igal haigusel on põhjus

          Vanasti olid haiguste põhjuseks vaesus, alatoitumine ja nakkushaigused, seevastu tänapäeval panevad inimesi põdema vale toitumine, stress ja suur hingeline koormus. Selle tagajärjeks on hingelis-vaimne tasakaalutus. Meie keha reageerib sellele väliste valuliste sõnumitega: haigused manitsevad meid oma mõtlemist ja käitumist muutma.

Kogu loodu on läbi imbunud ja kantud korrast justkui sümfoonia. Ja nagu orkestris, nii kannab ka iga loodu osa kohustusest seda ühtsust hoida. Kui ühtluspüüdlustes ilmnevad tõrked, siis tekib disharmoonia ja selle väljenduseks ongi haigused. Haigus tähendab alati disharmooniat.

Kui meie ülesandeks on püüelda ühtsuse poole, siis peab meis võime seda teha. Sõna inimene (sks Mensch) annab meile keele kaudu selleks olulise vihje. Sõna Mensch pärineb sanskriti (vanaindia) keelsest sõnast menuschia - hääldatakse menschia.

Juursõnad        Man        - Mõtlemine

                      Manus     - Vaim

                      I a           - Seadus

Kuna nimi kannab endas alati olemust, siis tähendab eeltoodu järgmist: "Mõtlev vaim, kes suudab mõista seadusi."

Seaduste vastu eksimine toob kaasa ebakõla, mille nähtavaks märgiks on haigused. Seega peitub kõikide haiguste põhjus mõtlemises. Meie keha seisund on üksnes nähtav teave meie mõtlemise laadi ja viisi kohta.

Meil kõigil on oma saatus, mida me kanname rohkem või vähem kannatlikult, kuid väga vähesed küsivad, miks nad elavad just sellises olukorras. Mis on selle põhjus ning kas ja kuidas oleks seda võimalik muuta. Niipea kui oleme seda teinud, mõistame, et meie saatus on meie endi kätes ja me võime seda igal hetkel muuta. Ent pingutama ei pea me mitte niivõrd väliselt, kui sisemiselt. Saatust saab muuta vaid seal, kus seda luuakse, meie mõttemaailmas. Elusündmused justkui peegeldavad meie mõtlemist. Seega võime haigust pidada õnnistuseks ja tervenemist eesmärgiks.

Kehakeelt võib pidada küll maailma enimkõneldavaks keeleks, sest meie keha kõneleb meiega kogu aeg, olgu meie emakeel milline tahes. Ent paraku ei saa me sellest keelest aru, kuigi keha mõistmine on meis uinuv iidne teadmine, mis tuleb uuesti aktiivseks muuta. Alles siis, kui me sellest keelest aru saame, oskame me selle taga peituvaid eluülesandeid mõtestada ja lahendada. Sest on ju haigus ülesanne, mitte karistus. Selles on alati varjul mõni kink või and ja sümptomid on üksnes pakend. See on meie kink iseendale, mis pakub võimalust individuaalses arengus endale samm lähemale astuda. "Elukoolis" kuuluvad haigused õppekavasse, sest tänu neile õpime me tegema uusi samme enese leidmise teel. Haigus lausa sunnib meid neid samme astuma. Eeldusel muidugi, et me neid sõnumeid mõistame.

Inimesed kaebavad pidevalt oma haiguste üle ja nõuavad kohest või vähemalt kiiret ravi ravimite ja teraapiatega, kuid loobuvad samas ainsast ja õigest sammust, enda mõtlemise, tunnete ja käitumise muutmisest, sest see on ebamugav ja nõuab pingutust. Nad usuvad, et on arstivisiidi eest tasudes teinud kõik, mis vaja.

Suurem osa inimesi usub ikka veel, et haigus on kehaline hälve, mis juhuste tahtel ühtesid tabab, kuid teistest niisama juhuslikult mööda läheb. Haiguse muudab möödapääsmatuks meie enda käitumine ja sellel on oma mõte, milleks on teavitada meid väärast käitumisest ja panna meid tegema muutusi vääras ja disharmoonilises eluviisis ning vajadusel meid selleks sundida. Aga enne, kui me sellest lõpuks aru saame, on haigus meid lõplikult hävitanud.

Me oleme loomkatsete vastu, kuid mängime iga päev ise katseloomi. Testime enda peal rämpstoidu, nikotiini, alkoholi ja uimastite mõju. 

Peame mõistma, et enne kehalist haigestumist oleme me haiged märka sügavamas mõistes. See, mida me haiguseks nimetame, pole tegelikult üldse haigus, vaid selle sümptom, kehaline väljendus. Tegelik "haigus" on ennekõike inimese teadvuse ebakõla, inimese eemaldumine loomulikust korrast - seega on tegu kogu inimese häiritusega ja mitte ainult tema keha vaevusega. Samal ajal on haigus üleskutse eksiteelt kõrvale astuda ja kord taastada. Lisaks sellele on haigused, aga ka õnnetusjuhtumid, üleskutse teadvust avardada.

Haiguste sügavam eesmärk on sundida mõistust pähe võtma, kuulama südame häält, enne kui hilja on.  Tervenemine ei tähenda mitte sümptomite kadumist, vaid arusaamist korrast kõrvale kaldumisest ja korra taastamist. Seega ei piisa tablettidest või süstidest, isegi mitte loodusravi vahenditest, vaid me peame mõistma, mida meie keha meile öelda soovib.

Selleks tuleb meil esmalt õppida keha sõnumitest aru saama. Haigus ei ole meie vaenlane, vaid sõber ja abiline arenguteel. Pealegi on haigus loomulik viis terveks saada. Meil tuleb lihtsalt see keel ära õppida. Organite keel on lihtne ja reeglipärane. Niipea, kui me sellest aru saame, on meie võimuses teha vajalikud sammud tervenemise suunas, sest vastasel korral kordab saatus oma õppetunde veel valusamas vormis, sest esimene õppetund ei toonud kaasa soovitud tulemust - käitumise muutust. 

Iga füüsiline tervenemine on lõplik vaid siis, kui sellega kaasneb hingelis-vaimne muutus.

Varem või hiljem otsib iga inimene võimalust elu ja iseennast paremini mõista. Selleks on elu saatnud meile imelise sõnumitooja, kes on lahkelt valmis meile omas keeles kõike näitama ja selgitama. Tavaliselt me ei märkagi teda, sest ta on meile nii lähedal. See on meie keha! Teda mõistma õppides õpime me mõistma ennast, elu, kogu loodut ja viimaks ka jumalat.

See imeline sõnumitooja, meie keha, ei ütle meile ainult seda, kus me valesti käitume, vaid ka seda, mida tuleb teha eluga harmoonias olemiseks. Ta saadab meile pidevalt erinevate haigussümptomite abil sõnumeid. Keha ei valeta, ta võimaldab meil näha seda, mida me muidu ei näe. Meie keha universumi kaudu peegeldab elu selle tegelikkust. Meil tuleb vaid õppida tema keelt mõistma ja soovitusi järgima ning me saavutame kooskõla eluga, harmoonia kogu loodu ja kõiksusega.

Iga haiguse eesmärgiks on terveks teha, vabastada keha puhastusvõtete abil mürkidest või põhjustada hingelisi kannatusi, et inimene hakkaks olukorrast väljapääsu otsima. Ükskõik milline tee ka valitakse, eesmärk on ikka üks: juhatada inimene iseenda juurde. Kui suuri kannatusi seejuures kogeda tuleb, sõltub meie taipamise kiirusest.

Haigus muutub hädavajalikuks vaid siis, kui ma eluenergiat täielikult ligi ei lase, vabalt voolata ei lase või ettekujutluste, ideaalide ja käitumis- ja mõtlemismallidega piiran.

Tervenemine nagu ka tervise kaotamine lähtub üksnes teadvusest. Teadvus ei sõltu kehast ega ole ka keha sünnitis. Teadvus on informatsioon, mida keha tõlgib nähtavasse vormi. Keha ei saa elada ilma teadvuseta ega ilma selleta ka haigeks jääda. Teadvus juhib keha toimimist. Teadvusest lähtuvad disharmoonilised takistused toovad kaasa keha erinevate talituste häired, mida me nimetame haigusteks. Keha ei jää haigeks iseenesest, ta peegeldab üksnes teadvuse seisundit.

Me elame alalises valede maailmas. Teadlik keha saadab kogu aeg sõnumeid, kuid me keeldume neid järjekindlalt kuulda võtmast, rääkimata siis järgmistest. Pole siis ime, et üha rohkemad inimesed on pidevalt haiged. Uue arvamusküsitluse kohaselt pidas 6% sakslastest ennast terveks. Kui lähtume sellest, et pooled ei pööra sümptomite sõnumitele tähelepanu, siis on tõepoolest terveid vaid 3%. Õudusttekitav tulemus ja samas täiesti põhjendamata.

Teaduslik meditsiin ütleb meile väga täpselt, mis on haiguse põhjuseks. Põhjus peitub bakterites, geneetilistes defektides ja kehalistes väärtalitustes, mis tuleb kõrvaldada ja seejärel vanaviisi edasi elada. See on mõttetu ja sunnib organismi meile uusi sümptomeid näitama, sest haiguse põhjus pole kuhugi kadunud, vaid me kõrvaldasime üksnes teabe selle haiguse kohta.