seitsmes tšakra: viimane ühenduslüli

        Seitsmes tšakra ühendab meie vaimse olemuse suutlikkusega lubada vaimsusel saada füüsilise elu osaks ning meid juhtida. Kuna meie energiakeha tervikuna hingestab vaim, siis seitsmes tšakra on otseselt häälestunud otsima lähedast suhet Jumalaga. Seitsmes tšakra on elujõu sisenemiskoht, mille kaudu tuleb suurest universumist meisse lõputult energiat. See toidab keha, meelt ja vaimu, jaotudes laiali kogu füüsilises kehas ja kuues alumises tšakras, et siduda füüsiline keha seitsmenda tšakraga. Seitsmenda tšakra energia mõjutab suuremate elundkondade energiat kehas: kesknärvisüsteemi, muskulatuuri ja nahka.

 

See tšakra sisaldab energiat, mis tekitab pühendumust, inspireerivaid ja prohvetlikke mõtteid, transtsendentaalseid ideid ja müstilisi seoseid. Selles tšakras on hoiul energia mis kaitseb meie  sümboolse nägemise võimet. See on vaimse kaemuse, visioonide ja intuitsiooni energeetiline keskus, mis ulatub inimteadvusest palju kaugemale. See on müstika vald, teadveloleku ja jumalike seoste mõõde.

 

Selle tšakra nõrgad küljed ja hirmud on seotud selliste vaimsete probleemidega nagu "pime hingeöö". Hirm kaotada identiteet ning sidemed elu ja meid ümbritsevate inimestega. Tugevateks külgedeks on aga usk Jumala kohalolekusse ja kõigesse, mida usk inimese elus sümboliseerib - sisemine juhatus, kaemus, mis aitab terveneda, usaldus sellisel tasandil, mis jätab varju kõik tavapärased inimlikud hirmud, pühendumus.

 

Seitsmenda tšakra püha tõde motiveerib meid otsima lähedast seost Jumalaga kõigis meie tegemistes. See vaimne soov ühenduse järele erineb oluliselt soovist liituda religiooniga. Religioon on ennekõike grupikogemus, mille peamine eesmärk on kaitsta gruppi eeskätt füüsiliste ohtude eest nagu haigus, vaesus, surm, ühiskondlikud kriisid ja isegi sõda. Religiooni juured on esimese tšakra energias. Vaimsus seevastu on individuaalne kogemus, mis on suunatud vabanemisele hirmust füüsilise maailma ees ja ühenduse taotlemisele Jumalaga. Selle tšakra püha tõde kõlab: "Ela käesolevas hetkes."

 

Müstilise vaimse sideme kogemine vapustab meid hingepõhjani. Me ei taha enam grupi kaitset ega soovi, et mulle määratud juhised jõuavad minuni vahendaja kaudu. Vaimse müstiku kõrgemaks sihiks saab püha tõde: "Jumal on armastus, ja see, kes armastab, on Jumalas ja Jumal on temas ehk hing on Jumalaga üks."

 

Liidus Jumalaga ärkab meis sisemine jõud, kus hakkab tööle kõrvaldamisprotsess, mis hakkab võistlema kõigi väliste jõududega meie elus. Meie elust hakkavad kaduma kõik füüsilised, psüühilised ja emotsionaalsed "illusioonid". See kõik aga võib tekitada sisemise kaose või isegi "vaimse skisofreenia."

 

Spirituaalne kriis algab tavaliselt arusaamaga, et puudub tähendus ja eesmärk, mida ei saa leevendada paljalt elu väliste komponentidega. Igatsus mida inimene tunneb, on palju sügavam, seda ei saa rahuldada hea väljavaatega palgatõusule või edutamisele, abielule või uuele suhtele. Tavapärased lahendused ei ahvatle. Spirituaalses kriisis olijatel on tunne, et miski nende sisemuses tahab ärgata. Nad lihtsalt ei tea,  kuidas sellesse suhtuda. Teine selle kriisi sümptom on kui inimene tunneb, et ta hakkab kaotama mina- või identiteeditaju. "Ma pole enam kindel, kes ma üldse olen ja mida ma elult tahan," on tüüpiline seitsmenda tšakra energiast küllastunud inimese kaebus. Kolmas sümptom on vajadus kogeda pühendumist millelegi suuremale kui inimene ise.

 

Tähenduse puudumine, identiteedi kaotus ja vajadus pühendumise järele on kolm kõige selgemat sümptomit, mis viitavad sellele, et inimene on astunud "pimedasse öösse". Muidugi on need iseloomulikud jooned sarnased tavalise psüühiliste dilemmadega, mida inimesed kogevad. Kui aga nende juured on spirituaalsuses, siis puudub inimesel motivatsioon süüdistada teisi inimesi kriisi tekkimises. Inimene taipab, et kriisi põhjus on temas endas. Inimese elu väliste komponentide ebaadekvaatsus on spirituaalse kriisi tagajärg, mitte põhjus. "Pimeda öö"  läbielamine nõuab usku ja palveid ja kui võimalik, siis ka vaimset suunajat. Kui vaimset suunajat pole võimalik leida, võib tuge saada vaimsest kirjandusest. 

 

 

kuues tšakra: meele jõud

        Kuues tšakra "kolmas silm" on vaimne keskus, mis võib inimese viia tema mõistuse ja psüühe koosmõjul intuitiivse nägemise ja tarkuseni. See on tarkusetšakra. Selle tšakra väljakutsed on meele avardamine, ebaisikulise meele väljendamine, oma jõu tagasitoomine, pettuse ja "väärtõdede" juurest; õppimine, kuidas tegutseda vastavalt sisemisele juhatusele; eristamine, milliseid mõtteid motiveerib jõud, milliseid hirm ja illusioonid.

 

Kuues tšakra juhatab meid erapooletu eristava tunnetusvõime omandamise tarkuseni. Sümboolne nägemine on osaliselt õpitud "erapooletus" - meeleseisund, milleni ei ulatu "isikliku mõtlemise" ja "algaja mõtlemise" mõjud ning mis võib viia "ebaisikulise" ehk avardunud meele jõu ja kaemuseni.

 

Erapooletus ei tähenda hoolimisest loobumist. See tähendab hirmust ajendatud hääle vaigistamist. Inimene, kes on saavutanud sisemise eraldatuse, tunnetab sisemist mina niivõrd täielikult, et tema teadvuses ei ole välismõjudel mingit võimu. Selle meele ja mina selgus on tarkuse olemus.

 

Siin on mõningad juhised, kuidas arendada ebaisikulist meelt ja sümboolset nägemist, võimet näha illusioonidest läbi ja haarata kinni kulissidetagusest energeetilisest jõust. Nende juhiste järgimine võib aidata sul saavutada sümboolset nägemist ja suurendada võimet jõuda jumaliku mõtlemise mõõtmetesse.

 

        *  Tegele sisevaatlusega ja püüa endale teadvustada, millesse sa usud ja miks.

 

        *   Hoia oma meel avatuna ja õpi olema teadlik ajal, mil meel "välja lülitub".

 

        *   Mõtle kaitseseisundile kui püüdele hoida uut kaemust tulemast sinu mentaalsesse energiavälja.

 

        *   Tõlgenda kõiki olukordi ja suhteid sümboolselt, isegi kui sa ei suuda kohe mõista, millega on tegemist.

 

        *   Ole avatud juhistele ja kaemustele, mis tulevad unenägude kaudu.

 

        *   Vabane mõtetest, mis soodustavad enesehaletsust ja viha ning süüdistavad teist inimest selles, mis sinuga on toimunud.

 

        *   Ole erapooletu. Võta vastu otsuseid, mis põhinevad kõige arukamal hetkehinnangul, selle asemel et näha vaeva mingi konkreetse tulemuse nimel.

 

        *   Hoidu igasugustest hinnangulisusest - mitte ainult seoses inimeste ja oludega, vaid ka seoses ülesande suuruse ja tähtsusega. Tuleta endale pidevalt meelde kõrgemat tõde, et sul ei ole võimalik näha olukorra kõiki fakte ja detaile, samuti ei suuda sa visualiseerida oma tegude kaugemaid tagajärgi.

 

        *   Õpi märkama, millal oled mõjutatud omaksvõetud hirmumudelist. Vabane kohe hirmust, vaadeldes selle mõju oma meelele ja emotsioonidele, seejärel tee valikud, mis nõrgendavad hirmu mõju. 

 

        *   Vabane väärtushinnangutest, mis toetavad seisukohta, et edukus elus tähendab teatud eesmärkide saavutamist. Selle asemel vaatle edukalt elu kui protsessi, mille käigus sa omandad enesekontrolli ja võime toime tulla väljakutsetega, mis elu sulle toob. Visualiseeri edukust energeetilise, mitte füüsilise jõuna.

 

        *   Tegutse vastavalt sisemisele juhatusele ja loobu vajadusest saada "kinnitust", et sinu sisemine juhatus on õige. Mida rohkem sa kinnitust palud, seda väiksem on tõenäosus, et sinu palvetele vastatakse. 

 

        *   Hoia tähelepanu käesolevas hetkes - hoidu elamast minevikus ja muretsemast tuleviku pärast. Õpi usaldama rohkem seda, mida sa ei näe, kui seda mida sa näed.

 

Kõrgema teadvuseni jõudmine tähendab oma elureeglite ja tõekspidamiste muutmist. Meie mälestused ja hoiakud on otseses mõttes reeglid, mis määravad elukvaliteeti ja sidemete tugevuse teiste inimestega. Nihe teadvuses toob iga kord kaasa eraldatuse ja üksilduse perioodi, mil inimene harjub tõe uue tasandiga. Seejärel leitakse alati uued kaaslased. Mitte keegi ei jää kauaks üksi.

 

 

viies tšakra: tahtejõud

        Viies tšakra sisaldab väljakutset tahtejõu ja vaimu allutamiseks Jumala tahtele. See tšakra võngub kaasa arvukate emotsionaalsete ja mentaalsete heitlustega, mis kaasnevad valikutegemisjõu olemuse tundmaõppimisega. Kõik haigused on seotud viienda tšakraga, sest iga pisiasi meie elus on seotud valikuga ja seega ka kõigi haigustega. Igas tšakras on tahtejõuga seotud hirmusid, mis vastavad antud tšakrale. Me kardame, et meil pole võimu iseenda üle, et me ei suuda kontrollida oma reaktsioone, kui tegemist on omandi, raha ja jõuga või kui teisel inimesel on kontroll meie heaolu üle. Ja lõpuks tunneme hirmu Jumala tahte ees. Oma valikutegemisjõu allutamine jumalikule tahtele on teadlikuks saada püüdva inimese raskeim heitlus.

 

Viies tšakra on valikute ja tagajärgede ehk vaimne karma keskus. Iga meie valik, iga meie mõte ja tunne on jõu akt, millel on bioloogilised, keskkonnaga seotud,  ühiskondlikud, isiklikud ja globaalsed tagajärjed. Me oleme kõikjal, kus on meie mõtted, ja seega hõlmab isiklik vastutus ka meie energeetilise panuse.

 

Millised oleksid meie valikud, kui me tõepoolest suudaksime näha energeetilisi tagajärgi? Seda laadi nägemisvõime saab tekkida üksnes siis, kui alistume  pühale tõele. Meie mõtete ja hoiakute, samuti tegude energeetiliste tagajärgede mõistmine võib sundida meid olema ausad täiesti uuel tasandil. Valetamine endale või teistele ei tule kõne allagi. Ausus ja andestamine toovad meie energia - meie vaimu - tagasi "mineviku" energeetilistest mõõtmetest. Meie viies tšakra näitab, et meie mõtetesse ja hoiakutesse on kätkenud me isiklik jõud.

 

Viienda tšakra tuumaks on usk. Kui meil on kellesegi usku, siis saadame osa oma energiast sellele inimesele; kui meil on usku mingisse ideesse, siis saadame osa oma energiast sellele ideele; kui usume hirmusse, siis anname osa oma energiast hirmule. Energia loovutamise tulemisena oleme me - meie meeled, südamed ja elud - seotud selle teo tagajärgedega. Meie usk ja valikutegemisjõud on tegelikult loomise jõud. Me oleme anumad, mille kaudu energia selles elus materialiseerub.

 

Ükskõik kui edukad me ka poleks, mingil hetkel tunneme me end ebatäiuslikena. Mõni kavandamata sündmus, suhe või haigus näitab meile, et meie isiklikust jõust ei piisa kriisist jagu  saamiseks. Me peame endale teadvustama, et meie isiklik jõud on piiratud. Me peame järele mõtlema, kas meie elus toimib veel mingi "teine" jõud, ja küsima: "Miks nii juhtub?"

 

Kui vaatad sümboolse nägemise abil oma elu kui ainult vaimset teekonda, võib see sul jõuda alistumiseni, kus teadvustad oma piiratust jumaliku jõu ja tahte ees. Sinu füüsiline ja vaimne tee on üks ja sama. Naudingu kogemine füüsilises elus on sama vaimne eesmärk kui füüsiline keha. Tehes valikuid, kuidas usust ja usaldusest lähtudes toimida, siis on tulemuseks mõlemad. Jumalikule jõule allumine tähendab vabanemist füüsilistest illusioonidest, mitte füüsilise elu rõõmudest ja mugavustest.

 

Kui mõistuse ja südame vaheline suhtlus ei ole selge, siis hakkab üks teise üle võimutsema. Kui juhib mõistus, kannatame emotsionaalselt, sest muudame kõik emotsionaalse oma vaenlaseks. Me tahame kontrollida kõiki olukordasid ja suhteid, säilitades võimu tunnete üle. Kui juhib süda, kaldume alal hoidma illusiooni, et kõik on hästi. Ükskõik kas domineerib pea või süda, mõlemal juhul motiveerib tahet hirm ja kasutu eesmärk kontrollida, mitte sisemine kindlustunne. 

 

Pea ja südame tasakaalutus muudab inimesed sõltlasteks. Energeetilisest seisukohast määratletakse sõltuvusena igat käitumist, mida motiveerib hirm. Isegi tavapäraselt tervemõistuslik käitumine - füüsiliste harjutuste sooritamine või meditatsioon - võib olla sõltuvus, kui seda kasutatakse valu, hirmu või isikliku kaemuse vältimiseks. Meie teadvuse ja alateadvuse vahel võib saada tahtlikuks tõkkeks iga distsipliin. 

 

 

neljas tšakra: emotsionaalne jõud

        Neljas tšakra on inimese energeetilise süsteemi jõuhoidla. Keskmise tšakrana on ta vahendajaks keha ja vainu vahel ning määrab nende tervise ja jõu. See tšakra sisaldab endas vaimset õppetükki, kuidas toimida armastusest ja kaastundest lähtudes ning ära tunda, et meie kõige võimsam energia on armastus. Armastus motiveerib meid, juhib meid, inspireerib, tervendab ja hävitab. Armastus on kütus meie füüsilisele ja vaimsele kehale. 

 

Iga väljakutse puhul on elus tegemist armastuse mingi tahuga. Kuidas me nendele väljakutsetele reageerime, jäädvustub meie rakukudedes; me elame vastavalt oma elulooliste valikute bioloogilistele tagajärgedele. Me õpime seda energiat tundma järk-järgult. Iga järk on üheks õppetunniks armastuse tugevusest ja vormidest: andestamine, kaastunne, suuremeelsus, lahkus, enda ja teiste eest hoolitsemine. Kõik need astmed on järjestatud meie tšakratele, alustades esimesest.

 

Kolm esimest tšakrat on seotud armastusega välismaailma vastu. Armastuse kõrgem vorm aitab aga meil ennast ja teisi tervendada. Kriisid elus, mille keskmeks on armastuse teema - lahutus, armastatud inimese surm, emotsionaalne väärkohtlemine, hüljatus, truudusetus -, on sageli haigestumise põhjuseks, kusjuures tegemist ei ole alati just selle sündmusega, mis juhuslikult haigestumisele eelnes. Füüsiliseks tervenemiseks on vajalik ja isegi kohustuslik terveneda just emotsionaalsetest probleemidest. Varem peeti haiguste allikaks peamiselt alumisi tšakraid - geneetikat ja mikroobe -, nüüd arvame, et haigused pärinevad toksiliselt emotsionaalse stressi tasandilt. Tervenemine algab just emotsionaalsete traumade tervendamisest. Kogu meie meditsiin koondub südame jõu ümber.

 

Tegelikult on ennast individuaalselt tervendama hakata üsna lihtne, aga mitte kerge. Vajalikke samme on vähe, kuid need nõuavad meilt suurt pingutust.  

 

1. samm: Luba endal valu allikas täies ulatuses tervendada. See tähendab sissepoole pöördumist ja oma haavade tundma õppimist.

 

2. samm: Kui oled kord "sees", tee kindlaks oma haavad. Kas neist on saanud sinu praeguses elus "haava jõud"? Kui oled muutnud oma haavad jõuks, astu vastu põhjusele, miks sa tervenemist kardad. Oma haavu määratledes lase kellelgi olla nende haavade ja nende mõju "tunnistajaks" sinu arengus. Sa vajad vähemalt ühte inimest, kas arsti või ehk mõnd sõpra, kes suudaks sel moel sinuga koos töötada.

 

3. samm: Kui oled oma haavad sõnastanud, jälgi, kuidas sa neid kasutad enda ja sind ümbritsevate inimeste mõjutamiseks või isegi kontrollimiseks. Pane tähele, kas oled lubanud endal millestki loobuda või üldse ilma jääda, takerdudes minevikku ja andes sellega jõudu depressioonile? Jälgi ennast päeva jooksul, pane tähele, milliseid sõnu sa kasutad, milline on sinu teraapiline keel, sinu vilumus haavateaduses. Muuda oma sõnavara, kaasa arvatud see, milliseid sõnu sa kasutad iseendaga rääkides. Inimene, kes ei suuda lahti lasta haava jõust, on haavasõltlane. Sellest sõltuvusest on sama raske lahti saada nagu kõikidest teistest sõltuvustest. Ära karda otsida arstiabi, et seda ja teisi samme astuda.

 

4. samm: Tee kindlaks, mida head võib tulla ja on tulnud sinu haavadest. Hakka elama seda teadlikult hinnates ja tänades ning kui vaja, siis "teeskle, kuni see sul õnnestub . Tee algust mõne vaimse praktikaga ja ära loobu. Tegele selle vaimse praktikaga korrapäraselt.

 

5. samm: Kui oled saavutanud  teadliku mõistmise, võid võtta käsile andestamise. Isikliku tegevusena on see enamikule inimestele äärmiselt ebameeldiv peamiselt seetõttu, et andestamise tegelikku olemust mõistetakse vääralt. Andestamine ei ole sama mis öelda sulle haiget saanud inimesele: "Pole viga", kuigi enamik inimesi mõistab seda just niiviisi. Pigem on andestamine eneseteadvuse keerukas akt, mis vabastab hinge isikliku kättemaksu vajadusest ja tundest, et oled ohver. Andestamine tähendab pigem vabanemist võimust, mida omab hinge üle tunne, et oled ohver, kui vabanemist haiget teinud inimese süüdistamisest. Andestus, mille vabanemine esile kutsub, tuleb üleminekuga kõrgemale teadvuse tasandile - mitte teoreetiliselt, vaid energeetiliselt ja bioloogiliselt. Tegelikult on siira andestamise tulemus ligilähedane imele. Otsusta, mida sa pead tegema, et andestada teistele - ja vajadusel ka iseendale Kui peaksid võtma kellegagi ühendust, et omavahel asjad selgeks rääkida, siis veendu, te sa ei vii talle ühe päevakorrapunktina süüdistussõnumit.

 

6. samm: Mõtle armastavalt. Ela mõistvalt ja tänutundega. Kutsu muutused oma ellu, kas või ainult suhtumise kaudu. Ja meenuta kõigi vaimsete meistrite sõnumis sisaldavat tõetera  hoia oma vaim olevikus. Las surnud matavad oma surnud ja see mis on - on ainult nüüd ja praegu.

 

Enamus inimesi arvab, et armastus asub meist väljaspool, teistes ja ümbritsevas maailmas, siis seda võib, ja saab leida ainult iseendast. Liiga paljud inimesed kardavad ennast tundma õppida, sest nad kardavad esile kutsuda muutusi, pakub see pikemas plaanis - kui seda toidab teadlikkus, mitte hirm - suuremat rahuldust. Ainus tee vaimse teadlikkuse juurde viib läbi südame. Selle tõega ei saa kaubelda. Armastus on jumalik jõud.

 

 

kolmas tšakra: isiklik jõud

        Kolmanda, isikliku jõu tšakra energia muutub meie arengus domineerivaks vibratsiooniks puberteedieas. See on meile toeks edasise individualiseerumise protsessis, kui kujuneb välja "mina", ego, ja isiksus eraldub päritud identiteedist. See energiakeskus tegeleb ka enamiku isikliku jõu ja eneseaustusega seotud probleemidega.

 

Selle tšakraga lõpeb inimese energiasüsteemi füüsiline kolmik. Nii nagu esimene ja teine tšakra, on ka kolmas tšakra seotud eelkõige jõu füüsilise väljendumisega. Kui esimene tšakra on kooskõlas grupi- või hõimujõuga ja teine tšakra energiavooluga mina ja teiste vahel, siis kolmanda tšakra puhul on tegemist meie isikliku jõuga suhetes välismaailmaga.

 

Kolmas tšakra mida nimetatakse ka päikesepõimikuks, on meie isikliku jõu keskus, meie isiksuse ja ego magnetiline tuum. Siit pärinevad haigused aktiviseeruvad, kui on probleeme vastutustunde ja eneseusaldusega, hirmuga hülgamise ees või ülitundlikkusega kriitika suhtes. See tšakra on vahendajaks esmaselt välise teadvuse ja sisemise teadlikkuse  omandamise  vahel. Esimese tšakra raskuskese on väljaspool ja alati grupimeeles. Ka teisel tšakral on väljaspool asuv raskuskese, kuid see keskendub suhetele ja sellele, kuidas suhted meid mõjutavad.  Kolmandas tšakras on raskuskese aga osaliselt meis endas, sest tähelepanu nihkub suhetelt teiste inimestega sellele, kuidas me suhtume iseendasse ja mismoodi enesest aru saame.

 

Kolmanda tšakra nõrgad küljed on hirm hülgamise, kriitika, rumalana paistmise ja selle ees, et sa ei tule vastutusega toime; kõik füüsilise väljanägemisega seotud hirmud, näiteks hirm minna paksuks, muutuda kiilaspäiseks, jääda vanaks ja haigeks; hirm, et teised saavad sinu saladused teada. Tugevateks külgedeks aga on eneseaustus, eneseväärikus ja enesedistsipliin; ambitsioonid, võime tegutseda ja kriisiolukordades toime tulla; julgus riskida; suuremeelsus; eetika, tugev iseloom.

 

Kolmanda tšakra püha tõde kõlab "Austa iseennast." Energiatel, mis koonduvad selles tšakras, on ainult üks siht: aidata küpseda meie enesemõistmisel - suhtel iseendaga. See, kuidas me ennast tunneme ja kas me peame endast lugu, määrab meie elukvaliteedi, meie võime olla edukas äris, suhetes, tervenemises ja intuitiivsetes oskustes. Iseenda mõistmine ja aktsepteerimine, side iseendaga on nimelt üks kõige otsustavamaid väljakutseid, millele meil tuleb vastu astuda.

 

Kas me oleme füüsiliselt tugevad või nõrgad? Võimekad või vigased? Ilusad või inetud? Liiga pikad või liiga lühikesed? Vaimsest perspektiivist on kõik füüsilised eelised illusoorsed, pigem "elu rekvisiidid." Ometi on vaimsesse täiskasvanuikka jõudmisel oluline, kas inimene aktsepteerib või eitab oma füüsist. Vaimselt vaadatuna pole kogu füüsiline maailm muud kui meie õpituba, kuid igaühe väljakutseks selles õpitoas on otsustada, kas teha talle antud keha, ümbruse ja tõekspidamistega valikuid, mis avardavad vaimu, või valikuid, mis tõmbavad tema jõu ümbritsevasse füüsilisse illusiooni? Ikka ja jälle sunnivad kolmanda tšakra väljakutseid sind hindama, kuidas tunnetad jõudu ja iseennast välismaailmas.

 

Inimese isiklikul jõul on neli astet: revolutsioon, involutsioon, nartsissism ja evolutsioon, mille kaudu areneb eneseaustus ja vaimne küpsus. Inimesel võib kuluda iga faasi läbitegemiseks aastaid või ainult kuid, ent ükskõik kui kaua mingi faas kestab, esitab see vältimatult väljakutse inimese iseloomule, eetikale, moraalile ja eneseaustusele. Me peame tegelema iseenda avastamisega, mõistma, miks meil on saladused ja sõltuvused või miks me süüdistame teisi oma vigades. Me peame püüdma mõista, miks meil on raske öelda või vastu võtta komplimenti või miks on meil sisemas häbi. Me peame tundma õppima oma iseloomu parameetreid teadmaks, kui suure osaga endast läheme kompromissile ja kuhu tõmbame piiri - kui üldse tõmbame. Oma identiteedi loomine põhineb enesekasvatamisel, mitte bioloogilisel ja etnilisel päritolul. Eneseavastamise esimene aste on revolutsioon. 

 

Enese mõistmine, iseseisvuse ja enesest lugupidamise arendamine pole lihtne, kuigi see teekond koosneb ainult neljast astmest. Sellel teel lõhestavad meid sageli isiklikud konfliktid, ootame vaimset valjakutset, lasta surra vanadel harjumustel ja minapiltidel, et ärevusvõbinaga uuesti sündida. Kuid tee iseseisvuse ja küpsuse arendamisele on midagi palju enamat kui  psüühiline tervenemine. Vilumuse saavutamine eneseuurimise ja sümboolse kaemuse sisemises protsessis on eluliselt tähtis vaimne ülesanne, mis suurendab usku iseendasse.

 

Bioloogiliselt oleme häälestunud siin maailmas õppima peatükki, mis kõlab: kui edeneb vaim, siis edeneb ka keha.