sõnad ja sildid

          Kas me võime olla emotsioonist teadlik ilma seda nimetamata või sildistamata? Mispärast me paneme sildi lillele, inimesele, tundele? Kas selleks, et oma tundeid edasi anda, lille kirjeldada ja nii edasi; või selleks, et samastada iseennast selle tundega. Kas see pole nii? Ma annan nime millelegi, näiteks tundele, et seda edasi anda. "Ma olen vihane". Või ma samastan ennast tundega, et seda tugevdada, see lahustada või selle suhtes midagi ette võtta. Me nimetame midagi, näiteks roosi, et seda teistele edastada, või arvame asja nimetades, et oleme seda mõistnud. Me ütleme: "See on roos", heidame sellele kiire pilgu ja läheme edasi. Seda nimetades me arvame, et oleme seda mõistnud; me oleme selle liigitanud ja arvame, et sellega oleme mõistnud kogu lille ilu ja olemust.

Midagi nimetades oleme selle lihtsalt paigutanud mingisse kategooriasse ja me arvame, et oleme seda mõistnud; me ei vaata seda lähemalt. Ent kui me ei nimeta seda, siis koondame oma tähelepanu seda vaatama. See tähendab, et me läheneme lillele või mis iganes see on, uudsusega, uue uurimise kvaliteediga; me vaatame seda, nagu me poleks seda mitte kunagi varem vaadanud. Nimetamine on väga mugav viis inimestest ja asjadest lahti saada - öeldes, et nad on sakslased, jaapanlased, ameeriklased, hindud, võite nad sildistada ja selle sildi hävitada. Kui te ei pane silti, siis olete sunnitud neid vaatama ja siis on palju raskem kedagi tappa. Te võite sildi hävitada pommiga ja tunda end õiglasena, aga kui te ei pane silti ja peate seetõttu vaatama konkreetset asja - olgu see inimene, lill, juhtum või emotsioon -, siis te olete sunnitud vaagima oma suhet sellega ja sellele järgneva tegevusega. Niisiis on nimetamine või sildistamine väga mugav viis millestki lahtisaamiseks, millegi salgamiseks, hukkamõistmiseks või õigustamiseks. See on küsimuse üks külg.

Millisest tuumast lähtudes te nimetate, milline on see kese, mis alati nimetab, valib, sildistab? Me kõik tunneme, et on olemas kese, tuum, kust me toimime, hindame, nimetame. Mis on see kese, see tuum? Mõnele meeldib arvata, et see on vaimne olemus, Jumal, või mida iganes soovite. Niisiis, mis on see tuum, see kese, mis nimetab, määratleb, hindab. Kahtlemata on see tuum mälu. Rida identifitseeritud ja pitseeritud tundmusi - minevik, millele on oleviku kaudu elu sisse antud. See tuum, see kese toitub olevikust nimetamise, sildistamise, mäletamise kaudu.

Senikaua, kuni on olemas kese, tuum, pole võimalik mõista. Ainult tuuma lahustamine teeb mõistmise võimalikuks, sest lõppude lõpuks on see tuum mälu; mitmesuguste kogemuste mälu, millele on antud nimed, sildid, identiteedid. Nendest nimetatud ja sildistatud kogemustest, sellest keskmest lähtub omaksvõtmine ja kõrvaleheitmine, otsus olla või mitte olla, vastavalt kogemustemälus olevatele tundmustele, naudingutele ja valudele. Niisiis, too kese on sõna. Kui te keset ei nimeta, kas siis on see olemas? See tähendab, kui te ei mõtle sõnade raames, kui te ei kasuta sõnu, kas te siis saate mõelda? Mõtlemine saab teoks sõnastamise kaudu; või hakkab sõnastamine reageerima mõtlemisele. Kese, tuum on lugematute naudingu- ja valukogemuste sõnastatud mälu. Palun jälgige seda ise ja te näete, et sõnad on muutunud palju tähtsamaks, sildid on muutunud palju tähtsamaks kui sisu; ja me elame sõnadest.

Meie jaoks on saanud väga tähtsaks sellised sõnad nagu tõde, Jumal - või tunne, mida need sõnad esindavad. Kui me ütleme sõna "ameeriklane", "kristlane", "moslem" või "viha" -, siis me oleme seda tunnet esindav sõna. Aga me ei tea, mis tunne see on, sest tähtsaks on muutunud sõna. Kui te nimetate ennast budistiks, kristlaseks, siis mida see sõna tähendab, milline on tähendus selle sõna taga, mida te pole mitte kunagi uurinud? Meie kese, tuum on sõna, silt. Kui sildil pole tähtsust, kui tähtis on see, mis on sildi taga, siis olete võimeline uurima, aga kui te olete samastunud sildiga ja selles kinni, siis ei saa te edasi minna. Ja me oleme samastunud sildiga: majaga, kujuga, nimega, pangaarvega, oma arvamusega, oma stiimulitega ja nii edasi. Me oleme kõik need asjad - neid asju esindavad nimed. Tähtsaks on muutunud asjad - nimed, sildid; ja seetõttu on sõna kese, tuum.

Kui sõna, silti ei ole, siis pole ka keset. On lahustumine, on tühjus - mitte hirmuga seotud tühjus, mis on sootuks teine asi. Mõtte midagi olemises on mõte; kuni te olete kõrvaldanud kõik sildid või pigem kui olete mõistnud, mispärast te panete tunnetele ja ideedele silte, olete te täiesti uus. Pole keset, kust te toimiksite. Kese, mis on sõna, on lahustunud. Silt on ära võetud, ja kus olete teie kui kese? Kese on olemas, aga on toimunud muutus. See muutus on pisut hirmutav; seetõttu ei lähe te sellega edasi; juba hakkate seda hindama, otsustama, kas see teile meeldib või ei meeldi. Te ei jõua välja mõistmiseni, mis on tulemas, vaid juba hindate, mis tähendab, et teil on kese, kust te toimite. Seetõttu te püsite fikseerituna hetkes, te hindate; sõnad "meeldib", "ei meeldi" muutuvad tähtsaks. Aga, mis juhtub, kui te jätate nimetamata? Te vaatate emotsiooni, tundmust vahetumalt ja seetõttu on teil sellega hoopis teine suhe, nii nagu teil on lillesse, kui te seda ei nimeta. Te olete sunnitud seda uudsena vaatama. Kui te ei anna inimrühmale nime, siis olete sunnitud vaatama igale üksikisikule näkku ja mitte kohtlema neid massina. Seetõttu te olete palju ärksamad, palju tähelepanelikumad, palju mõistvamad; teil on sügavam kaastunne, armastus; aga kui te kohtlete neid kui massi, siis on kõik läbi.

Kui te ei sildista, siis peate vaatlema igat tärkavat tunnet. Kui te sildistate, kas siis tunne erineb sildist? Või kas silt äratab tunde? Palun mõelge selle üle. Kui me sildistame, siis enamik meist intensiivistab tunnet. Tunne ja nimetamine on silmapilksed. Kui nimetamise ja tunde vahel oleks tühik, siis te võiksite välja selgitada, kuivõrd tunne erineb nimetamisest ja siis te saaksite tegeleda tundega ilma seda nimetamata.

Kas ei seisne probleem selles, kuidas vabaneda tundest, mida me nimetame, nagu näiteks vihast? Mitte kuidas tunnet allutada, vaos hoida, maha suruda, mis kõik on idiootlik ja ebaküps, vaid kuidas sellest tõeliselt vabaneda? Et olla sellest tõeliselt vaba, peame kindlaks tegema, kuivõrd sõna on tähtsam kui tunne. Sõnal "viha" on suurem tähendus kui tundel endal. Selleks et tõepoolest välja selgitada, peab tunde ja nimetamise vahel olema tühik. Kui ma tunnet ei nimeta, see tähendab, kui mõte ei toimi pelgalt sõnade pärast või kui ma ei mõtle sõnade, kujutiste või sümbolite raames, nii nagu enamik meist teeb - siis mis juhtub? Kahtlemata pole meel siis pelgalt jälgija.

Kui meel ei mõtle sõnade, sümbolite, kujutiste raames, siis ei lahkne mõtleja mõttest, mis on sõna. Siis on meel vaikne - mitte vaikseks sunnitud, vaid see on vaikne. Kui meel on tõeliselt vaikne, siis on võimalik tegeleda tärkavate tunnetega otsekohe. Ainult kui me anname tunnetele nimesid ja sellega tugevdame neid, on tunnetel jätkuvus; nad talletatakse keskmesse, millest lähtudes me paneme silte edasi, kas nende tugevdamiseks või edasiandmiseks.

Kui meel ei ole enam kese, mõtleja, mis on moodustunud sõnadest, minevikukogemustest - mis on kõik talletatud, liigitatud ja lahterdatud mälestused, sildid -, kui meel ei tegele ühegagi neist nimetamisviisidest, siis on meel kahtlemata vaikne. See pole enam seotud, sellel pole enam keset mina näol - minu maja, minu saavutused, minu töö - mis on pelgalt sõnad, mis annavad tõuke tundele ja sellega tugevdavad mälestust. Kui ühtegi neist asjadest ei toimu, on meel väga vaikne. See seisund pole eitamine. Vastupidi, sinnamaani jõudmiseks peate selle kõik läbi tegema, mis on tohutu ettevõtmine; see pole pelgalt mõne fraasi päheõppimine ja koolilapsena kordamine - "mitte nimetada", "mitte nimetada". Kogu protsess läbi teha, seda kogeda ja näha, kuidas meel töötab ning seeläbi jõuda sinnamaani, kus te enam ei nimeta, mis tähendab, et enam ei ole mõttest eraldiseisvat keset - kogu see protsess on kahtlemata tõeline meditatsioon.

Kui meel on tõeliselt vaikne, siis saab võimaluse ilmneda see, mis on mõõtmatu. Igasugune muu protsess, igasugune tõeluseotsing on pelgalt iseenda projitseeritud, kodukootud ja seetõttu mittetõene. Aga see protsess on vaevarikas ja see tähendab, et meel peab olema lakkamatult teadlik kõigest, mis temaga seesmiselt toimub. Selleks et sinnamaani jõuda, peab igasugune hindamine ja õigustamine olema välistatud algusest lõpuni - mitte et see oleks lõpp. Lõppu pole, sest toimub midagi erakordset. See pole postulaat. 

Katsetage seda ise, minnes üha sügavamale ja sügavamale, nii et keskme kõik mitmesugused kihistud lahustuvad; ning te võite seda teha kiiresti või laisalt. On erakordselt huvitav jälgida meele toimimise protsessi, kuidas see sõltub sõnadest, kuidas sõnad stimuleerivad mälu või elustavad surnud kogemuse ja annavad sellele elu. Selles protsessis meel elab kas tulevikus või minevikus. Seetõttu on sõnadel erakordselt suur tähendus nii neuroloogiliselt kui psühholoogiliselt. Ja palun ärge õppige seda minult või raamatust. Te ei saa seda õppida kellegi teise käest ega leida raamatust. See, mis te õpite või leiate raamatust, ei ole tõeline. Aga te võite seda kogeda, te võite jälgida ennast tegevuses, jälgida ennast mõtlemas, te võite näha, kuidas te mõtlete, kui kiiresti te tärkava tunde nimetate - ja kogu selle protsessi jälgimine vabastab meele keskmest. Siis saab meel, olles vaikne, vastu võtta seda, mis on igavikuline.

Ainult mälu lahustamine teeb mõistmise võimalikuks.