Vaatemänguühiskond: ühtsus ja jagunemine näivustes

        “Meie maa filosoofilisel rindel on käimas uus elav poleemika seoses kontseptidega ‘üks jaguneb kaheks’ ja ‘kaks sulanduvad üheks’. See debatt on võitlus kahe poole vahel, kus ühed on materialistliku dialektika poolt ja teised selle vastu, võitlus kahe maailma käsitlemise viisi vahel: proletaarse ja kodanliku vahel. Need, kes väidavad, et asjade fundamentaalne seadus on ‘üks jaguneb kaheks’, on materialistliku dialektika poolel; need aga, kes väidavad, et asjade fundamentaalne seadus on ‘kaks sulanduvad üheks’, on materialistliku dialektika vastu. Need kaks poolt on tõmmanud endi vahele selge demarkatsioonijoone ning nende argumendid on diametraalselt vastandlikud. See poleemika on, ideoloogilisel tasandil, peegeldus akuutsest ja komplitseeritud klassivõitlusest, mis toimub nii Hiinas kui ka mujal maailmas.” - 大洋网 Punalipp (Peking), 21. september 1964.

 

54. Sarnaselt kaasaegse ühiskonna endaga on vaatemäng korraga ühtne ja jagunenud. Mõlema ühtsus põhineb vägivaldsetel jaotustel. Aga kui see vastuolu vaatemängus esile kerkib, siis seisab see ise vastamisi oma mõtte tühistamisega: jagunemine, mida see ilmutab, on ühtne, samas kui ühtsus, mida see ilmutab, on jagunenud.

 

55. Kuigi võitlusi erinevate jõudude vahel, mis seda ühte ja sama sotsiaalmajanduslikku süsteemi kontrollida püüavad, esitatakse ametlikult lepitamatute antagonismidena, peegeldavad need tegelikult seda süsteemi fundamentaalset ühtsust, nii rahvusvaheliselt kui ka iga riigi sees.

 

56. Teeseldud vaatemängulised võitlused eraldunud võimu rivaalitsevate vormide vahel on samal ajal reaalsed, selles mõttes, et need väljendavad süsteemi ebavõrdset ja konfliktset arenemist ning nende klasside või klasside sektsioonide rohkem või vähem vastandlikke huvisid, kes seda süsteemi aktsepteerivad ning üritavad endale selle sees rolli välja võidelda. Just samamoodi, nagu kõige edasijõudnumate majanduste areng sisaldab kokkupõrkeid erinevate prioriteetide vahel, nii võib totalitaarse riigi-bürokraatliku majanduskorralduse vormide ning kolonialismi või pool-kolonialismi all olevate maade puhul samuti näha väga erisuguseid tootmise ja võimu tüüpe. Suvalist hulka erinevaid kriteeriume appi võttes saab vaatemäng esitada neid vastaspooli totaalselt erisuguste ühiskondlike süsteemidena. Kuid tegelikkuses ei ole need midagi muud kui spetsiifilised sektorid, mille fundamentaalne olemus on globaalses süsteemis, mis neid sisaldab ja mis on teinud kogu planeedist oma tegutsemisvälja: kapitalismis.

 

57. Vaatemängu kandev ühiskond ei domineeri vähemarenenud piirkondade üle üksnes oma majandusliku hegemoonia abil. See domineerib nende üle ka vaatemängu ühiskonnana. Isegi seal, kus materiaalne baas veel puudub, on modernne ühiskond juba kasutanud vaatemängustamist, et tungida sisse iga kontinendi ühiskondlikku pealiskihti. Ta tekitab tingimused põlismaiste valitsevate klasside formeerumiseks ja suunab nende agendasid. Just nii, nagu ta tutvustab pseudo-hüvesid, mida himustada, nii pakub ta ka võltse revolutsiooni mudeleid kohalikele revolutsionääridele. Teatud industriaalmaades võimul olevatel bürokraatlikel režiimidel on nende enda spetsiifilist tüüpi vaatemäng, kuid see on totaalse vaatemängu lahutamatu osa, toimides kui selle pseudo-opositsioon ja tegelik tugi. Isegi kui vaatemängu kohalikud ilmingud sisaldavad teatud ühiskondliku kommunikatsiooni ja kontrolli totalitaarseid eripärasid, mängivad need eripärad süsteemi üldise funktsioneerimise seisukohalt lihtsalt neile määratud rolli globaalses vaatemänguliste ülesannete jaotuses.

 

58. Kuigi see vaatemänguliste ülesannete jaotus hoiab eksisteerivat korda kui tervikut, on see eelkõige orienteeritud selle domineeriva arengukeskuse kaitsmisele. Vaatemängu juured on küllusemajanduses ning selle majanduse produktidel on lõppkokkuvõttes kalduvus domineerida vaatemängulise turu üle ning tallata jalge alla need ideoloogilised või politseiriigi protektsionistlikud barjäärid, mis on rajatud kohalike vaatemängude poolt iseseisvuse pretensioonidega.

 

59. Vaatemänguliste hulluste sädeluse taga domineerib modernse ühiskonna üle kõikjal maailmas tendents banaliseerumisele ning seda isegi seal, kus kaubatarbimise edasijõudnud vormid on näiliselt kordades suurendanud nende rollide ja objektide mitmekesisust, mille hulgast valida. Jäänukeid religioonist ja perekonnast (viimane neist on siiani tähtsaim mehhanism klassivõimu ühelt põlvkonnalt järgmisele üle kandmiseks) ning jäänukeid moraalsest represseerimisest, mida need kaks institutsiooni peale sundisid, saab suurustlevate maise rahulduse pretensioonidega kokku segada just nimelt seetõttu, et elu seesuguses maailmas jääb repressiivseks ega paku midagi peale pseudo-rahulduste. Enesega rahulolev status quo aktsepteerimine võib ka eksisteerida koos puhtalt vaatemängulise mässulisusega - rahulolematusest endast saab kaup niipea, kui külluse majandus arendab välja võime seda konkreetset toormaterjali töödelda.

 

60. Staarid - elavate inimolendite vaatemängulised representatsioonid - projitseerivad selle üldise banaalsuse lubatavate rollide kujutistesse. Näiliku elu spetsialistidena toimivad staarid pinnapealsete objektidena, kellega inimesed saavad samastuda, selleks et kompenseerida neid tootmisega seotud killustunud spetsialisatsioone, mis on nende tegelikuks eluks. Nende kuulsuste funktsiooniks on mitmesuguseid elustiile või ühiskondlik-poliitilisi vaatepunkte täielikult, totaalselt vabas maneeris välja elada. Nad kehastavad ühiskondliku töö ligipääsmatuid tulemusi, dramatiseerides selle töö kõrvalprodukte, mis projitseeritakse maagiliselt selle kohale kui selle lõplikud eesmärgid: võim ja puhkused - otsustamine ja tarbimine, mis on alguseks ja lõpuks protsessile, mida kunagi kahtluse alla ei seata. Ühest küljest võib valitsusvõim personifitseerida ennast pseudo-staarina; teisest küljest võib tarbimisstaar võidelda selle eest, et saada tunnustust pseudo-võimuna, mis valitseb elu üle. Kuid nende staaride tegevused ei ole tõeliselt vabad ning nad ei paku mingeid tõelisi valikuid.

 

61. Vaatemängu agent, kes staarina lavale pannakse, on indiviidi vastand; ta on omaenda individuaalsuse vaenlane niisama selgelt, nagu ta on ka teiste individuaalsuse vaenlane. Sisenedes vaatemängu kui eeskuju, kellega samastuda, loobub ta kõikidest autonoomsetest kvaliteetidest, selleks et samastada ennast üldise, asjade järjestusele kuuletumise seadusega. Kuigi väliselt esindavad tarbimisstaarid erinevaid isiksusetüüpe, näitavad nad tegelikult, et kõik need tüübid naudivad võrdset ligipääsu kogu tarbimissfäärile ning ammutavad sealt võrdselt õnne. Otsustamise staaridel peab olema terve rida ihaldusväärseid inimlikke omadusi; nende vahelised ametlikud erinevused annulleerib niisiis ametlik sarnasus, millele viitab nende eeldatav suurepärasus kõikides valdkondades. Riigipeana sai Hruštšov tagantjärele kindraliks, et võtta endale au võidu eest Kurski lahingus, kakskümmend aastat pärast selle toimumist. Ning Kennedy elas kõnemehena sinnamaani, et pidas oma enda matusekõne, kuna Theodore Sorenson jätkas kõnede kirjutamist tema järglasele selles samas stiilis, mis oli mõjutanud nii palju lahkunu avaliku persona kujunemist. Imetletud inimesed, kes süsteemi personifitseerivad, on tuntud selle poolest, et nad pole need, kes nad paistavad; nad saavutavad oma suuruse sellega, et laskuvad reaalsuse tasandile, kus pole enam kõige tühisematki märki isiklikust elust, ja kõik teavad seda.

 

62. Vaatemängulise külluse poolt pakutavad võltsid valikud - valikud, mis põhinevad konkureerivate, ent ometi vastastikku üksteist tugevdavate vaatemängude, ning erinevate, ent ometi omavahel seotud rollide (millele annavad tähenduse ja mida kehastavad eelkõige objektid) kõrvutamisel - kujunevad võitlusteks illusoorsete kvaliteetide vahel, mis on kavandatud selleks, et tekitada innukat lojaalsust kvantitatiivsete triviaalsuste suhtes. Taaselustatakse petlikud arhailised vastasseisud - regionalismid ja rassismid, mille ülesandeks on ehtida ilmalikud positsioonid tarbimishierarhiates maagilise ontoloogilise ülimuslikkusega - ning virgutatakse pseudo-mängulisi entusiasme lõputult järgnevate naeruväärsete võistlustega, alates spordist ja lõpetades valimistega. Kõikjal, kus külluslik tarbimine sisse seatakse, on illusoorsete rollide eesliinil alati üks konkreetne vaatemänguline vastasseis: noorte ja täiskasvanute antagonism. Kuid tõelisi täiskasvanuid - inimesi, kes on oma elu isandad - pole faktiliselt kusagilt leida. Ning nooruslik olemasoleva transformeerimine pole mingil moel iseloomulik neile, kes praegu noored on; see sisaldub üksnes majanduslikus süsteemis, kapitalismi dünamismis. Need on asjad, mis valitsevad ja on noored, mis omavahel võistlevad ja pidevalt üksteist välja vahetavad.

 

63. Vaatemängulised vastasseisud varjavad vaesuse ühtsust. Kui ühe ja sama võõrandumise erinevad vormid lepitamatute antagonismide maski all üksteisega võitlevad, siis on see nõnda sellepärast, et nad kõik põhinevad reaalsetel vastuoludel, mis on summutatud. Vaatemäng eksisteerib kontsentreeritud vormis ja hajusas vormis, sõltuvalt selle konkreetse vaesuse staadiumi nõuetest, mida see eitab ja toetab. Mõlemal juhul ei ole see midagi muud kui kujutis õnnelikust harmooniast, mis asub häda tüünes tsentris, ümbritsetuna laastamisest ja õudusest.

 

64. Kontsentreeritud vaatemäng seostub eelkõige bürokraatliku kapitalismiga, ehkki seda võidakse ka importida kui tehnikat, et tugevdada riigivõimu mahajäänumates segamajandustes, või siis koguni rakendada seda edenenud kapitalismi poolt teatud kriisi hetkedel. Bürokraatlik omand on juba iseenesest kontsentreeritud, selles mõttes, et individuaalne bürokraat osaleb kogu majanduse omamises ainult läbi oma liikmeks oleku bürokraatide kogukonnas. Ja kuna kaubatootmine on bürokraatliku kapitalismi all vähem arenenud, siis võtab ka see kontsentreeritud vormi: kaubaks, mida bürokraatia omastab, on kogu ühiskondlik töö, ning see, mida ta ühiskonnale tagasi müüb, on selle ühiskonna elus püsimine tervikuna. Bürokraatliku majanduse diktatuur ei saa jätta ekspluateeritavatele massidele mingit märkimisväärset valikuvaru, kuna ta on pidanud kõik valikud ise tegema ning iga temast sõltumatult tehtud valik, kas see puudutab siis toitu või muusikat või midagi muud, tähendab niisiis tegelikult talle sõja kuulutamist. See diktatuur tuleb kehtestada permanentse vägivallaga. Selle vaatemäng sunnib peale hüve kujutise, mis võtab kokku kõik selle, mis ametlikult eksisteerib, kujutise, mis on harilikult kontsentreeritud ühte ainsasse indiviidi, süsteemi totalitaarse kohesiooni garanteerijasse. Igaüks peab selle absoluutse staariga maagiliselt samastuma või siis kaduma. See kõikide teiste mitte-tarbimise isand on heroiline kujutis, mis maskeerib absoluutset ekspluateerimist, mida sunnib peale terrori abil kiirendatav primitiivse akumulatsiooni süsteem. Kui kogu Hiina elanikkond peab uurima Mao teoseid kuni Maoga samastumiseni, siis on see nõnda sellepärast, et pole olemas midagi muud, mis nad saaksid olla. Kontsentreeritud vaatemängu domineerimine tähendab politseiriiki.

 

65. Hajus vaatemäng seostub kaubaküllusega, modernse kapitalismi häireteta arenguga. Siin õigustatakse igat individuaalset kaupa kogu kaubatootmise toredusega, mille ülistavaks kataloogiks vaatemäng on. Omavahel ühitamatud pretensioonid valivad soodsaid positsioone küllusliku majanduse unifitseeritud vaatemängu laval ning erinevad kuulsad kaubad edendavad samaaegselt vastuolus olevaid ühiskondlikke poliitikaid. Näiteks auto vaatemäng taotleb perfektset liiklusvoogu, mis toob kaasa vanade linnaliste piirkondade hävingu, samas kui kesklinna vaatemängul on vaja säilitada neid piirkondi turistiatraktsioonidena. Sellest juba niigi kahtlase väärtusega rahulolust, mida väidetavalt saadakse terviku tarbimisest, jäädakse niisiis pidevalt ilma, kuna tegelikul tarbijal on võimalik otseselt ligi pääseda ainult reale selle kaubaparadiisi fragmentidele, fragmentidele, millel reeglina puudub tervikule omistatav kvaliteet.

 

66. Iga individuaalne kaup võitleb enda eest, hoidub tunnustamast teisi ja püüab end kõikjal peale suruda, just nagu oleks see ainus, mis on olemas. Vaatemäng on eepiline poeem sellest võitlusest - võitlusest, millele ükski Trooja langemine ei saa lõppu teha. Vaatemäng ei laula mitte inimestest ja nende relvadest, vaid kaupadest ja nende ihadest. Niisuguses pimedas võitluses tekitab iga kaup oma iha järgides alateadvuslikult midagi endast suuremat: kauba globaliseerumise (mis ulatub ühtlasi kogu maailma kaubastumiseni). Niisiis kauba salakavaluse tulemusel, samas kui iga konkreetne kauba manifestatsioon lõpuks lahingus langeb, liigub üldine kauba-vorm edasi oma absoluutse realiseerumise suunas.

 

67. Rahulolu, mida külluslikult toodetavate kaupade kasutamisest enam ei tule, püütakse nüüd saada nende kui kaupade väärtuse tunnustamisest. Täis religioosset innukust seisavad tarbijad kaupade suveräänse vabaduse eest, mille kasutamine on muutunud eesmärgiks iseeneses. Konkreetsete kaupadega seonduvaid entusiasmilaineid propageerib kogu massimeedia. Film süütab moehulluse; ajakiri reklaamib õhtu veetmise paiku, mis omakorda tekitavad erinevaid toodete jadasid. Veidrate vidinate vohamine peegeldab fakti, et kui kaupade mass üha absurdsemaks muutub, saab absurdsusest endast kaup. Nipsasjad, nagu näiteks võtmehoidjad, mis mõne luksustoote ostmisel tasuta boonusena kaasa saadakse, kuid millega lõpuks kaubeldakse kui juba iseenesest hinnaliste kollektsioneerimise esemetega, peegeldavad müstilist andumist kauba transtsendentsusele. Need, kes koguvad üksnes kollektsioneerimise jaoks valmistatud nipsasju, akumuleerivad kauba indulgentse - hiilgavaid märke kauba reaalsest kohalolust tõsiusklike seas. Konkretiseerunud inimesed demonstreerivad uhkelt tõendeid oma lähedastest suhetest kaubaga. Nagu vana religioosne fetišism, koos oma ohjeldamatute õnnejoovastuste ja imeliste tervenemistega, nii tekitab ka kaupade fetišism omaenda lõõmava erutuse hetki. Kõik see on kasulik ainult ühel eesmärgil: harjumusliku alistumise tekitamiseks.

 

68. Modernse konsumerismi poolt kaela määritud pseudo-vajadustele ei saa vastu seada mingeid ehtsaid vajadusi või soove, mis poleks ka ise ühiskonna ja selle ajaloo poolt vormitud. Kuid kauba küllus esindab totaalset murrangut ühiskondlike vajaduste orgaanilises arenemises. Selle mehhaaniline akumulatsioon vallandab piiramatu tehislikkuse, mis surub alla igasuguse elava soovi. Selle autonoomse tehislikkuse kumulatiivne jõud lõpetab sellega, et muudab võltsiks kogu ühiskondliku elu.

 

69. Kujutis õndsast ühiskondlikust unifitseeritusest tarbimise läbi pelgalt lükkab edasi tarbija teadlikkuse tegelikest jaotustest kuni tema järgmise pettekujutlustest vabanemiseni seoses mõne konkreetse kaubaga. Iga uut toodet tervitatakse tseremoniaalsete kiiduavaldustega kui unikaalset meistriteost, mis pakub dramaatilist otseteed totaalse täiuslikkuse tõotatud maale. Kuid nagu juhtub näiliselt aristokraatlike eesnimede moes oleva tarvituselevõtuga, mis antakse lõpuks peaaegu kõikidele sama vanuserühma inimestele, nii saab ka unikaalsust tõotavaid objekte pakkuda masstarbimiseks ainult siis, kui need on masstootmises. Seda sorti keskpäraste objektide prestiižikus tuleneb üksnes asjaolust, et need pannakse kasvõi lühikeseks ajaks ühiskondliku elu tsentrisse ning neid tervitatakse kui tootmise äraarvamatute eesmärkide ilmutust. Kuid objekt, mis oli prestiižne vaatemängus, muutub tavaliseks niipea, kui tarbija - ja kõik teised tarbijad - selle koju on viinud. Liiga hilja paljastab see oma olemusliku kehvuse - kehvuse, mis paratamatult peegeldab selle tootmise viletsust. Samal ajal asub selle asemele juba mõni teine objekt kui süsteemi esindaja ning nõuab oma enda hetke, kus teda kiiduavaldustega tervitatakse.

 

70. Süsteemi poolt pakutavate rahulduste petislikkuse paljastab see pidev toodete ja üldiste tootmistingimuste uutega asendamine. Nii hajusas kui ka kontsentreeritud vaatemängus lähevad entiteedid, mis on jultunult kinnitanud oma lõplikku täiuslikkust, sellele vaatamata lõpuks välja vahetamisele ning ainult süsteem püsib. Nagu iga teist moest läinud kaupa, nii mõistsid ka Stalinit hukka just need samad jõud, kes teda algselt üles kiitsid. Reklaamitööstuse iga uus vale on eelmise vale üles tunnistamine. Ja koos iga totalitaarse võimu personifikatsiooni langemisega tuleb ilmsiks, et illusoorne kogukond, kes oli teda üksmeelselt heaks kiitnud, pole midagi muud kui pelk konglomeratsioon ilma illusioonideta üksiklastest.

 

71. Asjad, mida vaatemäng esitleb igavestena, põhinevad muutusel ja peavad muutuma, kui nende alused muutuvad. Vaatemäng on totaalselt dogmaatiline ja ometi pole see võimeline jõudma mingi tõeliselt ehtsa dogmani. Miski ei seisa selle jaoks paigal. See ebastabiilsus on vaatemängu loomulik olek, mis on samas täiesti vastandlik selle loomulikule kalduvusele.

 

72. Vaatemängu poolt kuulutatav ebatõeline ühtsus maskeerib klassilist jaotust, mis on kapitalistliku tootmisviisi tegeliku ühtsuse aluseks. See, mis sunnib tootjaid osalema maailma üles ehitamises, on ühtlasi see, mis neid sellest välja jätab. See, mis toob inimesed omavahelisse suhtesse, sel teel, et vabastab nad kohalikest ja rahvuslikest piirangutest, on ühtlasi see, mis neid lahus hoiab. See, mis nõuab suuremat ratsionaalsust, on ühtlasi see, mis toidab hierarhilise ekspluateerimise ja represseerimise irratsionaalsust. See, mis tekitab ühiskonna abstraktset võimu, on ühtlasi see, mis tekitab konkreetset vabaduse puudumist.