Paide Anna - kas inimene teisest maailmast!?

        Tunnistan ausalt, et ma ei saa aru, mida see enam kui kummaline raamat, Paide Anna "Minu külalised" http://www.apollo.ee/minu-kulalised.html , endast tegelikult kujutab. On see pelgalt ühe meeltesegaduses naise pöörane fantaasialend, paras reisiseltsiline Azazellole, Harry Potterile või Carlos Castanedale http://et.wikipedia.org/wiki/Carlos_Castaneda tema meskaliini (peyote kaktus) rännakutel? Või äkki koguni metatekst, mis kord trükisõnasse valatuna tungib peagi teistesse keeltesse ning ujutab lõpuks üle kogu ilma? Või peaksin ma selle äkki igaks juhuks, parafraseerides Hermann Hesse "Stepihunti" http://www.apollo.ee/stepihunt.html , varustama koguni hoiatusega - ettevaatust, ainult hulludele!? Või - äkki polegi sel välja- mõeldisega midagi pistmist ja see on elus otse maha kirjutatud ehe tõde? Ma ei tea seda.

 

Küsimusele, kas UFOd ikka on reaalselt olemas, ei ole tänapäeval veel keegi suutnud üheselt vastata. Vähemalt riiklikud struktuurid hoiavad selles osas enam kui tagasihoidlikku joont. Kuid sellele vaatamata laekub ajakirjandusele pidevalt teateid tundmatutest lendavatest objektidest. Meedias on avaldatud "taldrikutest" lugematuid pilte ning neid on õnnestunud ka paljudel kordadel filmile jäädvustada.

 

Ent ometi! Vähemasti eesti keeles pole seni ühtegi trükist, kus tulnukatega kohtunud inimene oleks endaga sündinu omakäeliselt kirja pannud. Täna hoiate te sellist raamatut käes.

 

Ma luban - kui olete selle läbi lugenud, ei ole teie maailm enam endine.

 

Valdek Kiiver, toimetaja

 

____________________________

 

LAPSEPÕLV - VISIOONIDE NÄGIJA

 

Olen sündinud 21. detsembril 1957. aastal Mustvee lähedal. Meie peres oli viis last, mina olin kõige vanem. Õppisin kohalikus koolis, hiljem lõpetasin Mustvees keskkooli. Seejärel sai minust müüja, töötasin mitmes kohalikus poes. Mõne aasta töötasin ka kohalikus kudumisettevõttes. 14. oktoobril 1978. aastal abiellusin Sergei Merkuloviga, kes oli Siberist pärit.

 

Mäletan, et juba väiksest saati nägin unenägusid, mis läksid ühtelugu täide. Ning pea kõik unenäod olid värvilised. Kui olin neljane või viiene, jäin raskesti haigeks. Palavik oli kõrge ja kurk hästi valus. Mäletan, et väga raske oli hingata. Ega tollel ajal polnud arstiabi nii käepärast võtta. Ma kartsin hirmsasti, et suren. Väiksed lapsed ikka kardavad surma.

 

Ja siis sain nägemuse. Nägin ennast lamamas diivani peal. Minu ees oli hästi suur uks või aken ja sealt hoovas punane kuma, mille seest tuli välja üks pisike naine. Lähemale tulles muutus ta aina suuremaks. Kes see naine oli, seda ma ei tea. Ema see ei olnud. Tuli minu juurde ja rääkis, et ära karda, lapsuke. Me teeme su terveks, see oli tõesti võrratu naine. Kõik oli värvilises udus. Ta silitas mu pead ning ma jäin selle peale magama.

 

Kui ärkasin, oli mul juba palju parem. Paar päeva veel ja olin täiesti terve. Kes see naine oli, seda ma ei tea tänaseni. Pole võimatu, et temagi oli üks nendest. Ainult st siis ei saanud ma sellest veel aru, sest olin lihtsalt laps. Liiga väike, et midagi taibata.

 

Mõnikord magasime koos vendadega heinasaras. Lapsed ju ikka magavad teinekord heintes, see oli nii põnev. Ühel ööl ärkasin üles ja nägin, et sealsamas heinte peal on pikad-pikad läbipaistvad inimese moodi olendid. Nad hõljusid otsekui õhus ja mind märgates pöördusid nägudega minu poole. Kuigi sain aru, et need olendid on surnute maailmast, ei tundnud ma hirmu. Vennad magasid sealsamas, aga nemad ei kuulnud ega märganud midagi. Nendele ma sellest nägemusest ei rääkinud.

 

Aeg-ajalt nägin teisigi nägemusi. Mitu aastat kartsin üksinda magada. Nägin, et magan ja minu ümber seisavad kolm pikka meest. Arvestades, et olin tol ajal vaevalt meetri pikkune, siis need mehed olid kindlalt üle kahe meetri pikad. Mehed ütlesid mulle: "Ära karda, tütreke, liiga me sulle ei tee. Ja sõda ei tule." Ma kartsin tollal kangesti sõda, sellest räägiti kodus kogu aeg. See oli "külma sõja" ajal. Mehed ütlesid vene keeles - meie kodune keel oli vene keel - "Lepingud võidavad". Küllap olid need lepingud, millele venelased ameeriklastega alla kirjutasid.

 

Pärast nägin neid varjumehi veel korduvalt. Nad seisid minu kõrval, kuhu iganes ma ei läinud. Mõistsin, et nad olid justkui minu kaitseinglid. Harjusin nendega päris ära. Võib-olla olid needki nemad?  Mõnikord nad lausa hoiatasid mind, et ära mine sinna või ära tee seda või teist. Nad justkui valvasid mind. Kui oli mingi ohtlik olukord, hoidsid nad mind sellest eemale.

 

Olin siis juba suurem, vahest 10. -11. klassis, kui nägin kummitust. Sel ajal elasin kodumaja teisel korrusel, tahtsin juba hakata rohkem omaette olema. Üleval oli kaks väikest tuba. Korrusele viis trepp, mis kõndides kõvasti nagises. Suvel olid aknad enamasti ka öösel lahti, sest oli väga palav.

 

Ja ühel sellisel lämbel õhtul nägingi kummitust. Ukseava ees olid kardinad, aga need ei ulatanud põrandani, sest kardinad olid pesus kokku läinud. Lamasin voodis, aga und ei tulnud. Äkki tundsin, et keegi vaatab mind kardinate vahelt. Mõtlesin alguses, et ema on üles tulnud ja et miks ta mind sedasi piilub. Vaatasin allapoole ja märkasin, et kardina taga seisjal jalgu polegi. Aga silmi oli küll naha. Ehmatasin ikka päris korralikult.

 

Rääkisin emale ja vendadele kohe ära, et üleval kummitab. Kui aga järgmisel õhtul sama asi kordus, otsustasime vendadega koos selle kummituse nö teolt tabada. Kustutasime tule ära ja jäime ootama. Peagi kuulsime, kuidas kummitus tuli trepist üles. Trepp nagises. Kardinad ei olnud seekord uksel ees ja uks oli suletud. Nägin selgesti, kuidas ukse käepide aeglaselt alla vajutati. Ütlesin kohe vennale, et too paneks tule põlema. Vend panigi tule põlema ja avasime kiiresti ukse. Kedagi ei olnud ukse taga, kuid see-eest kuulsime kõik selgesti, kuidas sammud trepist alla jooksid.

 

Rohkem see kummitus meid enam kohutamas ei käinud. Võibolla ehmatas ta hoopis ise ära. Aga omajagu hirmus oli see küll.

 

Läks pool aastat mööda, kui suri vanaisa vend. Selle sündmuse abil mõistsin, et olen teatud puhkudel võimeline nägema läbi seinte. Ja isegi surnute riiki. See salapärane anne ilmutas ennast mulle väga harva ja ega ma osanudki sellega siis veel ringi käia. Nii nägin, et onu Kolja on surnud. Kuulsin ka, mida ta teiste surnutega rääkis. Minu jaoks oli seda teada kuidagi loomulik. Arvasin, et kõik teised näevad samamoodi, et see on normaalne ja et nii peabki olema. Nüüd tagantjärgi sain aru, et nägin läbi seina. Muidugi pole see normaalne, aga siis ma seda veel ei mõistnud. Sellest, et onu Kolja ära suri, said teised alles hiljem teada. Aga mina nägin seda.

 

Mustveest meie koju oli seitse kilomeetrit, sageli tuli seda maad jala käia. Sellel teel oli kummaline koht. Nägin seal kord imelikku valget hobust. See hobune traavis läbi õhu järve poolt ja hajus teisel pool teed jälle ära. Sain kohe aru, et see pole päris hobune.

 

Kui ma suuremaks sain, taipasin, et tegelikult näevad vähesed inimesed värvilisi unenägusid ja veel vähem on neid, kes näevad nägemusi. Rääkimata juba nägemisest läbi seina.

 

Lapsena oli vaja kodus palju tööd teha. Meil oli suur põld ja kasvatasime kurke, nii nagu paljud Peipsi ääres elavad inimesed. Mina olin lastest vanim ja seetõttu pidin kodus tegema kõiki töid. Ema käis Leningradis turul ja keegi pidi nooremate vendade eest hoolt kandma. Terve suvi tuli kurke rohida ja muid töid teha. Kerge see lapsepõlv mul ei olnud.

 

Kui olin juba keskkooli ära lõpetanud ja töötasin kudumisvabrikus, tuli kord üks sugulane minu juurde ja palus endale kaarte panna. Ta pidi kuhugi kodust ära minema. See oli noor tüdruk, huvi pärast tahtis, et paneksin kaarte. Ega ma tegelikult olnud mingi asjatundja kaartide alal. Aga sellest hoolimata ennustasingi talle, niisama pooleldi nalja pärast. Et ta läheb bussiga sinna ja sinna, keegi tuleb talle vastu, mis see talle räägib, kuhu nad lähevad, mida teevad ja nii edasi. Ja lõpuks lähevad tülli ja ta tuleb sealt nutuga tagasi. Tüdruk läks minema ja oli kangesti solvunud. Möödus paar päeva ning tüdruk tuli tagasi, ise kangesti õnnetu näoga ja hõikas juba kaugelt: "Kõik läks täide! Just nii nagu olin talle ennustanud!"

 

Rohkem ma talle kaarte ei pannud. Mitte kellelegi. Eks selline ennustuse täideminek ehmatas ju mind ennastki natuke ära. Mina tegin ju oma arust natuke nalja, aga tuli välja, et kõik läks täide.

 

Kust ma tema käekäiku ja neid sündmusi ette teadsin, ei mõista ma tänini. See oli nii, et üks hääl justkui sosistas mulle kõrva. Ja mina ainult kordasin, mida kuulsin. Nii lihtne see oligi.

 

Nägin ette sedagi, millal mu isa sureb. Kui ema tuli ütlema, et isa on surnud, vastasin talle - jah, ma tean. See oli pool kuus hommikul. Ema veel küsis minu käest: "Kust sa tead, et isa enam ei ole"? Nägin sedagi, kuidas minu mehe vanaema suri. Mind kogu aeg hoiatati ja näidati sündmusi ette. Seeläbi on mind elus paljudeks sündmusteks pidevalt ette valmistatud. Tunnen selgesti, et keegi seisab pidevalt minu selja taga ja hoiab mind. Juba lapsest saati. Otsekui kaitseingel.

 

Kui lapsed olid veel väikesed, elasin üsna tavalise inimese elu. Meil olid kasvuhooned ja rabasin kõvasti tööd teha. Kord lendasid põllu peal minu juurde kaks harakat ja muudkui kädistama. Sain aru, et kui harakad sedasi kädistavad, on õnnetust või mõnd pahandust oodata. Kodus rääkisin ämmale - küll näed, et täna tuleb pahandus. Tema veel naeris, kust sina tead, et pahandus tuleb? Aga õhtuks oligi see käes - äi tuli täis peaga koju ja mürgeldas nii, et küll sai.

 

Teinekord tuli harakas jälle kädistama. Taipasin kohe, et see on jälle üks uudis. Ainult et seekord hea uudis. Ja oligi! Minu õel sündis laps! Ning mitmeid teisigi uudiseid sain harakate käest. Saingi aru, et oskan harakate keelt, mõistan, mida nad räägivad.

 

1994. aastal käisin Tallinna loomaaias ja nägin seal üht ronka. Ronk oli puuris. Ronk muidugi, nagu teada, on tark lind. Ja mina küsisin siis tema käest, kuidas mu elu läheb. Tema ütles mulle: "Naine, tead kui raske elu sul tuleb. Mina sind küll ei kadesta. Sul tuleb kõike. Tuleb kuulsust ja raha, aga mõnikord on sul nii raske, et sa ei tahagi enam elada." Mul läks selle peale tuju kohe nulli, ma ei tahtnudki temaga enam tegemist teha. Hiljem käisin veel mitu korda tema juures, aga rohkem ei rääkinud ronk enam midagi.

 

Kust lindudega kõnelemise võime mulle tuli, on mulle tänini arusaamatu. Siis veel polnud minu ajus neid kolme kalliskivi, mida tulnukad sinna aastaid hiljem panid ja tänu millele mul on täna need võimed, mis mul on.

 

Nagu öeldud, hakkasingi inimestele ajapikku tulevikku ennustama, kuid tähenduslikke unenägusid nägin pidevalt edasi. Tahes-tahtmata said minu iseäralikud anded pikapeale kodukohas ja töö juures kudumisvabrikus teatavaks. Et nii nagu ma ennustan, nii ka täide läheb.

 

Kord kadusid ühel mu töökaaslasel lapsed ära, kolm tükki. Nad olid päris väikesed, üks ei käinud veel kooliski. Naine tuli nuttes minu juurde ja küsis, äkki olen ma tema lapsigi unes näinud ja tean juhtumisi, mis neist on saanud. Ütlesin talle esialgu küll, et mina ei tea laste kohta midagi arvata. Aga ometi näidati mulle veel samal ööl tähendusrikast unenägu. Nägin unes, et seesama naine käib mööda järve jääd ja viskab soolakala igasse jääauku. Ise kangesti nuttes. Korraga kuulsin selgesti, kuidas kellegi hääl kõnetas mind: "Ütle sellele naisele homme, et ärgu nutku. Tema lapsed on elus, üks neist on ainult natuke haige. Lapsed tuuakse varsti koju tagasi."

 

Hommikul läksin tööle ja lohutasin õnnetut ema, et ärgu nutku - lapsed on elus ja tulevad varsti koju. Nii nagu mulle unes teada anti. Ja tõesti, läks mööda paar päeva ja toodigi lapsed koju. Nad olid paadis mänginud, aga tuul oli selle kaldast lahti ajanud ja Peipsile kandnud. Nii triivisidki nad lõpuks Pihkva alla välja, kust nad leiti ja toodi tagasi.

 

Pärast selle ennustuse täideminekut läksid jutud hoopis laiali ja inimesed hakkasid minu juurde juba pidevalt käima. Muudkui pärisid igasuguseid asju ja palusid, et ma neile tulevikku ennustaksin.

 

Üks naine tuli, mäletan, ja kurtis, et tema väimees on kadunud. Et olla läinud kas Venemaale või kuhugi mujale. Kuid pole endast andnud juba pikka aega elumärki. Ning nüüd ta kardab, et äkitselt on juhtunud mõni hirmus õnnetus. Ja siis näidatigi mulle nägemuses selle noore mehe käekäiku. Rääkisin naisele, et tal tuleb sõita Pihkvasse ja sealt paar kilomeetrit veel edasi. Sealt keerab üks tee sisemaa poole ja seal on üks suur põõsas. Ning selle põõsa all see poiss lamabki. Jalas on tal heledad teksapüksid ning ta on surnud. Tapetud. Naine küll ütles, et see ei saa olla kuidagi võimalik, sest sinna kanti polnud väimehel midagi asja.

 

Läks mööda paar nädalat ja siis tuli naine minu juurde tagasi. Rääkis, et oli siiski sõitnud Pihkvasse ja lasknud sealsel miilitsal seda kohta uurida. Tema väimees leitigi just sellest kohast, millest olin rääkinud. Mees oli tapetud, kuklas oli suur haav.

 

Teine juhus on veel hästi meeles sellest ajast. Üks teine naine küsis, kus on tema mees. Ütlesin: "Ma näen, et on ennast üles poonud." Ja leitigi mees surnuna. Selliseid juhtumeid oli mõistagi rohkem, kus minu antud ennustused lausa sõna-sõnalt täitusid. Aga kummatigi panin ma tähele imelikku tõsiasja - iga kord pärast sellist ennustamist oli mul hirmus paha olla.

 

Viimaks läks asi ikka nii kaugele, et enam ei antud kodus sugugi asu. Aina otsigu ma kaduma läinud inimesi, aga ka raha, ärandatud autosid ja nii edasi. Isegi öösiti helistati ja küsiti - kus on minu auto?

 

Selge see, et niisugune asi ei saanud lõpmatuseni kesta. Lapsi narriti koolis - teie ema on väheke imelik ja ajab igasugust jama. Ega küla suud ju kinni pane. Nii tulimegi mehega mõttele Mustveest ära minna. 1986. aastal kolisime Paidesse. Mõtlesime, et Paide on siiski suurem koht, seal on parem leida nii tööd kui korterit. Lapsed olid siis veel üsna väikesed, meil oli kaks tütart.

 

Pärast Paidesse jõudmist töötasin esimesed pool aastat Paide MEKis ehitusel, krohvijana. Ega ma alguses seda tööd osanudki, aga õppisin kiiresti. Esialgu saime peavarju ühiselamus, hiljem anti meile töökoha poolt korter, nii nagu see vene ajal käis.

 

Läks mööda veel pisut aega, kui mind "ülendati" natuke puhtama töö peale - laohoidjaks. Ja sellel kohal töötades leidiski aset minu elu mälestusväärseim sündmus - kohtumine UFOga. Elasime mehega veel koos, aga hiljem lahutasime oma abielu.

 

Kord sõitsin bussiga Tartust Tallinna. Nägin bussi aknast, kuidas pilvedest moodustus üks väga iseäralik pilt. Pilved hakkasid liikuma ja neist moodustus taevasse Jeesus. Mõne aja pärast läksid pilved laiali ja ilmus Veevalaja, üks meesterahvas. Seejärel terendas pilvede seest suur valge tempel. See vaatemäng algas natuke pärast Põltsamaad ja kestis Viljandi teeristini. Siis kadus. Kummatigi ei teinud ükski teine reisija sellest suurejoonelisest etendusest välja. Igavlesid niisama ja tukkusid. Nii nagu tavalised inimesed ikka ...

 

Paljud inimesed ei usu, mida ma räägin ja millest olen kirjutanud selles raamatus. Mõned arvavad ehk koguni, et olen metsa poole. Aga see on nende, mitte minu probleem. Ei ole ju mina süüdi selles, et kohtusin UFOga ja sellest ajast saadik on otsustusõigus rohkem nende kui minu enda käes. Räägin, mida mul antakse rääkida, ei muud. Kel kõvad on, see kuulgu. Kel silmad antud, see näeb.

 

HALLO, KOSMOS! Paide Anna.

 

http://arhiiv.err.ee/vaata/hallo-kosmos-hallo-kosmos-paide-anna/popular-all

 

______________________________________________________________________________ 

 

"Mapiga, mis sisaldab tuumakoode, saab president kaasa veel ühe erilise "ülisalajase" toimiku. 

See toimik hõlmab informatsiooni tulnukatest kes on meie planeeti külastanud.

Koos sellega antakse sulle veel aruanne absoluutsest spetsiaalsest salateenistustest millel on kontroll üle tulnukate kes hõlmavad teatud ala meie maal. 

Detailsemat informatsiooni selle teema kohta saate tuntud filmist "Mehed mustas".

 Ma ei ütle teile palju neid on meie hulgas kuna see võib tuua paanika." 

 

DMITRI MEDVEDEV

 (Venemaa president 2008–2012; 2012– Venemaa peaminister)

 

http://www.youtube.com/watch?v=NcvVzXzzJZk

 

DMITRI MEDVEDEVI SOOVITATUD VENE DOKUMENTAALFILM

 "MEHED MUSTAS"

 

http://www.youtube.com/watch?v=jYY68vI7vzU 

 

______________________________________________________________________________

 

CIA TUNNISTAS SALAPÄRASE "UFOBAASI" AREA 51 OLEMASOLU

 

16.09.2013 

Lauri Laugen

www.DELFI.ee

 

Väidetavalt maaväliste olendite kosmosesõidukite koduks oleva USA salajase õhujõudude baasi Area 51 http://et.wikipedia.org/wiki/Area_51 olemasolu leidis ametlikult kinnitust luure keskagentuuri värskelt avaldatud dokumentides, milles räägitakse ka veidrast tegevusest, mis seal aset leiab.

 

Area 51 olemasolu on olnud halvasti hoitud saladus aastakümneid ning see on toitnud konspiratsiooniteoreetikute ja ufoküttide fantaasialendu üle kogu maailma, kirjutab Daily Telegraph.

 

Nüüd aga kinnitas Area 51 olemasolu ametlikult luure keskagentuur (CIA) ise ning avaldas ka selle täpse asukoha Nevada osariigis.

 

CIA avaldatud dokumendid paljastavad ka, et salajases baasis on tõepoolest täheldatud kummalisi nähtusi, kuigi need ei ole siiski nii põnevad kui ufokütid sooviksid.

 

Üks töödest, mida Area 51 töötajad on pidanud alates 1960. aastatest tegema, on lennurajalt tolmu imemine, et eksperimentaalsed lennumasinad saaksid õhku tõusta ja maanduda ilma oma mootoreid kahjustamata.

 

Varem on USA valitsus avaldanud Area 51 kohta minimaalselt informatsiooni ning enamasti viidatakse sellele dokumentides, mis täis musti lünki.

 

Ametlikud kaardid näitavad baasi asukohas vaid maha jäetud kaevandust.

 

Salajase baasi olemasolu paljastati aga ametlikult dokumentides, mis anti kasutada uurijale, kes tegeleb spioonilennuki U-2 programmi ajalooga.

 

Dokumentides sisalduval kaardil on näha Area 51 ja Groom Lake – soolak, millele baas rajatud on, suhtes Mojave kõrbega.

 

Dokumentides kirjeldatakse ka baasi rajamise üksikasju. Esialgu loodi see aatomienergia komisjoni polügooniks.

 

Dokumentides ei mainita ufosid ega salajasi relvi, mis paljude uskumuse kohaselt seal välja arendatud on.

 

George Washingtoni ülikooli rahvusliku julgeoleku arhiivi teadlane Jeffrey Richelson, kes dokumendid oma valdusse sai, ütles, et need viitavad sellele, et CIA on muutumas Area 51 olemasolu kohta vähem salatsevaks.

 

Dokumendid väljastati 2005. aastal vastavalt kehtivale teabenõuete vabaduse seadusele. Veel 2002. aastal anti taotluse peale üle dokumendid, mida oli kõvasti töödeldud.

 

Area 51 mainitakse dokumentides, milles on juttu spioonilennukiprogrammide U-2 ja Oxcart ajaloost ning need on 1992. aastal koostanud CIA ajaloolased Gregory Pedlow ja Donald Welzenbach.

 

Selle ajaloo tugevalt kärbitud versioon avaldati 1998. aastal ning detailsem versioon informatsioonivabaduse seaduse sunnil 2002. aastal.

 

Avaldamist ootavas värskeimas versioonis mainitakse Area 51 vähemalt 12 leheküljel ja lisatud on ka kaart.

 

Esimesena mainitakse seda kirjelduses, kuidas kaks U-2 projekti kõrgemat ametnikku lendasid Nevada kohal ja avastasid Groom Lake'i lähedal vana lennuraja.

 

Räägitakse, kuidas baasi oli kasutatud Teise maailmasõja ajal armee õhukorpuse pilootide märklauana.

 

President Dwight D. Eisenhower kiitis hiljem heaks „selle kaarditähise piirkond 51 järgi tuntud kõnnumaa tüki eraldamise aatomienergiakomisjoni Nevada polügooniks ja väljaõppebaasiks.“

 

Et muuta baas sealsetele töötajatele atraktiivsemaks, nimetati see Paradise Ranchiks (Paradiisi Rantšo), mida mõnikord kutsuti lihtsalt Rantšoks.

 

Dokumentides mainitakse ka, kuidas sõjaväe õhutransporditeenistuse lennuk 1955. aastal Area 51-s alla kukkus, mille tagajärjel hukkus 14 inimest.

 

Räägitakse ka Area 51-st lähtunud U-2 katsetuste ja missioonide ajaloost koos informatsiooniga selle lennuki kasutamise kohta mujal maailmas.

 

Area 51-s toimusid dokumentide järgi ka hilisema luurelennuki SR-71 Blackbird radaritestid. Lennuki mulaaž asetati selleks kõrgetele püloonidele.

 

Hiljem moderniseeriti Area 51 selleks, et aidata testida SR-71 Oxcarti programmi raames. 1962. aastal ehitati lennuki Area 51 toomiseks spetsiaalselt kavandatud 30 meetri pikkune ja kümne meetri laiune treiler, mis maksis 100 000 dollarit. Tee äärest tuli eemaldada liiklusmärgid, teede ääred tehti tasaseks ja puud võeti maha, mis ilmselt seletab mõningaid nähtusi, mida omistatakse ufodele.

 

Mainitakse ka mõningaid lõbusaid seiku elu kohta USA salajases baasis. 1963. aastal pidi personal Oxcarti katsetamise käigus enne lennuki õhku tõusmist pühkima ja tolmuimejaga puhastama lennurada, et mootorid kahjustada ei saaks.

 

Siiski on dokumentides mõned Area 51 mainimised, mis on kinni kaetud ja need annavad kahtlemata rohkem kui piisavalt ainest konspiratsiooniteoreetikutele.

 

Mõnede konspiratsiooniteoreetikute arvates on Area 51 olnud eksootiliste relvade ja tehnoloogiate uurimiskeskus. Tavaliselt peetakse seda USA valitsuse tulnukate ja ufode uurimiskeskuseks.

 

Räägitakse, et Area 51 viidi New Mexico osariigis Roswellis alla kukkunud tulnukate kosmoselaev koos muu maavälise materjaliga.

 

Pealtnägijad räägivad pidevalt, et on näinud baasi kohal ufosid tiirutamas.

 

P.S. Väidetavalt on alates aastast 1937 kõik presidendid allkirjastanud erimääruse, mis kehtestab, et antud alal ei kehti USA seadused ning ühelgi USA riigiasutusel või ametiisikul - kaasarvatud president - ei ole õigust seda objekti kontrollida.