Kabala õpetuses sisalduv reaalsus

        "Kabalistiline lähenemine Piiblile - see on hermeneutika, mis vastab veenval kujul iseseisvusele, imepärase originaalsusega, mitmetahulisusega, kõikehaaravusega, tema sisu mõõtmatusega".

 

Johann Wolfgang von Goethe "Ajaloo materjalid"

 

        "Kabala annab kõrgemale põhimõttele hääldamatu nime, sellest tuleneb emanatsiooni vormis teise astme neli põhimõtet, millest igaüks uuesti hargneb kaheteistkümneks, need omakorda - 72-ks jne. lõpmatuteks järgnevateks harudeks, nii nagu on olemas lõputu arv liike ja alamliike... Lõppkokkuvõtteks tuleb välja, et kõik Jumalik võib viia ühe Algallikani, nagu ka kogu ilm mis valgustab põlistest aegadest iseenesest ja kujutused, millised muunduvad paljudes peeglites ning paljudes teistes esemetes, võib tuua ühe formaalse ideaalse põhimõtteni - kõikide nende kujutiste Allikateni".

 

Giordano Bruno "Taeva reformatsioon"

 

________________

 

KABALA ÕPETUSES SISALDUV REAALSUS

 

Materiaalses tegelikkuses, mis kerkivad meie aistingutes, aga ka eksisteerivad reaalsetes ilmingutes, mille olemusest arusaamine ei ole meile jõukohane isegi kujutlustes. Sellised ilmingud on näiteks, elekter ja magnetism. Eksisteerib palju jõude, mille eksisteerimisest me aimame, milliseid me tabame kohati, võime neid osaliselt vastastikku mõjutada, juhtida, endaga kohandada. Kuid meie ümber on ka jõud, mida me ei taju. Millal me neid tunnetama hakkame - ei ole teada, meile isegi näib, et võib-olla mitte kunagi.

 

Need jõud on justkui reaalsed, sest me kasutame neid. Näiteks elekter: kes seda näeb? Me tajume ainult endal selle nähtuse tulemusi. Elektrit iseenesest ma ei tunneta, ei taju, ei haista, ei saa proovida maitset. Ma saan teda kindlaks teha aparaatide abiga või tunda endal elektrilööki, ma tajun magnetjõu või radiatsiooni jms. ilmumist. Mida tugevamad jõud, seda vähem on nad märgatavad, seda suuremas astmes nad libisevad meie käest. Kuid me tajume nende mõju - vahest ka negatiivset.

 

Kuid, kes väidab, et nad on reaalsed? Teadmised nendest ilmingutest rahuldavad meid täies ulatuses, ja üldse ei ole tähtis meile, et me ei oma vähematki ettekujutust nende olemusest. Nende nimetused on nii reaalsed ja lähedased meile, nagu me tõepoolest tunneksime neid – isegi sel määral, et väikesele lapsele sõna „elekter” on sama hästi tuttav kui sõnad „leib” ja „suhkur”.

 

Me elame nende jõudude keskel tunnetades nende mõjutuste tagajärgi, põhiliselt positiivseid – selliseid, mida me soovime enda jaoks avastada. Me ei mõista mitte kunagi objekti iseenesest, vaid selle mõjutust meile, selle vastastikust toimet meie meeleorganitega. Ma ei saa öelda, millise välimusega see veeklaas on tegelikult, kas ta on tõepoolest olemas. Tegelikkuses ta võib olla täiesti kujutelmatu, kuigi minu meeleorganite kaudu kujutlen ma seda täiesti tavalisel kujul. Ma ei saa üldse teada, milline on tegelikult selle veeklaasi olemus.

 

Küsimus on, kuid vastust sellele ei ole, kuna viitamata subjektile, tunnetatav üks või teine ese mõttetult räägib, mida see ese endast kujutab. Peab teadma, kes seda tajub ja millisel kujul ta seda eristab.

 

Niisiis, igast objektist, mõttest, tegevusest – materiaalsest või vaimsest – saame me rääkida ainult seoses arusaamisega, aga väljaspool mõistetavust ei ole mingeid objekte olemas. Eksisteerib ainult jõud, mida nimetatakse Loojaks. Miks ta eksisteerib? Ta on olemas seepärast, et teatud kujul ilmutab Ta end minu aistingutes. Aga kui ei ilmuta? Kui ei ilmuta, järelikult siis teda ei ole olemas.

 

Niisiis, kõik meie piiratused lähtuvad ühest õpetusest: „Meie jaoks on olemas ainult see, millest me saame aru. Ainult seda saame me nimetada ja määratleda omaduste alusel, kusjuures ainult enda suhtes”. Seda õpetust peab väga täpselt endale selgeks tegema ja sellega ennast harjutama, sest sellest mitte kinnipidamine pöörab inimest kõikvõimalike illusioonide poole. Me saame rääkida ainult sellest, mida me mõistame teadusliku meetodi abil meie või vaimses maailmas. Ainult sellele saame toetuda, ainult sellele peame toetuma. Kõik muu tuleb maha kriipsutada – seda ei ole olemas.

 

Selliselt me suhtume kõikvõimalikesse uskumustesse ja nende õpetajatesse. Sellest vaatenurgast võetuna, oleme täielikud materialistid, objektivistid (või kui õpetusega võrreldes – subjektivistid). Meie jaoks kehtib ainult see, mida me mõistame. Seepärast vaimses plaanis me püüdleme eranditult vaimsele arusaamisele. Arusaamine on viimane, kõrgeim teadvuse aste, kus sa tunnetad mitte ainult objekti, vaid ka seda, kustkohast ta on pärit ja miks ta üldse tekkis, milleks ta eksisteerib ja millisesse vormi ta tulevikus pöördub, see tähendab, et kõike seda, mida võib suhteliselt temas määratleda.

 

Samas ei ole meile antud mõista Kõrgeima juhi jõu olemust, täpselt samuti ei ole meile antud mõista tema poolt loodud loomistest. Materiaalseid asju, mida me saame kätega katsuda (see on kõige lihtsam meile kättesaadavatest uurimistest), me mõistame ainult muljete põhjal, mida me saame tundemeelte ja nende esemete vastastikuse mõjude toimel. Ja see rahuldab meid täiesti, vaatamata sellele, et meil ei ole mingisugust ettekujutust nende olemusest.

 

Meile piisab, et tunnetada mingit objekti ja kujundada oma ettekujutusi sellest meie aistingute alusel, saamata aru selle olemusest. Sellest meile piisab, kuigi me saame aru, et mõistame mitte objekti ennast, aga selle mõju meie meeleorganitele, või täpsemalt meie meeleorganite reaktsiooni sellele objektile. Nii ei ole meile antud mõista enda olemust: kõike mida me endast teame – on lihtsalt tegude tulemus, mis tuleneb meie olemusest.

Tegelikkuses ei ole midagi peale Loojat, Kõrgemat jõudu. Seepärast on öeldud: „ei ole kedagi peale Tema” (Dvarim 4:35). Me oma aistingutes mõistame seda, et neis ilmutab Looja olemus. Selline Looja olemuse ilmutuse mõistmine ongi iseendast arusaamine, just nagu, meid ümbritseva maailma mõistmine. Seejärel me saame aru, et ei ole olemas ei maailma ega ka meid ennast tänasel kujul, on olemas ainult seisund, võimalus öelda, et me seda mõistame.

 

Seepärast, kõik nimetused ja terminid, mida võib kohata kabalistika raamatutes, on reaalsed vaatamata sellele, et me neist sisuliselt aru ei saa. Nende õppijad kogevad täielikku rahuldust täiuslike teadmiste omandamise pärast. Tõsi, see on küll arusaamine ilmutustest, mis tekivad Kõrgeima juhtiva jõu ja seda mõistva inimese koostöö mõjul. Kuid siiski jääb sellest teadmisest meile vajaka, meil ei teki tunnetust puudulikust teadmistest. Nii nagu ei teki meil vajadust käe kuuenda sõrme järele, kuna meil on küllalt viiest sõrmest.

 

Me oleme selliseks loodud. Kas me võime ennest ette kujutada teistsugusel kujul, nagu oleks meil tõepoolest kuus sõrme? Mida me võiksime leida, määratleda ja tunnetada, omades kuuendat sõrme? Seda me ei tea. Meil ei ole selle suunalist soovi. Meie soov toetuda viiele meeleorganile, ei vaja ka seda. See võib meid viia asja sügavusse siis, kui need viis meeleorganit muutuvad viieks sefirot'iks http://en.wikipedia.org/wiki/Sephirot ja edasi – viieks otsevalguse kõrgeimaks osaks.

 

KÜSIMUSED JA VASTUSED

Miks meile on küllalt teadmistest kõikidest eelnevatest omadustest, millest koosneb täielik teadmine, peale olemuse, aga olemust me ei vaja?

 

Küsimus olemusest, tõesti, meil on ka olemas. Kuid selleks, et tekiks vajadus sellele vastata, selleks et me tajuks, et meil jääb puudu sisust enesest, on esmalt vaja saavutada viimase astme koostisosad.

 

Sisuks on Looja ise. On kirjutatud: „Sinu tegude järgi, mis on pööratud minu peale ma õpin tundma Sind, saavutan Sinu mõtte”. Rääkides „Sina”pean ma silmas, et ma mõistan Teda, tuuma iseennast. Kui ma teostan endal kõik tegevused, mida teeb minuga Looja, kui ma teen kõike seda, mida teeb Tema, siis, õppides neid tegusid, hakkan ma aru saama Tema mõtetest, tema kavatsustest minu suhtes. Nii kui nii see mõte, see teadmine, see kavatsus eksisteerib suhteliselt minus. Seda on vaja selleks, et luua mind, lõpule viia minuga kõik metamorfoosid, milliseid ma läbin. Seda, mis ei kuulu Looja plaanidesse minu suhtes, seda, mis asub kõrgemal sellest, ma ei mõista. Äärmisel juhul, nii väidavad kabalistid.

 

Siiski, teisest küljest, nad räägivad mingisuguse teise reaalsuse eksisteerimisest ja peale lõplikku parandamist, see tähendab, peale täielikku mõistmist Looja tegevuse osas sinu peal. Täielikult parandades ennast, ma absoluutselt samastan ennast kõikides tegevustes Loojaga, see tähendab, kopeerin täielikult Tema tegusid, võttes selliselt üle Tema plaanid, Tema mõtte – kõike, mida võib nimetada suhteliselt Looja loominguks – ja saan sellega Temaga võrdseks. Kabalistid räägivad, selleks on olemas järgmine reaalsus.

 

Milline see reaalsus on, sellest nad meile ei räägi, sest seal kehtivad hoopis teised võimalused, omadused, aistingud, millised on meie teadvusest kõrgemal. Mida me seal mõistame ja millisel viisil – ei ole teada, meile seda ei kirjeldata. Meie eesmärk on – saada Looja sarnaseks. Kuidas seda saavutada, selgitab kabala õpetus. Edasisest midagi ei räägita. Räägitakse ainult sellest, et protsess on lõputu, see tähendab, et iga seisund muutub pidevalt enam täiuslikumaks.

 

Me räägime, et Kõrgem maailm on meie ees suletud. Miks teda nimetatakse „Kõrgemaks”?

 

Meid ümbritseb miski. Seda ümbritsevat nimetatakse Loojaks, ja peale Teda ei ole olemas midagi. Me tajume Loojat. Kes oleme „meie”? Ainus, mis on loodud Neile – see on soov saada, nautida, täituda.

 

Me tunnetame Loojat sõltuvalt sellest, kuivõrd on meie soov sarnane Tema andmise omadustega. Sõltuvalt sellest, kui meie soov saada Tema vastaspoolset omadust saada vastu tajume varjamist. See ongi meie reaalsus. Varjamine võib olla selline, et me isegi taju seda – niinimetatud „topelt varjamine”, varjamise varjamine.

 

Põhimõtteliselt me mõistame ka meie maailmas midagi muutes meie omadusi. Meie arusaamine sõltub viiest meeleorganist ja mõistusest, mis suudavad selgitada seda, mida me tajume. Mõistus kogub kõiksugused muljed, jätab need meelde ja väljastab meile kujundid, standardid, et me selle tagajärjel tunneks ära sellele sarnase, mida me kunagi tajusime. Selliselt me oleme kokku seatud, ja sellest lähtudes me selgitame, kes me oleme ja kus me oleme.

 

Kõike seda, millest me oleme aru saanud sel momendil, nimetatakse „see maailm”. Kõike seda, mida me suudame mõista järgmisel momendil, nimetatakse „tulevane maailm”. See on kõige lihtsam määratlus selle ja tulevase maailma kohta. Kui ma olen varustatud teleskoopidega, mikroskoopidega, arvutitega, suure hulga teadmistega, arusaamisega, suudan ma tajuda oma ümbrust palju enam, ja see tähendab, et ma tajun järgmist maailma, avardan oma piire välise keskkonna tundmaõppimiseks.

 

Millega erineb materiaalne tunnetus vaimsest? 

 

Seda, et laiendada materiaalset tunnetust, me suudame enda iidse mateeria omaduse – egoismi, muutmata. Me leiutame kõikvõimalikke aparaate, instrumente, mis laiendavad diapasoone meid ümbritseva vastuvõtuks, ja saame rohkem võimalusi arvestada seda, mida me tajume, muutmata seejuures oma algseid omadusi.

 

Inimene jääb ise samaks, ta ainult varustab peente lisadega oma viite meeleorganit ja oma aju täiendavate võimalustega, mis lõppkokkuvõtteks võimaldab tal tajuda ja aru saada enda ümber asuvat suuremat ruumi. Kuid selline meie maailma laienemise tunnetamine ei aita tal pääseda selle piiride taha, selle tõkke taha, kus valitseb loodus, meie vastaspool.

 

Meie maailmas me tunnetame objekte sarnastamise vahendina: selleks, et tunnetada õrna vibratsiooni, pean ma enda juures looma täpse organi selle vastuvõtmiseks. Kusjuures see vastuvõtu organ peab teostama sama omadustega vibratsiooni, milliseid ma soovin vastu võtta. Minu egoistliku tsensori sarnasusel, ning välispidisega tajun ma selle välispidist mõju. Ainult, et see kõik asub minu egoistliku tsensori piires, minu viie tundemeele ulatuses.

 

Ümber minu on sfäär, mis omab vastupoolset omadust minus – altruismi. Et seda tabada, pean ma ennast ümber häälestama, saama temaga sarnaseks. Loomuliku, egoistliku maailma vastuvõtu ümberkorraldamine (enda tarvis täitmine) vastuvõtu kavatsuste tõhusus, oma egoismi vähendamist nimetatakse üleminekuks.

 

See on väga keeruline faaside üleminek, inimene ei ole suuteline seda ise endaga tegema. Ainult Kõrgeim valgus, Kõrgeim jõud võib meile anda seda energiat faaside üleminekuks, egoismilt altruismile üle hüppamiseks, enda sisse võtmiseks, enda ümber vastuvõtmiseks. See on hoopis teine loodus: me ei mõista seda, me ei tunneta seni kui meil ei kujune vastav tundemeel.

 

Kuni selleni mingisugused jutud ega ka selgitused ei aita. Me võime endale ette kujutada mida tahes: ükskõik mida, kõik meie ettekujutlused on piiratud meie egoismiga, mis ei suuda esitada taas mingit altruistlikku omadust, objekti, tegevust, mõtet.

 

Oletame, et on olemas inimesed, kes on suutnud teha faasihüpe ja sellega hakanud tajuma Kõrgemat maailma. Kui nad kõik tajuvad vastasoleval organil vastuvõttu, kuidas siis me saame neid mõista, millest nad meile räägivad? See ei ole mitte lihtsalt „Alissa peegli taga”, see on lihtsalt maailm, mis ei ole ehitatud peegli kujutisele, vaid hoopis teistele, meist erinevatele põhimõtetele.

 

Raske on ette kujutada, kuidas võib seletada külgetõmbejõu seadustega tõukejõu seadusi, aga neeldumise seadusi eraldumise seadustega. Kõik muu: mõtte printsiip, töö, vastastiku suhete printsiip, tegevused, omadused. Põhjus, tegevus ja selle tegevuse tulemus on hoopis muud, kuna eesmärgid on teised.

 

MUSTAD TÄHED VALGEL FOONIL

 

Igasugune valgus peab maailmades omama leviku piiri, valguse tegevuse kujutamiseks peab olema külgetõmme kui ka piiramine. Need kaks jõudu peavad toimima üheaegselt.

 

Iga aisting saabub läbi meie meeleorganite piiramiste tagajärjel, kuna objekti välispind või meie vastuvõtu organ, mis piirab selle levikut, puutub kokku heli- või valguslainega ja seepärast suudame seda tunnetada.

 

Valge foon – see on lihtne, ilma mingisuguse tunnuseta ja seega meie poolt mittetajutav valgus. See, et me oleme suutelised eristama, võib väljenduda ainult valge valguse leviku piiramisel. Piiramise astmeid ja viise nimetatakse kirjatähtedeks. Me näeme musti piire valgel foonil ja mõistame ainult musti piire.

 

Iga kirjatäht (ei ole tähtis, mis keelest see võetud on) koosneb mustast värvist, see tähendab parandamata osast, ja valgest väljast, millele see on kirjutatud. Iga täht on rajatud kontrastile musta ja valge vahel.

 

Selle samaga väljendab see määr erinevust meie teadvuses Looja omadusi loomisel.

 

Looja omadused on absoluutselt valged, meie poolt tajumatud, loomise omadusi me gradueerime sõltuvalt sellest millisena me tunneme ennast Tema suhtes. Just suhe absoluutselt valge ja teatus osa musta kujutavaid tähti ja sümboleid – just see suhe kujutab endast inimlikku mõistmist. Ainult sel viisil me saame tunnetada ennast, vastastikuseid seoseid ja erinevusi ümbritsevast valgusest. 

 

Me ei ole suutelised tajuma seisundit, milles on ainult must (kui me näeme ainult ennast) või ainult valget (kui me näeme ainult Loojat). Kõik meie tunded, kõik aistingud, kui me õpime tundma, on rajatud kontrastidele. Seepärast vastavalt igas keeles olevale tähestikule võib kirjutada meie seisukorrast, tõusudest ja langustest.

 

Kogu maailma tarkuse võib ümber kirjutada ükskõik millisesse keelde. Kuid jõudes Lõpmatusesse, tähed kaovad, kuna musta mõju tähtedes – loomise omadus – muutuvad samaseks valgusega, Looja omadustest eristamatuks.

 

Tekib küsimus: kui soovid ei kao, siis kuidas me saame rääkida kirjatähtede kadumisest? Tähed kaovad sellepärast, sest täht on ehitatud tunnetele, erinevalt Loojast, mis tulevad loomingust. Erinevused kaovad, seepärast tähed ka hajuvad. Olles informatsiooniks Loojast nad hajuvad, kui informatsioon muutub lõputuks, absoluutselt täiuslikuks, kui muutub võimatuks kujutada teda mingisuguse piirangu näol – kirjatähtedena. Teadmised muutuvad nii mahukaks, et seda ei saa kujutada ega selgitada meie piiratud keele vahendusel, kuna keel on rajatud piiratusele.

 

Tähed, sümbolid, kõne – on ette nähtud vaimsete teadmiste, arusaamiste edasiandmiseks. Kõikide keelte tähestikkude igal tähel on oma vaimne mõte, sest inimesed annavad tähtede kaudu edasi oma tundeid.

 

Iga aisting (mitte ainult inimesel vaid ka loomal) – see on Looja alateadlik tunnetamine. Mitte keegi ei mõista seda, kuid tegelikult, kui näiteks poeet kirjutab luuletusi, ta, kirjeldades oma armastust naise, laste, päikese, valguse vastu, kirjeldab oma kannatusi – väljendab valguse tundmusi, mis teda mõjutavad.