Mispärast me tahame vaimset õpetajat, guru? Me väidame, et vajame guru, sest me oleme segaduses ja tema aitab; ta näitab meile, mis on tõde, ta aitab meil mõista iseennast, ta teab elust üüratult rohkem kui meie, ta on meile isaks ja õpetajaks, kes annab meile elujuhiseid; tal on suured kogemused ja meil nii kasinad; ta aitab meid oma kogemustega ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt lähete te õpetaja juurde sellepärast, et te olete segaduses. Kui teil oleks asi selge, siis te ei läheks guru ligigi. On selge, et kui te oleksite sügavalt õnnelik, kui teil poleks ühtegi probleemi, kui mõistaksite elu ja iseennast täielikult, ei läheks te ühegi guru juurde. Kuna te olete segaduses, otsite endale õpetaja. Te lähete tema juurde, et tema õpetaks teid elama, selgitaks teie segaduse, et leida tõde.
Te valite omale guru, sest te olete segaduses ja loodate, et tema annab teile seda, mida te palute. See tähendab, et te valite guru, kes rahuldab teie nõudmised; te valite meelehea järgi, mis ta teile annab, ja teie valik sõltub teie meeleheast. Te ei vali guru, kes ütleb: "Kõik sõltub sinust endast"; te valite oma guru vastavalt meeleheale, mis ta teile annab, ei otsi te tõde, vaid väljapääsu segadusest; ja väljapääsu segadusest nimetatakse eksikombel tõeks.
Kas keegi saab meie segadusse selgust tuua - kusjuures segadus on meie reageeringute saadus? Kas te arvate, et keegi teine on selle tekitanud - teie hädad, teie lahingud eksistentsi kõigil tasanditel, nii sees- kui väljapool? See on puuduliku enesetundmise tagajärg. Me läheme guru juurde sellepärast, et me ei mõista iseennast, oma konflikte, reageeringuid ja hädasid, ning arvame, et tema aitab meil vabaneda sellest segadusest.
Meil on võimalik iseendast aru saada ainult suhtes olevikku, ja see suhe ise ongi guru, mitte keegi väljapoolt. Kui te ei mõista seda suhet, siis ükskõik mida guru ka ei ütle, on see kasutu, sest kui ma ei mõista oma suhet omandisse, inimestesse, ideedesse, siis kes saab lahendada konflikti minu sees? Selleks et seda konflikti lahendada, pean ma seda ise mõistma, mis tähendab, et ma pean olema teadlik iseendast oma suhetes. Selleks et olla teadlik, pole guru vaja. Kui ma ei tunne iseennast, siis mis kasu on gurust? Kuna poliitilise juhi valivad need, kes on segaduses ja kelle valik on seetõttu samuti segadusest kantud, nii valin ka mina omale guru, vastavalt oma segadusele.
Oluline pole mitte see, kellel on õigus - kuivõrd minul on õigus või on õigus neil, kes ütlevad, et guru on vaja; oluline on välja selgitada, mispärast te vajate guru. Õpetajaid, gurusid on mitmeks otstarbeks, aga see ei puutu asjasse. Teile pakub rahuldust, kui keegi ütleb teile, milliseid edusamme te teete, ent võtmeküsimus on selles, et välja selgitada, mispärast te vajate guru. Guru võib teile tee kätte näidata, aga teie peate kogu töö ise ära tegema. Kuna te ise taha sellega silmitsi seista, siis te veeretate vastutuse gurule. Guru muutub kohe tarbetuks, kui te ennast kübekegi tunnete. Mitte ükski guru, raamat või pühakiri ei saa teid õpetada iseennast tundma: see on võimalik ainult siis, kui te olete teadlik iseendast oma suhetes. Olla tähendab olla suhetes; mitte mõista suhteid tähendab hädasid, võitlust.
Omandisuhete teadvustamatus on üks segaduse põhjuseid. Kui te ei tunne oma omandisse suhtumise olemust, siis on konflikt paratamatu, mis omakorda kasvatab konflikti ühiskonnas. Kui te ei mõista oma suhteid abikaasaga, oma lastega, töökaaslastega, siis kuidas saab keegi teine lahendada konflikti, mis nendest suhetest tekib? Sama lugu on ideede, uskumuste ja muuga. Olles segaduses oma suhete pärast inimeste, omandi ja ideega, otsite te guru. Kui ta on tõeline guru, siis ta käsib teil iseennast mõista. Teie olete igasuguste väärarusaamade ja segaduste allikas; ja te suudate selle konflikti lahendada ainult siis, kui te mõistate iseennast oma suhetes.
Teil pole võimalik leida tõde kellegi teise kaudu. Kuidas see saaks olla võimalik? Tõde pole midagi staatilist; sellel pole kindlat eluaset; see pole lõpp, eesmärk. Vastupidi, see on elav, dünaamiline, ärgas, liikuv. Kuidas see saab olla lõpp? Kui tõde on fikseeritud punkt, siis pole see enam tõde; siis see on pelgalt arvamus. Tõde on tundmatu ja meel, mis otsib tõde, ei leia seda iialgi, sest meel koosneb teadaolevast, see on mineviku tagajärg, aja tulemus - mida te võite ise täheldada. Meel on teadaoleva instrument, seetõttu ei saa see tundmatut leida; see saab liikuda ainult teadaolevalt teadaolevale.
Kui meel otsib tõde, mida ta on lugenud raamatutest, on too "tõde" enda projitseeritud; sest siis on meel lihtsalt teadaoleva otsingul, eelmisest rahuldustpakkuvama teadaoleva otsingul. Kui meel otsib tõde, otsib see ühtlasi oma eneseprojektsiooni, mitte tõde. See ideaal on enda projitseeritud, see on väljamõeldis, ebareaalne. Tõelus on see, mis o n, mitte vastupidi. Aga meel, mis otsib tõelust, otsib Jumalat, otsib teadaolevat. Kui te mõtlete Jumalale, on Jumal teie oma mõtete projektsioon, sotsiaalsete mõjutuste tagajärg. Te võite mõelda ainult teadaolevast, te ei saa mõelda tundmatust, te ei saa keskenduda tõele. Niipea kui te mõtlete tundmatule, on see teie enda projitseeritud teadaolev.
Jumalast või tõest ei ole võimalik mõelda. Kui te sellest mõtlete, siis pole see tõde. Tõde ei saa otsida: see tuleb teie juurde. Te saate otsida ainult seda, mis on teadaolev. Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina. Mitte keegi ei saa teid tõe juurde juhatada; ja kui keegi teid juhatab, siis ainult teadaoleva juurde.
Tõde saab tulla ainult sellisesse meelde, mis on teadaolevast tühi. See tuleb seisundis, milles tuntu ei toimi. Meel on teadaoleva varamu, täis teadaoleva jäänukeid; selleks et olla seisundis, kus saaks ilmneda tundmatu, peab meel olema teadlik iseendast, oma varasematest kogemustest, nii teadvusest kui ka alateadvusest, selle reageeringutest, reaktsioonidest ja struktuurist. Iseenda täielik tundmine ongi teadaoleva lõpp, siis on meel täielikult tühi teadaolevast. Ainult siis saab tõde teie juurde tulla. Tõde ei kuulu teile või mulle. Te ei saa seda kummardada. Niipea, kui see on teadaolev, pole see enam tõene. Sümbol pole tõelus, kujutis pole tõelus; aga kui on olemas Mina mõistmine, Mina lakkamine, siis ilmneb igavikuline.
Tõde saab ennast avaldada ainult siis kui teadaolev, teadaoleva tagajärjed, meelt ei piina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.