Kuni inimene ei hakka kõiki oma tegusid ja mõtteid Looja soovidega võrdlema, võrdleb ta neid teiste inimeste soovidega, kes dikteerivad talle oma tahet, määrates sellega tema mõtted ja teod. Nõnda ei saa inimene kunagi vaba olla. Teda mõjutavad teised temasarnased või suunab oma mõtteid ja tegusid vastavalt Looja soovile.
Inimesele osutatavad auavaldused täidavad tema ego ja teevad tema hingele nii palju kahju, et need suured pühakud, kes said kuulsaks ja kel oli palju austajaid, tundsid, et kuulsus on Looja karistus.
Kuid neid, keda Looja soovib kaitsta, et nad ei kaotaks väiksematki osa oma vaimsest tasemest, hoiab Looja nõnda, et saadab neile vihkajaid, kadetsejaid ja vastaseid, et auavaldused, mida neile osutatakse oleksid kannatustega tasakaalus.
Vaimse languse hetkel kaob kogu varasem vaimne mõistmine, soov Loojat tunnetada, enesega võrrelda ja vaimselt üleneda. Kaob isegi mälestus sellest, et selline soov üldse olemas on. Kuidas võiks tavalisel inimesel olla mingi side Loojaga, veel enam võimalus temaga ühineda. See mõte tundub nüüd nii imelik ja kauge.
Looja andis igale olevusele võimaluse temaga taasühineda. Kui inimene mõne aja pärast taas vaimselt tõuseb, ei tohi ta eelnevaid vaimse languse seisundeid unustada. Siis ei vaja ta neid enam tulevikus, sest pideva vaimse töö, õppimise ja oma mõtete ja tunnete jälgimisega on loodud vaimseks ülenemiseks vajalik anum.
Selleks, et inimene võiks analüüsida väliseid mõjusid ja sisemisi tajusid, on temas kahte liiki aistinguid: kibe ja magus, mida kogetakse südamega, ning vale ja tõde, mida teadvustatakse mõistusega.
Vaimseid saavutusi ei ole võimalik südamega tajuda. Need on tema loomusele täiesti vastupidised, seetõttu tajutakse neid kibedana, mis tahes isiklikku naudingut aga tajutakse magusana. Seetõttu nimetatakse soovide ümberkujundamist südame tööks.
Mõistuse töö on hoopis teistsugune, kuna inimene ei ole võimeline toimuvat analüüsides oma mõistusele ja loogikale toetuma, ta on tahes-tahtmata sunnitud kasutama oma loomupärast egoistlikku mõistust.
Seetõttu on vaid üks tee - tuleb täielikult loobuda loomupärasest ümbruse analüüsimisest ja uskuda tarkade nõuandeid, mis on esitatud vaimsete õpetuste raamatutes, ja mida annab edasi õpetaja, kes on jõudnud vaimse mõistmise kõrgemale tasandile.
Kui proovime kas või pisut analüüsida hinge mõistuse abil ja tajume südamega egoismi kibedust, mõistame kohe hetkelise vaimuvälgatuse ajel taset, kuhu oleme jõudnud.
Seejärel ilmutab Looja inimesele tema egoismi. Varem oli see varjatud, et inimene ei näeks kohe kogu oma egoismikuristikku, millega hakkama saamiseks tal veel jõudu pole, ega heidaks meelt, nähes ülejõu käivat tööhulka. Inimene peab mõistma, et kogu maailma egoism asub algselt temas endas, kuid see on tema eest varjatud ja ta tajub seda järk-järgult sedamööda, kuidas ta Loojalt enda parandamiseks jõudu saab.
Inimene, kes liigub vaimseid astmeid mõõda, järk-järgult oma mõistust ületades, tunneb end üha mõistmatuma ja rumalamana. Sel määral, mil ta madaldab oma mõistuse tähtsust, antakse talle kõrgem mõistus ja lõpuks ei muutu ta maise egoistliku loogika kasutamisest loobudes mitte rumalamaks, vaid targemaks.
Vaimse languse hetkel kaob kogu varasem vaimne mõistmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.