Zeni õpetaja Tae Hengi südame õpetused

        Koreas täidavad tuhanded saale kuulmaks kõrgele täiustunult zeni (mõtlus)õpetaja (zen tuleneb sanskritikeelsest sõnast dhyana, mis tähendab mõtlust) Tae Hengi jutlust. Ta räägib veendunult, jõuliselt ja tema juuresolek on rahustava ja tugeva mõjuga. Tema eraklakord on range ja tema poolt määratud selgete juhtnööridega, millest ta peab kinni suure järjekindlusega. 

 

Tae Heng on Han Ma-hum mõtluskeskuste rajaja ja vaimne juht Koreas ja Ameerikas. On olemas viis keskust Koreas, keskused Californias, New Yorgis, Alaskas ja Ohios. Nad kasvavad väga kiiresti, rööbiti selle hiiglasliku kasvuga, mida Korea budalus praegu üle elab. See on tema esimene ingliskeelne raamat, kuid ta on avaldanud raamatuid ka korea keeles. Me oleme väga õnnelikud, et ta on külastanud Läänt. Tema õpetused on nii Aasia kui ka Lääne elanikele, meestele ja naistele.

 

Laialt tunnustatud mõtlusõpetaja Han Am pühitses Tae Hengi nunnaks. Ta on saavutanud sügava valgustuse, mis ilmneb juba temaga kohtumisel. Ta on täielikult pühitsetud nunn Korea budaluse chogye-koolkonnas. Ta on taaselustanud selle pärandi, asetades sellele oma pitseri.

 

Tae Heng räägib SÜDAME (ehk meele) tähtsusest, samal ajal kui meie tegeleme oma kõrge tehnoloogilise ja linnastunud, ning täielikult määratud aja pingega. SÜDA - see on Buddha ÜKS-MEEL. Tae Hengi igapäevases elus tema usukeskustes on kindel aeg igapäevasteks kõnelusteks ja erakohtumisteks munkade, nunnade ja ilmalikjärgijatega. Kindla kava kohaselt toimub Dharma õppimine. Koreas on pühamud avatud 24 tundi ööpäevas, kuhu inimesed võivad tulla palvetama, lõhnarohtu põletama ja harjutama igal ajal, mil nad soovivad.

 

SÜDAME ÕPETUSED

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?19672

 

"Teachings of the Heart" 1990
Zen Teachings of Korean Woman
Zen Master Tae Heng

 

Me peame tegema seda, mis on vajalik (me ei tea ju, mis on!) ja nägema asju nii, nagu nad hetkel on (meie nägemine on ju puudulik, segatud teiste arvamustest). Kogu elu kogemuste vaatlus võimaldab meid mõista elu õigesti (mis on õige?). Kannatus on meie sõber, mis juhib meid mõistmise teerajale.

 

Kõik kannatused tulenevad inimesest endast (eelkõige inimese himudest, hirmudest jms). Kui te tahate vabaneda kõikidest oma kannatustest, siis ärge mõtelge ega rääkige õnnest ega kurbusest. Lihtsalt jääge vait. Iga üksik kogemus, piinarikas või õnnelik, tuleb teist endast. Tõugake maha meele piirid, ärge tehke vahet ja võtke asju nii, nagu nad tulevad (siiralt, tunnetades?). 

 

Jumalat ei ole - muidu oleks olemas kaht sorti olendid - Jumal ja inimesed. Tõelisus on aga vaid üks. Tõde on meis. On vaja olla tõeliselt üksi, et ära tunda oma tõelist olemust.

 

Võitlemine (oma eesmärkide saavutamiseks) ei ole lahendamine. On parem olla leplik ja lasta raskusi tekitanud olukorral endal edasi areneda. Õige hoiak on lasta asjal minna ja andestada (kas mitte - võtta seda loomulikuna, paratamatusena?). Te saavutate oma eesmärgi (kas siis meie sees meie kannatused lahtuvad?).

 

Tee valgustuseni: Heida ära mõtleva meele poolt loodud meelepetted (sh. hirmud, kiindumused, naudingud, mis tulenevad otseselt mõtlemisest?). Järgi jääb Su tõeline olemus (tunnete ja arvamuste puudumise tõttu ei ole Sa aga sel moel kõlbulik ühiskonda?) (individuaalne hing - üks hing?). Üheks saamine tõelise olemusega. Olles seda saavutanud, saavutame meid ümbritseva (materiaalse?) ruumi täiusliku tunnetuse (kuna meie tõeline olemus on ühtne Kõiksusega meie ümber?), võime tunnetada meis valitsevaid ohtusid juba eemalt (mitte meelte vaid tajuga, intuitsiooni, tunnetusega?) ja neid vältida. See tunnetus juhib meid õiget teed mööda.

 

(Materiaalse?) maailma omadus on hetkest-hetkesse muutumine. Kõik asjad on ebapüsivad. Muutumise tõttu on võimalik valgustumine - kui olemus oleks üks ja muutumisvõimetu, ei jõuaks ta valgustuseni. Valgustatus saabub seeläbi, et mõtlustame (juhtimaks oma meelt?). Enamikul inimestel on keha eelistatud olukorras meele (vaim? hing?) suhtes.

 

Kas te olete kaabakas või pühak, erinevus on ainult teie mõtlemises (sest käitumise aluseks on ju mõtlemine või mõtlematus). See erinevus mõtlemises on seega teada vaid inimesele endale, kuna oma käitumisega saab ta ümbrust petta. Kas saab ka iseenda mõtteid petta? Räägitakse, et ei!

 

Keegi (teine, jumal) ei saa teile midagi anda (ei head ega halba), te ainult võtate vastu, mis te ise olete loonud. Te lõikate oma tegude vilja tagajärgesid, mis te ise olete teinud ja ära teeninud. Te teete ise oma saatuse, hea või halva saatuse.

 

Teie mõtted käsutavad kogu keha. Tõeline vabadus on, kui te loobute vahetegevast meelest, mis pidevalt hindab asju heaks või halvaks (samas on väidetud, et heade tegude salvestamine on parem kui halbade salvestamine?).

 

Vaimulikud elavad elu täielikult ja annavad oma parima - nad ei ole kinni möödaläinud asjade küljes ega tulevaste asjade küljes, mõistavad maailma, neil pole muresid. Inimesed elavad maailmas, haarates oma himude järele ja põgenedes oma hirmude eest.

 

Kui te loobute vahetegevast meelest ja lihtsalt saate elavaks olevuseks (iseendaks?), siis olete te vaba. Sest teie tõeline loomus on algselt vaba. (Miks ta siis üldse orjastus? Kes teda orjastas? Vabana poleks ta ju orjusse tükkinud? Kui ta tegi seda rumalusest, mis annab siis alust arvata, et ta seda enam ei tee? Kas algolemus on võimeline õppima? Kui ta on täiuslik, siis pole tal midagi õppida...).

 

Teie Tõeline Olemus on nagu tark teener, kes teeb valmis kõik asjad teie jaoks (andke talle ainult vabad käed? See teener, nagu selgus, oli vähemalt 1 kord rumal - või allus kellelegi?) Tõelise Olemuse järgi käies kaovad kõik ajendid (mis loodud eristava meele poolt?). Ometi ei muutu te seetõttu elutuks või liikumatuks (oma olemus avaneb ja pakub midagi enamat?).

 

Võta igat päeva nii, nagu ta tuleb. Pole pikaleveninud kahetsust. Pole hädaldamist millegi üle. Elage õnnelikult vaba ja suuremeelse hoiakuga niihästi enda kui ka teiste suhtes.

 

Kui me mäletaksime meie endi kannatusi ja mõistaksime üksteise muresid, küll oleks siis maailm ilus (siiski - mitte veel! - mäletamine ja mõistmine iseenesest pole veel ilus, ilus on kui püüame vältida teistele kannatuste tekitamist?).

 

Teie arvamine on see, mis teeb teid vaeseks, isegi kui te olete kõige rikkam mees maa peal.

 

Kui te tahate täielikult lahendada üht häda, siis peavad kõik hädad maailmas saama lahendatud - sest üks häda sõltub kõikidest teistest hädadest (rahapuuduse häda - tööpuuduse häda - puudulikud oskused - madal haridus - õpetajate puudumine - ei maksta piisavalt palka jne). Niikaua, kui meil on keha, tuleb meil maailma sündmustele näkku vaadata. Kuid meil ei ole vaja olla häiritud nendest.

 

Me ei saa näha tõde selgelt, kuna puudub usk, mitte arusaamine. (eeldusel et kõik kõneleb tõest, pole meil tõesti arusaamist vaja, vaid usku. Samas kõnelevad erinevad inimesed erinevalt - tõde aga on 1 - selle inimeste poolt räägitava mõistmiseks on ju vaja arusaamist ja tõe eristamist - kui inimesed oma kõnega üldse tõtt tabada suudavad). Ükski suur õpetaja ei saa teile anda tõde. Otsige iseennast, otsige oma meelt ja te leiate parima sõbra, kes olete te ise.

 

Tavalised igapäevased teod on samuti tühjad. (st. neil ei ole mingit erilist tähendust, nad ei ole mõeldud hea ega halvana (eriti kui head ja halba polegi), nad lihtsalt toimuvad või tehakse kellegi poolt).

 

Loobudes "enda" osast (materiaalse ihkamine, hirm vara kaotada) võidame kogu maailma (mõistes, et tegelikult ei kuulu inimesele maises elus midagi igavesti, ükspäev jääb ta kõigest maisest ilma).

 

Loobuge oma kiindumusest, isegi kiindumusest saada valgustatud (aga kiindumus - leida end? mõtlustada? või hoiduda piiravast kiindumusest ja kulgeda lihtsalt, olemuse poole?!). On tähtis, et te hoiate oma keskuse sõltumatuna igasugustest välistest mõjutustest (iseenda?!).

 

Teised inimesed ei saa teile andestada. Oma meeles (olemuses) te teate, mis on aus ja õige. Olge võimalikult selge iseeneses ja te liigute kiiresti edasi. Teie olete see, kes otsustab, mis on õige. Ainult meel jagab - "kasulik ja kasutu", meele poolt loodud hirm halvustab ja loeb moraali. Valitsege oma toimekat, rahutut meelt, tooge ta tagasi allika (Tõeline Olemus) juurde, iga kord, kui ta on läinud kõndima ning ärge unustage, et iga võrdlev kujutlus põhjustab lõputu Meelepette ja kannatuse.

 

Te ei tohi olla kinnistunud mitte ühessegi mõttesse ega arusaama. Kogu elu siin ilmas tuleb tühjusest ja läheb tagasi tühjusesse (!?). Õige mõte ei järgi pettekujutelmade rada. Laske oma mõtted tulla ja minna, hõljudes koos kaduvusega. Kõikide asjade tühjuse tunnetamine teeb meid vabaks.

 

Tõeline Olemus küsib (kõike) ainult niipalju, kui on vaja (seepärast tuleb ainult Tõelist Olemust jälgida ja me väldime liigseid koormusi ning muresid mis tulenevad liialdamisest). Küljesrippuvate looride (pettekujutluste, uitmõtete) ärasulatamiseks on vaja aeglast, ühtlast ja püsivat pingutust.

 

Meelel on jõudu ravida kõik haigused. Äratage see (Tõeline Olemus?) meel ja te võite ravida iseennast ja teisi, sest vahetu (Tõelise Olemusega kooskõlas olev?) meel võimaldab kõik asjad.

 

Inimesed muretsevad homse päeva pärast, mõeldes, kuidas elada ja teha seda, mis nad tahaksid teha. Kui nad loobuvad sellisest harjumusest (muretseda), siis nad tõepoolest saaksid vabaks, elades igat päeva õnnelikult.

 

Kui te vaatlete, kuulete, tunnete, haistate, maitsete, puudutate või mõtlete ühe asja, mõiste või kavatsuse üle, siis pärast seda, kui te olete lõpetanud, peate sel "minna laskma" ja loobuma sellest (vältimaks selle segavat mõju ja asjatut vaeva selle kinnihoidmiseks).

 

Peame eristama silmadest tulenevat nägemisaistingut ja Valgustunud meelest lähtunud teadmisi. Tõeline nägemine pole samastatav silmade läbi tekitatud vaadetega.

 

Mõte, kui ta saab meelelt andmeid (enamus andmetest pärineb meeltelt!?), hakkab liikuma vales suunas ja nii ta aina kaugeneb tõemeelest. Mõte tuleneb väärast, iseseisvalt (algselt?) mõtet ei ole. Mõistuse enda tulemid on mõtlemise (eristava meele, võrdluse) mõju all (?!).

 

Tuleb eristada oma meeli meelemuljetest (nt. nägemismeelt valgusest) - siis saab lõpuks oma meeli kontrollida vaist (taju?) - mis näitab kätte Tõelise Olemuse.

 

Tee tõelise valgustumise poole - teadvus rakendab järjest vähem abiarusaamasid maailma mõistmisel (ei kasuta võrdlust ega hindamist ega üldse teadvust asjade mõistmiseks).

 

5 eksitust -

 

        eristav rumalus
        kuju (meelte tajud)
        iha
        ahnus
        lagunemine (mõtlemisest tulenevate vastuolude läbi)

 

Kogu maailma kannatus tuleb (meie) tahtest, et midagi (meie elus või maailmas) oleks teist moodi (meelepett).