Inimese isiksuse põhikarakteristikud

Carl Gustav Jungi isiksuseteooriast lähtudes, isiksusekarakteristikute põhipaarid on järgmised: 

 

Esimene paar: Ekstravert (E) ja Introvert (I) 

 

Need isiksusekarakteristikad on seotud sellega, millisele maailmale me eelistame pöörduda: kas välisele või seesmisele. Sulgudes on nende karakteristikute tähised MBTI tüpoloogias.

 

Ekstraversiooni, „välise fookuse“ esindajal meeldib vastastikku toimetada inimestega, mis innustab tema tegevusi. Enamik Ekstraverte arendavad oma ideid kõneledes sellest teiste inimestega.

 

Ekstraversiooni karakteristikud: 

 

algatusvõimeline, ehk sotsiaalsete sidemete algataja, kes tutvustab inimesi omavahel ning on nende vahel "sideahelaks"; 

 

ekspressiivne, ehk tunneb rõõmu oma mõtete ning tunnete vabast arutelust teistega, kõneleb palju, innukalt ning energiliselt;

 

suhtlemisaktiivne, ehk püüab suhelda suure inimeste ringiga, vahetevahel liitudes teiste gruppidega või moodustades neid;

 

osalev, ehk sooviv ise vahetult suhelda, sealjuures olla nii kõneleja, kui ka kuulaja;

 

entusiastlik, ehk asub seal, kus on parajasti mingi toiming, olles tähelepanu keskmes;

 

seltskondlik, ehk soovib luua sidemeid teistega ning arutada nendega kõikvõimalikke teemasid.

 

Introversiooni, „sisemise fookuse“ esindajal meeldib luua omaenda ruumala ning toimida seal iseseisvalt. Enamikul Introvertidel õnnestub kõige paremini teha otsuseid mõtiskledes nende üle ning arutledes iseseisvalt.

Introversiooni karakteristikud:

 

järeleandev, ehk annab võimaluse aktiivselt osaleda teistele, pidades seda enda jaoks ebatähtsaks;

 

hoiab kõike endas, ehk ei jaga oma tundeid ja huve teistega, iseseisvalt lahendab erinevaid situatsioone; 

 

sügav, ehk rahuldub süvasuhetest isegi ühe inimesega;

 

refleksiooniga, ehk eelistab suhelda lugemise ja kirja kaudu;

 

rahulik, ehk eelistab rahulikku ning omaette atmosfääri, jäädes ise varju;

 

sõltumatu, ehk eelistab tegeleda mingi kindla ülesandega, mitte ilmtingimata koos teiste inimestega.

 

Võimalik, et panite tähele enda käitumises elus kui tööl on märgatavad nii Ekstraversiooni, kui ka Introversiooni eelistused. Kuid enamiku inimeste puhul on vaid üks nendest eelistustest juhtiv, loomulik, komfortne ning tegevusele ajendav. 

 

Teine paar: Sensoorne (S) või Intuitiivne (N) 

 

Need isiksusekarakteristikad on seotud informatsiooni saamise iseloomuga ümbritsevast maailmast. Sensoorse tüübi esindaja saab informatsiooni peamiselt tundeorganite kaudu, neile on tähtis ümbritsev reaalne maailm.

 

Karakteristikud, mis aitavad määrata Sensoorikat: 

 

konkreetne, ehk toetub faktidele ning ilmutab ettevaatlikkust, et mitte väljuda talle teadaoleva informatsiooni raamidest;

 

realistlik, ehk võtab arvesse mõistlikke ettekäändeid ning asetab rõhku rentaablusele;

 

praktiline, ehk püüab realiseerida oma ideed praktikas;

 

empiiriline, ehk toetub omaenda kogemusele ning põhineb kogemuslikul teel kontrollitud teadmistel;

 

traditsiooniline, ehk eelistab traditsioonilisi, läbikontrollituid tegevusviise.

 

Intuitiivne tüüp, eelistab osutada tähelepanu projektide, mudelite ning seoste mastaapsusele, võimalusega näha asju teisest vaatevinklist. Intuitiivse tüüpi esindajaid huvitab tulevik rohkem, kui see, mis toimub praegu. 

 

Karakteristikuid, mis aitavad määrata Intuitsiooni: 

 

abstraktne, ehk loeb „ridadevahelt“ ning pakub välja erinevaid interpretatsioone;

 

kujundeid loov, ehk mõtleb välja uusi tegevusalaseid lähenemisi;

 

infot otsiv, ehk eelistab objektiivseid informatsiooniallikaid, tegeleb andmete otsinguga ja kogumisega;

 

teoreetiline, ehk põhineb teoreetilisel baasil ning esitab uusi mudeleid, kui selliseid varem polnud;

 

originaalne, ehk teda köidab kõik mis on uus ning ta tunnetab isikliku kordamatuse vajadust.

 

Võimalik, et kasutate elus ning töös nii Sensoorse, kui ka Intuitiivse tüüpi käitumismudeleid, kuid enamusel on vaid üks nendest eelistustest juhtiv, loomulik, mugav ning tegutsemisele innustav. 

 

Kolmas paar: Mõtlejatüüp (T) või Tundeinimene (F)

 

Need isiksusekarakteristikud väljendavad otsustuse vastuvõtmisprotsessi iseloomu. Sotsioonikas, mis baseerub C.G. Jungi isiksusetüpoloogiale, need mõisted on vastavalt „Loogik“ ja „Eetik“.

 

Inimesed võtavad vastu otsuseid nii objektiivse loogilise analüüsi teel (Mõtlejatüüp), kui ka situatsiooni tervikliku hinnangu abil, juhindudes isiksuslikest hinnangutest (Tundetüüp). Mõtlejatüübi esindaja püüab distantseeruda situatsioonist ning kuulata ära erapooletu isikuna kõik mis on “poolt” ja “vastu”, panna rõhku probleemi määramisele ning selle lahendamisele. Mõtlejatüüpi inimesele meeldib lahendada keerulisi probleeme ning arvata, et süstemaatilisuse kriteeriumi kasutamine aitab tal leida kõige õigem lahendus. 

 

Karakteristikud, mis aitavad määrata Mõtlejatüübi eelistusi: 

 

kaalutlev, ehk võtab vastu otsuseid, kaalutledes kõike “pool” ja “vastu”;

 

arutlev, ehk otsuste vastuvõtmisel toetub loogikale ja tervele mõistusele;

 

küsitlev, ehk tunnetab vajadust esitada võimalikult palju erinevaid küsimusi;

 

kriitiline, ehk kaldub kahtlustama, püüab välja selgitada nõrkusi;

 

kangekaelne, ehk kindel oma otsuse õigsuses ning seda kaitsev.

 

Tundetüübi esindaja avaldub sageli situatsioonides, kus tuleb ilmutada teiste inimeste mõistmist ning osutuda neile isikliku kaasabi. Ta asetab rõhku tellija vajaduste mõistmisele ning talle toetuste leidmisviisidele. Tundetüüpi inimestele on tähtsad harmoonilised suhted ja ta sooviks, et kõik osapooled jääksid rahule. 

 

Karakteristikud, mis aitavad määrata Tundetüüpi eelistusi: 

 

empaatiavõimeline, ehk võtab vastu otsuseid toetudes peamiselt teise inimese vahetult emotsionaalsele tajule;

 

kaasa tundev, ehk juhindub positiivsest ning negatiivsest kogemusest, mis toetuvad isiklikele hinnangutele reaalsete otsuste vastuvõtmisel;

 

ära rääkiv, ehk arvab, et “kui see on tõepoolest teile tähtis, siis ma teid ei sega”;

 

vastuvõtlik, ehk võimaldab eksisteerida teistel seisukohtadel, püüab leida tugevaid külgi kõiges, olgu need inimesed, või nende arvamused;

 

delikaatne, ehk vaatleb küsimusi mõlema osapoole kohaselt, püüdleb konsensuse poole.

 

Võimalik, et oma elus ning töös kasutate nii Mõtleja-, kui ka Tundetüüpi käitumismudeleid. Kuid suuremal osal inimestel on vaid üks neist eelistustest juhtiv, loomulik, mugav ning innustav tegevusele. 

 

Neljas paar: Otsustaja (J) või Kohaneja (elule kui sellisele) (P)

 

Need isiksusekarakteristikud väljendavad seda, millist elustiili me eelistame: organiseeritud või vaba. Sotsioonikas need mõisted on vastavalt „Ratsionaal“ ja „Irratsionaal“. 

 

Inimesed korraldavad oma elu vastavalt plaanidele ning skeemidele (otsustamise ja hindamise alusel), või teevad seda spontaanselt ning paindlikult (tajumise alusel). Otsustajatüüp annab eelistuse otsustamisele, hindamisele, rõhutab eesmärkide määramist, planeerib nende saavutamist ning tegutseb edaspidi vastavalt kavandatud plaanile. Talle on tahtis struktureerida oma aega enne kui algab tööpäev, et rahulikult asuda tööle. Enamik Otsustajatüüpi inimesi eelistavad igas asjas õigeaegsust ning lõpetatust kõiges, mida nad teevad ning mille eest kannavad vastutust.

 

Karakteristikud, mis aitavad määrata Otsustajatüüpi eelistust: 

 

süstemaatiline, ehk põhjalikult planeerib kõike mis on võimalik, luues ka varuvariante;

 

planeeriv, ehk tunneb vajadust koostada pikaajalisi plaane;

 

varakult tegutsema asuv, ehk alustab eelnevalt teostama kavandatu, et vältida kiirustamist viimsel minutil;

 

kavandav, ehk vaatleb planeerimist kui kõige efektiivsemat ning mugavamat viisi midagi teostamaks;

 

metoodiline, ehk töötab välja väga põhjalikke plaane ülesannete täitmiseks lähiajal.

 

Inimene, kes eelistab korraldada elu tajumise alusel, paneb rõhku informatsiooni kogumisele, sealjuures teadvustades, et mistahes keeruline ülesanne ka ei oleks, tema tuleb sellega toime. Ta toimib hetkelises suunas ning on valmis mistahes ootamatusele. Enamik selle tüübi esindajaid toetuvad omaenese poolsetele plaanile ja kavale. 

 

Karakteristikud, mis aitavad määrata Kohanejatüüpi eelistust: 

 

hooletu, ehk eelistab ootamatuid pöördeid ning on “pärivoolu ujuv”;

 

arenguvõimeline, ehk on uutmiste pooldaja, negatiivselt suhtub plaanidesse, mis ei kuulu muutmistele;

 

surve all stimuleeriv, ehk viivitab toimingute alustamisega kuni viimse hetkeni ning siis tunnetab energiajuurdevoolu;

 

spontaanne, ehk vihkab rutiini ning leiab ülesannete lahendamise erinevaid viise vastavalt hetke huvidele;

 

äraootav, ehk juhindub printsiibist, et järgmine samm saab tehtud vaid siis, kui tekkib selleks vajadus.

 

Võimalik, et te kasutate oma elus ning töös käitumismudeleid, mis toetuvad nii otsustamisel, kui ka tajumisel. Kuid enamusel inimestel vaid üks neist eelistustest on juhtiv, loomulik, mugav, ning innustav tegevusele.

 

EKSTRAVERT JA INTROVERT

 

Isiksusetüüpe Ekstravert (E), või Introvert (I), iseloomustavad meie eelistusi suhetes ümbritseva maailmaga, mis on meile armsam: inimeste ning esemete ümbritsev maailm, või mõtlemise ja kaemuse seesmine maailm. Olgu mistahes eelistus, ühest neist allikatest igaüks meist ammutab energiat. 

 

Ekstraverdid (E) ja Introverdid (I) vajavad erinevat liiki situatsioone, et stimuleerida ennast ning taastada oma energiat. Ekstraverdid vajavad suhtlemist teiste inimestega, nad on jutukad ning kergesti väljendavad oma mõtteid, on pigem avatud kui vaoshoitud. Introverdid vajavad omaette olemist. Eriliseks väärtuseks neile on aeg mõtlemiseks ja omaette arutlemiseks, nad on pigem vaoshoitud, kui avatud. Ekstraverdid avanevad ümbritseva maailma nõuete surve all, siis kui Introverte need nõuded lükkavad sellest maailmast eemale. Ekstraverdid on sotsiaalsed ning sõbralikud: neil on tarvis arutleda teistega oma ideid ning sündmusi. Introverdid on reserveeritud ning kõrvalolevad inimesed, omaenese rahu nimel vajavad rohkesti aega iseendaga olemiseks. 

 

Ekstravert peab olema pidevas kontaktis teiste inimestega: suhtlema, vestlema, tegema tööd. Tema tähelepanu on koondatud teda ümbritsevale maailmale. Ekstraverdid võtavad kiiresti vastu otsuseid ning toimivad, lahendades probleeme nende vahetu tekkimisel. Kui kodus või tööl Ekstravert viibib Introverdi seltsis, siis teda võib see tugevasti häirida, kuna ta vajab pidevat tagasisidet suhtlemisel teiste inimestega. 

 

Introvertidega on hoopis teisiti: nad vajavad aega iseenda jaoks, ilma kõrvaliste isikuteta. Sel hetkel nad mõtisklevad. Nad pole nii kiired toimingutes kui Ekstraverdid, eelistades mõelda ning arutleda iseendaga probleeme, enne kui alustada toiminguid. Nad on kannatlikumad, nende tähelepanu on suunatud enesesse. Kui Introvert viibib Ekstravertide seas kodus või tööl, siis see on talle kurnav. Aegajalt Introvert varjab teda ümbritsevate inimeste eest ka oma emotsioone. 

 

Seega, Ekstraverdi eelistused on suunatud väljapoole, Introverdi eelistused aga sissepoole. 

 

USA-s läbiviidud uuringute (avaldatud, näiteks: Otto Kroeger, Janet M. Thuesen „Type Talk“ raamatus) järgi 70-75 protsenti elanikkonnast on Ekstraverdid ning 30-25 protsenti moodustavad Introverdid. Mehi ja naisi Ekstravertide ja Introvertide seas on võrdselt. Kuna Ekstraverte on tunduvalt rohkem, siis neil selles maailmas on ka kergem elada. Introverdid on vähemuses ning nad sageli tunnetavad enda nahal Ekstravertide survet, kes on rohkem sotsiaalsemad ja avatumad. Kuna Introverte on vähem, nad, nagu enamik vähemusi, sageli osutuvad ekstsentriliste ja üksikute inimeste rollis. Tegelikult Ekstraverte ja Introverte tuleks väärtustada võrdsel määral. Nii ühed, kui ka teised, on võrdselt vajalikud inimühiskonnale, kuigi erinevalt. 

 

Ekstraverdid sageli kõnelevad kiiremini ja valjumalt, kui Introverdid, aidates kaasa žestikuleerimisega. Introverdid kõnelevad aeglasemalt ning rahulikumalt, miimikat ja žestikulatsiooni kasutavad vähemal määral. 

 

Ekstraverdi mõtted ja ideed osutuvad neile selgemaks, kui nad räägivad neist edasi teistele. Introvertidel mõtted ja ideed kristalliseeruvad peale seda, kui neil on võimalus mõelda omaette. 

 

Klassikalised Ekstraverdid, kui nad osutuvad omaette pikemat aega, muutuvad rahututeks, vajavad suhtlemist teistega. Taastades oma energiat suhtlemises, nad mõnda aega võivad jätkata oma tööd ka omaette. Klassikalised Introverdid, kes on sunnitud liiga kaua viibima seltskonnas, väsivad. Nad vajavad omaette viibimist rahus. Taastades üksinduses oma energiat, nad võivad uuesti osaleda suhtlemises. 

 

Kodus, kui koos elavad Ekstraverdid ja Introverdid, võivad tekkida raskused, kuna igaüks neist vajab seda, milleks teine pole võimeline. Ekstravert peab rääkima kõigest, ta kulutab Introverdi energiat. Kui Ekstravert ei kuule vastulauseid Introverdilt, siis ta kahekordistab oma pingutusi, et panna Introverti kõnelema. Ning vastupidi, Introverdi vajadus privaatsuse järele leiab harva rahuldamist Ekstraverdi poolt. Et rahuldada oma vajadust privaatsuse järele, Introvert veelgi tõmbub endasse, sundides Ekstraverti veelgi enam nõudma suhtlemist. 

 

Mistahes koosviibimisel on tavaliselt esindatud nii Ekstraverdid kui ka Introverdid. Kõik ju osalevad kohtumistel või kuuluvad inimgruppidesse, mis on seotud äriga, avaliku eluga või lihtsalt sõprusringiga. Siin on mõningad näited, kuidas ilmnevad Ekstravertide ning Introvertide eelistused. 

 

Grupis, kuhu kuuluvad nii Ekstraverdid kui ka Introverdid, Ekstraverdid tõenäiliselt alustavad kõnelemist esimestena, et nende arvamus oleks ärakuulatud. Kõnelust jätkavad teised Ekstraverdid ning sageli juhtub nii, et Introverdid ei lausu sõnagi. See toimub tahtmatult. Ekstraverdid on kindlad, et Introverdid ilmtingimata kõneleksid, kui nad vaid sooviksid. Kuid paljud Introverdid vajavad aega rahulikkus õhkkonnas, et mõtiskleda, enne kui alusta kõnelust. Aga suuremas enamuses gruppides ning enamik kohtumistes sellist võimalust ei teki. Kui on vajadus otsust vastu võtta, siis Introverdid näitaksid end parimast küljest siis, kui neile antakse aega püstitatud probleemide rahulikuks analüüsiks ning seejärel antakse võimalus väljaütlemiseks. 

 

Kohtudes Introverti, tuleb meeles pidada, et kõik, mis neil parim on peidetud nende sisemuses, ning igapäevases suhtlemises neil on raske end ilmutada. Alles peale seda, kui Introvert õpib teid tundma, tekkib tal usaldus, siis suudab ta ilmutada oma parimaid omadusi. 

 

Et ellu jääda ümbritsevas maailmas, kõik Introverdid püüavad arendada endas Ekstraverdi omadusi: mõned suuremal, teised vähemal määral. Kui Introverdile eesmärgi saavutamiseks, mis talle tundub tähtsana, on vajalik esineda avalikult, siis reeglina ta teeb seda. Rahuldudes sellega, et ta tutvustas ümbritsevale maailmale oma seisukohta, Introvert, täites oma ülesannet, naaseb oma sisemaailma tagasi. 

 

Kontrastsete iseloomudega inimeste vastastiku külgetõmme puhul, paljudel paaridel on erinevad eelistused, mis on iseloomulikud Ekstravertidele ühelt ning Introvertidele teiselt poolt. Ekstraverte paelub Introvertides rahu ja seesmine jõud, nad instinktiivselt tunnetavad, et nende elavaloomulisus vajab tasakaalustamist. Introverte paelub Ekstravertides avatus ja sõbralikkus. Kuid külgetõmme jääb külgetõmbeks, aga kooselu vajab rohkemat, kui lihtsalt sümpaatia, sest mõlemad puutuvad kokku teistsuguse lähenemisega elule. Mõistmine, miks on partneril teistsugune lähenemine, aitab kaasa mõlema kooselule. 

 

SENSOORNE JA INTUITIIVNE

 

Sensoorse (S), või Intuitiivse (N), isiksusetüüpide karakteristikud kujutavad endast klassifikatsiooni, mis näitab milline on ümbritsevast maailmast informatsiooni omandamise valdav viis. Saame vastuse küsimusele: kuidas me märkame inimesi, esemeid või situatsioone, mida me kõigepealt tajume loetust raamatust ning teiste inimeste kõnedest? Võimalikult, et see karakteristika on kõige tähtsam enesemõistmise vaatevinklist. Meie otsused ning nende täitmise viis sõltuvad sellest, kuidas me tajume ümbritsevat maailma, kuidas on organiseeritud selle tajumine. Just seepärast käsitlemegi eraldi sensoorset ning intuitiivset tajufunktsioone. 

 

Sensoorse funktsiooni puhul informatsioon saabub meile viie meeleorgani: nägemise, kuulmise, kompimise, maitse ning haistmise vahendusel. Inimene, kellel on eelsoodumus tajuda informatsiooni just nimelt meeleorganite kaudu, suurimat tähendust omistab erilisele ja konkreetsele, toimib järjestikult, elab tänapäevas, ilmtingimata tutvub kõiksuguste instruktsioonidega ning ka täidab neid. Ta pigem mõistab kõike sõnasõnalt, osutab erilist tähendust faktidele, realistlik ning eelistab faktiliselt olemasolevaid võimalusi, eelistab alustada tegusid, mitte aga sellest arutleda. 

 

Sensoorikud tavaliselt viibivad tänapäeva reaalsuses, meeldib kõik mis on määratletud, mida saab mõõta, kompida ning tulevad hästi toime praktiliste ülesannetega. Probleemidele sellised inimesed lähenevad süsteemselt, kannatlikult, sammsammult teostavad täpsust nõudvat tööd. Sensoorikud sageli immutavad endasse fakte, isegi kui nad neid ei vaja. Nad rõõmuga tegelevad käsitööga, mida on juba omandanud ning tegutsevad metoodiliselt, kontsentreerudes olemasolevale. Järelikult, nad tõenäoliselt ei teadvusta hästi tagajärge, mis võivad tekkida tulevikus. 

 

Intuiidid on hoopis teistsugused. Nad ammutavad endasse ning tajuvad informatsiooni laiemas diapasoonis, omandades andmete massiivi kui tervikut, mitte aga üksikute faktidena. Kui inimesel domineerib intuitiivne tajutüüp, võib ta vältida fakte ja suundi. Töid Intuiit teostab omaenda meetoditega. Aegajalt tema mõtted hõljuvad pilvedes, kuna teda rohkem huvitavad ideed ja võimalused, mitte aga tänapäeva reaalsus. Ta mõtleb pigem sellest, mis võib juhtuda tulevikus. Talle meeldib pigem omandada uusi oskusi, kui pidevalt harjutada vanu. 

 

Intuiidid kalduvad elama tulevikus, alati näevad asjade paremaks muutmise viise. Seda tüüpi inimene tunnetab, et kujunenud käesolevaks hetkeks situatsiooni võib muuta paremaks ning meeleldi mõtiskleb kuidas? Aegajalt Intuitiivsed inimesed halvasti orienteeruvad argipäeva reaalsuses, näiteks, võtmete, rahakoti või sõidukaarti paiknemine antud hetkel. Intuiit näeb pilti tervikuna, mitte aga selle detaile, ta võib mõista situatsiooni üldist iseloomu, tunnetada inimestevaheliste suhete iseloomu ning seoseid inimeste ja asjade vahel. Teda paelub iga uus projekt, see haarab teda, sundides töötama nõrkemiseni. Intuiit tajub informatsiooni eriti mõtlemata, omavahel seotud blokkidena. 

 

Statistika näitab, et sensoorne tajuviis on omane 75 protsendile elanikkonnast, aga intuitiivne – 25 protsendile. Arvatakse, et sensoorne ja intuitiivne taju on võrdsel määral jaotatud naiste ja meeste vahel. Kuna Sensoorikuid on tunduvalt rohkem, kui Intuiite, siis me näeme, et Sensoorset tüüpi inimesed tunnevad end paremini ümbritsevas maailmas. Intuitiivset tüüpi inimesed on vähemuses ning sageli tajuvad end väljaspool ühiskonnas toimuvaid sündmusi. 

 

Arusaamatused inimestevahelises suhtlemises tekkivad kõikide nelja karakteristikutepaari puhul, kuid erinevused Sensoorse ja Intuitiivse tüüpide eelistuste vahel kutsuvad esile üsna suuri häireid ning arusaamatusi. Kuna Sensoorikud vajavad teadmisi, mis on saadud läbi mistahes viie meeleorgani kaudu, siis see tähendab just seda, et neil on tarvis “näha, kulda, kompida, maitsta ja haista”, vastasel juhul mistahes informatsioon nende jaoks nagu ei eksisteeriks. 

 

Intuiitidil ümbritsev maailm õnnelikult eksisteerib tema kujutluses, “vajadust reaalsuse järele tal ei ole”. Intuitiivsed inimesed „keeravad läbi“ ideid ja kontseptsioone mõttes, sidudes üksteisega. Kui suhtlevad omavahel Sensoorikud ja Intuiidid, siis võivad tekkida raskused mõista seda, mis üks püüab teatada teisele. 

 

Sensoorik võib hinnata Intuiidist inimese kui tuulepead ning vastutustundetuna faktide kontrollimise suhtes, kes ei ilmuta vajalikku tähelepanu detailide suhtes. Intuiidile aga tundub, et Sensoorset tüüpi inimesel puudub kujutlusvõime ning pole võimeline nägema mõningaid samme ette. Kui Sensoorset tüüpi inimene saab oma Intuiidist ülemuselt ülesande, siis võib juhtuda nii, et ta ei saagi talle vajalike ammendavaid juhtnööre iga tegevusetapi kohta. 

 

Kuid Intuiit saab pigem aru mida tahab temalt kaastöötaja, kes kuulub sama tüüpi esindajate hulka. Intuitiivne inimene võib kasutada kõnes ümbritsevatega lõpetamata lauseid, sealjuures teine Intuiit mõistab, millest käib jutt. Sensoorikule, kellele meeldib, et kõik oleks detailideni määratud, selline kõne tundub salatekstina.

 

Näiteks, mees on Sensoorik ning tema naine Intuiit. Nad elavad suures majas, seepärast neil tuleb sageli seletada, kus asub parajasti üks või teine asi. Sensoorikust mees ütleb: „See asi asetseb vasakul paremal riiulil sinises kapis teisel korrusel“. Intuiidist naine on kaotanud pea, - liiga üksikasjalikud juhtnöörid tekitavad tal mõttekaost ning igal juhul vajab ta teistsugust formuleeringut, näiteks: „See asub teisel korrusel sinises kapis ning on paremal riiulil vasakult“. Sensoorik liigub üksikasjadelt (eseme täpne asukoht) üldise (teine korrus) suunas, sealsamas kui Intuiit läheb üldiselt (teine korrus) üksikasjadele (eseme täpne asukoht). Sensoorset tüüpi inimesed kergemini lahendavad elu praktilisi küsimusi, kui Intuitiivsed inimesed. Sensoorikutel paremini õnnestub kodutöö, neil on paremini korraldatud igapäevane elu. Elu pisiasjad ei võta neilt palju energiat.

 

Intuitiivsetel inimestel igapäevane elu on raskendatud. Kuna elu kulgeb reaalses ja praktilises maailmas, siis Intuiit peab pidevalt õppima kuidas selles elada. Mõned omandavad seda kunsti teistest paremini, kuid Intuiit peab kulutama rohkesti energiat, et toime tulla pisiasjadega. Igapäevased ülesanded võtavad Intuiidilt rohkesti aega ja jõudu. Nende jaoks olmetöö on kurnav. Aegajalt Intuiit ei suuda mõista, miks ta tunnetab end niivõrd väsinuna, kuigi näeb, et tehtud pole sugugi palju. Sageli see toimub seetõttu, et ta kulutab suurt energiat pisikeste praktiliste probleemide lahendamisele, nagu kodu korrashoid, reisid, auto juhtimine, toidu valmistamine, ostud, õmblemine, võtme otsimine, vajadus jõuda vajalikku kohta õigeks ajaks. Kõik see nõuab neilt jõupingutusi. Kui Intuiidid peavad järgnema keerulistele juhtnööridele, nad on pidevas häireseisundis, - kuidas mitte unustada seda, mida neile on öeldud. Nende probleemide lahendamiseks Intuiidid on sunnitud pöörduma oma nõrgalt arenenud sensoorsele osale. Loomulikult, et ka Sensoorset tüüpi inimesed väsivad tegeledes olmetööga, kuid tunduvalt vähemal määral, kuna neil töötab nende isiksuse arenenuim osa. 

 

Sensoorset tüüpi inimesel on suurem potentsiaal selle maailma füüsiliste rõõmude nautimiseks, kuna ta viibib reaalsuses täiel määral. Intuitiivset tüüpi inimestel on kalduvus muretsemisele, nad püüavad kiiresti üle minna järgmisele momendile, mis segab neil nautida olemasolevat. 

 

Kõneluses Sensoorik sageli pöördub faktidele minevikust, isegi sel juhul, kui seda ei nõua situatsioon. Intuiidi jaoks minevik on minevik, ja kui Intuitiivne inimene pöördub mineviku poole, siis sellel peab olema otsene seos tulevikuga. 

 

Mõlemad tüübid on võrdse väärtusega, milline on neist parem, sõltub sellest, millist informatsiooni me vajame. Kui on vajalik vastu võtta tähtis otsus, poleks paha arutada probleemi mõlema tüübi esindajatega. Pole välistatud, et tähelepanu osutatakse informatsioonile, millest ühe või teise tüübi esindaja pole eraldi mõelnud. Seega, maailmataju saab olema rohkem tasakaalustatud, andmed probleemi kohta saavad olema esitatud laiemalt ning täpsemalt ning see võimaldaks vastu võtta õige otsuse. 

 

Kui inimene tunneb, et ta oma tüübi poolest ei kuulu ei Sensooriku, ega Intuiidi esindajate hulka, vaid asub kusagil “keskel”, siis on see halb. Teadvustades, et meis domineerivad kas Sensooriku, või Intuiidi jooned, me teame, mida võiksime eneselt oodata ning elame, kasutades oma tüübi kõigi parimaid eeldusi. Kui te osutusite ei siin, ega seal, ehk “keskel”, siis pole teada millised on teie eelistused ning vastavalt ka milles seisneb teie jõud. Konkreetse töö tegemisel pole arusaadav, milline funktsioon on ülekaalus. 

 

Kui te tunnete, et asute “keskel”, siis aegajalt on teil elus raskusi. Loomulikult on põhjused, mille tõttu teil jäid väljaarendamata loomulikud eeldused, ning üks neist põhjusest isegi peitub selles, et üks või teine eeldus oli allasurutud lapsepõlves ja täiskasvanuna teil puudus võimalus arendada oma õiget funktsiooni. Kuid midagi ette võtta selles oma MINA suunas pole kunagi hilja, isegi kui need sammukesed osutuvad tillukesteks. 

 

MÕTLEJA- NING TUNDETÜÜPI INIMESED. 

 

Need karakteristikud, mis kuuluvad otsustusfunktsiooni juurde, kõnelevad meile sellest, millisel viisil me jõuame kindlale otsusele. Et võtta vastu mistahes otsus, me vajame informatsiooni, mida saame vastavalt kas Sensoorse, või Intuitiivset tüüpi tajufunktsioonile. Nii Sensoorik, või Intuiit, tajuvad informatsiooni vastavalt oma isiksusetüübile ning võtavad vastu otsuseid selle põhjal, mis on omandatud. Me ei saa võtta vastu otsuseid sellise informatsiooni alusel, mida me pole omandanud ning peame mõistma, et inimesed mitte ainult ei võta vastu otsuseid Mõtleja (T) või Tundeinimese (F) tüüpide kohaselt, vaid võtab otsuseid vastu kas Sensoorse või Intuitiivse tüüpide kohaselt omandatud erineva informatsiooni põhjal.

 

Nii nagu Sensoorse või Intuitiivse tüüpide tajufunktsioonide puhul, me vastavalt oma loomulikele eelistustele valime otsuste vastuvõtmiseks erinevaid viise ning tunneme end komfortsemalt, kui see valitud viis vastab meie eelistustele. 

 

Mõtlejatüüpi eelistustega inimesed tavaliselt on suutelised hindama situatsiooni nagu väljastpoolt, abstraheerides sellest, tunnetamata end isiklikult sellega seoses. Mõtlejatüüp sageli ei ilmuta oma emotsioone, kuigi tema tunded võivad olla väga tugevad. Nad on reeglina objektiivsed. Olles tugevad analüütikud, on nad tavaliselt tugevalt kinni oma arvamusest ning ei võimalda emotsioonidel mõjutada otsuste vastuvõtmist. 

 

Tundetüüpi inimesed osutavad suurt tähendust harmooniale inimvahelistes suhetes. Neile on tähtsad vajadused ning olud, isiklikud tunded ning lojaalsus. Tundetüüpi inimesed mõistavad teiste inimeste tundeid, nende otsused põhjenduvad sellel, kuidas nad mõjutavad inimesi, kas hästi või halvasti. Mõtiskledes mistahes asja üle, Tundeinimene esitab enesele küsimuse: “Kuidas see avaldub teistel?” 

 

Mõtlejatüüpi inimesed suuremal määral usuvad austusse, õiglusse, avatusse ning ebaausus ja ebaõiglus tekitavad neis raevu. Kui on vajalik arutada eelseisvat otsust, Mõtlejatüüp teeb seda metoodiliselt ning jaheda peaga. Pehmendavaid asjaolusid Mõtlejatüüp tavaliselt ei vaatle, kuna väärtustab traditsioone ja printsiipe. 

 

Tundeinimesed omistavad otsuse vastuvõtmise protsessile isiksuslikku värvingu, nad on rohkem subjektiivsed, neile avaldab mõju inimese vajadused ning situatsiooniolud. Tundeinimesed reeglina ilmutavad avatult oma tundeid ning avaldavad sümpaatiat. Erinevalt Mõtlejatüüpi inimestest, nad tunnetavad end isiklikult seotud enamik otsuste vastuvõtmisel ning võivad palju teha, et pakkuda teisele head meelt. 

 

Mõtlejatüüp ja Tundeinimene võivad avastada, et nad mitte niivõrd ei mõista teineteist, kuivõrd ei ole omavahel nõus. Mõtlejatüüp võib tajuda, et Tundeinimene on amorfne ning ebapüsiv oma otsustes. Tundeinimene aga võib mõelda Mõtlejatüübist kui südametust ning külmast inimesest. 

 

Saades teada ebameeldivast situatsioonist Mõtlejatüüp tõenäoliselt kergitab õlgu ning ütleb: „Halvasti!“, sealjuures kui Tundetüüp kogu oma olemusega väljendab kaastunnet ning ütleb: „Vaeseke!“. Samas Mõtlejatüübil on samad tunded, mis Tundetüübilgi, kuid püüab neid mitte näidata. Tundetüübi inimese tunded on sageli täiesti ilmekad, on loetavad tema näol ning ilmnevad žestikulatsioonis. 

 

Vastavalt uuringuandmetele, inimesed selle karakteristiku poolest jaotuvad pooleks. Poolel on Mõtlejatüüpi ja poolel Tundetüüpi eelistused. Soolise kuuluvuse järgi see on ainus karakteristika, kus on täheldatud ebavõrdsus: Mõtlejatüüpi inimeste hulka kuuluvad umbes 65 protsenti mehi ja vaid 35 protsenti naisi, sealjuures 65 protsenti naisi eelistavad Tundeinimese käitumist, kusjuures seda tüüpi käitumist eelistavad 35 protsenti mehi. Selline erinevus meeste ja naiste vahel võimaldab oletada, et näiteks, ameerika ühiskonnas meest juhib peamiselt pea, aga naist – süda. 

 

Tüüpiline stseen. Mõtlejatüüpi mees püüab sundida Tundetüüpi naist: “Proovi kasvõi kord olla loogiline”, sealjuures Tundetüüpi naine võib lausuda Mõtlejatüüpi mehele: “Proovi kasvõi kord jagada minuga minu tundeid”. Selline situatsioon on tavaline, kuna Mõtlejatüüpi mehi on enamuses, aga enamus naisi on Tundetüüpi. Aga kui sooline kuuluvus vahetub, mis juhtub harvemini, situatsioon väljub antud ühiskonna kultuuri traditsioonidest. Ühiskonnas ei lepita alati Tundetüüpi ilmutustega mehes, nagu ka Mõtlejatüüpi naises. Ühiskond endiselt peab selle paari puhul loomulikuks vaid traditsioonilist käitumist.

 

Nii Mõtlejatüüpi meestel, kui ka naistel, on suurem eelistus öelda näkku ebameeldivaid asju. Nad reeglina on ausad isegi neil juhtudel, kui ausus on seotud taktitundetusega ning vähemal määral muretsevad selle üle, et olla alati meeldivad. 

 

Teisest küljest, Tundetüüp kogu oma olemusega püüab mitte sattuda sellisse olukorda kus on tarvis öelda välja midagi ebameeldivat. Nad võivad olla häbelikud alateadlikult varjates tõde, et mitte ilmutada taktitundetust. Tundeinimesed püüavad alati meeldida teistele inimestele, paljud neist otsivad võimalusi, kus nad saavad käituda vastavalt Tundeinimese tüübile, pälvides sellega ümbritsevate inimeste sooja suhet ning heakskiitu.

 

Näiteks, Mõtlejatüüpi inimene sobib rohkem selleks, kes teatab teisele inimesele tema vallandamisest töölt. Kuigi ei saaks öelda, et niisugune ülesanne pakuks sellele inimesele rõõmu, kuid ta sellest eriti kurvastama ka ei hakka. Tundeinimese jaoks selline ülesanne on raskeks katsumuseks ning ta püüab iga hinnaga kanda seda üle kellegi teise õlgadele. Kui sellist ülesannet vältida ei saa, siis Tundeinimene tunnetab end kaasosalejaks ning täiel määral jagab vallandatava inimese tundeid ning läbielamisi. Mõtleja- ja Tundetüüpi inimesed võivad elada ja töötada koos üsna pingevabalt, kui igaüks neist suudab seletada teise tüübi partnerile oma nägemuse. Mõtlejatüüp tunnetab, et Tundetüüp võib mõista ning õigustada tema loogilisust, aga Tundetüüp mõistab, et ka Mõtlejatüübil on sügavad tunded, isegi kui ta ei ilmuta neid avalikult. Kui Mõtlejatüüp on valmis arvestama teiste inimeste tunnete ja soovidega ning Tundeinimene on valmis vaatlema vastuvõetava otsuse loogilisi tagajärge, siis šansid omavaheliseks nõusolekuks on üsna suured. Siis mõlemad tunnetavad, et vastaspoole vaatevinkel on võetud tähelepanu alla.

OTSUSTAJAD JA KOHANEJAD

 

See isiksusekarakteristikute paar võimaldab mõista inimese ellusuhtumise veel üht aspekti. Nad on lahutamatult seotud inimese eelisustega: kas Sensoorse või Intuitiivse tajutüübi funktsioonile (isiksus, mis tajub seda mida pakub elu – Kohaneja (P)), või inimese kalduvus Mõtleja- või Tundeinimese hindamistüübi funktsioonile (otsustav ning organiseeriv isiksus – Otsustaja (J)). 

 

Millele inimesel kulub rohkem aega ja energiat: kas informatsiooni omandamisele ning meid ümbritseva maailma tajumisele, või sellele, et vastu võtta otsuseid ning teha järeldusi maailmast? Inimene, kellel on kalduvus otsustada maailma üle (Otsustajatüüp), on reeglina õnnelikum, kui elu on planeeritud ning hästi organiseeritud. Seda tüüpi inimene kergesti võtab vastu otsuseid ning pingevabalt nõuab nende täitmist, muutusi sisse kandmata. Hommikul üles ärgates, ta peab teadma, mida hakkab tegema. Kui eilsed plaanid järsku muutusid, ta on häiritud ning “kaotanud pea”. Otsustajatüübile meeldiks, et tema elus oleks püstitatud eesmärk, ning raskustega kohaneb ootamatu ning muutuva situatsioonile. 

 

Inimene, kellel on kalduvus tajuda seda, mida pakub talle elu (Kohanejatüüp), sammub kergemini mööda elu, vähemal määral vajab organiseerivaid piiranguid ning võtab vastu otsuseid vaid tungiva vajaduse puhul. Otsuse vastuvõtmine sageli lükkub tal edasi lisainformatsiooni kogumise ajendil või printsiibil: “Hiljem, esialgu vaatan, kuidas asjad kulgema hakkavad” ning võib sellega venitada kuni viimase kriitilise momendini. Selline lähenemine kutsub Otsustajatüübi inimesel esile häireseisundi. Ärgates hommikul, Kohanejad on õnnelik tajudes, et tema ees avaneb päev mis võimalik, et toob mitmeid üllatusi. Kui eluteel tekkib ootamatu käänak või muutub situatsioon, Kohanejatüüp suurepäraselt reageerib sellele.

 

Need on kaks erisuhtumist ellu. Otsustajatüüpi ning Kohanejatüüpi inimestel on erinev elulaad. Kõrgeltorganiseeritud Otsustajatüüpi inimene planeerib kõike eelnevalt, valmistab ette ning lõpetab projekte õigeaegselt. Päevad kulgevad konstruktiivses ning loomingulises töös ja harva raiskab asjatult aega. Otsustajatüüp töötab sageli tundega, et tarvis lisada kiirust ja alati liigub otse töölõppu suunas, olgu see siis toidu valmistamine või ettekande koostamine. Lõpetamata töö ei jäta Otsustajatüüpi inimest rahule. Ta ei saa olla õnnelik ning tunda rahu, kui püstitatud ülesanne pole veel täidetud. 

 

Vähem organiseeritud ning paindlikum Kohanejatüüpi inimene harva koostab endale kindlaid plaane, aga kui plaan on siiski olemas, siis võimeline seda kergesti muutma. Erilisi ettevalmistusi eriti ei korralda. Kohanejatüüp eelistab lahendada probleeme siis kui nad tekkivad. Kohanejatüübil et tekki eriti sageli vajadust kiirustada. Tavaliselt ta kogub tunduvalt rohkem infot, kui seda on reaalselt tarvis töö lõpetamiseks. Tulemusena Kohanejatüüp tavaliselt tegeleb mitme tööga paralleelselt, sel ajal kui Otsustajatüüp eelistab lahendada üht ülesannet teise järel järjestikku. Kohanejatüüpi inimesed tunnevad rõõmu elust endast ning vähemal määral on mures mistahes resultaatide saamise pärast. 

 

Sel ajal kui Otsustajatüüp tunneb rahutust seni kui töö pole lõpetatud, Kohanejatüüp võib olla ärevil peale töö lõppu tunnetades, et elu peamine raamat on kinni pandud lõplikult ning midagi muuta pole enam võimalik. 

 

Umbes 55 protsenti ameerika elanikkonnast kuulub Otsustaja- ning 45 protsenti Kohanejatüüpi inimeste hulka. Mehed ja naised jagunevad selle karakteristiku lõikes pooleks.

Otsustajaid ja Kohanejaid paelub teineteise poole, kuigi sealsamas igaüks neist võib sundida oma vastandit lausa “seinapidi ronida”. Otsustaja võidab Kohaneja elurõõmust ning sundimatusest. Otsustajatüüp pole tavaliselt sundimatu, kuna kuulub organiseeritud inimeste hulka ning Kohanejatüübile on sobilik Otsustaja võime viia ellu organeseeritust ja korda. Siin suhted on ülesehitatud järgmisel printsiibil: Kohaneja toob kaasa lõbu ning kohanemist suhetes, aga Otsustaja organiseerib elu mõlema eest. 

 

Kohanejatüüpi inimesed, kes on kohustatud töötama range distsipliiniga organisatsioonis, kus on vajalik täpne töö teostus algusest lõppuni, osutuvad situatsioonis, kus vaid õhtuti ja puhkepäevadel tekkib šanss olla avatud ja painduv. Tööl nad võivad välja näha kui Otsustajatüüpi inimesed, kuid näiteks koduses miljöös on nad hoopis teised, lõõgastunud ning sundimatud. 

 

Otsustajatüüpi inimesel on kalduvus piirata end edaspidisest informatsioonist niipea, kui otsus on vastu võetud. Aegajalt see võib olla ekslik käitumine, kuna on võimalik üsna olulise info lisamine. Teisest küljest, Kohanejatüüpi inimene võib aga jätkata informatsiooni kogumist, mis osutub kasutuks.

 

Niisiis, vastavalt C.G. Jungi isiksusetüpoloogiale, meil on neli paari dihhotoomiat: 

 

Ekstravert ja Introvert kõnelevad maailmale lähenemisest: kas inimene on suunatud välja-, või sissepoole. Ekstravert on suhtlemisaktiivsem, palju räägib ning meeldib suhelda teiste inimestega. Introvert on vaoshoitum, vähem kõneleb, vajab privaatsust, kasvõi aegajalt.

 

Sensoorne ja Intuitiivne kõnelevad ümbritseva maailma tajumise, kui funktsioneerimisviisi iseärasusest. Sensoorne elab tänases päevas, toetub faktidele ning tuleb hästi toime praktiliste toimingutega, meeldib, et kõik oleks määratletud ja mõõdetav. Intuitiivne on pigem loominguliste kalduvustega ning on suunatud tulevikku. Eelistab kujutleda võimalusi ning töötada täiustamise kallal.

 

Mõtleja- ja Tundeinimene kõnelevad sellest, kuidas inimene võtab vastu otsuseid. Mõtlejatüüp võtab vastu otsuseid loogika ja erapooletu analüüsi põhjal. Peamine on tal mõistus, mitte aga süda. Tundetüüp suuremal määral orienteeritud teda ümbritsevatele inimestele, võtab arvesse inimeste vajadusi. Peamine on tal süda, mitte aga mõistus.

 

Otsustaja- ja Kohanejatüüp kõnelevad sellest, millist funktsioneerimisviisi inimene eelistab: kas pigem otsustada või tajuda. Otsustajatüüp on organiseeritud, töötab kuni töö jõuab lõppuni. Kohanejatüüp on hea kohanemisvõimega, avatuid muutustele, kogub niipalju infot, kui on suuteline.

 

Need neli paari karakteristikuid, kombineerides omavahel, annavadki kokku 16 isiksusetüüpi.