"Antikristus" [lk 54:]

        Meie sajand on uhke oma ajalootunde üle: kuidas võis ta jääda uskuma niisugust mõttetust, et kristluse alguses on jämedavõitu valm imetegijast ja lunastajast ning kõik spirituaalne ja sümboolne on alles hilisem areng? Vastupidi, kristluse ajalugu on - nimelt ristilöömisest peale - algupärase sümbolismi üha labastuva vääritimõistmise ajalugu. Kristluse levikuga ikka laiema, ikka toorema massi hulka, kellel üha enam puuduvad eeldused, millest see oli sündinud, muutus  tarvilikuks kristlust vulgariseerida, barbariseerida - ta ahmis endasse Imperium Romanum'i kõigi maa-aluste kultuste õpetused ja riitused, kõikmõeldaval viisil haiglase mõistuse mõttetused. 

Kristluse saatus seisneb paratamatuses, et tema usk pidi muutuma niisama haiglaseks, madalaks ja vulgaarseks, nagu olid vajadused, mida tal tuli rahuldada. Lõpuks koondub see haige barbarismülluse, igasuguse avameelse ja heatahtliku inimkonna vastu. - Kristlikud väärtused - üllad väärtused: alles meie, vabanenud vaimud, taastasime suurima väärtus-vastuolu, mida on võimalik üldse leida! - 

Siinkohal ma ei suuda maha suruda ohet. On päevi, mil mind valdab tumedam mõeldavaist melanhooliaist - inimesepõlgus. Ja et ei jääks ühtki kahtlust selles osas, mida ma põlgan, keda ma põlgan - see on tänapäeva inimene, saatuse tahtel minu kaasaegne. Tänapäeva inimene - ma lausa lämbun tema ebapuhtast hingeõhust... Mineviku suhtes olen - nii nagu kõik tunnetajad - küllaltki tolerantne, olen nii-öelda suuremeelselt kannatlik, läbin sünge ettevaatlikkusega kogu aastatuhandete hullumaja - nimetagu seda siis "kristluseks", "kristlikuks usuks", "kristlikuks kirikuks" -, ja hoidun tegemast vaimuhaiguste eest vastutavaks inimkonda. Aga minu tunded vallanduvad, niipea kui sisenen uude, meie aega. Meie aeg on teadev... Mis varemalt tähendas lihtsalt haigust, see on muutunud tänapäeval sündsusetuks - tänapäeval kristlane olla on sündsusetu.

 Ja siit algab minu jälestustunne. - Vaatan ringi, sellest, mis kunagi oli "tõde", pole enam midagi järel. Ma ei suuda enam taluda, kui preester kas või ainult lausub sõna "tõde". Ka tagasihoidlikemate aususnõuete puhul peab tänapäeval teadma, et teoloog, preester, paavst mitte ainult ei eksi iga lausega, mida ta kõneleb, vaid ainult valetab - et tal ei ole enam vabadust valetada "süütult", teadmatusest. Nagu me kõik, teab preestergi, et ei ole "jumalat", "patustajat" ega "lunastajat", et "vaba tahe" ja "kõlbeline maailmakord" on valed - tõsidus, vaimu ulatuslik eneseületus ei luba kellelgi seda enam mitte teada... 

Kiriku kõik mõisted on ära tuntud sellena, mis nad on - kõige kuritahtlikumate võltsingutena, mis on üldse võimalikud: nende eesmärk on vääristustada loodust, loodusväärtusi; isegi preestrit ennast tunnetatakse sellena, mis ta on - kõige ohtlikumat tüüpi parasiidina, elu mürgiämblikuna... Tänapäeval on meil teada, meie südametunnistus teab, mida need preestrite ja kiriku jubedad leiutised väärt on, mis eesmärki nad teenisid, mille abil on saavutatud niisugune inimkonna eneserüvetuse seisund, et teda vaadates peab tundma jälestust. 

Mõisted "teispoolsus", "viimne kohtupäev, "hinge surematus", isegi "hing", on piinamisriistad, julmuse süsteemid, millega preester võimu haaras ja selle säilitas... Igaüks teab seda - ja sellegipoolest jääb kõik vanaviisi. Kuhu küll on jäänud sündsustunne ja eneseaustus, kui isegi riigimehed, üldiselt väga jultunud inimesed ja läbinisti antikristlased, nimetavad ennast kristlasteks ja käivad armulaual?... Noor vürst (Wilhelm II) oma rügementide eesotsas väljendab suursuguselt rahva egoismi ja kõrkust, aga nimetab ennast häbitult kristlaseks!... Keda siis kristlus eitab? Mida nimetatakse "maailmaks"? Seda, et peetakse oluliseks oma au, et aetakse taga omakasu, et ollakse uhke... Iga tegu igal silmapilgul, iga instinkt, iga teostuv väärtushinnang - see kõik on tänapäeval antikristlik. Milline valskuse nurisünnitis peab küll tänapäeva inimene olema, kui ta - kõigest hoolimata - ei häbene nimetada ennast kristlaseks!

Juba sõna "kristlus" on arusaamatus. Põhimõtteliselt eksisteeris üksainus kristlane ja ta suri ristil. "Evangeelium" suri ristil. Juba see, mida sellest hetkest alates nimetatakse "evangeeliumiks", on vastuolus sellega, kuidas oli elanud tema - nimelt "halb sõnum", düsangeelium. See on mõttetuseni väär, kui kristlase tunnuseks peetakse "usku", nimelt "usku" lunastusse Kristuse kaudu. Kristlik on üksnes niisuguse elu praktika, mida elas see, kes suri ristil... Veel tänapäevalgi on niisugune elu võimalik, teatud inimestele isegi vajalik, tõeline algkristlus on võimalik kõigil aegadel... Mitte usk, vaid tegu, aga eelkõige paljude asjade tegemata jätmine, teistsugune olemine... 

Teadvusseisundid, igat liiki uskumused, millegi tõeseks pidamine näiteks, on - iga psühholoog teab seda - täiesti tähtsusetud ja ebaolulised võrreldes instinktide väärtusega; rangemalt väljendudes: kogu vaimse põhjuslikkuse mõiste on väär. Kui kristlaseksolemine, kristlikkus redutseerida üksnes millegi tõeseks pidamisele, pelgale teadvusfenomenile, siis tähendab see kristluse eitamist. Tegelikult pole olemas olnud ühtki kristlast. "Kristlane", see, keda on kahe aastatuhande vältel nimetatud kristlaseks, on psühholoogiline enese-vääritimõistmine. Täpsemal vaatlusel selgub, et temas valitsesid - hoolimata tema "usust" - ainult instinktid - ja millised veel!

Usk on olnud kõigil aegadel, näiteks Lutheri puhul, üksnes kate, ettekääne, eesriie, mille taga instinktid mängisid oma mängu - taiplik pimedus teatavate instinktide valitsemise suhtes... Usust - ma nimetaksin seda juba tõeliseks taiplikkuseks - aina räägiti, aga tegutseti ikka aina instinktide ajel...