Tantristliku seksuaalvahekorra vaimsus

TEINE ON ÜKSNES UKS. OLLES ÜHTES NAISEGA OLED SA ÜHTES OLEMISE ENDAGA.

 

Sigmund Freud on kusagil öelnud, et inimene on sündinud neurootik. See on pooltõde. Inimene ei ole sündinud neurootik, kuid ta sünnib neurootilisse maailma või ühiskond ta ümber teeb temast varem või hiljem neurootiku.

Sündides on inimene loomulik, tõeline ja normaalne. Niipea aga, kui ta lülitub ühiskonda, hakkab temas arenema neuroos.

Sellisena, nagu me nüüd oleme, oleme neurootikud. Neuroosi olemus on lõhe, sügav lõhe: sa ei ole üks harmooniline tervik, sind on kaks, sind on isegi rohkem kui kaks. Seda on vaja põhjalikult mõista, muidu pole võimalik tantristlikul teel edasi liikuda.

Neuroosi puhul on põhiline see, et su tunded ja mõtlemine on lahknenud ning sa samastad end mõtete, mitte tunnetega. Ometi on tunded reaalsemad kui mõtted - ja nad on ka loomulikumad. Sa oled siia maailma tulnud tundva südamega, mõtlemine on arenenud hiljem ning on suurel määral tingitud ühiskonnast. Tunded on sageli alla surutud. Isegi kui sa ütled, et tunned, sa ainult mõtled, et tunned. Tunded on hääbunud - ja miks see nii on, selleks on jälle omad kindlad põhjused.

Kui laps sünnib, on ta tundlik olend. Ta tunneb asju, ta ei ole veel mõtlev olend. Ta on loomulik - nagu kõik looduses on loomulik, nii puu kui ka loom. Meie aga hakkame last vormima ja kujundama. Ta on sunnitud oma tundeid alla suruma, sest kui ta seda ei tee, satub ta alatasa raskustesse. Kui ta tahab nutta ja karjuda, ei või ta seda teha, sest see häirib teisi. Teda ei võeta omaks sellisena, nagu ta on, ta peab õppima käituma. Kui ta teeb seda vastavalt teatud kindlatele ideaalidele, siis teda armastatakse, muidu mitte.

Sellisena, nagu ta on, ei vääri ta armastust. Armastus saab talle osaks vaid siis, kui ta järgib teatud reegleid. Need reeglid on sageli üsna kunstlikud. Loomulik olend hakkab tasapisi muutuma ebaloomulikuks. Lõhe loomuliku ja ebaloomuliku vahel suureneb, ning saabub hetk, mil sa ei suuda sellest enam üle hüpata. Elad aga edasi, olles täiesti unustanud oma esialgse loomuse. Su nägu on võlts - õige nägu on kaduma läinud...

Sul on ebamugav seda isegi meenutada ja tekib hirm, sest tunned, et kui oleksid päris sina ise, tõuseks kogu ühiskond sinu vastu nagu üks mees.

See kõik tekitab ülimalt neurootilise olukorra. Sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, millised on su tõelised vajadused. Püüad edasi rahuldada oma ebavajadusi, sest ainult südame hääl - mida sa ei kuule - võiks juhatada kätte need tõelised...

Millised on su tõelised vajadused? Kui need on alla surutud, asuvad nende kohale sümboolsed vajadused. Näiteks võib sinus ootamatult välja lüüa kirg toidu vastu: sa aina sööd ja sööd ning tunned sellest mõningat rahuldust. Tegelikult vajasid sa armastust, kuid oled selle asendanud söömisega, ilma et ise seda märkaksid. Toit ja armastus on üldse lähedastes seostes. Kuna antud juhul on tegemist valevajadusega, pole seda ka kunagi võimalik täielikult rahuldada.

Üldse kahlame me ringi ebavajadustes, seepärast ei suudagi millestki täit rahuldust tunda.

Sa tahad olla armastatud. See on tõesti ülimalt põhiline ja igati loomulik vajadus, kuid see võib võtta mitmesuguseid väärdunud vorme. Näiteks võib sellest saada kergesti pseudovajadus tähelepanu järele. Ütleme, et tähelepanujahil saab sinust suur poliitik. Tõesti, sind pannakse tähele, sinuga arvestatakse, kuid - kas sa oled sellest õnnelik. Sugugi mitte! Sa püüdled aina suuremat ja suuremat tähelepanu - ning ei leia sellest mingit rahuldust. Kõige selle aluseks olnud vajadus armastuse järele võiks aga leida rahuldust, kui üksainus inimene ümbritseks sind selle tähelepanuga, mida nimetatakse armastuseks.

Kui armastad kedagi, siis pöörad talle ju ka tähelepanu. Armastus ja tähelepanu kuuluvad ühte, kuid tähelepanu ei tarvitse veel olla armastus. Kui surud endas alla armastusevajaduse, asub selle kohale sümboolne vajadus - vajadus teiste tähelepanu järele. Heal juhul suudad sa seda ka saavutada, kuid sa ei saa tunda sellest täit rahuldust, see lihtsalt ei ole võimalik, kuna tegemist on pseudovajadusega, asendunud vajadusega. Tegemist on neuroosiga.

Tantra on väga vana ja ometi üha uudsena mõjuv tava. Ta on jätkuvalt revolutsiooniline, sest teda pole kunagi päriselt omaks võetud. Ta on mittetraditsionaalne, isegi antitraditsionaalne.... Tantra kuulutab: kuni te pole saanud iseendas harmooniliseks tervikuks, elate elust mööda! Ei või jääda lõhestatuks, tarvis on saada tervikuks.

Mida on selleks siis vaja teha? Mõttetegevus palju ei aita; mõtlemine on pigem lahutamise kui liitmise tehnika. Mõtlemine on analüütiline, ta jaotab ja lõhestab. Tunded liidavad, sünteesivad ja loovad tervikuid. Seega võid sa küll palju lugeda ja uurida, kuid see ei aita midagi, niikaua kuni sa ei pööra tähelepanu oma tundemaailmale - see aga polegi niisama lihtne, sest ka siis, kui me mõtleme oma tundemaailmale, me ikkagi vaid mõtleme.

Kui ütled kellelegi: "Ma armastan sind!" - püüa mõista, kas see oli mõte või tunne. Kui see oli vaid mõte, tuli see vaid su olemuse ühest osast; kui tunne, siis ütlesid sa seda kogu oma olemusega - see tuli nii hingest, vaimust kui ka ihust, sinust kui tervikust. Mõtte puhul on vaid pea aktiviseerunud, ja ka mitte kogu pea, vaid mingi osa sellest. Järgmisel hetkel on mõte juba läinud. Sa võid öelda: "Ma armastan sind ja mu armastus püsib igavesti." Aga kuidas sa võid seda lubadust täita, kui järgmisel hetkel on see väike osake sinust, mis lubaduse andis - üks mõtteke - juba haihtunud. Su loomus tervenisti ei olnud kaasa haaratud. Mida sa teed veel homme, kui mõttest pole enam korralikku mälestustki? Lubadusest saab koormav ahel.

Sartre on kusagil öelnud, et igast lubadusest saab pettus. Ei saa anda lubadusi, sest ma ise pole tervik. Üks väike osake minust lubab - ja järgmisel päeval on minus võimul juba üks teine osake, kes ei taha antud lubadusest teadagi. Ei ole pääseteed sellestki, kui püüaksin väevõimuga lubadust täita - see oleks silmakirjalikkus ning ajaks asja veel hullemaks.

Tantra soovitab meil sukelduda sügavale oma tundemaailma. Mida siis selleks teha, kuidas sukelduda. Hakkan nüüd tutvustama teile suutraid. Iga suutra kätkeb endas jõupingutuse, mis on suunatud sellele, et muuta teid terviklikumaks.

Esimene:

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

 

Seks võib pakkuda väga sügavat rahuldust ja juhtida sind su terviklikkuse, su tõelise loomuse juurde. Ja seda mitmel põhjusel.

Kõigepealt - seks on selline tegu, mis juba oma loomusest lähtudes püüab sind tervenisti kaasa haarata, ergastada sinus kõike - hinge, ihu, vaimu. Seks tõukab sind välja su tavaliselt argiteadvuse tasandilt, pinnapealsusest, milles oled harjunud liikuma. Seepärast kardetakse seksi. Inimesed kalduvad samastama end oma teadvusega, seks haarab aga kaasa palju teadvusevälist, seks ei ole teadvuslik tegu. Mõtteprotsessil ei ole selles õiget kohta - kui on, siis pole tegemist tõelise, reaalse seksiga. Siis on seksuaalakt saanud isegi mingiks fragmendiks meis ning ei haara meid tervenisti kaasa. Seda võib muidugi tänapäeva maailmas sageli näha. See, et nüüd nii palju räägitakse seksist, ei näita mitte seda, et maailm on muutunud seksuaalsemaks. Vastupidi! Pigem näitab see, et tõelist on vähe ja seetõttu klammerdutakse aseainesse. Seksuaalakt on kantud üle teadvusse, see on muutunud mentaalseks aktiks. Paljud inimesed, kes minu juures käivad, räägivad: neile pakub naudingut mõelda seksist, vaadata pornofilme ja lehitseda vastavaid ajakirju. No kena, aga kui saabub sobiv hetk tõeliseks seksuaalvahekorraks, siis nad tunnevad korraga, et polegi huvitatud. Nad tunnevad energiat siis, kui nad mõtlevad, tegutsema asunult aga tunnevad, et energia on neid maha jätnud.

Mis on siis nendega juhtunud?

Nad võivad seksist üksnes mõelda, sest tegelik seks nõuaks kogu nende olemuse terviklikku osalemist, see aga teeb mõistuse rahutuks, sest pole harjutud olema terviklikud, harmoonilised inimesed.

Et tantristlik õpetus võiks toimida, peate kanduma läbi suguühte meditatiivselt. Ainult sel juhul võib seks teile tagasi anda kaotatud terviklikkuse. Muidugi pole meditatiivsus ja mõtlemine üks ja seesama. Kanduge suguühtes edasi, unustades kõik, mida te olete seksist kuulnud või lugenud, mida kirik või õpetajad on teile sellest rääkinud...

See kõik ei ole hetkel oluline, unustage täiesti, unustage end seksuaalakti! Ka kontrollile ärge mõelge!

Laske end täiesti vabaks ja tehke neid liigutusi ning toiminguid, mida te ilma mõtlemata teeksite. Ärgu heidutagu teid ka see, kui näete seejuures välja nagu hullumeelsed, nagu segased... Inimene, kes on niisuguses seisundis, näib kõrvaltvaatajatele tihti imelik.

Saa loomaks! See kõlab ehk räigelt, aga ma mõtlen seda kõige paremas mõttes - loom on terviklik olevus. Inimene kipub olema fragmentaarne. Tundub, et just seksi läbi või tänapäeva inimene kõige kergemini saavutada taas terviklikkuse, sest seks on meie sügavaim bioloogiline kese. Selle läbi oleme me kõik ilmale tulnud. Iga meie ihurakk on ühtaegu seksirakk. Kogu meie keha on seksuaalenergia patarei.

Esimene suutra ütles meile:

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

 

Milline vahe algusel ja lõpu vahel on tavalisel suguühtes! Lõõm ja tuhk.... Küllap on suguühe ka sulle olnud otsekui paisu taha kogunenud energiast vabanemine. Nii sa siis oledki kärsitu ja kiirustad naisesse. Sa tahad kuhjunud energiale lahendust, vabanemist leida. Ülevoolav energia vabanebki organismis - ja on läinud, sa tunned end miskipärast nõrgana. Kuigi elasid läbi väga meeldiva kõrghetke, on sul ometi ka ebamäärane kahjutunne millestki; miski oleks kui päästmatult läinud, osa su jõust ja väest, ning sa tunned end nõrgana.

Kuidas seda mõista?

Mõtle end nüüd tagasi orgasmieelsesse olukorda. Ülevoolav energia kuhjab pingeid ja erutust. Tunned, et sellest olukorrast väljumiseks tuleks midagi ette võtta. Kui siis energia on vallandunud, tunned end korraga nõrgana. Võib-olla mitte ka väga nõrgana - oleneb paljudest teguritest - , kuid igal juhul ei saa sa end võrreldagi sellega, kes sa olid alles mõne hetke eest. Energia on läinud. Nüüd võid sa lõdvestuda, kuid ometi on selles lõdvestumises midagi negatiivset. Kui sa suudad lõdvestuda üksnes selle hinnaga, et loobud suurest hulgast energiast, heidad selle endast eemale, siis on see lõdvestumise eest küll väga kallis hind. Pealegi on see lõdvestus üksnes füüsiline, mis ei ulatu sügavamale ega saa vaimseks.

Esimene suutra ütleb meile seega: ära kiirusta ja ära püüa lõppu välja jõuda! Jää algusesse! Suguühtes on kaks osa: algus ja lõpp. Jää algusesse! Alguses on rohkem soojust ja ka lõdvestatust. Ära kiirusta lõppu, unusta lõpp üldse ära!

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast...

 

Kui tunned endas tulvavat ülevoolavalt suurt energiat, ära mõtle sellest vabanemisele! Jää selle energiatulvaga, vabanemise asemel püüa temaga liituda, ühte sulada, nii selle energiaga kui ka partneriga! Loo ring!

Üldse on siinjuures kolm erinevat võimalust. Kaks ühtunud armunut võivad luua endast kolm kujundit, kolm geomeetrilist kujundit. Võimalik, et oled juba varem selle kohta midagi lugenud või näinud vanu alkeemiaalaseid joonistusi, milles alasti paar seisab kolme geomeetrilise kujundi sees. Üks neist kujundeist on ruut, teine kolmnurk ja kolmas ring. Tegemist on iidse alkeemilise ja tantristliku suguühteanalüüsiga.

Tavaliselt, kui oled kellegagi suguühtes, pole teid mitte kaks, vaid neli - neli nurka tähistavad seda, et te kumbki olete jaotunud kaheks: mõtleja ja tundja. Paratamatult jääb selline suhe vähem või rohkem pinnapealseks. Tundub küll midagi olevat, aga ei ole. Teie vahel ei saa tekkida sügavat suhtlust, sest su enda sisemine loomus on peidus ja sama võib öelda ka su partneri kohta. Kohtuvad põhiliselt kaks pead, kaks mõtlemissüsteemi. Teist tüüpi kohtumist sümboliseerib kolmnurk. Te olete kaks: all moodustate kaks nurka. Ühel ootamatul hetkel sulate korraks ka ühe - kolmnurga ülanurk näitabki seda. See on täiuslikum kui ruudutüüpi ühe; siin te olete, kuigi põgusaks hetkeks, tõepoolest üheks saanud. Selline ühtsus annab teile külluslikult tervist ja elujõudu.

Parim on kolmas võimalus, see on juba tantristlik kohtumine: teist saab ring. Sel pole enam mingeid nurki ja kohtumine pole enam üksnes hetkeline. Kohtumine on ajatu - ajakategooria on välistatud. Selleni võib jõuda vaid siis, kui ei püüelda seemnepurset. Ejakulatsiooniga saab teie ühtest kolmnurk - seemnepurskes kaob kontakt.

Püsi alguses, ära liigu lõppu! Kuid kuidas on võimalik jääda algusesse?

Siin võin anda mõned soovitused.

Ära suhtu suguühtesse kui millessegi, mis peab kuhugi välja viima. Ära mõtle sellest kui vahendist, sest ta on ise enda eesmärk. Ära mõtle tulevikule, vaid jää olevikku! Kui sa suguühtes ei suuda jääda olevikku, ei suuda sa seda ka milleski muus, sest seks pakub selleks kõige ideaalsemat võimalust.

Jää olevikku! Naudi kahe keha ja hinge kohtumist, sulage teineteisesse, unusta, et tahad veel kusagile välja jõuda või midagi saavutada. Püsi olevas hetkes ning sula sellesse! Sind ümbritseb soojus ja armastus - mida siis veel!

Kui armastust pole, sugeneb suguühtesse paratamatult kärsitust ja kiirustamist. Siis te kasutate teineteist, kumbki on teisele vaid vahend - ühtesulamisest tundub seejuures nagu kohatu rääkidagi, see lihtsalt ei ole võimalik. Kui armastad, oled suuteline oma armastatuga ühte sulama, ja see annab juba suguühte algul - võib liialdamata öelda - ilmutusi.

Kui sa ei tunne vajadust suguühtes kiiresti edasi liikuda, muutub ühe iseenesest aina vähem seksuaalseks ja sellevõrra aina enam vaimseks. Ka suguelundid liibuvad ja otsekui sulavad teineteisesse. Sügav, sõnatu suhtlus toimib ka bioenergeetilisel tasandil ja te võite tundeideks niiviisi ühtesse jääda. Mida aeg edasi, seda sügavamaks ja sügavamaks muutub teie ühesolu. Kuid ärge mõelge, lihtsalt olge. Nii kandute ekstaasi, samadhisse. Kui olete seda kogenud, üleneb-peeneneb teie seksuaalne vaim, pole enam jälgegi robustsest seksuaalsusest ja te saavutate brahmacharya-taseme. Jõuate ehk välja sellisele astmele, mida võiks tsölibaadikski nimetada, sest teie seksuaalsusest on ära langenud kõik see maine ja jämedakoeline, mida seksiga seoses enamasti silmas peatakse.

See näib paradoksaalsena, sest üldlevinud arusaama järgi on ju nii, et kui keegi järgib tsölibaati, siis see tähendab, et ta ei vaata vastassugupoole esindajaid, hoidub lähemast suhtlusest nendega. Selline põgenemine on küll midagi väga väära. Tegelikult tunneb selline isik - kui ta just pole impotent - alatasa kiusatusi - on ta ju endas midagi niivõrd põhilist alla surunud.

Tantra soovitab mitte põgeneda - põgenemine ei ole võimalik. Selle asemel tuleb panna loodus ise ülenema. Ära võitle! Võta loodus omaks sellisena, nagu ta on, ja sellelt tasandilt alustades püüa üleneda. Üks loomulik ja väga viljakaks osutuda võiv algus on see, mida just kirjeldasin: viibite sümpaatse partneriga kauakestvas armuühtes, millel pole lõppu, vaid on üksnes algus.

Erutus on energia. Võid kaotada selle, tõusta tippu, mille järel energia hajub, järgnevad norutunne ja väsimus. Võid seda ju võtta kui lõdvestumist ning norutunne võib olla suurem või väiksema olenevalt sellestki, kas oled oma partneri suhtes ükskõikne või temasse kirglikult kiindunud. Ent igal juhul ei pääse sa mööda tundest, et selles lõdvestumises on midagi negatiivset.

Tantra õpetab sulle nüüd lõdvestumist, mis on läbinisti positiivne.

Partnerid sulavad teineteisesse, vahendavad teineteisele oma eluenergiat, moodustavad energeetilise ringi ja nende energia hakkab liikuma selles ringis. Pidevalt nad saavad ja annavad energiat, annavad ja saavad. Energia ei lähe kaotsi. Vastupidi, energiat tuleb aina juurde, sest kontaktist vastassugupoolega elavneb iga su ihurakk. Kui oskad sulada sellesse erutusse nii, et sa ei tõuse tippu, vaid jääd püsima algusse, ei kuumene üle, vaid viibid püsivas soojuses, siis need soojused võivad liituda tõesti imelisel viisil.

Sellises ühtes on võimalik viibida pikka aega, tavalist suguühet silmas pidades võiks öelda: väga pikka aega. Ilma seemnepursketa, ilma energiat eemale heitmata saab sellest meditatsioon. Selle läbi muutud sa ise terviklikuks. Su lõhestunud isiksus pole enam lõhestunud, üle lõhede on nüüd juba sillad.

Igasugune neuroos on lõhestumine. Kui nüüd lõhedest ulatuvad üle sillad, tähendab see, et oled jälle saanud süütuks lapseks. Kui sul nüüd on seegi kogemus varuks, võid edaspidi toimida ühiskonnas, arvestades seal kehtivaid ühiselureegleid, jäädes samal ajal siiski ka iseendaks. Sa täidad üht või teist rolli, kuid sa ei ole üksnes rollitäitja, sa lihtsalt tegutsed näitlejana: ebareaalses tegelikkuses paned sa ette mõne ebareaalse maski, siis võtad jälle ära, seesmiselt oled sa vaba. Seal, kus vaja, näitad oma tõelist nägu, kus see aga ainult halba teeks, seal esined maskis.

Inimkond on paljusid oma liikmeid tapnud nende tõelise näo pärast. Jeesus löödi risti sellepärast, et ta hakkas käituma tõelise inimesena. Sellist asja ebardlik ühiskond ei talu. Ka Sokratest sunniti mürki võtma sellepärast, et ta hakkas käituma nagu tõeline inimene.

Käitu siis, nagu ühiskond eeldab, ära tekita asjatult tüli ja pahandusi endale ja teistele; sellest peale, mil sul on elav kogemus tõelisest olemisest ja terviklikkusest, ei suuda ühiskond sinust enam neurootikut teha ega sind hulluks ajada. Olles seesmiselt vaba, kasuta vajalikul hetkel maski. See on nii, nagu tuuker paneb selga oma raske ülikonna, kui ta valmistub minema tema jaoks ebasoodsasse keskkonda.

 

Suguühte algul ole jätkuvalt teadvel esialgsest lõõsast ning jätkates hoidu lõpu tuhast.

 

Seemnepurske energia lahkub, tuli kustub. Oled oma energiast lahti, ilma et oleksid midagi saavutanud.

 

Teine suutra:

 

Kui sellises ühtes löövad su meeled võbelema nagu puulehed, sisene sellesse võbelusse.

 

Kui sellises ühtes - silmas on peetud partnerite täielikku teineteisesse sulamist - löövad su meeled võbelema nagu puulehed, sisene sellesse võbelusse.

Paljud on suguühtes arglikud, isegi kramplikud, ei liigu vabalt, ei liigu peaaegu et üldse. Kui lubate oma kehadel vabalt liikuda, levib teie ühe kogu kehas ning lakkab olemast teatud kindlas kohas lokaliseerinud toiming. Seda aga paljud millegipärast pelgavad, ei söanda... Lokaliseerituna on suguühet kergem kontrollida kui siis, kui see on haaranud oma võimusesse kogu su keha, kui sa hakkad rappuma ja häälitsema oma tahtest sõltumata.

Meil on kalduvus alla suruda liigutusi. Eriti on sunnitud liikumatuks naisi, seda võib täheldada kõikjal, üle kogu maakera. Paljud naised on suguühtes liikumatud nagu laibad. Mehe osaks on teha neile midagi, nemad ise ei tee mitte midagi. Passiivsed partnerid. Miks on see nii? Miks on mehed üle kogu maailma sisendanud naistele, et vooruslik abikaasa peab olema suguühtes passiivne?

Seda on põhjustanud hirm selle ees, et naine võib tõeliselt ärgata ja siis on mehel väga raske teda rahuldada. Naine võib kanduda ühest orgasmist teise, mehel pole see võimalik. Naine võib saada kolm orgasmi järjest, mees vaid ühe. Naine alles süttib, kui mees on juba ära vajunud. Mis siis teha? Naine vajaks jätku, aga grupiseks on tabu, üle kogu maailma on võimul monogaamsed ühiskonnad. Nii on tundunud kõige otstarbekam olevat suruda alla naise seksuaalsust. Niisiis ongi tekitatud olukord, kus 80-90% naistest ei tea üldse, mis on orgasm. Nad võivad küll vabalt lapsi sünnitada - see on midagi muud. Võivad ka rahuldust pakkuda meestele - see on samuti midagi muud. Ise nad ei saa ealeski teada, mis on rahuldus. Seepärast näeme kõikjal maailmas nii palju kibestunud ja pettunud naisi - see on loomulik. Nende põhiline vajadus on ju rahuldamata.

Raputused on lihtsalt suurepärased, sest kui rappud suguühtes, hakkab energia su kehas voolama, iga su ihurakk on sellest kaasa haaratud, elavneb, sest iga rakk on seksrakk.

Kunagi sa sündisid sellest, et kaks sugurakku kohtusid ja liitusid ning panid aluse su keha kujunemisele. Neidsamu rakke on nüüd igal pool su kehas, nad on aina paljunenud ja paljunenud, kuid põhiüksuseks on sinus ikkagi sugurakk. Kui rappud üle keha, ei tähenda see üksnes seda, et oled ühtes oma partneriga: su kehas on samuti iga su rakk kohtumas vastasrakuga. Võib tunduda, et selles on midagi loomalikku, kuid sa oled ju ka loom - parimas mõttes! - ja selles pole tõesti midagi halba.

 

Teine suutra ütleb:

Kui sellises ühtes löövad su meeled võbelema nagu puulehed...

 

Puhub tugev tuul ja puulehed värisevad. See värin läbib tüve ja jõuab isegi all suure puu juurtesse.

Ole sinagi nagu see puu! Puhub tugev tuul - ja seks on tugev tuul! - ning võimas energia voogab sinus. Rappu siis ja võbele! Luba igal oma ihurakul keerelda selles tantsus! See käib mõlema partneri kohta. Teine keerleb samuti selles tantsuhoos, ka tema ihurakud on ergastunud ja liiguvad kaasa. Ainult sellistena on teil võimalik kohtuda. See kohtumine pole pelgalt mentaalne, see on bioenergeetiline kohtumine.

Sisene sellesse rappumisse, ära vaata kõrvalt, saa ise rappumiseks! Mitte ainult su keha ei rappu, vaid kogu su olemus. Pole enam kaht keha ja kaht vaimu - algul on kaks ergastuvat energiat ja lõpul energiaringi, mitte kaks eri inimest.

Mis siis toimub selles ringis?

Esiteks oled sa kantud eksistentsiaalsest väest, mitte sotsiaalsest vaimust. Tunned end osakesena kosmosest. Oma rappumises oled sa osa kõiksusest. See on suur loomishetk. Olete kaotanud oma kindlakujulised piirid ning kandute teineteisesse. Targutav vaim on haihtunud, nagu ka igasugune osadeks jaotumine - on sündinud uus terviklikkus.

See, mida ma äsja kirjeldasin, ongi advaita - mittekahesus. Kui sa ei suuda ise kogeda seda seisundit, siis on tulutu igasugune filosofeerimine mittekahesuse teemal, sest see kõik jääb sõnadeks. Kui aga oled kogenud mitteduaalsust isikliku läbielamusena, on sul eeldusi mõista upanishaade, mõista müstikuid, mõista seda, millest müstikud räägivad - kosmilist ühtsust ja terviklikkust. Sa ei tunne end enam lahusseisvana, enam pole maailm sulle kõle ja võõras - tunned end oma eksistentsis kodus olevat, nagu sa seda veel kunagi varem pole tundnud.

Kui tekib see tunne, et "ma olen oma eksistentsis kodus", kaovad kõik mured ja ahistused. Ei ole enam piinavat võõrandumist ega konflikte.

Laozi nimetab seda seisundit taoks, Shankara advaitaks.

Võid mõelda ka oma nime... Tunda on seda aga kerges armuühtes. Ma mõtlen: tõelises armuühtes, milles sa elavned, lähed kaasa ja saad terviklikuks ka iseendas.

 

Kolmas suutra:

 

Isegi ka ainult meenutades ühte, ilma tegelike embusteta - ülenemine.

 

Kui sul on kord juba olemas see kogemus, siis pole partnerit tingimata enam tarviski. Sul tarvitseb vaid meenutada üht kunagist ühest - ja sa oled jälle selle sees. Aga see on võimalik üksnes siis, kuis see esialgne kogemus on tõesti olnud ehe. Kui see on sul olemas, võid vabalt kanduda sellesse taas ja taas, ilma et vajaksidki partnerit. Ega see nüüd niisama lihtne ka ole, kuid võimalik siiski. Kuni sa seda põhimõtteliselt ei suuda, pole sa vaba, oled sõltuv. Miks see nii on - siin on jällegi mitmed põhjusi.

Sel hetkel, kui oled muutnud pulseerivaks energiaks, milles olete saanud partneriga üheks energiaringiks, - sel hetkel pole sinu jaoks enam ka partnerit ja temal pole sind. Kuna see ühesolu on keskendunud sinus, ei ole partnerit - see tähendab, tegelikult ta muidugi on, kuid sa ei tunneta seda. Naistel on seda kergem kogeda, sest neil on tavaks tihti seksida suletud silmadega. Seepärast on selle tehnika omandamiseks parem, kus suled samuti silmad. Nii tekib kergemini see ringitunnetus, ühtsuse tunne. Jäta see meelde!

Sule silmad, heida pikali, nagu oleksid koos partneriga, meenuta ja ela kõik see jälle oma tunnetes läbi. Su keha hakkab võbelema ja rappuma. Lase tal seda teha, unusta täiesti, et partnerit polegi sinu kõrval. Liigu nii, nagu oleks. See "nagu oleks" on ainult alguseks, kohe varsti tunned, et - on. Tee selliseid liigutusi, nagu sa neid armuühtes oled teinud. Tee kõike seda, mida oled teinud oma partneriga. Häälitse, liigu, rappu! Varsti tajud tuttavat ringi - see on võluring. Nüüd ei ole selle ringi moodustamiseks vaja läinud meest ja naist. Kui sa oled mees, siis on kogu universum muutunud naiseks, kui oled naine, on universumist saanud mees. Oled nüüd sügavas ühesolus olemise endaga. Ust - partnerit - ei ole.

Partner on lihtsalt uks. Seksides naisega seksid sa tegelikult olemise endaga. Naine on uks - mees muidugi samuti. Partner on uks kõiksusse. Kuid sul on alati nii kiire ja sa oled nii pealiskaudne, et ei märka seda. Kui aga vaibud peaaegu liikumatusse ühtesse pikaks ajaks, vahest koguni tundideks, siis sa unustad teise ja temast saab kõiksuse osa.

Kui oled kord omandanud selle tehnika, võid korrata sama ka üksi olles. Ja kui sul tuleb see välja üksinda, annab see sulle uudse vabadusetunde. Kõiksusest saab su partner, su armastatu. Siis võid pidevalt kasutada seda tehnikat ja sa oled pidevalt osaduses eksistentsiga.

Võid teha seda ka teistes dimensioonides. Võid teha seda hommikusel jalutuskäigul. Siis oled sa osaduses tõusva päikesega, taeva ja puudega. Võid teha seda, vaadates öösel tähti. Võid olla suguühtes kogu universumiga, kui tead, kuidas seda teha.

Kõige parem on siiski algust teha teise inimolendiga, sest ta on sulle lähim - kõige lähedasem ja mõistetavam osake kõiksusest.

 

Isegi ka ainult meenutades ühet...ülenemine.

 

Ja sa muundud ning ülened, saad uueks. Tantra kasutab seksi vahendina. Seks on energia ja sellisena kasutatav. See energia on suuteline muutma sind ja kandma transtsendentaalsetesse seisunditesse.

Kasutada seksi vaimsetele eesmärkidel tundub esialgu paljudele kuidagi kohatu, miski hoiab tagasi ja tekitab sellise mõtte juures pentsiku tunde. See on sellest, et oleme kasutanud seksi valesti. Loomad vähemasti seksivad vabalt ja loomulikult, meie seda endi kohta öelda ei saa. Ajast aega edasi kandunud sisendus, et seks on patt, on tekitanud meis kõigis sügava lõhe, kunagi ei lase me end täielikult vabaks. Üks me minadest jälgib ikka kõrvalt ning teeb etteheiteid. See on nii isegi noorte seas - ei mingit olulist vahet. Nad võivad öelda, et on vabameelsed, et seks ei ole nende jaoks tabu, kuid nähtavasti pole võimalik alateadvust niisama kergesti sajandite jooksul kogunenud rämpsust puhastada. Teadvuse tasandil võid küll öelda, et seks ei ole patt, ning täiesti uskuda oma sõnu, kuid alateadvus kinnitab midagi muud. Ta ei pruugi seda isegi ütlema tulla, kuid seksuaalvahekorras tunned sa, et oled pattu tegemas, ning sulle võib tunduda, et seda ütleb sinus Jumala hääl. Vähesed oskavad vahet teha oma alateadvuse ja Jumala hääle vahel...

Kõik see takistab sul jäägitult sulamast seksi - mis oleks ainus mõistlik tegu, kui juba üldse seksida. Miski jääb alati välja, kõrvale, ja see tekitabki sinus lõhesid.

Tantra õpetab: andu suguühtes täielikult sellele, mida teed - seksile! Unusta oma tsivilisatsioon, religioon, kultuur ja ideoloogia! Unusta kõik! Ainult liigu ja andu täielikult! Ära hoia midagi "igaks juhuks" endale! Sul ei ole selleks vähimatki tarvidust. Loobu ka mõtlemast. Ainult nii võid kellegagi täielikult üheks saada, samastuda.

Seda ühtsustunnet on võimalik hiljem lahutada partnerist ja rakendada kogu universumi suhtes. Sa võid olla seksuaalsuhtes puuga, kuuga - kõigega! Kui sa kord juba tead, kuidas luua seda energeetilist ringi, siis on seda võimalik teha kõigega ja ka üldse mitte milletagi.

Sa võid luua selle ringi enda sees, sest inimesed on mõlemad, nii mees kui naine. Sa oled nii üks kui teine, sest oled loodud nii mehe kui ka naise poolt, seega on sinus ka vastassugupoolt, see pole kuhugi kadunud. Sa võid kõik täiesti unustada ja ometi luua endas jälle selle ringi. Kui oled loonud endas selle ringi, tähendab see seda, et mees su sees embab ja on seksuaalvahekorras naisega sinus - see embus leiab aset sinu sees. Vaid siis, kui selline ring on loodud, võib rääkida tsölibaadist positiivses mõttes, vastasel juhul on tegemist loomuvastase seisundiga, mis tekitab paratamatult probleeme.

See ring sinus annab sulle vabaduse.

Tantra ütleb: seks võib olla kõige tugevam köidik, kuid võib saada vahendiks ülima vabaduse saavutamiseks. Võib ju ka mürgist teha ravimi, kuid selleks on vaja teadmisi.

Niisiis ära mõista midagi hukka, selle asemel kasuta! Ja ära ole millelegi vastu, selle asemel uuri asja ning jõua selgusele, kuidas seda saaks kasutada millegi parema nimel ning ülendada.

Tantra on sügav ja täielik elujaatus. Ainus filosoofia ja praktika - vähemalt kõigist teadaolevaist, mis on läinud kaasa, selle asemel, et võidelda vastu. Tantra on ainulaadne. Selle mõtteviisi lähtealuse võib kokku võtta ühte lausesse: ära heida midagi endast ära ja ära ole ka millegi vastu - ära tekita konflikte, sest mis tahes konfliktid hakkavad lagundama sind ennast.

Kõik religioonid, vähemasti nende kesksemad ja ametlikumad voolud, on seksi vastu. Veel enam: nad kardavad seksi, sest selles peitub suur energia. Kui andud sellele, siis sind polegi enam ning see vool võib sind kanda kuhu tahes. Seda kõik kardavadki ja käsivad luua barjääri enda ja seksi vahele.

Ainult tantra kuulutab sellise seisukoha vääraks, koguni haiglaseks, sest pole loomulik lahutada end tahtlikult sellest eluenergia voolust. Oled ju ise ka osa sellest voolust. Nii et kõik vahetegemised on siin valed. Tegelikult ei olegi võimalik eraldada end barjääriga eluenergiast, oled ju osake sellest, üks laine. Võid muidugi jäätuda, kuid see on ju surm. Kogu inimkond on mingis mõttes surnud. Keegi pole täiesti elav. Kuhu enda ümber ka vaatad, kõikjal näed surnud massi ulpimas eluenergia voolus.

Sulage üles! Tantra kutsub teid üles sulama. Ärge ujuge ringi jäämägedena, sulage ja saage üheks jõeks!
Sulades jõeks, tundes end jõena, ole teadlik oma uuest olekust - ja korraga sa ülened, tõused milleski nimetamatus kõrgemale. Mitte konfliktid, vaid teadvelolu kutsub esile muundumise, ülenemise.

Kõik need kolm tehnikat on, võiks öelda, ka väga teaduslikud. Miks ei taheta neid siis tunnistada? Seepärast, et seks muutuks siis millekski muuks ja ainuüksi selline võimalus tekitab inimestes ebalust. Seks ei oleks siis enam aeg-ajalt aset leidev lõõgastus. See ei oleks siis enam energia eemaleheitmine.

Selline lõpp oleks kadunud, sest seksist saab siis meditatiivne ring.

 

Veel mõne eelnevaga liituvad tehnikad:

 

Immuta selle rõõmuga läbi ka oma taaskohtumine sõbraga, keda sa pole kaua aega näinud.

 

Sisene sellesse rõõmu ja saa sellega üheks - nii iga rõõmu ja õnnega. See on siin vaid näiteks toodud.

 

Immuta selle rõõmuga läbi ka oma taaskohtumine...

Äkitselt näed oma sõpra, keda sa pole näinud palju-palju päevi või aastaid. Sinus tõuseb esile suur ja siiras rõõm. Su tähelepanu on aga keskendunud sõbrale, mitte rõõmule, ja seeläbi läheb sinu jaoks midagi kaduma. Hakkad rääkima, meenutama ammumöödunud aegu, ja see rõõm lahkub tasapisi, läheb oma teed.

Kui kohtud sõbraga ja tunned sellest suurt rõõmu, keskenda oma tähelepanu sellele rõõmule. Tunneta seda ja sa selleks rõõmuks! Kohtu sõbraga, olles teadvel rõõmust, mida ta sinus äratab. Las sõber olla pisut tagaplaanil, ise aga püsi oma rõõmu keskmes.

Sedasama võid teha ka mitmesugustes muudes olukordades. Päike tõuseb - ja äkki sa tunned, et miski tõuseb särama sinus endas.

Kui oled seda tundnud, unusta päike, las ta taandub kusagile tagaplaanile, keskenda tähelepanu oma tunnetusele, tunned, kuidas sinus tõuseb energia. Kerkib ja leviv sinus laiali üle kogu keha. Ära jälgi seda, vaid sula ka sellesse! Vähe on hetki, mis pakuvad meile sügavat rõõmu, õnne ja õndsust. Neistki väheseist hetkist kaotame palju, kuna meil on kalduvus muutuda objektikeskseiks.

Kui sa tunnedki rõõmu, tunned alati, et see tuleb väljastpoolt. Sa kohtud sõbraga - muidugi tuleb see rõõm sõbrast, tema nägemisest. Kuid kas see ikka on nii? Rõõm on alati sinu sisemuses. Sõber on aidanud sel ilmsiks tulla, seda küll, kuid rõõmu läte on ikkagi sinus eneses. Nii ei ole see mitte ainult rõõmu, vaid üldse kõigega, ka viha ja kurbusega. Kaasinimesed on vaid olukorrad, mis kutsuvad meis esile ühesuguseid või teistsuguseid tundeid, kuid nad pole nende tunnete põhjuseks. Mis sinuga ka ei juhtuks, see juhtub just nimelt sinuga ja see on alati sinus olnud. Kohtumine sõbraga on vaid teatav olukord, mis kutsub sinus esile tundeid, mis olid sinus küll olemas, kuid vaibunud kujul. Nüüd nad ärkasid.

Mis ka ei juhtuks, säilita teadvelolu oma sisimaist tundeist. Sellega omandab su elu uue ulatuvuse kõiges. Katseta seda ka negatiivsete emotsioonidega.

Kui oled vihane, ära keskendu oma tunnetes sellele inimesele, kes on sinus need tunded esile kutsunud. Las ta olla kusagil taustal. Keskendu oma tundele, saa vihaks kui selliseks, tunneta seda. Ära mõtle: "See inimene on minus selle kõik esile kutsunud:" Ei ta ole. Ära mõista teda hukka. Ta on vaid kujundanud sinu jaoks teatava olukorra. Ole talle tänulik selle eest, et miski, mis seni oli peidus, ilmnes sinus ja sa võid seda nüüd uurida ja tundma õppida. Ta on andnud hoobi mingisse kohta, kus oli peidetud haav - nüüd oled sellest tänu temale teadlikuks saanud.

Kasuta seda meetodit nii positiivsete kui ka negatiivsete emotsioonide puhul - ja sinus leiab aset suur muutus. Kui emotsioon on negatiivne, vabaned sellest, kui saad teada, et tegemist on teatavad energiakombinatsiooniga sinus eneses. Kui aga positiivne, samastud selle tundega, sulad selleks. Kui selleks emotsiooniks on rõõm, saad sa rõõmuks, kui viha, siis see viha hajub.
Selles ongi negatiivsete ja positiivsete emotsioonide vahe. Kui saad teadlikuks mingist tundest ja see hajub - järelikult oli see negatiivne. Kui aga, saades teadlikuks mingist emotsioonist, sulad sellega ühte ja saad ise selleks, on tegemist hea tundega.

Minu jaoks on see tõsiselt võetav kriteerium: kui teadlikuks saamine süvendab midagi, peab see olema hea, kui aga hajutab, siis halb. See, mis ei suuda tähelepanu keskmes alles jääda, on patt, ja see, mis neis tingimustes kasvab, on voorus. Voorus ja patt ei ole sotsiaalselt tingitud kriteeriumis, vaid meie sisemised otsustused.

Kasuta oma teadlikuks saamise võimet. Selle toime on niisama hämmastav kui valguse võime peletada pimedust. Äsja täitis pimedus kogu ruumi, aga sa läitsid valguse ja teda pole enam. Pimedus oli lihtsalt valguse puudumine, ei muud. Valguse ilmumisega ilmneb aga, et ruumis on ühte ja teist, on riiulid, nendel raamatud, seinad - need ei kadunud valguse tulles, vastupidi - need said nüüd nähtavaks.

Kui süütad endas valguse, siis pimedus hajub, kõik väärtuslik aga saab nähtavaks.

Teadvustumisel hajuvad viha, kurbus, vägivaldsus, samal ajal kui armastus, õnn, ekstaas ja rõõm saavad paremini nähtavaks.

 

Immuta selle rõõmuga läbi ka taaskohtumine sõbraga...

 

Viies tehnika:

Süües ja juues saa selle söögi või joogi maitseks ja saa söönuks ka maitsest.

 

Kõik me ju sööme jätkuvalt, me ei suuda ilma söögita elada, kuid me sööme nagu robotid, automaatselt. Kugistame, ei pööra maitsele suuremat tähelepanu ,ei ela sellesse sisse. Just seda aga tuleks teha. Söögem aeglaselt, olles teadlikud erinevatest maitsetest. Ainult tegevust aeglustades võite saavutada teadveloleku toimuvast.

Kui tunnete suus magusa maitset, saage ise selleks magususeks. Siis võite tunda seda magusust kõikjal oma kehas, mitte ainult keelel. Ja samuti tehke kõigi teiste maitsetega! Mida te ka ei sööks, tunnetage maitset ja saage ise selleks maitseks!

Dzainistid ütlevad: "Kui pole maitset, on aswad." Mahatma Gandhil oli aashramis selline reegel: "Aswad - ära maitse midagi! Söö, kuid ära maitse, unusta maitse! Söömine on möödapääsmatu vajadus, tee siis seda, kuid mehhaaniliselt. Maitse on iha, loobu sellest!"

Tantra jällegi soovitab maitsta - ning nii palju kui võimalik. Inimene muutub seeläbi aina tundlikumaks ja elavamaks, saades ise maitseks.

Järgides aswadi põhimõtet, hoidudes maitseelamustest, nürinevad meeled, nad on järjest vähem ja vähem tundlikud. Sellise kahanenud tundlikkusega pole me enam suutelised tunnetama oma keha ega täisväärselt tajuma oma tundeid. Tulemuseks on keskendumine pea, mõttetegevuse ümber, mis paratamatult lõhestab meie isiksuse. Tantra aga asetab pearõhu terviklikkusele.

Meeldiv on olla tundlik, hea on maitsta. Mida tundlikum oled, seda elavam oled ja seda avatum.

Süüa võib ka ilma maitsmata. Nii elada ei ole mingi kunst.

Võid puudutada teist inimest, ilma et tajuksid puudutust - seegi pole raske. Enamasti me ju teemegi nii. Surud teise inimese kätt, ilma et teda tegelikult tunnetaksid. Et tunnetada, peaksid sisenema ise oma käesse, saama oma käeks, oma sõrmedeks ja peoks. Su hing peaks laskuma su käesse. Ainult sel juhul võid sa kedagi tõeliselt puudutada. Siis jääb teise käe tunnetus sinusse ja on sinus ka siis, kui teine on juba ammugi lahkunud.

Need käesurved, mida me vahetame, ei ole tõelised puudutused. Enamik inimesi kardab üldse puudutada teisi, sest puudutus sümboliseerib seksi.

Sa võid seista rahvahulgas, kus sind igast suunast nügitakse, raudteejaamas või tuubil täis bussis, kuid need pole ju tegelikud puudutused. Ainult kehad osalevad kontaktides, ise olete aga eemale tõmbunud, neis puudutustes pole hinge. Ja kui juhtumisi on, siis on see kohe tunda - enamasti tunneb teine end sel juhul häirituna, on solvunud.

Selline tundekülmus mõjub meile halvasti. Oleme end pidevalt kaitsmas elu vastu. Kardame nii väga surma, kuid tegelikult juba olemegi surnud - vaimses ja hingelises mõttes.

Poleks vaja karta surma, sest selles mõttes nagu me surma kardame, ei sure ju keegi: surm ei ole sugugi kõige lõpp. Teisalt aga oleme juba elus olles surnud. Seepärast ka see hirm - sellest, et tunneme alateadvuslikult ka ise: me pole õieti üldse elanud... Me pole veel õieti elanudki ja juba läheneb surm.

Inimene, kes elab täisväärset elu, ei karda surma, sest hetkel ta ju elab. Kui sa tõeliselt elad, ei pruugi sa tunda hirmu surma ees. Sa võid elustada isegi oma surma. Kui surm kätte jõuab, võtad ta vastu nii suure tundlikkusega, et võid seda isegi nautida. See on võrratu kogemus! Kui suudad läbi elada isegi oma surma, olles teadvel oma sureva keha muutumistest, koondades tähelepanu lagunemise keskmesse - kui suudad seda, oled saanud surematuks.

 

Süües või juues saa selle söögi või joogi maitseks ja saa söönuks ka maitsest.

 

Juues vett, tunneta vee värskust ja jahedust. Sule silmad, joo aeglaselt, maitstes. Tunneta vee jahedust, saa ise selleks värskeks jaheduseks, mis levib terves su kehas. Sel viisil kasvab su tundlikkus, sest oled elavam ja erksam ning joodud veest on sul palju enam kasu kui muidu.

Sageli tunneme, et elu on kõle, et ta on olnud meie vastu ülekohtune ja et üleüldse - elu on tühi. Kunagi ei mõtle me aga sellele, et just meie oma eluviisi tõttu tundubki elu meile seesugune, tühi. Me ise ei täida teda millegi meeldivaga ega lase seda teha ka teiste. Kanname rasket kaitserüüd. Seda sunnib meid tegema ebamäärane kartus, et oleme kergesti haavatavad. Igaks juhuks oleme siis võtnud kaitseasendi kõigi ja kõige vastu. Niisiis oleme kivistunud hauasambaks - elutuks asjaks.

Tantra ütleb: ole elav, veel elavam, sest elu on Jumal. Ei ole teist jumalat peale Elu. Ole loovam ja elavam, ning sellega koos oled sa ka jumalikum. Mida elavam, seda jumalikum. Ole täielikult elav - ja sinu jaoks pole olemas surma.