uroboorne mina

        Imiku üks esimesi ülesandeid on konstrueerida mingi enesest eraldiseisev objektiivne maailm, see tegevus hakkab samaaegselt struktureerima ka tema subjektiivset minatunnet. Mitte mingil juhul ei saada seda tegevust kohene edu. Täieliku adualismi staadiumi ja algelise, individuaalses kehas lokaliseeruva minatunde vahel hõljub imiku teadvelolek ruumis, mida nimetatakse "prepersonaalseks, uroboorseks sfääriks".

 

See on algne staadium, mis vastab ego-eelsele staadiumile, kõige varasemale lapsepõlvele, mil ego iduke hakkab just võrsuma ... Seega on loomulik, et inimese egoteadvuse arengu esimesed faasid on uroboorose mõju all. Need on lapseliku egoteadvuse faasid, mis vaatamata sellele, et imik pole enam täielikult embrüonaalne [s.t. mitte enam täielikult pleromaatiline] ja omab juba iseseisvat eksistentsi, elab ikkagi prepersonaalses sfääris ning pole ennast embrüonaalsest olekust lahutanud; ta hakkab tegema alles esimesi samme, et ennast sellest eristada.

 

Selles punktis ei võrdu imiku mina enam materiaalse kaosega, sest imik hakkab tajuma midagi väljaspool iseennast, midagi teist, mis ei ole tema mina. Säärast globaalset, mitte-eristunud prepersonaalset ümbrust nimetatakse uroboorseks teiseks. Seda staadiumi tähistab seega läbiv adualism, kuid erinevalt eelmisest staadiumist ei ole see adualism enam absoluutne. See tähendab ka seda, et imiku teadvelolekus eksisteerivad "ainult hetkelised seisundid, mis ei erista aega ega kohta" - seda siiski vähem kui pleromaatilises staadiumis.

 

Kuna see staadium langeb kokku oraalse faasi algusega laiemast tähenduses - kus imiku peamine ühendus maailmaga on oraalne -, siis kutsub Neumann selle astme mina ka "toituandvaks urobooroseks". See vastab teataval määral psühhoanalüüsi preambivalentsele (prepersonaalsele) oraalsele staadiumile. Seda kutsutakse ka "toituandvaks", sest kogu uroboorost kontrollib "vistseraalne psühholoogia" - mitteteadvus, füsioloogia, instinktid, reptiilne taju ning kõige algelisemate emotsioonide vallandumine.

 

Sellises uroboorses seisundis organism ujub ringi oma instinktide sees nagu loom. Emakese Looduse ümbritsetud ja elule loodud, tema kätel kiigutatud, antakse ta ka Emakese Looduse meelevalda. Miski ei ole imik ise, kõik on maailm [mina on ikka veel suuremal või vähemal materiaalne ja pletomaatiline]. Maailm pakub talle varju ja toidab teda, samal ajal kui tal endal soovid ja teod praktiliselt puuduvad. Mitte midagi tehes, teovõimetult mitteteadvuses lebades, oleneb ta lihtsalt selles lõpmatult hämaras maailmas, kõik tema vajadused rahuldatakse suure toitja poolt justkui möödaminnes - taoline on see varajane õnnis seisund. Ta on õnnis, sest ta on prepersonaalne, peaaegu eksistentsiaalne - minal ei ole veel erilisi kannatusi, sest mina pole veel tegelikult olemas.

 

Teatud viisil on see uroboorne seisund seega õndsa ignorantsuse, pattulangemise-eelne seisund. "Ego idukene on ikka veel pleroomast ümbritsetud ... ning suigub mittesündinud teadvuse kujul ürgalgses munas, paradiisi õndsuses". Psühhoanalüüsi järgi on see "maagilise hallutsinatoorse kõikvõimsuse" staadium, mis vastab "sünnijärgsele perioodile, mil imik tunnetab, et tal tarvitseb vaid midagi soovida, kui kohe see ilmub". Viimaks näeme me aga, kuidas see prepersonaalne õndsusseisund - eufooria sellest, et inimesel ei ole veel ego - areneb ananda''ks, ülisuureks õndsuseks sellest, et inimesel ei ole enam ego, transtsendentseks õndsuseks.

 

Muidugi ei tähenda väide, et urobooros "suigub paradiisis" seda, et tal pole hirme, algelisi pingeid või "mittemõnusid". Kui õndsalt ignorantseks mõned uurijad seda staadiumi ka ei peaks, ei tohi me jätta kahe silma vahele fakti, et selles sisalduvad ka juba ürgalase hirmu juured. Upanišaadide sõnadega: "Kus iganes on teine, seal on hirm." Imiku uroboorne mina hakkab tunnetama rõhuvat ürgset hirmu sel lihtsal põhjusel, et ta tunnetab teist - uroboorset teist. Võime tähele panna, et nii jungiaanid, freudiaanid kui ka kleiniaanid on ühel nõul, et seda ürgset hirmu on kõige parem tõlgendada oraalsena - ürgne hirm on hirm saada alla neelatud, kuristikku kistud, hävitatud (tihti ilmneb see "halva rinna" vormis). Kuna urobooros on võimeline teist "alla neelama", kardab ta ise sama saatust.

 

Vaatamata sellele, et toituandev urobooros, mis esineb kõige "puhtamal" kujul just selles prepersonaalses oraalses staadiumis, hakkab üha kasvava personaalse ja individuaalse teadveloleku ees järk-järgult taanduma, avaldab ta siiski tugevat mõju. Toituandev urobooros ise jääb aga puhtalt prepersonaalseks, kollektiivseks, arhailiseks ja reptiilseks. Kindlasti on ta üks inimpsüühika kõige primitiivsemaid struktuure ning võib koos ürgse pleroomaga ulatuda läbi madalamate eluvormide kuni kosmose enese sünnini.

 

        UROBOORNE MINA

 

        kognitiivne laad -    esimese subjekti-objekti eristamine,

                                       akausaalsus, prototaksiline viis,

                                       hallutsinatoorne soovide täitumine,

                                       uroboorsed vormid

                                       (varane sensoorne-motoorne)

 

        afektiivne sfäär -     ookeaniline eufooria, ürgalane hirm

 

        motivatsioonilised   (uroboorse mina) primitiivne tung ellu

        ehk tungilised         jääda, füsioloogilised vajadused (nälg)

        faktorid - 

 

        ajavorm -                 pretemporaalne

 

        mina-vorm -             uroboorne, arhailine, prepersonaalne,

                                        reptiilne, reflektiivne, toituandev

 

 

pleromaatiline mina

        Ei lootel ega imikul sünnihetkel pole veel arenenud minatunnet - seda väidet toetav absoluutne enamus. Vastsündinu jaoks ei eksisteeri mingit piiri sisemise ja välise, subjekti ja objekti, keha ja keskkonna vahel. Pole päris õige öelda, nagu sünniks imik materiaalsete objektide maailma, mida ta ära ei tunne. Pigem ei ole imiku seisukohast vaadates sõna otseses mõttes veel üldse mingeid objekte olemas. Sündmused - jah, objektiivsed sündmused - ei. Imik teadvustab küll teatud sündmusi, aga mitte "objektiivsetena", mitte endast lahusolevatena. Objektiivne maailm ja imiku subjektiivne teadvelolek on suuresti eristumata - vastsündinu ei suuda eristada materiaalset maailma ja omaenese tegevust selle maailma suhtes. Seega, teatud mõttes on tema mina ja tema füüsiline keskkond üks ja seesama.

 

Mina on "pleromaatiline", ütleksid selle kohta alkeemikud ja gnostikud. Sisuliselt tähendab see, et mina ja materiaalne kosmos on eristumata. Jean Piaget http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Piaget ütleb praktiliselt sedasama: "Varastes staadiumites on maailm ja mina üks, kumbki pole teisest eristatav ... mina on nii-öelda materiaalne." (Minu rõhutus.) Mina on kinnistatud materia prima'sse, mis on samaaegselt füüsilise mateeria algne kaos ning emalik maatriks, millest kogu loomine alguse sai.

 

Pole võimalik väita, nagu oleks imikul sünnihetkel ego, kuna tema esimeseks ülesandeks on ennast keskkonnast eristada. Ka kõige primitiivsem [teadvuse] staadium on ilmselt see, kus erinevust välise maailma ja ego vahel ei kogeta ... Imik ei tee veel vahet enda ja väliste asjade vahel, ta õpib vahet tegema alles aegamööda.

 

Teiste hulgas on ka Freud ja Piaget rõhutanud fakti, et vastsündinu ei tee vahet egol ja keskkonnal. Ta teadvustab sündmusi, kuid mitte iseennast kui eraldi üksust ... Universum on keskendatud minale ning mina ongi universum - seisund, mida Piaget nimetas 'protoplasmaliseks' ehk 'sümbiootiliseks' teadvuseks.

 

Kuna seisund on adualistlik, ookeaniline ja autistlik, kaldub see olema preruumiline ja pretemporaalne. Vastsündinu jaoks ei eksisteeri mingit reaalset ruumi selles mõttes, et tema jaoks pole olemas vahet, distantsi ega eraldatust pleromaatilise mina ja keskkonna vahel. Seega pole tema jaoks ka aega, sest ta ei suuda tajuda objektide järgnevust ruumis. Vastsündinu teadvelolek on ruumitu, ajatu, objektitu (kuid mitte sündmusetu). Kõigil mainitud põhjustel on analüütikud armastanud viidata sellisele staadiumile kui "tingimusteta kõikvõimsusele", mis kestab senikaua, kuni ei eksisteeri objekti mõistet. Teisisõnu, kuna puudub reaalne ruumi-, aja- ja objektimõiste, puuduvad ka tajutavad piirangud. Sellest tulenebki ignorantsuse kõikvõimsus. Nagu väljendas jungiaanlik teoreetik Erich Neumann http://en.wikipedia.org/wiki/Erich_Neumann_%28psychologist%29 , on tegemist "sünnieelse pleromaatilise paradiisilaadse täiuslikkuse seisundiga, ego embrüonaalse staadiumiga, mida teadvus hakkab hiljem kõrvutama rahulolematu ego kannatusega.

 

        PLEROMAATILINE MINA

 

        kognitiivne laad -          adualism; objektitu, ruumitu,

                                             protoplasmaline

 

        afektiivne atmosfäär -   totaalne ookeaniline ja tingimusteta

                                             kõikvõimsus, pleromaatiline paradiis

 

        tungilised ehk               algelised, instinktiivsed

        motivatsioonilised

        faktorid -

 

        ajavorm -                      ajatu kui pertempotaalne

                                             (mitte transtemporaalne)

 

        mina-vorm -                  ookeaniline, protoplasmaline,

                                             pleromaatiline, materia prima

 

Pange tähele - see on prepersonaalne, mitte transpersonaalne täiuslikkus. Tõsi küll, see on teatav ürgne paradiis, kuid süütuse ja ignorantsuse paradiis, eneseteadvusesse pattulangemise eelnev seisund. Nagu me edaspidi näeme, ei tohi seda segi ajada transpersonaalse üliteadvusliku paradiisiga. Üks on pre-, teine trans-, nende vahele mahub teadvuse kogu elutsükkel.

 

 

kes või mis on "mina"?

MINA KUI LAINETE JA VOOGUDE NAVIGAATOR

 

Kui tunnete hetkel oma mina - lihtsalt märkate, mis see on, mida te nimetate "minaks" -, võite märgata, et see "mina" koosneb kahest osast: esiteks, on olemas teatav vaatlev mina (sisemine subjekt või vaataja) ning; teiseks, on olemas vaadeldav mina (mõned objektiivsed asjad, mida te enda juures näete või enda kohta teate: ma olen isa, ema, arst, ametnik; ma kaalun nii-ja-nii-mitu kilo, mul on blondid juuksed jne). Esimene aspekt on inimese kogemuses "mina", teine aspekt aga "ise" või koguni "minu". Esimene on lähimina (sest see on "sulle" lähemal) ja teine kaugmina (sest see on objektiivne ja "kaugemal eemal"). Neid mõlemaid koos - koos kõikvõimalike muude mina allikatega - nimetame aga koguminaks.

 

Need eristused on olulised, sest psühholoogilise arengu käigus muutub ühe staadiumi "mina" järgmise staadiumi "iseks", s.t seda, millega inimene arengu ühes suhtes on samastunud või millesse kinnistunud (ja mida seepärast kogetakse väga vahetult "minana"), kaldutakse järgmises staadiumis ületama, sest sellest disidentifitseerutakse, kinnistatusest loobutakse ja seega on seda võimalik objektiivsemalt, distantsilt, teatava erapooletusega vaadata. Teisisõnu, ühe staadiumi subjekt muutub järgmise staadiumi objektiks.

 

Näiteks, väikelaps on samastunud praktiliselt oma kehaga, sest keha on lapse mina (subjekt (lähimina) ja seega ei saa väikelaps tagasi astuda ja objektiivselt oma keha vaadelda. Ta lihtsalt on kehamina ja kehana vaatab ta ka maailma. Kui aga väikelapse verbaalne ja kontseptuaalne meel hakkab esile kerkima, hakkab laps samastuma meelega - meel muutub minaks või subjektiks (lähiminaks) ja laps suudab hakata esimest korda oma keha objektiivselt nägema (kaugema objektina ehk "ise'na"), niisiis keha on muutunud objektiks uue subjekti jaoks, milleks on mentaalne mina. Seega, ühe staadiumi subjekt muutub järgmise staadiumi objektiks.

 

(Ning igavikulised filosoofid lisavad, et teadvuse kõige kõrgematel tasanditel muutub inimese individuaalne mina - eraldiseisev mina ehk sisemine subjekt - vaimse mina jaoks objektiks; see viimane mina ei ole midagi muud kui kiirgav Vaim ja sinu enda tõeline Mina. Müstikute väitel on inimene Jumala kui viimse Subjekti ehk puhta Teadvusega üks - see on puhas Tühjus, mida ennast kui absoluutset Tunnistajat, Mina-Mina ehk Nägijat ei ole kunagi võimalik näha, kuid mis paradoksaalsel moel eksisteerib Kõige nähtavana: Vaimuna, mis ületab kõike - ja mida ei ole seega võimalik näha - ja mis hõlmab kõike - ja mis on seega kõik, mida sa hetkel vaatad.)

 

Kogumina on niisiis kõigi praegusel hetkel sinus pesitsevate minade sulam, mis koosneb lähiminast (ehk "Minast", kaugminast (ehk "ise'st") ja kusagil teadveloleku kaugel tagaplaanil on ka viimane Tunnistaja (transtsendentaalne Mina, eelnev Mina ehk "Mina-Mina"). Kõik nad moodustavad ühe osa sinu praeguse hetke mina-tundest ning nad on kõik teadvuse arengu ehk evolutsiooni mõistmise jaoks olulised.

 

Just seepärast, et kogumina sisaldab mitmesuguseid voogusid (ja igasuguseid alaisiksusi) ei arene kogumina järjestikuliselt ega stadiaalselt. Kaasaja teadlased on siiski järjekindlalt näidanud, et vähemalt üks mina aspekt - lähimina - areneb suhteliselt järjestikulisel või stadiaalsel viisil. 

 

Näiteks on Jane Loevinger http://en.wikipedia.org/wiki/Loevinger%27s_stages_of_ego_development oma väga tunnustatud ja laialdaselt korratud uuringutes (mis hõlmavad ka mitte-Lääneriike) leidnud hulgaliselt tõendeid selle kohta, et "ego areng" kulgeb läbi peaaegu tosina selgelt äratuntava kasvamise staadiumi (kuni tasandini, mida ma nimetan kentauriks). See, mida Loevinger nimetab "ego arenguks", on üsna sarnane sellega, mida mina nimetan lähimina arenguks ja lähimina areng on minu arvates väga lähedalt seotud teadvuse evolutsiooniga.

 

Põhistruktuurides ehk põhilainetes enestes ei leidu mingisugust minatunnet. Sellele faktile on juhtinud tähelepanu igavikulised filosoofid Plotinosest, Vasubandhu, Padmasambhava ja Püha Theresani. Põhistruktuurid on lihtsalt olemise ja teadmise lained, mis on mööda neid laineid oma kõrgeimate potentsiaalide poole areneva mina jaoks kättesaadavad. Iga kord kui mina (lähimina) kohtab uut kõrgemat tasandit, ta esmalt samastub sellega ja konsolideerib selle; seejärel disidentifitseerub sellest (ületab selle, võtab kinnistatuse sellesse) ning seejärel integreerib ja haarab selle järgmiselt, kõrgemalt tasandilt enesesse. Teisisõnu, mina läbib omaenese arengu tugipunkti (ehk verstaposti). Mina arengu põhilisi verstaposte on uurinud näiteks James Mark Baldwin http://en.wikipedia.org/wiki/James_Mark_Baldwin , Clare W. Graves http://en.wikipedia.org/wiki/Clare_W._Graves , Jane Loevinger, John Broughton, Erik Erikson, Susanne Cook-Greuter, Don Beck ja Robert Kegan - kui mainida mõningaid silmapaistvamaid. (Jällegi, need teadlased ei uuri identseid voogusid, vaid lihtsalt hoovusi, mis voolavad Suures Jões lähestikku ja on seetõttu teataval määral sarnased - sarnased lähimina-tunde loomuse poolest.)

 

Väide, et mina on Suure Vikerkaare teatud lainetega samastunud, ei tähenda, nagu oleks mina sellele tasandile jäigalt aheldatud. Vastupidi, mina võib olla vahel "üle terve koha". Mina võib teatavate piirangutega liikuda ajutiselt üle terve teadvusespektri: ta võib regresseeruda ehk liikuda olemise ja teadmise holarhias allapoole, ta võib tagasi üles keerelda, rekonsolideeruda, naasta oma kohale. Veelgi enam, kuna minal on igas arengustaadiumis katkendlik ligipääs suurele loomulikele teadvuse seisunditele (psüühiline, subtiilne, kausaalne ja mitteduaalne), siis võib ta kogeda ajutise süvakogemuse vormis kõiki mainitud transpersonaalseid sfääre, hüpata momendiks laiemasse reaalsusesse.

 

Sellele vaatamata näitavad empiirilised tõendid järjekindlalt, et mina nii-öelda raskuskese kaldub hõljuma ühel ajajärgul ühe kindla teadvuse põhitasandi ümber. See tähendab, et kui te teete inimesele näiteks ego arengu testi, siis pärineb umbes 50% tema vastustest ühelt tasandilt ja ligikaudu 25% sellest nii astme võrra kõrgemalt kui madalamalt tasandilt. Selle põhjuseks on asjaolu, et iga kord kui mina samastub teatud teadvusetasandiga, kogeb ta selle tasandi kaotust surmana, sõna otseses mõttes teatava surmahaardena, sest see, mis on tasandiga samastunud, ei ole midagi muud kui mina elu.

 

Seega on tasandist loobumine seotud suurte raskustega. Ma usun, et tegelikult tähistab iga mina-arengu  põhilist verstaposti ränk võitlus elu ja surma peale, mis hõlmab selle tasandi surma (ehk sellest disidentifitseerumist, selle ületamist) ja see on sageli üsna traumaatiline. Ainus põhjus, miks mina lõpuks antud tasandi surma aktsepteerib, seisneb selles, et järgmise kõrgema tasandi elu on veelgi ahvatlevam ja rahuldustpakkuvam. Seetõttu mina disidentifitreerub oma käesolevast tasandist (ehk ületab kinnistatuse), "sureb" selle tasandi muud välistava identiteedi suhtes ja identifitseerub järgmise kõrgema tasandi eluga (haarab enesesse, kinnistub sellesse), kuni lõpuks aktsepteerib ta ka selle tasandi surma. (Igavikuline filosoofia väidab, et kui kõik surmad on surdud, on tulemuseks Jumal ehk see, mida sufid nimetavad mina ja vaimu Ülimaks Identiteediks.)

 

Lähimina on seega suure Elujõe lainete (ja voogude) navigaator, keskne identiteediallikas. Sel ajal kui mina liigub egokeskselt lainelt ühiskonnakeskse, maailmakeskse ja lõpuks jumalakeskse laineni, see identiteet - identiteet, mis ulatub mateeriast, ego ja lõpuks Jumalani - üha laieneb ja süveneb.

 

(Muide, kui ütleme, et identiteet laieneb näiteks egokeskselt ühiskonnakeskse ja maailmakeskseni, ei tähenda see, et maailmakesksel tasandil oleval inimesel ego puuduks; vastupidi, maailmakeskse tasandi inimesel on väga küps ego. See tähendab lihtsalt seda, et inimene saab võtta mitmeid vaatepunkte, mis ei piirdu enam ainult tema enda egoga, ning teha seetõttu aususel, õiglusel ja hoolivusel põhinevaid otsustusi, mis ei sõltu rassist, nahavärvist, soost või usutunnistusest. Ta tegutseb vajadusel ikkagi omaenese huvidest lähtuvalt, kuid tema hoolivuse sfäär on mõõtmatult laienenud ja tema enesehuvi hõlmab üha enam ka teiste huvisid, sest teised langevad nüüd tema enda laienenud identiteedi raamidesse.)

 

Mina kui Kosmilise Eluookeani lainete keskne navigaator hõlmab endas ka taolisi olulisi funktsioone, nagu samastumine (mida nimetada "minaks"), tahe (ehk valikud, mis on vaadeldava tasandi piirangute ja piiride raames vabad), kaitsemehhanismid (mis paiknevad hierarhiliselt), metabolism (mis muudab seisundid püsijoonteks), ja mis kõik  tähtsam, integratsioon (mina vastutab kõigi olemasolevate elementide tasakaalustamise ja integreerimise eest).

 

KOKKUVÕTE

 

See, mida kõik kutsuvad "minaks" (lähiminaks) on ühtaegu nii pidev funktsioon kui ka arenguvoog. See tähendab, et minal on rida funktsionaalseid invariante, mis määravad ära tema keskse tegevuse - teisisõnu, mina on koht, kus paiknevad identiteet, tahe, metabolism ning navigatsiooni- ja kaitsemehhanismid (kui nimetada mõningaid olulisemaid). See mina (koos oma funktsioonidega areneb ka ise läbi Teadvuse põhilainete: materiaalsest minast kehamina, mentaalse mina, hingemina ja lõpuks minatu Minani). Eriti oluline on fakt, et mina kui integratsioonimehhanismi kandja, hoolitseb indiviidi kõigi tasandite, liinide ja seisundite tasakaalustamise ja integreerimise eest.

 

Lühidalt, mina kui navigaator žongleerib kõigi nende elementidega, mida ta oma erakordsel teekonnal alateadvuslikust minateadvusliku ja lõpuks üliteadvuslikuni kohtab.

 

 

"Iga sinu tunne loob sind ennast"

"Kui aitad inimesel terveks saada, siis suure tõenäosusega muudad tema elu paremaks. Kui aga õpetad talle, kuidas ta iseend tervendada saab, muudad kogu maailma paremaks."

 

Kui mul mingi koht valutab, kui igatsen, klammerdun millegi külge, kahetsen minevikku, mida iganes, siis millise tundega on tegemist? Ja mida ma nende tunnetega peale hakkan? Tunded on senikaua illusioonid, kuni me nendega teadlikult ei loo. Kui hakkame tunnetega looma, siis ei ole need enam illusioonid, vaid reaalsus.

 

Kui ma kahetsen mehelemineku otsust või midagi muud. Kui tunnen seda tunnet, et kahetsen seda, mida otsustasin teha, siis on ta veel illusioon. Ta on loomejõud su käes, kuid sa ei ole temaga veel loonud. Kuna aga oled selle loomejõu, selle leinamistunde kaasa võtnud, siis on sul vaja leinamise kogemust saada. Nüüd teed sa otsuse ja hakkad leinama, ning hakkad sellega looma reaalsust. Selle tunde ajel lood endale psüühilise või füüsilise haiguse - see on juba reaalsus, mitte enam illusioon.

 

See on eluaspekti kogemus, mida on vaja hakata tähele panema. Elus on ikka nii, et mingi asja sisu võib sind häirida. Mida sel juhul teha saab? Sa võid selle tunde ära muuta või endale teadvustada, mitte suunata seda tunnet kellegi vastu. Ega iseenda vastu. See loomejõud on sinu käes. Sa ei pea sellega käituma nii, et lööd selle tundega endale pähe ja otsid vastust väljapoolt. Sa võtsid selle tunde selleks kaasa, et seda kogeda. See on suur rikkus, kui sul on palju tundeid ja sa koged neid. Kui koged leina, siis saad aru, et see on kõigest tunne, Kui koged kurbust, saad aru, et see on kõigest tunne. Ja nii edasi erinevate positiivsete ja negatiivsete tunnetega.

 

*

Me elame duaalses maailmas, kus on valguse pool ja pimeduse pool. Valguse pool on see, kes hoolitseb selle eest, et oleksime teadlikud sellest, kes me oleme. Pimeduse pool hoolitseb selle eest, et me ei oleks sellest teadlikud. Kui me ei ole teadlikud sellest, kes me oleme, ja arvame, et oleme lihatükk, siis on hea meiega manipuleerida. Siis läheme kergesti endast välja ja meid saab hirmutada. Lõksus olles toodame hirmuenergiat, sest nemad toituvad madalatest energiatest, nagu vihast, hirmust, süütundest, väärtusetundest, alaväärsustundest. Me toidame neid sellega. Peame neid, nii nagu öeldakse, leival ja seebil.

 

*

Kui teadlikult tekitad endale situatsioone, mis ei ole sulle moka järele. Kui lõpetad enda ja teiste süüdistamise ja põhjuste otsimise, sest põhjused on alati enda sees. Ei ole ühtegi põhjust väljaspool meid. Kui inimene tunneb, et ta on väärtusetu, siis ta hakkab teataval viisil käituma. Kui tema sees on väärtusetusetunne, siis ta hakkab selle tundega teisi inimesi (teist inimest) ründama. Seda tunnet, mida ta tunneb, projitseerib ta teiste peale. Tunneb hirmu, et need teda ei väärtusta teda sellisena nagu ta on. Ta kannab enda sees oleva tunde teistele.

 

Kui teist süüdistad või kui arvad, et teine ei hooli sinust, ei anna sulle küünarnukitunnet, pole käitunud sinuga viisakalt või lootusi täitnud. Me kontsentreerume asjadele, millest oleme huvitatud, me keskendume liialt, jääme liiga palju ühte asja kinni.

 

See on nagu klammerdumine ühe asja külge. Näiteks me klammerdume oma ettekujutluse külge, kuidas asjad peaksid olema, ja me ei taha kuuldagi, et asjad oleksid teisiti. Näeme seda pilti ühekülgselt, et asjad peaksid olema minu meelest niisugused. Ja keskendume liialt sellele teemale või inimesele. Liigne keskendumine on näiteks see, kui hoiad kogu aeg millelgil või kellelgil silma peal ega lase kontrolli alt välja. Sel juhul ei lase sa energiatel liikuda. Hoiad kinni.

 

Klammerdumine on ka see, kui arvad, et suhe peab olema selline ja mitte teistsugune. Ma tahan näha suhet ainult sellisena. Klammerdumise kohta võib öelda, et sa ei lase elul kulgeda. Sa ei võta vastu seda, mida elu sulle toob. Sa ei võta vastu ühtegi sellist asja, mis on väljapool sinu ettekujutlust. Klammerdud oma ettekujutluse külge ja hakkad süüdistama teist ega saa aru, et tegelikult pettusid iseenda kujutluses.

 

*

Südames on kaks energiat. Üks on elurõõm ja teine on muretsemine. Muretsemise kohta peab paika ütlemine: "Ta muretseb end surnuks". Samuti on levinud mõtteviis: "Mis ma ikka teisi koorman". Siis nad suruvad selle tunde eneses alla, ega lase energiatel liikuda. Muretsemine on energia, mis aeglustab vereringe liikumist. Kõik, mis on aeglasema liikumisega, tekitab takistusi. Aga veri liigub õige kiirusega siis, kui energiad meie kehas liiguvad õige kiirusega. Kui muretseme, siis aeglustame energiate liikumist. Kui aeglustame jõe voolu liikumist allapoole normaalset kiirust, siis tekib takistus. Südames on täpselt samamoodi. Nii et oluline on mitte muretseda ning tunda elust rõõmu.

 

Kui muretseme, siis läheb tuli südames väga suureks, me justkui viskame murepuid oma südame lõkkesse. Me kütame end koguaeg üles, hoiame lõkke koguaeg üleval. Südamel ei tulegi ööpäeva jooksul puhkehetke. Ega süda ei lõpeta tööd ka puhkehetkel, kuid tema režiim ja pingutatus annavad talle puhkamisaja ja töötegemisaja. Need peavad vahelduma. Aga kas me võimaldame seda oma südamele?

 

*

Armastustunnet tunneme oma südame keskusega. Aga meil on armastustundele sätitud tingimused ja omad tõekspidamised: kas sobib ja tohib armastada, ning millal jne. Kui inimene armastab kedagi ja surub selle tunde alla, mis siis juhtub, kui ütled, et ei tohi seda teist armastada ja surud seda tunnet kõikvõimalikul moel alla? Siis sured ära. Esiteks su lümfisõlmed ütlevad üles. Tunde allasurumisega seiskad energiad, mis paneb lümfi liikuma. Sa ei luba armastusetundel oma südamest välja voolata. Sa paned oma lümfi seisma ja saastud. Tulemuseks on see, kui sa veel süüdistad ennast, et oled selline kole inimene, kes vaatab ja armastab, siis ootab sind surm. Sa tapad enda ära.

 

Elu koosneb õppetsüklitest ja õppetundidest. Kui olen teisel pool olles teinud kokkuleppeid, et kõigepealt kohtun sinuga ja siis aitad mul õppida mingeid hingelisi omadusi, käivitades minus nii- ja naasuguseid tundeid, mida ma pean ümber tegema. Lubagem siis nendel kokkulepetel toimida.

 

Me võiksime olla õnnelikud, kui lõpetaksime iseenda ahistamise. Kuidas me ennast ahistame? Ahistame end kultuuri kontekstiga. Juhul kui tulid selle õppetunniga, et astuda sellest raamist välja, tuleb sul lõhkuda selle kultuuri raam ja näidata inimestele, kuivõrd on võimalik avaralt elada, tunnetada ja olla.

 

*

Miks on nii, et inimene on oma arengus jõudnud oma arengus sinnamaani, et aktsepteerib uue paradigma arusaamu, langeb ta siiski aeg-ajalt vana paradigma lõksu? Sa langed sinna tagasi seetõttu, et need tunded, mis viivad sind tagasi vana arusaama juurde, on su alateadvuses, mis pärinevad minevikust. Selleks on vaja need oma kehast välja saada sellega, et teed nad ümber. Siis võid edaspidi sellest tundest vabana edasi toimida.

 

Muutus toimib vastavalt sellele, kuidas õpime ja kohaneme maailmaga ehk keskkonnaga toime tulema, mille sees oleme. Keskkond signaliseerib pidevalt. Näiteks, kui on väga kuiv, siis saadab signaali: Joo rohkem! Siis oleme võimelised ellu jääma, kui rohkem joome. Paneb meid tegema mingisuguseid asju, mis muutub pidevalt. Sa oled kogu aeg loov isiksus.

 

*

Depressiivne seisund tekib siis, kui sa ei väljenda oma tundeid, mida tahaksid väljendada. Tavaliselt on selleks inimesed, kes on õrnakesed ja allaheitlikud. Nemad kukuvad depressiooni, kuna nad ei väljenda ennast. Kuid kõik tunded on ju energiaväljad. Asi pole selles, et teised ei lubaks, vaid sa lihtsalt ei julge oma soove välja öelda. Mis siis juhtub? Kui sa nii palju energiaid tagasi lükkad ja ennast ei avalda, siis lõpuks kaotad enda üle kontrolli. Siis sinu sees olevad energiad teevad seda, mida tahavad. Sa ei ole enam oma elu peremees, vaid nagu kalts nurgas, kes ei suuda end liigutada  ega oma elu juhtida - oled depressiivses seisundis.

 

Depressiivsuse punkt on pealael lõgeme juures. Kui see punkt läheb kinni, siis energiad ei liigu enam. Kui sa end ei väljenda, siis milleks see avatud punkt - paneme selle kinni! Teine depressiivsuse punkt on keskjoonel rinna piirkonnas. See on seotud südamekeskusega. Kui sa ei avalda  end ega luba energial läbi südame voolata, siis milleks sulle seda avatud punkti vaja on - paneme selle kinni! Kui need kaks punkti on kinni, siis oledki depressioonis, sööd tablette ega pruugi midagi mõista ega teha. Milleks sulle siis see keha, kui sa ei kasuta seda, kui sa ei naudi oma tundeid ning ei ütle seda välja, mida soovid? Põe siis depressiooni.

 

Miks on praegu depressiivsus nii esile tõusnud? Ühiskond ja korporatsioonid teevad veel viimaseid ellujäämispüüdlusi, et vana paradigma veel töötaks, kõik põhineks hirmul ja et nad saaks inimesele selgeks teha: "Kui sul on selline haigus ja kuna kõik on geeni sisse kirjutatud, siis ei ole mitte mingit muud võimalust tervenemiseks kui tablettide sissesöömine." Kui inimene sellesse usub, siis las nii olla kui ta seda soovib.

 

Inimesi on vaja hoida pimeduses ja teadmatuses, et nad tunneksid hirmu. Kui saad teadlikuks ning tead, kes sa oled ja kuidas on lood, siis ei saa sind mingilgi moel hirmutada. Sel juhul sa ei kuuletu.

 

Kuni inimene iseendasse veel ei usu, kuni ta ei mõista, et tema ise ongi see kõrgelt arenenud tegelane, seni loob ta endast väljapoole jumala, keda kummardada. Kuid inimene teab kõike, kuna kogu informatsioon on olemas tema raku mälus ja nullpunkti kvantväljas, tal puudub oskus seda lugeda. Igaüks võib seda oskust eneses arendada ja lugeda kõike, mida soovib. Ega ülikoolis päheõpitu pole mingi teadmine. Need on vaid tehnilised-mehaanilised teadmised, nagu mõne riistapuu tundmaõppimine.

 

*

Immuunsussüsteem on väga tugevalt mõjutatud mõtlemisest. Kui mõtled negatiivseid asju, siis immuunsussüsteem ründab sind, sest ta on sinu sees. Ida meditsiinis on mõtlemine ja mõtisklemine kaks erinevat energiat. Kaks erinevat asja. Mõlemad on vajalikud, kuigi üks on negatiivne ja teine positiivne. Mitte aga halb ja hea. Kui mõtiskled enda üle, otsid seoseid, siis sa ei mõista ennast hukka, vaid vaatled ja paned tähele: tegin nii ja nüüd on sellel selline tagajärg. Võid mõtiskleda ja maailma ja elufilosoofia üle. Mõtiskled nende ideede ja motiivide üle, mis inimest nö käima tõmbavad. Aga mõtlemine on ühesuunaline, pidevalt keerutamine ühe asja ümber: miks ta nii tegi, miks ta nii ütles, millised on tema motiivid jne. Mõtisklemine on nagu erapooletu vaatlemine, asjadesse süvenemine sügavuti. See ei tee keha haigeks, sest sa lihtsalt jälgid. Kuid liigne mõtlemine on vastupidise toimega.

 

*

Kui aktsepteerime end täpselt sellisena, nagu oleme. Sest sa ju ise enne seda, kui Maa peale tuled, paned maha oma maagilise maatriksi, kuidas su keha välja näeb. Peale selle reguleerid oma sünniaega, oma sünnikohta, oma vanemaid, keda valid. Valid ka oma kehatüübi, milline on parim, et oma elu väljakutset läbi teha. Kui sa ei lepi oma kehaga ja tema kallal alalõpmata irised, siis seda, mida sa ei taha tema peal näha, saad kohe päris kindlasti.

 

*

Iga negatiivne tunne teenib oma eesmärki. Vihatunne, kadedustunne, süütunne, kõik nad teenivad oma eesmärki. Kui käituksime nende tunnetega samamoodi nagu positiivsetega, siis poleks midagi hullu. Siis oleks kõik suurepärane. Aga negatiivse tunde ümber hakkame jahuma: "Vaata, mis ta mulle ütles! Vaata, kuidas ta minuga käitus! Kas ta ikka tohtis mulle teha sedasi. Muudkui kütame ja kütame. Võimendame veel seda negatiivset tunnet. Võiksime negatiivsete tunnetega käituda samamoodi nagu naljatuju või mõne hetkelise eufoorilise tundega. Me elame läbi selle tunde ja laseme sellel minna. Ma ei seosta seda kellegagi ega suuna seda ka endale. Kuid sinnamaani, et me nii tegema hakkaksime, on veel tükk tühja maad.

 

*

Kui inimene on jõudnud sellisele vaimsele tasemele, et enam oma partneri ütlemisi isiklikult ei võta, siis ühepoolselt ei saa konflikt paisuda. Konflikt saab paisuda ainult kahepoolselt. Kaklema saate minna ainult sel juhul, kui te haakute. Aga kui te ei haaku ja üks partneritest meeleheitlikult üritab konflikti õhutada, siis on ta oma tundega hädas. Ta tahab oma tunnet sinu peal välja elada. Aga kui sa oled vaimselt nii kaugele jõudnud ja saad aru, et see on tema probleem, ja jääd rahulikuks, siis aitad ka temal sellest programmist vabaneda.

 

*

Mõnel inimesel on süütunne näiteks sellepärast, et ta ei oska oma partneris välja tuua tema parimaid omadusi ega aktiviseerida tema täit potentsiaali. Need inimesed langevad vana paradigma lõksu, arvates, et sina oled teise inimese kvaliteedi põhjus. Sa ei ole seda! Sa ei saagi olla! Keegi ei saa kedagi teist teha õnnelikuks - see sõltub sellest, kuidas ta ise sisemiselt muutub ja asjast aru saab. Sind ei saa ju keegi peale sinu enda õnnelikuks teha. Kui sinu sees on kurbusetunne või rahulolematusetunne, siis ega teised ei saa neid muuta. Ainult sina ise.

 

*

Millal me hakkame õgima, alkoholi jooma, suitsu tõmbama, narkootikume tarbima? Teeme seda siis, kui meie sees on mingi ebameeldiv tunne. See võib olla hirmutunne, näiteks üksinduse või hakkamasaamise ees. See võib olla tugev süütunne või tasemel mitteolemise tunne või muu negatiivne tunne. See tunne on nii tugev, et sa ei talu seda. Siis lähed ja sööd või jood alkoholi või suitsetad. Nii kaua kui suitsetad, sa seda tunnet ei tunne. Kõikide sõltuvuste puhul on tegu erinevate tunnetega. Pead aru saama, milline ebameeldiv tunne sinu sees on.

 

Seal kus puudub armastus on alati hirmutunne kohal.

 

*

Kõik rakud sinu kehas on kogu inimkonna üksikud indiviidid, kellel on ühtne valitsus. Inimese sees on ka riik. Kuid inimese kehas on see vähem energiat kulutav, kuna rakud on tuhat korda targemad kui meie. Kui minna raku tasandile, siis nad kõik toimivad riigina, kus kõik vajalikud töökohad on täidetud - töötab majandus, energia loomine, toitumine, kasvamine, uutesse asjadesse panustamine jne. Kui rakkudel energiat üle jääb, siis saadavad selle kehapanka, ja kui mõni rakk tunneb, et tal on energiat puudu, siis saadetakse vajalik kogus energiat. Kuid oluline on see, milline on meie valitsus, st. milline on meie uskumustesüsteem. Kui valitsus ei oska piisavalt targalt käituda, võib keha kokku variseda. Selles me oleme meistrid.

 

 

haiguste kolm tulekuteed ja organismi tasakaal

        Ida meditsiin ei keskendu haiguse osas sümptomitele, pigem Yin´i ja Yang´i tasakaalutusele kehas, Qi (eluenergia) liikumise häiretele.

 

Haigused tekivad läbi kolme tulekutee:

1.  emotsionaalsed põhjustajad (sügavate juurtega, raskeim ravida);
2.  ilmastik (tekitab haigust vaid siis, kui organismi vastupanuvõime juba nõrgestatud, tänapäeval ilmselt ka keskkonna saastatus muutunud võrdväärseks ilmastiku mõjuga);
3.  bakterite tõttu, valest toitumisest jms välistest teguritest (alluvad ravile kõige paremini, krooniliseks muutudes, ignoreerituina võivad siiski ka süvamale jõuda)

 

Emotsionaalsed mõjurid

 

Emotsioon mõjutab organi (kanali) energiat. Loomulik on tunda emotsiooni, aga kui seesama emotsioon jääb kanalisse (organisse) pidama, näiteks viha ja aastateks, on see väga kahjulik.
Teisalt jälle – et selliste tunnete vastu võitlemine ajab konflikti vaid suuremaks, soovitab Ida meditsiin sellist emotsiooni teadlikult jälgida ja lasta tal rahus olla. Meditatsioon lõdvestab tasapisi neid, aegamisi nad hajuvad.
Emotsioonide tasakaalutus siseneb kehasse tavaliselt läbi Yin meridiaani elundisse, jaotudes sealt juba laiali.

 

RÕÕM

 

Muudab keha ja vaimu tugevamaks,
liigne rõõm stimuleerib Südamekanalit üle,
põhjustades vaimset rahutust,
südamepekslemist,
unetust,
suu- ja keelehaavandeid.

 

HIRM

 

Alates kabuhirmust kuni enesekindluse puudumiseni – vähendab hirm Neeruenergiat, eriti Yin´i jahutavat aspekti;
sellega põhjustab hirm
südamepekslemist,
öist higistamist,
suu- ja kurgukuivust,
lastel voodimärgamist.

 

VIHA

 

Põlgusest otsese tigeduseni mõjutab viha Maksakanalit ja -energiat.
Suur või kauakestev viha tekitab Qi suurenemise:
kõrvade kumisemine,
janu,
peapööritus,
oksendamine,
PEAVALU (kõige sagedamini)
Võib suunata Maksaenergia sekkumisele Põrnaenergiasse, millega kaasneb
kõhulahtisus (eriti juhul, kui vihahoog on söömise ajal).
Allasurutud viha/põlgus viib
kroonilisse depressiooni.

 

KURBUS, SÜDAMEVALU

 

Põhjustavad Kopsuenergia vähenemise, sellega ei suuda Kopsud koguda piisavalt Qi´d ja seda kehas jaotada.
Kurbus ja südamevalu ammutavad Qi tühjaks ja häirivad Südant, tuues:
väsimust,
hingeldamist,
depressiooni,
nutmist.
Naistel menstruatsiooni kadumine, sest kurbuse mõjul tekib vere vajakajäämine.

 

MURETSEMINE, LIIGNE MÕTLEMINE

 

Ülemäärane vaimne töö ja õppimine kurnab Põrnaenergia,
sekkub seedimisse,
kaasub:
väsimus,
kõhulahtisus,
isupuudus.
Muretsemine mõjutab ka Kopsu, seetõttu lisandub sageli
hingeldamine,
ärevus,
kaela- ja õlapiirkonna jäikus.

 

HINGELINE VAPUSTUS

 

Kurnab järsult Südame Qi
ning põhjustab
südamepekslemist,
hingeldamist.
Vapustus häirib ka vaimset tasakaalu ning toob unetust.
Vapustus kurnab Neeruenergiat, sellega kaasub
peapööritus,
öine higistamine,
kõrvade kohisemine.

 

Ilmastik

 

Äärmuslikud ilmastikunähtused mõjutavad inimest, eriti sellist, kelle vastupanuvõime haigustele on kahjustatud ja madal.
Välised põhjused tungivad kehasse peamiselt naha kaudu, sealt edasi meridiaanidesse, siis Yang-elunditesse.

 

TUUL

 

Tuul mõjustab eelkõige pead ning Maksameridiaani; sümptomid tekivad järsku ja muutuvad kiiresti – otsekui tuulepuhang.
Sageli on see:
kange kael,
vesine nina,
aevastamine,
köhimine,
vastumeelsus külma suhtes,
kanged ja valulikud liigesed,
“rändavad” valud,
migreen.

 

KUUMUS

 

Kuumus on Yang, elust pulbitsev tule-energia. Otsene mõjualune on Südame- ja Südamepauna-meridiaan. Liigne kuumus toob kaasa
palavikku,
valusid,
oksendamist,
õhupuudust,
kõhulahtisust,
halvatusi,
minestust.

 

NIISKUS

 

Niiskus ründab läbi Neerumeridiaani. Niiske ilmastik tekitab alati kleepjaid, raskeid sümptomeid, alates jalgadest ja liikudes ülespoole. Naistel võivad tekkida vaginaalsed eritised.
Jõudes sooltesse põhjustab niiskus
kõhulahtisust;
jõudes põide toob kaasa
sagedase, põletava, vaevalise urineerimise;
jõudes teistesse kanalitesse -
paistes ja valutavad liigesed.
Niiskuse toimel nõrgeneb Põrnameridiaani jõud, kehasse kuhjuvad lima ja vedelikud.
Nohu,
palavik,
ristluuvalud,
ödeemid.

 

KÜLM

 

Keha koed tõmbuvad külmaga kokku, vee ringvool kehas takerdub -
sellega kaasneb
jäikus,
külmatunne,
valu jäsemetes, õlgades ja alaseljas.
Külm siseneb kehasse läbi Kopsumeridiaani.
Külma kogunemine kõhupiirkonda toob kaasa
oksendamise pärast söömist,
valu sooltes ja kõhulahtisuse,
suure verekaotusega ja valuliku menstruatsiooni emakas.
Kõik vedelad selged vesised ja külmad kehaeritised on seotud külmaga.

 

KUIVUS

 

Kuivusega kaasnevad:
kuivad huuled,
kuivav suu, keel, kurk,
kuiv väljaheide ja vähene urineerimine.
Tekib janu, higistamine, peavalu, vastumeelsus kuuma suhtes.
Äärmuslikult – deliirium,
ebaselge kõne,
vaimne rahutus,
teadvusetus.
Kuivus jõuab kehasse eelkõige läbi kudede ja veresoonte. Väliseks asjaoluks võiks nimetada ka toidumürkide sisenemise kehasse, mille all kannatab esimeses järgus Maomeridiaan.

 

Inimese keha eesmärk ja põhjendus pole funktsioneerimine, isegi mitte püsimine, vaid tasakaal.

 

Yin Qi ja Yang Qi vaheline tasakaal kehas on tervena püsimiseks väga tähtis. Tavalisemad Qi seisundid on:

 

1.  Yin Qi ja Yang Qi vahel valitseb normaalne tasakaal, mis tähendab head tervist, elujõu täielist avaldumist.
2.  Normaalne Yin Qi, aga ülemäärane Yang Qi, mis põhjustab kehas kuumuse ja üliaktiivsuse. Täidlane õhetav ja punane nägu, loomuomane käitumine kaldub võimutsemisse. (Vajab hajutavat ja rahustavat mõjustamist, Qi on kusagil seiskunud)
3.  Normaalne Yang Qi ja ebaküllaldane Yin Qi, mille tõttu tekib kehas kuumus (eriti öösiti) ja elujõu nappus. Üleüldine Qi on ka ebapiisav. Sümptomid eelmisega sarnased – ainult et elujõudu vähem. Unepuudus, suukuivus, närviline erutatus. (Vajab toniseerimist, keha Qi on vaja elavdada)
4.  Normaalne Yin Qi ja ebaküllaldane Yang Qi, mis põhjustab letargiat, külmatunnet, verevarustushäireid. Üldine Qi samuti ebapiisav. Väsimus, puudulik verevarustus. Üleliigne niiskuse kogunemine organismis: tagajärjeks – limaskestade põletikud, tsüstid, kasvajad.. (Vajab toniseerimist ja soojendamist)

 

Inimese kehas näeme neid jõukogunemisi nii:

        YIN........................ YANG

        vari........................ erk
        naiselik.................... mehelik
        kuu......................... päike
        puhkus..................... aktiivsus
        aineline.................... ainetu
        kokkutõmbumine......... laienemine
        pehme..................... kõva

 

        keha esikülg............... keha tagakülg
        füüsiline organ............ organit varustav energia
        siseorganid................ pealisnahk, lihased
        veri jt kehavedelikud.... Qi
        niiskus...................... kuivus
        aeglane..................... kiire
        külm........................ kuum
        vajumine................... kerkimine

 

        krooniline haigus.......... äge haigus
        järkjärguline algus........ kiire algus
        kahvatu nägu.............. punetav nägu
        janu puudumine........... janu
        kõhulahtisus............... kõhukinnisus
        külmatunne................ kuumatunne
        unisus...................... rahutus, unepuudus

 

Sinu keha on sinu hinge tempel! Üldine elujõud kaob ära, kui sa enda tervisele piisavalt tähelepanu ei osuta!

 

____________________________________

 

Üks tõhus ja Qi´d tugevdav talvine jook:

NELGITEE

 

10 tera nelki ja 0,5 l vett, keeda 10 minutit.

Lisa ingverit või küüslauku ja natuke kaneelipulbrit ning lase 10 – 15 min tõmmata.

Seejärel vala tassi 1/4 ekstrakti ning 3/4 keedetud vett või marjateed. 

Kui jook on jahtunud 40 kraadini, siis lisa mett.

Tugeva külmetusega või haiguse ajal võid teha kangema (paned tassi ekstrakti rohkem).