Juba ammu esitasin ma mõtiskeluks teesi, kas veendumused pole mitte ohtlikumad tõe vaenlased kui valed. Siinkohal sooviksin esitada põhimõttelise küsimuse: kas vale ja veendumuse vahel on üldse vastuolu? - Kogu maailm usub seda, aga mida kõike maailm ei usu!- Igal veendumusel on oma ajalugu, oma esialgsed vormid, katsetused ja möödalaskmised: ta kujuneb veendumuseks pärast seda, kui ta seda kaua aega pole olnud, pärast seda, kui ta seda veel kauem aega vaevalt on olnud. Kuidas? Kas nende veendumuste embrüoloogiliste vormide hulgas ei võiks ka vale olla?
Mõnikord on tarvis üksnes isikute vahetumist: see, mis oli isas veel vale, saab pojas veendumuseks. - Nimetan valeks seda, kui ei taheta näha midagi, mida nähakse, kui seda ei taheta näha nii, nagu seda nähakse: see, kas valetatakse tunnistajate juuresolekul või ilma tunnistajateta, ei muuda asja. Kõige tavalisem vale on see, millega petetakse iseennast, teistele valetamine on suhteliselt erandlik. - Tänapäeval on see mitte-näha-tahtmine, mida nähakse, ja mitte-nii-näha-tahtmine, nagu nähakse, peaaegu esimene nõue kõigile, kes teatavas mõttes kuuluvad mingisse parteisse: partei liikmest saab paratamatult valetaja. Kas peab veel selle üle imestama, et kõik parteid teevad instinktiivselt suuri sõnu moraalist - ta moraal peaaegu ainult sellele püsibki, et iga liiki parteilane teda igal silmapilgul vajab?
Olen isegi antisemiite kuulnud väitmas: "See on meie veendumus: me kuulutame seda kogu maailmale, selle nimel me elame ja sureme - austus kõige vastu, millel on veendumus!" Otse vastupidi! Antisemiiti ei tee see siivsamaks, et ta valetab põhimõttest... Preestrid, kes on niisugustes asjades peenetundelisemad ja mõistavad väga hästi vastuväidet, mida veendumuse mõistele, see tähendab põhimõttelisele, sest eesmärgipärasele valele saab esitada, on juutidelt päritud tarkuse alusel juurutatud selle asemele mõisted nagu "jumal", "jumala tahe", "jumala ilmutus". Samamoodi talitas Kant oma katekoorilise imperatiiviga: tema mõistus muutus neis asjus praktiliseks.
On küsimusi, mille tõesuse või vääruse üle ei saa inimene otsustada; kõik kõrgemad küsimused, kõik kõrgemad väärtusprobleemid on teispool inimlikku mõistust... Tunnetada mõistuse piire - alles see on tõeline filosoofia... Milleks andis jumal inimesele ilmutuse? Kas jumal oleks teinud midagi ülearust? Inimene ei saa ise teada, mis on hea ja kuri, sellepärast õpetas jumal inimkonnale oma tahet... Moraal: preester ei valeta - neis asjus, millest kõneleb preester, "tõese" ja "väära" küsimust ei teki; need asjad ei luba üldse valetada. Sest valetamine eeldab võimet otsustada, mis on siin tõene, aga seda inimene ei või; preester on nõnda ainult jumala suuvooder.
Niisugune preestrisüllogism ei ole sugugi paljalt juutlik või kristlik; õigus valetada ja "ilmutuse" elutarkus kuuluvad preestri tüübi juurde, décadence-preestri ja ka paganliku preestri juurde (paganad on kõik need, kes elule jah ütlevad, kelle jaoks "jumal" on sõna suureks jahiks kõikidele asjadele). - "Seadus", "jumala tahe", "püha raamat", - kõik need sõnad tähistavad tingimusi, milles vaimulik võimule tuleb, millega ta selle alal hoiab - neile mõistetele tuginevad kõik preestriorganisatsioonid, kõik preesterlikud või filosoofilis-preesterlikud valitsusmoodustised. "Püha vale" on ühiselt omane nii Konfuziusele, Manu koodeksile, Muhamedile kui kristlikule kirikule - ei puudu ta ka Platonil. "Tõde on olemas": see tähendab, kus iganes see kuulduks, preester valetab...
Lõpuks on asi selles, mis eesmärgil valetatakse. See, et kristluses "pühad" eesmärgid puuduvad, on minu vastuväide tema vahendite vastu. Seal on ainult halvad eesmärgid: elu mürgitamine, laimamine, eitamine, kehapõlgus; inimese alavääristamine ja eneseteotus patu mõistega - järelikult on ka tema vahendid halvad.
Kui ma loen Manu koodeksit, võrreldamatult vaimset ja silmapaistvat teost, haaravad mind vastuolulised tunded. Kui mainiksime seda ning piiblit ühe ja sama hingetõmbega, oleks see patustamine vaimu vastu. Silmapilk mõistetakse, et selle taga on tõeline filosoofia, selle sees, mitte mingi lehkav judaism, mis on kokku segatud rabinismist ja eelarvamustest - ka kõige nõudlikum psühholoog saaks sealt midagi hambusse. Mitte unustada peaasja. Manu koodeksi põhierinevust igat sorti piiblist: see on vahend, mille abil kõrgemad seisused, filosoofid ja sõjamehed, hoiavad vaos rahvamasse; õilsad väärtused kõikjal, täiusetunne, elujaatus, triumfeeriv mõnutunne iseendast ja oma elust - päike särab igal leheküljel.
Kõike seda, mida ristiusk peab põhjendamatult labaseks - näiteks sigitamist, naist, abielu -, käsitletakse Manu koodeksis aukartuse, armastuse ja usaldusega. Kuidas tõepoolest tohib anda laste ja naiste kätte raamatut, milles on järgmised nurjatud laused: "Kuid hoorapattude pärast olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees... sest on parem abielluda kui himudes põleda." Ja kas tohitakse olla kristlane, niikaua kui mõistega immaculata conceptio (patuta eostamine) on inimese teke kristianiseeritud, see tähendab rüvetatud?... Ma ei tea ühtegi teist raamatut, kus naise kohta öeldakse nii palju leebeid ja häid sõnu nagu Manu koodeksis. Neil vanadel hallhabemetel ja pühakutel on komme olla naisterahvaste vastu viisakamad kui ehk kellegil teisel enne ja pärast neid...
Jaan Undusk: "Võib-olla pole Nietzsche mitte antikristlane, vaid täiuslikem kristlaste seas."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.