takistustest

        Kummalisel kombel on nii, et kui inimene hakkab Loojale lähenema, hakkab soov Looja juurde jõuda hoopis vähenema. Kui Looja annab meile kogu meie taju, miks ta siis võtab sellelt, kes teda mõista püüab, selle soovi hoopis ära ja seab talle teele veel igasuguseid takistusi, mis ei lase Loojat leida?

Olukord, kus inimene katsub Loojale läheneda ja Looja keeldub teda vastu võtmast, põhjustades talle sellega kannatusi, võib kesta aastaid. Võib tunduda, et uhkus ja kõrkus, millest inimene peaks vabanema, on Loojale palju omasemad.

Inimene ei saa oma nutule ja palvetele vastust, ehkki talle kinnitatakse, et Looja on eriti armuline nende vastu, kes teda otsivad. See, et me suudame ise oma elus midagi muuta, tähendab, et ta andis meile vaba tahte. Aga miks ta ei andnud küllalt teadmisi, kuidas elus ette tulevaid kannatusi vältida?

Kui aga vaba tahet ei ole, siis mis saaks olla veel karmim, kui aastaid selles mõttetus maailmas kannatada. Taolist kaeblemist võib muidugi lõputult jätkata, sest kui Looja on meie olukorra põhjustaja, siis meil on, mille eest teda kritiseerida.

Kui inimene pole millegagi rahul, hakkab ta Loojat süüdistama, isegi kui ta otse tema poole ei pöördu või Looja olemasolu õieti ei usugi. Kuna Looja näeb kõike, mis inimese südames toimub, näeb ta ka seda, et inimene ei usu Looja olemasolu.

Igaühel on õigus uskuda, mida tahes, kuna see on just see, mida ta hetkel oma meeltega tajub ja mõistusega analüüsib. Need, kel on suur elukogemus, teavad, kuivõrd on nende vaated aastate jooksul muutunud.

Ei saa öelda, et varem ei olnud inimesel õigus, nüüd aga on. Peab mõistma, et tänased tõed muutuvad homme jälle valedeks. Inimene teeb igas olukorras mingeid järeldusi ja need on sel hetkel õiged, ehkki võivad olla täiesti vastupidised järeldustele, mis olid tehtud mõnes teises olukorras.

Me ei saa kõnelda teistest maailmadest, nende seadustest ja omadustest oma tänasest vaatepunktist, meie maailma kriteeriumitest lähtudes. Meil ei ole üleloomulikku mõistust ega tundeid ja seetõttu ei saa me arutleda millegi tundmatu üle ega sellest midagi arvata. Näeme ju, et eksime pidevalt isegi oma maailma piires.

Üleloomuliku üle võib arutleda vaid see, kel on üleloomulikud omadused. Kui ta teab samas sedagi, millised on meie omadused, võib ta meile üleloomulikest asjadest kas või umbkaudugi kõneleda. Selline inimene on loodud täpselt samade omadustega nagu me kõik, kuid on saanud kõrgemalt veel muud omadused, mille tõttu ta suudab rääkida, mis teistes maailmades toimub.

Looja lubas sellistel inimestel laiadele massidele kõnelda just seepärast, et aidata veel mõnel inimesel endaga ühineda. Nad selgitavad meie mõistusele arusaadavas keeles, et vaimses, üleloomulikus maailmas on mõistus konstrueeritud teisiti kui meil ja toimib meie seadustele vastupidiste reeglite järgi.

Meie ja üleloomuliku vaimse maailma vahel pole tegelikult mingit seina. Kuid vaimne maailm on omadustelt antimaailm, mistõttu me ei suuda seda tajuda ja unustame kohe, kui siia maailma sünnime, kõik eelnevad seisundid. Antimaailma saab tajuda vaid siis, kui inimene omandab selle loomuse ja omadused.

Vaimse maailma peamine seadus on absoluutne altruism.

Kahjuks oleme enamiku ajast hõivatud meie maailma pisisoovide tagaajamisega ja järgneme pimesi oma keha nõudmistele. Hingeseisundit, kus inimene peab vaimselt puhtaid naudinguid pelgalt väljamõeldisteks, nimetatakse põrmus olemiseks või kannatusteks.

Kõik meie kannatused tulenevad sellest, et kõrgem jõud sunnib meid tervest mõistusest täielikult loobuma ja usku mõistusest kõrgemale asetama.

Mida terasem on inimese mõistus ja suuremad teadmised, mida tugevam ja targem ta on, seda raskem on tal minna usu teed. Seda enam ta tervest mõistusest kannatab.

    

Me eksime pidevalt isegi oma maailma piires.