iga haiguse varjus on probleem

        Haigus pole midagi muud kui mingi probleemi väljendusvorm. See on vaid üks võimalus, kuidas elu annab teada, et midagi on viltu, et pole nii, nagu peaksime olema.

Kui me ei mõista keha keelt ega sõnumeid või ei reageeri neile, siis on elul meie jaoks varuks veel teistsuguseid probleeme, mida ta meie äratamise jaoks ellu kutsub, et võiksime uurida, ärgata ja otsida elu mõtet ning niimoodi alustada teekonda iseenda poole.

Ent haigeks ei pruugi jääda mitte ainult keha, vaid haigus võib tabada ka elukutset, lähisuhet, perekonda, majanduslikku olukorda või religioosseid tõekspidamisi. Haige võib olla eri tasandeil, kuid alati näitab haigus, et elu ei saa mingis valdkonnas harmooniliselt voolata, et kusagil on vajakajäämine.

Kui sageli olete te öelnud: "Selline ma kord juba olen" või "On, nagu on, mina ei saa siin midagi muuta"?  Sageli on see, mida me ütleme, mitte meie enda, vaid hoopis teiste poolt öeldud arvamus. See hakkab meie elu juhtima, kui me selle omaks võtame ja enda arvamuseks teeme.

Kui meid on hoiatatud: "Ära usalda võõraid" või "Inimesed tahavad sind tüssata" või kasvatatud muude sarnaste õpetussõnadega, siis kujuneb ka meie elu seesuguseks. Me leiame kõikjalt oma usule kinnitust. Kui meile on õpetatud: "Inimesed on loomult head" või "Kõikjal võib kohata armastust", siis leiame ka kõigele sellele oma elus kinnitust. Elu ja sündmused pole mitte nii- ja naasugused, vaid sellised, nagu usume neid olevat. Juba Jeesus ütles, et igaühe üle mõistetakse kohut tema usu järgi. See vana tõde pole oma päevakajalisust minetanud. Tänapäeval öeldaks vahest nii: "Teadmine tuvastab tõsiasju, aga usk loob neid."

Süüvige hetkeks endasse ja jälgige oma mõtteid. Millest te praegu mõtlete ja ennekõike kuidas te mõtlete? Ka praegusel silmapilgul loote tulevikku, teate te seda siis või mitte, teete seda teadlikult või mitte. Ent igal hetkel võite te muuta oma mõtete ja sellega ka kogu elu suunda. Keegi peale teie enda ei mõtle teie peaga ja keegi ei saa teie mõtetesse sekkuda, kui te just ise selleks luba ei anna.

Saage aru, et teil on iga hetk vabadus valida, millal hakata oma elu juhtima ning anda selle kaudu oma tervisele ja saatusele uus suund. Meie vägi on piiratud vaid praeguse hetkega. Eilset me enam muuta ei saa ja homset saab vormida vaid nüüd ja praegu. Eilne on surnud, homne päev pole veel sündinud ja ma elan praegu (ja ainult praegu)! Just praegu on mul kõik võimalused käeulatuses. Mõtted ja teod, mille kasuks ma praegu otsustan, kujundavad minu homse päeva. Ja samamoodi, kui ma ka midagi valesti tegin, siis saan ma seda nüüd muuta. Loobudes hädavajaliku sammu astumisest, sunnin ma elu endale probleemi saatma. Probleemid on alati eluülesanded, millesse on kätketud and või kingitus.

Probleemid on seega ülesanded, mis kutsuvad meid midagi tegema või millestki loobuma! Loobuda on võimalik vaid sellest, mis mulle ei kuulu. Põrkudes probleemile, ükskõik mis kujul või tasemel, peaksin endalt küsima: millest peaksin praegu loobuma või mille minna laskma? Mis see on, mis ei lase mul olla see, kes ma tegelikult olen? Iga probleem, olgu see haigus või midagi muud, ütleb mulle, et ma pole mina ise. Elu nõuab probleemi abil millestki iseendale mitteomasest loobumist, see tähendab tunnetamist, teadlikuks saamist ja otsustamist vana muuta ning sel viisil haiguse põhjus kõrvaldada.

Elu oskab välja mõelda igasuguseid probleeme. Need võivad ilmneda partnerina, sündmusena või haigusena. Aga alati käib sellega kaasas energia, mis aitab meil teha sammu enda suunas. Nii näiteks on partneril teatud omadused, mis meile meeldivad ja kuuluvad meie tegeliku olemuse juurde, kuid mida me pole veel oma ellu lubanud. Tal võib olla ka omadusi, mida me eriti kõrgelt ei hinda, mida me tõrjume, mis meid segavad või mis meid vihastavad. See juhib meie tähelepanu üksnes vajakajäämistele või probleemile meie sees, mida me pole märganud, kuid peaksime üle vaatama, et taastada endas harmoonia. Seega sunnib elu meid probleemide abil avastama iseennast, et olla rohkem meie ise.

Probleem on mõeldud minu, minu tõelise mina jaoks. See aitab mul leida oma mina ja seda teadvustada, et niiviisi astuda sammu enda poole ja olla jälle natuke rohkem mina ise.

Kui probleem leiab lahenduse ja ülesanne saab täidetud, siis tuleb meil probleem jälle lahti lasta. See kehtib ka partneri puhul. Kui partnerlussuhe on ennast ammendanud ja kaaslane ei peegelda enam minu osa, mis mul tuleb lahti lasta või integreerida, siis tuleb mul partner arvatavasti lahti lasta, sest elul on minu jaoks varuks veel sobivam osa või partner. Kui me sellisel puhul ei lase elul vabalt voolata, siis peab elu esile kutsuma vägivaldse lahkumineku ja see võib toimuda ka haiguse vormis.

Me ei saa hoida seda, mis meile ei kuulu. See seadus kehtib alati. Ka haigus on midagi sellist, mis ei kuulu tõelise mina juurde. Kui oleme haige, siis hoiame järelikult ikka veel kinni millestki, mida soovime etendada või mis arvame end olevat, kuigi me tegelikult seda pole. Haiguse liik on märk sellest, millest me ikka veel lahti pole lasknud ja mis ei lase meil olla mina ise.

Haigus kuulub meie juurde seni, kuni lohistame endaga kaasas selliseid olemise aspekte, mis ei kuulu meie juurde. Kui oleme tõepoolest meie ise, siis paistame ka sellisena, nagu tegelikult oleme: terviklikud ja täiuslikud.

Vaid seda, mis ei kuulu tõelise mina juurde, saab ära võta. Sest enda tõelist mina pole võimalik kaotada ja seda ei saa meilt ka ära võtta. Kõik muu on näivus ja illusioon, mis peab ühel päeval kaduma, kui jääb järel tõeline mina.

Tahtmine midagi omada, on kindel märk sellest, et ma ikka otsin veel ja ei seega ei lase elu täielikult enda juurde. Tahtmine seisab minu ja eesmärgile jõudmise vahel.

Seni kuni ma tahan millestki kinni hoida, on minu käed piltlikult öeldes ikka veel seotud. Ma ei suuda tabada olemise täiust, pole avatud elu andidele ega enda mina jaoks valmis.

kuidas haigus tekib

Haigus võib tekkida, kui...

arvan, et olen teinud vea ning mõistan end selle eest hukka ja kahtlen endas. Tegelikult pole vigu olemas, sest me elame selleks, et õppida ja tunnetada enda suurima veana puudulikku mina ise olemist. Hoolitsegem siis selle eest, et me pidevalt oma suurimat viga ei korda. Meie ülesanne ja rahulolu on olla mina ise. Kui elate enesekindlalt, olete rahulolev ega tunne enam millegist puudust, siis ei tee te ka järelikult enam vigu.

Haigus võib tekkida, kui...

satun vastuollu endaga. Kui ma ei ole selline, nagu tegelikult olen, siis projitseerin oma vead ümbritsevasse keskkonda ja olen ühe või teise asja vastu. Ent selline negatiivne hoiak mõjutab elu. Ma elan disharmoonias - sõjajalal enda ja eluga. Ma võitlen millegi vastu, sest ma pole enda poolt ega ela iseendana.

Haigus võib tekkida, kui...

ma elan disharmoonias. Sest kui ma pole, nagu ma olen, siis mängin ma võõrast viisi ja toon kuuldavale vale tooni, mis pole kooskõlas elu meloodiaga ega minu sees kõlava lauluga. Iga kord, kui etendan mingit rolli, toon ma kuuldavale vale heli.

Haigus võib tekkida, kui...

olen millegi vastu. Ma saan olla millegi vastu vaid siis, kui miski mind enda juures häirib, kui ma olen millegi vastu enda juures või sees. Tegelikult segab mind aga see, et ma ei ole niisugune, nagu ma tegelikult olen. 

Haigus võib tekkida, kui...

elan millestki pidevalt puudust tundes ega ela tervikliku minana. Niipea, kui ma mõnd osa enda isiksusest tõrjun või muudan, mängides seejuures mingit rolli, järgin võõrast programmi või käitumismalli, elan oma minast puudust tundes ja disharmoonias.

Haigus võib tekkida, kui...

ma elan patus. Patus elamine tähendab ühtsuse puudumist, kahestumist. Meie tähenduses on patt illusioon minu ja sinu, hea ja kurja eraldumisest, samuti eraldumine iseendast, kui ma pole mina ise. Iga kord, kui ma end oma tõelisest olemusest distantseerin ehk eraldan, teen ma pattu ja elan disharmoonias. 

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei armasta! Kui ma ei armasta, siis ei armasta ma ka ennast, ei võta end sellisena, nagu olen, ütlen "ei". Iga eitamine põhjustab haiguse. Tõeline armastus tähendab "jah" ütlemist, elamist ja vaba olemist. Armastus on jumala kõrgeim käsk ja esimene vaimne seadus.

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole rahul. Ma pole rahul, kui mul jääb midagi vajaka, kui ma pole päris nii, nagu ma siin ja praegu olen. Rahulolematus tähendab, et mul jääb midagi enda juures vajaka, ma ei ela oma elu täiuses, sest ma ei lase seda enda juurde. 

Haigus võib tekkida, kui...

elan teisiti, kui tegelikult tahan ja õigeks pean. Ma ei tunnista iseennast, elan näilisuses ja olen seega disharmoonias oma sisemise minaga. Mul peab olema julgust olla mina ise.

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei ela nii, et elujõgi võiks minust takistamatult läbi voolata. Kui mul on sisemisi tõkkeid, kui elan mingite programmide järgi, etendan rolle, elan teiste arusaamade ja arvamuste järgi ning eluenergia ei pääse minu sees vabalt voolama, nagu see õige on, siis tuleb mul tunnistada, et tegelikult ma ei ela. Õigesti elamine tähendab täiesti iseendaks olemist, iga kandi pealt ilma piiranguteta.

Haigus võib tekkida, kui...

olen millegagi seoses ebapuhas, see tähendab, ma pole midagi andestanud või teen etteheiteid. Ma ei saa ümbritsevaga läbi. Ebapuhtus on peidus minu sees, need on mustrid, rollid, süütunne ja käitumisviis, mis mulle ei sobi. Minu sees on varjud, kohad, kus ma pole mina ise. Varjud toovad kaasa haiguse. Kui ma olen kellegiga seoses ebapuhas, siis tuleb mul endalt küsida, kus ma endaga ebakõlas olen, kus ma endale etteheiteid teen ja end süüdi tunnen. Mul tuleb endalt küsida: kuhu see mind välja viib? Millises aspektis ei ela ma nii, nagu ma tegelikult olen?

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole elurõõmus, kui miski koormab mind. Siia kuuluvad lahendamata probleemid, asjad ja inimesed, millest pole ma suutnud lahti lasta, kuigi need ei kuulu enam minu juurde, rollid, mida etendan, kuid mis ma tegelikult pole, mustrid, mille järgi ma end sean, kuigi need on vananenud ega pea enam paika. Kõik see, mis ei kuulu praegusesse hetke, aga mille järgi ma ikka veel elan, millest kinni hoian, mida täidan või mis olen, koormab mind, sest see seob minu energiat ja takistab niiviisi minus elu vaba voolamist. 

Haigus võib tekkida, kui...

ma püüan olla "normaalne". Sel juhul ei ela ma kooskõlas oma sisemise tegelikkusega, vaid välise ilma reeglite järgi. Väline aga üksnes peegeldab minu sisemust. Ma saan välist vormida ja seepärast pean ennast iseenda järgi seadma, sest muidu elan enda eluga disharmoonias.

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei täida ega lahenda elu ülesandeid. Ülesanne on alati midagi, mille elu mulle seab, et astuksin vajaliku sammu. Probleemid ja ebaselgus sunnivad mind omapäi samme astuma. Minu ülesanne on olla mina ise ja endale iga hetkega lähemale liikuda. Kui ma vajalikku sammu ei astu, siis manitseb elu mind haiguste ja kannatustega.

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole maailmaga, enda või teistega rahul. Ma võin mitte rahul olla vaid siis, kui võitlen ühe või mitme oma mina osaga. Rahulolematus ütleb mulle, et ma ei ela nii, nagu ma tegelikult olen. Kui ma olen mina ise, siis elan endaga rahus ja saan seda kiirata ka enda ümber. Rahus olemine tähendab harmooniat ja seega terviklikkust ja tervist.

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole vaba seadma samme oma arvamuste, eeskujude ja soovide järgi. Ma ei lase endal olla nii, nagu ma siin ja praegu olen.

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei ela siin ja praegu. Elu elatakse vaid olevikus. Kui ma elan minevikus, siis elan surnud minevikus. Aga kui elan juba tulevikus, siis elan ma ajas, mis veel ei ela. Elada saab vaid olevikus, kus on elu, mis voolab ja muutub igal hetkel. Kui ma elan teistes paikades kui see, kus ma praegu olen, seega siin, siis tiirlevad minu mõtted mitte minu, vaid teiste inimeste või asjade ümber, mis ei lase mul olla mina ise. Sellisel juhul ei saa elu minu sees ja läbi minu voolata nii, nagu see on vajalik. Alati, kui ma pole olevikus, pole mul võimalik ennast tõeliselt aduda. Mul puudub võimalus olla nii, nagu ma sel hetkel ja selles paigas olen. Elu peab voolama, muidu tekivad tõkked ja piirangud ning need teevad meid haigeks.

kõige võimsam ravivägi

        Armastus on kõige võimsam ravivägi, mida elu meile pakub. See kes tõeliselt armastab, ei saagi haigeks jääda, sest armastus on kõige puhtam ja tervendavam energia. Kes on tulvil armastust, selle elus pole haigustel kohta.

Siiralt armastada saab alles siis, kui olen õppinud armastama oma egost kõrgemal asuvat tõelist mina. Armastus iseenda vastu ja seega ka enda sees peab saama vabalt voolata, ilma igasuguste mööndusteta. Ma saan ennast kogu hingest ja südamest armastada vaid siis, kui ma olen leidnud üles oma tõelise mina ja tunnen end olevat väärt oma armastust vastu võtma.

Kui armastame tõeliselt ja oleme endaga kooskõlas, siis oleme ka terved ja terviklikud. Seega on tõeline armastus meie elu kõige püham ja täiuslikum ettevõtmine. Alles see, kes endaga lepib ja ennast armastab, see suudab oma armastuse ka teistele suunata.

Tema armastus saab vabalt voolata ilma soovita teisi ära kasutada või omada. Armastus kaasinimese vastu pole seega enam oma sidumine nende iseloomuomadustega, millest me enda puhul puudust tunneme ja mille külge klammerdume, vaid me oleme ennast tulvil ja saame kaasinimestega tingimustega jagada oma tõelist olemust.

Armastus on andmine - enese täielik andmine. Armastus enda vastu on sild tõelise õnne juurde. Kaasinimest armastada tähendab teda enda juurde juhatada, soodustada ta kasvamist, aidata ennast leida ja endaks jääda.

Armastus on kõige tervendavam jõud. Armastus kõrvaldab viha ja hirmu ning annab elurõõmu. Armastus näitab teed, aitab seda teed käia, ongi ise see tee. Kui suhtun armastusega endasse ja tervesse maailma, siis saab elu vabalt minust läbi voolata, sest ma olen oma tõelise olemusega kooskõlas.

Hakakem armastama. Andkem endale võimalus elada, olles mina ise, hakakem olema mina ise ja laskem nii elu endale lähemale. See on terve, tervikliku ja rahuldustpakkuva elu nurgakivi. Alles siis, kui oleme õppinud täielikult elama ja mina ise olema, oleme loonud eelduse tõelise armastuse võimulepääsuks. Sel moel aktiviseerime oma suurima tervendamisväe.

Kui ütleme endale "jah", võngub see "jah" vastu terves meie olemuses, peegeldub meie elusündmustes. Siis pole kehal enam tarvis valusaid sõnumeid saata, et me teda kuulaks ja tähelepanuta ei jätaks. 

Füüsiline või psüühiline valu saab meile osaks siis, kui me ei ela vastavuses enda minaga. Me oleme vabad otsustama, mis meile osaks saab, sest kannatame täit vastutust enda ja oma saatuse eest. Elu, nagu ka meie keha, on peegel, meie oleme selle väljendus. Keha ja elusündmused näitavad, mil määral elame endaga harmoonias, oleme meie ise. Kui ma olen enda vabaks lasknud, andnud endale vabaduse olla nii, nagu ma olen, siis saab elu omakorda minust läbi voolata - ja ma ise olen seejuures terviklik.

Kui elame siin ja praegu kogu südamest, kõigega, mis me oleme, piiritus ulatuses, tulvil armastust, kirge ja rõõmu, siis võib meie osaks saada ka igavene elu. Enda pidev muutmine on transformatsioon, kestev uuenemine igal silmapilgul.

Haigused viitavad alati eksimustele elu vastu. Elu tähendab omakorda pidevat küpsemist ja enda tõelisele minale lähemale jõudmist. Selleks tuleb igal hetkel olla valmis ja avatud üha sügavamale ellu sukelduma. Igal hetkel tuleb olla valmis vanast minast lahti ütlema ja sündima uuesse minasse. Seepärast on otsustava tähtsusega elada siin ja praegu.

keha kui teejuht

        Iga mõte või tunne vallandab kehas teatud keemilise protsessi, mille käigus tekivad mõtte või tunde iseloomuga kooskõlas olevad ained. Need võivad olla tervendavad ained, mis tugevdavad  immuunsussüsteemi, või mürgid, mis põhjustavad viimaks haigestumise. Siin peituva võtme nimetus on

mõttedistsipliin.

Kes tegeleb vaid sümptomitega, lülitades välja signalisatsiooni ilma haiguse põhjust kõrvaldamata, see käitub vastutustundetult. Ja kes soovib aidata oma kehal mürkidest vabaneda, see ei peaks sinna uusi mürke lisama.

Paastumine on looduslik ravivõte mürkidest vabanemiseks ja iga loom paastub, kui tal tervis korras pole, sest loomulikud instinktid sunnivad teda selleks. Paastumise ajal pöördub osmoos soolestikus ümber, enam ei imendu toitained sooltest verre, vaid mürkained verest soolde. Paastudes väljuvad jääkained ka naha kaudu: see lõhnab halvasti isegi siis, kui end mitu korda päevas pesta.

Ent vabaneda tuleb ka vaimsetest mürkainetest. Need tekivad väärate vaimsete hoiakute või vähese usu tagajärjel. Juba Carl Gustav Jung ütles: "Olen ravinud sadu patsiente ja nende seas pole olnud ühtki, kelle probleem poleks viimaks seisnenud vajaduses leida elus religioosne aspekt."

Seega võite te valida väikese või suure teraapia vahel. Väike teraapia seisneb probleemi teadvustamises ja lahendamises, haiguse põhjuse väljaselgitamises ja tervendamises.

Suur teraapia seisneb vaimsete väärhoiakute väljaselgitamises, blokeeringute kõrvaldamises, õige tee äratundmises, jõu rakendamises ja võimete arendamises. Ühe sõnaga: teadvustamises. Siia hulka kuulub ka näilisuse taga tegelikkuse nägemine, ülesannete täitmine ja enda kaudu loomise teoks tegemine.

Siis ei ole meil enam haiguste pärast muretseda - me muudame need tarbetuks.

Meie elu ülesandeks on näha endas tegutsejat, põhjust, ja võtta selle eest vastutus. Sest kui me ise enda kallal tööd ei tee, siis tehakse seda meie kallal.

Selleks on meil vaja usku, mitte religiooni konfessiooni mõttes. Tervenemine ilma usuta ei ole võimalik!

Evolutsioon on loomisülesanne ja elu evolutsiooni teostamine. Alles siis oleme me üks, harmoonias looduga ja elame rikast elu.

Kui me ei näe elu enam piiratud perspektiivist, vaid tervikuna, siis näeme me ka haiguste mõtet. Alles siis, kui oleme elu jaoks küpsed, võime me tõeliselt terveks saada. Seni, kuni asi pole veel nii kaugel, jookseme me ikka arstide vahet ja laseme sümptomeid tavalisel viisil ravida, ja kui meil ei vea, siis osutub ravi edukaks, sümptom kaob ja peame end terveks. Me ei ole probleemi lahendanud, vaid probleemi eest põgenenud ja sunnime niiviisi saatust sama õppetundi selgemalt kordama.

Eelduseks on muidugi see, et ma pean olema valmis tegelikkust tajuma. Paljud kaitsevad end osavalt selle tajumise eest, öeldes: "See võib ju mõnede puhul paika pidada, aga minu puhul on asi hoopis teisiti - järelikult on see vale!" Selline hoiak on igati mõistetav, sest kui tal oleks arusaamine, siis oleks ta juba haigused ülearuseks muutnud. Sest ainult see, mis paika peab, jahmatab, sest see osutub õigeks. Meil on kombeks keskenduda pilk pigem välistele asjadele, nagu see naine, kellele arst ütles, et valud tema jalas on tingitud vanusest ja naine vastas: "Jama, minu teine jalg on sama vana ega valuta üldse!"

Sümptomeid hinnates tuleb meil meeles pidada, et konkreetne probleem või mürk võib end väljendada erinevates organites või erinevates projektsioonipindadel. Milline projektsioonipind valitakse, see sõltub ennekõike individuaalsest suhtest probleemi.

Kui keegi on surve all, siis võib see väljenduda näiteks järgnevalt:

a)   Agressiivne käitumine kaasinimeste vastu. Sel juhul maandatakse sisemine pinge väljapoole, kaasinimestele.

b)   Kõrge vererõhk (hüpertoonia). Näitab, et meil on kavatsus tegutseda, kuid seda ei tehta teoks ja rõhk ei alane.

c)   Kõrgenenud silma siserõhk (glaukoom). Kui sisemise surve väljundiks valitakse see projektsioonipind, annab see märku, et surve põhjuseks on vaade asjadele, omaenda vaated.

d)   Survetunne peas annab märku, et pinged tekivad mõtteliste konfliktide tagajärjel, et probleemile ei ole veel lahendust leitud.

e)   Pinges lihased, mis võib viia koguni lihaste jäigastumiseni. Märk puudulikust valmisolekust hingeliselt konfliktiga rinda pista ja seda lahendada. Nii "külmuvad" pinged lihastesse.

f)   Surve kõhus annab märku, et olukorda ei ole võimalik "seedida". On tekkinud suutmatus või soovimats midagi aktsepteerida, võtta seda nii, nagu see on.

g)   Mädakolle. See projektsioonipind näitab, et sisemine pinge otsib väljapääsu mingis kindlas punktis ja seepärast ilmneb see ka meie kontaktpinnal, nahal, ühes kindlas punktis. Lahenduse leidmisel tuleks keskenduda sellele konkreetsele punktile.

h)   Surve põiele näitab, et tuleb aegunud asjadest vabaneda. See võib olla hingelis-vaimne hoiak, millest tuleb vabaneda. Kui me ei suuda end hingelis-vaimsest survest vabastada, siis püüab keha vähemalt oma tasandil survet leevendada.

Meie ülesandeks on neid sümptomeid märgata, seal peituvast teabest aru saada ja vastavalt käituda, näiteks vajalikke järeldusi tehes. Seni kui seda ei juhtu, sunnime me organismi üha uutel projektsioonipindadel probleemist teada andma. Alles õppetunni mõistmine ja selle kohaselt talitamine vabastab meid tõeliselt - teeb terveks.

Õppetunni kordamine toimub tavaliselt kasvava intensiivsusega. Mida tugevam on vastupanu, seda suurem on sümptomite surve.

Enne, kui probleem ilmutab end sümptomi vormis, annab ta endast teada idee, soovi, unenäo või fantaasiana. Mida avatum inimene sel kommunikatsioonitasandil on, seda vähem kehalisi sümptomeid üldse vaja läheb.

Ent kes sellisele informatsiooni edastamise vormile avatud ei ole, seda sunnib organism juba järgmist sammu astuma. Talle saab osaks kergekujuline funktsionaalne häire - ebameeldiv, kuid ei midagi hirmsat. Kui inimene ka nüüd seesmist probleemi märgata ei taha, siis näidatakse seda talle väliselt. Kui ta ka seda märgata ei soovi ja õpib sellega elama, siis jõuab asi järgmisele tasandile.

Nüüd jõutakse akuutsete kehaliste vaevusteni nagu väikesed põletikud, vigastused või kerge õnnetus. Nüüdsest alates palub organism juba tungivaid muutusi ja esitab oma palvet valuliselt. Kui ma ka nüüd üksnes valusid vaigistan ega võta ette hädavajalikku teadvuse muutust, jõuab asi juba järgmisele tasandile. 

Akuutne põletikuline protsess muutub krooniliseks. Organism saadab püsihoiatusi. Ta ei taha enam niimoodi elada ja see samm toob kaasa degeneratiivse protsessi ühes pöördumatute kahjustustega.

Kui inimene ka sellele olukorrale reageerida ei oska ega soovi, lõpeb see varem või hiljem surmaga. Ka surm on sümptom ja sunnib meid lahti laskma väärhoiakust, mis on antud olukorra põhjuseks. Olend peab nüüd mõnel teisel olemise tasandil olukorda nö teiste silmadega nägema ja viimaks vajaliku muutuse teoks tegema.

Kes aga ka selle viimase võimaluse käest laseb, sellele saab osaks uus inkarnatsioon ilma vajaliku muutuseta. Kui võtame järgmisse inkarnatsiooni kaasa lahendamata probleemi, siis sünnime siia kaasasündinud puude, hälbe või väärarenguna. Järgneb uus ringkäik uutes (halvenenud) tingimustes. Meid manitsetakse tõsisemalt viimaks aru pähe võtma ja vajalikke järeldusi tegema. Täpselt sama vähe, kui on võimalik ühel hommikul ärgata vabana saatusest, on võimalik alustada uut inkarnatsiooni nullist. Juba mõte reinkarnatsioonist avardab vaatevälja ja laseb kokkusattumusi selgemalt näha. Me saame küll uue keha, kuid pöördume maailma tagasi vana teadvusega.

Selles kontekstis näeme, et suured saatuselöögid ei taba inimest ootamatult, vaid alles siis, kui väiksemad hoiatused ja manitsused on kõrvust mööda lastud. Kes ei loo endale pettekujutlusi, see ei saa ka pettuda. Aga paljud ei soovi näha või näevad ainult varju, ilma et hoomaksid selle taga peituvat tegelikkust. Sageli öeldakse, et see kõik võib ju paika pidada, kuid mitte ütleja puhul. Ent loomine ei tunne erandeid. Me kõik allume samadele seadustele. Kui seoseid ei märgata, on tegu pimedusega või soovimatusega näha. Võib-olla oleme probleemi hoopis alateadvusesse ära sokutanud.

      

algavate häirete märgid

Millal me aru saame, et haigus teeb meile seda, mida me ise ei taha?

Enamik inimesi peab end terveks seni, kuni neil pole kehalisi haigussümptomeid, ja arstid jagavad seda seisukohta, kui analüüside tulemused jäävad normi piiridesse. Ent algavate häirete märgiks on ka see, kui oleme närvilised ja pinges, suitsetame või joome liiga palju ega liiguta end piisavalt, kui me elust õieti rõõmu ei tunne, oleme tusased ega näe elul enam mingit mõtet.

Ent juba ka see, et tunneme lihtsalt igavust, rahulolematust või rahutust, näitab, et meie olulised vajadused ei ole piisavalt rahuldatud, mis omakorda toob mõne aja pärast kaasa kehalised sümptomid. Parem on see vajak endale otsekohe teadvustada ja kõrvaldada. Seejuures ei peitu vajak kunagi väljaspool, vaid ikka meie sees, meie suhtumises.

Inimeste psühhosomaatilised haigused viitavad just selle tõdemuse eiramisele. Nad ei suuda või ei taha keha esmaseid signaale mõista ning sunnivad niiviisi organismi tõhusamaid sõnumeid saatma.

Ükskõik millises staadiumis haigus praegu on - alati peitub selle taga lahendamata probleem, suutmatus või soovimatus elu teatud üleskutsele reageerida. Seega juhivad sümptomid meie tähelepanu teatud vääratele hoiakutele ja nõuavad nende korrigeerimist. Iga haigus näitab, et me ei tegutse eluga kooskõlas, et meie käitumine on vale vastutus elule.

Oluline on silmas pidada, mis tekitab meis heaolutunde, ja negatiivseid muljeid võimalikult palju vältida. Nendest on vaja vabaneda, enne kui ilmnevad tagajärjed!

Psühhohügeen

Õhtune vaatlus - hommikune häälestus

           Mentaalne ümberkujundamine

Meie rakud talletavad kõik välisest maailmast vastu võetud haigeks tegevad mõjud, kuni mõõt saab täis ning negatiivsete muljete haigekstegevad võnked saavad ülekaalu tervislike elushoidvate võngete üle. Siis vallandub haigus.

Arusaam, et psühhohügeen on inimese vaimse tervise säilitamiseks sama vajalik kui kehaline hügeen kehalise tervise säilitamiseks, ei kujuta endast midagi uut. Juba 20 sajandi algul ilmusid mõned kirjutised, kuid ei pälvinud tõsisemat huvi, sest seal nappis kasutamiskõlblikke nõuandeid hingelise tervise säilitamiseks ja tasakaalustamiseks.

Ka kehalisest hügeenist lugupidamine hakkas laialt levima alles siis, kui inimeste teadvusse juurdusid kindlad reeglid, nagu seda on regulaarne käte pesemine, kümblemine ja hammaste pesemine. Aga ka eemale hoidmine nakkushaigustesse nakatunud inimestest, et mitte ise nakatuda.

Aga ka hingelis-vaimses valdkonnas leidub nakkushaigusi ja taude, mis levivad üha laiemalt, kui regulaarne psühhohügeen ei muutu kindlaks harjumuseks. Psühhohügeen on tõelise hingelis-vaimse tervise eeldus.

Sellised hingelis-vaimsed nakkushaigused on: viha, hirm, stress, mure, vihkamine, süütunne, agressioonid. Igaüks meist põrkub ikka ja jälle neist mõne või koguni kõikidega, kuni ta hakkab regulaarselt psühhohügeenist lugu pidama. Sinna hulka kuulub ennekõike õhtune mentaalne ümberkujundamine, mille käigus vabastatakse nakatunud energia ja muudetakse see vastandmärgilisteks enne, kui see jõuab kahju teha. Sinna juurde kuulub kõikide inimeste võtmine sellistena, nagu nad on, ja püüd soovida kõikidele head, võib-olla koguni armastada.

Alles siis, kui psühhohügeen muutub kindlaks reeglipäraseks harjumuseks, ei ole hingelis-vaimsetel nakkustel enam võimalust. Tulemuseks on hingeline harmoonia ja kõigutamatu kergus, millega me rõõmsalt läbi elu kulgeme.

Mõelge sellele, et meil kui tervikul on üle 200 miljardi raku, millel igaühel on oma individuaalne teadvus! Me oleme hiigelriigi valitsejad!

Haigus on niisiis hingelis-vaimse ebakõla kehaline väljendus ning seda ei ole võimalik kõrvaldada tablettide, süstide ega operatsiooni abil, vaid üksnes enda mõtlemist muutes.

Ka kurtmine ja hädaldamine ei aita. Kes nõnda toimib, see võtab endale uuesti lapse rolli. Täiskasvanu, kes end sõna otseses mõttes valitseb, tunnistab oma vigu ja muudab enda käitumist. Meie käitumine vermib meie suhteid, kuid vaid väga vähesed saavad elus täiskasvanuks - tavaliselt saadakse üksnes vanaks.

Võib öelda, et inimesel on leping loodusega. Seni, kuni inimene peab seadustest kinni, täidab ka loodus oma osa. Ent kui me lepingut rikume, siis rakendab ka loodus oma meetmed.

Haigus võib olla minu ebakõla sümptom või sõber, kes aitab teha arenguteel järgmist sammu. Kas haigus teeb midagi tagasiulatuvalt korda või on see võimalus teha uus samm tuleviku suunas, juhatades sisse arengu, mis ilma selleta oleks toimumata jäänud? Võib-olla vajan ma haigust hinge kogemusena teel täiusele, sest täiuslikkuse juurde kuulub mitte üksnes kogemuste omamine, vaid nende juures täielikult iseendaks jäämine. Seega aitab näiline ebatäiuslikkus meil tegelikult täiuslikumaks saada.