Tõnu Õnnepalu "Kuidas on elada"

I

Maiõhtutel

 

Kannikesed õhtuvalguses,

järve ääres esimene sääsk.

Nii ja nii palju maikuid

on juba möödas sündimisest.

Kui hea, et ta jääb ainult kaugemale.

Terve elu

põgened ta eest.

Ainult maiõhtutel ei vaata ette ega taha,

ei mäleta ega kavatse.

Vaatad noorkuud,

mis on ennast püstakile ajanud

ja põleb suveöötaevaga võidu.

Ikka veel on üks laulurästas,

kes vait jääda ei raatsi...

Ja siis ikka veel üks...

 

*

 

Saunast õue astudes

oli jala all tunda kahte rohtu:

mullast kulu, tänavust noort.

Saun on vana, see on veel nende saun.

Ja see on alati see aeg, kui nad käivad,

peale talve, enne kõrget rohtu,

maikuu õhtutel.

Ma ei näe neid. Nemad ei näe mind.

Nad näevad seda, mida mina ei näe,

heinamaid, kus mina näen metsa,

katuseid, kus mina näen taevast.

Ma ei mäleta nende elu,

nemad ei tunne mind.

Olen juhuslik möödakäija,

kes peatub siin, surnute kadunud külas,

mõne aasta või kuu, selle kevade.

 

*

 

Kõndisime läbi kadunud õuede,

mööda teid, mida mõne aasta pärast

enam metsast ei leiagi. Päev oli vilu,

hall, vaheaeg kevade suures ooperis.

Kui koju sain, tegin kohe tule alla,

nagu oleks see, mis ikka: sügis, talv,

viludad õhtud.

Ainult need õhtused linnud

ei lase unustada,

et meilgi on ometi elu,

mis pole kauaks antud.

 

*

 

Tuul tõusis täna ja nüüd on ööl uutmoodi hääl:

sahin. Lehtede pehme sahin.

Aga maiöögi võib olla pime, tummalt kohisev.

Kui silmad kinni panna, mis aeg see siis on?

See trepi eest läbi jooksev tuulehoog,

noorte lehtede närviline sahin...

Ma ütlen vaid noorte, sest ma tean,

aga igal kevadel, maikuus

sünnib aeg uuesti maailma,

meid kedagi tundmata.

 

Selles noorte lehtede sahinas

pole meid kunagi olnud.

 

*

 

Hommikul oli pikne, esimene siin.

Pärastlõuna oli hele, jahe, tuuline.

Imelik, et elu on seotud

nii paljude inimestega

ja samas mitte kellegagi.

Elad paralleelselt, inimeste silmad

jälgivad sind ja mõnda pilku

mäletad veel kahekümne aasta tagant,

mõnda üksikut...

 

Õhtulgi on roheline, läbipaistev, tuuline.

Vabaks saamine on ehk ainult mõte.

Elad elu, pilk pilkude seas,

näed mõnda ilusat pilti

sellest maailmast, kiindud, unustad,

kiindud... ikka küsin:

kui mitu aastat veel?

 

*

 

Väga tuuline päev, noori õrnu lehti lendab õhus.

Siis vihm. Siis õhtu. Siis vein,

siis mõtlen: mis veel poleks olnud?

Isegi armastus, see kõvasti ülehinnatud kinnisvara.

Kui lähed vaatama, ainult raudteevagun,

mis peatub korraks, ja päike tõesti paistab

perroonile, roosidele, ootajatele,

ainult et sinul pole sellega mingit pistmist.

 

Tuul ajav ikka mere poolt pilvi üles,

loojangus on need dramaatilised,

valgus nagu mingist metallist.

 

*

 

Kassid piirasid päeval suurt vana rästikut,

see oli hall, kuldne siksak seljal.

Arvasin, et ta on juba surnud,

aga polnud. Kadus. Maja alla vist.

Magab ehk minu all põranda all.

 

Pilvede õrn hall muster, mis venib üle taeva,

kõik õhtu värvid sees.

Kui ma vaid teaksin vastust, kui ma vaid teak-

sin...

Aga sündisin ilma.

 

*

 

Vaikne mittemidagitegemise päev,

vihma päev, rahu päev, seitsmes päev.

Vaatasin lahtisest aknast,

kuidas paks hall vihm lehvis tuules.

Miks jumal pidi tegema maailma,

et oleks rahu?

 

*

 

kuidas on elada

keset tuuliseid metsi

kus suure keskpäeva kohinas

metstuvi ulub

kuidas on elada majas

keset tuuliseid metsi

kui inimest polegi ligi

kuidas on elada

jah keset tuuliseid metsi

õhtul kui tuul jääb vakka

ja miks maikuus on valge

sest öö pole öö

aga hommik on alati hommik

keset tuuliseid metsi

 

*

 

kägu suveöös

kume üksainus...

ei, teine on kaugel

 

II

Istume kodust kaugel palvemaja trepil

 

Metsad lõhnavad soojas tuules,

ma ei tea miks see on,

kas väikesed roosad mustikaõied,

kas noored punakad haavalehed,

kas kaselehed, mis on veel noored,

kas kuusekasvud, kas kõik.

 

õhtugi on teist värvi, nagu ikka soojad õhtud.

Õhtud lõunamaal, apelsinikarva...

aga sääski on esimest korda

tõesti liiga palju.

 

*

 

Taevaminemispüha pärastlõunal

jäin tuule kohinas taevasse vaadates tukkuma.

Pikutasin puust pingil Reigi Jeesuse kiriku ees,

tuul oli läänest, sirelid seal alles õide minemas.

Und ei näinud, midagi ei näinud.

Ainult hea oli.

 

*

 

Sellist kevade, varasuve lõhna

pole enne tundnud.

Ei tea, kas kõik kevadel ei lõhna nii

või pole ma enne seda märganud

või ei mäleta

või ongi siin saare südames

niimoodi lõhnavad laaned?

 

Õnnistusrikas kevad.

Kui na vaid oskaksin

seda vastu võtta.

Sellist ju enam ei tule.

Teised tulevad, teistele...

Aga seda lõhna?

Kas nad tunnevad?

 

*

 

Kui hea on siiski oma põgususest

vaadata suvisele merele:

lõputa valgus, hingus.

 

*

 

Rahu, mida olen otsinud,

on alati olnud see,

mitte see, mida olen otsinud.

See, mis on mulle, mitte see teine,

mitte keegi teine.

Rahu: kuninglik meri,

olla eikellegi tundmatu nimi

su tühjas sinises täna.

 

*

 

Suurtes vastutuulelainetes

tagasiveerevate kivide klõbin

oli hääl, mida mäletaks.

 

*

 

Maanteel tuli autosse heinalõhna.

Eile kuulsin siin esimest ritsikat.

Õnn on ka möödumises.

 

*

 

Kuumus oli lõunamaareis, nüüd läbi.

Tagasi harilikus: viludas tuules.

See on nagu süüdistuskokkuvõte:

sured, ja kõik oli ilmaasjata.

Ilmaasjata on puud tee ääres tolmused,

ilmaasjata sai kevadest nii ruttu südasuvi,

ritsikadki, tõesti, ilmaasjata

oli see väike siilinahk keset maanteed,

ilmaasjata tõused, et olla kurb,

et anda valesid vastuseid,

kuulata õhtu rahustavaid hääli põllul,

ei tea mitut rääku, ikka mingi raskus

südames.

 

*

 

Suured vihmad on alla sadanud,

sääsed on kadunud,

käod veel kukuvad lähedal.

Neppki lendas üle.

Taevas läheb vastu ööd veel lahti,

aga ööd ei tule, tuleb lihtsalt väsimus.

Suur väsimus tuleb nagu päeval tuli suur vihm.

 

Pese mind reisimisest, võõrsilolekust, elust.

Lase uni sisse.

Küll see kevad läks kiiresti mööda,

linnulaul hõrenes ruttu.

Varem oli kevaded nagu pikemad...

Aga kas ma siis mäletan midagi?

Suveöötaevas ongi loodest täiesti lahti,

valgust voolab sealt tuulega, väsimust.

 

*

 

Istusime kodust kaugel palvemaja trepil,

sõime poest ostetud saia ja piima,

tuliliiliad trepi ees veel ei õitsenud,

eemal ehitati maanteed,

lillepeenrad olid rohimata,

ja neid ei tule enam kunagi,

neid valgete pearättidega naisi,

kes koju minnes ikka

rätikud peast võtsid

ja neid pea kohal lehvitasid,

lauldes laulu suurest hommikust,

kus me kord kohtume kõik.

 

Lihtsalt üks suvi.

Palju maasikaid tee ääres.

 

*

 

Kui küllalt vara ja küllalt kaua

hommikul vikatiga niita,

kui ilm on mõnusalt tuuline,

niidad ennast äkki suve sisse.

Kõik muutub kergeks, eriti tulevik.

Metsatiigist ujumast tulles keskpäeval

männikud lõhnavad nagu suvel.

See ta ongi.

 

*

 

Istusime söödiservas, oli õhtu,

küla ümber tegid veel masinad heina,

odrapõld tee ääres oli läikiv ja siidine.

Tundsin juba ette nostalgiat

selle rahuliku soovideta suve,

nende soojade tuuliste päevade järele,

kui nad on läbi,

kui elu on muutunud, kui pole enam

seda rahu.

Tõesti, neis päevades

ei igatse kuhugi, kedagi.

Kägu raba pool, nagu kauge kell.

Kolmveerand kaksteist.

 

*

 

Rohusel laiutükil lainelobinat kuulates

võib üsna taevasse ära kaduda.

Seal on lennukijälg,

pärast tukastust - jälg jäljest.

Saaremaa pool seisab kõrge pilveehitis.

See hajub õhtuks läände.

Vesi on soe, tuul merelt õrnalt jahe.

See peabki olema õnn.

Ei mina tea, mis veel.

 

*

 

Läänetuul, hallid pilved

käisid korra üle, viisid palavuse,

tõid veidi kurbust, mitte vihma.

Õhtul jälle puhas päike,

väntasime küla vahele:

värskeid heinarulle

nii kaugele kui silm ulatub.

Viljapõllul juba veidi küpset lõhna.

Kõik läheb nii ruttu,

kuigi päevad on pikad nagu teed.

Suvi on südamest alati lõputu,

ometi kuskil aina see ootamise tunne.

 

*

 

Vana mees vanas puukirikus,

tema tatsamise vaikne sahin

ja üks sisselennanud herilane,

kes otsib asjata oma sajandit.

 

*

 

Kiriku ümber

puhus täna see vägev soe tuul,

kõik kohises lakkamatult,

kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,

teetopsi, küpsisepaki...

 

Imelik oli vaadata, et küünal keset kirikut

leek isegi ei võbelenud.

Kõik see möll

oli ainult väljas.

 

*

 

Esimene august.

Kohe ongi kõik teistmoodi:

puude varjud teel sügavad ja teravad,

valgus mändides kerge ja vaba.

Aga ta on juba seal, üleval,

mitte enam siin, all.

Kuigi võib paista...

Kuigi ammu olen ma juba vari

rohkem kui valgus?

Korjasin suuri musti mustikaid

sellele küsimusele mõeldes.

Kui ammu? Millal...

Metsatee oli tühi ja vaikne nagu alati,

aga kuidagi veel tühjem ja vaiksem -

nagu alati augustis.

 

*

 

Magasime mere kaldal ööd.

Laintemühin uinutas,

aga magades seda enam ei kuule.

Kui ärkad,

on see ootamatult vali mürin.

Pead harjuma.

 

Küll me ikka sukeldume sügavale

vaikusesse endas

magades.

 

*

 

Suveteater.

Öös ära sõitma asuvate näitlejate hääled -

igatsus mustlastega kaasa minna,

igatsus olla mujal ja teine.

Täiesti teine.

 

III

Nagu kõik, mis on loobunud

 

Kui ärevalt pimedad on juba õhtud!

Mõni müstiline pilvehari helendab veel taevas,

üle puistatud paari esimese tähega.

Vihma ei saja enam, puud kahisevad.

Rohi, mida vaatasin pärast sauna

lahtise akna all istudes

ja kehal jahedat tuult tundes,

oli roheline, niidetud, taas kasvanud,

leppinud, mõttetu, vana.

Ühtegi õit.

Ainult kaks sookurge lendas üle.

Nende hääled,

kui nad olid juba kaugele jõudnud.

 

*

 

Kõva tuulega on mere ääres

rohkem vaikust

kui vaikse suveilmaga.

Mühin on suur vaikus,

kustutab hääled,

peaaegu mõttedki.

 

Veel sügavam on vaikus

kõrgel künkal

taevasse vaadates:

tuulesuhin vanas männis.

 

*

 

Kaduvate pilvede maastik

oli õhtul Reigist tulles

maantee kohal täiesti teine.

Neid oli nii palju

ja ma ei mäletanudki,

et nad sügisel sellised on.

Ja et valgus on nii hele

ja nii kurb ühekorraga.

 

*

 

Täiskuu taas täiuslik - ja ülev.

Jahe, kõrgete lindude salapäraseid hääli

tumesinises.

 

Linnas tuli nii palju inimesi vastu,

igaühel on surm ja elu kaasas

nagu varajane sügispalitu.

 

Tuul viskas terve pilve

kollaseid pärnalehti

mu jalge eest jõele.

 

*

 

Sookured hommikul akna taga,

nagu kevadel... seesama paar ehk.

Mahedus, tasadus, sügisesus

hinges laiali

nagu need suured punased pilvikud

metsa all - muist juba vanad.

 

*

 

Nägime kõrrepõldu päikeses

kõrgete valgete pilvetornide all,

lagedat ja täiuslikku

nagu kõik, mis on loobunud,

nagu kõik vastu sügist, talve.

Tuul oli sel õhtul veel väga soe.

 

*

 

Kevad hakkab meelest ära minema,

märkasin: millal see oligi,

kui nepp viimast korda

õhtul üle lendas?

Viimast korda

ei mäleta kunagi.

 

*

 

Öö on korraga hämmastavalt pime.

Tõesti, ei näegi enam treppi ega midagi.

Aga soe on. Päeval istusime rabasaarel

sooja tuule käes. Pärast korjasime pohli.

Vahepeal käisin suures linnas,

kus oli kõik nagu suures linnas:

inimeste möödumine nagu lained,

näod nagu lõputud peegeldused,

mis midagi ei tähenda.

Ainult enda mõtted, kujutlused,

kuhugi me oleme üheskoos teel,

ainult ei tea, et üheskoos, ja ei aima, kuhu.

 

*

 

Nüüd on see rahutus korraga kõikjal,

eriti nendes tumedates pilvedes,

mis veel vastu ööd

kõik kuhugi tõttavad.

Eriti selles

hootises kohinas,

mingis metsloomakisas,

viludas tuules.

 

Jah, ja veel mingi rahutu pidulikkus

selles kõiges, eriti neis lehtedes,

mis eile hommikul akna tagant läbi lendasid,

just nagu hiljaks jäänud liblikad,

ja selles varajases öötaevas,

kus osa pilvi, kõige suuremad,

on hoopis valged

ja täiesti rahulikud

nagu jäämäed.

 

*

 

Kirikus ei käinud täna kedagi.

Sügis. Reisijad reisinud, suvitajad suvitanud.

Ainult üks vana mees

jutustas mulle oma elu.

See võttis kümme minutit.

 

*

 

Päeval oli veel suvi. Peaaegu. Palav.

Sügis tuli tagasi õhtul, koos jahedusega,

mis selgest taevast laskus

ja mis pole siiski veel külm.

Suvi siiski

saab läbi. Ja valus on, kui meenutan elu

ja kõiki neid kohti, kus ta olnud on.

Pole kuhugi jääda osanud.

Tegin tuld, vaatasin tähti, kuulasin,

silmad kinni, haabade kohinat.

 

*

 

Hommik oli vihmane ja hämar

ja kohe paistis mets juba nii roostes.

Aga priske noorkuu on nüüd ta peal,

värve pole, ainult vaikus ja lõhn,

mis on imelikult värske, kevadine.

Kevadeni mõelda küll ei jaksa.

 

*

 

Elu saladus kerib ennast kokku ja lahti,

nagu uss sügispäikeses.

Öö tuleb päris külm.

Hirvepullid mörisevad mõõdukalt.

Kuu ujub metsa kohal pilvedes.

Sügis, ilus aeg, võtab võimust.

 

IV

Ööst öösse

 

Jah, see aeg on äkki käes,

kui sa märkad, kui palju on hallis värve.

Korraga tuleb meelde,

et oled neid alati armastanud,

neid videvikke, kui midagi nagu ei näe,

aga vaatad, puurid oma pilgu

sinna õrnadesse hallidesse kardinatesse.

Sügavale õhtu südamesse.

 

*

 

Ma olen teinud kõike, proovinud kõike

ja miski pole aidanud...

Enesepettuse kõrgem pilotaaž.

Tegelikult ma pole teinud midagi.

Veel kõrgem...

 

Ülelendavate kurgede hääled

loojangu ajal, saunas, lahtisest aknast.

Kui erinevad on nende kiirustavad hõiked

nende kevadistest hõiskamistest.

Usk: jääda, jääda!

Põgenemine: minema-minema-minema!

 

*

 

Metsajärve tume vesi sügisel:

ilustav peegel -

kõrkjad ja rohi seal

on palju värvilisemad, sügavamad,

huvitavamad kui kõrkjad ja rohi,

juba vanusest tuhmid.

Vaadata sellesse peeglisse,

päikeselisel õhtul,

kui veel on soe.

 

*

 

Õhtud muutuvad tumedaks ja kohisevaks,

õhtute tumedus muutub kutsuvaks.

Tahaks ikka sinna sisse vaatama minna.

Neid värve, mis veel üksikuna

nii kaua põlevad: see punane rohi rabal,

need paar kaske, paar haavalehte teel.

Neisse tahaks vaadata,

samuti mändide tumedusse,

mis vaikselt liigub.

 

*

 

Vana naise hääles

on teed, mis siit kord läbi

heinamaade viisid,

ja noored inimesed

nendel teedel suveööl.

Mujal pole enam neid teid

ega neid inimesi

ega neid heinamaid.

Ainult muutumatud tähed

põlevad ikka

muutunud maastiku kohal,

nagu siis,

nii ka täna öösel.

Korraks on tunne,

et see kõik...

Aga ainult tähed üleval

on täna nii elavad.

 

*

 

Vaikus siseneb juba ka päeva.

Vahin hämarusega tõtt,

koorin poolkäsikaudu kartuleid.

 

Hingedele olevat vanasti

värsket liha pakutud.

Panen lihapallid ahju.

Söön üksi lambivalgel.

Üksi oma hingega.

 

*

 

Veel parem

kui nende päevade hallus

on nende ööde must.

 

Kuulata pimedas saunast,

kuidas südames laulavad metsad.

 

*

 

Hämarusel on nüüd õhtuni

nii mitu faasi.

 

Üks on see, kui vaatad

väikeste kuuskede erka rohelist,

aga kaugemal

on kõik juba peaaegu must-valge,

tušijoonis, selge ja sulav.

 

Teine on see, kui seisad rabaserval

ja hämarusest hõljub välja

öökull.

Tema küünte krabin,

kui ta männioksale laskub,

on ainuke hääl.

 

Siis liugleb ta jälle rabale,

nagu kukutaks end

pehmelt öösse.

 

*

 

Hääled päeval (õue peal käies,

puid tehes, sauna küttes,

õunapuu all pesu loputades):

 

ronk, kes teist taga ajab,

paar tihast, üks lendab esikusse,

mõned püssipaugud,

jahimeeste autod,

mis õhtu eel mööda sõidavad,

soku haukumine lõuna pool.

 

Siis saun, vaikus, udune öö,

vaikus, paar tuuleohet, novembriöö.

 

*

 

Vaadata valguse kadumist taevas,

lagedas paigas, üksikus paigas,

kus poolkuivanud rohi

kahiseb tuule käes alandlikult ja tasa,

nagu ta on kahisenud alati.

 

Vaadata sellesse taevasse,

nagu kellegi pilku,

aga midagi ei vaata sealt vastu,

sest see pole kellegi pilk

peale su enda,

ja on lihtsalt november, õhtu,

nii palju kordi olnud

kordumatu tühjus.

 

*

 

Lõpuks ometi on nad väljas kõik:

Kassiopeia üleval,

uhke vibukütt Orion

kagus metsadest välja astumas

(kell kolm öösel ta sihib

otse aknasse),

Luik, Castor, Pollux

ja samuti see sähvatus,

mille jooksul

kunagi midagi

soovida ei jõua.

 

*

 

Taevas oli täna kaks korda lahti.

Esimene kord päikeseks,

teine kord õhtuks.

Terve päev läks sinna üles.

Vahepeal, hämaras,

otsisin kahte väikest kuuske

Reigi Jeesuse kiriku altarile.

 

*

 

Saunast õues käies nägi tähti.

Tuul tõusis,

on nad peitu ajanud.

Tuleb vist tormisel ööl

läbi unede seila.

 

*

 

Terve päev pimedust ja vihma,

lõpuks kõrgustes ujuv poolkuu,

Pärdi Te Deum raadiost,

Orion täies ilus.

Ka puuhunt lõpetas oma ragina

selleks ajaks - koorem sai täis -

ja sõitis kolinal mööda,

nagu nad sõidavad siit, nagu rongid öös,

peal laastudeks jahvatatud

märg sügismets, pikad kraavid,

tuuled, metsloomasammud, ööd.

 

*

 

Kuulsin talve häält:

rahesadu lähenes üle metsa.

Pimedaks läks.

 

*

 

Hallid päevad

vee ja lume vahel.

Ei märkagi, kuidas lähevad.

Ainult kirjaread ja unenäod

jäävad meelde.

Muud midagi.

 

*

 

Metsad kohisevad

päevast päeva

ööst öösse.

 

V

Järgne ainult

 

Tõnisepäeva lõke,

punased sädemed

vastu valget sulalumesadu.

Mõni täht ka.

 

*

 

Kuulan sulaöö vaikuses hääli.

Mingid loomad kuskil. Koer? Hunt?

Niiske öö. Võõrad sõnatud olendid.

 

*

 

Õhtul vilistasin üle lume,

et kuulata metsast kaja.

Musträästas kädistas vastu!

 

*

 

Veebruaripäike väikelinna majadel -

alati tunne, et kusagil

on siiski parem maailm,

võimalus - kuskil ees,

seal, päikeses.

Järgne ainult.

 

*

 

Ere kuuvalgus pakases.

Lume sinine sädelus katusel.

Külma aupaugud siit ja sealt.

Lähen istun soojal saunalaval,

mustas kambris,

akna taga valge, mõistatuslik,

välja arvav, ääretu.

Elul on päris kitsad piirid,

kuigi tunduvad laiad.

Oleme mõelnud nad laiaks.

 

*

 

Valge pühapäev:

mitte midagi ei toimu

(pole illusiooni, nagu toimuks),

käid, kõnnid keskpäeval päikese

ja külma tuule käes,

tuled koju, jood kohvi,

kuulad raadiost midagi,

teed tule ahju,

loed Spenglerit, jood veini veidi,

kuulad veel raadiot.

Väljas sajab pehme lumi,

summutab kõik.

 

*

 

Absoluutne päike.

Seista selles.

Nägu, käed, peopesad.

Soojus algallikast.

 

*

 

Tasane uksekääksumine:

üles-alla õõtsuvad jääpangad

jää ääres, õhtul.

Vaikseid tumedaid linde vabaveel,

loojang.

Uksed kuhu: talve, kevadesse,

teisele poole?

Keegi pole seal käinud.

 

*

 

                            Tuhkapäeval

 

Nägin põrmu.

Inimese surnukeha kirikus.

See ei meenutanud midagi

seda elavat, kelle jutte mäletan,

häält, arvamusi, aeda.

Mis preester ütles

ja raamatut ette lugedes,

meenutas elu sama vähe.

Kõik tuleb uuesti välja mõelda,

uuesti öelda, uskuda.

 

Sestsaadik sajab ladinal vihma.

Külmutatud surnukeha

jäi põletamist ootama.

 

*

 

Täiskuu, ilmamuutust õhus,

õrna kevadelõhna.

Vastutuul väljadel,

kui tulin suuskadega lehti toomast,

oli õige kibe.

Mõelda, et tuleval kevadel

ega vist kunagi enam

ma neil väljadel ei liugle.

 

*

 

Hommikuhämaras

laulab üks musträstas

otse mu ees

veel raagus punasesõstrapõõsas.

Nii lähedal. Nii selge.

Nii hämar veel,

et ta vist ei näe mind.

 

Pole kunagi teda

nii lähedalt kuulnud.

 

... 

 

Kuidas on elada, kui

jällegi tuleb sügise,

jälle vihmad ja unustus,

kui tead, et sa siia ei jää,

et polegi kuhugi jääda

ja astu kuspoole tahes,

ikka ta tuleb vastu,

see õhtu nii suur

ja nii tasane.

 

Kuidas on elada, kui

sul iseennast ei olegi,

ainult üks tuttav tee

läbi võõraste metsade,

sügisesse viiv, talve,

kuhu veel, pole aimugi.

 

Kuidas on elada, kui

keegi ei tea, mis on armastus,

igaüks teadis ja unustas,

igaüks, iga eikeegi.

Ja nüüd tuleb lihtsalt sügise.

Vihm läbi mitmete õhtute,

aja tühine kannatus,

usk, mis on kusagil vahepeal,

alati kusagil vahepeal,

mitte maas ega taevas,

vaid selles varases hämaras,

millesse see kõik kaob.

Kuidas...

Kuidas ta kaob,

seda iial ei näe,

sest täpselt siis ongi pime.

 

Kuidas on elada, kui

just mõtlesid minema hakata,

ja korraga näed,

et oled ammugi läinud.

Kuhu, keegi ei tea,

sest keegi ei tea, kust sa tulid

ja ise sa enam ei mäleta.

Mõtlesid ainult minna...

Minna, jah, aga kust?

 

Ennäe, kuidas vihmad tulevad,

ennäe, kuidas tulevad õhtud,

kuidas vesi saab mustaks ja sügavaks,

maa saab vaikseks ja paljaks.

Oled sa valmis?

Ei tea ju.

Sest kõik, mis sul anda on,

ei maksa eriti midagi,

kõige eest, mis sa tahad,

tuleb sul maksta kõik.

Valgust jääb väheks maa peal,

pikkadel teedel, mis lähevad

metsade südame poole.

 

Rahugi on seal kusagil.

Tasuta, muide, külluses.

Rahu. Jah, aga kuidas

 

*

 

Hingata sisse seda

oktoobrihommikut neemel.

Hõbedast, ühtlaselt kohisevat,

väikeste lindude hääli tikitud täis.

Need on pöialpoisid, nad on kuhugi teel.

On sügis.

Hingad: on elu.