Inimese funktsiooni jõud ja teadvustatus

         Iga funktsioon ilmneb inimese informatsioonilises süsteemis erinevalt, sõltuvalt tema informatsioonilise metabolismi tüübist. Sotsioonika vaatevinklist need iseärasused funktsioonide töös erinevad kahes põhisuunas:

 

      - funktsiooni jõud;

 

      - funktsiooni teadvustatus.

 

Teades informatsioonilise metabolismi tüüpi, kuhu kuulub inimene, võib öelda millised funktsioonid on tal tugevad, aga millised on nõrgad, millised on paremini, aga millised on halvemini teadvustatavad.

 

Mis on siis tugevad ja nõrgad funktsioonid, millepoolest nad teineteisest erinevad? Oma raamatus „Psühholoogilised tüübid“ C.G. Jung on kirjutanud: "Nagu näitab kogemus, peaaegu võimatu on ebasoodsate üldiste tingimuste tõttu, et keegi arendaks üheaegselt kõiki oma psüühilisi funktsioone. Juba sotsiaalsed nõuded viivad selleni, et inimene kõigepealt ning rohkem diferentseerib (arendab) oma seda funktsiooni, mille suhtes on tal kas anne looduse poolt, või mis annab talle kõige ilmsemaid reaalseid vahendeid sotsiaalse edu saavutamiseks. Väga sageli, peaaegu regulaarselt, inimene rohkem või vähem tervenisti samastab end funktsiooniga, mis asub kõige soodsamates oludes ning seepärast on eriti arenenud. Nii moodustuvad psühholoogilised tüübid".

 

Teiste sõnadega, just tugevad funktsioonid määravad inimese psühholoogilist tüüpi. Teatud mõttes näitavad nad seda, kes me oleme siinses maailmas, mida toome maailmale, milliseid meie omadusi me võime kasutada rohkem kui teisi, mida me kõige paremini mõistame, kus otsida meie talentide alasid. Sotsioonikas on üks vana diagnostiline küsimus: „Palun, tuletage meelde, mida te suudate teha kaua-kaua ja sealjuures mitte väsida“. See saabki olema teie kõige tugevama funktsiooni ala. Isegi, kui me selle „teha“ all mõistame mitte midagi tegemist, vaid, näiteks, unistamine. Aga see pole ju sugugi halb ning kõneleb meie intuitsioonist, kui tugevast funktsioonist.

 

Kuidas siiski mõista, mida tähendavad „tugevad funktsioonid“ ning eristada neid nõrkadest? Jungi poolne määratlus on siin üsna laialivalguv, seda on raske eksimatult tõlgendada. See on seotud sellega, et Jung vaid kompas uusi mõisteid, püüdis klassifitseerida seda, mis polnud varem kellegi poolt kirjeldatud. Ja töö käis alles XIX - XX sajandi vahetusel. Seda kõike oli siis raske seletada. Jätkates Jungi poolt alustatut ning lähenedes tema poolt sisseviidud mõistetele informatsioonilise metabolismi teooria vaatevinklist, А. Augustinavičiute on jõudnud järgnevatele järeldusele.

 

Funktsiooni jõud määratletakse informatsioonimahuga mida see võib töödelda.

 

Sotsioonikaalased uuringud näitavad, et kõige suurem informatsioonihulk koguneb neil funktsioonidel, kus looduse poolt on meile antud informatsioonikanalite suurim läbilaskevõime. Just nimelt nendes valdkondades, kus meil on kõige suurem informatsioonimaht, me olemegi tugevad, suudame täiuslikumalt hinnata situatsioone, arvestada rohkem fakte, teha õigemaid järeldusi. Siin on meid raskem segadusse ajada, siin on meil ka laiem silmaring, ning me kogume informatsiooni tugevate funktsioonide alade lõikes hirmuta, meeleldi, kergelt. Mõne aja pärast osutume ekspertideks nendel aladel, võime ka teisi kritiseerida.

 

Aga mida siis teha nõrkade funktsioonidega? Jung kirjutas: "… üks või mitu funktsiooni paratamatult jäävad arengus maha. Seepärast neid võib sobival viisil iseloomustada kui "mittetäisväärtuslikud", ning sealjuures psühholoogilises, aga mitte psühhopatoloogilises mõttes, kuna need mahajäänud funktsioonid pole üldsegi haiglaslikud, vaid on maha jäänud, võrreldes funktsiooniga, mis asetseb soodustingimustes".

 

Sotsioonika keeles see näeb välja nii: nõrkadele funktsioonidele on meile eraldatud väiksema võimsusega kanalid, seepärast, nõrgad funktsioonid töötlevad vähem informatsiooni, võrreldes tugevatega. Milles ilmneb nende nõrkus? Mittetäielik informatsioon on tavaliselt ka mittepiisavalt usaldatav. Võttes vastu otsuseid, mis on seotud nõrkade funktsioonide töötlemise aladega, me sagedamini teeme vigu ning oleme sunnitud pöörduma abi ja nõuete järele. Selles pole midagi hirmsat või alavääristavat. Kuna meil on ka tugevaid funktsioone, siis me ju omakorda võime anda nõu oma nende tugevate funktsioonide kohaselt.

 

Informatsioonimahtu, mida töötlevad tugevad funktsioonid, jätkub inimesele nii omaenda vajadusteks, kui ka edastamiseks teistele inimestele, ühiskonnale. Samal ajal, kui nõrgad funktsioonid töötlevad suhteliselt väikest informatsioonihulka. Nõrkade funktsioonide poolt väljastatud toodangu kvaliteet on madalam. Selline toodang võib harva huvitada ümbritsevaid, kuna ühiskonnas leiduvad alati inimesi sarnaste, kuid tugevate funktsioonidega.

 

Vaatleme, kuidas ilmneb funktsioonijõud suheteloogika (valge loogika) näitel. Kui inimesel on see funktsioon tugev, siis ta kergesti mõistab erinevaid reegleid, seadusi, tal on kerge õppida matemaatikat ja keeli, töötada dokumentidega, toimetada tekste. Aga inimesele, kellel on suheteloogika funktsioon nõrk, parem mitte valida tööks nimetatuid tegevusliike. Sel juhul inimese tugevaks funktsiooniks on eetika ning tema talenti tuleb arendada eetika valdkonnas.

 

Kas inimesel on vajadus nõrkade funktsioonide järele? Jah. Ta võib neid kasutada oma isiklikeks otstarbeks. Nõrkade funktsioonide lõikes informatsiooni piisab täielikult igapäevaseks eluks. Mõnikord arvatakse, et koormust nõrkade funktsioonide lõikes tuleks täielikult kanda teiste inimeste õlgadele. Sellist nõrkade funktsioonide tõlgendust võib sageli kohata nende seas, kes on ebapiisavalt tuttav sotsioonikaga. Kuid see on vale ning laskumine äärmustesse. Vajalikud iseteenindamise oskused võib iga inimene omandada ka nõrkade funktsioonide kohaselt, seepärast täiesti reaalselt on omandada neid sellises mahus, mida nõuavad tavalised igapäevased toimingud.

 

Tugevaid funktsioone kasutatakse mitte ainult omaenda vajadusteks, vaid neid jätkub ka informatsiooni edastamiseks teistele inimestele: kutsealases ning teistes koostegevustes kogemuse edastamiseks, lähedaste toetuseks. Meie tugevate funktsioonide toodang on vajalik ühiskonnale ning meil on õigus saada selle eest vastutasu.

 

Nõrku funktsioone on otstarbekohasem kasutada omaenda tarbeks, loobudes nende funktsioonide arvelt abi osutamisest teistele inimestele, kuna siin on suur eksimiste ning seega teiste inimeste altvedamise tõenäosus. Kuid omandada nende kohaselt vajaliku teadmiste ning oskuste miinimumi on igale ühele jõukohane.

 

Tuleb meeles pidada, et funktsiooni jõudu, või "infokanali läbilaskevõimet", on võimalik määrata vaid võrreldes tema enda vastasfunktsiooniga. Sotsioonikas võrreldakse funktsioone paariviisiliselt (dihhotoomiate kaupa), ehk mis on inimesel tugevam:

 

      - loogika või eetika;

 

      - intuitsioon või sensoorika.

 

Kõne all on vaid suhteline ülekaal ühe ja sama inimese psüühika piires. Sealjuures me ei tee võrdlust teiste inimestega.

 

Mõnikord meile tundub, et mingi funktsioon on inimesel tugev, kuna ta teistest paremini käsitleb antud informatsiooni. Kuid sealjuures me ei tea, kas ta on palju õppinud ning seega arendas seda funktsiooni või on ta tugev looduse poolt. Seni, kui me ei tee seda kindlaks, me ei suuda õigesti määrata tema tüüpi. Väga sageli algajad sotsioonikud siin eksivad.

 

Näide. Sotsioonik määrab infotehnoloogia ala lõpetanud programmeerija informatsioonilise metabolismi tüübi. Viimase kõnes kõlavad andmebaasid, programmeerimiskeeled. Vaimustatud sellise "valge loogika" kõnepruukiga, sotsioonik teeb järelduse: loogika on uuritava tugev funktsioon. Kahtlemata, antud juhul valge loogika infokanal on täidetud väga hästi, töötleb ja laseb läbi suurt infohulka, tunduvalt rohkem, kui inimestel, kellel pole sellist head haridust. Kuid siin tuleb öelda: "Seis, aga kuidas on lugu eetikaga?" Tuletame meelde kogu intervjueerimise kulgu, ning selgub, et kogu selle aja vältel ta mitte ainult ei kuulnud, vaid ka nägi, kui kergelt ja sundimatult klient loob suhteid inimestega. Talle pakub naudingut leida lähenemine mistahes inimesele. Tugevad funktsioonid ilmnevad tavaliselt lihtsalt ja loomulikult, tuleb lihtsalt nii välja ja kogu lugu. Selles on inimesel kindlustunne. Aga nõrga, isegi väga hästi arendatud funktsiooni kohaselt, võib näha mõningat pinget, kramplikkust, siin sageli võib kohata ka õigustusi. Näiteks, see klient hoobeldes veidi oma infotehnoloogiaalase haridusega, samas ka õigustas: "... kõik minu sõbrad on infotehnoloogid, kuidas siis mina sellest pean kõrvale jääma?".

 

Funktsioonide jõudu võib määrata vaid võrdluses sama inimese teiste funktsioonidega.

 

Nõrgad funktsioonid on seepärast ka nõrgad, et jäävad maha meie tugevatest funktsioonidest. Kuidas mõnele ka ei tunduks, kuid see on harmoonilisuse ainus võimalus. Võib arendada nii ühte kui ka teisi funktsioone, kasvatades üldist infovahetusemahtu. Ja siis absoluutse suuruse kohaselt meie nõrgad funktsioonid võivad lihtsalt edestada kellegi teise inimese tugevaid funktsioone. Kuid meie tugevad sealjuures osutuvad veelgi tugevamateks.

 

See, kes on tuttav sotsioonikaga vaid pealiskaudselt, sageli ei mõista, et erinevus tugevate ja nõrkade funktsioonide vahel on tegelikult üsna väike. Kõneledes tugevatest ja nõrkadest funktsioonidest, sotsioonika ei väida, et nõrku funktsioone peaaegu et pole olemas või on nad tugevatest oluliselt nõrgemad. Harmooniliselt arenenud inimesel suhe tugevate ja nõrkade funktsioonide vahel moodustab umbes 60:40, mis meenutab "kuldset lõiget" protsentuaalset suhet (umbes 62:38) ning täiel määral võib sellele vastata.

 

Kui inimesel nõrgad funktsioonid on niivõrd nõrgad, et see torkab silma, siis kõne all parimal juhul on isiksuse arenguga seotud probleemid, iseloomu aktsentuatsioonid [1], aga suurte häirete puhul, – patoloogia. Psühholoogiast me teame, et aktsentuatsioonid on märgatavad, nad meenutavad "mõhku" inimese iseloomus, ning selle "mõhuga" ta sageli "jääb kinni" inimeste, situatsioonide ja olude taha. Kõik see üsna tugevalt segab tema elu ning segab ümbritsevaid temaga suhtlemisel.

 

See suhe on märgatav kõigepealt inimesele endale, võimalik, et ka tema lähedastele. Erksalt ilmneb see stressisituatsioonides, kuid tavaelus mittespetsialistidele pole praktiliselt nähtav.

 

Kas sotsioonika piirab inimeste võimalusi, "keelates" neil tegutseda nõrkade funktsioonide kohaselt. Muidugi mitte. Tundes või mitte tundes sotsioonikat, igal ühel on vabadus valida enda jaoks selliseid tegevusi mida ta soovib. Sotsioonika vaid aitab vastata küsimustele: millele on meil kergem toetuda? Mis tagab meile kindlama informatsiooni? Kuidas muuta oma elu kergemaks ning sealjuures edukamaks? Kas see on võimalik?

 

Psühholoogid täheldavad, et erinevates situatsioonides inimene võib toetuda ühele kahest elu põhistrateegiale:

 

      - püüe saavutada edu;

 

      - püüe vältida ebaõnnestumisi.

 

Millist neist on parem enda puhul valida?

 

Tavaliselt see, millest me mõtleme, ka täitub. Mõtleme edust, – saavutame edu. Mõtleme ebaõnnestumistest (isegi sellest kuidas neid vältida), – saavutame ebaõnnestumisi. Seepärast, peavad psühholoogid parimaks edusaavutamise motivatsiooni. Kui me oleme häälestatud edule ning liigume päevast päeva selle suunas, peame seda meeles, kogume sammhaaval selle koostisosi, rajame sellele oma teed, usinalt tegutseme, – siis edu varem või hiljem saabub. Seda me sageli näeme inimeste elulugudes, kes on saavutanud oma elus midagi väärtuslikku. Mõeldes edule me lähendame edu. Nii tunnetab inimene end realiseerituna. Motivatsiooni puudumisel või sooviga olla "nagu kõik", me muutumegi nagu kõik, või lihtsalt ei kellekski.

 

Kas ebaedu vältimine on täiesti kasutu strateegia? Ei, see on meile samuti vajalik. Kõne all on mitte enesekapseldamine, kõigi vältimine mis on tavatu, kuid ettevaatlikkusest ei tohi samuti unustada. Vastasel juhul elu kujuneb järelemõtlematuks, ning siis on lihtne kaotada oma kõike saavutusi jõudmata tulemuseni. Nõutav ettevaatlikkus on vajalik.

 

Tuleb nii välja, et need mõlemad strateegiad on vajalikud igale inimesele, vastasel juhul ta ei saavuta edu, vaid elab üle ebaõnnestumisi. Kuidas siis valida vajalik strateegia? Psühholoogid soovitavad neid mõlemaid strateegiaid, sealjuures suuremat rõhku asetada edu saavutamisele. Sotsioonika täpsustab: elu harmoniseerimise vaatevinklist on parem kui nad oleksid "kuldse lõike" proportsioonis.

 

Sotsioonika aitab muuta need soovitused konkreetsemateks. Jälgides tugevate ning nõrkade funktsioonide tööd, võib märgata, et edu saavutamist võib püüelda tugevate funktsioonide kaudu: nii on see kergem, kui ka tulemuslikum. Siin on suur võimalus, ilmutades oma talenti, edestada teisi inimesi. Siin inimene on vastupidav, võib väsimatult kaua tegutseda, mis ei ole vähetähtis edu saavutamiseks. Siin inimene täpsemalt püstitab eesmärke ning valib sobivamaid vahendeid nende saavutamiseks. Siin inimene ei karda kriitikat ja kui isegi teeb vigu, siis see ei vähenda tema enesekindlust, ta lihtsalt otsib uusi lähenemisi püstitatud ülesannete saavutamiseks, parandab vigu ning leiab loomingulisi lahendeid, mis muudavad tulemust veelgi efektiivsemaks.

 

Aga nõrgad funktsioonid ütlevad meile ette, kus me võiksime eksida. Ettevaatlikkus igas asjas pole liiast, seepärast on parem varakult läbi mõelda, kus meid võib odata ebaõnn. Kõige tõenäolisem on see nõrkade funktsioonide ala. Siin tulebki varakult end kindlustada. Nõrkadel funktsioonidel kõige sagedamini koonduvad hirmud, kahtlused, süü- ja alaväärsuskompleksid, liigne usaldus teiste arvamuste suhtes või, vastupidi, informatsioonivastane suletus.

 

Kuidas on parem kindlustada end nõrkade funktsioonide kohaselt? Võib kaasata partnerit, kellel need funktsioonid on tugevad. Võib vähemal määral laiendada tegevust nõrkade funktsioonide suunas. Vajadusel võib mingi osa ajast tegutseda nõrkade funktsioonide kohaselt, korralikult tundma õppida ainet ning treenida vajalikud oskused, saavutades sealjuures vajalikke kogemusi, kuid mitte unustada nende nõrkusi. See toob kaasa küll vähem töörõõmu. Lõppudelõpuks võib läbida psühholoogilisi treeninguid, et löögid enesearmastuse pihta, mis on vältimatud töös nõrkade funktsioonidega, ei traumeeriks märkimisväärselt meie psüühikat.

 

Oskuslikul lähenemisel võib isegi suunata nõrgad funktsioonid oma kasuks. Kuidas seda teha?

 

      - Kõigepealt mitte unustada, et funktsioonide nõrkus on hinnatav vaid võrdluses meie endi tugevate

        funktsioonidega, ja see sugugi ei sunni meid olema teistest nõrgemad.

 

      - Mõista, milles nimelt seisneb nende funktsioonide nõrkus, milline informatsioon tekitab tavaliselt meile

        raskusi. Sellega tuleb elus lihtsalt arvestada, et mitte laskuda ebameeldivustesse ettevaatamatuse tõttu.

 

      - Õppida tundma mida ütlevad ette meile need funktsioonid? Võib olla meis kõnelevad harjumuspärased

        hirmud? Siis tuleb neid läbi töötada, lahendada probleeme. Aga võib olla vastupidi, me liialt kiirustame end.

        Siis on teine strateegia: tuleb ringi vaadata, hinnata oma ressursse. Vastasel juhul meil jääb puudu

        energiast tõesti tähtsate saavutuste jaoks.

 

      - Lõpuks mitte vähem tähtis. Tänu meie nõrkadele funktsioonidele, me võime mõista teisi inimesi, tunnetada

        nende nõrkusi, ka neil on aegajalt hirm ning samuti jääb jõust puudu. Selline lähenemine aitab kaasa

        paremale teineteise mõistmisele ning kõrvaldab paljud probleemid.   

Oskuslik suhtumine oma nõrkadesse funktsioonidesse seisneb selles, ei mitte ajada end segadusse ja mitte ilmutada kompleksse, kuid ka mitte "peitma pea liiva alla", pugedes peitu probleemide ning oma nõrkuste tunnustamistest. Me oleme lihtsalt elavad inimesed ning kõige parem oleks ennast hästi tunda, võtta end sellistena nagu me oleme, kui luua oma kujutluses endast legende ning sundida nii ennast kui ka teisi neisse uskuma panna.

 

Kui me ei oska end mõista, me ei suuda mõista teisi sellistena nagu nad on, ning seega oleme igaveseks määratud moraliseerimisele, kontrollimisele, norimisele ning muudele ebameeldivusele suhtlemises. Kas seda me siis vajame?

 

Millised võiksid olla järeldused.

 

      - Elu põhistrateegiad on parem üles ehitada toetudes oma tugevatele funktsioonidele, valides nendega

        kooskõlas eesmärgid ja vahendid. See puudutab nii kutsealast tegevust, kui ka partnerlussuhteid, kus

        me tahame olla väärikalt hinnatud.

 

      - Ettevaatlikkust tuleb ilmutada kõigepealt nõrkade funktsioonide aladel, mõeldes eelnevalt, kus on meil

        "kitsaskohad", oskuslikult ehitades üles nende kaitsestrateegiat.

 

      - Püüdes edule ja ebaõnnestumiste vältimiseks on parem valida "kuldse lõike" suhet arvestades: umbes

        60% tähelepanu tuleb osutada edusaavutamisele ning umbes 40% - ebaõnnestumiste vältimisele.

 

Igaüks peab ise otsustama, milliseid funktsioone on tal parem arendada, tugevaid või nõrku. Siin oleks kohane anda vaid mõned nõuanded.

 

Esmajärjekorras tuleks hoiatada äärmuste eest: pole mõtet kogu oma tähelepanu osutada vaid tugevate funktsioonide arendamisele, kuid ka "võitlemine iseendaga", püüdes arendada eeskätt nõrku funktsioone, – pole samuti otstarbekohane. Arendada tuleks kõiki funktsioone, sealjuures soovitav mitte unustada "kuldse lõike" tasakaalust: 60% tähelepanu, aega ja jõupinguusi tuleb osutada tugevate ning 40%, – nõrkade funktsioonide arengule. Nii me saavutame harmooniat isiksuse arengus.

 

Miks mitte vastupidi? Mõnikord üritavad inimesed vedada järgi oma nõrku funktsioone tugevate tasemeni. Või isegi soovivad muuta need tugevamatest veelgi tugevamaks, üritades sellega muuta ka oma tüüpi. Selliseks tööks on vajalikud tohutud jõupingutused, inimene ületab hirmud ja raskused, "astudes sealjuures oma kõri laulule". Ja kõik selleks, et olla "keskpärasus", "50 ja 50", "ei liha ega kala". Kas ikka tasub?

 

Püüe arendada funktsioone suhtes 50:50 on sageli esile kutsutud hirmust osutuda mingil alal teistes nõrgemana, ilmutada oma probleeme nii, et nad oleksid teistele märgatavaks.

 

Tähtis on meeles pidada ja teada enda tugevaid funktsioone ja omadusi. Kui meie tugevad funktsioonid on hästi arenenud, siis iga ebaõnnestumise puhul võime neile pöörata oma tähelepanu, et mitte tunda end ebaõnnestujana. Nii toimides ei kannata enesehinnang.

 

Aga kui tasakaal tugevate ja nõrkade funktsioonide vahel on ühesuunaliselt rikutud? Mis ka üsna sageli juhtub. Siis tuleb arendada need funktsioone, mis antud hetkel rikkuvad tasakaalu. Kui jäävad maha tugevad, lähenedes oma arengus nõrkadele, – tähendab, arendame tugevaid. Kui liiga nõrgaks on osutunud nõrgad funktsioonid, – arendame ka neid. Neid külgi arendades püüame olla võimalikult lähedal "kuldsele lõikele". Harmoonilisel inimestel kergem elada, ning seega ka teistel.

 

Ja vaatamata kõigele öeldule on inimesi, kes väidavad, et on olemas tehnikaid mis arendavad nõrku funktsioone tugevamateks, aga sotsioonika keelab seda. Tehnikad on tõepoolest olemas ning sotsioonika ei saa neid ära keelata. Kuid millegipärast pole inimesed siiamaani arendanud oma vasaku käe funktsioone parema käe tasemele? See kõik sarnaneb situatsioonile, kus inimene püüab niita haljasala maniküüri kääridega. Keegi ju seda ei keela.

 

Inimesed ei pea arvustama teineteist puuduste tõttu, vaid väärtustama abi, psühholoogilist täiendamist, kuna ühes inimeses ei saa olla esindatud kõik vajalikud omadused ühekorraga. Võimalik, et sellepärast inimene ongi kollektiivne olend.

 

FUNKTSIOONI TEADVUSTATUS

 

Sõltuvalt oma kohast informatsioonilise metabolismi tüübi mudelis, funktsioon võib ilmneda kui teadvustatud, või alateadvustatud kujul. Esmakordselt sellest kõneles C.G. Jung. Ta nimetas tüübi enam teadvustatud funktsiooni diferentseerituks ning väitis, et see võib teadvustada oma valdkonda puhtal kujul, ilma teiste funktsioonide abita. Seejuures, kui diferentseerimata funktsioonid vajavad sellist abi, mõistavad oma materjali mitte puhtal kujul, vaid teiste funktsioonide lisandiga.

 

Jung kirjutas: "Väärtuslikum funktsioon on alati teadliku isiksuse väljendiks, tema kavatsuseks, tahteks, saavutuseks, samas kui vähem diferentseeritud funktsioonid kuuluvad nende sündmuste hulka mis juhtuvad meiega. Need juhused mitte alati ei ilmne keelelise lapsuse või teiste lihtsustuste kujul; nad võivad olla pooleldi või kolmveerand ulatuses kavandatud, kuna vähem diferentseeritud funktsioonid on, kuigi väiksel määral, teadvustatud."

 

Teadvustatud funktsioonidest inimene sagedamini mõtleb, neist kõneleb, võib pakkuda midagi enda poolt, mõtestada teiste ettepanekuid või kritiseerida väärarvamusi. Alateadvuslikud funktsioonid töötavad nagu iseenesest, "aru andmata", mõtestamata ja väljastades valmis tulemust, toimingute, soovide ning meeleolude kujul.

 

Jung sidus alateadvuslike funktsioone instinktidega. Sellest tänapäeval küll ei räägita, kuid tundub, et see on tõepoolest nii. Inimest nimetatakse sageli “sotsiaalseks loomaks”, kuna temas on nii sotsiaalne kui ka bioloogiline. Sotsiaalne, mis on pööratud inimeste, sootsiumi, ühiskondlike kontaktide poole, oleks loomulik siduda teadvustatuga. Siin on vajalik kõne, mõtlemine, käitumistoimingutest aru andmine. Bioloogiline, mis on funktsioneerimine organismide, instinktide tasandil, oleks õigemini siduda alateadvuslikuga, kuna instinktiivsed toimingud ei eelda mõtlemist ja arutelu.

 

Oma teoses "Sotsioon" А. Аugustinavičiute kirjutas sellest esimese ja teise signaalsüsteemi mõistetes. Bioloogiast on teada, et esimene signaalsüsteem on nii loomadel, kui ka inimestel. See on seotud instinktidega, ning Augustinavičiute seostas seda mitteteadvusega (või, sotsioonika terminites vitaalse rõngaga, eluliselt vajalikuga). Teine signaalsüsteem on omane vaid inimesele, kuna see on seotud kõnega. А. Аugustinavičiute seostas seda teadvusega (sotsioonikas seda nimetatakse mentaalseks rõngaks).

 

Mõnikord olmetasandil kujutavad inimesed endale mitteteadvustatut kui nõrka. Ka Jung ise veel ei eristanud tugevaid alateadvuslikke funktsioone. Kuid sotsioonilised uuringud on näidanud, et mitte kõik alateadvuslikud funktsioonid pole nõrgad. On tugevad teadvustatud ja tugevad alateadvustatud, ning nõrgad teadvustatud ja nõrgad alateadvustatud funktsioonid. Näiteks, kuidas ilmneb funktsioonide teadvustatus ja alateadvustatus suhete loogika (valge loogika) funktsioonide näitel.

 

Ühtedel informatsioonilise metabolismi tüüpidel suhete loogika asub tugevate teadvustatud funktsioonide alal. Sel juhul tegevus selle lõikes pakub naudingut, võib olla seotud loominguga: inimesele meeldib ja ta oskab mõelda välja uut klassifikatsiooni, jaotada kõike "oma riiulitele", seletada keerulisi nähtusi, leida uusi seletusviise, kui vanad ei sobi piisavalt.

 

Teistel tüüpidel suheteloogika sattub tugevate alateadvustatud funktsioonide piirkonda. Sellisel inimesel tegevus toimub nagu iseenesest, ei tekita erilisi pingeid, ega erilist rõõmu. Ta mõistab kergesti reegleid ja seadusi, kuid seletada pigem ei soovi: "Mida siin seletada? Niigi kõik selge". Selline inimene peab kinni seadustest, tunnetab nende vaimu, kuid ei loo uusi. Kergesti ja õigesti omandab võõrkeelt, kuid ei "tuhni" grammatika peensustes, – see ei ole talle huvitav.

 

Sellistel juhtudel tekkivad mõnikord raskused informatsioonilise metabolismi tüübi diagnostikas: "Mis loogik ta siis on, kui talle pole huvitav matemaatika, ei meeldi seletada?" Ärgem ajagem neid asju segi. Alateadvuslikud funktsioonid pole küll huvitavad, kuid toimivad kiiresti ja kindlalt. Aga sellistel tüüpidel sattub teadvuse alasse tugev toimingute loogika. Ja selle vastu inimene tunneb huvi, meeleldi ilmutab loomingulisust, seletab mida ja kuidas teha, leiutab uut tehnoloogiat või mõtleb välja kuidas soodsalt paigutada raha, et see tooks kasumit. See on samuti loogika.

 

Nõrgad funktsioonid käituvad samuti erinevalt sõltuvalt teadvustatusest. Nõrkade teadvustatud funktsioonidega me teadvustame oma nõrkusi ning see on meile ebameeldiv. Tekkib soov kas arendada neid funktsioone, või kuidagimoodi varjata neid nõrkusi, kuid kõige parem, et neid teemasid keegi ei puudutaks, ei tekitaks liigseid ebameeldivusi. Nõrk teadvustatud suhete loogika ei talu ähmaseid seletusi, rohkearvulisi ebaselgeid instruktsioone, etteheiteid korralageduse või mittemõistmise pärast. Nõuded oma toiminguid loogiliselt seletada viivad kaasa nende kandjaid segadusse või tekitab nördimust.

 

Nõrkade alateadvustatud funktsioonide kohaselt inimesed suhtuvad oma nõrkustesse tunduvalt rahulikumalt. Nad meeleldi võtavad vastu abi ning toetust, kergesti taluvad heatahtlikku kriitikat ning rõõmustavad kiidusõnade üle, on valmis õppima paremini kasutama neid funktsioone, kuid sellised õpitud toimingud saavad olema mitteloomingulised, matkivad või nad saavad olema hästi kasutatud vastavate tugevate funktsioonide (näiteks, eeskirjade ning seaduste mõistmine nende inimeste tunnete kaudu, keda need seadused puudutavad) toetusel. Inimesed, kellel suhete loogika on nõrga alateadvustatud funktsioonina, on valmis rõõmuga järgima reegleid, meeldib, kui neile midagi seletatakse või jutustatakse teaduslike seaduste vaatevinklist. Isegi kasutavad matemaatika, programmeerimise, jurisprudentsi jne. teadmisi oma töös, kuid siin ei teostata loomingut.

 

Näiteks, rohkearvulised uuringud näitavad, et programmeerijate seas on üsna palju "Intuitiivselt-eetilisi introverte", kellel programmeerimiseks vajalik suhete loogika asub nõrkade alateadvustatud funktsioonide piirkonnas. Küsimusele, kas talle meeldib selline töö ja kuidas ta töötab, vastas üks programmeerija: "Ma kirjutan programmi kui romaani". 

 

_________________

 

[1] Aktsentuatsioon – sõltuvalt konkreetsest kasvu- ja elutingimustest õpib inimene pidama ühtesid asju, nähtusi, omadusi, väärtusi teistest olulisemateks, õpib neid eelistama ja vastavalt sellele tajuma ka teisi inimesi. Neid inimesi, kes on meile meelepärased hindame kõrgemalt ja vastupidi.