Kas muutunud teadvuse seisund on hea või halb?

        Teadvus on mentaalne (vaimne) representatsioon väliskeskkonnast ja organismi siseseisundist, kus taju, mõtlemise ja tahte vormis toimub vastuvõetava informatsiooni töötlemine – kategoriseerimine, arutlemine, kogemuse üldistamine, tegevuse eesmärgipärane kavandamine ja tähelepanu tahteline suunamine. Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme.

 

Samuti nimetatakse teadvuseks seisundit, kus ollakse võimeline seda omadust aktiivselt rakendama (teadvus vs teadvusetus). Lisaks ärkvelolekuteadvusele on olemas ka teisi teadvuse seisundeid: uni, hüpnoos, meditatsioon, sensoorne deprivatsioon ja mitmesuguste ainete tarbimisest tingitud seisundid.

 

Kas muutunud teadvuse seisundi taotlemine on vaid lõbus mäng ja võimalus hiljem sõpradega taipamisi jagada, või on siin ka omad ohud? Kas on võimalik, et saame kogemuse, mida me elu lõpuni integreerida ei suuda, või vahetame oma elurõõmu raha, võimu või kuulsuse vastu. Mis üldse määrab meie teadvuse seisundi?

 

Muutunud teadvuse seisundite uurimisele, kirjeldamisele ja nende saavutamise teede leidmisele on viimastel aastakümnetel pühendatud märkimisväärsel hulgal psühholoogide ning meeleseisundi uurijate aega ja vaeva. Vaadates saavutatud tulemusi, tuleb tunnistada, et antud valdkonnas pole õnnestunud jõuda süsteemse lähenemiseni ning praegune arusaamine muutunud teadvuse seisunditest on eklektiline. Püüan tuua antud teemasse veidi teistsugust valgust.

Mis on muutunud teadvuse seisund? 

Me kõik tunneme vähemalt kahte erinevat teadvuse seisundit - argiteadvus ja uni. Nende kahe seisundi vahele jääb aga terve hulk erineva kvaliteedi ja tunnustega teadvuse seisundeid, mida nimetatakse muutunud teadvuse seisunditeks. Need on teadvuse teisenenud olekud, mille puhul inimene võib tajuda nii iseenda olemasolu kui ka ümbritsevat keskkonda teisiti kui tavalise argiteadvuse puhul.

 

Erinevate teadvuse seisundite puhul töötab aju erinevalt ning registreerides ajulaineid saame me mõnevõrra aimu sellest, mis teadvusega toimub. Kui inimene elab oma igapäevast elu ja on tavalises argiteadvuse seisundis, on aju töös ülekaalus kiire, kõrgema sagedusega beeta-rütm. Kui inimene on muutunud teadvuseseisundis, aeglustub aju töö ja teised ajurütmid - alfa, teeta ja delta-rütm, tulevad enam esile.

 

Teadvuse seisundi muutus ei ole ebatavaline nähtus. See võib muutuda näiteks kõrge palaviku, magamatuse, nälja, aevastamise, köha, hapnikupuuduse või narkoosi mõjul. Õnnetuste ja traumade puhul on inimene sageli šokiseisundis - ka see on muutunud teadvuse seisund.

 

Inimene saab oma teadvuse seisundit ise teadlikult muuta, kasutades mitmesuguste tehnikate abi, nagu näiteks meditatsioon, hüpnoos, palve, loits, jooga, šamaanitrumm, hingamine, muusika, tants, narkootilised ained, alkohol, akupunktuur jmt.

 

Seega on muutunud teadvuse seisund, nimetatakse ka muutunud meele seisundiks, mistahes meeleseisund, mis oluliselt erineb aju normaalsest beeta-rütmi olekust (argiteadvuse seisundist).

 

Mis on see põhjus, miks muutunud teadvuse seisundite uurijatele nii palju huvi pakub? Üks põhjustest on tõenäoliselt see, et muutunud teadvuse seisundis oleme me võimelised nägema maailma teise vaatenurga alt, nägema nähtusi ja seoseid, mida me tavapärases olekus ei märka. Viimane annab võimaluse nn "taipamiseks", mis loodetavasti võimaldab meil oma elus domineerivate nähtuste sügavamaid põhjusi mõista.

 

Et üldse aru saada muutunud teadvuse seisundite olemusest ja selle saavutamisest, peame kõigepealt mõistma, mida tähendab nn "tavateadvusel" olemine. Missugune on kõige olulisem parameeter, mis hoiab meid "tavateadvusel"? Et sellele küsimusele mõistlikku vastust anda, peame tegema suhteliselt suure lihtsustuse - eeldama, et enamiku inimeste tavateadvus (beetalaine olek) on sarnane. Teatud mööndustega võib öelda, et oluline osa ratsionaalselt mõtlevatest lääne inimestest on sarnases teadvusseisundis. Tõsi küll - enamik ratsionaalselt mõtlevaid inimesi ei tunne huvi muutunud teadvuse seisundite vastu. See on pigem ratsionaalset maailmavaadet ületama hakanud inimeste tähelepanu objekt. Just viimastes sõnades ongi meid huvitava küsimuse võti - meie "tähelepanu kasutus" määrab ära meie teadvusseisundi.

 

Kui meie tähelepanu on häälestunud materiaalse maailma argitoimetustele - töölkäimisele, lastekasvatamisele, majapidamistöödele, hügieeniprotseduuridele jne, siis meie tähelepanu on füüsilise maailma nähtustel ning me oleme nn "tavatasandil". Kuna enamiku inimeste tähelepanu suunamine ei allu täielikult nende tahtele, vaid on vähemalt osaliselt alateadvuse ja väliste ärritajate mõjutada, siis neil puudub võimekus oma teadvusseisundit ise oluliselt ja püsivalt juhtida. Just sellest tulenevalt kõigub nende teadvusseisund teatud vahemikus eufooriast hirmuni, pannes inimesi aeg-ajalt tunnistama "mul on täna rõõmus meeleseisund", "mul on täna normaalne meeleseisund" või "mul on täna ärritunud meeleseisund". Kusjuures kõik me teame - ehkki välised asjaolud võivad olla samad - meie otsused sõltuvad olulisel määral meie meeleseisundist.

 

Niisiis, meie tähelepanu objekt, kellele või millele anname oma (tähelepanu) energia, hakkab meie teadvuse seisundit suunama. Kui vaatame vägivalla- või õudusfilme, kuulame mitteharmoonilist muusikat, osaleme tülis töökaaslastega või lähedastega, tegeleme mittearendava meelelahutuse või mingi muu madaldava tegevusega, siis ka meie teadvuse seisund hakkab langema. Meie taju ning arusaamine maailmast muutub vastandumise keskseks. See omakorda mõjutab meie edasisi otsuseid, viies meid nn karmimasse reaalsusesse. Kui aga anname oma tähelepanu tõstvatele nähtustele - enesearendus, isetu teenimine, oma annete väljendamine, harmooniline muusika jne, siis meie teadvuse seisund hakkab tõusma, tuues kaasa ka positiivsed muudatused maailma ja iseenda tajumises.

 

Et paremini mõista tähelepanu suunamise ehk oma teadlikkuse häälestamise võimaluste kogu skaalat, peame arvestama, et peale füüsilise reaalsuse on veel kaks olulist reaalsust, mille olemasolu on ratsionaalses teadvusseisundis oleval inimesel keeruline aktsepteerida. Nendeks on psüühiline reaalsus ja vaimne reaalsus. Psüühiline reaalsus jaguneb kolmeks alamreaalsuseks: tunnete, mõtete ja identiteedireaalsuseks. Need ei ole vaakumisarnased ruumid, vaid on samuti täidetud nii teadliku kui ka eneseteadliku eluga, sarnaselt füüsilisele reaalsusele. Ka vaimses reaalsuses on oma alamkihid, kuid tänases kontekstis piisab, kui käsitleme seda ühtsena.

 

Psüühiline ja vaimne reaalsus ei asu kuskil seal eemal, vaid nad asuvad ruumiliselt täpselt samas kohas, kus kogu füüsiline reaalsus. Eristavaks faktoriks on energia võnkesagedus, mis on madalaim füüsilises spektris ning kõrgeim vaimses spektris, jättes nende vahele tunnete, mõtete ja identiteedispektri sageduslikult kasvavas järjekorras. Et seda paremini mõista, võime ette kujutada erineva sagedusega raadio- ja valguslaineid, mis on kõik ühes ruumis, kuid üksteist ei "näe".

 

Kuidas on psüühiline ja vaimne reaalsus seotud muutunud teadvuse seisunditega? Põhiline viis muutunud teadvusseisundi saavutamiseks on ennast häälestada teisele sagedusele, tunnete, mõtete, identiteedi- või vaimsele reaalsusele.

Mis juhtub, kui häälestume oma teadvuse tunnete reaalsusele?

 

Tunnete reaalsus, mida kutsutakse sageli ka astraalseks reaalsuseks, omab põhjuslikku jõudu füüsilise reaalsuse üle. Emotsioonid on see jõud ja energia, mis panevad inimesi midagi tegema või tegemata jätma. Seega, kes kontrollib astraalset reaalsust ja emotsioone, kontrollib ka füüsilist reaalsust. Täna on planeedi Maa astraalne reaalsus täielikult hõivatud negatiivsete energiate (olendite) poolt, kelle eksistents ja elusolek sõltub sellest, kuidas neil õnnestub füüsilises reaalsuses elavate inimeste energiaga manipuleerida. Need olendid ei ole võimelised vastu võtma sama sagedusega eluenergiat, mida inimesed elutegevuseks vaimsest sfäärist saavad. Seetõttu on nad sunnitud manipuleerima inimestega selliselt, et need eluenergia võnkesagedust madaldaksid ja oma energia astraalolenditele annaksid.

Kuidas astraalolendid sunnivad inimesi energiat madaldama ja ära andma?

 

Kui füüsiline reaalsus koosneb füüsilisest ainest, milleks on subatomaarsed osakesed, aatomid, molekulid ning nende edasised struktuurid, siis tunnete reaalsus koosneb sellele reaalsusele vastavat ainest - emotsioonidest.

 

Algosakesi, ehk baasemotsioone on kaks - armastus ja hirm - kõik ülejäänud on nende "tuletised". Armastuse võnkesagedus on kõrge ning käesoleval ajajärgul nii Maa emotsionaalses kui ka füüsilises reaalsuses puhast armastust ei ole. Ehkki tõenäoliselt enamik lugejaid ei ole minuga nõus, on see armastus, mida me inimestena tunneme, enamalt jaolt omistav armastus. Kuna meil võrdlusmoment puudub, siis arvame, et see ongi parim võimalik.

 

Astraalses reaalsuses olevate olendite võnkesagedus on madal ning seetõttu ei ole nad sageduste erinevuse tõttu võimelised tarbima (resoneeruma) armastuse energiat ja sellele lähedasi energiasagedusi. Nad on võimelised omastama (resoneeruma) ainult hirmul baseeruvate emotsioonide energiat, milleks on näiteks viha, ahastus, kadedus, ahnus, armukadedus jne. Selleks, et vastavaid energiaid (emotsioone) tarbida, manipuleerivad nad inimeste emotsionaalkehadega ning teevad koostööd mõnede füüsilises reaalsuses olevate inimestega, tekitades inimestes madalaid emotsioone, eriti aga hirmu. Selleks sobib mis iganes - vaenutegevus, sõda, perekonnatüli, ökoloogilise katastroofi saabumise kuulutamine, börsikrahh, uimastid, alkohol, juhuseks, mitteharmooniline muusika jne. 70 aastat oli külm sõda suurepäraseks hirmu tekitajaks, kui see lõppes, "leiutati" kiiresti terrorism.

Kuidas saab ennast astraalsele reaalsusele häälestada?

 

Selleks piisab vastavast taotlusest ja tähelepanu suunamisest. Alustades mistahes rituaali "vaimude väljakutsumiseks", võite kindlad olla, et nad on kontaktivalmid ja näljas teie energia järele. Vastutasuks võite saada huvitavat informatsiooni, teavet surnud hingedelt, uusi muusikalisi või kunstilisi ideid, mis loovad disharmoonilist, kuid tänapäeval väga populaarset muusikat või kunsti. Võite mustade vaimude abil ka rikkaks ja kuulsaks saada, nagu paljud kaasaja muusikud, kunstnikud, ärimehed või poliitikud on teinud. Enamik neist ise seda teadmata, kuid mõned ka teadlikult. Siiski - midagi siin maailmas ei ole tasuta - te annate ära oma vaba tahte ja eluenergia.

 

Kõige lihtsam viis astraalsele reaalsusele häälestuda on keemilisel teel: alkohol, uimastid, hallutsinogeenid, psühhedeelikumid. Kõik need viivad meie teadlikkuse tavaliselt astraalsele sagedusele ning vastavate keemiliste ainete tarbimisega väheneb oluliselt meie vaba tahe või anname selle täiesti käest, muutudes kergesti astraalolenditele manipuleeritavaks. Suur osa keemiliselt esilekutsutud muutunud teadvuse seisunditest on saavutatud tänu häälestumisele astraalsele reaalsusele. Sealsed olendid ei põrku aga millegi eest tagasi, et kutsuda teis esile soov kogemust korrata. Nad näitavad meile sageli nägemusi, mis kinnitavad meie uskumusi ja maailmavaadet, kuigi sel pole tõega mingit pistmist. Kui "trip" (reis, matk) on äge ja "taipamisi" tekib, siis on ju asi õige ja teadvusseisund muutunud! Eelöeldu ei tähenda seda, et osa "trippe" ei võiks olla juhitud puhaste, kõrgemate energiate ja vaimude poolt ning anda meile tõelist taipamist, sõltumata sellest, kas meie enesetunne oli hea või halb.

 

Niisiis, enamik muutunud teadvuse seisunditest, mida inimesed kogevad, on pärit häälestumisest astraalsele reaalsusele. Paljud neist kogemustest võivad olla nauditavad, sest alati, kui eluenergia läbi alumiste tšakrate vabaneb, kaasneb sellega ka mõnutunne.

 

Näitena tunnete reaalsusele häälestumisest võib tuua spordi, meediatööstuse, filmikunsti, muusika, poliitika ja reklaami - valdkonnad, kus kogu tähelepanu ja oskused on fokusseeritud inimeste emotsioonide mõjutamisele. Need sportlased, näitlejad, muusikud, reklaamigurud ja poliitikud, kes on saanud eriti hea kontakti astraalolenditega ning muutunud nende käepikenduseks, saavad astraalolenditelt energiavõimenduse ning muutuvad oma valdkonna iidoliteks, vahendades ja madaldades oma fännide eluenergiat astraalsesse reaalsusesse.

Mõtete reaalsus

 

Vastupidiselt emotsionaalsele reaalsusele, ei ole mõtete reaalsus täielikult saastunud negatiivsete energiate poolt. Häälestades oma teadlikkuse mõtete reaalsusele, saab meie mentaalkeha kontakti selles reaalsuses oleva "ainega" - mõttevormide, ideedega, kujutlustega, ootustega, uskumustega jne. Saades kontakti mõtete reaalsuse nähtuste ja olenditega, võime me tasuks oma tähelepanu eest saada nii asjalikke ja väärtuslikke ideid kui ka ideid, mis võimaldavad mentaalset manipuleerimist või ideid ja lahendusi, mis ei teeni kõikide, vaid ainult väikese grupi või üksikindiviidi huve.

 

Näitena mõtete reaalsusele häälestumisest võib tuua teadus- ja haridussfääri. Samuti võivad ka mõned ärimehed ennast (näiteks LSD või mõne muu keemilise aine abil) häälestada mõtete reaalsuse olenditele, tuues sealt fantastilisi ideid, kuid muutudes samas ikooniks, mis kanaliseerib eluenergiat mõtete reaalsuse olenditele. Selliseid kummalisi "visionääre" on maailmas palju ning kuna nad ise tõenäoliselt ei tea selle häälestusprotsessi eripära, siis võivad nende häälestusrännakud viia neid erinevatele mõtete reaalsuse sagedustele. Nii võib jõuda tõeliselt väärtuslike ideedeni kui ka ideedeni, mis tunduvad ilusad, kuid teenivad lõpuks vaid eluenergia madaldamise eesmärki. Enamik neist on seetõttu veidi "hullud geeniused", sarnaselt emotsionaalse reaalsuse ikoonidele.

Identiteedi reaalsus

 

Identiteedi reaalsuse madalamas sagedusribas on maailmavaated ja identiteedid, mida iseloomustab enda nägemine eraldatuna teistest inimestest, ühiskonnast, universumist ja Jumalast. Enamik identiteedireaalsuse spektrist kannab endas siiski juba puhtaid vorme, millele häälestudes tekivad meil näiteks visioonid vabast energiast, puhtast keskkonnast, oma Jumalikust päritolust, elu eesmärgistatusest jne.

 

Näitena identiteedireaalsusele häälestumisest võib tuua religioossed ja vaimsed liikumised. Ususekti või vaimse liikumise liidrist saab ikoon, kelle kaudu järgijad oma tähelepanu kaudu eluenergiat ära annavad. Ehkki iga religiooni või liikumise liige on veendunud oma "guru" autentsuses, on tõenäoliselt enamik neist siiski häälestunud pigem identiteedireaalsuse alumisele sagedusvahemikule. Vähemalt osadel õnnestub end aeg-ajalt siiski ka kõrgematele sagedustele häälestada.

Vaimne reaalsus

 

Vaimne reaalsus on meie lähtekoht - "koht", kust me oleme pärit, kus on meie "tõeline" kodu ning kuhu me oleme ette nähtud tagasi pöörduma. Kontakti saavutamine oma vaimse reaalsusega on see ülim eesmärk, mida materiaalses reaalsuses tasub saavutada, sest seal ei jahi keegi meie eluenergiat ega räägi meile, mida meie ego soovib kuulda. Olles kontaktis vaimse reaalsusega, on meil võimalik saada juhendamist tõelistelt õpetajatelt viisil, mis annab meile kiireima kasvu, ehkki võib sageli alguses väga ebameeldiv tunduda. Vaimses reaalsuses on olendid, kes on juba läbinud selle teekonna, mis meil käia on. Seega on nad võimelised meile andma parimat juhendamist, vastupidiselt tunnete, mõtete ja identiteedisfääri olenditele, kes enamasti taotlevad vaid meie tähelepanu energiat ning selle saavutamiseks annavad meile "tripi", mis meile meeldib.

Kas muutunud teadvuse seisund on hea või halb?

 

Paljudel muutunud teadvuse seisundite jahtijatel puudub täna eristamisvõime mõistmaks, et teadvusseisundiga mängimine võib märkamatult viia isikliku arengu seiskumise ja taandarenguni, sõltumata sellest, et asjaosaline ise on täielikult veendunud, et vastavad kogemused teda õilistavad. Kohtudes oma "tripil" erinevate energeetiliste entiteetide ja olenditega, ei mõista me, et enamik neist ei ole meie vastu sõbralikud. Me arvame, et see on vaid mäng unesarnases olekus või ettekujutuses, mõistmata, et tegemist on hoopis teise - tõeliselt eksisteeriva reaalsusega. Tänapäeval ei lähe keegi ettevalmistamatult paksu metsa, kui teab, et seal on näljased hundid ja karud ega astu seksuaalvahekorda suguhaige inimesega. Sellise "tripi" hind võib olla liiga kõrge. Ainult ignorantsus ja võhiklikkus võimaldab meil "trippida" muutunud teadvuse seisundite otsingutel tunnete, mõtete ja identiteedireaalsuses, uskudes siiralt, et see on ohutu.

 

Vaimsetes ringkondades suhtlevad inimesed tõenäoliselt teavad neid, kes juba aastaid räägivad entusiastlikult oma mingist kogemusest või arusaamisest, mida nad on saanud muutunud teadvuse seisundite kaudu. Kõrvaltvaatajana aga vangutame pead, kui näeme, et tegelikult on see inimene tõsises identiteedikriisis ning ka tema eelnevast perekonna- ja töisest elust on järel ainult varemed. Kohtumine muutunud teadvuse seisundis teise reaalsusega võib osutuda väga raskesti integreeritavaks kogemuseks, jättes seikleja tähelepanu seotuks teise reaalsusega ning muutes nad "ülivaimseteks", füüsilisest reaalsusest irdunud tõekuulutajateks.