"Meelerahu hääl" 10. peatükk

KANNATUSED JA KANNATUSTE LÕPP

 

Kõik on omavahel seotud: budistid on seda alati teadnud ja tänapäeval kinnitavad seda ka füüsikud. Mitte ükski sündmus pole eraldiseisev; see ainult näib nii. Mida enam sündmustele hinnanguid anname ja silte külge kleebime, seda enam me seda eraldame. Meie mõtlemine killustab elu terviklikkuse. Ometi on selle sündmuse põhjustanud elu kõikehõlmavus. See on osa omavaheliste seoste võrgustikust, mis on kosmos.

 

Tähendab: mis tahes aset leiab, ei saa olla teisiti.

 

Enamikul juhtudel ei suuda me sugugi hoomata, millist rolli võib kosmose kõikehõlmavuses mängida mingi näiliselt mõttetu sündmus, aga kui tunnistame selle vajalikkust tohutus tervikus, võime niiviisi hakata sisemiselt leppima sellega, mis on, ning seostama elu terviklikkusega.

 

*  *  *

 

Tõeline vabadus ja kannatuste lõpp on elada nii, nagu oleksid täielikult teinud valiku, mida sa olevikuhetkel tunned või koged.

 

Selline sisemine haakumine Praegusega on kannatuste lõpp.

 

*  *  *

 

Kas kannatused on tõesti vajalikud? Jah ja ei.

 

Ilma oma kannatusi läbi elamata puuduks sinus inimlik sügavus, alandlikkus ja kaastunne. Sa ei loeks praegu neid ridu. Kannatused purustavad ego koore ning seejärel saabub hetk, mil nad on oma eesmärgi täitnud. Kannatused on vajalikud seni, kuni sa mõistad nende ebavajalikkust.

 

*  *  *

 

Õnnetu-olemise eelduseks on mõttemeele loodud "mina", koos oma looga, oma minapildiga. Eelduseks on aeg - minevik ja tulevik. Kui eemaldad õnnetu-olemisest aja, mis jääb siis järele? Olevikuhetke üldine ja põhiline olemus.

 

Võib-olla tunned sa raskust, ärevust, pingulolekut, viha või isegi iiveldust. See pole õnnetu-olemine ja see pole isiklik probleem. Inimlikus valus ei ole midagi isiklikku. Kusagil oma kehas tunned sa vaid tugevat pinget või tugevat energiat. Kui sellele tähelepanu pöörad, ei muutu see tunne mõtlemiseks ega käivita seeläbi õnnetut "mina".

 

Vaata, mis juhtub, kui sa tundel lihtsalt olla lased.

 

*  *  *

 

Suur osa kannatustest, õnnetu-olemisest tuleneb sellest, et kui võtad iga pähe tulnud mõtet tõena. Sind ei tee õnnetuks olukorrad. Nad võivad põhjustada sulle küll füüsilist valu, kuid ei tee sind õnnetuks. Sinu mõtted teevad sind õnnetuks. Sinu tõlgendused, lood, mida endale räägid, teevad sind õnnetuks.

 

"Mõtted, mida praegu mõtlen, teevad mind õnnetuks." Selle mõistmine murrab sinu alateadliku samastumise mõtetega.

 

*  *  *

 

Milline masendav päev.

 

Tal ei jätkunud isegi viisakust mulle tagasi helistada.

 

Ta vedas mind alt.

 

Väikesed lood, mida räägime iseendale ja teistele, sageli kaebuste vormis. Nende alateadlikuks eesmärgiks on edendada "õige" olemise ja kellegi teise "valeks" tunnistamise kaudu meie alalõpmata puudulikku enesetaju. "Õige" olemine annab meile kujuteldava üleoleku ning tugevdab niiviisi meie enesetaju, ego. Samuti loob see teatud vastasseise: jah, oma piiride määratlemiseks vajab ego vaenlasi, ning sel eesmärgil sobib isegi ilm.

Harjumuspäraste mõtteliste hinnangute ja emotsionaalse kootumise tõttu on sinu suhted inimeste ja sündmustega elus isikustatud ja vastutoimelised. Kõik need on iseenese tekitatud kannatuste vormid, kuid me ei näe neid sellistena, sest egole pakuvad nad rahuldust. Ego edendab end vastutoime ja konfliktide kaudu.

 

Kui lihtne oleks elu nende lugudeta.

 

Sajab vihma.

 

Ta ei helistanud.

 

Mina olin seal. Teda ei olnud.

 

*  *  *

 

Kui kannatad, kui oled õnnetu, püsi täielikult selle juures, mis on Praegu. Õnnetu-olek ja probleemid ei saa püsida Praeguses.

 

*  *  *

 

Kannatused algavad sealtpeale, kui mõttes nimetad või hindad olukorra mingil moel ebasoovitavaks ja halvaks. Sa paned mingit olukorda pahaks, misjärel pahameel isikustab olukorra ning kutsub esile vastutoimiva "mina".

 

Nimetamine ja liigitamine on harjumused, kuid neid on võimalik muuta. Tee harjutamisega algust, püüdes pisiasjad "jätta nimetamata". Kui jääd lennukist maha, pillad puruks tassi või libised ja kukud mudasse, kas suudad hoiduda selle kogemuse nimetamisest halvaks või valulikuks? Kas suudad kohe leppida hetke "olemisega"?

 

Millegi halvaks nimetamine kutsub sinus esile emotsionaalse kootumise. Kui lased asjal olla ilma sellele nime andmata, on ühtäkki sinu käsutuses tohutu jõud.

 

Kootumine muudab selle jõu, elu enese jõu sulle kättesaamatuks.

 

*  *  *

Nad sõid hea ja kurja puust.

 

Mine heast ja halvast kaugemale, hoidudes mõttes ükskõik mille liigitamisest heaks või halvaks. Kui liigud kaugemale harjumuspärasest asjadele nimede andmisest, liigub universumi jõud läbi sinu. Kui sinu suhe kogemustesse ei ole vastutoimeline, võib see, mida oleksid varem "halvaks" nimetanud, elu enese jõul kiiresti, kui mitte kohe, pöörduda.

 

Jälgi, mis juhtub, kui sa ei nimeta kogemust "halvaks" ja lähened sellele sisemise leppimisega, sisemise jaatusega, ning lased sel olla, nagu on.

 

*  *  *

 

Ükskõik millises olukorras sa elus ka poleks - mis tunne oleks võtta seda täielikult sellisena, nagu on, kohe Praegu?

 

*  *  *

 

On vaevu märgatavaid ja nähtamatuid kannatuse vorme, mis tunduvad nii "normaalsed", et neid tavaliselt kannatusteks ei peetagi, ning mis võivad isegi egole rahuldust pakkuda - ärrituvus, kannatamatus, viha, kellegagi või millegagi seotud probleem, halvakspanu, kurtmine.

 

Võid õppida kõiki neid kannatuse vorme elus ära tundma ning teada: sel hetkel põhjustan ma ise endale kannatusi.

 

Kui sul on kalduvus ise endale kannatusi põhjustada, siis põhjustad sa neid ka teistele. Näib, et need alateadlikud mõttemudelid lõpevad lihtsalt, kui nad teadvustada, olla nende toimimisest teadlik.

 

Sa ei saa olla teadlik ja samal ajal põhjustada endale kannatusi.

 

*  *  *

 

See on ime: iga "halva" või "paha" olukorra, isiku või tingimuse taga on peidus sügavam hea. See sügavam hea avaldab end sulle - nii sisemiselt kui väliselt -. kui lepid sellega, mis on.

 

Inimkonna üks kõrgemaid tõdesid on: "Ära seisa kurjale vastu!"

 

*  *  *

 

Kahekõne:

 

- Lepi sellega, mis on.

 

- Ma tõesti ei suuda. Ma olen erutunud ja vihane.

 

- Lepi sellega, mis on.

 

- Lepin sellega, et olen erutunud ja vihane? Lepin, et ei suuda leppida?

 

- Jah. Too leppimine oma leppimatusesse. Too alistumine oma alistumatusesse. Seejärel vaata, mis juhtub.

 

*  *  *

 

Krooniline füüsiline valu on sinu võimalikest õpetajaist üks karmimaid. Ta õpetab, et "vastupanu on kasutu".

 

Pole midagi loomulikumat kui soovimatus kannatada. Kui aga suudad sellest soovimatusest vabaneda ning lased valul olla, võid täheldada vaevumärgatavat sisemist eraldumist valust, ruumi sinu ja valu vahel. See tähendab teadlikku, nõusolevat kannatamist. Kui kannatad teadlikult, põletab füüsiline valu kiiresti läbi sinu ego, sest ego koosneb peamiselt vastupanust. Sama kehtib ka sügava füüsilise puude korral.

 

Sa "ohverdad oma kannatused Jumalale", võib selle kohta öelda.

 

*  *  *

 

Pole vaja olla kristlane, et mõista ristimärgi sümboolses kujus sisalduvat üleilmset tõde.

 

Rist on piinariist. See sümboliseerib ülimat kannatust, piiratust ja abitust, mis võib inimolendit tabada. Siis ühtäkki inimene alistub, kannatab nõusolevalt, teadlikult. Seda väljendavad sõnad: "Ärgu saagu mitte minu, vaid Sinu tahtmine." Sel hetkel paljastab rist, see piinariist, oma varjatud pale: rist on ka püha sümbol, jumalikkuse võrdkuju.

 

See, mis näis eitavat igasuguse piireületava mõõtme olemasolu elus, muutub alistumise kaudu juurdepääsuks sellele mõõtmele.