LEPPIMINE JA
ALISTUMINE
Vaata enda sisse alati, kui on võimalik, et näha,
ega sa ei tekita alateadlikult konflikti sisemise ja välimise vahel, oma väliste
asjaolude vahel sel hetkel - kus oled, kellega, mida teed - ning oma mõtete ja
tunnete vahel. Kas tunned, kui piinav on seista sisemiselt vastu sellele, mis
on?
Kui tunnistad seda, saad ka aru, et oled nüüd
valmis loobuma kasutust konfliktist, sellest sisemisest
sõjaseisukorrast.
* * *
Kui peaksid oma sisemise tegelikkuse sõnadesse
panema, siis kui sageli tuleks sul iga päev öelda: "Ma ei taha olla siin, kus ma
olen"? Mis tunne on olla seal, kus sa olla ei taha - liiklusummikus, töökohal,
lennujaama ootesaalis, inimestega, kellega oled koos?
On muidugi tõsi, et mõnest paigast minema kõndimine
on hea - ning teinekord võib see olla kõige kohasem lahendus. Kuid paljudel
juhtudel pole minema kõndimine võimalik. Neil juhtudel on "ma ei taha siin olla"
ühtlasi kasutu ning mittetoimiv. See muudab nii sind ennast kui ka teisi
õnnetuks.
On öeldud: ükskõik kuhu lähed, seal sa oled.
Teisisõnu, sa oled siin. Alati. On sellega nii raske leppida?
* * *
Pead sa tõesti mõttes panema sildi külge kõigele,
mida tajud ja koged. Pead sa tõesti elule reageerima meeldib- / ei
meeldi-suhtega, olles peaaegu pidevas konfliktis olukordade ja inimestega? Või
on see vaid sügavalt juurdunud vaimne harjumus, millest saab vabaneda? Mitte
tehes midagi, vaid lastes olevikuhetkel olla nii, nagu on.
* * *
Harjumuspärane ja reaktiivne "ei" tugevdab egot.
"Jah" nõrgestab seda. Sinu vormiline identiteet, ego, ei ela alistumist
üle.
* * *
"Mul on nii palju teha." Seda küll, kuid milline on
sinu tegemiste kvaliteet? Töölesõit, suhtlemine klientidega, töötamine arvutiga,
asjaajamised, tegelemine lugematute asjadega, mis moodustavad sinu igapäevase
elu - kui täielikult pühendud sa sellele, mida teed? Kas tegutsed alistumise või
alistamatusega? Just sellest sõltub elus sinu edukus, mitte aga sellest, kui
palju sa pingutad. Pingutusega kaasneb stress ja vaevanägemine, vajadus
jõuda teatud tulevikupunkti või saavutada mingi tulemus. Kas täheldad endas kas
või väiksematki soovimatust teha seda, mida teed? See on elu eitamine, seega
pole tõeliselt edukas tulemus võimalik.
Kui täheldad seda endas, siis kas suudad ka sellest
loobuda ning pühenduda täielikult sellele, mida teed?
* * *
"Ühe asja tegemine korraga," sellisena kirjeldas
üks zen'i õpetaja zen'i olemust. Ühe asja tegemine korraga
tähendabki täielikku pühendumist, kogu oma tähelepanu suunamist sellele. See on
tegutsemine alistumise kaudu - võimendatud tegutsemine.
* * *
Leppimine sellega, mis on, viib sind
sügavamale tasandile, kus sinu sisemine seisund ega ka enesetaju ei sõltu enam
mõttelisest otsusest "hea" ja "halva" üle.
Kui ütled "jah" sellele, milline elu on, kui lepid
olevikuhetkega sellisena, nagu see on, tunned endas sügavat rahu tulvil sisemist
avarust.
Pinnapealselt võid ikka olla õnnelik, kui päike
paistab, ning vähem õnnelik, kui vihma sajab; võid olla õnnelik, võites miljoni,
ja õnnetu, kaotades kogu oma vara. Kuid ei õnn ega õnnetus ulatu enam nii
sügavale. Kõige taustal olev rahu sinus jääb häirimatuks, sõltumata välise
olukorra iseloomust.
Olemasolevale "jah" ütlemises väljendub sinu
sisemise sügavuse mõõde, mis ei sõltu ei välistest tingimustest ega pidevalt
kõikuvate mõtete ja tunnetega seotud sisemistest tingimustest.
* * *
Alistumine kujuneb palju lihtsamaks, kui mõistad
kõige kogetava ajutist iseloomu, ning maailm ei saa sulle anda midagi
püsiväärtuslikku. Seejärel kohtud endiselt inimestega, koged asju, osaled
tegemistes, kuid ilma egost tulenevate soovide ja hirmudeta. Tähendab, sa ei
nõua enam, et mingi olukord, inimene, koht või sündmus sulle rahuldust pakuks
või rõõmu valmistaks. Sa lased selle mööduval ja ebatäiuslikul olemusel
olla.
Ning ime peitub selles, et kui sa loobud esitamast
võimatuid nõudmisi, ei muutu iga olukord, inimene, koht ega sündmus mitte ainult
rahuldust pakkuvaks, vaid ka harmoonilisemaks, rahulikumaks.
* * *
Kui lepid täielikult olevikuhetkega, kui sa enam ei
vaidle sellega, mis on, väheneb sundus mõelda ja asendub erksa
meelerahuga. Oled täiesti teadlik, kuid mõttemeel ei anna olevikuhetkele mingit
hinnangut. Selline sisemise vastupanuta seisund avab sind tingimatule
teadvusele, mis on lõputult suurem inimese mõttemeelest. Selline avar arukus
saab end siis sinu kaudu väljendada ning sind abistada, nii seest- kui ka
väljastpoolt. Seetõttu märkadki sisemisest vastupanust loobudes sageli
olukordade paranemist.
* * *
Kas ma ütlen: "Naudi seda hetke. Ole õnnelik!"
Ei.
Lase olevikuhetke üldisel ja põhilisel olemusel
olla. Sellest piisab.
* * *
Alistumine on alistumine olevikuhetkele,
mitte mingile loole, mille kaudu seda hetke tõlgendad ning püüad siis
ennast sellele allutada.
Sul võib näiteks olla puue ja sa ei saa enam
kõndida. Olukord on, nagu on.
Nüüd võib mõttemeel luua loo, mis ütleb: "Selleni
siis olen ma oma eluga jõudnud. Olen lõpetanud ratastoolis. Elu on mind kohelnud
karmilt ja ebaõiglaselt. Ma ei ole seda ära teeninud."
Kas suudad selle hetke olemisega leppida
ning mitte ajada seda segamini looga, mille mõttemeel on selle ümber
tekitanud?
* * *
Alistumine saabub siis, kui sa enam ei küsi: "Miks
juhtub see minuga?"
* * *
Isegi näiliselt kõige vastuvõetavamas ja
valulisemas olukorras peitub sügaval midagi head ning igas katastroofis sisaldub
armuseeme.
Kogu ajaloo kestel on leidunud naisi ja mehi, kes
suure kaotuse, haiguse, vangistuse või ähvardava surmaga silmitsi seistes on
näiliselt vastuvõetamatuga leppinud ning sel moel leidnud "rahu, mis ületab
igasuguse mõistmise".
Vastuvõetamatuga leppimine on armu suurim allikas
siin ilmas.
* * *
Esineb olukordi, kus igasuguse vastutuse andmine ja
selgitamine ebaõnnestub. Elu ei ole enam mõistuspärane. Või pöördub keegi hädas
abipalvega sinu poole, kuid sa ei tea, mida öelda või teha.
Kui tunnistad täielikult, et sa ei tea, lakkad sa
pingutamast, et leida vastuseid piiratud mõttemeele abil, ning siis saab sinu
kaudu tegutseda suurem arukus. Sellest võivad kasu saada isegi mõtted, sest
suurem arukus saab neisse voolata ja neid inspireerida.
Mõnikord tähendab alistumine seda, et loobutakse
arusaamise püüdest ning tuntakse end mugavalt teadmatuses.
* * *
Kas tead kedagi, kelle elu peamine tegevus näib
olevat iseenda ja teiste kannatama panemine, õnnetu olemise levitamine? Andesta
neile, sest ka nemad on osa inimkonna ärkamisest. Nende roll väljendab
egoteadvuse luupainaja tugevnemist, alistamatuse seisundit. Selles pole midagi
isiklikku. See pole see, kes nad on.
* * *
Võib öelda, et alistumine on sisemine üleminek
vastupanult leppimisele, "ei" ütlemiselt jaatusele.
Kui alistud, nihkub sinu enesetaju reaktsiooniga
või mõttelise hinnanguga samastumiselt reaktsiooni või hinnangut
ümbritsevaks avaruseks olemisele. See on nihe vormiga (mõtte või
tundega) samastumiselt sellele, et oled ja tunned end olevat miski, millel pole
vormi - avar teadvus.
* * *
Täielik leppimine ükskõik millega toob sulle rahu,
ka arusaam, et sa ei suuda leppida, et sa oled vastu.
* * *
Jäta Elu rahule. Lase sel olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.