Seitse surmapattu teoloogilises summas

SEITSE SURMAPATTU JA SEITSE DEEMONIT

 

1. Alpus (superbia) Lucifer 

 

Aquino Thomase järgi seisneb alpus (superbia) selles, et inimene seab sihti kõrgemale, kui ta on, toetudes Isidoruse sõnadele, et ‘inimese kohta öeldakse alp, kuna ta soovib näida üle olevamana kui ta tegelikult on’, ometi ei saa üle astuda sellest, mis ollakse. Õige otstarve nõuab, et inimene peab suunduma sinna, mis on temale vastav. Kuna õige otstarve ja kurjus vastanduvad teineteisele ja alpus vastandub otstarbele, on alpus seega patt. Tekib muidugi küsimus, et kas alpus kõrkusena on omaette patt, kuna nii Augustinus kui ka Prosperus on viidanud alpusele kui üldisele lähtele, milleta ei saa läbi ükski teine patt. Kuna aga genus ei ole erinev species’ist, ja teda nimetatakse alati kõrvuti teiste pahedega, on alpus samuti patt. Alpuse pattu võib vaadelda kahel viisil: 1. enda päris liigi suhtes, mida see evib pärisobjekti aspektist, nii on alpus eraldi patt, kuna tal on eraldivõetav objekt, kuna on ebaloomulik soovida olla jumalikult paremuslik; 2. teiste pattude suhtes - a) otseselt, läbi teiste pattude jälgitakse alpuse, enda üleoleku eesmärke, millele võidakse suunata mida iganes, mis on ebakorrapäraselt soovitud, b) kaudselt ja kaasnevalt - ehk eemaldades takistusi, kuna alpus paneb inimese põlgama jumalikku seadust, mis takistaks teda patustamast. Ometi möönab Thomas, et mitte alati ei tulene teised pahed alpusest. Jumalikke käske ei rikuta alati põlgusest vaid ka teadmatusest ja nõrkusest.

 

Thomas jätkab Gregoriuse alpuseliigitust, millega üleolev enda alpust paljastab: 1. kui arvavad et nende hüvelisuse võlgnevad vaid endale, 2. kui arvavad et see on ülevalt poolt antud, siiski arvavad, et see on saavutatud enda vooruste varal, 3. kui arvavad end hooplevalt evivat, mida neil pole, 4. kui põlgavad teisi ja arvavad ainult ennast ühe või teise hüve valdajaks. Thomas väidab, et paremus ehk üleolemine tuleb omatavast hüvest, mida võib kolmel viisil vaadelda: 1. iseenesest, mida suurem hüve seda suurem paremus, mida sellest tuletatakse, kui aga inimene omistab endale suurema paremuse kui tal on, ületab ta enda kompetentsust, siit tuleb eelkõneldud kolmas alpuse liik ‘evivad hooplevalt midagi, mida pole’; 2. põhjuse suhtes, enda asi on parem kui mujalt saadud, millest tulebki alpus, kuna võidakse olla enda hüve põhjuseks kahel moel - a) tulemusena ja b) väljateenimisena, siit tuleb kaks esimest alpuse tüüpi ‘kui inimene arvab, et ta evib endast seda, mis tal on Jumalast’ või kui arvavad et see on ülevalt poolt antud, siiski arvavad et see on saavutatud enda vooruste varal; 3. evimisviisi suhtes, kuna inimene arvab end saavat suurema paremuse evides mõnda hüve täiuslikumalt kui teised inimesed, seega inimese apetiit nagu eelnevategi juhtumite puhul on suunatud iseenda paremusele ning nii saame neljanda alpuse liigi ‘kui põlgavad teisi ja arvavad ainult ennast ühe või teise hüve valdajaks’. Kuna alpus on vastandatud tasasusele või alandlikkusele on alpus surmapatt. Tasasus tähendab inimese jumalale allumist, alpuses sellist allumist pole, kuna inimene tõstab end kõrgemale neist raamidest, mida kirjutab ette jumalik seadus. Jumalast ärapöördumine on surmapatt. Alpus uhkusena võib olla ka andestatav patt kui mingid liikumised inimeses leiavad aset ilma mõistuse nõusolekuta. Lähtudes kirjakohast psalmides (L 118:51) nimetab Thomas alpust rängaks patuks. Patu puhul tuleb jälgida kahte asja: 1. pöördumine aeguva hüve poole, see on patu materiaalne osa, 2. vastumeelsus muutumatust hüvest, see annab patule selle vormilise aspekti ja täiendi.

 

Esimesest aspektist pole alpus kõige suurem patt, sest kõrgendus, mida alpus ihaldab pole vastuolus vooruse hüvelisusega. Vastumeelsuse osas on alpusel äärmine raskus, kuna inimene tahab vabaneda Jumala alluvusest.

 

Thomas leiab, et alpus on siiski kõige esimene patt. Esimene asi igast genus’est on see, mis on oluline. Jumalast ära pöördumine on patu vormiline komplement ja kuulub olemuslikult alpuse juurde, ja tagajärjena (eelduslikult) teiste pattude juurde. Seega alpus täidab esimese asja tingimused.

 

Ja alpus pole peapatt, mitte seetõttu, et ei saa öelda, et temast tulevad teised patud, mis tast tulevad, vaid seetõttu, et alpus on Gregoriuse järgi kõigi pattude kuninganna, millest tulevad ülejäänud seitse esmast pahet (principal vices), nii et temast järgnevad kõiki liiki patud.

 

Seega alpus on ülemäärane iseenda paremuse armastamine. Ühtlasi pole päris õige aga siin-seal teatmeteostes ilmunud väide, et Aquino Thomas, tõstab seda esile kui näivusjanu (vainglory). Ta mõistab seda kui mõistuse raamistust, milles inimene, läbi enda väärtuse armastamise seab sihiks enda vabastamise kõikvõimsa Jumala alluvusest ja ei pea kõrgemaid väärtusi mittemiskiks. Kristliku religiooni jaoks esineb see ühe põlguse viisina Jumala suhtes. Thomas peab seda seetõttu üheks halvimaks pattude seast. Selle varal inimene keeldub jääma enda olemuslikule kohale, ta pöörab Jumalale ja seega tema poolt kinnitatud lepingule selja mitte nõrkuse ega teadmatuse tõttu, vaid ainuüksi sellepärast, et eneseupitamises pole ta nõus alluma. Tema hoiak on selles osas saatanlik ja inimesed sageli ei suuda selle olemasolu teises näha.

 

Seega otse Teoloogilise summa poole pöördumine ei kinnita, et Thomasele oli alpus eelkõige näivusjanu. Ometi ei saa eirata näivusjanu olulist kohta tema eetikas. Näivusjanu on Thomase jaoks lahtiseletatult kuulsusjanu, kuulsus on mõistetud kui auhiilgus kiituse ja austusena inimeste mõtetes ja suus. Ent juba Augustinuse jaoks oli kiidusõnade armastamine patune. Kuulsusjanu toob kaasa tühise auhiilguse, mitte et auhiilgus iseenesest oleks vale. Patt sünnib seal, kus püsib soov kiitusele, aga pole kiiduväärt tegu. Tühisuse tagaajamine ongi patt ning vastandub heale südametunnistusele. Kuulsust võib nimetada tühiseks kolmel viisil: 1. asja suhtes, millest taotletakse auhiilgust, s.o vääritust asjast kaduvast ja nõrgast; 2. teise inimese suhtes, millest ta otsib kuulsust, näiteks teise mehe arvelt, kelle otsustusvõime on ebakindel; 3. inimese enda suhtes, kes taotleb kuulsust, kuna esimesel kohal on inimese kuulsus mitte Jumala au või ligemese heaolu. Thomas vastandab näivusjanu suuremeelsusele. Suuremeelne mees kasutab au ja hiilgust mõõdukalt, kuna ebaloomulik kuulsusjanu vastandub sellele otseselt. Näivusjanu tütardeks on: 1. allumatus, 2. hooplemine, 3. silmakirjalikkus, 4. riidlemine, 5. kangekaelsus, 6. koosmeele puudumine, 7. uudsuse armastamine (‘praesumptio novitatum’). Näivusjanu sihiks on enda paremuse väljendamises, ja selle sihi suunas võib inimene liikuda kahel viisil: 1. otseselt - a) sõnades, see on hooplemine, või b) tegudega ning siis, kui need on tõelised ja kutsuvad esile hämmeldust, see on b.1 uudsuse (moe, moodsuse) armastamine, mille peale inimesed kõige enam imestavad, ent kui see on võlts, on see b.2 silmakirjalikkus; 2. näidates et ta polda teistest madalam ja seda neljal viisil - a) intellekti osas, s.o ‘kangekaelsus’, kus mees klammerdub liiga tugevasti enda arvamuse külge, soovimata uskuda paremat; b) tahte osas, ja siit tuleb ‘koosmeele puudumine’, kuna mees ajab oma jonni ega taha nõustuda; c) kõne osas, ja siit tuleb ‘riidlemine’, kuna üks nägeleb teisega ega taha sõnas alla jääda; d) tegude osas, s.o ‘allumatus’ kuna inimene keeldub ülemuse käsku ellu viimast, eeldusel, et see käsk on õige ja otstarbeline.

 

2. Omandihimu (avaritia) Mammon 

 

Kas saab avaritia’t võtta patuna, alustab Thomas. ‘Avaritia’ märgistab ka kulla ahnust (aeris aviditas), sest see põhineb rahaahnusel, millega saab osta kõiki teisi kaupu. Probleem Thomase jaoks näib olevat selles, et ‘avartia’ ladina keeles on avaram, kui selle kreeka algupära ‘philargia’, mis tähendab sõna-sõnalt rahaarmastust. Ühtlasi, kas väliste asjade soovimine ja ihkamine pole inimese jaoks loomupärane, kuna nendeta ei saa lihtsalt elus läbi. Thomas nõustub, et inimene teatavate asjadeta läbi ei saa, samas mõõdutundetu ja üleliigne asjade tagaajamine pole norm. Norm jääb hädatarviliku piiridesse ja selle määratlemisel saame lähtuda mõõdutundest ja õiglusest. Asjad on vahendid, mitte eesmärgid iseendas - meditsiin terviseks jne. Seega on ‘avaritia’ ‘ebamõõdukas omandi armastamine’ ehk omandihimu. Sedavõrd on ka ilmne, et omandihimu on patt. Võib tunduda, et omandihimu on liiga üldine, et olla kitsalt võetuna patt.

 

Thomas määratleb patte objekti järgi, millele paheline, ebaloomulik apetiit on suunatud ja jõukus rahapalavikuna on esmajärjekorras sedalaadi siht, millele omandihimu on suunatud. Thomas vastandab omandihimu heldusele, kuna raha liigne armastamine ei lase näha selle vahendilisust, kuna heldusel sellised takistused puuduvad. Ebamõõdukus jõukuses avaldub kahel viisil: 1. rikkuse hoidmises ja omandamises, nii hangib inimene rohkem raha kui talle on vajalik, varastades või hoides teise vara, ning see vastandub õiglusele; 2. ebamõõdukas seesmine kiindumine rikkusesse, kui inimene soovib ja armastab rikkust liiga palju või naudib seda liialt, isegi kui ta ei soovi varastada. Siiski mitte alati pole omandihimus surmapattu, kuna teinekord ihatakse väga minimaalseid hüvesid nagu lihtne ulualune. Omandihimu on surmapatt vastanduses õiglusega, kuna teise varanduse ülevõtmine pole palju parem vargusest ja röövist. Teisest küljest nagu eelpoolt selgub, võib omandihimu olla vastanduses heldusega, kus ta märgistab ebaloomulikku rikkuse armastamist. Kui omandi armastamist hakatakse eelistama heategevusele ja ei kardeta vastanduda Jumala ja ligemese armastamisega, on omandihimu surmapatt. Kui sellist piiri ei ületata, jääb patt andeksantavaks. Thomas ei pea omandihimu kõige suuremaks surmapatuks, kiim ületab seda: abielu rikkumine on suurem patt kui vargus, vargus kuulub aga omandihimu ‘tütarde’ sekka. Iga patt, kurjusena, sisaldab allakäiku ja mõnest hüvest ilmajäämist ja sedavõrd kui patune toiming on tahteline, seisneb see mõne hüve soovimises. 

 

Pattude suhet võib vaadelda kahel viisil: 1. hüve suhtes, mida patt lagundab, seega mida suurem hüve, seda sügavam patt ehk Jumal kui kõrgeim väärtus toob kaasa kõige raskema patu, pärast seda tuleb patt inimese isiku vastu ja pärast seda välise asja vastu, asi, mis on inimese kasutuses, viimane kuulubki omandihimu alla; 2. hüve suhtes, millele inimese apetiit on ebaloomulikult alistunud, ja mida väiksem hüve, seda suurem on patu kuju, sest on häbiväärsem olla alistunud väiksemale hüvele, kui et suuremale. Välised asjad on kõige madalamad inimlikest hüvedest, kuna see on madalam keha hüvest ja ka vaimu hüvedest, jäädes alla ka jumalikule hüvele. Omandihimu patu puhul suureneb patt kui inimapetiit alistub välisele asjale, kiindub asjadesse, see evib hingele suuremat kahju. Siiski tuleks patu raskust vaadelda mitte apetiidi järgi vaid hüve rikutuse astmest. Seetõttu pole omandihimu kõige raskem surmapatt. Kõndides Gregoriuse jälgedes peab ka Thomas omandihimu vaimseks patuks. Patud asuvad kiindumuses ja kõik hinge kiindumused või passioonid evivad omakorda mõnu ja kurbust. Mõned mõnud on lihalikud, teised vaimsed. Lihalikud mõnud on need, mida saadakse lihalike aistingutega, näiteks söömine ja seks, kuna vaimseid mõnusid saadakse hinge haaramise varal. Omandihimutseja saab mõnu osaliseks mõttest, et ta on jõukur, seega on omandihimu vaimne patt. Omandihimu on ühtlasi ka peapatt, kuna on aluseks teistele pattudele. 

 

Omandihimu ‘tütarde’ (jätkates siingi Gregoriuse liini) hulka kuuluvad Thomase järgi 1. reetlikkus, 2. pettus, 3. valevandumine; 4. rahutus, 5. vägivald, 6. ‘tundetus halastuse suhtes’. Need patud tekivad omandi nimel võitlemisel ja saavutamisel. Omandihimu läheb liiale kahel moel: 1. läheb liiale hoidmises, selles suhtes viib ‘tundetuseni halastuse suhtes’, kuna inimese süda ei pehmene nähes neid, kes vajavad abi; 2. läheb liiale saamises - a) mõtlemises (affectu), mis viib rahutuseni, kuna ollakse kogu aeg raha pärast mures, b) tulemuses (effectu), vara saamiseks kasutab omandihimuline jõudu ehk vägivalda, teinekord pettust valelikkusena aga ka valevandumisena, kui aga petab asju välja on tegemist ‘pettusega’, kui aga petab inimesi asja pärast siis ‘reetlikkusega’, nagu tegi Juudas, kes reetis Kristuse omandihimust.

 

3. Kiim (luxuria) Asmodeus 

 

Thomas määratleb kiima kui sugulist naudingujanu. Kiim pahena on vastand mõõdukusele kui voorusele. Näiteks vein on kiimaline vaid sedavõrd, kuivõrd ajendab kiimalisuse tekkimist. Samas pole normaalne suguakt, kuivõrd ta ei ole vastuolus käsuseadusega ega moraaliga, veel pahe. Silmas peetakse ülemäärast ja moraaliga vastuolus sugulise naudingu taotlemist. Nõnda kui keha vormis ja korrashoid on hüve, on ka soojätkamine norm, kuna aitab inimesel püsida loomisjärgses vormis. Seksuaalsus ei välista voorust, küll aga möönab Aquino Thomas, toetudes Augustinusele, et see langetab vooruse täiusest madalamale vooruse astmele. Pole tähtsust kui intensiivselt indiviid tunnetab sugulist ühendust ja kuivõrd ta saab sellest naudingut, tähtis on, et seesmiselt ei jääda naudingu rüppe. Naudingu vangistus ehk pühendumine naudingule ongi patt.

 

Kiima vastandiks võib olla, kuigi seda leidub väga harva, teine pahe - tundetus. Tundetus on patt selle poolest, et eriline vastumeelsus seksuaalühenduse vastu ei lase täita abielukohustusi. Thomas leiab, et kiim kuulub peapattude hulka seetõttu, et tal on väga soovitav tagajärg - suur nauding. See tõstab himurust ja soovitavust. Temast järgnevad teised kõrvalekalded. Kiima tütred on 1. meelepimedus, 2. järelemõtlematus, 3. tormakus, 4. enesearmastus, 5. Jumala vihkamine, 6. siinpoolse maailma armastamine, 7. hirm või meeleheide tulevase maailma pärast. Mõistmine lubab meil haarata mingit sihti kui hüve. Kiim takistab mõistmist tehes meele pimedaks. Teine puudutab nõustamist, mis on vajalik sihi saavutamiseks. Ka seda takistab kiim. Kiimalises armastuses pole järelemõtlemist, millest järgneb tormakus. Tahte kohalt on kiima tulemuseks kaheastmeline ebakorrapärane toimimine. Inimese enesearmastus hoiab teda mõnu taotlemise juures, teiselt poolt vihatakse Jumalat, kuna Tema keelab sellist mõnu. Kiim tähendab ka maailma nautimist, samas kaasneb meeleheide tulvase maailma pärast, sest tagasi hoituna lihalikest naudingutest ei hooli ta vaimsete naudingute saavutamisest, sest need on kiimleja jaoks põlgusväärsed. Thomas nõustub, et on kuus peamist kiima tüüpi: 1. lihtne fornikatsioon, 2. abielurikkumine, 3. neitsi võrgutamine, 4. intsest, 5. vägistamine, 6. ebaloomulik pahe.

Kuna kiim on suunatud mingile objektile, aga mitte olustikule, siis tuleb kõrvalekalde liike arvestada objektist johtuvalt. Üks asi võib õige otstarbega olla vastuolus kahel viisil: 1. pole kooskõlas suguühenduse sihiga ehk takistades laste saamist koorub siit ‘pahe looduse vastu’, mis käib iga suguühte kohta, millest ei järgne loomist, ning samuti siis, kui korralik kasvatamine ja sündinud lapse arenemine saab takistatud, kuna vili pärineb abiellumata mehe ja naise suhtest ehk ‘lihtsast fornikatsioonist’; 2. läbiviidav suguakt pole kooskõlas õige otstarbega teiste inimeste suhtes ja seda kahel viisil - a) kui naisele ei näidata üles kohast au s.o intsest, mis tähendab veresuguluses naise ebatarvitust; b) selle isiku suhtes, kelle eestkoste alla naine kuulub, kui see on abikaasa, on tegemist b.1 abielurikkumisega, kui isa eestkoste all b.2 ‘võrgutamisega’ (vägivallata) ja vägivalla puhul b.3 vägistamisega. 

 

13. sajandil arutati selle üle, kas ‘lihtne fornikatsioon’ ehk abielu rikkumine on ikka surmapatt. Toetudes Pauluse kirjale galaatlastele väidab Aquino, et abielu rikkumine on surmapatt, sest kes seda teevad ei pääse taevariiki. Sest iga tegu inimelu vastu kuulub surmapattude sekka. Ebaseaduslik suguühe, millest sünnib laps, on kuritegu lapse vastu. Laps ei vaja ainult ema toitjana, vaid ka isa kaitset. Kindla naisega suhet nimetatakse matrimooniaks ja see, väidab Thomas, on inimestele loomulikuks seaduseks. Ometi pole fornikatsioon kõige raskem pattudest. Lähtuvalt Gregorius Suurest on kõige suuremad meele ehk sisemised patud, kui et kehapatud. Ent kas suudlused ja puudutused kuuluvad surmapatu alla? Oleneb motiivist - kui kiimast, siis on patt. Samuti pole patt poistel esinev öine pollutsioon, kuna unes inimese tahe pole toimiv ega vaba. Ometi võivad pollutsiooniga kaasnevad nägemused olla seotud eelneva patustamisega.

 

Nagu eelpoolt selgus on ka võrgutamine kiima liik, kus abielu väliselt langeb mehe ohvriks neitsi. Nii rikutakse neitsi, kes seetõttu ei saa edaspidi sõlmida seaduslikku abielu ja on sunnitud minema kergemeelsele teele. Ka pühaduserüvetus võib minna kiima alla, kui see sooritatakse kiima nimel. ‘Ebaloomulik pahe’ kuulub samuti kiima juurde, isegi siis kui suguühe ei saa teoks. Ebaloomulik pahe võib aset leida 1. kui minnakse vastuollu õige otstarbega, 2. kui sugu tehakse inimliigi saamisele ebaloomulikul viisil. Nii võib juhtuda mitmel viisil: a) kopulatsioonita esilekutsutud pollutsioon sugulise mõnu saamiseks (see on seotud ka puhtusetuse patuga) ehk efeminaatsia (s.o onanism); b) kopulatsioon selleks ebasobiliku liigiga ehk sodoomia; c) ebasobiv seks, mees mehega, naine naisega ehk homoseksuaalne suhe (mida inglise keeles nimetatakse millegipärast ‘vice of sodomy’); d) loomuliku kopulatsiooni viisi eiramine, kas ebasobivate vahenditega või teiste koletute ja sodoomlike viisidega.

 

Seega: ebamäärast iha või rahuldumist lihalikust naudingust, mida kogetakse inimese suguorganites, nimetatakse kiimaks. Kiima väärust saab taandada sugulise rahulduse otsimisele väljastpoolt abielu, või teiseks viisil, mis on vastuolus mehe-naise loomuliku ja seaduspärase viisiga. Mistahes kuritegelik rahuldumine on surmapatt kui see on tahteline ja läbinisti kavandatud. Siia juurde käib kirjakoht Pauluse kirjast galaatlastele (5:19): ‘Aga liha teod on ilmsed, need on hoorus, rüvedus, kiimalus..., millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki.’ Süütegusid muude vooruste vastu kui puhtus peetakse väiksemat pahe-astet sisaldavaks ja neid peetakse andeksantavateks. Mil iganes on tegemist otsese alistumisega mistahes selle faasile, on osaks langev süü alati raske. 

 

4. Kadedus (invidia) Leviathan

 

Thomas võtab omaks varasema vaate, et kadedus on teatav kurbus teise hüve pärast. Inimene on kade nende asjade peale, millel on hea maine, ja mille varal inimesi austatakse ja hinnatakse. Vastavalt kirjakohale on kadedus patt (Ga. 5:26): ’Ärgem olgem ahned tühjale aule, üksteist ärritades, üksteist kadestades.’ Selline kurvastamine, millest kadedus on liik, võib tulla neljal viisil: 1. kui kurvastatakse teise hüve pärast, kuna see võib kahjustada kas tema positsiooni või mõnda muud hüve - see siiski pole päris kadedus, kuna see võib tuleneda hirmust vaenlase ees, 2. kui kurvastatakse teise hüve pärast, mitte sellepärast, et ta seda evib, vaid et hüve, mida tema evib, endal ei ole; seda nimetatakse ka pühendumiseks, ja kui see pühenduslik innukus ilmneb vooruslikes asjades pole see paha, kuna asjade pärast innustumine võib olla ka patt, 3. kui kurvastatakse teise hüve pärast, kuna see, kes juhtub hüve evima, ei vääri seda kurvastaja silmis, see käib jõukuse ja materiaalsete väärtuste kohta, mida Filosoof (Aristoteles) nimetab ‘nemesis’eks ehk nördimuseks, selles suhtes ütleb Vana Testament, et ei maksa kadestada halva-tegijaid, 4. kui kurvastatakse teise inimese hüvest sedavõrd, kui see ületab meie oma, see ongi kadedus ning on alati patune, kuna õigem oleks rõõmustada ligemese edusammude üle.

 

Toetudes Iiobi raamatule (Iiob 5:2) kummutab Thomas vaate, et kadedust võib võtta meelelisusena, meelelisus pole aga surmapatt. Sest surmapatu definitsioon nõuab täiel teadmisel olemist. Kadedus on surmapatt ka oma soo (‘genus’) pärast, genus võetakse objektilt, sellest aspektist on kadedus vastupidine armule, kust hing tuletab enda hingelise elu. Nii armu kui kadeduse objektiks on meie ligimese hüve, ainult et liiguvad teine-teisele vastupidiselt. Armust ehk heatahtlikkusest rõõmustatakse ligimese hüve üle, kuna kadedus kurvastab selle üle. Igas surmapatus leitakse teatud ebatäiuslikke liikumisi tunnetes, need on aga andestatavad patud (himu abielurikkumisel, vihapidamine/viha mõrva genusest). Thomas peab sarnaselt Gregorius Suurele kadedust üheks peapatuks, kuigi teatava võimalusena saab kadedust näha n.ö näivusjanu tütrena. Sarnaselt tujukusega paneb kadedus meid tegema teatud asju, et hoiduda kurbusest või rahuldamaks selle nõudmisi. Peapatt motiveerib pahelisuse langemist.

 

5. Õgardlus (gula) Peeltsebul

 

Tüveks on ladina ‘gluttire’, ‘neelama, ahnelt jooma’, ehk endale ülemääraselt toitu ja jooki lubama. Selline tegevus on moraaliga sedavõrd vastuolus, kuivõrd ei sobi kokku mõistusega kehtestatud normidega pidada mõõtu joomise ja söömisega. Korratus joomises ja söömises esineb viiel viisil ‘prae-propere, laute, nimis, ardenter, studiose’, ehk 1. liiga tihti, 2. liiga kulukalt, 3. liiga palju, 4. liiga aplalt, 5. liiga nautlevalt. Niiviisi joomine ja söömine ei kahjusta mitte ainult tervist, vaid kahjustab ka inimese meelt, takistades kohustustega hakkama saamist. See aga on patt. Samuti ainult maitsmisnaudingu pärast joogi ja söögi proovimine on patt. Sest ainult söömise ja joomisega tegelemine varjutab ära inimelu sihi, mis peab implitsiitselt saatma ühte tõelist kristlast kõikjal. Õgardlus jääb mööduvaks patuks niikaua, kuni see jääb liialdatud rahuloluks asjaga, mis pole ei hea ega halb ega ei haara jooja või sööja meeli enda vangistusse. Ehk see, kelle jumalaks muutuvad kõhuvajadused, sooritab surmapatu. Samuti on surmapatus süüdi see, kes söömise ja joomisega enda tervise rikub, nii et on võimetu täitma kohustusi.

 

‘Tütarpahede’ liigitamisel võtab Thomas jällegi aluseks Gregoriuse. Õgardlusel on viis ‘tütart’: 1. ebasünnis rõõm, 2. roppus, 3. ebapuhtus; 4. jutupidamatus; 5. meele nüridus. Nagu öeldud, seisneb õgardlus ebamõõdukas joomise ja söömise mõnus. Neid ‘tütreid’ võib arveldada nii hingelisteks kui kehalisteks. Hingelised on neist neli: 1. ebamõõduka söögi ja joogi tarbimise tulemusel mõistuse peenuse nüristamist nimetatakse ‘taju nüristamine arusaamises’, mis on tingitud sellest, et ‘söögi aurud häirivad aju’, kuna vastupidiselt karskus viib tarkuse läbistavuse parenemisele; 2. ‘ebasünnis rõõm’, ehk õgimise ja joomise tõttu korrast ära apetiidist tulenev mõistuse uinumine ja enesega rahulolu; 3. ebaloomulikkus kõnes, mida nimetatakse ‘jutupidamatuseks’; 4. ebaloomulikkus teguviisis ehk ‘roppus’, mis on teatud kergemeelsuse liik mõistuse puudulikkusest, see pole võimetus talitseda kõnet (kohatud, ebasündsad naljad), vaid ka raskus ohjata välist käitumist (rõvetsemine). Kehaline on. ‘ebapuhtus’, mis viitab liigsele sekretsioonile (higistamine, sülgepidamatus, peeretamine, röhitsemine) aga ka seemnevedeliku rohkusele. Selline rohke lihavus viib otse kiimani.

 

6. Vihapidamine (ira) Saatan

 

Kas on õige olla vihane? Thomas tsiteerib vastuseks Chrisostomust, et see, kes on põhjuseta vihane, on suures ohus, kes aga põhjusega, see mitte. Enamgi, vihata oleks õpetamine kasutu, otsused ebapüsivad, kuriteod kontrollimatud. Seega pole vihane olemine alati kurjast. Hinge passioonina võib vihas halba leida kahel viisil: 1. passiooni pärisliigi otstarbe järgi, nii evib kadedus liigilt kurja, kuna tunneb masendust teise heast käekäigust ja selline rahulolematus on vastuolus otstarbega, see aga ei kehti viha kui revanšisoovi kohta, kuna see võib olla hea kui ka halb; 2. kurja saab passioonist leida passiooni hulga suhtes, kas selle liigsuse või puuduse osas, ning viha on patt kui pole mõõdule vastav. Kui viha on kooskõlas otstarbega, siis selline viha väärib kiitust. Kui keegi soovib kätte maksta kooskõlas otstarbega ehk mõistusega läbikaalutult, on vihasoov hea ja nimetatakse ‘pühendatud vihaks’. Samas kui keegi tahab iga hinna eest tagasi teha, ja nii ollakse vastuolus otstarbega, karistada seda, kes ei vääri seda, või seaduse ettekirjutustele vastupidiselt või mitte sobivaks sihiks s.o õigluse saavutamiseks ja vea parandamiseks, sel puhul on vihapidamine patune ja seda nimetatakse patuseks vihapidamiseks. Samuti tuleb viha hinnata vihaseks olemise viisiga, et vihaliikumine poleks ebamõõdukalt äge, ei sisemiselt ega väliselt, kui see tingimus pole täidetud, pole viha patuta, kuigi ihatakse õiglast kättemaksu. Võiks arvata, et mistahes viha on surmapatt (Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri! Iiob 5:2), siiski psalmides on kirjas, et ‘ole vihane aga ära patusta’, viha on andeksantav kui ei lähe üle tegevuseks. Lapse kerge tutistamine tühise asja eest pole surmapatt, samuti seesmiselt ja ka väliselt ägeduse näitamine, kui see ei vii inimest kõrvale Jumalast ja ligimesest. Viha pole kõige halvem patt, kuna viha võib olla suunatud õiglaselt. Igal juhul on tegemist kergema üleastumisega kui kadedus, leiab Thomas. Ta lähtub Filosoofist kui liigitab viha: 1. koleeriliseks vihaks, 2. mornitsevaks vihaks, 3. pahuraks vihaks, 4. karmiks vihaks.

 

Viha ebakorrapärasust võib vaadelda kahes suhtes: 1. viha allika suhtes, see käib koleerikute kohta, kes muutuvad liiga kiiresti vihaseks ja igal kergel põhjusel ja 2. viha kestuse suhtes, mis võib kesta kaua ja see võib juhtuda kahel viisil - a) ebaõiglus jääb kauaks inimese mällu, mis viib kestva meelepahani ja inimesele endale on see raske ja morn, b) kättemaks, mida inimene otsib jonnaka järjekindlusega, mis kehtib pahurate ja karmide inimestega, kes ei jää enne rahule kui saavad auvõla tagasi.

 

Gregorius asetas viha peapattude hulka. Ehk temast järgneb teisi siis kui viha pole õiglane vaid vihapidamine ebaõigetel põhjustel, seega tagajärjed on samavõrd ebaõiged, rõhutab Thomas.

 

Sellisel ebaõigel vihal ehk vihapidamisel kui patul on kuus ‘tütart’: 1. kaklemine, 2. ‘vihast lämbumine’, 3. solvamine, 4. käratsemine, 5. pahameel, 6. blasfeemia. Vihapidamine võib olla vaadeldud kolmel viisil: 1. olles mõttes, siit tuleb kaks viha pahet - a) ühelt poolt inimene, kelle peale peetakse viha ja keda peetakse ebaväärikalt (indignum) tema suhtes käitunuks, seda emotsiooni nimetatakse ‘pahameeleks’, b) inimene ise, kes kavandab erinevaid kättemaksu viise, ning need mõtted täidavad ta mõtted, seda nimetatakse ‘vihast lämbumiseks’ (ingl tõlge swelling of mind); 2. viha võib väljenduda sõnades, ning siit võib kahemooduseline ebaloomulikkus järgneda - a) kui väljendatakse enda vihapidamist kõnes, sellist ebakorrapärast ja läbisegi süüdistavat monoloogi nimetatakse ‘käratsemiseks’, b) kui inimene ütleb teotavaid sõnu, kui need on Jumala vastu, on tegemist blasfeemiaga, kui ligimese vastu, siis on tegemist ‘solvamisega’; 3. saades teoks, vihapidamine läheb üle kakluseks, mille all mõeldakse ligimese vigastamist vihapidamise tõttu.

 

Kuigi vihapidamine on surmapatt, leidub vihal ka vastand, seal, kus tuleb toimida aga ei toimita, istub sarnaselt pahe. Sest ebamõistlik kannatlikkus on sängiks paljudele pahedele, see õhutab lohakust, ja paneb mitte ainult juba rikutud inimesed käituma valesti, vaid ka õilsad. Kui vihal on põhjus pole viha vihapidamine, vaid otsus (-tavus). Kui mõistus volitab pole viha aluseks passioon vaid mõistus, seega pole viha alati patt.

 

7. Tujutus (acedia) Belfegor

 

Tujutu ei taha teha midagi. Tujutus on patt, kuna tuntakse kurbust vaimsete asjade suhtes, nii iseenda kui tulemuse pärast. Võib küsida, et kas miski on peapatt kui ta viib inimese tegevusetusse, kuna peapatt nõuab, et temast teised pahed järgneksid. Iga patt mis on vastuolus Jumala armuga, tujutus seda ju on, on seetõttu surmapatt. Muidugi võib vaimu loidus teinekord järgneda ka kehalisest loidusest, mis ei ole tahteline. Sellistel kordadel on tujutus andeksantav patt. 

 

Niisiis, üldiselt märgistab see seitsmes surmapatt soovimatust tööd teha ja pingutada ennast. Aquino Thomas nimetab seda kurbuseks mõne vaimse hüve suhtes, mida peab saavutama (tristitia de bono spirituali). Seda ladina ekvivalenti ‘acedia’ (kr akedia) on avatud ka kui ükskõiksust, mittehoolimise tunnet. Mõte õigest eluviisist ei tekita rõõmu vaid vastikust, kuna see on liiga pingutav ja tööküllane. See kartus raskuste ees, mida inimene võib kohata eluteel. Hirm vastutuse ja töö ees. Mõte eelseisvates eluraskustest painavad hinge tujutuks. Thomase jaoks pole see niivõrd eraldiseisev patt, vaid vaimuline keskkond, mis igat pahet ümbritseb. Tujutus on otseselt vastanduv kolmandast kristlikust kardinaalvoorusest armastusest johtuva Jumala armulikkusega. Tegemist on sedavõrd surmapatuga kuivõrd tahe otseselt volitab sellist meeleolu. Nii vastandub ta seega esimesele ja suurimale käsule (Mk. 12:30) : ‘Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest.’

Allikas: Rainer Kivi http://www.hot.ee/tancred/surmapatt/sisukord.htm

 

________________________

 

Deemon ehk langenud ingel on kristlikus traditsioonis taevast pagendatud ingel, kes tõstis mässu jumala vastu. Üheks langenud ingliks peetakse Luciferi, kes oma uhkuse pärast taevast minema kihutati. Sõna ”Lucifer” pärineb ladina keelest ning tähendas ”valguse kandjat” (sõnast lux - ”valgus” ja ferre - ”tooja/kandja”). Luciferi on üldiselt peetud esileküündivaks peaingliks, vastuhakkajate juhiks. On ka arvatud, et peale langust sai Luciferist Saatan - Jumala vastand. Samas on ka väiteid, et Saatan pole seotud Luciferi nimega, vaid oli ingel, kes oma viha ei suutnud taltsutada ja taevast seetõttu välja saadeti. Judaistlikus müstikas on Saatanat tõlgendatud kui Jahve püha viha personifikatsiooni, mis tõestab, et jumalik täius hõlmab ka kurjuse jõude. Vanas Testamendis esineb ”saatan” (heebrea keeles satan) tähenduses ”oponent; vastne tülis, kohtus või sõjas; süüdistaja; ässitaja”. Iiobi raamatu põhjal on Saatan Jumalast sõltuv ja kuulab tema sõna. Saatan on inimsoo vaenlane, skeptik, kelle ülesandeks on paljastada Jahvele inimloomuse pahelisust. Uues Testamendis nimetab Jeesus Saatanat ”selle maailma vürstiks”, apostel Paulus ”sellesinase maailma Jumalaks” 

 

Sõna ”deemon” pärineb kreekakeelsest sõnast daimon, mis algselt tähendas jumalust või üleloomulikku vaimolendit, kes oli vahendajaks jumalate ja inimeste vahel - inimese kaitsehaldjat või tema saatust suunavat vaimu. Alles ristiusk samastas deemonid kurjade vaimudega.

 

Deemonite hierarhia põhineb judaismi, zoroastrismi ja gnostitsismi mõjudel. Samas pole selline süsteem universaalne, näiteks Uues Testamendis kõneleb Jeesus Peeltsebulist, kui peadeemonist ja võrdsustab ta Saatanaga.