Albert Hofmann
http://en.wikipedia.org/wiki/Albert_Hofmann sündis 11. jaanuaril 1906 Šveitsis Badenis.
Pärast doktorikraadi omandamist 1929. aastal Zürichi ülikoolis
meditsiinilises keemias jätkus tema pikk ja edukas teenistuskäik Baselis firma
Sandoz Pharmaceutical http://www.sandoz.com/ looduslike toodete osakonna uurimistöö juhatajana. Keskendudes
aktiivsete toimeainete eraldamisele teadaolevatest ravimtaimedest, sai
Hofmannist 1930. aastatel maailma juhtiv eriteadlane Claviceps purpurea
(tungaltera) http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_tungaltera ja selle alkaloidide uurimisel. Luues kavakindlalt teisendeid
ühest konkreetsest tungaltera derivaadist - lüsergiinhappest, sünteesis ta 1938.
aastal järjekorras kahekümne viienda ühendi, lüsergiinhappe dietüülamiidi, mille
ta tähistas nimetusega LSD-25 http://en.wikipedia.org/wiki/Lysergic_acid_diethylamide .
Pärast seda, kui loomade peal testimine ei olnud andnud
mingeid märkimisväärseid tulemusi, jättis Hofmann nimetatud konkreetse ühendi
uurimise sinnapaika. Viie aasta pärast koges ta siiski midagi, mida ta hiljem
kirjeldas kui iseäralikku eelaimdust, tajudes vaistlikult, et LSD-s on midagi
enamat, kui ta esialgu oletas. 1943. aasta aprillis sünteesis ta ühendi uuesti
ning neelas töö käigus kogemata tillukese koguse ainet alla, tajudes seejärel
teadvuse põhjalikku muutust. Kolm päeva hiljem, 19. aprillil kordas ta kogemust
kavatsuslikult, võttes sisse 250 mikrogrammi LSD-d.
Järgmise nelja aastakümne jooksul oli Hofmannil
kujuneva psühhedeelse uurimistöö arengus määrava tähtsusega roll. Lisaks väga
olulisele panusele esimestesse LSD-uuringutesse tegi ta ühtlasi veel ühe rabava
avastuse 1950. aastate lõpul, kui tal õnnestus eraldada psühhedeelsete seente
aktiivsed alkaloidid psilotsübiin ja psilotsiin. Nende ühendite kindlaks
määramine legendaarsetes maagilistes seentes oli tema kui oma aja meditsiinilise
keemia juhtiva eriteadlase erakordne saavutus, mille tulemuseks oli teaduslik
läbimurre koos selle kaugeleulatuva mõjuga.
Olles jäänud tarmukaks ja viljakaks ka aastaid
pärast üheksakümnendat sünnipäeva, on Hofmannil olnud psühhedeeliale ja
filosoofiale hindamatu mõju. Lisaks paljudele laboratoorsetele avastustele on ta
kirjutanud arvukalt teaduslikke artikleid ja mitmekesise valiku raamatuid,
millest kõige tähelepanuväärsemad on „LSD - mein Sorgenkind”; „The Road to
Eleusis” (kaasautoriteks R. Gordon Wasson ja Carl A. P. Ruck), „The Botany and
Chemistry of Hallucinogens” (kaasautoriks Richard Evans Schultes) ja „Plants of
the Gods: Origins of Hallucinogenic Use” (kaasautoriks Richard Evans
Schultes).
_______________
2 peatükk
Albert Hofmann
Molekulidest müsteeriumini: psühhedeelia,
loodusmaailm ja teispoolsus
Pärast seda, kui olin avastanud lüsergiinhappe
dietüülamiidi toime, ja isegi veel enne, kui oma uuringuid alustasime, teadsin,
et see aine võiks olla psühhiaatriale oluline. Osalesin ühes esimeses
teaduslikus katses ja võtsin laboratooriumis sisse väikese annuse LSD-d. Minule
oli see kohutav kogemus. Kõik laboriseadmed, ringi jooksvad ning küsimusi
esitavad ja teste tegevad inimesed moodustasid kokku täieliku põrgu.
Olin Hieronymous Boschi http://en.wikipedia.org/wiki/Hieronymus_Bosch maailmas koos kohutavate masinate ja valgetes kitlites inimestega
kõikjal ümberringi. Ma ei suutnud mõista, mida nad seal teevad ja mis
laboratooriumis toimub.
Aimasin, et LSD puhul peab kasutama mingit teist
lähenemisviisi. Selle teadusliku katse käigus tundsin, et LSD mõju all üritas
miski minus olla õnnelik, kuid ei suutnud. See oli tunne - just nagu mingis
unenäos -, mis ei suutnud üles tulla segaduse tõttu, mida põhjustas kohutav
testimiskeskkond.
Mõistsin, et pean üritama seda tundmust sootuks
teistsugustes oludes uuesti saavutada. Koos ühe saksa kirjanikust sõbraga oli
mul veel üks LSD-seanss, seekord oma kodus. Mu naine oli meie kodu selleks
seansiks valmis seadnud, kasutades kauneid lilli ja puuvilju ning veidi
viirukit. Ma ei võtnud suurt annust, ainult viiskümmend mikrogrammi. Mul oli
kena kogemus, mis polnud väga sügav, aga oli lihtsalt läbinisti ilus. Enda
meelest olin kaugel Põhja-Aafrikas Marokos. Ma polnud seal varem viibinud, kuid
mul oli tunne, et see on Maroko. Nägin kaameleid ja kõiki neid beduiine ning
tõeliselt vapustavat maastikku. See, mida läbi elasin, oli nagu muinasjutt.
Sellest kogemusest õppisin, kui tähtis on ümbruskond. Sain teada, et töötades
niisuguste ainetega nagu LSD, peab alati häälestusele ja oludele tähelepanu
pöörama.
Kas usud, et on võimalik taastada
psühhedeelne uurimistöö kui väärikas teadusvaldkond?
Leidub mitmeid häid märke. Pärast aastaid kestnud
vaikust on lõpuks Šveitsis ja Saksamaal ning samuti Ameerika Ühendriikides mõned
uued uuringud korraldatud. Teadvusuuringute Euroopa kolleegium (The European
College for the Study of Consciousness) pidas Heidelbergis kokkutuleku ja seal
oli hulk häid ettekandeid. Heidelbergis oli mul meeldiv kohtumine Rick
Dobliniga http://www.maps.org/about/staff/ multidistsiplinaarsest psühhedeelsete uuringute ühingust ja
professor David E. Nicholsiga http://en.wikipedia.org/wiki/David_E._Nichols Heffteri uurimisinstituudist. Mõlemad organisatsioonid teevad head
tööd. Nende lähenemisviis paistab olevat sootuks teistsugune kui mõnedel nende
eelkäijatel mitu aastakümmet tagasi.
Kas sa viitad Timothy
Learyle?
Jah. Kui Timothy Leary http://en.wikipedia.org/wiki/Timothy_Leary palju aastaid tagasi Šveitsis elas, käis ta mul külas. Ta oli
taibukas ja üsna võluv mees. Meie vestlused pakkusid mulle väga suurt rõõmu.
Kahjuks oli tal ka liiga suur tähelepanuvajadus. Ta nautis oma väljakutsuvust
ning see nihutas huvi oluliselt teemalt kõrvale. See on kahetsusväärne, kuid
psühhedeelikumid muutusid paljudeks aastateks tabuks. Loodetavasti ei kordu
1960. aastate probleemid edaspidi.
Milline mõju on psühhedeelikumidel olnud
psühhiaatriale?
Varsti pärast LSD avastamist tõdeti, et sellel on
psühhoanalüüsile ja psühhiaatriale suur väärtus. Selle tarvitamist ei vaadeldud
kui põgenemist. Tegemist oli tolle aja väga tähtsa avastusega ning
viieteistkümne aasta jooksul sai seda psühhiaatrilises ravis ja teaduslikes
inimuuringutes seaduslikult kasutada. Sel perioodil tarvitati preparaati
Delysid® - nimi, mille ma LSD-le andsin - turvaliselt ning see oli erialases
kirjanduses tuhandete publikatsioonide teema. Tegelikult olid minu juures
hiljuti külalised Albert Hofmanni nimelisest fondist. Nende kätte andsin kogu
originaaldokumentatsiooni, mis oli olnud hoiul firmas Sandoz Laboratories.
Esialgne tegevus on ulatuslikult dokumenteeritud ning see näitab, kui hästi
LSD-uurimistöö edenes, kuni ainest 1960. aastatel uimastivaldkonna osa sai.
Niisiis muudeti LSD, mis algselt kuulus terapeutilisse farmakopöasse,
paratamatult ebaseaduslikuks tänavakaubaks. Niisuguse maine tõttu muutus aine
meditsiinile kättesaamatuks ja uurimistöö, mis enne oli olnud väga avalik,
lõpetati. Nüüd näib, et see uurimistöö võib uuesti alata. Paistab, et
tervishoiuametnikud on niisuguste uuringute tähtsust tunnistanud, ning nõnda
siis loodan, et viimaks saab keelamine läbi ja meditsiinis võidakse naasta selle
juurde, mis üle kolmekümne aasta tagasi lõpetama sunniti.
Millised soovitused annaksid sa praegustele
uurijatele, kes tahaksid töötada psühhedeelikumidega?
Kui Sandoz preparaati Delysid® seaduslikult tarnis,
siis oli sellega kaasas väike brošüür, mis seletas, et ravimit võib kasutada
abiks psühhoanalüüsis ja psühhoteraapias ning samuti sobib see psühhiaatritele
endile vahendiks, millega erakordseid meeleseisundeid kogeda. Pakile lisatud
juhendis oli eraldi rõhutatud, et psühhiaater, kes on huvitatud perparaadi
Delysid® tarvitamisest oma töös, peaks seda esmalt enda peal
testima
Niisiis tundsid sa: on oluline, et
psühhiaatril oleks isiklik psühhedeelikumikogemus?
Jaa. Enne kui psühhedeelikumi saab kasutada
kliinilises töös, peab psühhiaater päris kindlasti seda ise võtma. Juba kõige
esimestes teatistes ja juhendites oli seda selgelt öeldud. See on äärmiselt
tähtis ka tänapäeval.
Kas on õppetunde, mida saame minevikult üle
võtta, ja mida peaksime tähele panema, et varasemad vead tulevikus ei
korduks?
Jah. Kui oleks võimalik psühhedeelikumide ebaõige
tarvitamine peatada, siis, ma arvan, saaks neid valmistada ja tarnida
meditsiiniliseks kasutamiseks. Aga nii kaua, kui psühhedeelikume üha vääriti
mõistetakse ja valesti tarvitatakse - proovitakse kui naudingut pakkuvaid
farmakone ega suudeta hinnata väga sügavaid psüühilisi kogemusi, mida sellised
ained võivad esile kutsuda -, on nende meditsiiniline kasutamine takistatud.
Psühhedeelikumide tarvitamine tänaval on olnud probleemiks üle kolmekümne aasta,
kuna neid aineid mõistetakse vääriti ja nii võivad juhtuda õnnetused. Seetõttu
on tervishoiuametnikel raske oma poliitikat muuta ja psühhedeelikume meditsiini
lubada. Kuigi ametnikke peaks olema võimalik veenda, et vastutustundlikes kätes
toimuks psühhedeelikumide proovimine turvaliselt, teeb nende levimine tänaval
tervishoiuametnikele nõustumise üha väga raskeks.
Paistab, et teismelised on hakanud taas
huvi tundma LSD, MDMA ja teiste psühhoaktiivsete ainete vastu. Parajasti levib
reivinähtus: noored inimesed võtavad psühhedeelikume ja tantsivad terve öö. Miks
on niisugused kogemused teismelistele külgetõmbavad ja kuidas peaksime
reageerima sellele, mida nad teevad?
Meie aja väga tõsine probleem on see, et elul ei
ole enam vaimset alust. Kirik pole oma õpetusega enam veenev. Ometi vajavad
inimesed elule sügavat vaimset vundamenti. Minevikus rajati see heaks kiidetud
usulistele tõekspidamistele. Tänapäeval on niisugustel uskumustel jõudu vähem.
Me ei suuda uskuda asjadesse, mille kohta teame, et need ei ole võimalikud, pole
tegelikud. Peame minema edasi, toetudes sellele, mida teame ja võime kogeda.
Selle abil peab inimene leidma sissepääsu vaimsesse maailma. Kuna paljud noored
inimesed üritavad saada tähendusrikkaid kogemusi, siis otsivad nad seda, mis on
materiaalse maailma vastand. Mitte kõik noored inimesed ei igatse raha ja võimu.
Mõned püüavad saavutada õnne ja rahulolu, mis tuleneb vaimsest maailmast. Nad
otsivad, kuid leidub väga vähe usaldusväärseid lubatud teid. Üks tee, mis on
noortele inimestele üha saadaval, on muidugi psühhedeelikumide oma.
Niisugused noored inimesed tunnevad vajadust oma
silmi avada. Taju uksed tuleb lahti teha. See tähendab, et need noored inimesed
peavad õppima omaenda kogemusest, nägemaks maailma, nagu see oli enne, kui
inimolendid siinsel planeedil välja arenesid. See, et inimesed elavad linnades,
metropolides, kus kõik tundub surnud, on tänapäeval tõsine probleem. Inimeste
loodud materiaalses maailmas ei ole mingit tõelist elu. See kustub ja
kaob.
Annaksin noortele inimestele nõu minna välja
maakohta, minna niidule, aeda, metsa. Niisugused paigad esindavad loodusmaailma,
kuhu olemuslikult kuulume. Me oleme elu ringkäigu lahutamatu osa. Noortel
inimestel on vaja avada silmad ja näha maa pruune ja rohelisi toone ning
valgust, mis on looduse tuum. Noored peavad saama elu ringkäigust teadlikuks ja
mõistma, et inimese ja looduse vahelise suhte ilu ning sügavat tähendust on
võimalik põhjani kogeda.
Millal sa esimest korda looduse nägemusliku
mõistmiseni jõudsid?
Kui olin väike poiss, siis oli mul palju võimalusi
maal ringi jalutada. Mul olid loodusega sügavad nägemuslikud kohtumised ja see
oli kaua aega enne esimesi katseid LSD-ga. Õigupoolest meenutasid minu esimesed
LSD-kogemused neid algseid salapäraseid läbielamisi, mis mul olid lapsena olnud
looduses. Niisiis näed sa, et on täiesti võimalik saada selliseid kogemusi ilma
psühhoaktiivsete aineteta. Kuid paljud inimesed on takistatud, ilma sünnipärase
võimeta ilu tajuda ning selleks et tekiks nägemuslik looduskogemus, võivad nad
vajada psühhedeelikume.
Kuidas on võimalik sobitada nägemuslik
kogemus religiooni ja teadusliku tõega?
Oluline on saada vahetu kogemus. Aldous
Huxley http://en.wikipedia.org/wiki/Aldous_Huxley õpetas meid mitte uskuma lihtsalt sõnu, vaid ise kogemust hankima.
See on see, miks mitmesugused religioonivormid ei ole enam kohased. Need
kujutavad endast lihtsalt sõnu ilma vahetu läbielamiseta selle kohta, mida sõnad
väljendavad. Praegu asub inimene arenguastmel, kus tänu teaduslikule
uurimistööle materiaalses maailmas on salvestatud tohutul hulgal teadmisi. Need
on olulised teadmised, kuid need tuleb tervikuks ühendada. See, mille teadus on
päevavalgele toonud, on täiesti tõene. Kuid see on ainult üks meie olemasolu
osi, üks külgi, nimelt materiaalse maailma pool.
Meil on keha ja me teame, et mateeria vananeb ning
muutub. Niisiis sellepärast, et meil on keha, peame surema. Teisest küljest on
vaimne maailm muidugi igavene, kuid ainult niivõrd, kuivõrd see eksisteerib
hetkes. On oluline, et mõistaksime tohutut erinevust oma elu kahe külje vahel.
Materiaalne maailm on meie keha maailm ning selles on inimene teinud kõik
teaduslikud ja tehnoloogilised avastused. Kuid teadus ja tehnoloogia tuginevad
loodusseadustele ning materiaalne maailm on ainult vaimse
avaldumisviis.
Kui püüame midagi nähtavaks teha, siis peame
kasutama materiaalset maailma. Et sina ja mina saaksime teineteisega rääkida,
selleks peavad meil olema keel, õhk ja nõnda edasi. Kõik see on pärit
materiaalsest keskkonnast. Vaimsete asjade kohta lugedes on meil tegemist ainult
sõnadega. Meil peab aga olema ka vahetu vaimne kogemus. See toimub ainult nõnda,
et avame oma mõistuse ja kõik oma meeled. Taju uksed on vaja puhastada. Kui
kogemus ei tule sundimatult, iseseisvalt, siis võime kasutada seda, mida Aldous
Huxley nimetas „VÄLJA TEENIMATA” armuks. See võib võtta psühhedeelikumide vormi
või ehk tulla selliste õpetuste abil nagu jooga ja meditatsioon. Kuid kõige
tähtsam on see, et meil oleks isiklik vaimne kogemus. Pole tarvis sõnu,
uskumusi, vaid „kogemust”.
Kui heita pilk tulevikku, siis kas sa näed
ette, et euroameerika kultuuris võiks psühhedeelikumidel olla heaks kiidetud
roll?
Täiesti! Olen veendunud, et psühhedeelikumide
olulisust hakatakse vääriliselt hindama. Teerada selleni läheb psühhiaatria
kaudu, kuid mitte Freudi psühhoanalüütilise ning kaasaegse bioloogilise
psühhiaatria kaudu, mis on oma ulatuselt piiratud. Pigem toimub see
transpersonaalse psühhiaatria vahendusel. Transpersonaalne vaatenurk võtab
arvesse materiaalse ja vaimse maailma. See tunnistab, et oleme samaaegselt
mõlema maailma osa. Transpersonaalse psühhiaatria vaadete süsteemiga käib kokku
see, et avame oma taju uksed. Transpersonaalne psühhiaatria üritab meile anda
vaimsesse maailma sissepääsemise õpetuse. See sobib täpselt kokku
psühhedeelikumide abil saadud tulemusega: virgutab tundeid, avab taju isiklikule
kogemusele. Sellest, kuidas niisugune nähtus mõjutab meie olemasolu materiaalses
maailmas, on võimalik aru saada teadusliku uurimistöö abil ning seda, kuidas
saame neid teadmisi oma vaimse minaga ühendada, on võimalik saavutada
transpersonaalsel teel.
Sa oled üle elanud kaks maailmasõda ja
külma sõja. Kui vaatad ettepoole, inimkonna tulevikku, kas oled siis lootusrikas
või mitte?
Vaatan lootusrikkalt kaugema tuleviku poole, kuid
lähemale tulevikule mõtlen kohutavalt pessimistlikult. Usun, et see, mis toimub
materiaalses maailmas, on inimkonna vaimse seisundi peegeldus. Kardan, et mitmel
pool maakeral juhtub palju kohutavaid asju, sest inimkond on vaimses kriisis.
Aga ma loodan, et aja jooksul hakkab inimsugu lõpuks õppima seda, mida ta õppima
peab. Hiljuti lugesin uuesti Aldous Huxley 1959. aastal San Franciscos peetud
loengute kogumikku „The Human Situation”. Sealt saab lugeda kõigest, mis meile
tänapäeval huvi pakub ja muret valmistab: ego, teadvuse ja inimkonna ellujäämise
kohta. Ma soovitaksin seda hea meelega.
Mida võime õppida niinimetatud
primitiivsetelt kultuuridelt, kus psühhedeelseid aineid kasutatakse usulises
tegevuses?
Kõige tähtsam asi on see, et neis tarvitatakse
psühhedeelikume vaimses taustsüsteemis, aga meie omas mitte. Peame neilt õppima,
peame kindlaks määrama õige institutsiooni, leidma uusi kasutamisvõimalusi. Ma
kujutlen, et looduslikus ümbruses on ehk võimalik luua psühhedeelikumide
kasutamiseks meditatsioonikeskusi, kus õpetajad võiksid saada kogemusi ja
väljaõppe, et neist tuleksid asjatundjad. Arvan, et see on saavutatav, kuid
esmajoones peavad psühhedeelikumid meditsiinile, eelkõige psühhiaatriale,
kättesaadavaks muutuma. Selle järel peaksid nende kasutamisvõimaluse saama
näiteks eespool nimetatud vaimsed keskused. Kõike, mida meil on vaja teada,
võime õppida sellest, kuidas loodusrahvad tarvitavad psühhedeelikume kui
sakramente vaimses taustsüsteemis. On vaja niisuguseid keskusi, aga on vaja ka
psühhiaatreid. Need psühhiaatrid peavad saama meie aja šamaanideks. Ma mõtlen,
et siis oleme valmis liikuma edasi vastava psühhofarmakopöa poole.
1960. aastatel tekitasid LSD ja teised
psühhedeelikumid hirmu paljudes inimestes, nende hulgas ka psühhiaatrites. Miks
see niimoodi juhtus?
Nad ei kasutanud psühhedeelikume õigel moel ja neil
ei olnud sobivaid tingimusi. Nõnda siis ei olnud nad piisavalt valmistunud.
Psühhedeelikumid võimaldavad väärtusliku ja sügava kogemuse sel juhul, kui neid
tarvitatakse õigesti. Aga tuleb meeles pidada, et mida võimsam on tööriist, seda
suurem on avarii tekkimise oht, kui tööriista tarvitatakse vääralt. 1960.
aastatel oli paraku palju juhtumeid, kus psühhedeelikumide vale kasutamine kahju
põhjustas. On tõsine tragöödia, et neid väärtuslikke medikamente ei ole mitte
alati austatud ega mõistetud. Niisiis hakati psühhedeelikume kartma ning need
võeti vastutustundlike uurijate ja psühhiaatrite käest ära. See oli meditsiini,
eelkõige psühhiaatria, samuti inimkonna ränk kaotus. Loodetavasti ei ole liiga
hilja vigadest õppida ning näidata õiget ja aupaklikku viisi, kuidas
psühhedeelikume peaks tarvitama.
Märkus
1. 1950. aastate alguses hakkas Sandoz koguma
LSD ja psilotsübiiniga seotud artikleid kui osa Albert Hofmanni tööst nende
ainetega. Peaaegu kolmekümne viie aasta jooksul kogus Sandoz kokku rohkem kui
tuhat dokumenti: LSD-d ja psilotsübiini puudutavad teadusartiklid alates 1940.
aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni, mõned tudengite väitekirjad,
ajalehtede väljalõiked ja teised haruldased tekstid. 1990. aastate keskel anti
see kollektsioon üle Albert Hofmanni nimelisele fondile ning 1990. aastate lõpul
alustati koostööd multidistsiplinaarse psühhedeelsete uuringute ühingu ja
Heffteri uurimisinstituudiga, et luua nende dokumentide digitaalne register.
Suuresti tänu internetilehekülje Erowid esindajatele sai 2002. aastal valmis
kogu kollektsiooni digitaalne loend. Selle võib leida internetileheküljelt
Erowid http://www.erowid.org/ .
Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob "Kõrgem
tarkus".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.