"ELUTANTS" Doris Kareva, Jürgen Rooste

JUTLEJA:

Hääd olevused

            inimesist-inimloomist,

teil tahan näidata üht lihtsat joonist.

 

Noh - vaevalt keegi mäletab teist

                                                  loomist,

on keegi kuulnud molekulist, rakust

                                    või siis oomist ...

 

Ent siiski inimesed kõik

ja igal pirukast on oma lõik.

Et raisku-roisku ei läheks olemise tõik,

et lagunema ei jääks meie elu maja,

üht lugu täna rääkida

                                     on vaja.

Nii mõnelgi neist elu siin

                                     on raisus -

siin mõnude ja mõru rõõmu kaisus!

Nüüd jätkem surm ja

                         ülendugem hetkeks.

teid kehutan end valmis säädma retkeks,

kuid võtkem kõneleja rolli ELU ISE -

                                            igaks petteks!

 

ELU:

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel inimhing kanda on antud!

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel vaimule keha on ankruks,

kel kiire on aina ja töömure painab

ja vähe on raha -

              suurt muud ju ei taha,

tost virrvarrist lõppeks

                          teil süda on paha!

 

See tants las kisub metsikuks ja

                                       meeletumaks kätte;

see tants las kisub imikuid ja

                                       tõmbab vanu ätte"

Nüüd unustage ümbritseva ilma

                                       nukker melu

ja kuulake-kuulge sosinaid -

                                       on see vast elu!

 

LAPS:

Head on head
ja pahad pahad,
mina arvan.
Mina tahan
käia seal, kus
käivad head.
Pahad mujal
hoidma peab.

 

ELU:

Nii tõesti kõneleb vaid lapseke!
On hea, et tahad olla hea, ja
veel parem see, kui mõtled oma peaga,
mismoodi sünnib paha.
                              Pole teada,
mismoodi keerdub inimese tee
ja mis võib olla põhjus millele.
Kuid rõõmuga sul aitan samme seada,
neid esimesi.
                              Tule, tantsime!

 

PANKUR:

Mul pole aega-aega-aega,

ma kodus vaevu jõuan

                         hõigata "head-aega!",

kui haarab surma aina tiksuv

                         kell mind ühes

ja päeva lõpuks olen kindel

                         ainult ühes:

kui haigus, õnnetus või mõrv

                         mind veel ei murra,

siis iga hetke, mis ma elan,

                         elan seks, et surra!

Pool kõnniteed on minu

                                    autot täis,

ent kell mu randmel ainult

                         haua poole käib.

 

Miks tühjus minus,

            miks ma elada ei jaksa?

Teen trenni - hoian kopse,

                         südant, maksa,

ent tunne on, et

            vikat kohe kaksab,

surm nagu möödaminnes

                         mulle ära laksab.

 

ELU:

On öeldud:

Saatan

            peitub pisiasjus!

On öeldud:

            vara tööle,

                          hilja voodi.

On kästud: kuluta ja kurja tee

            ja raiska -

las rajad kõik meid

                          viia otse poodi!

 

Ma räägiks teisiti siin sellise loo

ja laulaks kasvõi mööda noodist -

sa igal hetkel vae

                          ja kaalu,

kas võtta vastu mõni

                          mõruvõitu töö,

on prügikalu järvis,

            meres huilab vaalu,

ent kõigil kohal

            lasub sama töö!

 

Nüüd hüvasti jää,

                          kallis pankur,

kui tõesti arvad

                          surma oma ankruks.

Kuid tea, et tantsukaardil

             sullegi on vaba koht,

kui ükskord elu jaoks

             sa valmis,

kui on möödas oht.

 

ARST:

Ma olen andnud vande aidata,
kes vajab abi, olgu ta kes tahes.
Öös, tormis, tulekahjus, kuulirahes
ma püüan ennekõike päästa teisi elusid -
ma tean, mis tuleb teha, ega karda.

 

See annab mõtte omaenda olemisele
ja jõudu taluda, mis muidu tunduks
liiga kohutav.

 

Küll aga kihvatab aeg-ajalt: üle parda
ma tahaks heita mõne, kes ei hooli
ei oma tervisest, ei teiste ajast,
vaid praalib:
                         oma elu, teen mis tahan.

 

Ja abi tõelisele kannatajale
jääb hiljaks.

 

On hetki, mil mu silme ees lööb pimedaks -
ja kui ei hüppaks ette mul Hippokrates,
ma mõne sihukese laseks
oma käega maha.

 

ELU:

Aus oled oma inimlikkuses
                                     just selle läbi abiks
nii kogukonnale kui inimkonnale,
kes sipleb omaenda konnatiigis
mis tahes kontinendil, mandril, riigis.

 

Ent nagu näed vist iga päev,
                                     on igaühel
nii eluga kui surmagagi oma salasuhe,
mis raske mõista teinekord.

 

Sest ei saa rääkida.
Sest ei saa küsida.

 

On rõõm, et oled leidnud tee, mis annab jõudu -
ja jõudu sulle sellel püsida!

 

LINNAPEA:

Minu linn on minu teater,

seda kõike te teadma peate.

 

Mis siin toimub, määran mina,

seda tunneb minu nina.

 

Kui ta teinekord on nohus,

võtab asja üle kohus.

 

Algab tants, siis lihtsast reeglist -

mina paistan igast peeglist.

 

Ja kui tantsite te tublilt,

mulle aplodeerib publik!

 

ELU:

Väärt tantsupartner küll, kes samme juhib,

kuid kus on õhin, tantsurõõm ja - tuhin?

 

Kus sellest puudu, astun mängu mina

ja siis te alles näete pikka nina!

 

Ei maksa unustada seda ka,

et maksta võib,

                          kuid määrab muusika

see, mis ei allu inimtahtele,

ei mitte ühelegi tahtele.

 

Kui tõsi - pärast seda avaldust

mul tõuseb tuju, trots ja tantsulust!

 

TEISMELINE:

Kuis valida, kui valida on kõik:

ja kõik see nõuab ainult ühte puudutust!

Ma täpselt tean ja tunnen ära, see on tõik,

ma tean, kuis avada maailma saladust:

ei suuda enam taluda, ei jaksa enam paluda,

peast totrad olete te kõik - ja eriti mu vanemad,

ma tean ju, kuidas asjad käivad,

                         see teadmine mus valutab!

Kuis nõnda lolle asju võite öelda te,

                         et lausa karjuma mind panevad!

Miks teistel kõigil on normaalsed pered?

Kust mina olen saanud oma vere -

                         küll mitte emalt-isalt,

tõstan maailma vastu kisa -

                                      ja seegi midagi ei muuda,

ahh kuramuse lollid, õnnetud lollid,

                         ma lihtsalt teiega ei suuda!

 

ELU:

Oi, sina tantsid küll, ja põrgulikult hästi,

et lausa takka üles lööd - vaid samm on veider veidi

ja selga oled leidnud õige napi kleidi!

Ma tean, ei taha tantsida sa nii, kuis öeldi, kästi,

sest pole midagi, kui mässuäng - too barokne korsett

sul hinge liialt ei pitsita -

kui oma poognad ära teed, küll lõpuks märkad, et

isegi enese lärmi üle sa pihku itsitad!

 

NUHK:

Ma juhtumisi kuulsin pealt -

üldjuhul kuulen kõigest,

mis toimub -

selle eest on kantud hoolt.

 

See ülesanne mulle antud

kõrgemate poolt.

Ja mõistagi ma mõistan, olen poolt.

 

Ma olen üldse enamasti poolt,

ja enamasti enamuse poolt -

just sinna juhib mind mu vaba tahe,

et võimust võimalikult väike oleks vahe.

 

Ma pole suur, ei kõrge, kuid mu käes

on niite, mis võiks niita jalust neid,

kes võimutsevad täna täies väes.

 

ELU:

Oi, sina! Kui salajane, kui sujuv on su samm!

Kui libe, kui liuglev, kui eimillekski hajuv!

 

Mida nõutakse, see sa oled. Igasobiliku nõu -

muljuda vaja sind pole, sest puudub vastupanu.

 

Natuke igav on sinuga tantsida, natuke ligane

tundud sa ihu ligi.

 

Tunnen ma, küll ma tunnen

ära reeturi higi.

 

ELU:

Ses salmis järgmises ma otsin neiut uut:

las modell,

            las prostituut

nüüd olla elu pruut!

 

MODELL:

Ai - tahan vastu

                         vaielda ma kohe -

kui panen ihu välja,

            kõik veel pole müügiks!

Mu huulilt valla pääseb

                          teeseldud ohe,

kuid parem täna märatseks ja röögiks:

on õelad pilgud mulle ilgeks nöögiks,

kas näeksite mind parem

            koduhane kombel köögis?

 

Ma eal ei kanna kahel päeval

            sama seelikut või särki,

ma kardan surma,

            kardan igat tema märki,

sest kordumine, kuhtumine,

            kulumine ongi surm;

on minu elu sisuks

            rahaks vahetada välimine hurm!

On iga korts mu silmanurgas

            surma enda tähis

ning ennem kuivamist ma

            pigem vaevleks vähis -

ent saate aru isand ELU -

            pole ju vist munk te -

et kogun kõrgeks reitinguks

            ma haruldasi punkte.

 

ELU:

Jah, õppima sa

            oled olnud usin,

ent kui ma vahel siin

su maja ümber luusin,

ma kuulen aknast nuttu,

             kuulen tihket bluusi

mil taeva alla joonistunud

                          on kuusirp.

 

Kui kunagi veel leiad aega,

                          sammud sea,

ma ootan - tants on sulle valla

             ja pettuma ei pea!

Ma proovin kurjaga

             ja proovin heaga,

saab aru see,

             kes mõtleb oma peaga.

 

ÕPETAJA:

Maailm on kirjadest kirju.

 

Kuidas seal leida teed,

mismoodi ära tunda

veesooned, põhjaveed,

kuis jõuda allikani?

 

Mõnda ehk aitab vits.

Mõnele kulub ära

sõbraga koos võetud pits.

 

Mõni ei saagi saama,

mida seal sundida.

Sandidraama on tihti

tahtmatus kõndida.

 

Aga küsimus püsib.

Kes on see, kes teda küsib?

 

Mõtelnud terve elu,

ei ole mul valmis vastust -

kuigi tean, et vastama peab.

 

Omaenese südamelt küsi,

südamel käsi;

tema on aastatuhandeid

vanem ja targem kui sina.

 

Küll Jumal teab.

 

ELU:

Ennäe, sa oled tulnud andma,

                         mitte saama -

mis sunnib selleks sind?

                         Mis vastutus?

 

Mis vaevab sinu meelt?

 

Üks inimestest oled, mitte Jumal,

                         nagu ise hästi tead.

Ei ole sinu võimuses

                         neid kallutada teelt.

 

Kuid mõtlemine sobib sulle hästi,

teeb au, kui soovid.

                         Siiski teine pool

on mündil ka, ja mõnevõrd frivool -

 

kas tohin paluda sind tantsule?

 

Võib-olla selle läbi selgub sulle

inimese tee.

 

POLIITIK:

Võib iga asja näha nii või naa;
kes naaldub naale, tõmbab niidist niid,
ja vastupidi. Vähesed on priid -
me viskleme kõik ühessamas võrgus,
mis nõnda tihedana liibub liikmeile,
et lämbuv sisehääl jääb kinni kurgus.
Võib iga asja näha naa või nii -
must muutub valgeks, valevast saab must ...
Kes mäletab, kui pole tunnistust?
Keel laulab teenimisest, mõtleb teenistust -
on meeles mõisteil tihti vähe vahet.
Peaasi: tuleb mõista rahva tahet.
Ja masse mida tahes tahtma panna
on imelihtne. Hosianna, taevamanna.
On vaja asju näha nagu vaja -
ja võrgus siplejast võib saada võrgutaja.

 

ELU:

Jah, valgus muutub, varjud liiguvad
ja palju paistab sellena, mis pole.
Ei lahku lahke naeratus su näolt,
kuid silmis välgub arvestuse teras.
Kes arvustatusega harjunud,
ei raiska aega häbenemisele.
Eks iga siga imponeeri
oma emisele.

 

KERJUS:

Mul oli üht ja teist,

                          küll mitte teab kui palju.

Kui vaatan tagasi, siis tundub: oli kõik.

 

Aeg muret tõi - ta murendab ka kalju -,

aeg puruks lõi üht-teist.

                                     Jäi liiv.

 

Mul savi, mul ükskõik.

 

Ei ole enam muret ega prügi.

ei kääri meeles kahetsuse mürki -

kui linnukene oksal elan nüüd.

 

Mis söön, kust saan, kus panen pea

ma õhtuks, hommikuks ei tea,

ja ongi hea.

                         Ei viitsi pesa puhuda,

ehk küll mul savi leidub - mul ükskõik.

 

Sa viska oma leivast mulle lõik.

 

ELU:

Küll mulle meelepärane partner sa oleksid,

oleksid, oleksid,

kui ei oleks sa nõnda loid.

 

Ah, need oleksid! Ah need oleksid!

Tants nõuab jõudu.

 

Tants nõuab kirge,

tants nõuab pühendumist!

 

Võta maast oma müts, suru pähe.

Tõuse püsti. Ja nüüd!

Peaasi on sirge selg, peahoid.

 

Tants nõuab kirge,

tants nõuab pühendumist!

 

KUNSTNIK:

Kõik muutub kunstiks, mida puudutan.
Mul Loojaga on lühiühendus.
Maailmal muidu puuduks tähendus,
kui ma ei mõtestaks, ei kujutaks,
ei tõstaks esile, ei mõjutaks...
Kunst argist väärtustab ja seoseid loob
ning olemise mõtte ilmsiks toob.

 

ELU:

Mis ülev pühendumus!
                              Sinuga
on tõesti inspireeriv keerelda,
kuid kas just sinu ümber...
                              Arrogants
on see, mis teeb, et tehtud tundub tants.
On öeldud: igaviku ees on iga kirjanik
vaid ajakirjanik.
                              Ka täies loomeväes
on kunstnik kõigest pintsel Looja käes.
Kui iseendast välja saaksid kõndida,
võiks imelisi asju sündida ...

 

AJAKIRJANIK:

Elu tumedaid tunge ja koledaid kaadreid

te ette mulle tuua on tung -

poliitik kui astub ämbrisse, mul hinges

kevadtunne

nagu siis, kui puhkeb esimene pung!

 

Tean: müüvad kaanel paljad piigad

ja suures kirjas ei pea hüüdma tõtt,

kui vahel teengi kogemata kellelegi liiga,

siis enamasti ikka käsin sisepeni: võtt!

 

Ass-ass, kõik paberile tirin

ja ära trükin justkui mustis verepritsmeis -

kui julged elada, siis julge lehes olla ka -

                                      ja jäta virin!

 

On palju sarnast meis:

kiskjais ja ohvreis.

 

Ma ikka olen püüdnud tõtt -

                                      et milline on maailm.

Kuid viimasel ajal tundub,

                                      et vahel petab mu silm.

Et see elufilm kulgeb nii kiiresti,

                                      ja ma nagu täpselt ei näe.

Siis ma pelgan, et olen kõik välja mõeld,

                                      sättind järgi oma käe.

Käsi rippu jääb, jõuta, ja nõuta on vaim.

Iga sõna, mis trükkisin, oli vist laim ...

 

ELU:

Ega sa pole ju taim!

Kuskil juuripidi kinni potis.

Või siga kotis.

Oled inimene oma näo ja teoga,

ise osaline selles kõiges -

tule kaasa me kulgeva peoga!

On vaja nii aega kui kirju,

ent et sul oleks aega,

                          et püüda see kirju

maailm oma pihku nii hellalt,

et viga ei saaks ...

pead ise selle võtma!

Hei, tule, ma näitan sulle samme,

varmalt appi tõttan,

kui usaldad ...

 

SÕLTLANE:

Muud pole mul kui mu kirg.

 

Mina nimetan seda kireks.

Teised ütlevad: haigus,

jälestusväärne tõbi,

võbelev sõltusepiin,

piinlik spliin.

 

Mida nad sellest teavad,

mida nad teavad põrgust?

Iga päev, iga öö korduv kannatus,

röökima, öökima panev.

 

Ükski palve ei aita,

välja ei vii ükski tee.

Kirest kõnelevad romantikud.

Vangla on see.

 

Kui kärvan, ei kogune minu kalmule

isegi kolm,

kellega ühes kambris

veetsin viimased aastad -

mu süü, mu häbi, mu hirm.

 

Ainult tolm.

 

Andestust, maailm!

Ma tahtsin sind armastada.

 

ELU:

Su kirg on läinud kõverdi, kuid kirg

on kannatuse õis, neil on üks juur.

 

Sa mõistad hukka end, ent ometi

su maailmas on mõõde

inimlikult suur.

 

Võib-olla maailmas on teisigi,

kes kähmlemas samas ängistuses.

 

Võib-olla maailm valmis vastama

on sinu armastusele,

kui oma ahistusest ükskord vabaned.

 

Tee proovi! Proovi tee,

et rajada tee teisi vabastavale.

 

AEDNIK: 

Õrn on iga taim algul, uudishimulik, tunglev
valguse poole. Vaevalt eristab silm
ravimtaime umbrohust. Ja võib ka olla,
et see, mis umbrohuks peetud,
kannab veel tundmatut väge.

 

Targasti, tasa ja targu talita aias,
tunneta vaistlikult, millal mis taim vajab tuge,
kas kaitset päikese eest või rohkem valgust,
kui palju vett, mis turgutaks kasvavaid juuri.

 

Muud mis mul teha - muudkui mulda ja kasta,
kärbi ja käruta, kaeva, istuta, kitku …
Otsatu tundub see töö.
Aga kui ümberringi kord puhkevad pungad ja õied,
sumiseb mesilasi,
istun ma puhkama - ning hinges tänumeel
hõiskama lööb.

 

ELU:

Jah, ilma inimene ei muuda;
taevast kord kallab, kord kõrvetab,
ikaldus ikka võib tabada,
rabada välk.

 

Küll näen: mida iganes teed,
teed südamest, tähelepanu,
hoole ja armastusega.

 

Askeldad omaenese aias,
kivisid viskamata
teisele poole tara. Eks teine
siis toimeta nõndasama.

 

Nii sinu aias vaikselt on valmimas viljad
tulvil tõeluse maitset -
jätkugu neist küll kosutust endal,
küll külalist kostitada.

 

MEREMEES:

Mina ei seisa, ei,

kahe jalaga maa peal -

kah mul kunst.

 

Hei!

Maailm on meri, õõtsuv,

õõvastav põhjatus.

 

Ise pead olema mees,

ta laineid, ta tujusid tundma -

ja taipama, tegutsema.

 

Surm elab soolases vees,

ta aimus su veres ja vaimus.

 

Ei muud,

mulle toetuda - ainus

on su enese keha,

su laev.

 

Kes tunneb tuuli,

kes valitseb viimast kui köit,

sellele saari ja sadamaid avaneb,

pööraseid särademeredeöid.

 

Ja ometi, mis ka ei juhtuks,

mida ka maailm ei kingiks,

ikka ja uuesti purjesid heiskama sunnib

mere hääl vetes,

seletu rahutu vaim.

 

ELU:

Julge, hele ja uljas

on sinu suundumus

heisatud purjede all -

jumalik, järgima kutsuv!

 

Küsimata kuid jätta ei saa:

kus see on, sinu südamesadam?

Mis on see, mille eest sa paged?

Kuhu oled sa tõeliselt teel?

 

Kas ja kus, ütle - ja millal

me sinuga päriselt, päriselt,

päriselt tantsime?

 

TEADLANE:

DNA-ahelad hoiavad kinni mind,

nukleotiidide read

ka unedes vaevavad pead -

tõe koes on peidus imeväikesed valed,

tillukesed vead.

 

Jah - vahel on mu töö

kui veider suurte panustega mäng,

ei lase magada mind öö

ja kummaliselt kõva tundub säng

kui närib hinge äng ja teadmine:

ma kõike ei saa kätte eal,

kus ühe saladuse lahendand,

võid leida kümme uut sa seal.

 

Mis on taevaste taga,

mis on koodide sees?

Kas ise me mängu mängime

või keegi suurem me eest?

Kui paisub see kera, see sfäär,

mille inimkond teadmistest loond.

 

Üha kaugemale ja kõrgemale tõuseb too äär,

üha hirmsam on valge müra,

                        kosmilise teadmatuse foon.

 

Võib-olla suudan katseklaasis kasvatada

last või saurust või kogunisti liha, millel puudub aju,

ent vahel tunne on: käest teadmine mul hajub

ja tasahilju mõttetusesohu vajun.

 

ELU:

Kes tõde püüab,

olgu luuletaja või ka teadmamees,

see ei saa eksida, sest püüdlus on ju õige -

ehk küll ei pruugi meeldida tal kõik,

mis seisab ees,

ei lähe rada eales otse ja iga põige,

käänd toob kaasa uue kummalise

seikluse või loo,

kuid las me tantsuks ollagi siis too:

suur mõistuse ja mõistatuse tango,

kus vaim ei peatu ega hing ei hangu!

 

ÄRIMEES:

Et enne kaamel läbi nõelasilma … Kuulge, come on!
Maailma kahtlemata määrab ennekõike Mammon.

 

Vaid sellele, kes tunneb asja, valdab mängureegleid,
võib taevast sülle sadada hea hulgakene seekleid.

 

Kes läbinägelikult lükkab tulle ettureid,
see võidab sõja.
                                      Pealegi, ausõna,
Fortuuna enamasti soosib pettureid!

 

ELU:

Näib sinu aju verevarustus
küll hästi korraldatud - kuidas süda?

 

Ei usu, et sa endalt eales küsid seda.

 

Kuid oma lõpp on igal ankruketil -
ja ka banketil.
                        Kell on kajanud.

 

Võib juhtuda just siis, kui juubeldad

hea tehingu ja võidutriumfi üle,

et järsku tantsul jalg sul libastub parketil -

või õhust puud jääb.

                                   Ja korraga

kõik, mida terve elu oled kokku ajanud,

on mõttetum eimiskist.

 

See jääb lihtsalt üle.

 

SÕDUR:

Võõral maal ja

             võõra asja pärast

võõra inimese pihta märki lasta,

pärast sõdurpoiste kõrtsis keeltki kasta

eemal lahingute ärevvõikast kärast.

 

Ikka kodumaa eest

keisri käsul ja hüvanguks rahva

süsteem pillutab sõjameest vahvat!

 

Vahel on tunne ent nadimast nadi,

taha kui jäänd on päevane madin.

 

Võõral maal ja

             võõra asja pärast

võõra inimese pihta märki lasta,

teadmata, kui mitu last tast

maha jääb, või kuidas paistame

me ise tema silmis:

justnagu tulnukkoletised

võikas õudusfilmis?

 

Unedesse tulevad nad kõik -

ja kodus oma lapse juures

ärevus ei anna olla.

On minu lõik

sest elukoogist suurest

lõpuks kellegi eest surra siis

võib-olla?

 

ELU:

Niikaua kuni kurjust

käitamas on ilma,

ja ikka võimul mõnda lurjust silmab,

ei saa me kahjuks ilma

sõjameheta,

sest aitab tasakaalustada seda

mitme tundmatuga tahet ta.

 

Kõik teame: sõdurile

käsk on jumal,

ka rumal käsk, ka siis

kui tõrgub sisemine hääl,

sääl pole parata: end tihti on sul

tulnud salata. End maha ...

ehk veel teisigi.

 

Veel paraku ei ole õppinud

me teisiti.

 

Ma loodan, olen näinud vahel:

kui leidub sisimas sul küllalt tahet,

võib siiski õnnestuda argisesse naasta,

kuid on neid suhteid, olukordi,

mida eal ei taasta - siis katsun leida sulle

uue tantsusammu, mis vana hea võib olla,

lihtsalt unustatud ammu ...

 

RAUK:

Käsi väriseb, pea ei pea kinni
suurt midagi. Surnud on need,
kelle kõrval ma kõndinud ikka
pikka, keerulist, käänulist teed.

 

Mida hoidsin, see pudenes tolmuks.
Millest hoidusin, tabas kui kuul.
Kõik olev on taandunud olnuks,
vastu tuhiseb tühjuse tuul.

 

Kahetsenud ja andestanud,
olen leppinud, et kõik on nii.
Ainus, mida veel õhtu eel palun:
kaasa, tühjuse tuul, mind vii!

 

ELU:

Sa oled tantsind, nagu oled osand,
ja kurja pole teinud meelega.
Nüüd õige pea sind ootab teine isand.
Ma puhkust sulle ei saa keelata.

 

ENESETAPJA:

Järsk kärestik olnud on elu,
kosk,
visates siia ja sinna,
veriseks vastu kive.

 

Enam ei ole mul jõudu
mäletadagi omaenese nime.

 

Järjest ja järjest mu jälil, irevil lõugu
haaravad säärest mind, rebivad hõlmast
päevade hagijad, tormakad tegijad,
kõigil on midagi vaja,
taipamata, kui talumatu
on olemasolemisvalu.

 

Pimedust, pimedust palun:
võta ja hoia, hällita mind
nii nagu siis, ürgvees,
kui silmisse polnud veel lõikunud
valguse mõõk,
kui kehale polnud veel kleepunud
aegade taak.

 

Siin, kõrgel kaldal ma tunnen,
on minu jaoks lõppenud tee.
Otsekui lind lähen lendu
siit üle lõpmatu vee.

 

ELU:

Pea! Oota!
Sa ei tea, mis veel on nägemata jäänd;
mis üllatusi toob su ellu peatne käänd.

 

Sa oled kannatustes sõlme keerand end -
kuid usu, valguski võib olla vend.

 

Kui muutub vaatepunkt, näed paljugi,
mis muidu varju jäänd - ei usugi!

 

Ei taha olla viimne jumalik instants -
ent siiski, palun, teeme veel üks tants!

 

LUULETAJA:

Mul vahel teadmine ja tunne on,

et terve meie olemise maja

seisab ülal ainult minu najal:

siis jälle tabab selgusehetk -

kel kuradil on üldse minu ridu vaja?

 

Keel on ju mõistusele nagu koda,

see hoiab maailma koos -

kui öelda - eesti luuletajad

on säärastena parimad maailmas,

siis see ei ole ainult minupoolne poos.

 

Ka veiniähm ja tundesudu, silmis vilav iha

ja jõhkravõitu keelenaljaheit

on omas keeles kenamad -

me oleme ise nad kudunud - armus, vihas,

las jääda ülemeremaile love and hate.

 

Ent vahel pelgan, varahommikuti, öiti,

et just minu olemine tühisem on kõigist,

et teesklus lasub tollel luulelaamal,

ja vahel kübe tõtt vaid poetub,

kui sa uurid täpsemini, töiti ...

ja juba saatan luurab ringi taamal:

ma justkui olekski too parasiit,

                         üks ahnemaid vist neist,

kes vaatab meie aja suurima poeedi mõtteist -

kui laulab Anonüümne Kommentaator,

jääb minust üha kaugemale paradiis.

 

ELU:

Sa ära liialt oma olemise olmesse

neid kahtlusi ja kõhklusi küll vala -

vaid laula laulu, mis su sisim sunnib,

ja jäta teistele kõik tühi hala.

Mind ikka tantsima on kutsund

su mõni värss, ka too, mis kurb või krõbe,

kui meie tants, mu kallis luuletaja,

on tõesti kuld - siis sinu värss on igal juhul hõbe!

 

Sind kohustab su töö -

ka siis, kui ravid maailmast viinaviha abil

välja iseendast nagu kurja tõbe -

su read on valmis,

ja inimeste kohal lasub öö.

Sääl kumama peab lõkkeid, lampe, küünlaid,

tõrvikuid ja loitse -

                         et valgustatud oleks tantsuplats!

 

SURNUMATJA:

Mul on värssidest villand. Kalmul kogu aeg

õhatakse neid, luristatakse. Taskurättide meri.

See on mu töö: olla trööstija, lepitaja,

kõnelda kadunukesest paremat

kui ta ise ehk eal teistest mõtles.

 

Üksildlane oleks see töö, õnneks oleme kolmekesi,

nagu need tšikid. Klotho, Lachesis, Atropos,

kes kedrust keerutavad ja katki naksavad,

ise seejuures lauldes töö- ja tavandilaule.

 

Hauakaevaja on üks mu semu, Yoricku üle temaga

heidame aeg-ajalt nalja. Temaga üldse on lõbus,

matuseliste kingitud viina teeb meelsasti kohemaid

lahti.

 

Teine on paadimees, Charon, kah lahe tüüp,

kogu aeg muudkui käib üle lahe. Aga tema

on üldiselt sihuke sünge ja sõnaaher,

sõuab ja sõuab, ei jõua ära oodata,

millal ta suu lahti teeb.

 

See-eest kui hakkab rääkima,

küll tuleb lugusid! Issanda arm,

teda võib kuulata teinekord hommikuni,

kui jälle leinamajja on sammuda aeg.

 

ELU:

Sind kohtan igal tantsukeerul taas,

just nagu uksehoidjat. Iga kord teed silma,

ent kordagi ei lahku oma postilt.

 

Ons ettevaatus see, mis hoiab sind

nii eemal tantsupõrandast,

mis libe olla võib?

                           Või hirm,

mis mõeldagi ei luba sellele,

et igaühel elutantsuks aega antud tund -

nii veedad aega tühja-tähjaga

ja lõkkad oma tundi üha edasi?

 

ELU:

Ja tantsukutse taskus tasuks

on veel mul kellelegi varuks!

Kas õhumüüjale ta anda tasuks,

kas oma elu annab

             ära teiste jaoks?

Või kuis see ongi - ajus

             nagu vasardaks ta jaoks,

ning selgus tões mul hetkeks

                          justkui kaoks.

Kui vaid nüüd ise mees

             need kaardid välja laoks!

 

ÕHUMÜÜJA:

Töö on ju töö ja

             minu töö on too:

ma päästan tammi tagant

                          valla mõttevoo.

Saab maailm sisse keerlemiseks

                                       uue hoo,

see ohutu on - õnnetusi kaasa

                                                  see ei too.

 

On rääkinud jumal ühe,

mina räägin teise loo!

Kuid vahel haprail päevil

mul tundub elu lihtsalt mülgas - soo,

ma küll ei tea, kes

                          ajakangast koob,

kuid oleks tollel masinal

                                      üks hoob,

ma peataks aja kulu -

                                      aja käiku -

see teile jõhker-pahatahtlik näigu,

ent olemise matkimiseks,

             olemise siiraks oluks

ei ole ruumi minu

             rahutus pääkolus.

 

Ma nagu laps nüüd

             jumala ees põlvili siin pärin:

                         kui kõik on õhk ja pettepilt,

mis üldse on siis päris?

Ka keset palavamat päeva,

                         ka kodus mitme teki all,

mu keha läbib halvav külmavärin.

 

ELU:

Ju lapsepõlvest peale meile öeldakse -

                                       et nii on seatud,
et elul reeglid on ja kindlad kombed
                                       teatud,
et alul jooksed, rabeled ja õpid, valmistud,
ja alles selle järel elamiseks peatud.
             Nii ütleb meile seadus,

                                       ütleb seadmus.

Kuid olen vaid üks tants,
             kus igaüks peab ise õiged sammud,
                                       õige rütmi leidma,
nüüd palun,
             lausa anun!,
                          sesse tantsuringi teid ma,
sest kuigi seda maailma vahel kutsutakse
                                       surma kuningriigiks,
te peate teadma,
             mäng on seni viigis!

 

ÄMMAEMAND:

Päevast päeva ma näen, kuidas ilmub

inimlapsi sellesse ilma -

kõige abitumaiski neist

kisendab eluiha.

 

Mida mina saan teha?

Ei mina ei tea, kuhu neid kisub;

saatus on salalik.

 

Mõnest võib-olla saab mõrvar.

Mõnes varjul on varas.

Mõne nõrkus on tema jõud,

mõne jõud võib tallata teisi.

 

Igaühel on oma tund.

Igaühel on oma tee.

 

Ainus, mida mina saan teha,

on neile, kes tunglemas

sünniväraval,

lahkelt avada see,

 

ELU:

Sa tõesti oled minu parem käsi,

mis saaks mu tantsukaardist sinuta?

 

Mind köidab kirevus ja küllasus,

ka alatuses varjuv üllatus -

ei ole keegi läbinisti halb, ei hea.

 

Ma pole kohtumõistja; igaüks

eks oma valikute osas ise tea -

kui pileti on tõmmanud pimesi.

 

Ja mina ei pea meeles nimesid.

 

Näen nägudes küll tihti korduvust,

eelkõige avalduvat olemust -

just sellest sõltub meie tantsukaar.

 

ELU:

Kui palju inimlike nõrkusi,

kui palju häbi, higi, hirmupimedust

peab läbi tantsima teel leidmiseni!

(Ja vahel lausa meeleheitmiseni.)

Siiski

on sellest rõõm.

 

Siiski

on olemine vahel palang,

                         suur sisemine lõõm,

ja teisal taltumine, sisim rahu

või ärevusesärin, metsik armupiin,

mis hinge sisse äragi ei mahu.

 

Siin tahan elada, siis,

kus valitseb tõemeel, õiguse riik,

kus vabadusel on koda

ja kodanikel on süda,

mis tunneb, mis tunnistab!

 

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel inimhing kanda on antud!

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel vaimule keha on ankruks.

 

Kes hommikul õppind on sammud,

ööpimeski mäletab neid -

siis elu sa paiga pääl maha ei tammu,

vaid tantsiskled läbi

                                        ta radu ja teid ...