. Tänapäeva killunenud ja spetsialiseerunud psühhoteraapias paistab neuroos olevat arenenud viimase poole sajandi jooksul nii paljudeks vormideks, et psühholoogide seas enam ei mainita mitte ainult sõna „ravi”, vaid ka sõna „neuroos” ise on jagunenud arvukateks probleemivaldkondadeks. Niisiis on olemas raamatud aistingutest, tajumisest, õppimisest, tunnetamisest jne, kuid mitte ühtegi sellest, kuidas neurootikut ravida. Neuroos paistab olevat kõik see, mida keegi oma teoreetilise kalduvuse põhjal arvab selle olevat: foobiad, depressioonid, psühhosomaatilised sümptomid, teovõimetus, otsustusvõimetus. Freudist alates on psühholoogid tegelenud sümptomitega, mitte põhjustega. Meil on puudunud teatav ühtne struktuur, mis pakuks konkreetseid juhtnööre, kuidas patsientidega teraapias tund tunni järel tegeleda.
 
Enne kui ma sattusin ilmingule, millest kasvas välja primaalteooria, teadsin üldjoontes, mida ma oma patsientidelt ootan. Sellele vaatamata tegi mulle, nii nagu ka mõnedele mu kolleegidele, muret teraapiaseansside vahelise järjepidevuse puudumine. Paistis, et ma tegelen lappimistööga. Kus iganes ilmnes patsiendi kaitsesüsteemis mingi leke, olin ma kohal nagu legendaarne Väike Hollandi Poiss, kes tammi sisse tekkinud augu kiiresti kinni toppis. Ühel päeval võisin ma analüüsida unenägu, teisel päeval õhutada vabasid assotsiatsioone, järgmisel nädalal keskenduda minevikusündmustele ning muudel kordadel hoida patsienti „siin ja praegu” situatsioonis.
 
Nagu paljud mu kolleegid, vaarusin ka mina kannatava patsiendi poolt esile toodud probleemide keerukuse all. Ennustatavus, see õige teoreetilise lähenemisviisi nurgakivi, taandus sageli teatud liiki innuka usu ees. Minu väljaütlemata põhimõtteks oli: küllaldase taipamisega saab patsient varem või hiljem endast piisavalt hästi teadlikuks, et oma neurootilist käitumist kontrollida. Ometi usun ma nüüd, et neuroosil on väga vähe tegemist teadlikkusega iseendas ja iseenda kohta.
 
Neuroos on tundmise haigus. Neuroosi tuumaks on tunde allasurumine ja selle muundumine mitut liiki neurootiliseks käitumiseks.
 
Neurootiliste sümptomite pimestav mitmekesisus, alates unetusest ja lõpetades seksuaalperversioonidega, on viinud meid mõttele jagada neuroos erinevatesse liikidesse. Kuid erinevad sümptomid ei ole erinevad haigusvormid - kõik neuroosid tulenevad ühest ja samast spetsiifilisest põhjusest ning reageerivad ühele ja samale spetsiifilisele ravile.
 
Kuigi Freud oli geenius, pärandas ta meile kaks väga kahetsusväärset arusaama, mida meie oleme võtnud puhta tõena. Ühe arusaama kohaselt ei ole neuroosil algust - ehk teiste sõnadega: sündida inimkonna liikmeks tähendab sündida neurootikuks. Teine arusaam on see, et kõige tugevama kaitsesüsteemiga inimene suudab ühiskonnas ilmtingimata kõige paremini funktsioneerida.
 
Primaalteraapia põhineb eeldusel, et me sünnime vaid iseendiks. Me ei sünni neurootikuks või psühhootikuks. Me lihtsalt sünnime.
 
Primaalteraapia tegeleb pinge, kaitsesüsteemide ja neuroosi põhjuste lammutamisega. Niisiis näitab primaalteooria, et kõige tervemad inimesed on need, kes on kaitsetest vabad. Kõik see, mis ehitab üles tugevamat kaitsesüsteemi, süvendab neuroosi. Mattes neurootilise pinge kaitsemehhanismide kihtide alla, võimaldab see inimesel ehk küll väliselt paremini funktsioneerida, kuid põhjustab tema laastamist sisemise pinge poolt.
 
Ma ei lohuta ennast mõistuspärase põhjendusega, et kuna me elame neurooside (või ängistuse) ajajärgul, siis võib eeldada, et inimesed on neurootikud. Mulle meeldiks arvata, et on olemas midagi enamat kui sotsiaalselt aktsepteeritava toimetuleku paranemine, midagi enamat kui sümptomite leevenemine ja inimese motiivide täielikum mõistmine.
 
Eksisteerib olemise seisund, mis on sootuks erinev sellest, mida me oleme ette kujutanud: pingeta, kaitsetest vaba elu, milles inimene on täielikult tema ise ning kogeb sügavaid tundeid ja sisemist ühtsust. Niisugust olemise seisundit võib saavutada primaalteraapias. Inimesed saavad iseendiks ja jäävad iseendiks.
 
See ei tähenda, nagu poleks primaalteraapia läbi teinud patsiendid enam mitte kunagi segaduses või õnnetud. See tähendab, et üleelamistest hoolimata seisavad nad oma probleemidega vastamisi realistlikult ja olevikus. Nad ei varja enam tegelikkust teesklusega, nad ei kannata enam ebamäärase kroonilise pinge ega hirmude all.
 
Primaalteraapiat on edukalt rakendatud terve rea neurooside, kaasa arvatud heroiinisõltuvuse puhul. Primaalseansid on omavahel tihedalt seotud ning enamikul juhtudel suudab primaalterapeut oma patsientide teraapia kulgu ette ennustada. Selle lause tähendus muutub üha olulisemaks, sest kui me suudame ravida neuroosi korrapärasel, süstemaatilisel viisil, siis on meil ehk võimalik kõrvaldada ka ravi takistavad asjaolud.
 
 

laupäev, 17. mai 2014

Neurootilise protsessi algus - milline see on?

        Me kõik oleme vajadustega olendid. Me oleme sündinud vajama ja valdav enamik meist sureb pärast kogu elu kestnud võitlust koos paljude rahuldamata jäänud vajadustega. Need vajadused ei ole midagi ülemäärast - olla toidetud ning hoitud soojas ja kuivana, saada kasvada ja areneda meie endi tempos, olla süles hoitud ja hellitatud ning olla stimuleeritud. Need Primaalvajadused on väikelapse keskseks reaalsuseks. Neurootiline protsess algab siis, kui need vajadused jäävad täitmata, ükskõik kui pikaks ajaks. Vastsündinu ei tea, et teda peaks sülle võtma, siis kui ta nutab, või et teda ei peaks liiga vara rinnast võõrutama, kui aga tema vajadused jäävad tähelepanuta, siis saab ta haiget. 

Esiteks teeb väikelaps kõik, mis tema võimuses, et oma vajadusi rahuldada. Ta sirutab käed välja, et teda sülle võetaks, nutab, kui ta on näljane, põtkib jalgadega ja siputab, et tema vajadusi märgataks. Kui tema vajadused jäävad pikemat aega rahuldamata, kui teda ei võeta sülle, tema mähkmeid ei vahetata või teda ei toideta, siis kannatab ta jätkuvat valu, kas siis niikaua, kui ta suudab teha midagi, et panna oma vanemad ennast rahuldama või kuni ta summutab valu sel teel, et ta summutab oma vajadused. Kui valu on piisavalt tugev, siis võib saabuda surm, nagu näitavad mõned lastekodulaste juures läbi viidud uuringud.
 
Kuna väikelaps pole ise suuteline näljatundest jagu saama (see tähendab, et ta ei saa minna külmkapi juurde) või leidma asendavat armastust, siis peab ta oma aistingud (nälg, soov süles olla) teadvusest eraldama. See iseenda eraldamine oma vajadustest ja tunnetest on instinktiivne manööver, mille eesmärgiks on summutada üleliia suurt valu. Me kutsume seda lõhestumiseks. Organism lõhestub sellepärast, et tagada oma edasikestmine. See ei tähenda aga siiski seda, et rahuldamata jäänud vajadused kaovad. Vastupidi, nad jäävad püsima kogu eluks, avaldades survet, suunates huvisid ja tekitades motivatsiooni nende vajaduste rahuldamiseks. Kuid valu tõttu on need vajadused olnud teadvuses alla surutud ja nõnda peab inimene taotlema asendavaid rahuldusi. Ta peab, lühidalt öeldes, taotlema oma vajadustele sümbolistlikku rahuldust. Kuna tal ei võimaldatud lapsena ennast väljendada, siis on ta ehk sunnitud hilisemas elus proovima teisi ennast kuulama ja mõistma panna.
 
Tähelepanuta jäänud ja talumatuks muutunud vajadused mitte ainult et ei eraldu teadvusest, vaid ka nendega seonduvad aistingud paiknevad ümber piirkondadesse, mis võimaldavad paremat kontrolli või kergendust. Nõnda siis võib tundeid uuesti läbi elada urineerimise kaudu (hiljem seksi kaudu) või siis kontrollitakse neid sügavat hingamist alla surudes. Rahuldamata väikelaps õpib, kuidas varjata oma vajadusi ja neid sümbolistlikeks muuta. Täiskasvanuna ei saa ta tunda järsust ja varajasest võõrutamisest tulenevat vajadust imeda oma ema rinda, kuid ta võib olla ahelsuitsetaja. Tema vajadus suitsetada on sümbolistlik vajadus ja neuroosi põhiolemuseks on sümbolistliku rahulduse taotlemine.
 
Neuroos on sümbolistlik käitumine, mis peab kaitsma inimest liiga suure psühhobioloogilise valu eest. Neuroos jätkub iseenesest, sest sümbolistlik rahuldus ei saa rahuldada tõelisi vajadusi. Selleks, et tõelised vajadused saaksid rahuldatud tuleb neid tunda ja kogeda. Kahjuks on valu põhjustanud seda, et need vajadused on maha maetud. Kui nad on maha maetud, satub organism püsivasse häireseisundisse. Selleks häireseisundiks on pinge. See ajab väikelast, ja hiljem täiskasvanut, vajaduse rahuldamise poole, ükskõik mis viisil võimalik. See häireseisund on hädavajalik väikelapse ellujäämise kindlustamiseks; kui ta oleks loobunud lootusest oma vajadusi kunagi rahuldada, oleks ta võinud surra. Organism jätkab elamist iga hinna eest ja selleks hinnaks on harilikult neuroos - rahuldamata jäänud kehaliste vajaduste ja tunnete summutamine, sest valu on liiga suur, et seda välja kannatada.
 
Kõik, mis on loomulik, on tõeline vajadus - näiteks kasvada ja areneda oma tempos. See tähendab lapse puhul seda, et teda ei võõrutata ema rinnast liiga ruttu, ei sunnita liiga varakult kõndima või rääkima, ei sunnita palli püüdma, enne kui tema neuroloogilised mehhanismid pole suutelised seda mõnusasti tegema. Neurootilised vajadused on ebaloomulikud vajadused - need kujunevad välja tõeliste vajaduste rahuldamata jäämisest. Me pole sündinud siia maailma koos vajadusega kiitust kuulda saada, kui aga lapse tõelisi püüdlusi praktiliselt sündimisest saadik maha tehakse, kui teda on pandud tundma, et ükskõik, mida ta ka teha suudab, ei ole see ikka piisavalt hea, et tema vanemad teda armastaksid, siis võib ta välja arendada igatsuse kiituse järele. Samamoodi võib lapsel olla vajadus ennast väljendada alla surutud, kasvõi seetõttu, et keegi teda ei kuula. Selline ilmajätmine võib muutuda vajaduseks vahetpidamata rääkida.
 
Armastatud laps on see, kelle loomulikud vajadused on rahuldatud. Armastus kõrvaldab tema valu. Armastusest ilma jäänud laps on see, kellel on valus, sest ta pole rahuldatud. Armastatud lapsel pole vajadust kiituse järele, sest teda pole maha tehtud. Teda on hinnatud selle tõttu, kes ta on, ja mitte selle tõttu, mida ta suudab teha oma vanemate vajaduste rahuldamiseks. Armastatud laps ei kasva täiskasvanuks, kellel on täitumatu iha seksi järele. Tema vanemad on teda süles hoidnud ja hellitanud ning tal pole vajadust kasutada seksi selle varajase vajaduse rahuldamiseks. Tõelised vajadused voogavad seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Vajadus olla süles hoitud ja hellitatud on osa vajadusest olla stimuleeritud. Nahk on meie suurim meeleelund ja vajab vähemalt sama palju stimuleerimist kui teised meeleelundid. Kui varajastel eluaastatel on stimulatsioon ebapiisav, võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed. Elundisüsteemid võivad ilma stimulatsioonita hakata taandarenema; ning vastupidi, nagu David Krech http://en.wikipedia.org/wiki/David_Krech on näidanud*, võivad nad piisava stimulatsiooniga areneda ja kasvada. Mentaalne ja füüsiline stimulatsioon peab olema pidev.
 
Rahuldamata vajadused lükkavad kõrvale inimese kogu muu tegevuse, kuni nad on rahuldatud. Kui vajadused on rahuldatud, võib laps tunda. Ta võib kogeda oma keha ja oma ümbruskonda. Kui vajadused pole rahuldatud, kogeb laps ainult pinget, mis on teadvusest lahti ühendatud tunne. Ilma selle hädavajaliku ühendusteta neurootik ei tunne. Neuroos on tunde patoloogia.
 
Neuroos ei alga tingimata kohe kui laps summutab oma esimese tunde, kuid me võime öelda, et neurootiline protsess algab küll. Laps sulgub järk-järgult. Iga vajaduse summutamine ja maha salgamine lülitab lapse veidi rohkem välja. Aga ühel päeval leiab aset kriitiline pööre, mil laps on põhiliselt välja lülitatud, mil ta on rohkem mittetõeline kui tõeline, ja selles kriitilises punktis võime me tunnistada ta neurootiliseks. Sellest hetkest alates toimib ta kahe mina süsteemis, tõelise ja mittetõelise mina süsteemis. Tõeline mina esindab organismi tõelisi vajadusi ja tundeid. Mittetõeline mina on nende tunnete varje ja sellest saab fassaad, mida vajavad neurootilised vanemad omaenda vajaduste rahuldamiseks. Vanem, kes vajab seda, et ta tunneks end austatuna, sellepärast et ta oli oma vanemate poolt pidevalt alandatud, võib nõuda, et tema lapsed oleksid orjalikud ja alandlikud, ei oleks tema suhtes ninakad ega ütleks talle midagi vastu. Lapsik vanem võib nõuda, et tema laps kasvaks üles üleliia kiiresti, teeks ära kõik kodutööd ning saaks tegelikult täiskasvanuks enne kui ta selleks valmis on - nii et vanem võiks jääda lapseks, kelle eest hoolt kantakse.
 
Nõudmised, et laps oleks mittetõeline, pole sageli selgelt väljendatud. Sellele vaatamata saab vanemate vajadus lapsele enesestmõistetavaks käsuks. Laps on sündinud oma vanemate vajadustesse ja hakkab võitlema nende täitmise eest peaaegu sellest momendist alates, kui ta elama hakkab. Teda sunnitakse ehk naeratama (et ta paistaks õnnelikuna), kudrutama, hüvastijätuks lehvitama, hiljem istukile tõusma ja kõndima, veel hiljem iseennast tagant sundima, nii et tema vanemad võiksid tunda uhkust eduka lapse üle. Kui laps areneb, muutuvad temale suunatud nõudmised komplitseeritumaks. Ta peab saama kõige kõrgemaid hindeid, olema abivalmis ja tegema kodutöid, olema tagasihoidlik ja mitte midagi nõudma, mitte liiga palju rääkima, ütlema ainult mõistlikke asju, olema atleetlik. Ta ei saa olla tema ise. Tuhanded tegevused, mis toimuvad vanema ja lapse vahel, ja mis salgavad maha lapse loomulikke Primaalvajadusi, tähendavad seda, et laps saab haiget. Need tähendavad seda, et laps ei saa olla see, kes ta on ja olla samas armastatud. Neid sügavaid haigetsaamisi nimetan ma Primaalvaludeks ehk Valudeks. Primaalvalud on vajadused ja tunded, mille teadvus on tõrjunud või maha salanud. Nad teevad haiget, sest neil pole olnud lubatud avalduda või rahuldatud saada. Kõik need Valud kokku ütlevad: Mind ei armastata ja mul pole lootust armastusele, kui ma olen tõeliselt mina ise.
 
Iga kord kui last sülle ei võeta, siis kui ta seda vajaks, iga kord kui teda sunnitakse vait olema, kui teda naeruvääristatakse, ignoreeritakse või nõutakse temalt rohkem kui tema võimed lubavad, lisatakse midagi tema haiget saamiste anumasse. Seda anumat nimetan ma Primaalanumaks. Iga täiendus anumasse muudab lapse mittetõelisemaks ja neurootilisemaks.
 
Kui rünnakud tõelisele süsteemile tugevnevad, hakkavad nad tõelist isiksust purustama. Ühel päeval leiab aset sündmus, mis ei peagi ise tingimata traumaatiline olema - näiteks lapse üle andmine lapsehoidjale juba sajandat korda - kuid mis nihutab tõelise ja mittetõelise vahelist tasakaalu ning muudab lapse neurootiliseks. Seda sündmust nimetan ma peamiseks Primaalstseeniks. See on hetk väikese lapse elus, mil kõik mineviku alandused, ei ütlemised ja ilmajäämised kogunevad algelisse taipamisse: „Pole lootust, et mind armastataks sellisena nagu ma olen.” Siis kaitseb laps ennast selle kohutava taipamise eest sellega, et eraldub oma tunnetest ja libiseb vaikselt neuroosi. See taipamine ei ole teadvustatud. Pigem hakkab laps näitlema, algul oma vanemate ees ja seejärel ka mujal, vanemate poolt soovitud viisil. Ta räägib nende sõnu ja teeb nende asju. Ta mängib mittetõelist - s.t. ta pole kooskõlas tema enda tõeliste vajaduste ja soovidega. Lühikese ajaga muutub neurootiline käitumine automaatseks.
 
Neuroosiga käib kaasas lõhestumine, ühenduse puudumine omaenda tunnetega. Mida rohkem rünnakuid vanemate poolt lapsele osaks saab, seda sügavam on lõhe tõelise ja mittetõelise vahel. Ta hakkab rääkima ja liikuma ettekirjutatud viisidel, ei puuduta oma keha keelatud piirkondi (piltlikult öeldes, ei tunne iseennast), ei ole üleliia aktiivne või kurb ja nii edasi. Lõhestumine on nõrga lapse jaoks siiski paratamatu. See on reflektiivne (s.t. automaatne) võte, kuidas organism säilitab oma tervemõistuslikkust. Neuroos on niisiis kaitse kohutava reaalsuse vastu, selleks et hoida organismi arenguvõimet ja psühhofüüsilist terviklikkust.
 
Neuroos tähendab, et inimene on see, kes ta ei ole, selleks et saada seda, mida pole olemas. Kui armastus oleks olemas, siis oleks laps see, kes ta on, sest see ju armastus on - lasta igaühel olla see, kes ta on. Nõnda siis pole vaja, et juhtuks midagi metsikult traumaatilist, selleks et tekitada neuroosi. Neuroos võib tekkida sellest, kui sundida last kasutama igas lauses sõnu „palun” ja „tänan”, selleks et vanemad võiksid näidata, kui peenekombelised nad on. Neuroos võib tekkida ka sellest, kui ei lubata lapsel kaevelda või nutta, siis kui ta on õnnetu. Vanemad võivad kohale tormata ja nuuksumisele lõpu teha ning seda omaenda ängistuse tõttu. Nad võivad mitte lubada vihastamist - „korralikud tüdrukud ei ole pahuras tujus; korralikud poisid ei räägi vastu” - selleks, et tõestada kui austusväärsed nad on; neuroos võib tekkida ka sellest kui pannakse laps esinema, näiteks kui palutakse tal mõnel peol luuletusi lugeda või abstraktseid probleeme lahendada. Ükskõik millises vormis see ka poleks, laps saab üsna varsti aru, mida temalt nõutakse. Esine, või muidu. Ole selline, nagu nad tahavad, või muidu - muidu pole armastust, või seda, mida armastuseks peetakse: heakskiitu, naeratust, silmapilgutamist. Lõpuks hakkab lapse elus domineerima näitlemine ning tema elu möödub oma vanemate nõudmisi teenivaid rituaale esitades ja pateetilisi fraase lausudes.
 
Just see kohutav lootusetus mitte kunagi armastatud saada põhjustab lõhestatuse. Laps peab maha salgama arusaama, et tema vajadusi mitte kunagi ei täideta, ükskõik mida ta ka ei teeks. Ta ei saa elada teadmisega, et teda põlatakse või et keegi tema vastu tõeliselt huvi ei tunne. Tema jaoks on talumatu teada, et tal pole võimalust muuta oma isa vähem kriitiliseks või ema südamlikumaks. Ainukene viis enda kaitsmiseks on asendavate vajaduste väljaarendamine, mis on aga neurootilised.
 
Võtkem üks näide lapsest, keda tema vanemad on pidevalt halvustanud. Koolis võib ta lakkamatult lobiseda (ja selle eest õpetajalt kõvasti pragada saada); kooliõuel võib ta vahetpidamata ärbelda (ja sellega teistest lastest võõrduda). Hilisemas elus võib tal olla kontrollimatu himu saada ja valjuhäälselt nõuda midagi ilmselgelt sümbolistlikku (pealtvaatajate jaoks), nagu näiteks „parimat lauda” kallis restoranis.
 
Laua saamine ei saa aga rahuldada tema „vajadust” tunda ennast tähtsana. Pigem vastupidi, sest miks muidu kordub tema etendus iga kord kui ta välja sööma läheb? Eraldatuna tõelisest teadvustamata vajadusest (olla tunnistatud väärtuslikuks inimolendiks), tuletab ta oma eksistentsi „mõtte” sellest, et paljud erinevad ülemkelnerid teda uhketes restoranides nimepidi tervitavad.
 
Lapsed sünnivad niisiis reaalsete bioloogiliste vajadustega, mida nende vanemad ühel või teisel põhjusel ei täida. Võib olla nii, et mõned emad ja isad lihtsalt ei märka oma lapse vajadusi või siis järgivad need vanemad, soovist mitte teha ühtegi viga, mõnede auväärsete autoriteetide soovitusi laste kasvatamise kohta, ning äratavad oma lapse täpselt kella järgi, toidavad teda ajagraafiku järgi, mida võiksid kadestada kõik lennufirmad, võõrutavad ta rinnast vastavalt ettekirjutustele ja treenivad ta tualetis käima nii ruttu kui võimalik.
 
Sellele vaatamata ei usu ma, et kas siis võhiklikkuse või metodoloogilise innukusega oleks seletatav see hulk neuroose, mida inimkond on ajaloo algusest peale produtseerinud. Olen jõudnud järeldusele, et peamine põhjus, miks lapsed neurootiliseks muutuvad, on see, et nende vanematel on liiga palju tegemist omaenda, lapsepõlvest pärinevate täitmata vajadustega.
 
Niisiis võib naine rasestuda, selleks et teda koheldaks nagu last - mis on tegelikult just see, mida ta on kogu oma elu vajanud. Nii kaua kui ta on tähelepanu keskpunktis, on ta suhteliselt õnnelik. Kui ta aga ükskord oma lapsega maha saab, võib ta äkitselt masendusse langeda. Rasedus teenis tema vajadusi ja sellel ei olnud midagi tegemist uue elusolendi siis maailma sünnitamisega. Laps võib koguni kannatada selle pärast, et ta on sündinud ja röövinud sellega oma emalt selle ainsa hetke tema elus, mil emal oli võimalus teisi enda eest hoolitsema panna. Kuna ema ei ole emaduseks valmis, siis võib tema piim kinni jääda, jättes vastsündinu vastamisi samasuguse hulga lapsepõlveaja puudustega, mille all ehk ka ema ise on kannatanud. Sel moel tasutakse vanemate patud lastele, selles nähtavasti mitte kunagi lõppevas ringkäigus.
 
Lapse püüet oma vanematele meeldida nimetan ma võitluseks. Võitlus algab kõigepealt vanematega ning laieneb hiljem kogu maailmale. See levib väljapoole pereringi, sest inimene kannab oma täitmata vajadused endaga kaasas, ükskõik kuhu ta läheb, ning neid vajadusi tuleb välja elada. Mees otsib vanemate asendajad naistes, kellega ta siis oma neurootilist näitemängu mängib, või siis teeb ta peaaegu igaühest (kaasa arvatud oma lapsed) vanemlikud kujud, kes tema vajadusi täidavad. Kui isa väiksena verbaalselt maha suruti ning tal ei lubatud kunagi suurt midagi öelda, siis saavad kuulajateks tema lapsed. Kuna lapsed peavad nii palju kuulama, siis on neil omakorda maha surutud vajadused leida kedagi, kes neid kuulaks ja nendeks inimesteks võivad väga hästi olla nende oma lapsed.
 
Võitluse raskuspunkt nihkub tõelistelt vajadustelt neurootiliste vajaduste poole, kehast mõistusesse, sest vaimsed vajadused tekivad siis kui põhivajadused on maha salatud. Aga vaimsed vajadused ei ole tõelised vajadused. Puhtalt psühholoogilisi vajadusi ei ole tegelikult olemas. Psühholoogilised vajadused on neurootilised vajadused, sest need ei teeni organismi tõelisi nõudmisi. Näiteks mees, kellel peab olema restoranis parim laud, selleks et tunda end tähtsana, esitab vajadust, mis arenes välja sellepärast, et teda ei armastatud, sellepärast, et tema tõelised püüdlused olid elus kas siis tähelepanuta jäetud või maha surutud. Tal võib olla vajadus, et ülemkelner teda nimepidi tervitaks sellepärast, et varasemas elus pöörduti tema poole ainult kategoorianimetust kasutades - „poeg”. See tähendab, et tema vanemad ei kohelnud teda inimlikult ning et ta üritab nüüd saada inimlikku kohtlemist sümbolistlikult, teiste kaudu. Kui vanemad oleks kohelnud oma last kui ainulaadset inimolendit, siis välistaks see niinimetatud iseenda tähtsana tundmise vajaduse. Tegelikult paneb neurootik vanadele teadvustamata vajadustele (olla armastatud ja hinnatud) uued sildid (vajadus ennast tähtsana tunda). Aja jooksul võib ta hakata uskuma, et need sildid ongi tõelised tunded ning et nende taotlemine on hädavajalik.
 
Oma nime ekraanil või ära trükituna nägemise lummus on vaid üks tundemärk sellest, et paljudel meil on isiklikku tunnustust väga oluliselt puudu jäänud. Need saavutused, pole oluline kui reaalsed, toimivad vanemliku armastuse sümbolistliku otsinguna. Publikule meeldimisest saab võitlus.
 
Võitlus on see, mis hoiab last eemal oma lootusetuse tundmisest. Seda võitlust võib leida ületöötamises, kõrgete hinnete ja autasude pärast orjamises, näitlejaks või kunstnikuks olemises. Võitlus on neurootiku lootus olla armastatud. Selle asemel, et olla tema ise, võitleb ta selle eest, et saada iseenda teiseks versiooniks. Varem või hiljem hakkab laps uskuma, et see teine versioon on tema tõeline mina. „Mängimine” ei ole enam vabatahtlik ja teadlik; see on automaatne ja teadvustamata. See on neurootiline.
 
*D. Kerch, E. Bennet, M. Daimond, M. Rosenzwig, „Chemical and Anatomical Plasticity of Brain”, Science, Vol. 146 (October 30, 1964), lk. 610-619.
 
 

teisipäev, 13. mai 2014

Kes on üliinimene?

        Friedrich Wilhelm Nietzsche http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Nietzsche (1844-1900) sündis Leipzigi lähedal, luteri vaimuliku poeg, mõlemad vanaisad samuti vaimulikud. Ta oli musterlaps ja suurepärane õpilane, kes 10. aastaselt oli juba kirjutanud näidendeid ja komponeerinud muusikat. Koolis oli religioon üks tema tugevamaid aineid. 24. aastaselt tehti talle ettepanek õpetada klassikalist filosoofiat Baseli ülikoolis; õpetas seal 10 aastat, kui pidi jääma viletsa tervisliku seisundi tõttu pensionile.
 
Mõjukamad tööd järgnevad pensionilejäämisele: “Human, All-Too-Human” (1878); “The Dawn of Day” (1881); “The Gay Science” (1882); “Thus Spoke Zarathustra” (1883-1885); “Beyond Good and Evil” (1886); “Toward a Genealogy of Morals” (1887) “The Twilight of Idols” (1889); “The Antichrist” (1895). Tõmbus 1880. aasta paiku igapäevasest elust tagasi, isoleerus; 1889. kukkus tänaval kokku ning viidi varjupaika; võimalik, et põdes süüfilist.
 
Apollonlikud ja dionüüslikud aspektid inimloomuses
 
Nietzsche uskus, et inimloomuses esinevad kaks peamist aspekti - apollonlik ja dionüüslik. Apollonlik aspekt esindab inimese ratsionaalset külge, meie eelistust rahu, ennustatavuse, korra järele. Dionüüslik aspekt aga esindab meie irratsionaalset poolt, meie tõmmet loomingulise kaose poole, kirglike, dünaamiliste kogemuste järele. Nietzsche arvas, et parim osa kirjandusest ja kunstist peegeldab sulamit nendest kahest kalduvusest ning et parim võimalik eluviis peegeldab kontrollitud kirge. Nietzsche väitis, et lääne filosoofia on rõhutanud intellekti osatähtsust ja minimiseerinud teaduses inimlikud kired ning tulemuseks on elutu ratsionalism. Nietzsche nägi ühena oma põhieesmärkidest dionüüsliku vaimu taaselustamise teaduses. Nietzsche rõhutas, et “ärge lihtsalt elage, aga elage kirega! Ärge elage planeeritud, korrapärast elu; võtke vastu väljakutseid!” Isegi ebaõnnestumised, mis võivad tuleneda riskide võtmisest, on ometi kasulikud isiksusliku kasvu mõttes. Seega see, mida Nietzsche soovitas, ei olnud täiesti irratsionaalne, kirglik elu, vaid kirglik elu ratsionaalsete, mõistlike kirgedega - elu, mis on korraga nii Apolloni kui Dionysose vääriline. 
 
Nietzsche kui psühholoog
 
Nietzsche vaatles iseend peamiselt kui psühholoogi, ning tõepoolest, paljutki, mida hiljem näeme üles kerkivat Freudi kirjutistes, on esinenud juba ka Nietzsche teostes. Veelgi enam, freudistlik ja nitšeaanlik psühholoogia jagasid tegelikult ühist eesmärki: aidata indiviide saavutada kontrolli oma jõuliste, irratsionaalsete impulsside üle, elamaks loovamat ja tervemat elu.
 
Nietzsche psühholoogilise käsitluse südamiku moodustas pinge apollonliku ja dionüüsliku tendentsi vahel. Dionüüslik tendents, millele Nietzsche viitas kui barbaarsele, ei saa iseend pärssimatult väljendada, toomata kaasa indiviidi hävimist. Nietzsche ennetas Freudi, viidates nendele barbaarsetele tungidele kui id-ile. Kui dionüüslikud impulsid tahtsid leida väljendusvõimalusi, pidi neid kõigepealt modifitseerima (sublimeerima) apollonliku ratsionaalsusega. Nii Nietzsche kui Freudi jaoks on sublimatsioon seletuseks kunstiteoste loomisele ning teistele kultuurisaavutustele, ning samuti aitab sublimatsiooniprotsess seletada inimeste unenägude sisu. Unenäod on hea näide barbaarse kaose kohta, mida modifitseerib apollonlik ratsionaalsus - modifikatsioon loob selle pildi, mida me mäletame kui unenägu. Ilma dionüüsliku komponendita oleks isiksuse apollonlik aspekt ilma igasuguse emotsionaalse sisuta; samuti, ilma apollonliku mõjuta oleks dionüüslik aspekt vormitu ja kujutu. Kui dionüüslikud impulsid muutuvad liiga ähvardavaks, saab apollonlik ratsionaalsus neid alla suruda. Nietzsche arutas tihti repressiooni või allasurumise kontseptsiooni, mis sai hiljem Freudi psühhoanalüüsi nurgakiviks. 
 
Jumala surm
 
Nietzsche kuulutas, et ”jumal on surnud ning et meie oleme tema tapnud”. “Meie” all pidas ta silmas kaasaegseid filosoofe ja teadlasi. Kuivõrd inimesed on nii kaua tuginenud jumalale kui elule ülima tähenduse andjale ning moraalsuse kontseptsiooni alusele, on inimesed nüüd, kus jumal on surnud, eksinud - kust peaksime nüüd leidma elule tähendust ja moraalseid ideaale? Needsamad filosoofid ja teadlased, kes jumala tapsid, võtsid samamoodi eesmärgistatuse ka universumilt (eesmärgistatus esines Aristotelese filosoofias). Evolutsiooniteooria näitas, et inimestel on seesama lihtlabane päritolu nagu teistel elavatel olenditel ning nad jagavad sama saatust, milleks on surm. Veelgi enam, evolutsiooniteoorias ei sisaldu samuti mingit eesmärki - loomulik valik tähendab lihtsalt, et organismid, mis omavad selliseid jooni, mis lubavad keskkonnaga kohaneda, jäävad ellu ja taastoodavad ennast. Seega ei saa inimesed isegi uhked olla faktile, et nad on säilinud kauem ning on erineva arengulooga kui teised liigid. Ei, evolutsioon ei väljenda mitte millegagi arenemist täiuslikkuse poole. Nietzsche nimetaski Darwini teooriat “õige, aga surmav”. Ka astronoomia näitas, et inimesed ei oma mingit erilist kohta universumis - Maa on lihtsalt keskmise suurusega taevakeha, mis tiirleb ümber ühe Päikese paljude teiste hulgas.
 
Seega - ei ole olemas jumalat, kes inimeste eest hoolitseks; inimliik ei hõlma mingit erilist kohta muude liikide hulgas ning Maa on lihtsalt üks paljudest mõttetutest taevakehadest. Jumala surmaga kaasnes ka metafüüsika surm; ning ilma religiooni, teaduse ja metafüüsikata olid inimesed jäetud “kosmilise valge lehe” seisundisse, ilma igasuguste transtsendentaalsete juhiste või suunavate jõududeta. Nietzsche järgi tähendas nende traditsiooniliste tähenduste ja moraali allikate kokkukuivamine, et inimene on nüüdsest täiesti üksi jäetud. Nietzsche arvates ei olevat olemas mingeid abstraktseid tõdesid, mis ootavad avastamist - ei, on olemas vaid individuaalsed lähenemised, arenguteed igale inimesele eraldi.
 
Võimutahe
 
Vastavalt Nietzsche nägemusele on vastust meie olemuslikele küsimustele võimalik leida ainult meist enesest; elus olulised tähendused, väärtused ja moraal ei saa pärineda väljastpoolt, neid peab igaüks leidma iseendast. Selline enese-uurimine väljendab kõige elementaarsemat motiveerivat jõudu inimeses - võimutahet. Nagu Schopenhauer, arvas ka Nietzsche, et inimesed on põhiolemuselt irratsionaalsed. Erinevalt Schopehauerist arvas Nietzsche siiski, et irratsionaalseid instinkte peaks inimene väljendama, mitte neid alla suruma või sublimeerima. Isegi agressiivseid tendentse ei tohiks täielikult pärssida. Võimutahe kui selline saab täielikult rakendatud ainult juhul, kui indiviid toimib täpses vastavuses sellega, kuidas ta tunneb - see tähendab, et ta käitub viisil, mis viib kõikide instinktide rahuldamisele ühel või teisel moel. Isegi õnn, mis paljudele teistele filosoofidele on olnud keskse tähtsusega motiiv, on Nietzsche jaoks indiviidi võimu suurenemise tulemus. Igasugune võitlus keerlevat alati ülimuslikkuse, ülemvõimu ümber, isiksusliku kasvu ja laienemise ümber. Seega on Nietzsche jaoks kõik käsitlused heast, halvast, õnnest etc seondatavad või taandatavad võimutahtele. 
 
Seega vastandus Nietzsche kõigile, kes kippusid väitma, et juhtiv inimlik motiiv on enesesäilitamine (nagu Schopenhauer arvas). Inimesed ei püüdlevat enesesäilitamise poole; nad tahavad hoopis saada enamaks kui nad on, või vähemalt, nagu arvas Nietzsche, seda peaksid nad tahtma.
 
Üliinimene
 
Võimutahe on indiviidi tendents püüelda üleolekut iseenda minast ning iseenese saatusest. Kui võimutahtele antakse võimalus väljenduda, siis hakkab inimene otsima uusi elamusi ja kogemusi ning püüab maksimaalselt saavutada ja rakendada oma täit potentsiaali. Sellist individuaalset kasvu ei tohiks takistada konventsionaalsele moraalile rõhudes, see kasv on miski, mis on “väljaspool head ja halba”. Inimesed, kes püüavad saavutada oma täit potentsiaali, on Nietzsche käsitlusele vastavalt üliinimesed, kuna standardne moraalsus ei valitse nende elusid. Selle asemel tõusevad nad kõrgemale sellisest moraalsusest ning elavad sõltumatut, loovat elu. Nietzsche deklareeris, et “kõik jumalad on surnud; nüüd peavad elama üliinimesed”, "inimene on miski, mida peab ületama!", "ma kaotasin sinu ja leidsin enda." 
 
Üliinimese kontseptsioon seab inimese ka mõneti ohtlikku positsiooni: me ei käsita end enam loomadena, aga me ei ole ka veel üliinimesed, ja jumal, kes on surnud, ei saa meid enam aidata; ehk siis inimene on justkui vahelüli looma ja üliinimese vahel, mida Nietzsche käsitles kui väljakutset. Selle väljakutse, iga indiviidi isiksusliku arengu ees seisvaid probleeme sai tema arusaamist mööda lahendada “indiviidi kaupa” - kui iga indiviid püüdleb oma potentsiaali maksimaalse realiseerimise poole, siis lahenevat üldisemad ühiskondlikud probleemid iseenesest. Eeldus inimeste olukorra paranemiseks üldiselt on siis enese-täiustus või ka enesearmastus, enesele keskendumine. 
 
Nagu Goethe, ei uskunud ka Nietzsche, et negatiivseid kogemusi või impulsse peaks eitama - nendest peaks hoopis õppima. Ta uskus, et tee indiviidi personaalsesse “taevasse” käib tihtigi läbi personaalse”põrgu”. Kuulus tähelepanek, et iga kogemus, mis meid ei hävita, teeb meid tugevamaks, kuulubki Nietzschele. Käsitlus põhineb Nietzsche personaalsel taustal - raskel haigusel, mida ta põdes. 
 
Üliinimese mõiste oli Nietzsche vastuseks inimkonna ees seisvale moraalsele ja filosoofilisele dilemmale. Väärtused ja moraalsus on miski, mis tuleb indiviidi seest; tugevad ja terved indiviidid laiendavad oma kogemuste piire eksperimenteerides, ohtlikult elades. Elu koosnevat peaaegu lõputust hulgast võimalustest, ning üliinimene on see, kes püüab neist realiseerida nii paljusid kui võimalik. Religioonid ja filosoofiad, mis õpetavad kaastunnet, alandlikkust, enese tahaplaanile jätmist, enesepiiranguid, süütunnet või ühtsustunnet teistega (üliinimene peab olema individualistlik) on lihtsalt ebakorrektsed. Hea elu on pidevalt muutuv nähtus, väljakutseid esitav, vaba kahetsusest ja kurvameelsusest, intensiivne, loov ja riskialdis - see on iseennast ületav, piire kompiv. Teadus, filosoofia ja iseäranis religioon võivad head elu ainult alla suruda ja lämmatada. Nietzsche uskus, et repressiivne, allasuruv ühiskond on inimeste vaimse ängistuse peamine põhjus - sama uskumust jagas hiljem ka Freud. 
 
Väärarusaamadest Nietzsche üliinimese kontseptsiooni kohta
 
Ajaloo jooksul on teaduslikke ja filosoofilisi teoseid tihti poliitilistel eesmärkidel moonutatud - Nietzsche filosoofiline pärand on selle kohta hea näide. Tema filosoofia võeti omaks saksa natsionaalsotsialistide poolt, kes püüdsid selle alusel väita, et saksa rahvas ongi üliinimesed, kellest Nietzsche rääkis. Natside jaoks tähendas üliinimene ülimuslikke, kõrgemaid inimesi, ning sakslased seda nende arvates ka olid. Miski poleks saanud olla Nietzsche tegelikule käsitlusele võõram kui mõte rahvuslikust või rassilisest üleolekust. Näide selle kohta: Nietzsche katkestas oma lähedase sõprussuhte helilooja Richard Wagneriga osaliselt sellepärast, et too omas jäiku natsionalistlikke ja antisemiitlikke vaateid. Nietzsche järgi evis iga indiviid potentsiaali saada üliinimeseks - mis eristas üliinimest mitte-üliinimesest, oli kirg, julgus ja läbinägelikkus, mitte miski muu. Näiteid inimestest, kes Nietzsche arvates võiksid kvalifitseeruda üliinimeste hulka olid Jeesus, Goethe, Dostojevski ja tema ise. 
 
Mõjudest hilisematele: Nietzschet, kes uskus, et irratsionaalsed instinktid peavad saama väljenduse, võib suuresti pidada psühhoanalüütiku Alfred Adleri mõjutajaks (samal ajal kui Freud oli rohkem mõjutatud Schopenhauerist - instinkte peab represseerima). Samuti oli psühhoanalüütik C.G. Jung mõjutatud Nietzsche vaadetest - tema kuulus eristus introvertsuse ja ekstravertsuse vahel põhineb Nietzsche käsitlusel apollonlikust ja dionüüslikust tendentsist - introverdil domineerib apollonlik ja ekstraverdil dionüüslik tendents.