Jungi neli psühholoogilist põhifunktsiooni

INTUITSIOON

 

Psüühiline funktsioon ehk mentaalne funktsioon on protsess, mille läbi toimub organismi suhe ümbritseva keskkonnaga ja mille eesmärgiks on organismi jaoks võimalikult optimaalse seisundi kindlustamine sõltuvalt ümbritseva keskkonna tingimustest.

 

Carl Gustav Jung arendas olulisel määral edasi arusaamu psüühika struktuurist. Oma uurimustest kokkuvõtteid tehes eristas Jung nelja psühholoogilist põhifunktsiooni: 

 

      - intuitsioon;

 

      - sensoorika (aitsmine);

 

      - loogika (mõtlemine);

 

      - eetika (tunded). 

 

Igat funktsiooni vaatles Jung kahes ilmingus, - ekstraverteerituna ja introverteerituna. Alustame intuitsioonist.

Niisiis, on olemas kaks intuitsiooni: 

 

      - ekstraverteeritud intuitsioon;

 

      - introverteeritud intuitsioon. 

 

Nendel funktsioonidel on ka teine nimetus: 

 

      - võimaluste intuitsioon;

 

      - ajaintuitsioon. 

 

Kuidas tajuvad inimesed ümbritsevat maailma kui funktsioonid, mis neil domineerivad, on erinevad? Püüame siin mõista erinevust ekstraversiooni ja introversiooni vahel. See on väga tähtis. 

 

Kui Ekstraversiooni sünonüümiks on LAIENDAMINE, siis Introversiooni sünonüümiks on STABILISEERIMINE. See ongi põhimõtteline erinevus nende kahe funktsiooni vahel. 

 

Kui intuitsioon asub inimese isiksusestruktuuris esikohal (võib ka teisel, kolmandal), siis eriti paistab silma tema UUDISHIMU. Inimene suure huviga võtab vastu kõikvõimalikku informatsiooni, sealjuures, kõrvalt tundub, et ta omandab isegi täiesti kasutut informatsiooni. Miks ta siis omandab kasutut informatsiooni? Miks ta palju loeb, saab paju teada teistelt inimestelt? Aga temal töötab hästi assotsiatiivne mõtlemine. Ta sai millestki teada, kuulis veel millestki, tekkis mingi avastusehetk, midagi taolist on sellest kuulnud, arutleb seda edasi. Tal on hästiarenenud kujutlusvõime ja tihti mõtiskleb: „Aga mis juhtuks kui oleks...?“ Ja sageli arutleb sellest, mida tegelikult polegi juhtunud, kuid võiks teisiti olla. 

 

Selline inimene paneb rõhku situatsiooni potentsiaalsele arengule, teiste inimeste võimalustele. Sageli tal on üsna lai huvidering ning võib isegi panna huvi tundma teisi inimesi. Seepärast, põhimõtteliselt, tänu oma rikkale kujutlusvõimele, võib ta teatud hetkedel tabada mida räägivad teised inimesed ning kuidas see assotsieerub sellega, mida ta ise teab. Võib praktiliselt käigupealt alustada kõnelust teemal, millest räägivad teised inimesed ning pole tähtis, et kõnelus võib olla vaid pealiskaudne. Loomulikult, et ta võib teada palju, kuid see teadmine ei pruugi olla sügav. Tähtis on see, et ta käigupealt haakub teiste inimeste probleemidega. Ja see imponeerib teistele inimestele. Juba lähema kontakti puhul võib ta tekitada teistel ärritust, et teab laiahaardeliselt, kui mitte sügavuti. Ja paraku sageli nii juhtubki ning ekstravertse intuitsiooni kandjal on probleem teha valik oma elus. Nagu oleks rohkesti huvialasid, kuid on tarvis oma tähelepanu ja energiat kontsentreerida millekski ühele. Kui neid paisata laiali erinevates suundades, siis tulemust ei saavuta ei ühes, ei teises, ega kolmandas. Kuid need probleemid tekkivad juba rohkem küpsemas eas. 

 

Tal on rikkalik kujutlusvõime ja sageli ka hea huumorimeel, kuigi see huumorimeel võib ärritada teisi inimesi. Eriti ebameeldiv on selline inimene, ekstravertse intuitsiooni kandja, oma otsesele vastandile, ehk inimesele, kellele meeldib stabiilsus. Kellel on samuti mingi juhtiv amet ning ta vajab vajalikke väljakujunenuid sidemed, et pidevalt väljastada garanteerituid tulemusi. Kui ekstraverteeritud intuitsiooni kandja pöördub sellise juhi poole oma ideedega, mis on iseenesest suurepärased, mis aktiveeriksid tootmist, tooksid välja puudusi, siis probleem on vaid selles, et omades tugevat intuitsiooni ning nõrka sensoorikat, intuiit ei mõtle alati sellele, mille arvel tuleb läbi viia selline täiustamine. Aga mistahes täiustamine nõuab ressursse, ja mitte ainult rahalisi ressursse. Mistahes kohustuste ümberjaotus enamasti riivavad kellegi huve. Näiteks, inimesele, kellel oli kindel kohustuste ring, kus ta tundis end komfortselt, pakutakse need kohustused muuta. „Miks nii järsku? Mul oli niigi hea.“ Aga talle seletatakse, et paranevad firma tulemused. „Kust seda näha on? Seni aga ainult ebamugavused.“ Veelgi suuremat ärritust võib tekitada ekstravertse intuiidi uudishimu. Seepärast, et tänu oma uudishimule, need inimesed võivad teada saada seda, mida neile teada nagu poleks ette nähtud. Sageli seda tüüpi esindajad, intuitiivse ekstraversiooni kandjad, suunduvad kindlalt ajakirjandusse. Ajakirjandus toidab neid, kes saavad teada midagi uut, mis ei asu pinnal ning selleni tuleb pidevalt „kaevata“.

 

Mille poolesest ekstravertse intuitsiooni kandja erineb introvertse intuitsiooni kandjast? Ühelt poolt, mõlemal on sarnaselt arenenud kujutlusvõime. Teisest küljest, introverteeritud intuiit oleks nagu rohkem haavatav. Ekstraverteeritud intuiit, kui ta on käivitunud, tema fantaasia töötab täie hooga. Teda on raske peatada. Introverteeritud intuiit tunduvalt haiglaslikumalt tajub ka fantaasialendu, mis loob talle ebamugavusi. Umbes võrdselt arenenud intuitsiooni puhul on erinev närvisüsteemi püsivus. Seepärast introverteeritud intuiit, kuigi tal on rikkalik fantaasia, kiiremini väljastab kõikvõimalikke laialivalguvaid prognoose. Miks laialivalguvaid? Seepärast, kui kõne all on konkreetsed võimalused, alati riivatakse kellegi huve. Seepärast on vajalik kirjeldada nii laialivalguvalt, et inimestele see lihtsalt meeldiks ning seega „ennustaja au on ootamas ja samas peksa ei anta“.

 

Introverteeritud intuiit oskab kontrollida oma mõttelendu, näha, millised ebameeldivad tagajärjed võiksid toimuda. Kui ekstraverteeritud intuiit pimesi allub oma uudishimule, ja vaid küpses eas võib ennast vaoshoitusele kutsuda, „siin ei tasu, siin karistatakse“, siis introverteeritud intuiit juba lapsepõlvest mõistab, et mõttelend ei pruugi alati hästi lõppeda. Ta võib nagu aegajalt seiskuda ja vaadata, mis on tegelikult toimumas. Seepärast, tänu sellele, introverteeritud intuiidil on palju suurem ühtesobivusvõime ümbritsevate inimestega. Temaga on komfortsem. Ta ei paisuta välja oma aimamisi, kui nad võivad olla teistele ebameeldivad. Tal on vaatlemisoskus ning oma vaatluste alusel teeb prognoose. Kui sellisele intuitsioonile kaasneb lisaks eetiline funktsioon, siis temast saab sageli olema hea luuletaja või literaat, kes võib luua huvitavaid kujundeid oma teostes. 

 

Introverteeritud intuiit, erinevalt ekstraverteeritud intuiidist, ei püüa eriti ilmutada oma algatusvõimet ja sageli ootab, et teadmine ise kord küpseb selleks vormiks, mida võib juba esitleda inimestele. Siit tuleneb ka selle funktsiooni nimetus, - „ajaintuitsioon“. Ajaintuitsioon, - siin on tähtis mitte „otsekohe praegu“, vaid on tähtis ära oodata, millal ideed küpsevad nii, et inimesed on valmis neid vastu võtma. Aga seni, millal nad kord küpsevad, on täiesti võimalik toetuda kellegi autoriteetsele arvamusele, et sellega anda oma ideedele autoriteetset vormi. Ekstravertne intuiit tajub seda valuliselt: „Kuidas ma oma ideid pean kohandama teise autoriteediga, kui ma niigi kõike seda näen“. Introvertne intuiit tajub seda rahulikult: „Kui minu ideed pole piisavalt küpsed, annan neile autoriteetse vormi, ja kui ükskord minu ideed küpsevad, inimesed võtavad mind kuulda“. 

 

Nii ekstravertse, kui ka introvertse intuitsiooni esindajate probleem sageli seisnebki nende mõlema tüübi elulises ebapraktilisuses. Seetõttu, et mõeldes sellele, mis hakkab toimuma hiljem, nad ei jõua jälgida jooksvat situatsiooni. Eriti on see märgatav lapsepõlves. Ajajooksul nad siiski omandavad sensoorseid vilumusi. Me kõik suudame õppida, kui on kelleltki õppida. Ning põhimõtteliselt võivad nad täita täiesti sensoorseid kohustusi. Intuiidid reeglina ei püüa ilmutada sensoorset algatust. Mõlemal intuitsioonikandjal on probleem sensoorikaga, tähelepanuga, oma eluliste huvide jaotamisega. Sageli on võimalikud ka konfliktid mõlema intuitsioonikandja vahel. Sealjuures, konfliktid mitte lähidistantsil. Lähidistantsil on üldiselt lihtne mõista teineteist. Nii ühel, kui ka teisel, on rikkalik kujutlusvõime, sealjuures üks esitab teisele ootamatut sündmustevarianti. Ekstravertne intuiit näeb hulgaliselt positiivseid võimalusi, introvertne intuiit hindab neid kuivõrd nad on ajakohased ning kuivõrd on nad küpsed ja vajavad viimistlust. Nii, et lähidistantsil nende funktsioonide kandjad üsna hästi mõistavad teineteist. 

 

Teine asi, sotsiaalsel tasandil. Sotsiaalsel tasandil ühe algatus tekitab probleeme teisele. Intuitiivne introvert võtab hästi vastu teiste autoriteetseid seisukohti mitte konformsuse tõttu, vaid, et anda oma ideedele teistele mõistetavat vormi. Ekstravertsele intuiidile ei ole see meeldiv. Ta püüab avaldada kõigepealt oma arvamust. Ja niikaua, kui nad on eraldi, see on normaalne. Kui nad tegutsevad koos, siis on juba teine asi. Tuleb välja, et üks tekitab probleeme, ise seda mitte soovides. Jällegi, introvertne intuiit ei püüa avaldada oma ideed enneaegselt niipea, kui nad ei küpse. Ekstravertne intuiit vastupidi, avaldab neid, et reserveerida neile kindel koht. Sellel pinnal on samuti võimalikud konfliktid. 

 

SENSOORIKA

 

Vaatleme nüüd teist vastandfunktsioonide paari: ekstraverteeritud ja introverteeritud sensoorikat. 

 

      - ekstraverteeridud sensoorika;

 

      - introverteeritud sensoorika. 

 

Neid funktsioone nimetatakse veel:

 

      - tahteline sensoorika;

 

      - aistingute sensoorika.

 

Need viimased nimetused võttis kasutusele Ukraina kliiniline psühholoog, sotsioloog-sotsioonik Victor Gulenko. Termin „tahteline sensoorika“ pole siiski kõige õnnestunum. Vahetevahel ekstravertse sensoorika kandja võib avaldada üldsegi mittesensooriku muljet. Sensoorik on inimene, kes on, reeglina, tähelepanelik detailide suhtes. Aga, näiteks, nähes sensoorikut, me võime mõnikord mõelda, et meie ees on hoopis intuiit, kuna tal ümberringi võib kõik olla laialihajutatud. Miks siis nii? Kas tõepoolest tema tähelepanu võis äkki hajuda? Ekstraverteeritud sensoorika, - see on esmajärjekorras kontroll territooriumi üle. Näiteks, tuli inimene mereranda: laotas maha tekki, viskas mütsi ühele poole, kotti teisele poole, sussid ka lähestikku: „Kõik on see minu territoorium!“ Kuhu inimene tuleb, kus asetub, sel on ka tema koht. Kõiki esemeid on enda ümber laialipaisanud. See ei tähenda, et ta on ebahoolas, - lihtsalt, ta tunneb end mugavamalt, kui ta ei asu ainult oma tekil, vaid ka laiemalt. Muidugi, kõik sõltub siin ka kasvatusest. Üks ekstravertne sensoorik käitub nii, teine aga mitte.

 

See on vaid üksik näide. Üldjuhul sensoorikaga on seotud nii komfort kui ka staatus. Ja, kui introvertne sensoorik paneb rohkem rõhku komfordile, siis ekstravertse sensoorika kandja pigem rõhutab staatust. Kui tuleks valida nende kahe vahel, siis ekstravertse sensooriku jaoks on staatus kindlasti tähtsam. Sageli ekstravertse sensoorika kandja valib selle järgi ka oma riietuse, - kuivõrd see riietus väljendab staatust ümbritsevate inimeste silmis. Ning üleüldse, enesele sellest täiesti teadvustamata, ekstravertne sensoorik pidevalt võitleb oma staatuse, teatud väliste stiimulite eest, ja kui ta on midagi saavutanud võitluses staatuse nimel, siis tema tuju paraneb. Kui ta staatus sel puhul langeb, tema tuju halveneb. Vaielda ekstravertse sensoorikuga on samuti raske, kuna vaidluses ta sageli tajub vastuväiteid just kui tema staatuse riivamist. Kui ekstravertne sensoorik nõustub võõra seisukohaga, siis nõustub ta alles peale seda, kui on veendunud, et selline nõusolek ei saa olla hinnatud kui argus, kui taganemine tema poolt. Juhtub, et ta lihtsalt väldib vaidlust, pöörates kõike naljaks, eriti kui on piisavalt tark. On selge, et mitte iga vaidlus on seda väärt, et sellega kaasa minna. Ja sageli ta väldib vaidlusi, kuna siin on tegemist mitte võitlusega õiguse eest, vaid võitlus oma staatuse nimel. Ekstravertse sensoorika kandja osutub sageli juhtival kohal. Tema probleemiks on nimelt see, et võitluses oma staatuse pärast, ta võib kahe silma vahele jätta midagi palju tähtsamat. Aegajalt on vajalik ohverdada oma staatust ellujäämise nimel, kuid ekstravertne sensoorik oskab elada mitte niivõrd ellujäämise nimel, kuivõrd elada „täispööretel“. Ellujäämise printsiip pole nagu meeldiv tema teadvusele. Ja kui tekib vajadus oma staatusele järele anda mingi idee või tõe nimel, või situatsiooni muutuse tõttu, selle funktsiooni kandja läheb sellele vastumeelselt ja siin ta võib kanda kaotusi.

 

Veel üheks puuduseks või nõrgaks tunnuseks ekstravertsel sensoorikul on see, et tal jääb sageli puudu ettevaatlikkusest. Milleks ettevaatlikkus, kui võib mängida ettejõudmisele. Olgu argpüks keegi teine, aga mina liigun aina edasi. Tegelikult, aja möödudes, ekstravertse sensoorika kandja mõistab, et teenida uusi muhke pole kuigi meeldiv, kuid selleks ajaks, tänu oma otsustusvõimele, saavutab autoriteedi. Seega ekstravertse sensoorika kandja osutub sageli juhtival kohal, kuigi mitte ainult tema.

 

Mis on aga introvertne sensoorika? Esimene, mis siin torkab silma, on introvertse sensooriku kõrgendatud tundlikkus. Eriti on see tunda naistel. On ju kujunenud sellised stereotüübid, et naistel on hinnatav oskus hoolitseda komfordi, oma välimuse, kodu väljanägemise eest, ning üleüldse meeldivalt välja näha. Loomulikult, et see peegeldub ka välimuses. Introvertse sensoorika kandja kõigepealt omab reeglina üsna rikkaliku maailmataju ja seda ka väga usaldab. Erinevat ekstravertsest sensoorikust, ta on üsna ettevaatlik ja ei püüa tavaliselt välja paista ei mahajäänuna, kuna sellele võib kaasneda karistus, ega eesrindlastena, kuna selle eest võidakse lisada täiesti mittesoovituid kohustusi. Introvertse sensoorika kandja tavaliselt ilmutab algatusvõimet seal, kus on selgelt näha, et algatusvõimele kaasneb tulemus. Siin võib öelda, et introvertne sensoorik on üks praktilisemaid tüüpe. Ekstravertse sensoorika kandja, vaatamata oma oskusele vallutada juhtivaid ameteid, pidada vastu ekstreemsetele situatsioonidele, ikkagi rohkem riskib ning, seepärast, allub kõikvõimalikele kõikumistele. Harva võib ekstravertse sensoorika kandja anda garantiid, et viie minuti pärast ei peaks vabandama terava sõnumi pärast. Ta polegi tegelikult soovinud midagi halba, vaid lihtsalt vabastas pingeid. Introvertse sensoorika kandja aga pigem väldib selliseid pingelisi situatsioone, ja kui ta väljendabki oma läbielamisi, siis on need piisavalt küpsed. Aga ta peamiselt üritab, et kõik oleks komfortne: komfortne kodu, komfortsed suhted, materiaalne heaolu, et oleks millega kiidelda inimeste ees, et tal on kõik nagu inimestel ning oleks see, see ja see. Kuid erinevalt ekstravertsest sensoorikust, ta ei pürgi esimestele positsioonidele, kuna esimestel positsioonidel tuleb taluda ka kõige rohkem kannatusi. Pigem on ta kindel tugi ekstravertsele sensoorikule, ja kui ekstravertne sensoorik on midagi välja pakkunud, siis introvertne sensoorik osutab abi selle rakendamisel.

 

Neid mõlemaid funktsioone võiks nimetada erisuunalisteks. Ning erisuunalisus ilmneb selles, et algatus väljendub vastandlikult. Seal kus üks liigub hoogsalt edasi, teine aga eelistab minna vähehaaval, ettevaatlikult, kuid nii, et rakendus saaks olema realiseeritud. Ekstravertne sensoorik ei jõua sageli isegi hoida kontrolli all seda, mida on vallutanud. Ja pole kaugel probleem, et nagu oleks ise energiline, läbilöögivõimeline inimene, kuid meeskond on valitud mitte kõige parem. Tulemuseks on rikka juhi puhul vaesus. Mõlemad võivad edukalt teha koostööd lähidistantsil, kus, näiteks, ekstravertne sensoorik ilmutab algatusvõimet ning introvertne sensoorik aitab realiseerida. Sotsiaalsel tasandil aga võivad siin esineda konfliktid. Näiteks, introvertne sensoorik võib pidurdada ekstravertse sensooriku algatust, samas kui lähidistantsil võivad nad omavahel kokku leppida ning ülesandeid ja kohustusi omavahel ära jaotada. Sotsiaalsel distantsil mängivad olulist rolli tunnistajad. Kaovad aga tunnistajad, - saavad omavahel hästi hakkama. 

 

LOOGIKA

 

Seni olema vaadelnud taju funktsioone. Nüüd vaatleme vastassuunalisi otsustamise funktsioone.

Need on: 

 

      - ekstravertne, ehk asjalik loogika;

 

      - introvertne, ehk suhete loogika. 

 

Milles seisneb nende erinevus?

 

Jällegi algatusvõimes. Ekstravertne loogika vastutab kõigepealt metodoloogia eest. Nagu öeldakse: „Hästi töötab, siis viimistleme. Töötab – ära puutu!“ Introvertne loogika on aga rohkem hõivatud vastuolude väljaselgitamisega. „Pole tähtis, et töötab, peamine, et puudub vasturääkivus“. Ja sageli introvertsel loogikul on probleem sellega, et ta kiiresti ning täiesti loogiliselt seletab loogilist pilti, kuid see on surnud pilt. Mittetöötav. Seda pilti tuleks kuidagimoodi elustada. Ekstravertse loogika kandja toimib nagu „muhkude saamise“ teel ning temas on see funktsioon piisavalt tugev. Teda iseloomustab kõrge töövõime ning liikuvus. Selle tüübi kandja, kui ta on juhtival kohal, võib jooksta mööda firmat, vaadata kuidas kõik toimub, et vajalikul ajal sekkuda protsessi ja kõrvaldada häireid. Teda huvitab kõigepealt protsess. Ning selle protsessi suhtes teeb etteheiteid, võib siin üsna tugevasti kritiseerida, et protsess kulgeks katkematult. See huvitab teda kõige enam. Teisiti öeldes, ekstravertne loogika on dünaamiline loogika, introvertne loogika aga staatiline loogika. Terminid staatika–dünaamika kehtivad ainult nende ja mitte teistele funktsioonide puhul.

 

Introvertse loogika kandja kogub fakte, et siduda neid konkreetse süsteemiga. Kui ta on juht, siis peab see olema koostöösüsteem alluvate vahel. Need on paberile kirjapandud ametijuhendid, et ühe kohustused ei ristuksid teise omadega, et kõik oleks õiglane, et kõikide huvid oleksid tagatud, ja need huvide tagamise vahendid oleksid fikseeritud kirjalikus vormis. Introvertne loogik pikalt väidab vastu. Ta seletab üsna põhjalikult, milles olete eksinud ning millel põhineb tema arvamus. Sellest vaatevinklist on temaga mugav vaielda, on alati teada millel põhineb tema arvamus.

 

Paraku see arvamus võib muutuda väga aeglaselt. Et introvertset loogikut vaidluses võita, tuleb oma peas üles ehitada terve selle faktide süsteemi, mida ta on endas ülesehitanud ning mõista, mis on tema jaoks tähtis ja kus ta võib järele anda. Praktiliselt asetada end tema kohale pole sugugi kerge. Selle eest, selle funktsiooni kandja sageli leiab end kas administratiivses süsteemis, või teaduses, kus hulk kellegi poolt kodutuid fakte tuleb ühendada süsteemi ning korrastada, töötada välja terminoloogiat.

 

Introvertse loogika kandja nõrgaks küljeks on see, et ta aeglaselt kohaneb muutuvate situatsioonidega. Selle funktsiooni esindaja väga valuliselt tajub, kui toimuvad järsud muutused riigis, kuna tuleb muuta ka kogu elulaad, kogu mõistete süsteemi, kui see ei tööta.

 

Mis puutub ekstravertse loogika kandjat, siis tema iseloomulikuks jooneks on see, et ta ei karda kritiseerida. Sageli tülitseb juhtkonnaga. Tema on üsna töökas inimene, kes oma nahal on tunnetanud kuidas, miks ja milleks üks asi töötab, aga teine ei tööta. Ning ta tajub mistahes argumenti, mistahes õigsust ja valet kui täiesti konkreetset nähtust, kui seda, millest sõltuvad tema töötingimused. Seepärast, selle nimel, loomulikult, et on tarvis vaielda. Isegi ülemusega. Kui ta aga osutub ise ülemaks, siis ühelt poolt, tööga on kõik korras, kasum tuleb, kuid teisest küljest, alluvad töötavad higi pales. Ka vastuväiteid ei võta sageli vastu. „Mis juhtus? Miks hiilid kõrvale? Miks lahkud? Meil on veel palju ära teha!“ Sageli isegi kodus ilmneb see selles, et ekstravertse loogika kandja, märgates kedagi diivanil istumas: „Aga mida sina istud? Võta hari ja hakka koristama!“ See ilmneb ka selles, et märkusi ta teeb üsna teravaid. Ja kahjuks seda sageli ise ei märkagi. „Mul on ju õigus! Ma räägin ju asja huvides. Miks pean ma oma sõnu nii väga valima?“ Ja vaatamata kõikide oma positiivsetele omadustele, oma töövõimele, kompetentsusele, kus ta sageli teab palju, vastupidavusele, tööhuvide tundmisele, ta tõukab endast eemale teisi inimesi. Tõukab just nimelt teravusega, paljastustega. Ta kritiseerib selle nimel, et oleks parem, kuid teised tajuvad seda teisiti. Pole ju meeldiv, kui keegi alatasa kritiseerib. Oleks vajalik ka midagi positiivselt hinnata. Teisest küljest, tänu oma võimetele, energilisusele, see inimene sageli jätab „endast väljas“ inimese mulje. Ja see tema kriitilisus pole koheselt märgatav. Vastupidi, tema näol on enesekindla inimese naeratus. Vaata milline mees! Kuid lähidistantsil on kriitilisus just seda enam märgatav. 

 

EETIKA

 

Vaatleme nüüd ekstraverteeritud eetikat ning introverteeritut eetikat. 

 

      - ekstravertne, ehk emotsioonide eetika;

 

      - introvertne, ehk suhete eetika. 

 

Alustame ekstravertsest eetikast. Ekstravertse eetika kandja on liikuv ning sageli tõepoolest emotsionaalne inimene. Vähemalt väliselt. Siit tegelikult tuligi selle funktsiooni nimetus. Kõik eetikud, laias laastus, on emotsionaalsed. Kuid ekstravertne eetika väljendub mitte ainult näol, vaid ka igas toimingus. Üsna suur „seesmine temperatuur“, kui nii võiks öelda. Ekstravertse eetika kandja sageli pole suuteline peatama oma emotsioone. Seega, alguses plahvatab, ütleb välja, ja alles mõne aja pärast rahuneb. Ta ei suuda tajuda situatsiooni erapooletult, see on tema jaoks raske, - niivõrd tugev on seesmine pinge. Tal on suur emotsioonide mitmekesisus, tänu sellele ta suurepäraselt reageerib teiste inimeste emotsioonidele ning võib nakatada teisi entusiasmiga. Ta on üleelav inimene. Selle funktsiooni kandja sageli lihtsalt ei mõista kuidas on üldse võimalik olla erapooletu, sest see tal endal lihtsalt ei tule välja. Ümberringi on elavad inimesed, nad ju kuidagi reageerivad! Sageli ta kasutab seda funktsiooni, mõistes teise inimese emotsionaalset reaktsiooni ning võib seda tema nõrkust oma huvides ära kasutada. Sageli see funktsioon ilmneb selles, et inimesel on väga hea näitlejavõime. Seega, ta oskab matkida teiste inimese emotsioone ning väga meisterlikult neid demonstreerida. Isegi selle tüübi tugevus seisneb mitte ainult tema emotsionaalsuses, sest teised inimesed samuti ilmutavad emotsioone, vaid nende emotsioonide tohutu suure värvingugammas.

 

Ekstravertne loogik, näiteks, on samuti üsna emotsionaalne, eriti kui sõimab, kuid need emotsioonid on vaid “pluss – miinus”, ja mitte enamat. Ehk, teiste sõnadega, vaid positiivsed, või vaid negatiivsed emotsioonid.

 

Ekstravertse eetika kandjal emotsioonide gamma on väga mitmekesine. Siin esineb palju varjundeid. Ja kui ta millestki huvitub, siis huvitub täiel määral.

 

Ekstravertse eetika vastandfunktsiooni, - introvertset eetikat, nimetatakse ka suhete eetikaks tänu sellele, et väliselt selle tüübi kandjal emotsioonid ilmnevad näol vaid vaevaliselt, nagu lilled, mis üritavad kasvada läbi kivide. Siiski on ta üsna emotsionaalne. Lihtsalt tema emotsioonid on inertsed ja mitte alati väliselt väljendusrikkad. Kuid erinevalt loogikust, introvertse eetika kandja on samuti emotsionaalne ning üsna erapooletu. Kui introvertsel loogikul ei pruugi midagi ilmneda näol lihtsalt seetõttu, et toimuv situatsioon ei tekita mingit reaktsiooni, siis introvertse eetika kandjal situatsioon tõepoolest reaktsiooni tekitab, lihtsalt emotsioonid väga aeglaselt leiavad oma väljapääsu. Sageli ümbritsevad inimesed ei aima tema seisundit, seda, et tal kõik keeb sisemuses enne kui see ei ilmneb valjult.

 

Mõlema funktsiooni kandjad on piisavalt erapoolikud. Tegelikult eetiku sünonüümiks ongi erapooletus. Me kõik oleme inimesed ning elame inimlikke kirgede maailmas. Kuid ekstravertne eetika on peamiselt seotud mitte niivõrd seesmiste läbielamistega, kuivõrd suhetega, et hõivata nendes suhetes vastavad positsioone, et äratada enda vastu tähelepanu, näha hästi välja inimeste silmis, nendega manipuleerida. Aga mis on manipulatsioon? Võimalikult valutul viisil saavutada inimeselt seda, mida on tarvis. Mis selles halba on? Eetika seisukohalt midagi halba selles ei ole, kui ka teisel inimesel on samas hea olla.

 

Eetik, kuna ta on tundlikum, tal tõepoolest õnnestub kergemini suunata inimeste toiminguid õiget rada pidi. Õigel hetkel kiita, sobival momendil ergutada, õigel momendil esitada vastuväide. Sealjuures, selline vastuväide saab öeldud vaiksel toonil, kuid see vastuväide saab väljendatud õigel hetkel, kui vestluskaaslase emotsionaalne meeleolu sellele vastab. Ja see vastuväide, mis on välja öeldud õigel hetkel, mõjub tõhusamalt, kui kõige teravam kriitika loogiku poolt. Loogik, kritiseerides, riivab eneseväärikust ning ise seda märkamata. Eetiku jaoks eneseväärikus on üsna tähtis tegur.

 

Teiste inimeste suhtumine on eetiku jaoks tähtis tegur juba seetõttu, et ta neid märkab. Loogiku jaoks suhted on samuti mitte vähetähtis tegur, kuid probleem seisneb selles, et püüdes olla objektiivne, ta sageli astub nendest suhetest üle. Eetiku jaoks suhted on tähtis tegur ning suhetega tuleb arvestada.

 

Introvertse eetiku jaoks suhted on siiski lainesarnased. Miski haaras kaasa ja pole arusaadav, mis sellega teha? Ekstravertse eetika kandja, vastupidi, kasutab seda ära, et luua teistele meeleolu. Selle poolest ekstravertne eetik erineb introvertsest eetikust. Kui on tarvis, siis lõbustada, vajaduse korral nakatada entusiasmiga. Introvertse eetika kandjal see õnnestub halvemini, reeglina lähidistantsil. Introvertse eetika kandja võib naeratada, olla täiesti meeldiv, kuid sealjuures muuta teise inimese emotsionaalset seisundit on tema jaoks probleem. See on tema jaoks alati valuline, kuna alati põrkub takistusele. Aga ekstravertse eetika kandja reeglina ei mõtle sellisest takistusest. Kõik on lihtne, kui vaja meelt muuta, siis muudab. Kui näeb, et inimene kurb, tuleb tõsta meeleolu. Ja ekstravertse eetika kandjale jääb sageli mõistmatuks, et tegelikult inimene pole mitte kurb, vaid on lihtsalt rahulik. Selline tema puhtinimlik katse muuta teise inimese meeleolu võib välja kutsuda jämedat vastureaktsiooni. 

 

Niisiis, me vaatlesime kaheksa paari erinevaid funktsioone. Kuid seda on veel vähe, et üles ehitada sotsiotüübi mudelit. Igal inimesel on tegelikult olemas kõik need kaheksa funktsiooni. Nad nagu võitleksid omavahel ühise ressurssi eest.

 

Mistahes inimese psüühika on kirjeldatav kõikide ülalloetud funktsioonide abil. Kuid erinevatel inimestel ei ole need funktsioonid väljendatud ühtmoodi. Ühed funktsioonid on tugevamad ning on hästi teadvustatud, teised aga nõrgalt väljendatud, väljasurutud ning seepärast on halvasti teadvustatud. See viib selleni, et informatsioon, mida töötleb üks või teine funktsioon, on tajutav ning töödeldav erinevate inimeste poolt erinevalt. Psüühiliste funktsioonide ülekaalus olevad (domineerivad) aspektid ilmnevad inimesel psühholoogiliste tunnuste näol. Neid me tajumegi.