Betty
Eisner http://en.wikipedia.org/wiki/Betty_Eisner (29. september 1915 – 1. juuli 2004) oli psühholoog, kes töötas
1950. ja 1960. aastatel Los Angeleses California ülikooli meditsiinikoolis koos
arst Sidney Coheniga http://www.erowid.org/culture/characters/cohen_sidney/cohen_sidney.shtml , kes oli psühhedeelikumide uurimise algusaegade üks
juhtivaid teadlasi. Eisner on saanud tunnustuse osaliseks eelkõige oma panuse
eest arendustöösse, mis puudutab LSD kasutamist alkoholismi ravimisel. Koos
niisuguste suurkujudega, nagu Aldous Huxley, Gerald Heard, Alan Watts ja Anais
Nin, võtsid Eisner ja Cohen toimekalt osa aruteludest, mis keskendusid LSD
ühiskondlikult heaks kiidetud kasutamisele.
Samuti oli Eisneri panuseks teedrajav töö ritaliini
ja karbogeeni kasutamisel patsientide puhul, keda raviti psühhedeelikumidega.
Iseäranis tuntuks sai tema rühmaravi mudel, kus katseliselt ühendati
psühhoaktiivsed ained ja kehatöö. Ta kirjutas psühhedeelikumide ja teadvuse
kohta tosina teaduslikke artikleid ning samuti ilmus 1970. aastal tema sulest
raamat „The Unused Potential of Marriage and Sex”.
__________________
5. peatükk
Betty Eisner
Psühhedeelse ravi sünd ja
surm
35-aastasena tegin California ülikoolis Los
Angeleses doktoritööd psühholoogias ning nägin ühel päeval teadetetahvlil
kuulutust “Otsitakse appi psühholoogiatudengit tegelema ebahariliku ainega”. Mul
oli tunne, et tegemist on LSD-ga, sest hiljuti oli olnud selle kohta ajakirjas
Look artikkel ja ma tahtsin võtta LSD-d, sest see tundus nii
lummav.
Ehkki mulle oleks meeldinud otsekohe appi minna, ei
saanud ma seda teha, kuna olin liiga palju oma väitekirjaga hõivatud. Niisiis
ütlesin oma sõbrale, et räägin talle sellest võimalusest, kui ta laseb mul olla
uuringu esimene katseisik. Ta nõustus ja nõnda siis viisin ta uurija Sidney
Coheni juurde. Pärast seda, kui nad olid LSD-d ise võtnud, tegid nad minust Sidi
esimese teadusliku uuringu esimese katseisiku.
See oli 10. novembril 1955. aastal. Uuring oli
tegelikult väga pingeline, sest just siis, kui LSD-kogemus algas, häirisid
assistendid mind, lastes mul joonistada või teste täita - see oli see, millega
uuringus tegeleti. Ettenähtud tegevuste vahel võisin aga tunda, kui hämmastav
see aine on, ja hiljem ütlesin Sidile: “Mulle paistab, et LSD-l on
ravivõime.”
Pärast oma kogemust kohtusin vabal ajal Sidiga ja
me lugesime ettekandeid LSD-uuringute kohta. Samuti saime kokku Al Hubbardi,
Humphry Osmondi ja teiste uurijatega, kes rääkisid meile, mida nad on teinud.
Töötasime umbes aasta aega, valmistudes selleks, et leida, milline võiks olla
LSD võimalik terapeutiline kasu.
1957. aasta jaanuari alguses oli mul teine, sel
korral LSD ravivõime uurimise seanss. Esimesel seansil Sidiga häiriti mind üha,
et psühholoogilisi teste teha. Oli nii, just nagu oleksin viibinud tegelikkuses
suurel ilusal rohelisel karjamaal, ning mind toodi üha uuesti tagasi aedikusse
ja mulle esitati küsimusi aediku kohta. See paistis täiesti asjakohatu.
Pärast minu esimest kogemust otsustasime, et keegi
peaks alati katseisikuga koos olema, ning seega olen sellest ajast peale teiste
inimeste seansside juures istunud. Niisamuti viibis sõber teise seansi ajal mu
läheduses. Sellel sõbral oli psühhoanalüüsikogemus ja ta ütles, et ma olevat
elanud seansi jooksul läbi midagi, mis vastab analüüsi viie- kuni kuuesajale
tunnile.
Teise seansi ajal puutusin kokku oma
psühholoogilise kaitse mustritega ja mul oli jube kogemus. Seda on raske
kirjeldada, kuid see seanss viis mu täielikku masendusse. Sid oli läinud ja mu
sõber magas, kuid mina olin kogu öö üleval ja see, mille läbi tegin, oli
kohutav. Niisiis läksin meie majas asuvasse raamatukokku ja lugesin Ristija
Johannest. See oli ainus asi, mis aitas mind masendusest välja. Ma ei ole
tavaliselt kurvameelsusse kalduv, kuid see sünge meeleolu püsis järgmise
seansini. Olin võtnud väga väikese annuse - kakskümmend viis mikrogrammi - ja
kümme päeva hiljem manustasin jälle kakskümmend viis. Sel korral murdsin
müstilise kogemuseni, mis lõpetas masenduse. Tundus, just nagu oleksin varasemal
seansil teinud kogu hädavajaliku ettevalmistustöö.
See veenis mind, et väikeste annuste kasutamine on
õige meetod. Tõotasin, et ma ei tee iial patsiendile seda, mis mulle tehti:
minusse lasti voolata suur hulk hingeelulisi seiku. Ma teeksin seda
ettevaatlikult. Niisiis andsime oma uuringutes katseisikutele esimesel seansil
kakskümmend viis mikrogrammi, järgmisel nädalal viiskümmend ja kolmandal nädalal
seitsekümmend viis. Pärast esimese psühhoterapeutilise uuringuga lõpule jõudmist
tahtsime Sidiga teha uuringu vähktõbiste ravialustega, kuid meile ei eraldatud
raha. Siis hakkasin psühhedeelset ravi kasutama erapraksises.
Ühtekokku töötasin koos Sidney Coheniga umbes
poolteist aastat. See ei olnud pikk ajavahemik, kuid väga viljakas. Sid oli
selgelt mõtlev teadlane, kellel oli uskumatult terav mõistus. Timothy Leary
veiderdamised pöörasid Sidi lõpuks LSD vastu. See oli väga ränk lugu. Kui Tim
oli suremas, käisin tal külas ning ta vabandas, lausudes, et ta kahetseb meie
töö vussi ajamist. Olin hämmastunud, et ta niimoodi ütles.
Kuidas oleks psühhedeelikumidele vaadatud
siis, kui Timothy Leary ei oleks nende ajaloos oma osa
etendanud?
Sootuks teistmoodi. Asi oleks võtnud teadusliku
suuna. Kavandasime näiteks kliinikuid, kuhu inimestel oleks olnud võimalus
minna, et saada arstlikult juhendatud LSD-kogemusi. Neid oleksid juhtinud
inimesed, kes olid LSD-ga ise vahetult tuttavad - sest sa pead tutvuma LSD-ga
või vastasel juhul ei suuda sa midagi teha. Kui sa pole ainet võtnud, on
naeruväärne öelda, et LSD on see, too või midagi muud.
Sa avastasid juba alguses, et tuleb
alustada väikeste annustega, siis järk-järgult kogust suurendada ning alati
peaks keegi kõrval istuma. Kas oli veel midagi, mis kasulikuks
osutus?
Leidsime ka, et muusika on kohutavalt tähtis ning
muidugi ettevalmistus. LSD-ravi põhiline koostisosa on aga usaldus. Usaldus
võimaldab inimesel aine mõju vastu võtta, nii et see toimib. Meie lähenemisviisi
puhul ei olnud ühtegi olukorda, kus aine poleks toiminud, kuid Sid tegi uuringu
psühhoanalüütikutega ja nende puhul see ei mõjunud! Üks neist ütles: „Oo, see on
lihtsalt nagu Martini. See ei ole midagi erilist.” Tema ja teised analüütikud ei
usaldanud tegelikult end aine hoolde.
Harvardis oli üks probleeme see, et LSD-d
hakati kasutama juhendamata oludes, tekitades peaaegu et kokteiliõhtusarnase
keskkonna. Kas see jätkus ka uurijate hulgas UCLA-s?
Ei, üldsegi mitte. Koos Sidiga korraldasime seansse
kõigepealt veteranide haiglas ja hiljem, pärast minu erapraksisesse siirdumist
tegime neid minu kabinetis. Siis aga hakkasid psühholoogiaseltsid hirmu tundma
ning seega pidime seansse korraldama haiglas meditsiinilise kontrolli all.
Minule oli väga tähtis teha seansse turvalises keskkonnas. Lõpuks olid meil
rühmaseansid, kus mõnikord osales kuni kakskümmend kaks inimest. Aga
rühmaseanssidel ma ise kunagi ainet ei võtnud.
Rühmaseansid said tegelikult alguse seoses Bill
Wilsoniga, kes oli Anonüümsete Alkohoolikute (AA) organisatsiooni kuulus rajaja.
Bill Wilson võttis LSD-d koos AA reklaamija Tom Powersi, Sid Coheni ja minuga.
See oli esimene rühmaseanss. Sel ajal, kui Bill Wilsoniga teraapiat tegime, ei
toiminud aine kummalisel moel Tomi ja minu puhul neli tundi. Mõju tabas meid
just sel hetkel, kui haiglakeskkonnast välja jõudsime! Huvitav.
Millised olid Sid Coheni
LSD-kogemused?
Tal ei olnud kunagi tavaks neist rääkida, isegi
mitte esimestel aastatel. Nüüd tean, et tema 1964. aastal ilmunud raamatus “The
Beyond Within: The LSD Story” esitatud aruannetest on üks ta enda oma. Ta oli
isiklikes asjades väga tagasihoidlik ning ei jaganud oma kogemusi mitte
kunagi.
Kas sa võiksid rääkida Bill Wilsonist ja
oma kogemustest temaga? Võib-olla kõneleksid veidi tema seansi taustast ja
sellest, mis edasi sai.
Anonüümsete Alkohoolikute organisatsioon kaalus
tegelikult LSD kasutamist. Alkohoolikud jõuavad programmi jooksul punkti, kus
nad vajavad vaimset kogemust, kuid mitte kõik neist pole võimelised seda saama.
Tom Powers oli selles küsimuses Bill Wilsoni parem käsi. Tom oli kogu
alkoholismipõrgut kogenud ning nõnda siis tõi ta Bill Wilsoni meie juurde. Me
Sidiga mõtlesime, et on hea mõte teha üheskoos väikse annusega seanss, aga Billi
nähes tundsin: „Oh, sellest tuleb tema raviseanss.” Nii see välja kukkuski.
Võtsime igaüks kakskümmend viis mikrogrammi, välja arvatud Bill. Sid pakkus
talle mitut tabletti ja Bill ütles: “Ära joobnu puhul kunagi niimoodi tee” ning
võttis kaks. Me ülejäänud võtsime ainult ühe.
Eelduste kohaselt oleks ta pidanud tagasi tulema,
kuid asjad muutusid. Arvan, et Anonüümsete Alkohoolikute nõukogu hakkas kartma
ja taandus. Anonüümsed Alkohoolikud pidid asuma LSD-eksperimenti tegema ja Sid
läks rääkima, kuidas seda korraldada. Aga ma usun, et hakati pelgama ja
eksperiment jäeti ära. Nagu te teate, on Anonüümsete Alkohoolikute
organisatsioon ametlikult igat liiki ainete vastu. Nad on isegi aspiriini
vastu!
Kas Bill Wilson arvas pärast oma seanssi,
et LSD võiks olla alkoholismivastase ravi võimas abiline?
Usun, et nii see oli. Tal oli kindlasti parem ja
Tom Powers ütles, et ta polnud iial näinud Billi nii heas vormis. Ta oli imeline
ja hiljem saime temalt kirja, kus ta meid tänas ja teatas, et ta pole end tükk
aega nii hästi tundnud.
Kas Humphry Osmond ja Abram Hoffer
kasutasid sel ajal Kanadas alkohoolikute puhul LSD-d?
See oli veidi hiljem. Humphry tuli meid vaatama
ning lõpuks tegid nad koos Hofferiga oma uuringu. Hiljem kordas nende tööd Keith
Ditman UCLA meditsiinikooli psühhoneuroloogiakliinikust.
Kas nad kõik tarvitasid suuri
annuseid?
Kasutatakse kahte meetodit: väikest ja suurt,
müstilise kogemuse annust. Al Hubbard oli suurte annuste pooldaja ning ta
tundis, et on oluline anda inimestele elu muutvaid müstilisi kogemusi. Seda
leidsid ka Humphry ja Hoffer Kanadas ning samuti Keith Ditman.
Oma terapeutilise lähenemisviisi puhul alustasime
väikeste annustega, mille vahele jäi nädal aega. Hubbard kasutas siiski ka
eelseansse näiteks dilämmastikoksiidiga, et “kraami välja lasta”, seesmised
probleemid tee pealt eest ära suunata. Sel moel oli inimesel suurem tõenäosus
saada LSD-seansi ajal müstiline kogemus. Väikese LSD-annuse väärtus seisnes aga
selles, et see võimaldas inimesel minna lasta just nii palju, kui ta tahtis.
Esialgu võib-olla veidi, järgmisel korral pisut rohkem ja lõpuks võis ta lubada
sellel täielikult juhtuda.
Kui tihti niisugune järkjärguline
edasiliikumine tegelikult müstilisi kogemusi tekitas?
Meie uuringus jõudsid inimesed lahenduseni kõikidel
juhtudel. Jätkasime neile seansside korraldamist, kuni nad selleni jõudsid -
kõige rohkem viie või kuue seansiga. Las ma räägin ühest erijuhtumist -
alkohoolikust, kelle puhul alustasime viiekümne mikrogrammiga ja hiljem andsime
talle seitsekümmend viis. Ühe seansi ajal paljastas ta traumaatilise
sõjakogemuse: et vabaks saada, oli ta tapnud kaks sakslast. Selle kogemuse
päevavalgele toomine muutis asja. Ta oli alkoholismi tõttu kakskümmend kaheksa
korda haiglas viibinud, kuid pärast LSD-seansse ta joomatõve pärast enam ravile
ei sattunud. Tal oli ikka veel probleeme, kuid mitte alkoholi
tõttu.
Kellel tekkis kõigepealt idee, et LSD oleks
alkoholismi puhul hea? Kust see mõte tuli?
Arvan, et see tuli samaaegselt mitmest kohast.
Peamiseks allikaks olid muidugi Humphry Osmond ja Abram Hoffer. Aga usun, et iga
LSD-d uurinud inimene tõdes: see võiks alkohoolikute puhul mõjus
olla.
Kasutasin LSD-d aastatel 1957 kuni 1964, mil see
keelustati. Selleks ajaks olin lugenud UCLA alkoholismikliiniku kohta, et seal
manustati ritaliini http://www.drugs.com/ritalin.html
ning alkohoolikutele mõjus see hästi. Otsustasime ainet proovida ja leidsime, et
see toimis suurepäraselt. Korraldasime ritaliini võtmise enne LSD-seansse ja see
võis päästa patsiendi haiglaravile sattumisest.
Mõne seansi ajal manustasime ritaliini LSD järel
veenisiseselt. Kui keegi oli jõudnud oma rännaku käigus punkti, kus ta oli
tõeliselt kinni jäänud, siis ritaliin eemaldas kaitse. See oli hämmastavalt
hea.
Kas võid öelda, et ketamiin tegi
sedasama?
Jah, ketamiini http://et.wikipedia.org/wiki/Ketamiin mõju all on väga raske kaitset säilitada. Aga ritaliin on tunduvalt
parem, kuna seda saab tõhusamalt kontrollida. Seda võib võtta suu kaudu, süstida
lihasesse või manustada veenisiseselt ning kasutada koos LSD-ga.
Kui suurt sissevõetavat ritaliiniannust
neil seanssidel kasutati?
Andsime suu kaudu viiskümmend kuni sada mg, mis on
üsna suur annus. Samuti tegime kehatööd, kuna avastasime, et see toimib koos
ritaliiniga hästi.
Kas sa ise kasutasid ritaliini, enne kui
LSD ära keelati?
Jah, sest enne kui hakkasin ainet ravialuste puhul
kasutama, proovisin seda alati ise. Ritaliini esmakordse tarvitamise jaoks olin
plaaninud kaks tundi enne järgmise patsiendiga kohtumist. Kahe tunni pärast olin
aga selle mõjul ikka veel väga endast väljas ja suutsin vaevu oma ravialusega
tegeleda. Nägin, et see on tugev aine ja sobib väga hästi kaitse
vähendamiseks.
Kas ritaliini kasutamine aitas seega
LSD-seanssi paremini juhtida? Kas oli palju teisi psühhedeelikumidega töötavaid
terapeute ja uurijaid, kes tarvitasid ritaliini ühendatuna
psühhedeelikumidega?
Kui põrkud vastu tõket, siis ritaliin paiskab su
sellest läbi. Kuid see ei olnud päris juhitav, see oli nagu plahvatus. Aga seda
ei kasutatud laialt. Virginia Johnson tarvitas väga suuri ritaliiniannuseid, aga
ta ei kasutanud LSD-d. Tom Ling, üks teine terapeut, kes kuulis selle kohta minu
käest, kirjutas mõned artiklid ritaliini ja LSD kooskasutamise kohta. Kõigepealt
tarvitas ta metamfetamiini, kuna Al Hubbard oli rääkinud, et see võib olla hea
ettevalmistus LSD-le. Siis avastasime, et ritaliin on parem.
Kuidas Sid Al Hubbardiga läbi sai? Nad
paistsid olevat väga erinevad inimesed.
Al Hubbardis oli midagi täiesti siirast ja teda
pidi selle tõttu uskuma. Usun, et Sid tegi seda, kuid tema meelest oli halb, et
Al ei olnud saanud korralikku väljaõpet: Al oli omandanud doktorikraadi kaugõppe
teel. Minu arvates ei olnud see oluline. Ta tegi äärmiselt oivalisel moel väga
palju head ja väärtuslikku.
Al asutas mitu kliinikut, esimese neist Kanadas.
Hiljem aitas ta oluliselt kaasa kliiniku rajamisele Palo Altosse, kus töötasid
Myron Stolaroff, Willis Harman ja Jim Fadiman. Pärast 1960. aastate lõppu, kui
ühiskonnas muututi psühhedeelikumide vastu järjest vaenulikumaks, kolis Al
tagasi Kanadasse- Al peaks saama tehtud töö eest tohutu tunnustuse. Nimetasime
teda LSD Johnny Appleseediks: ta innustas uurijaid täiel määral. Me ei olnud ehk
kõigi tema meetoditega nõus, aga pidime tema head tööd tunnustama. Ta suri 1982.
aastal.
Kui paljusid patsiente sa oma kutsetegevuse
jooksul LSD-ga ravisid?
Haiglas oli minu uuringutega seotud ainult 22
patsienti, kuid erapraksises tegelesin rohkem kui kahekümne kahe aasta jooksul
paljudega. Inimesed tulid minu juurde ka kaugetest kohtadest. Nende uuringute
tulemused olid, täiesti ausalt, uskumatud.
Kas sa räägiksid meile lähemalt oma tööst
ketamiiniga?
Alustasime sellega, et süstisime ketamiini
lihasesse umbes 75 kuni 85 mg, aga selle toimima hakkamine võttis liiga palju
aega ja kui rühmaseansil oli hulk inimesi, siis läks ajaplaan täiesti sassi.
Niisiis proovisime manustada veenisiseselt, mäletan, et umbes 20 või 25 mg.
Siis, põmm! Uh! Kui sa võtad ketamiini ravikeskkonnas, pole sul võimalik end
selle vastu kaitsta.
Minu abikaasa Bill sai ketamiinist teada
rühmaseansil Mexico kliinikus. Talle pakuti selle aine süsti, millest alles
hiljuti oli teada saadud, ilma et oleks öeldud, millega on tegemist. Kõik, kes
seal kliinikus töötasid, arvasid, et see on suurepärane asi, et neil on eriline
uus ravim. Niisiis võttis ta vastu sajamilligrammise lihasesüsti ja tal oli üsna
muljet avaldav rännak. Järgmisel päeval taipas ta pudelit vaadata: tegemist oli
ketamiiniga. Niisiis kõndis ta üle tänava apteeki, ostis seda veidi käsimüügist
ja tõi oma habemeajamisvahendite karbis Ameerika Ühendriikidesse. Siis sattusime
lugema artiklit - ma arvan, et see oli avaldatud Iraanis -, mis rääkis ketamiini
raviomadustest. See võimaldas meil ketamiini kasutada ning nõnda siis tegime
taotluse ja saime ketamiini umbes 1970. aastal.
Kuidas psühhedeelikumikogemused muutsid su
maailmapilti ja vaadet vaimsusele ning milline on sinu arusaam
meelest?
Neil oli sügav mõju. Nad muudavad sinu hingeelu
nõnda palju ja kui tulevad müstilised kogemused, siis mõistad kõiksuse tõelist
ülesehitust. Usun, et psühhedeelikumid on kõige tähtsamad ained, mis meil üldse
olla saavad, ja minu arvates koheldakse meie kultuuris neid tõeliselt halvasti.
Loodan, et meil tuleb veel soodus võimalus neid õigesti kasutada.
Mis sinu tundmise järgi valesti
läks?
Arvan, et asjad läksid valesti peamiselt Tim Leary
pärast. Oletan, et tema sõnum „ela toimuvasse sisse, vaatle seda ja lahku”
(„turn on, tune in, and drop out”) tuli ajal, mil noored inimesed tahtsid midagi
muud, millest vaimustusega kinni haarata.
Kuulsin, kuidas Aldous Huxley ja Humphry Osmond
Timmyle ütlesid: „Jäta nüüd, see pole õige tegutsemisviis.” Sid hoiatas teda
samuti, kinnitades: „Sellest tuleb suur segadus. See ei ole sobiv.” Aga Tim ei
kuulanud: ta oli üsna põikpäine.
Kas sul oli enne LSD võtmist mingeid
müstilisi kogemusi, mis polnud ainetest põhjustatud?
Jah. Aga minu enda LSD-kasutus on oma olemuselt
olnud peamiselt hingeeluline ja raviv. Aeg-ajalt murdsin läbi müstilisse
maailma, aga mitte kuigi sageli.
Kas pärast LSD-ravi keelustamist lõpetasid
sa oma seotuse psühhedeelikumidega täielikult? Või jätkasid nendega töötamist
mitteametlikult?
Ei, meil oli ritaliin ning nõnda siis tarvitasime
LSD asemel seda. Ma üritasin kogu aeg seaduse piires püsida.
Niisiis jäid sa seadusega lubatud ritaliini
ja ketamiini juurde. Kas kasutasid veel midagi?
Jah, karbogeeni http://en.wikipedia.org/wiki/Carbogen , mida teatakse ka nimetuse all Medunasegu (30 protsenti
süsinikdioksiidi ja 70 protsenti hapnikku). See on veel üks oivaline aine,
millega saab inimesi probleemidest läbi tõugata. Karbogeen tekitas hulga
kummalisi ja mõnikord väga raskeid kogemusi, aga sellele vaatamata võis see
tõeliselt abiks olla.
Kuidas suhtusid asjasse teised psühhiaatrid
ja psühholoogid?
Halvasti. Iseäranis just psühholoogid, kes kaebasid
minu peale järelejätmatult, kuni mu tegevusluba lõpuks ära võeti. Nad olid
hirmunud. Aga enne kui see neil õnnestus, tegin kakskümmend kaks aastat
psühhedeelset ravi, alguses LSD-ga ning siis ritaliini ja
ketamiiniga.
Kas sa tunned, et olid isegi suurema
rünnaku all kui mõned psühhiaatrid?
Muidugi, ma olen ju naine. Tol ajal oli selles
valdkonnas väga vähe naisi, mehed olid täielikult ülekaalus. Minuga koos
töötanud ja ketamiinisüste teinud psühhiaatri tegevusluba peatati üheks päevaks,
minu oma võeti aga alatiseks ära!
Kas sa võiksid rääkida psühhedeelse ravi
võimalikust ühiskondlikust kasust?
Arvan, et meie ühiskond läheb kiiresti allamäge.
See muutub üha materialistlikumaks, individualistlikumaks, isekamaks, karmimaks.
Minu meelest on väga kurb, et niimoodi on läinud. Oleme Richard Alpertiga sel
teemal rääkinud ja ta tunneb samamoodi. LSD toob meid tagasi sisemise
tegelikkuse juurde ning see on ühenduses kosmilise keskpunktiga - sellega, mis
on. LSD aitab inimestel saada selle keskpunktiga kokkupuute ja
muutuda.
Oma sõnul keskendusid sa peamiselt ravile,
kuid kas sa leiad, et psühhedeelikumidel on koht vaimses tegevuses? Võib-olla
kellegi jaoks, kes ei ole huvitatud psühholoogilistest teemadest, vaid pigem
vaimsest kasvamisest?
Mul ei ole spirituaalset kalduvust. Kui keegi tahab
müstilist kogemust, siis on see suurepärane. Aga kas inimene saab töötada
usuliste probleemide kallal? Leian, et peaksin olema usuline tervendaja, et
suudaksin sellele küsimusele vastata.
Mida sa arvad terminist
enteogeen?
See vaevab mind. Sõnal „psühhedeelikum” on ilus
ajalugu. Selle tuletasid Humphry Osmond ja Aldous Huxley omavahelise dialoogi
käigus. Väikeses luuletuses soovitas Osmond:
„To fathom Hell or soar angelic, Just take a pinch
of psychedelic.”(„Et langeda põrgu või hõljuda taevas, võta vaid näputäis
psühhedeelikumi.”)
Mida ütled enda praeguse
psühhedeelikumikasutuse kohta? Kas need ained on sulle ikka veel
tähtsad?
Ma ei ole mõnda aega midagi tarvitanud, kuna mul on
olnud nii palju kehalisi vaevusi. Kui ausalt öelda, siis kardan, et võiksin
saada mõne jubeda kogemuse. Ma ei ole selleks valmis.
On sul mingeid mõtteid MDMA kohta? Kas sul
on olnud mõni kogemus MDMA-ga?
Üks oli ja see oli tõeliselt kena ja lõdvestav ning
minu kaitse nõrgenes. Minevikus, kui niisugused ained muutusid kättesaadavaks,
siis proovisin neid, et näha, kas saaksin neid ravis kasutada.
Kas oled teinud mingeid järeluuringuid
nende inimestega, keda sa LSD abil ravisid, või oled kuulnud, kuidas neil on
läinud?
Mitte eriti, aga me peaksime tegema
järeluuringu.
Ütleme, et meie ühiskond laseks sul
psühhedeelikumidega seotud avalikku poliitikat kujundada. Kuidas peaks neid
aineid kasutama ja kontrollima?
Kliinikute olemasolu on väga hea idee, nii et see
oleks esimene asi. Poliitilisest olukorrast tingituna on nende ainete ümber
praegu väga suur segadus, nii et seesuguste kliinikute rajamiseks peaks muutma
peaaegu kogu rahva mõtlemist. Aga helde taevas, seda ei juhtu lähemas tulevikus
kusagil.
Need ained on inimkonda läbi aegade aidanud. Jumala
pärast, miks peaksime neid eitama?
Mida sa ütleksid psühhedeelikume kasutavate
noorte kohta?
Minu lapsed tutvusid nendega, kui olid teismelised.
Noh, oletan, et nende puhul pidigi see nõnda minema, kuna olin ise
psühhedeelikumidega niivõrd palju seotud. See oli hea asi. Arvan, et
psühhedeelikumid aitavad noorukiea mässumeelsuse puhul. Nad teevad veidi
selgemaks, mis toimub.
Sedasama ütlevad brasiillased
ayahuasca http://et.wikipedia.org/wiki/Ayahuasca kasutamise kohta noorukite hulgas. Õigupoolest leiavad nad, et
ayahuasca hoiab ära psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamise.
Minu lapsed ei kuritarvitanud kunagi mingeid
aineid. Mitte iial! Teismelised mässavad sellepärast, et nad ei näe mingit
väljapääsu. Aga kui nad saavad transtsendentaalse kogemuse, mis võimaldab neil
kõike läbi näha ja vaadata kaugemale, siis on nad ilmselgelt abi
saanud.
Kas sa näed psühhedeelikumide pahupoolt?
Milliseid hoiatavaid nõuandeid võiksid jagada?
Kui psühhedeelikume andes ei teata, mida tehakse,
on see enesestmõistetavalt hukatuslik. See on ilmselge. Mind huvitab, mis
juhtuks psühhedeelikumidega maailmas, kus neile oleks piiramatu seaduslik
juurdepääs. Kas kogemused muutuksid üha paremaks või kaoks hea mõju aja jooksul
ära?
Kas on midagi, mida sa tead praegu, aga
oleksid soovinud teada siis, kui sellel alal tööle asusid?
Ma soovinuks, et mul oleks olnud rohkem
tegutsemisjõudu ja aega. Usun, et on oluline meeles pidada: aine ise on õpetaja.
Üks peamisi asju, mida ravialusele ütleksin, on see: „Sügav alateadvus teab
paremini kui meie.” Kui patsiendil on küsimus, siis ootaksin, kuni temas vastus
tekib, sest asjaga seotud sügav alateadvus on targem kui meie.
Kuidas sa iseloomustaksid seda, mida
psühhedeelikumid tegelikult teevad?
Kas nad mitte ei koori kihte maha, nagu võib teha
sibulaga? Sa võid istuda ja vaadata, kuidas freudilikud või jungilikud
põhimõtted avalduvad. Siis võid minna üha sügavamale ja sügavamale, kuni mina
lõpuks täielikult lõhustub ja sa ületad selle. Vähemalt nõnda see mulle paistab.
Kas sina ei arva nii?
Täielikult. Öeldakse, et need ained on
alateadvuse suurendajad, mikroskoobid selle vaatamiseks.
Noh, nad kõik võimaldavad sellele juurde pääseda.
Usun, et need ained võiksid olla psühhiaatrite imehead õpetajad.
Kas sa oled kohanud palju psühhiaatreid,
kes on sellega nõustunud?
Tegelikult ma ei tea palju selliseid. Arvan, et
inimesi peletas eemale uimastivastane sõda, hirmutas nende ainete kohtlemine
ebaseaduslikena. Kõik sai pleki külge.
Kuidas mõjus elukutseliste teenistuskäigule
töö jätkamine LSD-ga?
Noh, olen kuulnud, et mõned jätkasid salaja, aga
isiklikult ei tea ma ühtegi. Ma ei arva, et seda teha on hea, sest LSD pole
salajane ravim. Teatud hetkel ei olnud enam võimalik sel teemal isegi avalikult
rääkida. Noh, igatahes ei räägitud. Olen rõõmus, et vähemalt see asi on
viimastel aastatel muutunud.
MÄRKUS
1. Arutelu muusika tähtsuse üle psühhedeelse ravi
seansil, vaata B. Eisner, “Set, setting and matrix,” Journal of Psychoactive
Drugs 29, nr 2 (1997): 213-16. Betty Eisner on tänulik tütrele Maleah
Groverile ja pojale David Eisnerile, et nad aitasid tal töö peatükiga
lõpetada.
Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob "Kõrgem
tarkus".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.