Tantraõpetaja ayahuasca kogemus?

AYAHUASCA http://en.wikipedia.org/wiki/Ayahuasca on Lõuna-Ameerika päritoluga taimetee, mis on valmistatud ühest või mitmest taimest, mis sisaldavad hallutsinatsioone esile kutsuvat ainet dimetüültrüptamiini ehk DMT-d http://et.wikipedia.org/wiki/Dimet%C3%BC%C3%BCltr%C3%BCptamiin (DMT; leidub näiteks sellistes taimedes nagu Psychotria viridis (chacruna) või Diplopterys cabrerana (chaliponga)) ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorit (MAOI; näiteks traditsiooniliselt ayahuasca põhikomponendiks peetav amasoonase kaapiväät Banisteriopsis caapi), mis peatab maos ja sooltes DMT-d lagundava ensüümi (monoamiinide oksüdaasi) toime. DMT-d toodab väikeses koguses pidevalt ka inimese aju. 

Joogil on oksendamist esile kutsuv toime, võib esineda ka kõhulahtisust. Tekivad hallutsinatsioonid, mis jäävad püsima 2–6 tunniks sõltuvalt joogi tugevusest. Joogi mõju igale tarvitajale on individuaalne, sõltuvalt vaimsest tervisest ja emotsioonidest. Suitsetamisel kestab joove 6-20 minutit.

Religioosselt on Lõuna-Ameerikas ayahuascat tarvitatud juba tuhandeid aastaid.

_________________________________
 

ÖÖD TEISTES DIMENSIOONIDES

Ayahuasca... see taim kummitab mind või õigem oleks öelda, et kutsub mind Ecuadori džunglist saadik, tõsi, seal küll Yage nime all... Aga justkui ei ole sobivat hetke, sobivat šamaani, sobivat tuju.. Ayahuasca kutsub mind edasi ka Cuscos, kus temaga tutvuse tegemine on muutunud läbisõitjate seas pea sama tavaliseks turismiaktiviteediks kui Machu Picchul käimine. Mul ei ole aga ikka veel tunnet – loen ja uurin ning mõistan, et selleks, et selle taimega tutvust teha, on austusest tema vastu mul vaja sõita selle taime koju ehk džunglisse, kus temaga koos veidi pikem ning tõsisem teekond ette võtta, selle asemel, et Cusco külmas ning mägises ümbruskonnas seda lihtsalt „järgi proovida“.

Saja ja üheksa väikese juhuse tulemusena istun ühel ajahetkel keset Amazonase vihmametsa, kus konnade krooksumine kostab kui valjuhäälditest ning tundub, et linnud on enese väljendamiseks appi võtnud ruuporid. Öine taevas on nii tähine, et mul on tunne, et näen peaaegu universumi lõppu – selles ruumilises pimeduses on sadu kihte tähti... Pimedas malocas (ringikujuline rohukatusega onn) on õlilambi kirbe lõhn, saladused, ootused, hirm, head ja halvad vaimud ning põnevus. Olen füüsiliselt varustatud mati, oksekausi, tuhatoosi ning taskulambiga. Vaimseks varustuseks on andumine sellele müstilisele taimele, usaldus armastust õhkuvate šamaanide vastu ning valmisolek „ameerika mägedel“ rännakuks reaalsuse nendesse tasanditesse, mida päise päeva ajal tavaliselt ebareaalsuseks peame.

Kõik seitse ööd algavad sarnaselt. Kell 9 õhtul sisenevad itsitades onni üheksa šamaani, pritsivad kõikjale üle ruumi energia puhastamiseks imeliku lõhnaga alkohoolset lillevett. Veidi hiljem siseneb „pea-ayahuasca-keetja“ ehk mees suure ayahuascat täis šampusepudeliga. Kolm šamaanitari käivad ühe „reisija“ (nii kutsusid šamaanid meid) juurest järgmise juurde ning puhuvad tohutud pahvakad tubakasuitsu pähe, südamekohale ning keha ümber. Nimelt Ayahuasca vaimule meeldib tubakasuits ning väidetavalt toob see ligi häid vaime. Istume šamaanide ette, et vastu võtta enda poolt määratud kogus ayahuascat ehk „ravimit“ nagu šamaanitarid seda keedust kutsuvad. Õhtu üks raskemaid osasid on see paks, mõrkjas-hapukas jäle taimeleotis oma kõrist alla saada. Mõnel õhtul kisub minu kurk automaatselt krampi ning keeldub seda ollust suust edasi laskmast. Pean oma kehaga läbirääkimisi ning saavutan alati võidu oma kõri üle, kuid ise ebameeldivusest värisedes ja köhides. Istun matile, mediteerin, ootan – nii igal õhtul – umbes 45 minutit kuni tund, enne kui midagi juhtub, enne kui midagi kostub, enne kui midagi näha on. Ruum on kottpime. Ruum lehkab tubaka-lillevee-ayahuasca jäleda haisu järgi. Ruum on väljakannatamatult ja ebameeldivalt pime. Ootan... ootan... Igal ööl, kui lõpuks peale igavikuna näivat ootamisaega kostub esimese šamaani laul, hingan kergendustundega, sest hea on teada, et ma ei ole selles pimeduses ja teadmatuses üksi. Peale seda, kui esimese lauljaga ühinevad ka teised 8 šamaani ning ruum täitub nende kummaliste vibratsioonidega, mida nad ise kutsuvad ikarosteks, olen valmis ükskõik milliseks kogemuseks.

Ikarosed on laulud – chantid, mis on šamaanide töövahend spetsiaalselt ayahuasca mõju all olevate inimestega hingetasandil suhtlemiseks, ümberprogrammeerimiseks, tervendamiseks, abistamiseks, selginemiseks, andestamiseks, armastuseks, puhastamiseks jne. Kui päevases reaalsuses šamaanidelt küsin, et kas nad õppisid laulud oma esiisadelt, siis saan üllatuslikult vastuseks „ei“. Nimelt igal šamaanil on oma ikarosed, mille nad saavad umbes peale mitut aastat kestvat spetsiaalset taime dieeti (väga piiratud toiduvalik ning igapäevane selle spetsiaalse taime leotise joomine). Taim annab neile meloodia ning viisi kuidas laulda, sõnad õpivad nad esiisadelt hiljem.

Seitse ööd – seitse sarnast rituaali, kuid seitse totaalselt erinevat kogemust ehk minu sees ja ümber avaneb kogu võimalik emotsioonidepakett – ekstaasist hulluksminemiseni. Ühel hetkel ajan asju oma siit ilmast lahkunud esivanematega, seejärel nutan – aga mitte oma pisaraid, mitte oma valust või kurbusest, vaid pisaraid maailma ning justkui mind ümbritsevate inimeste kurbuse ning valu pärast. Ayahuasca viib mind oma maailma, kus ringlevad lõputud mustrid ning geomeetrilised kujundid koos neoonvärviliste teetähistega. Duncanid ehk suurte nokkadega ja värviliste peadega linnud laulavad mulle sajahäälsena, kuid ebakõlana kostuvat laulu - või on need hoopis kõikide paralleeluniversumite kõlad kokku?! Kus ma olen!? Millises reaalsuses ma neist olen?! Mis on reaalsus?! Äkki mõistan, et ma ei saa mitte kuidagi enam oma „normaalsesse reaalsusesse“ tagasi. Mõistus on selge, kuid füüsiliselt olen ma tunde duncanite väljakannatamatute häälte küüsis lõksus – ja mul on tunne, et nüüd lähen hulluks. Teisel ööl olen totaalses ekstaasis – ma naeran ja naeran ja naeran ja lendlen, minu ja „kellegi“ vahel toimub dialoog, mille käigus ma saan imelihtsa vastuse minu peas keerelnud küsimusele. Ühel teisel ööl mind opereeritakse. Kes? Ma ei tea! Aga ma tunnen, kuidas kõik minu siseorganid ükshaaval välja võetakse, läikima lüüakse ning tagasi pannakse – saan uue ja puhta keha. Ainuke vaidluskoht „opereerijaga“ tekib minu aju üle, sest mul on korraga tunne, et see võetakse jäädavalt. Minu täiesti selge mõistus arutleb omaette, et siin reisil olles vist saan ilma ajuta hakkama, kui ma aga koju tagasi lähen, siis on ikka vist väga keeruline, kui aju ei ole. Ma küll keeldun oma aju andmast, aga sel ööl ma seda igatahes tagasi ei saa. Osadel öödel olen täis kahtlust ning vastikustunnet kogu selle pimeda ning veidra protsessi vastu – tahan ära... Enamus öödel pean „kellegagi“ dialoogi. See vestlus ei toimu sõnade abil, ma ei näe oma dialoogipartnerit, kuid vestlus toimub. Küsin küsimusi, kuid mulle ei anta otseseid vastuseid. Saan vastuseks: „Sa ei saa ju igakord ayahuascat tegema joosta, kui sul mõni elutähtis küsimus üles kerkib... Selleks pead ise selgeks õppima, kuidas vastuseid saada...“ Selle asemel väänleb minu keha füüsiliselt, mulle näidatakse asju, ma kuulen asju, ma mõistan asju ning mulle näidatakse kuidas – kõik see annab selle, et iga kogemuse lõpus ma ei tea vastust, kuid tean, kuidas selleni jõuda. Hmm... öösel olen veidi pettunud, et minu silme eest minu „elu film“ jooksma ei hakka... Hommikuti aga oma öiste „käikude“ üle aru pidades aga kasvab minus imetlus selle ülimalt intelligentse taime vastu, kes on mind läbi ööde järjekindlalt õpetanud ja julgustanud uurima ja avastama ning sügavamale minema.

Igal ööl, 4-6 tunniste dimensiooni-vahetuse tseremooniate ajal, ilmuvad minu ette kordamööda 3-4 šamaani ning laulavad ikarosi. Nende rolliks on tunnetada iga „ränduri“ energiavälja, mõista, mida ta parasjagu läbi elab ning mida tal vaja on ning siis vibratsioonidega ehk oma ikarostega aidata kehal rakutasandil muutusi läbi viia. Iga laul on umbes pool tundi ning mulle mõjuvad need laulud alati nii, et ma lähen algatuseks segasele „rännakule“ (selline voolamise ning minemise tunne tekib) ning minu sees toimuvad protsessid muutuvad väga intensiivseks, kuid pea alati saabub laulu lõpuks selgus. Šamaanide suhtlus ning töö meiega toimub müstilisel viisil... Nimelt ühel ööl palusin mõttes, et üks meešamaanidest, Oracio, tuleks ja mulle laulaks – mul oli väga vaja lihtsalt tugevat ning kaitsvat meesenergiat sellel hetkel. Vaevu oma soovi enda sees sõnastanud, istus minu ees Oracio. Teisel ööl tundsin, et mul on vaja, et keegi minu kätesse energiat paneks – veidi aja pärast istub minu ees väike Rosa ning võtab sõnagi lausumata minu käed ning hoiab neid terve oma laulu aja (ei varem ega hiljem ei juhtunud seda, et šamaan terve laulu ajal kellegi käest oleks kinni hoidnud) – ma sain täpselt, mis mul vaja oli. Teistel öödel, peale väga intensiivseid juhtumisi füüsilisel ja vaimsel tasandil, teadsid šamaanid täpselt, mis seisus ma laulu lõppedes olin. Nimelt kui olin ekstaasis või rõõmus või oli toimunud mingi oluline selginemine, siis šamaan hakkas kas naerma, või patsutas mulle õlale või siis kallistas ja musitas tugevasti – täielik telepaatiline suhtlemine. Ning minus kasvab üha enam veendumus, et nad suudavad meie energiavälja lugeda ning oma kummaliste lauludega ka meie kehades rakutasandil muutusi ellu kutsuda. Kontorilaua taga seda lugu lugedes võib see kõik üsna mõttetu ning liigse udujutuna tunduda, aga kui ma hiljuti veidi kvantfüüsika teemadega tutvusin, siis minule suureks üllatuseks ning heameeleks selgus, et sellised protsessid on tänaseks juba kõik teaduslikult tõestatud. Uskumatu aga tõsi!?

Päevasel ajal jagame teiste „ränduritega“ öiseid kogemusi. Tavalisteks söögilauda juttudeks saavad teemad, et kui mitu korda keegi oksendas või kellega öösel võitles või kes veetis oma elu hullema öö ning kes särab rõõmust ning selgusest. Aga nagu selgub, on kogemusi seinast seina – kes võitles draakonitega enamus öödel, kes elas iseenda surma või uuestisünni läbi, kes sünnitas, kes pidas läbirääkimisi deemonitega, kes kiskus endast mineviku valu välja, kes oli mitmetunnises orgasmis, kes nägi nägemusi iidsest Egiptusest, kes kuulis sõnumeid, mida oma eluga peale hakata ning kes nägi tulevikku, kes sai jalavalust lahti, kes nägi paradiisi ning kes lendas... Mõne „väga ära läinud“ või suurtes valudes või piinades inimese kõrval istusid šamaanid öö läbi ning laulsid teda tagasi või siis aitasid keerulisest protsessist läbi „reisida“. Inimesed on vaheldumisi õnnelikud, segaduses, muserdatud, selginenud... Aga pärast 12 päeva, ei ole mitte kedagi, kes saaks väita, et tema elus kõik endine on... Kõik on mingit tüüpi transformatsiooni läbi elanud. Kõik on ka ühel nõul, et ayahuasca annab igale ühele täpselt seda, mis tal vaja on – ikka selleks, et me kasvaksime, areneksime, paremaks saaksime. Ja isegi kui „rännakul“ nähtu ei ole meeltmööda, siis tihtipeale tuleb päevavalguses siiski tasapisi tunnistada, et nähtu on tihtipeale siiski valus tõde iseenda kohta, millega tegeledes on võimalus paremaks muutuda...

Kuulen enne ja peale džunglisse minekut arvamusi, et ayahuasca ei ole midagi muud kui järjekordne narkootikum ning mingi kahtlane aine. Tõepoolest, internetis ei ole vaja kaua surfata selleks, et teada saada, et ayahuasca toimeained on samad, mis keemilisel narkootikumil LSD-l, kuid keemia asemel on tegu täiesti puhta taimeproduktiga, mille koostisosadeks on ayahuasca väät (nagu liaan) ning chakuna puu lehed. Pärast ööpäev läbi kestvat keetmist ning reduktsiooni järelejääv ollus on tõepoolest hallutsinogeenne Aga narkootikum?! Hmm... Võib-olla kui ayahuascat ise kuskil üksi juua ning oodata, „mis filmi täna näidatakse“, siis võib seda vist narkootikumiks pidada. Aga pärast minu enda kogemust, ei tuleks mul isegi pähe seda taime mõnueesmärgil juua. See koht, kuhu mina ning paljud teised „kaasreisijad“ igal ööl sattusime, oli tihtipeale pime ning kole ning ebameeldiv – mitte mõnulemise koht. Ilma šamaanideta ma ei võtaks seda protsessi ealeski ette, sest see võib kõik väga hirmuäratavalt lõppeda. 7 ayahuasca tseremooniat oli emotsionaalselt väga raske ning vaimselt väga sügav protsess – karm töö iseendaga. Minu hinnangul on see taim auga oma „ravimi“ nime ära teeninud. Kuigi hinge ravimine on meile läänemaailmas nii võõras ravimise meetod – siis järjest rohkem inimesi jõuab mõistmisele, et enamus füüsilisi probleeme saavad just alguse ju hinge tasandilt...

Marika ja Tomi rännak

http://marikatom.blogspot.com/2010/06/ood-teistes-dimensioonides.html

 

HALLO, KOSMOS! Marika Tamm  

http://194.36.162.160/vaata/hallo-kosmos-marika-tamm

Marika Tamm on õppinud ärikorraldust ning olnud aastaid ettevõtja. 2008. aastal võttis ta ette mastaapsed maailmarännakud – plaanitud aastasest reisist sai aga siiani kestev sisemine teekond. Ta on joogat ja tantrat õppinud erinevate õpetajate käe all: Nityaba Balil, Charles Muir Californias, Margot Anand Tais, Uma Inder, Austraalia Tantrakooli, Polüneesia tantra ja muudki. “Tantra õpetas mind leidma enda seest vabaduse, lihtsuse ning väe – seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Enda tunnetamise ning kohalolemise oskuse arendamise abil on elu imelisus minu jaoks mitmekordselt avanenud,” jagab ta rõõmu õpetusest, mida ta nüüd edasi annab – nii Eestis, Balil kui ka Peruus.

Iidne India uskumussüsteem tantra ühendab spirituaalsuse ja seksuaalsuse. Tantra, mis tähendab "vabanemine läbi avardumise", on vaimne teekond, mis ühendab keha, mõistuse ja hinge, et kogeda ühtsust Jumalaga. Budismis ja hinduismis on see esoteeriline praktika ning tantrad on tekstid, kus on kirjas vadžrajaana õpetused – vadžrajaana on tantristlik budism, budismi kolmas suund hinajaana ja mahajaana kõrval, mis esitab end kui kiireim tee virgumiseni. Marika sõnul on tantra on õpetus, elustiil, filosoofia, tee iseendani, elu kui rituaal, elu võtmine nii nagu see parasjagu on – avardades teadlikkust, õpitakse eristama oma piiratud ego-loomust kõrgemast loomusest; avastades iseenda jumalikkust, hakatakse nägema jumalikkust oma armsamas, kõikides inimestes, kõiges elavas. Tantrat on võimalik õppida sukeldudes sügavuti jooga-yantrate-mantrate-mudrade müstilisse maagiasse või siis hoopis tegeledes süvitsi lihtsate tehnikatega, mis kasutavad meie seksuaalenergia- ning meeltepotentsiaali ulatuses, mida enamus kunagi kogenud ei ole.

Saates selgub: 

Kuhu võib viia soov saada paremaks armastajaks?

Milline on see kiirtee virgumiseni?

Mis eristab parema ja vasaku käe tantrat?

Kuidas liiguvad Shiva ja Shakti ehk mees- ja naisenergiad?

Mis on amrita ehk naiste armastuse nektar?

Millised on ekstaasi suurendamise võtmed?

Mis on neotantra?