seks ja probleemid

        Millest see tuleb, et me muudame probleemiks kõik, millega kokku puutume? Me oleme muutnud probleemiks armastuse, me oleme muutnud probleemiks suhted ja elamise ning me oleme muutnud probleemiks seksi. Me oleme probleem iseendale. Mispärast? Mispärast on kõik, mida teeme, ainult üks suur probleem? Mispärast me oleme nõus probleemidega elama, mispärast me neile lõppu ei tee? Mispärast me pole surnud oma probleemide jaoks ja kanname neid päevast päeva, aastast aastasse kaasas? Mispärast me muudame oma elu probleemiks? Töö, seks, raha teenimine, mõtlemine, tundmine, kogemine - mispärast see on probleem? 

Kas pole asi selles, et me mõtleme alati teatavast vaatenurgast, kinnistunud vaatenurgast lähtudes? Meie mõtlemine on alati suunatud keskusest perifeeria poole, ent meist enamiku jaoks ongi keskmeks perifeeria ja seetõttu on kõik, mida me puudutame, pinnapealne. Ent elu pole pinnapealne, see nõuab täielikku elamist, ja kuna me elame ainult pinnapealselt, siis me tunneme ainult pinnapealseid reaktsioone. Mida iganes me perifeerias ka teeme, tekitab vältimatult probleemi, ja see on meie elu: me elame pinnapealselt ja me rahuldume elama seal kõigi pealiskaudsuse probleemidega. Probleemid eksisteerivad senikaua, kuni elame pinnapeal, perifeerias, kusjuures perifeeria on Mina ja selle tundmused, mida võib väljendada vormiliselt või muuta subjektiivseks, mida võib samastada universumi, riigi või mõne muu asjaga, mille meel on välja mõelnud.

Senikaua, kuni me elame meeleväljas, on komplikatsioonid ja probleemid vältimatud; teisiti me ei oska. Meel on tundmus, meel on akumuleeritud tunnete ja reageeringute tulemus ning kõik, mida see puudutab, peab paratamatult tooma häda, segadust, lõputuid probleeme. Meel on kõige pinnapealsem asi ja me oleme tervete põlvkondade, tervete elude vältel meelt arendanud, muutes seda üha kavalamaks, peenemaks, riukalikumaks, üha ebaausamaks ja petlikumaks, mis kõik on silmnähtavad meie elu igas tegemises. Meie meele loomuseks on olla autu, petlik, võimetu seisma silmitsi tõsiasjadega, ja just see tekitabki probleemid; selles probleem seisnebki.

Kui meie probleemiks on seks, siis kas probleemiks on tegu või mõte teost? Kahtlemata pole probleemiks tegu. Suguakt on meie jaoks sama vähe probleemiks nagu söömine, aga kui te mõtlete söömisest või millestki muust kogu päeva, sest teil pole millestki muust mõelda, siis see muutub teie jaoks probleemiks. Kas teie jaoks on probleemiks suguakt või mõte sellest? Mispärast te sellest mõtlete? Mispärast te seda üles puhute? Filmid, ajakirjad, jutud, riietus, kõik kütab üles mõtteid seksist. Mispärast meel neid üles puhub, mispärast meel üleüldse seksist mõtleb? Mispärast on teie meeled sellest niivõrd hõivatud? Sest see on ülim põgenemistee, see on täieliku eneseunustuse tee. Selleks korraks, vähemalt selleks momendiks te unustate enda - ja pole mingit muud viisi iseennast unustada. 

Kõik muu, mida te elus teete, paneb rõhuasetuse "minale", "minu omale". Teie äri, teie usundid, teie jumalad, teie juhid, teie poliitilised ja majanduslikud tegevused, teie põgenemisteed, teie ühiskondlikud tegevused, teie liitumine ühe parteiga ja teise hülgamine - see kõik rõhutab ja annab jõudu "minale". See tähendab, et on ainult üks tegevus, kus pole rõhuasetus "minal". Kui teie elus on ainult üks asi, mis viib ülima põgenemiseni, täieliku eneseunustuseni kas või mõneks hetkeks, klammerdute te sellesse, sest see on ainus hetk, kus te olete õnnelikus äraolekus. Kõik muud küsimused, mida te puudutate, muutuvad kannatuste ja painajate allikaks. Sellepärast klammerdute selle ühe asja külge, mis annab teile eneseunustuse, hetkelise õnne- ja õndsustunde. Aga kui te sellesse klammerdute, muutub ka see painajaks, sest siis tahate sellest vabaneda, te ei taha olla selle ori. Siis te leiutate - jällegi meele vahendusel - karskuse, tsölibaadi, ja te püüate elada tsölibaadis, olla karske allasurumise abil, mis kõik on meele toimingud, et lõigata ennast ära tõsiasjadest. See omakorda paneb erilise rõhu "minale", kes püüab saada millekski, niisiis olete te jällegi kinni vaevanägemises, hädas, pingutuses, valus.

Seks on erakordselt raske ja keerukas probleem senikaua, kuni te ei mõista meelt, mis probleemidest mõtleb. Tegevus ise ei saa kunagi olla probleemiks, aga mõte tegevusest tekitab probleemi. Seda probleemi on võimalik lahendada ainult siis, kui te mõistate "mina" ja "minu" kogu toimimisviisi ja struktuuri: minu naine, minu mees, minu lapsed, minu vara, minu auto, minu saavutus, minu edu; kuni te pole mõistnud ja lahendanud kõike seda, jääb seks probleemina püsima. Senikaua, kuni te olete ambitsioonikas poliitika, religiooni või mis tahes muus valdkonnas; senikaua te rõhutate Mina, mõtlejat, kogejat, toites teda ambitsioonidega, ükskõik kas iseenda kui üksikisiku nimel või riigi, partei või religiooniks nimetatava idee nimel - senikaua, kuni see tegevus on suunatud mina piiride laiendamisele, on teil seks probleemiks. Ühelt poolt te loote, toidate, tugevdate ennast, ja teisalt te püüate ennast kas või üheks hetkeks unustada, kaotada. Kuidas saavad need koos eksisteerida? Teie elu on vastuoluline; te panete rõhku nii "minale" kui "mina" unustamisele. Probleem ei ole seksis, probleem seisneb vastuolus; ja vastuolu ei ole võimalik ületada meele abil, sest meel ise ongi vastuoluline. Vastuolu on võimalik mõista ainult siis, kui te mõistate kogu oma igapäevaelu toimimisprotsesse täielikult.

Inimene, kes on ambitsioonikas, olgu vaimses või muus mõttes, ei saa kunagi olla probleemideta, sest probleemid lakkavad ainult siis, kui Mina unustatakse, kui Mina ei eksisteeri, ja see ilma Minata olemise seisund pole tahteakt, see pole pelk reageering. Seks muudetakse reageeringuks; kui meel püüab probleemi lahendada, muudab see probleemi ainult segasemaks, tülikamaks, valulikumaks. Probleemi ei tekita mitte tegevus, vaid meel, mis ütleb, et peab olema karske. Karskus ei tule meelest. Meel saab ainult omaenda tegevused alla suruda, ent allasurumine pole karskus. Karskus ei ole voorus, karskust ei saa arendada. Endas alandlikkust arendav inimene ei ole kahtlemata alandlik; ta võib nimetada oma uhkust alandlikkuseks, aga ta on uhke inimene ja sellepärast ta püüab saada alandlikuks. Uhkus ei saa iialgi muutuda alandlikkuseks ning karskus ei ole meelega seotud asi - te ei saa muutuda karskeks. Te olete karske ainult siis, kui on olemas armastus, ja armastus ei tulene meelest ega ole meelega seotud.

Seksiprobleemi, mis piinab nii paljusid inimesi üle kogu maailma, pole võimalik lahendada enne, kui mõistetakse meelt. Me ei saa teha lõppu mõtlemisele, vaid mõte lõpeb, kui mõtleja kaob, ja mõtleja kaob ainult siis, kui mõistetakse kogu protsessi. Hirm tekib siis, kui mõtleja ja tema mõte vahel on lahknemine; mõtete konflikti ei ole siis, kui puudub mõtleja. Endastmõistetava mõistmiseks pole pingutust vaja. Mõtleja tekib mõtte kaudu; seejärel ta pingutab, et oma mõtteid vormida, kontrollida või nendele lõpp teha. Mõtleja on väljamõeldud ilming, meele illusioon. 

Kui mõistate mõtet kui tõsiasja, siis pole vajadust selle tõsiasja üle mõelda. Kui on tegemist lihtsa, mittevaliva teadlikkusega, siis hakkavad ilmnema silmnähtavad tõsiasjad. Seetõttu mõte kui tõsiasi lõpeb. Siis te näete, et probleeme, mis närivad teie südant ja meelt, meie sotsiaalse struktuuri probleeme on võimalik lahendada. Siis pole seks enam probleem, sellel on oma õige koht, see pole ei ebapuhas ega puhas asi. Seksil on oma koht, aga kui meel annab sellele valitseva koha, siis see muutub probleemiks. Meel annab seksile valitseva koha sellepärast, et ei suuda elada ilma mõningase õnneta, ja nii muutub seks probleemiks; kui meel mõistab oma toimimisprotsessi tervikuna ja jõuab nõnda lõpule, siis lakkab samas ka mõtlemine ja siis ilmneb loovus, mis on õndsus, sest see on eneseunustus, milles puudub "minast" lähtuv reageering. See pole abstraktne vastus igapäevasele seksiprobleemile - see on ainus vastus. Meel salgab armastust ja ilma armastuseta pole karskust; kuna armastust ei ole, teete sellest probleemi.

Meel on kõige pinnapealsem asi, mida me oleme tervete põlvkondade, tervete elude vältel endis arendanud.