Jumal ja usk

        Ma ei eita Jumalat - seda teha oleks rumal, aga vaadelgem seda probleemi laiemalt ja arukalt. Ainult tõelust mittetundev inimene nautleb mõttetutes sõnades. Inimene, kes ütleb, et ta teab, ei tea; tõelust hetkest hetkesse kogeval inimesel pole võimalik seda tõelust mitte kuidagimoodi edasi anda.

Usk on tõeluse eitamine, usk takistab tõelust; Jumalasse uskumine ei lase Jumalat leida. Jumalat ei leia uskuja ega mitteuskuja, sest tõelus on tundmatu ja teie uskmatus või usk tundmatusse on pelk eneseprojektsioon ja seetõttu pole tõelus. Ma tean, et te usute ja ma tean, et sellel on teie elus väga vähe tähendust. On palju inimesi, kes usuvad, miljonid usuvad Jumalasse ja nad saavad sellest lohutust. Esiteks, mispärast te usute? Te usute sellepärast, et see pakub rahuldust, lohutust, lootust, ning ütlete, et see annab teie elule tähenduse. Tegelikult pole teie usul kuigi suurt tähendust, sest te usute ja kasutate ära, usute ja tapate, te usute universaalsesse Jumalasse ja mõrvate üksteist. Ka rikas inimene usub Jumalasse; ta ekspluateerib halastamatult, ajab kokku raha, ja siis ehitab templi või hakkab filantroobiks.

Hiroshimale aatomipommi heitnud inimesed ütlesid, et Jumal on nendega; Inglismaalt Saksamaad hävitama lennanud inimesed ütlesid, et Jumal on nende teine piloot. Diktaatorid, peaministrid, kindralid, presidendid, kõik nad räägivad Jumalast, neil on suur usk Jumalasse. Kas nad osutavad teene, muudavad inimeste elu paremaks? Inimesed, kes enda väitel usuvad Jumalasse, on hävitanud miljoneid inimesi. Usulise sallimatuse tõttu on inimesed jaotatud usklikeks ja uskmatuteks, kristlasteks ja moslemiteks ja nii edasi. Ühe Jumal on suurem ja parem kui teistel, mis viib ususõdadeni. See näitab, kui erakordselt poliitiliselt te olete meelestatud.

Kas usk Jumalasse on "tugev innustus elada paremini"? Mispärast teil on vaja paremini elamiseks innustust? Kahtlemata peaks teid innustama teie enda soov elada puhtalt ja lihtsalt. Kui te otsite innustust, siis teid ei huvita kõikide elu paremaks tegemine, teid huvitab ainult enda isiklik ajend, mis erineb minu omast - ja me tülitseme ajendi üle. Kui me elame õnnelikult koos mitte sellepärast, et me usume Jumalasse, vaid kuna me oleme inimolendid, siis me jagame kõiki tootmisvahendeid, et toota asju kõigi jaoks. Arukuse puudulikkuse tõttu me võtame omaks idee ülimõistusest, mida me nimetame "Jumalaks", ent see "Jumal", see ülimõistus ei anna meile paremat elu. Paremasse ellu viib arukus, ja arukust ei saa olla, kui on usk, kui on klassieristused, kui tootmisvahendid on väheste käes, kui on isoleeritud rahvused ja suveräänsed valitsused. See kõik viitab ilmselgelt arukuse puudumisele ja paremini elamast takistab arukuse puudumine, mitte Jumalasse mitteuskumine.

Te kõik usute erineval moel, aga teie usul pole midagi tegemist tõelusega. Tõelus on see, mis te olete, mida te teete, mida te mõtlete, ning teie usk Jumalasse on pelk põgenemistee üksluisusest, tobedast ja julmast elust. Veelgi enam, usk alati eristab inimesi: kes on moslem, kes budist, kristlane, sotsialist, kapitalist ja nii edasi. Usk, idee eristab; see kunagi ei ühenda inimesi. Te võite ühendada mõned inimesed rühmaks, ent see rühm vastandub teisele rühmale. Ideed ja uskumused pole kunagi ühendavad; vastupidi need eraldavad, lagundavad ja hävitavad. Seetõttu teie usk Jumalasse tegelikult levitab maailma häda ja õnnetust; ehkki see võib olla toonud teile hetkelist lohutust, siis tegelikult on usk toonud teile rohkem häda ja hävingut sõdade, näljahädade, klassieristuste ja üksikisikute halastamatu mahasurumise näol. Niisiis pole teie usul mitte mingisugust pädevat alust. Kui te tõepoolest Jumalasse usuksite, kui see oleks teie jaoks tõeline kogemus, siis oleks teie näol naeratus, te ei hävitaks teineteist.

Niisiis, mis on tõelus, mis on Jumal? Jumal pole sõna, sõna pole asi. Selleks et tunda seda, mis on mõõtmatu, mis on ajatu, peab meel olema vaba ajast, mis tähendab, et meel peab olema vaba igasugustest mõtetest, igasugustest ideedest Jumala kohta. Mida te teate Jumala või tõe kohta? Tegelikult ei tea te tõeluse kohta mitte midagi. Te teate ainult sõnu, teiste kogemusi või teie enda üksikuid ebamääraste kogemuste hetki. Kahtlemata pole see Jumal, pole tõelus, see pole väljaspool ajalikkust. Väljaspool aega oleva tundmiseks on vaja mõista ajaprotsessi, kus aeg on mõte, saamisprotsess, teadmiste kogumine. See ongi kogu meele taust; meel ise ongi taust, nii teadlik kui alateadlik, kollektiivne kui individuaalne. Niisiis peab meel olema vaba teadaolevast, mis tähendab, et meel peab olema täiesti vaikne, mitte maha vaigistatud. Meel, mis saavutab vaikuse sihikindla tegevuse, harjutamise, distsipliini tulemusena, ei ole vaikne meel. Meel, mida suunatakse, kontrollitakse ja kujundatakse, surutakse raami ja hoitakse vagusi, ei ole vaikne meel. Teil võib korda minna sundida meel mõneks ajaks pinnapealselt vagusi, aga selline meel ei ole vaikne meel. Vaikus tuleb ainult siis, kui te mõistate kogu mõtlemisprotsessi, sest protsessi mõistmine tähendab selle lõpetamist ja mõtteprotsessi lõppemine on vaikuse algus.

Ainult siis, kui meel on täiesti vakka - mitte ainult pindmisel tasandil, vaid olemuslikult, läbinisti, nii teadvuse pinnapealsetel kui ka sügavamatel tasanditel -, ainult siis saab ilmneda tundmatu. Meel ei saa kogeda tundmatut; kogeda on võimalik ainuüksi vaikust, ei midagi muud peale vaikuse. Kui meel kogeb midagi muud peale vaikuse, siis see lihtsalt projitseerib oma tahtmisi ja selline meel ei ole vaikne; senikaua, kuni meel ei ole vaikne, senikaua, kuni liigub ükskõik mis laadi mõte, olgu teadlik või alateadlik, ei ole vaikus võimalik. Vaikus on vabanemine minevikust, teadmistest, nii teadlikust kui alateadlikust mälust; kui meel on täiesti vakka, kui seda ei kasutada, kui valitseb vaikus, mis pole pingutuse tulemus, ainult siis ilmneb ajatu, igavikuline. See seisund ei ole mäletamisseisund - puudub olemus, mis mäletaks, mis kogeks.

Seetõttu on Jumal või tõde, või mis iganes soovite, midagi sellist, mis ilmneb hetkest hetkesse, ja see toimub ainult vabadus- ja spontaansusseisundis, mitte siis, kui meelt distsiplineeritakse mingi malli järgi. Jumal pole mitte midagi meelega seotud, see ei teki eneseprojektsiooni kaudu, see tekib ainult siis, kui on voorus, mis on vabadus. Voorus on otsa vaatamine sellele, mis o n, ning tõsiasjale otsa vaatamine on õndsuseseisund. Ainult siis, kui meel on õnnis, vaikne, ilma mingisuguse liikumiseta, ilma mõtteprojektsioonita - olgu teadliku või alateadlikuta -, ainult siis ilmneb igavikuline. 

Jumal pole sõna, sõna pole asi.

õpetajad ja gurud

        Mispärast me tahame vaimset õpetajat, guru? Me väidame, et vajame guru, sest me oleme segaduses ja tema aitab; ta näitab meile, mis on tõde, ta aitab meil mõista iseennast, ta teab elust üüratult rohkem kui meie, ta on meile isaks ja õpetajaks, kes annab meile elujuhiseid; tal on suured kogemused ja meil nii kasinad; ta aitab meid oma kogemustega ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt lähete te õpetaja juurde sellepärast, et te olete segaduses. Kui teil oleks asi selge, siis te ei läheks guru ligigi. On selge, et kui te oleksite sügavalt õnnelik, kui teil poleks ühtegi probleemi, kui mõistaksite elu ja iseennast täielikult, ei läheks te ühegi guru juurde. Kuna te olete segaduses, otsite endale õpetaja. Te lähete tema juurde, et tema õpetaks teid elama, selgitaks teie segaduse, et leida tõde. 

Te valite omale guru, sest te olete segaduses ja loodate, et tema annab teile seda, mida te palute. See tähendab, et te valite guru, kes rahuldab teie nõudmised; te valite meelehea järgi, mis ta teile annab, ja teie valik sõltub teie meeleheast. Te ei vali guru, kes ütleb: "Kõik sõltub sinust endast"; te valite oma guru vastavalt meeleheale, mis ta teile annab, ei otsi te tõde, vaid väljapääsu segadusest; ja väljapääsu segadusest nimetatakse eksikombel tõeks.

Kas keegi saab meie segadusse selgust tuua - kusjuures segadus on meie reageeringute saadus? Kas te arvate, et keegi teine on selle tekitanud - teie hädad, teie lahingud eksistentsi kõigil tasanditel, nii sees- kui väljapool? See on puuduliku enesetundmise tagajärg. Me läheme guru juurde sellepärast, et me ei mõista iseennast, oma konflikte, reageeringuid ja hädasid, ning arvame, et tema aitab meil vabaneda sellest segadusest. 

Meil on võimalik iseendast aru saada ainult suhtes olevikku, ja see suhe ise ongi guru, mitte keegi väljapoolt. Kui te ei mõista seda suhet, siis ükskõik mida guru ka ei ütle, on see kasutu, sest kui ma ei mõista oma suhet omandisse, inimestesse, ideedesse, siis kes saab lahendada konflikti minu sees? Selleks et seda konflikti lahendada, pean ma seda ise mõistma, mis tähendab, et ma pean olema teadlik iseendast oma suhetes. Selleks et olla teadlik, pole guru vaja. Kui ma ei tunne iseennast, siis mis kasu on gurust? Kuna poliitilise juhi valivad need, kes on segaduses ja kelle valik on seetõttu samuti segadusest kantud, nii valin ka mina omale guru, vastavalt oma segadusele.

Oluline pole mitte see, kellel on õigus - kuivõrd minul on õigus või on õigus neil, kes ütlevad, et guru on vaja; oluline on välja selgitada, mispärast te vajate guru. Õpetajaid, gurusid on mitmeks otstarbeks, aga see ei puutu asjasse. Teile pakub rahuldust, kui keegi ütleb teile, milliseid edusamme te teete, ent võtmeküsimus on selles, et välja selgitada, mispärast te vajate guru. Guru võib teile tee kätte näidata, aga teie peate kogu töö ise ära tegema. Kuna te ise taha sellega silmitsi seista, siis te veeretate vastutuse gurule. Guru muutub kohe tarbetuks, kui te ennast kübekegi tunnete. Mitte ükski guru, raamat või pühakiri ei saa teid õpetada iseennast tundma: see on võimalik ainult siis, kui te olete teadlik iseendast oma suhetes. Olla tähendab olla suhetes; mitte mõista suhteid tähendab hädasid, võitlust. 

Omandisuhete teadvustamatus on üks segaduse põhjuseid. Kui te ei tunne oma omandisse suhtumise olemust, siis on konflikt paratamatu, mis omakorda kasvatab konflikti ühiskonnas. Kui te ei mõista oma suhteid abikaasaga, oma lastega, töökaaslastega, siis kuidas saab keegi teine lahendada konflikti, mis nendest suhetest tekib? Sama lugu on ideede, uskumuste ja muuga. Olles segaduses oma suhete pärast inimeste, omandi ja ideega, otsite te guru. Kui ta on tõeline guru, siis ta käsib teil iseennast mõista. Teie olete igasuguste väärarusaamade ja segaduste allikas; ja te suudate selle konflikti lahendada ainult siis, kui te mõistate iseennast oma suhetes.

Teil pole võimalik leida tõde kellegi teise kaudu. Kuidas see saaks olla võimalik? Tõde pole midagi staatilist; sellel pole kindlat eluaset; see pole lõpp, eesmärk. Vastupidi, see on elav, dünaamiline, ärgas, liikuv. Kuidas see saab olla lõpp? Kui tõde on fikseeritud punkt, siis pole see enam tõde; siis see on pelgalt arvamus. Tõde on tundmatu ja meel, mis otsib tõde, ei leia seda iialgi, sest meel koosneb teadaolevast, see on mineviku tagajärg, aja tulemus - mida te võite ise täheldada. Meel on teadaoleva instrument, seetõttu ei saa see tundmatut leida; see saab liikuda ainult teadaolevalt teadaolevale.

Kui meel otsib tõde, mida ta on lugenud raamatutest, on too "tõde" enda projitseeritud; sest siis on meel lihtsalt teadaoleva otsingul, eelmisest rahuldustpakkuvama teadaoleva otsingul. Kui meel otsib tõde, otsib see ühtlasi oma eneseprojektsiooni, mitte tõde. See ideaal on enda projitseeritud, see on väljamõeldis, ebareaalne. Tõelus on see, mis o n, mitte vastupidi. Aga meel, mis otsib tõelust, otsib Jumalat, otsib teadaolevat. Kui te mõtlete Jumalale, on Jumal teie oma mõtete projektsioon, sotsiaalsete mõjutuste tagajärg. Te võite mõelda ainult teadaolevast, te ei saa mõelda tundmatust, te ei saa keskenduda tõele. Niipea kui te mõtlete tundmatule, on see teie enda projitseeritud teadaolev. 

Jumalast või tõest ei ole võimalik mõelda. Kui te sellest mõtlete, siis pole see tõde. Tõde ei saa otsida: see tuleb teie juurde. Te saate otsida ainult seda, mis on teadaolev. Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina. Mitte keegi ei saa teid tõe juurde juhatada; ja kui keegi teid juhatab, siis ainult teadaoleva juurde.

Tõde saab tulla ainult sellisesse meelde, mis on teadaolevast tühi. See tuleb seisundis, milles tuntu ei toimi. Meel on teadaoleva varamu, täis teadaoleva jäänukeid; selleks et olla seisundis, kus saaks ilmneda tundmatu, peab meel olema teadlik iseendast, oma varasematest kogemustest, nii teadvusest kui ka alateadvusest, selle reageeringutest, reaktsioonidest ja struktuurist. Iseenda täielik tundmine ongi teadaoleva lõpp, siis on meel täielikult tühi teadaolevast. Ainult siis saab tõde teie juurde tulla. Tõde ei kuulu teile või mulle. Te ei saa seda kummardada. Niipea, kui see on teadaolev, pole see enam tõene. Sümbol pole tõelus, kujutis pole tõelus; aga kui on olemas Mina mõistmine, Mina lakkamine, siis ilmneb igavikuline.

Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina.

kannatus ja rahutus

         Kui te kannatate, kui teil on valu, siis mis on selle tähendus? Füüsilisel valul on üks tähendus, aga psühholoogilisel valul ja kannatusel on sootuks teistsugune tähendus erinevatel tasanditel. Mis on selle kannatuse tähendus? Mispärast te tahate seda välja selgitada, miks te kannatate? Kui te esitate endale küsimuse: "Mispärast ma kannatan?" ja otsite kannatuste põhjust, siis kas te ei põgene kannatuse eest? Fakt on see, et ma kannatan, ent niipea, kui ma võtan sellega tegelemiseks appi meele ja küsin: "Niisiis, mispärast?", olen ma kannatuse intensiivsust lahjendanud. Teiste sõnadega, me tahame kannatust lahjendada, leevendada, kõrvale lükata, lahti seletada. Kahtlemata ei vii see meid kannatuse mõistmiseni. Kui ma vabanen tahtmisest selle eest põgeneda, siis hakkan aru saama, mis on kannatuse sisu.

Kannatus on rahutus erinevatel tasanditel - nii füüsilisel kui ka erinevatel alateadvuse tasanditel. Mulle ei meeldi rahutuse äge vorm. Mu naine jättis mind maha. Ma olen tema ümber üles ehitanud kõik oma lootused ja tuleviku. Ma olen pühadusena omistanud talle kõik selle, mis ma tahtsin, et ta oleks, ja ma olen hoidnud teda oma parema seltsilisena. Järsku on ta läinud. Niisiis tekib ärritus, kurbus, armukadedus. Seda nimetan ma kannatuseks.

Kui mulle see kannatus ei meeldi, siis ma ütlen: "Mispärast ma kannatan?", "Ma armastasin teda nii väga", "Ta oli selline", "Mul oli too". Ma püüan põgeneda sõnadesse, siltidesse, uskumustesse, nii nagu enamik meist. Need toimivad narkootikumina. Kui me seda ei tee, siis mis juhtub? Ma olen lihtsalt kannatusest teadlik. Ma ei mõista seda hukka, ma ei õigusta seda - ma kannatan. Siis ma saan jälgida selle liikumist. Siis ma saan jälgida kannatuse tähenduse sisu - "ma jälgin" selles mõttes, et ma püüan midagi mõista.

Mida see tähendab? Mis see on, mis kannatab? Mitte mispärast on kannatus, mitte mis on kannatuse põhjus, vaid mis tegelikult toimub? Ma ei tea, kas te märkate erinevust. Sel juhul olen ma lihtsalt kannatusest teadlik - mitte kui millestki minust eraldiseisvast, mitte kui jälgija, kes uurib kannatust -, see on osa minust, see tähendab, et ma kannatan tervenisti. Siis olen ma võimeline jälgima selle liikumist, vaatama, kuhu see viib. Kui ma nii teen, siis see kahtlemata avaneb. Siis ma näen, et ma olen asetanud rõhu "minale" - mitte isikule, keda ma armastan. Tema toimis ainult kattena minu hädale, minu üksindusele, minu õnnetusele, minu hirmule. Kuna mina pole mitte midagi, siis ma lootsin, et Tema on seda. Nüüd on Ta läinud, mina olen maha jäätud, ma olen kadunud, ma olen üksiklane. Ilma Temata pole ma mitte midagi. Niisiis ma nutan. Asi pole selles, et Tema on läinud, vaid et mina olen üksi jäänud. Ma olen üksi. 

Selleni jõuda on väga raske, seda on raske tõepoolest ära tunda ja mitte lihtsalt öelda: "Ma olen üksi ja kuidas ma saaksin sellest üksildusest vabaneda?" - mis on veel üks põgenemisviis -, vaid olla sellest teadlik, selle juurde jääda, näha selle liikumist. Ma võtsin selle lihtsalt näiteks. Vähehaaval, kui ma lasen selle lahti rulluda, avaneda, ma näen, et ma kannatan sellepärast, et ma olen eksinud; mind sunnitakse pöörama tähelepanu millelegi, mida ma ei taha vaadata; midagi sunnitakse mulle peale, mida ma tõrgun vaatamast ja mõistmast. Sõbrad ja tuttavad aitavad mul põgeneda kannatusest. Kõik näitavad mulle päästeteed. Aga kui ma suudan kannatuses püsida ja mitte seda endast eemale lükata, mitte püüda seda piirata või salata, siis mis juhtub? Mis on minu meeleseisund, kui see niimoodi jälgib kannatuse liikumist?

Kas kannatus on pelgalt sõna või tegelikkus? Kui see on tegelikkus ja mitte sõna, siis pole sellel sõnal praegu mingit tähendust; on ainult intensiivne valutunne. Mille peale? Kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole. Kui teil see on, siis nimetate seda naudinguks, kui pole, siis valuks. Seetõttu on valu või kurbus millegi pärast. Kas see miski on pelgalt verbalisatsioon või tegelikkus? See tähendab, kui eksisteerib kurbus, siis see eksisteerib ainult millegi suhtes: inimese, sündmuse, tunde suhtes. Nüüd olete kannatusest täielikult teadlik. Kas see kannatus on teist eraldiseisev ja seetõttu te olete pelgalt jälgija, kes aistib kannatust, või on see kannatus teie ise?

Kui puudub jälgija, kes kannatab, siis kas kannatus on teist eraldiseisev? Teie olete kannatus. Te ei ole valu osa, te olete valu. Mis toimub? Puudub sildistamine, puudub sellele nime andmine ja seeläbi selle kõrvalelükkamine - te olete ainuüksi see valu, see tunne, see piin. Kui te seda olete, siis mis toimub? Kui te seda ei nimeta, kui te seda ei karda, siis kas kese on sellega seotud? Kui kese on sellega seotud, siis see kardab seda. Siis peab kese tegutsema ja kannatuse suhtes midagi ette võtma. Aga kui keskmeks ongi kannatus, siis mida te teete? Pole midagi teha, sest te olete ise kannatus ja te võtate selle omaks, ei sildista seda, ei lükka seda kõrvale - kui te olete seda, siis mis toimub? Kas te ütlete siis, et kannatate? Kahtlemata on toimunud põhjapanev muutus. Siis pole enam "mina kannatan", sest puudub kese, mis kannataks ja kes kannatab ainult selle pärast, et me pole kunagi uurinud, mis see kese on. Me elame sõnast sõnasse, reageeringust reageeringusse. Me ei ütle mitte kunagi: "Las ma vaatan seda asja, mis kannatab." 

Te ei saa näha sunniviisiliselt distsipliini kaudu. Te peate vaatama huviga, spontaanse mõistmisega. Siis te näete, et see asi, mida me nimetame kannatuseks, valuks, asi, mida väldime, ja distsipliin, on kõik kadunud. Senikaua kuni mul pole suhet selle asjaga väljapool mind, probleemi pole; niipea, kui ma sean sisse suhte sellega väljapool mind, on probleem. Senikaua, kui ma suhtun kannatusse kui millessegi väljapoole olevasse - ma kannatan, sest naine jättis mu maha, sest kaotasin oma venna, sest mul pole raha, selle või teise asja pärast - rajan ma suhte sellesse ja see suhe on meele poolt väljamõeldud. 

Kui ma näen, seda kui tõsiasja, siis kogu asi muundub, sellel kõigel on teistsugune tähendus. Siis on sellel kogu tähelepanu, täielik tähelepanu, ja seda, mida täiel määral vaadeldakse, seda ka mõistetakse ja seda ka lahustatakse, ning nii pole enam hirmu ja seetõttu on sõna "kurbus" olematu.

Kannatus on pelgalt sõna, reageering kujutise, kogemuse peale, millegi peale, mis teil on või mida teil pole.

 

distsipliin ja vabadus

        Mida distsipliini all mõeldakse? Mispärast me endid distsiplineerime, kui me seda teeme? Kas distsipliin ja arukus käivad käsikäes? Enamik inimesi tunneb, et me peame mingit laadi distsipliiniga allutama kontrollile meis peituva elaja, koletise. Kas see elajas, see koletis on distsipliini abil valitsetav? Mida me distsipliini all mõtleme? Tegevussuunda, mis tõotab tasu, tegevussuunda, mille järgimine annab meile selle, mida me tahame - olgu see positiivne või negatiivne; käitumismall, mille usin, hoolas, tulihingeline harjutamine annab meile lõpuks selle, mida me tahame. See võib olla valulik, ent ma olen nõus selle läbi tegema, et midagi saada. Me tahame muuta, allutada, hävitada Mina, mis on agressiivne, isekas, silmakirjalik, ärev, kartlik - kõike seda, mis on meis elava elaja põhjus. Kuidas seda teha? Kas seda on võimalik teha distsipliini abil või Mina mineviku mõistuspärase arusaamise kaudu: mis Mina on, kuidas see tekkis ja nii edasi? Kas me hävitame inimeses peituva elaja sunni või intellektuaalse mõtlemise abil? Kas intellektuaalne mõtlemine on distsipliini küsimus? Unustagem korraks kõik, mida on pühakud ja kõik teised inimesed on öelnud; süüvime asjasse ise, justkui uuriksime seda probleemi esimest korda.

Kõigepealt ütleme, et meis on konflikt, must valge vastu, ahnus helduse vastu ja nii edasi. Ma olen ahne, mis tekitab kannatusi, valu; et ahnusest vabaneda, pean ma ennast distsiplineerima. See tähendab, et ma pean avaldama vastupanu igasugusele konfliktile, mis tekitab mulle kannatusi, milleks antud juhul on ahnus. Siis ütlen, et see on ühiskonnavastane, see on ebaeetiline, see pole vaga ja nii edasi - tuues vastupanu õigustamiseks mitmesuguseid sotsiaal-religioosseid põhjendusi. Kas ahnust on võimalik hävitada või maha jätta sunniviisiliselt? Mis toimub, kui te seda teete - kui te ahnusele vastu hakkate? Mis see on, mis ahnusele vastu hakkab?  Mispärast te olete ahnuse vastu ja kes on see, kes ütleb: "Ma pean ahnusest vabanema"? 

See, kes ütleb: "Ma pean sellest vabanema", on samuti ahnus. Senikaua on ahnus talle ära tasunud, aga nüüd valmistab see kannatusi ja valu; seepärast ta ütleb: "Ma pean sellest vabanema". Sellest vabanemise motiiv on ikkagi ahnuse protsess, sest ta tahab olla miski, mis ta pole. Ahnusest vaba olla on nüüd kasulik, niisiis järgin ma ahnusetust; ent motiiv, kavatsus on endiselt, olla miski, olla ahnuseta - mis on kahtlemata ikkagi ahnus; mis on taas negatiivne vorm, mis rõhutab Mina. 

Me leiame, et ahnus valmistab mitmesuguseid kannatusi ja valu erinevatel põhjustel. Senikaua, kuni me ahnust naudime, senikaua, kuni see meile ära tasub, pole probleemi. Ühiskond suunab ja julgustab meid erineval moel olema ahne; nii julgustavad religioonid meid erinevatel viisidel. Senikaua, kuni see on kasulik, senikaua see pole kannatus, me järgime seda, ent niipea, kui see hakkab meile probleeme ja valu valmistama, tahame selle vastu seista. Seda vastupanu me nimetame distsipliiniks ahnuse vastu; aga kas me vabaneme ahnusest vastupanu, vaoshoidmise, mahasurumise kaudu? Ahnusest vabaneva sooviva Mina iga tegu on ikkagi ahnus. Seetõttu pole ükski minupoolne samm, ükski reageering ahnuse suhtes lahendus.

Esiteks peab meel olema vaikne ja häirimatu, et midagi mõista, eeskätt et mõista midagi sellist, mida me ei tunne, mida minu meel ei suuda mõõta. Selleks et mõista ükskõik millist keerukat probleemi - elust või suhetest - on vaja teatavat vaikset meelesügavust. Kas see vaikne meelesügavus tekib mingit laadi sunduse teel? Pinnapealne meel võib ennast sundida, vaigistada; ent see pole võimeline kohanemiseks, paindlikkuseks, tundlikkuseks. 

Selle mõistmiseks on vaja arukust. Mõistmisest, et sundus muudab meele nüriks, saabki alguse arukus. Mõistmisest, et distsipliin on pelgalt hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi. Seda mõeldakse iseenda distsiplineerimise all; me kardame mitte teada saada seda, mida me tahame. Mis juhtub, kui te distsiplineerite meelt, kui te distsiplineerite oma olemust? See muutub väga kalgiks - paindumatuks, aeglaseks, kohanematuks. Selline tulemus on ilmselgelt hääbumisprotsess, sest on olemas konflikt, mis lükatakse kõrvale, peidetakse ära, aga see jääb ikkagi alles, meie sisse küdema.

Te näete kedagi, te peate teda õnnelikuks ja ennast õnnetuks ja ta on teie arvates jõudnud selleni teatavaid asju tehes ning soovides samasugust õnne, te imiteerite teda. Seda imiteerimist nimetatakse distsipliiniks. Me imiteerime selleks, et saada seda, mis on teisel; me kopeerime selleks, et olla õnnelik, nii nagu on teie arvates too teine. Kas õnne on võimalik leida distsipliini kaudu? Kas on võimalik olla iialgi vaba, kui te järgite teatavat reeglit, teatavat distsipliini või käitumismalli? Avastamiseks on kahtlemata vaja vabadust. Kui te avastate midagi, siis peate olema sisemiselt vaba. Kas te olete vaba, kui vormite oma meelt teataval viisil, mida te nimetate distsipliiniks? Ilmselgelt ei ole. Te olete pelk kordamismasin, mis osutab vastupanu vastavalt teatavale järeldusele, vastavalt teatavale käitumismallile. Vabadus ei saa tulla distsipliini kaudu. Vabadus saab ilmneda ainult arukuse läbi; ja see arukus äratatakse või on teil olemas selsamal hetkel, kui te näete, et igat laadi sundus välistab vabaduse, nii sisemise kui välise.

Kõigepealt on kahtlemata vaja vabadust; ja vabaduse annab ainult voorus. Ahnus on segadus; viha on segadus; kibedus on segadus; kadedus on segadus; kurbus on segadus. Kui te seda näete, olete kahtlemata neist vabad; te ei osuta enam vastupanu, vaid te näete, et ainult vabaduses on võimalik avastada ning et igat laadi sundus ei ole vabadus ja seetõttu puudub seal ka avastus. Voorus annab teile vabaduse. Ebavooruslik inimene on segaduses inimene; kuidas on võimalik segaduses olevana midagi avastada? Kuidas see saakski võimalik olla? Niisiis pole voorus distsipliini tulemus, vaid voorus on vabadus, ja vabadus ei saa tulla ühegi tegevuse kaudu, mis pole vooruslik, mis pole iseenesest tõene.

Enamik meist on sedavõrd tingitud välistest mõjutustest, religioossetest doktriinidest, uskumustest ning iseenda sisemistest nõudmistest jõuda millegini, saavutada midagi, et meil on väga raske seda probleemi uuesti läbi mõelda ilma distsipliini mõistetesse takerdumata. Esiteks peame nägema väga selgesti distsipliini mõju, kuidas see ahendab ja piirab meie meelt, sunnib meelt meie tahtmiste, mõjutuste ja muu sarnase kaudu teataval moel toimima; tingitud meel - ükskõik kui "vooruslik" too tingitus ka pole - ei saa mingil juhul olla vaba ega ole seetõttu võimeline mõistma tõelust. Tõelus võib ilmneda ainult siis, kui on olemas vabadus, ja vabadus ei saa olla seal, kus on sundus, olgu positiivne või negatiivne, mis põhineb hirmul.

Vabadus puudub, kui otsite eesmärki, sest te olete selle eesmärgi külge seotud. Te võite olla minevikust vaba, ent teid kammitseb tulevik, ja see pole vabadus. Ainult vabaduses on võimalik avastada midagi: uut ideed, uut tunnet, uut taju. Iga distsipliinivorm, mis põhineb sundusel, välistab selle vabaduse, olgu poliitilise või religioosse; ja kuna distsipliin - mis on muganemine tegevusega teatava eesmärgi nimel - on siduv, ei saa meel iialgi olla vaba. See saab toimida ainult etteantud rööpas või vaos nagu grammofoniplaat.

Niisiis saavutab meel harjutamisega, harjumusega, mudeli rakendamisega ainult seda, mida mudel kehastab. Seetõttu pole meel vaba; seetõttu ei saa see mõista seda, mis on mõõtmatu. Teadlikkus kogu sellest protsessist - mispärast te distsiplineerite end pidevalt avaliku arvamuse, teatavate liidrite järgi; üleüldse mugandute mingite arvamuste järgi, olgu pühaku või naabri omaga, sellel pole vahet - teadlikkus kogu sellest muganemisest harjutamiste ja enese allasurumise peente viiside kaudu, salgamisest, kehtestamisest, mahasurumisest, vaoshoidmisest, mis kõik tähendavad muganemist malli järgi: see on juba vabaduse algus, millest tuleb voorus. Kahtlemata pole voorus teatava kindla idee kultiveerimine. Näiteks kui ahnusest loobuda mingi eesmärgi nimel, siis pole see enam voorus. See tähendab, kui te olete teadlik, et te pole ahne, kas te olete siis vooruslik? Seda teeme me distsiplineerimise kaudu.

Distsipliin, muganemine, harjutamine ainult rõhutavad eneseteadvust kui miski olemist. Meel, mis praktiseerib armastust ja seetõttu pole see vaba omaenese teadvusest, mis tajub end armastavana; seetõttu pole see tegelikult ahnusetu, vaid ahne soovist, olla armastatud. Meel on lihtsalt rüütanud ennast uue kattega, mida ta nimetab nüüd armastuseks. Me võime näha kogu seda terviklikku protsessi: motivatsioon, tahtmine saavutada tulemust, muganemine malli järgi, tahtmine malli järgi kindlustatud olla - see kõik on pelgalt liikumine teadaolevalt teadaolevale, alati meele enesekeskse protsessi piires.

Selle kõige nägemisest, sellest teadvelolemisest saab alguse arukus, ning arukus pole ei vooruslik ega mittevooruslik, seda ei saa sobitada malli järgi vooruse või mittevoorusena. Aukus toob vabaduse, mis pole ohjeldamatus ega ka korralagedus. Ilma arukuseta ei saa olla voorust; voorus annab vabaduse ja vabaduses ilmneb tõelus. Kui te näete kogu protsessi täielikult, terviklikuna, siis leiate, et konflikti pole. Kuna me oleme konfliktis ja kuna me tahame konfliktidest pääseda, pöördume eri liiki distsipliinide, salgamise ja muganemise poole. Kui me näeme, missugune konflikti olemus on, siis ei tule distsipliin kõne allagi, sest siis me mõistame konflikti toimimisviise hetkest hetkesse. See nõuab suurt ärksust, enese pidevat jälgimist; asja juures on hämmastav see, et ehkki te ei tarvitse kogu aeg valvel olla, käib sisemuses lakkamatu salvestamisprotsess, kui vaid kavatsus on olemas - sisemine tundlikkus teeb pidevalt pilte ja projitseerib neid niipea, kui te olete vagusi.

Seetõttu pole küsimus distsipliinis. Tundlikkus ei saa iialgi tekkida sunduse teel. Te võite sundida last midagi tegema, panna ta nurka ja ta on võib-olla vakka; ent sisemuses ta arvatavasti pulbitseb, vahib aknast välja, teeb midagi, et minema pääseda. Nõnda toimime me siiamaani. Niisiis saate ainult teie ise lahendada küsimuse distsipliinist ning otsustada, kellel on õigus ja kellel mitte.

Lisaks sellele me kardame eksida, sest me tahame olla edukad. Distsiplineerimise põhjus on hirm, ent tundmatut ei ole võimalik püüda distsipliinivõrkku. Vastupidi, tundmatul on vaja vabadust, mitte meele mõttemustreid. Sellepärast ongi meelerahu äärmiselt oluline. Kui meel teadvustab, et ta on rahulik, siis ta pole enam rahulik; kui meel teadvustab, et ta on ahnusest vaba, siis tunneb ta ennast ära ahnusetuserüüs, ent see pole rahu. Sellepärast on vaja mõista ka kontrollija ja kontrollitava suhtes peituvat probleemi. Need pole eraldiseisvad nähtused, vaid ühtne nähtus: kontrollija ja kontrollitav on üks.

Distsipliin on hirmust ajendatud mugandumine teatud tegevusmalli järgi.

mälu ja mälestused

        Mälestus on ebatäielik kogemus. Mis mõttes on mälestused ebatäielikud kogemused? Mida me mõtleme mälu all? Te käite koolis ja olete täis fakte, tehnilisi teadmisi. Kui olete insener, kasutate mällu talletatud tehnilisi teadmisi millegi ehitamiseks. See on faktiline mälu. On olemas ka psühholoogiline mälu. Te olete mulle midagi öelnud, olgu meeldivat või ebameeldivat, ja mina pean selle meeles; kui ma teiega järgmine kord kohtun, kohtan teid mälestusega sellest, mis ütlesite või jätsite ütlemata. Mälul on kaks tahku, psühholoogiline ja faktiline. Need on alati omavahel seotud, seetõttu pole neil selget eristusjoont. Me teame, et faktiline mälu on oluline elatise hankimise vahendina, aga kas ka psühholoogiline mälu on oluline? 

Mis on see tegur, mis säilitab psühholoogilise mälu? Mis paneb inimese psühholoogiliselt meeles pidama solvangut või kiitust? Mispärast teatavaid mälestusi hoitakse alles ja teisi tõrjutakse tagasi? Kahtlemata hoitakse alles meeldivad mälestused ning välditakse ebameeldivaid. Kui te jälgite, siis näete, et valusad mälestused lükatakse kõrvale kiiremini kui meeldivad. Meel on mälu mis iganes tasandil, ükskõik kuidas te seda ka ei nimeta; meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu, tingitud seisund. Niisiis tajume elu, uusi väljakutseid, lähtudes mälust. 

Meie ellu tulevad väljakutsed on alati uued ja meie reageering neile alati vana, sest see põhineb minevikul. Meie mälestustevaba kogemine on üks seisund ja mälestuste põhjal kogemine teine. Väljakutse on alati uus. Ma vaatan sellele vanast tingitud reageeringuga. Mis siis toimub? Ma neelan uue alla, ma ei mõista seda; ja uue kogemine on tingitud minevikust. Seetõttu mõistetakse uut osaliselt, mitte kunagi ei mõisteta seda täielikult. Ainult siis, kui midagi mõistetakse täielikult, ei jäta mälestus armi.

Kui on väljakutse, mis on alati uus, siis vaatate sellele vana reageeringuga. Vana reageering mõjutab uut ja seetõttu moonutab seda, annab värvingu, mistõttu uut ei mõisteta täielikult, nii et uus neelatakse vanasse ja vana saab jõudu juurde. See võib tunduda raskesti mõistetav, aga selles pole midagi keerulist, kui süvenete sellesse pisut lähemalt ja tähelepanelikumalt. Näiteks meie tänapäeva kiiresti muutuv maailm nõuab uut lähenemist, üha uute probleemide uut viisi käsitlemist. Me pole võimelised neile uudselt lähenema, sest me läheneme neile oma tingitud meeltega, rahvuslike, kohalike, perekondlike ja religioossete eelarvamustega. Meie eelnevad kogemused takistavad uue väljakutse mõistmist. Me jätkame mälestuste kultiveerimist ja tugevdamist ega mõista kunagi uut, ei võta väljakutset mitte kunagi vastu täielikult, terviklikult. Ainult siis, kui ollakse võimeline vaatama väljakutsele uudsena, värskena, ilma minevikuta, ainult siis kannab see vilja, jagab oma rikkusi.

Kui teil on mälestused ja eredad muljed minu eelmisest vestlusest. Ilmselgelt on see ebatäielik kogemus, kui see on jäänud pelgalt muljeks, mälestuseks. Kui te aga mõistate, mida ma rääkisin, näete selles tõde, siis see tõde pole enam mälestus. Tõde pole mälestus, sest see on alati uus, see muundab ennast lakkamatult. Teil on mälestus eelmisest kõnelusest. Mispärast? Kuna te kasutate eelmist kõnelust teejuhina, pole te seda täielikult mõistnud. Te tahate seda läbi mõelda ja alateadlikult või teadlikult hoiate selle alles. Kui te midagi täielikult mõistate, see tähendab, et näete tõde millegi kohta täielikult, siis leiate, et selles pole mingisuguseid mälestusi, kuna olete selle omastanud. Meie haridus on mälestuste kultiveerimine, mälu tugevdamine. Teie religioossed tavad, teie lugemine ja teadmised on kõik mälu tugevdamine. 

Mida me selle all mõtleme? Mispärast me mälestustest kinni hoiame? Kas te olete märganud, et vanemaks saades vaatate tagasi minevikku, selle muredele ja rõõmudele, selle valudele ja naudingutele; kui ollakse noor, siis vaadatakse tulevikku. Mispärast me seda teeme? Mispärast on mälu nii tähtsaks muutunud? Sel lihtsal ja ilmselgel põhjusel, et me ei oska elada tervenisti, täielikult olevikus. Me kasutame olevikku tuleviku abivahendina ja seetõttu pole olevikul mitte mingit tähendust. Me ei saa elada olevikus, sest kasutame olevikku üleminekuna tulevikku. Kuna ma kavatsen millekski saada, ei mõista ma ennast kunagi täielikult, ja et mõista iseennast, mis ma täpselt praegu olen, ei ole vaja mälu. Vastupidi, mälu takistab selle mõistmist, mis o n. 

Uus mõte, uus tunne saab meis tekkida, avalduda, ainult siis, kui meel ei ole kinni mäluvõrgus. Kui kahe mõtte, kahe mälestuse vahel tekib paus, kui seda pausi õnnestub säilitada, siis selles pausis ilmneb uus seisund, mis pole mälestus. Meil on mälestusi, ja me kasutame mälestusi edasikestmise vahendina. "Mina" ja "minu" on väga tähtis senikaua, kuni toimub mälu kasutamine, ja kuna enamik meist on valdavas osas "mina" ja "minu", mängib mälu meie elus väga tähtsat rolli. Kui teil poleks mälu, poleks teie vara, teie perekond, teie ideed kui sellised niivõrd olulised; niisiis kasutate te mälu selleks, et tugevdada "mina" ja "minu oma". Kui te jälgite, siis näete, et kahe mõtte, kahe emotsiooni vahel on paus. Selle pausi ajal, mis ei ole mälu saadus, on erakordne vabadus "minast" ja "minust", ning see paus on ajatu.

Vaadelgem seda probleemi teise nurga alt. Kahtlemata on mälu aeg. Mälu loob eilse, tänase ja homse. Mälestus eilsest tingib tänase ja seetõttu kujundab homset. See tähendab, et minevik loob oleviku kaudu tuleviku. Toimub kestev ajaprotsess, mis on tahtmine millekski saada. Mälu on aeg ja aja kaudu me loodame saavutada tulemust. Ma olen täna ametnik ja kui mulle antakse aega ja võimalust, siis saab minust juhataja või omanik. Seetõttu on mul vaja aega, ja sama meelsusega me ütleme: "Ma saavutan tõeluse, ma lähenen Jumalale". Seetõttu on mul vaja aega, et ennast teostada, mis tähendab, et ma pean kasutama mälu, harjutamise ja distsipliiniga mälu arendama, selleks et saada millekski, et saavutada, omandada, mis tähendab kestvust ajas. 

Aja kaudu me loodame saavutada ajatut, aja kaudu me loodame saavutada igavikulist. Kas seda on võimalik teha? Kas igavikulist on võimalik püüda ajavõrku mälu kaudu, mis on ajalik? Ajatu on võimalik ainult siis, kui lakkab mälu, mis on "mina" ja "minu". Kui te mõistate selles peituvat tõde - et aja kaudu pole võimalik mõista või saavutada ajatut -, siis me võime minna edasi mälu probleemi juurde. Tehniliste asjade mälu on tähtis; aga psühholoogiline mälu, mis hoiab ülal ego, "mina" ja "minu", mis annab identiteedi ja annab Mina edasi, on elu ja tõeluse seisukohalt täiesti kahjulik. Kui seda tõde mõista, siis langeb võlts ära; seetõttu ei hoita enam kinni eilset kogemust psühholoogilises mõttes alles.

Te näete kaunist päikeseloojangut, ilusat puud aasal, ja kui te seda esimest korda vaatate, tunnete täielikku, jäägitut rõõmu; ja te naasete selle juurde sooviga seda uuesti nautida. Mis juhtub, kui te naasete sooviga seda nautida? Selles puudub nauding, sest see on eilse päikeseloojangu mälestus, mis nüüd paneb teid tagasi tulema, mis tõukab, innustab teid nautima. Eile mälestus puudus, oli spontaanne imetlemine, vahetu reageering; täna te soovite eilset kogemust taaselustada. See tähendab, et mälestus sekkub teie ja päikeseloojangu vahele, seetõttu puudub selles nauding, selles pole ilu rikkust ja täiust. Samamoodi, üks teie sõber ütles teile eile midagi - solvangu või komplimendi - ja teie hoiate seda mälestust alles, selle mälestusega te suhtute oma sõpra täna. Te ei võta oma sõpra täielikult omaks - te kannate endaga kaasas eilset mälestust, mis sekkub. 

Nii toimime kogu aeg, ümbritsedes ennast ja oma tegevust mälestustega, ja seetõttu puudub uudsus, värskus. Seepärast muudabki mälu elu väsitavaks, tuimaks ja tühjaks. Me elame üksteisega vaenujalal, sest mälu tugevdab "mina" ja "minu oma". Mälestus ärkab ellu oleviku tegemistes; me anname mälestustele elu oleviku kaudu, aga kui me mälestustele elu ei anna, siis need hääbuvad. Faktide, tehniliste asjade mälu on kahtlemata vajalik, ent mälu kui psühholoogiline meelespidamine pärsib elu mõistmist, osadust üksteisega. 

Meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu tingitud seisund.