Kes on sinu mõtete peremees?

        Me pole vabad valima, mida räägime, kuna domineeriv diskursus (ühiskonna ütluste normid ja tavad, millest ei ole selle kasutaja üldjuhul teadlik) kontrollib meie sõnu.

 

Kes on võimu peremees?

 

Nagu tänapäeva humanitaarteadused meile kinnitavad, saab kogu meie maailmatunnetus alguse keelest. Alfabeetiline kiri ei esinda erinevalt piltkirjast mitte asja ennast, vaid foneetilisi elemente, mis seda asja tähistavad, seega kõnet. Seetõttu hakkab keel ennast topeldama ja siseneb lõputusse peeglite mängu, kus ei jäägi alles midagi peale keele enese. Keele aga seavad kahtluse alla Foucault, Nietzsche, Freud, küsides, kas keel ikka ütleb seda, mida ta väidab ütlevat. Igal kultuuril on oma tõlgendamissüsteem, tehnikad ja meetodid, kuidas "keelt kahtlustada". Tänapäeval on saanud üldiseks seisukohaks, et keel ei viita mingile Tõele, millelegi enese taga, sest sellist ühtset Tõde, mida tõlgendada, ei ole olemas.

 

Igasugune tõlgendus on juba olemasoleva tõlgenduse tõlgendamine. Nii näiteks ei tõlgenda Freud oma patsientide puhul mitte märke, vaid tõlgendusi. Ta ei avasta patsiendi sümptomite alt traumatisme, vaid fantasme (väljamõeldud pilti, visiooni). Sellepärast on väga tähtis teada, kes on see, kes ühe või teise tõlgenduse esitab. Samal ajal ei ole keegi täiesti vaba selles, mida ta ütleb, sest rääkida saame üksnes ühiskonnas kehtivatest diskursustest lähtuvalt. Diskursus loob raamid sellele, mida me üldse saame öelda või mõista. Nii ei saa autorgi täielikult kontrollida seda, mida ta ütleb, ja mõnes mõttes ei loo autor teost, vaid teos loob autori.

 

Diskursus on võimu teostamise vahend. Igas ühiskonnas on diskursuse tootmine võimuorganite kontrollitud ja organiseeritud. Diskursiivne praktika sarnaneb grammatikaga keeles, mis võimaldab produtseerida teatavaid lausungeid ja mitte teisi. Nii on ka näiteks moraal kogum väärtusi ja reegleid, mille suruvad inimestele peale eri institutsioonid: perekond, kirik, haridussüsteem. Me ei tea siiamaani, mis õieti on võim, et õppida tundma seda salapärast nähtust, mis on ühtaegu nähtav ja nähtamatu, esil ja varjatud, kõikjale ulatuv, ja mida me nimetame võimuks.

 

Kes teostab võimu ja kus see võim teostub? Võimu teostatakse kõikjal, kuid me ei saa konkreetselt öelda, kes on võimu "peremees". Me ei tea, kellel on võim, kuid teame alati kindlalt, kellel seda pole. Iga võim areneb ümber konkreetse võimukolde, olgu selleks kas või paneelelamu valvur, rääkimata ametiühinguliidritest või ajalehtede peatoimetajatest. Üle-üldisest võimuvõitlusest ei jää kõrvale ka intellektuaalid, kelles varasematel aegadel nähti väljaspool ühiskonda asuvat "südametunnistuse häält", kuid kes tegelikult on osa süsteemist. Nagu iga teine, nii tegutseb ka intellektuaal kehtiva võimu õõnestamiseks ja ülevõtmiseks. Seega tulebki uurida kõiki pisimaidki instantse, mille kaudu võim toimib ja laieneb: hierarhia, kontrolli, järelevalve, keeldude ja sunduste instantse.

 

Tagatipuks võim pole ainult väline ja ilmselgelt vägivaldne surveavaldus. Ühiskonnas on terve hulk enesetehnikaid, mis võimaldavad indiviididel endil teha oma kehaga, hingega, mõtete ja käitumisega teatav hulk toiminguid ning nõndaviisi ennast muuta ja kujundada...

 

Nii näiteks on kirikuisa Augustinusest alates saanud ideaaliks oma seksuaalsuse kontrollimine. Need nö "vabatahtlikud" enesekontrollimehhanismid aga lähtuvad salakavalal moel muidugi jälle ühiskonnas domineerivatest diskursustest.

 

Kuna oleme lõputus peeglite mängus, siis võib muidugi küsida, kas siia kirjutatud mõttemängud pole mitte lääne humanitaaria praegu võimul oleva diskursuse osa, mis kuulutab ühel või teisel moel ikka sedasama kõike relativeerivat (tõe, väärtuste, tunnetuse sõltumine mingist vaatekohast) peeglite mängu. Millised on selle mängu ja võimuorganite vahelised seosed? Kuid nii küsides muidugi ainult jätkame peegeldamist.

 

_______________

 

"Diskursuse kord" http://www.varrak.ee/product/1071/?cid=5846 on Michel Foucault http://en.wikipedia.org/wiki/Michel_Foucault inauguratsioonikõne Collège de France'is 1970. aasta 2. detsembril. Lühike tekst võtab löövalt kokku kuulsa prantsuse filosoofi tollased arusaamad oma töödest ja uurimissihtidest. Foucault' asetab oma arutluse keskmesse "diskursuse" mõiste, mis hõlmab igasuguseid kõnelemispraktikaid, mis on mingi üldise mõtteviisi teenistuses. Foucault'd huvitavad ennekõike keelavad, käskivad ja korrastavad diskursused, mille kaudu kehtestab valitsev võim oma arusaame ja konstrueerib erinevaid vastandpaare (tõde/vale, hullus/mõistus jt.)