"ELUTANTS" Doris Kareva, Jürgen Rooste

JUTLEJA:

Hääd olevused

            inimesist-inimloomist,

teil tahan näidata üht lihtsat joonist.

 

Noh - vaevalt keegi mäletab teist

                                                  loomist,

on keegi kuulnud molekulist, rakust

                                    või siis oomist ...

 

Ent siiski inimesed kõik

ja igal pirukast on oma lõik.

Et raisku-roisku ei läheks olemise tõik,

et lagunema ei jääks meie elu maja,

üht lugu täna rääkida

                                     on vaja.

Nii mõnelgi neist elu siin

                                     on raisus -

siin mõnude ja mõru rõõmu kaisus!

Nüüd jätkem surm ja

                         ülendugem hetkeks.

teid kehutan end valmis säädma retkeks,

kuid võtkem kõneleja rolli ELU ISE -

                                            igaks petteks!

 

ELU:

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel inimhing kanda on antud!

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel vaimule keha on ankruks,

kel kiire on aina ja töömure painab

ja vähe on raha -

              suurt muud ju ei taha,

tost virrvarrist lõppeks

                          teil süda on paha!

 

See tants las kisub metsikuks ja

                                       meeletumaks kätte;

see tants las kisub imikuid ja

                                       tõmbab vanu ätte"

Nüüd unustage ümbritseva ilma

                                       nukker melu

ja kuulake-kuulge sosinaid -

                                       on see vast elu!

 

LAPS:

Head on head
ja pahad pahad,
mina arvan.
Mina tahan
käia seal, kus
käivad head.
Pahad mujal
hoidma peab.

 

ELU:

Nii tõesti kõneleb vaid lapseke!
On hea, et tahad olla hea, ja
veel parem see, kui mõtled oma peaga,
mismoodi sünnib paha.
                              Pole teada,
mismoodi keerdub inimese tee
ja mis võib olla põhjus millele.
Kuid rõõmuga sul aitan samme seada,
neid esimesi.
                              Tule, tantsime!

 

PANKUR:

Mul pole aega-aega-aega,

ma kodus vaevu jõuan

                         hõigata "head-aega!",

kui haarab surma aina tiksuv

                         kell mind ühes

ja päeva lõpuks olen kindel

                         ainult ühes:

kui haigus, õnnetus või mõrv

                         mind veel ei murra,

siis iga hetke, mis ma elan,

                         elan seks, et surra!

Pool kõnniteed on minu

                                    autot täis,

ent kell mu randmel ainult

                         haua poole käib.

 

Miks tühjus minus,

            miks ma elada ei jaksa?

Teen trenni - hoian kopse,

                         südant, maksa,

ent tunne on, et

            vikat kohe kaksab,

surm nagu möödaminnes

                         mulle ära laksab.

 

ELU:

On öeldud:

Saatan

            peitub pisiasjus!

On öeldud:

            vara tööle,

                          hilja voodi.

On kästud: kuluta ja kurja tee

            ja raiska -

las rajad kõik meid

                          viia otse poodi!

 

Ma räägiks teisiti siin sellise loo

ja laulaks kasvõi mööda noodist -

sa igal hetkel vae

                          ja kaalu,

kas võtta vastu mõni

                          mõruvõitu töö,

on prügikalu järvis,

            meres huilab vaalu,

ent kõigil kohal

            lasub sama töö!

 

Nüüd hüvasti jää,

                          kallis pankur,

kui tõesti arvad

                          surma oma ankruks.

Kuid tea, et tantsukaardil

             sullegi on vaba koht,

kui ükskord elu jaoks

             sa valmis,

kui on möödas oht.

 

ARST:

Ma olen andnud vande aidata,
kes vajab abi, olgu ta kes tahes.
Öös, tormis, tulekahjus, kuulirahes
ma püüan ennekõike päästa teisi elusid -
ma tean, mis tuleb teha, ega karda.

 

See annab mõtte omaenda olemisele
ja jõudu taluda, mis muidu tunduks
liiga kohutav.

 

Küll aga kihvatab aeg-ajalt: üle parda
ma tahaks heita mõne, kes ei hooli
ei oma tervisest, ei teiste ajast,
vaid praalib:
                         oma elu, teen mis tahan.

 

Ja abi tõelisele kannatajale
jääb hiljaks.

 

On hetki, mil mu silme ees lööb pimedaks -
ja kui ei hüppaks ette mul Hippokrates,
ma mõne sihukese laseks
oma käega maha.

 

ELU:

Aus oled oma inimlikkuses
                                     just selle läbi abiks
nii kogukonnale kui inimkonnale,
kes sipleb omaenda konnatiigis
mis tahes kontinendil, mandril, riigis.

 

Ent nagu näed vist iga päev,
                                     on igaühel
nii eluga kui surmagagi oma salasuhe,
mis raske mõista teinekord.

 

Sest ei saa rääkida.
Sest ei saa küsida.

 

On rõõm, et oled leidnud tee, mis annab jõudu -
ja jõudu sulle sellel püsida!

 

LINNAPEA:

Minu linn on minu teater,

seda kõike te teadma peate.

 

Mis siin toimub, määran mina,

seda tunneb minu nina.

 

Kui ta teinekord on nohus,

võtab asja üle kohus.

 

Algab tants, siis lihtsast reeglist -

mina paistan igast peeglist.

 

Ja kui tantsite te tublilt,

mulle aplodeerib publik!

 

ELU:

Väärt tantsupartner küll, kes samme juhib,

kuid kus on õhin, tantsurõõm ja - tuhin?

 

Kus sellest puudu, astun mängu mina

ja siis te alles näete pikka nina!

 

Ei maksa unustada seda ka,

et maksta võib,

                          kuid määrab muusika

see, mis ei allu inimtahtele,

ei mitte ühelegi tahtele.

 

Kui tõsi - pärast seda avaldust

mul tõuseb tuju, trots ja tantsulust!

 

TEISMELINE:

Kuis valida, kui valida on kõik:

ja kõik see nõuab ainult ühte puudutust!

Ma täpselt tean ja tunnen ära, see on tõik,

ma tean, kuis avada maailma saladust:

ei suuda enam taluda, ei jaksa enam paluda,

peast totrad olete te kõik - ja eriti mu vanemad,

ma tean ju, kuidas asjad käivad,

                         see teadmine mus valutab!

Kuis nõnda lolle asju võite öelda te,

                         et lausa karjuma mind panevad!

Miks teistel kõigil on normaalsed pered?

Kust mina olen saanud oma vere -

                         küll mitte emalt-isalt,

tõstan maailma vastu kisa -

                                      ja seegi midagi ei muuda,

ahh kuramuse lollid, õnnetud lollid,

                         ma lihtsalt teiega ei suuda!

 

ELU:

Oi, sina tantsid küll, ja põrgulikult hästi,

et lausa takka üles lööd - vaid samm on veider veidi

ja selga oled leidnud õige napi kleidi!

Ma tean, ei taha tantsida sa nii, kuis öeldi, kästi,

sest pole midagi, kui mässuäng - too barokne korsett

sul hinge liialt ei pitsita -

kui oma poognad ära teed, küll lõpuks märkad, et

isegi enese lärmi üle sa pihku itsitad!

 

NUHK:

Ma juhtumisi kuulsin pealt -

üldjuhul kuulen kõigest,

mis toimub -

selle eest on kantud hoolt.

 

See ülesanne mulle antud

kõrgemate poolt.

Ja mõistagi ma mõistan, olen poolt.

 

Ma olen üldse enamasti poolt,

ja enamasti enamuse poolt -

just sinna juhib mind mu vaba tahe,

et võimust võimalikult väike oleks vahe.

 

Ma pole suur, ei kõrge, kuid mu käes

on niite, mis võiks niita jalust neid,

kes võimutsevad täna täies väes.

 

ELU:

Oi, sina! Kui salajane, kui sujuv on su samm!

Kui libe, kui liuglev, kui eimillekski hajuv!

 

Mida nõutakse, see sa oled. Igasobiliku nõu -

muljuda vaja sind pole, sest puudub vastupanu.

 

Natuke igav on sinuga tantsida, natuke ligane

tundud sa ihu ligi.

 

Tunnen ma, küll ma tunnen

ära reeturi higi.

 

ELU:

Ses salmis järgmises ma otsin neiut uut:

las modell,

            las prostituut

nüüd olla elu pruut!

 

MODELL:

Ai - tahan vastu

                         vaielda ma kohe -

kui panen ihu välja,

            kõik veel pole müügiks!

Mu huulilt valla pääseb

                          teeseldud ohe,

kuid parem täna märatseks ja röögiks:

on õelad pilgud mulle ilgeks nöögiks,

kas näeksite mind parem

            koduhane kombel köögis?

 

Ma eal ei kanna kahel päeval

            sama seelikut või särki,

ma kardan surma,

            kardan igat tema märki,

sest kordumine, kuhtumine,

            kulumine ongi surm;

on minu elu sisuks

            rahaks vahetada välimine hurm!

On iga korts mu silmanurgas

            surma enda tähis

ning ennem kuivamist ma

            pigem vaevleks vähis -

ent saate aru isand ELU -

            pole ju vist munk te -

et kogun kõrgeks reitinguks

            ma haruldasi punkte.

 

ELU:

Jah, õppima sa

            oled olnud usin,

ent kui ma vahel siin

su maja ümber luusin,

ma kuulen aknast nuttu,

             kuulen tihket bluusi

mil taeva alla joonistunud

                          on kuusirp.

 

Kui kunagi veel leiad aega,

                          sammud sea,

ma ootan - tants on sulle valla

             ja pettuma ei pea!

Ma proovin kurjaga

             ja proovin heaga,

saab aru see,

             kes mõtleb oma peaga.

 

ÕPETAJA:

Maailm on kirjadest kirju.

 

Kuidas seal leida teed,

mismoodi ära tunda

veesooned, põhjaveed,

kuis jõuda allikani?

 

Mõnda ehk aitab vits.

Mõnele kulub ära

sõbraga koos võetud pits.

 

Mõni ei saagi saama,

mida seal sundida.

Sandidraama on tihti

tahtmatus kõndida.

 

Aga küsimus püsib.

Kes on see, kes teda küsib?

 

Mõtelnud terve elu,

ei ole mul valmis vastust -

kuigi tean, et vastama peab.

 

Omaenese südamelt küsi,

südamel käsi;

tema on aastatuhandeid

vanem ja targem kui sina.

 

Küll Jumal teab.

 

ELU:

Ennäe, sa oled tulnud andma,

                         mitte saama -

mis sunnib selleks sind?

                         Mis vastutus?

 

Mis vaevab sinu meelt?

 

Üks inimestest oled, mitte Jumal,

                         nagu ise hästi tead.

Ei ole sinu võimuses

                         neid kallutada teelt.

 

Kuid mõtlemine sobib sulle hästi,

teeb au, kui soovid.

                         Siiski teine pool

on mündil ka, ja mõnevõrd frivool -

 

kas tohin paluda sind tantsule?

 

Võib-olla selle läbi selgub sulle

inimese tee.

 

POLIITIK:

Võib iga asja näha nii või naa;
kes naaldub naale, tõmbab niidist niid,
ja vastupidi. Vähesed on priid -
me viskleme kõik ühessamas võrgus,
mis nõnda tihedana liibub liikmeile,
et lämbuv sisehääl jääb kinni kurgus.
Võib iga asja näha naa või nii -
must muutub valgeks, valevast saab must ...
Kes mäletab, kui pole tunnistust?
Keel laulab teenimisest, mõtleb teenistust -
on meeles mõisteil tihti vähe vahet.
Peaasi: tuleb mõista rahva tahet.
Ja masse mida tahes tahtma panna
on imelihtne. Hosianna, taevamanna.
On vaja asju näha nagu vaja -
ja võrgus siplejast võib saada võrgutaja.

 

ELU:

Jah, valgus muutub, varjud liiguvad
ja palju paistab sellena, mis pole.
Ei lahku lahke naeratus su näolt,
kuid silmis välgub arvestuse teras.
Kes arvustatusega harjunud,
ei raiska aega häbenemisele.
Eks iga siga imponeeri
oma emisele.

 

KERJUS:

Mul oli üht ja teist,

                          küll mitte teab kui palju.

Kui vaatan tagasi, siis tundub: oli kõik.

 

Aeg muret tõi - ta murendab ka kalju -,

aeg puruks lõi üht-teist.

                                     Jäi liiv.

 

Mul savi, mul ükskõik.

 

Ei ole enam muret ega prügi.

ei kääri meeles kahetsuse mürki -

kui linnukene oksal elan nüüd.

 

Mis söön, kust saan, kus panen pea

ma õhtuks, hommikuks ei tea,

ja ongi hea.

                         Ei viitsi pesa puhuda,

ehk küll mul savi leidub - mul ükskõik.

 

Sa viska oma leivast mulle lõik.

 

ELU:

Küll mulle meelepärane partner sa oleksid,

oleksid, oleksid,

kui ei oleks sa nõnda loid.

 

Ah, need oleksid! Ah need oleksid!

Tants nõuab jõudu.

 

Tants nõuab kirge,

tants nõuab pühendumist!

 

Võta maast oma müts, suru pähe.

Tõuse püsti. Ja nüüd!

Peaasi on sirge selg, peahoid.

 

Tants nõuab kirge,

tants nõuab pühendumist!

 

KUNSTNIK:

Kõik muutub kunstiks, mida puudutan.
Mul Loojaga on lühiühendus.
Maailmal muidu puuduks tähendus,
kui ma ei mõtestaks, ei kujutaks,
ei tõstaks esile, ei mõjutaks...
Kunst argist väärtustab ja seoseid loob
ning olemise mõtte ilmsiks toob.

 

ELU:

Mis ülev pühendumus!
                              Sinuga
on tõesti inspireeriv keerelda,
kuid kas just sinu ümber...
                              Arrogants
on see, mis teeb, et tehtud tundub tants.
On öeldud: igaviku ees on iga kirjanik
vaid ajakirjanik.
                              Ka täies loomeväes
on kunstnik kõigest pintsel Looja käes.
Kui iseendast välja saaksid kõndida,
võiks imelisi asju sündida ...

 

AJAKIRJANIK:

Elu tumedaid tunge ja koledaid kaadreid

te ette mulle tuua on tung -

poliitik kui astub ämbrisse, mul hinges

kevadtunne

nagu siis, kui puhkeb esimene pung!

 

Tean: müüvad kaanel paljad piigad

ja suures kirjas ei pea hüüdma tõtt,

kui vahel teengi kogemata kellelegi liiga,

siis enamasti ikka käsin sisepeni: võtt!

 

Ass-ass, kõik paberile tirin

ja ära trükin justkui mustis verepritsmeis -

kui julged elada, siis julge lehes olla ka -

                                      ja jäta virin!

 

On palju sarnast meis:

kiskjais ja ohvreis.

 

Ma ikka olen püüdnud tõtt -

                                      et milline on maailm.

Kuid viimasel ajal tundub,

                                      et vahel petab mu silm.

Et see elufilm kulgeb nii kiiresti,

                                      ja ma nagu täpselt ei näe.

Siis ma pelgan, et olen kõik välja mõeld,

                                      sättind järgi oma käe.

Käsi rippu jääb, jõuta, ja nõuta on vaim.

Iga sõna, mis trükkisin, oli vist laim ...

 

ELU:

Ega sa pole ju taim!

Kuskil juuripidi kinni potis.

Või siga kotis.

Oled inimene oma näo ja teoga,

ise osaline selles kõiges -

tule kaasa me kulgeva peoga!

On vaja nii aega kui kirju,

ent et sul oleks aega,

                          et püüda see kirju

maailm oma pihku nii hellalt,

et viga ei saaks ...

pead ise selle võtma!

Hei, tule, ma näitan sulle samme,

varmalt appi tõttan,

kui usaldad ...

 

SÕLTLANE:

Muud pole mul kui mu kirg.

 

Mina nimetan seda kireks.

Teised ütlevad: haigus,

jälestusväärne tõbi,

võbelev sõltusepiin,

piinlik spliin.

 

Mida nad sellest teavad,

mida nad teavad põrgust?

Iga päev, iga öö korduv kannatus,

röökima, öökima panev.

 

Ükski palve ei aita,

välja ei vii ükski tee.

Kirest kõnelevad romantikud.

Vangla on see.

 

Kui kärvan, ei kogune minu kalmule

isegi kolm,

kellega ühes kambris

veetsin viimased aastad -

mu süü, mu häbi, mu hirm.

 

Ainult tolm.

 

Andestust, maailm!

Ma tahtsin sind armastada.

 

ELU:

Su kirg on läinud kõverdi, kuid kirg

on kannatuse õis, neil on üks juur.

 

Sa mõistad hukka end, ent ometi

su maailmas on mõõde

inimlikult suur.

 

Võib-olla maailmas on teisigi,

kes kähmlemas samas ängistuses.

 

Võib-olla maailm valmis vastama

on sinu armastusele,

kui oma ahistusest ükskord vabaned.

 

Tee proovi! Proovi tee,

et rajada tee teisi vabastavale.

 

AEDNIK: 

Õrn on iga taim algul, uudishimulik, tunglev
valguse poole. Vaevalt eristab silm
ravimtaime umbrohust. Ja võib ka olla,
et see, mis umbrohuks peetud,
kannab veel tundmatut väge.

 

Targasti, tasa ja targu talita aias,
tunneta vaistlikult, millal mis taim vajab tuge,
kas kaitset päikese eest või rohkem valgust,
kui palju vett, mis turgutaks kasvavaid juuri.

 

Muud mis mul teha - muudkui mulda ja kasta,
kärbi ja käruta, kaeva, istuta, kitku …
Otsatu tundub see töö.
Aga kui ümberringi kord puhkevad pungad ja õied,
sumiseb mesilasi,
istun ma puhkama - ning hinges tänumeel
hõiskama lööb.

 

ELU:

Jah, ilma inimene ei muuda;
taevast kord kallab, kord kõrvetab,
ikaldus ikka võib tabada,
rabada välk.

 

Küll näen: mida iganes teed,
teed südamest, tähelepanu,
hoole ja armastusega.

 

Askeldad omaenese aias,
kivisid viskamata
teisele poole tara. Eks teine
siis toimeta nõndasama.

 

Nii sinu aias vaikselt on valmimas viljad
tulvil tõeluse maitset -
jätkugu neist küll kosutust endal,
küll külalist kostitada.

 

MEREMEES:

Mina ei seisa, ei,

kahe jalaga maa peal -

kah mul kunst.

 

Hei!

Maailm on meri, õõtsuv,

õõvastav põhjatus.

 

Ise pead olema mees,

ta laineid, ta tujusid tundma -

ja taipama, tegutsema.

 

Surm elab soolases vees,

ta aimus su veres ja vaimus.

 

Ei muud,

mulle toetuda - ainus

on su enese keha,

su laev.

 

Kes tunneb tuuli,

kes valitseb viimast kui köit,

sellele saari ja sadamaid avaneb,

pööraseid särademeredeöid.

 

Ja ometi, mis ka ei juhtuks,

mida ka maailm ei kingiks,

ikka ja uuesti purjesid heiskama sunnib

mere hääl vetes,

seletu rahutu vaim.

 

ELU:

Julge, hele ja uljas

on sinu suundumus

heisatud purjede all -

jumalik, järgima kutsuv!

 

Küsimata kuid jätta ei saa:

kus see on, sinu südamesadam?

Mis on see, mille eest sa paged?

Kuhu oled sa tõeliselt teel?

 

Kas ja kus, ütle - ja millal

me sinuga päriselt, päriselt,

päriselt tantsime?

 

TEADLANE:

DNA-ahelad hoiavad kinni mind,

nukleotiidide read

ka unedes vaevavad pead -

tõe koes on peidus imeväikesed valed,

tillukesed vead.

 

Jah - vahel on mu töö

kui veider suurte panustega mäng,

ei lase magada mind öö

ja kummaliselt kõva tundub säng

kui närib hinge äng ja teadmine:

ma kõike ei saa kätte eal,

kus ühe saladuse lahendand,

võid leida kümme uut sa seal.

 

Mis on taevaste taga,

mis on koodide sees?

Kas ise me mängu mängime

või keegi suurem me eest?

Kui paisub see kera, see sfäär,

mille inimkond teadmistest loond.

 

Üha kaugemale ja kõrgemale tõuseb too äär,

üha hirmsam on valge müra,

                        kosmilise teadmatuse foon.

 

Võib-olla suudan katseklaasis kasvatada

last või saurust või kogunisti liha, millel puudub aju,

ent vahel tunne on: käest teadmine mul hajub

ja tasahilju mõttetusesohu vajun.

 

ELU:

Kes tõde püüab,

olgu luuletaja või ka teadmamees,

see ei saa eksida, sest püüdlus on ju õige -

ehk küll ei pruugi meeldida tal kõik,

mis seisab ees,

ei lähe rada eales otse ja iga põige,

käänd toob kaasa uue kummalise

seikluse või loo,

kuid las me tantsuks ollagi siis too:

suur mõistuse ja mõistatuse tango,

kus vaim ei peatu ega hing ei hangu!

 

ÄRIMEES:

Et enne kaamel läbi nõelasilma … Kuulge, come on!
Maailma kahtlemata määrab ennekõike Mammon.

 

Vaid sellele, kes tunneb asja, valdab mängureegleid,
võib taevast sülle sadada hea hulgakene seekleid.

 

Kes läbinägelikult lükkab tulle ettureid,
see võidab sõja.
                                      Pealegi, ausõna,
Fortuuna enamasti soosib pettureid!

 

ELU:

Näib sinu aju verevarustus
küll hästi korraldatud - kuidas süda?

 

Ei usu, et sa endalt eales küsid seda.

 

Kuid oma lõpp on igal ankruketil -
ja ka banketil.
                        Kell on kajanud.

 

Võib juhtuda just siis, kui juubeldad

hea tehingu ja võidutriumfi üle,

et järsku tantsul jalg sul libastub parketil -

või õhust puud jääb.

                                   Ja korraga

kõik, mida terve elu oled kokku ajanud,

on mõttetum eimiskist.

 

See jääb lihtsalt üle.

 

SÕDUR:

Võõral maal ja

             võõra asja pärast

võõra inimese pihta märki lasta,

pärast sõdurpoiste kõrtsis keeltki kasta

eemal lahingute ärevvõikast kärast.

 

Ikka kodumaa eest

keisri käsul ja hüvanguks rahva

süsteem pillutab sõjameest vahvat!

 

Vahel on tunne ent nadimast nadi,

taha kui jäänd on päevane madin.

 

Võõral maal ja

             võõra asja pärast

võõra inimese pihta märki lasta,

teadmata, kui mitu last tast

maha jääb, või kuidas paistame

me ise tema silmis:

justnagu tulnukkoletised

võikas õudusfilmis?

 

Unedesse tulevad nad kõik -

ja kodus oma lapse juures

ärevus ei anna olla.

On minu lõik

sest elukoogist suurest

lõpuks kellegi eest surra siis

võib-olla?

 

ELU:

Niikaua kuni kurjust

käitamas on ilma,

ja ikka võimul mõnda lurjust silmab,

ei saa me kahjuks ilma

sõjameheta,

sest aitab tasakaalustada seda

mitme tundmatuga tahet ta.

 

Kõik teame: sõdurile

käsk on jumal,

ka rumal käsk, ka siis

kui tõrgub sisemine hääl,

sääl pole parata: end tihti on sul

tulnud salata. End maha ...

ehk veel teisigi.

 

Veel paraku ei ole õppinud

me teisiti.

 

Ma loodan, olen näinud vahel:

kui leidub sisimas sul küllalt tahet,

võib siiski õnnestuda argisesse naasta,

kuid on neid suhteid, olukordi,

mida eal ei taasta - siis katsun leida sulle

uue tantsusammu, mis vana hea võib olla,

lihtsalt unustatud ammu ...

 

RAUK:

Käsi väriseb, pea ei pea kinni
suurt midagi. Surnud on need,
kelle kõrval ma kõndinud ikka
pikka, keerulist, käänulist teed.

 

Mida hoidsin, see pudenes tolmuks.
Millest hoidusin, tabas kui kuul.
Kõik olev on taandunud olnuks,
vastu tuhiseb tühjuse tuul.

 

Kahetsenud ja andestanud,
olen leppinud, et kõik on nii.
Ainus, mida veel õhtu eel palun:
kaasa, tühjuse tuul, mind vii!

 

ELU:

Sa oled tantsind, nagu oled osand,
ja kurja pole teinud meelega.
Nüüd õige pea sind ootab teine isand.
Ma puhkust sulle ei saa keelata.

 

ENESETAPJA:

Järsk kärestik olnud on elu,
kosk,
visates siia ja sinna,
veriseks vastu kive.

 

Enam ei ole mul jõudu
mäletadagi omaenese nime.

 

Järjest ja järjest mu jälil, irevil lõugu
haaravad säärest mind, rebivad hõlmast
päevade hagijad, tormakad tegijad,
kõigil on midagi vaja,
taipamata, kui talumatu
on olemasolemisvalu.

 

Pimedust, pimedust palun:
võta ja hoia, hällita mind
nii nagu siis, ürgvees,
kui silmisse polnud veel lõikunud
valguse mõõk,
kui kehale polnud veel kleepunud
aegade taak.

 

Siin, kõrgel kaldal ma tunnen,
on minu jaoks lõppenud tee.
Otsekui lind lähen lendu
siit üle lõpmatu vee.

 

ELU:

Pea! Oota!
Sa ei tea, mis veel on nägemata jäänd;
mis üllatusi toob su ellu peatne käänd.

 

Sa oled kannatustes sõlme keerand end -
kuid usu, valguski võib olla vend.

 

Kui muutub vaatepunkt, näed paljugi,
mis muidu varju jäänd - ei usugi!

 

Ei taha olla viimne jumalik instants -
ent siiski, palun, teeme veel üks tants!

 

LUULETAJA:

Mul vahel teadmine ja tunne on,

et terve meie olemise maja

seisab ülal ainult minu najal:

siis jälle tabab selgusehetk -

kel kuradil on üldse minu ridu vaja?

 

Keel on ju mõistusele nagu koda,

see hoiab maailma koos -

kui öelda - eesti luuletajad

on säärastena parimad maailmas,

siis see ei ole ainult minupoolne poos.

 

Ka veiniähm ja tundesudu, silmis vilav iha

ja jõhkravõitu keelenaljaheit

on omas keeles kenamad -

me oleme ise nad kudunud - armus, vihas,

las jääda ülemeremaile love and hate.

 

Ent vahel pelgan, varahommikuti, öiti,

et just minu olemine tühisem on kõigist,

et teesklus lasub tollel luulelaamal,

ja vahel kübe tõtt vaid poetub,

kui sa uurid täpsemini, töiti ...

ja juba saatan luurab ringi taamal:

ma justkui olekski too parasiit,

                         üks ahnemaid vist neist,

kes vaatab meie aja suurima poeedi mõtteist -

kui laulab Anonüümne Kommentaator,

jääb minust üha kaugemale paradiis.

 

ELU:

Sa ära liialt oma olemise olmesse

neid kahtlusi ja kõhklusi küll vala -

vaid laula laulu, mis su sisim sunnib,

ja jäta teistele kõik tühi hala.

Mind ikka tantsima on kutsund

su mõni värss, ka too, mis kurb või krõbe,

kui meie tants, mu kallis luuletaja,

on tõesti kuld - siis sinu värss on igal juhul hõbe!

 

Sind kohustab su töö -

ka siis, kui ravid maailmast viinaviha abil

välja iseendast nagu kurja tõbe -

su read on valmis,

ja inimeste kohal lasub öö.

Sääl kumama peab lõkkeid, lampe, küünlaid,

tõrvikuid ja loitse -

                         et valgustatud oleks tantsuplats!

 

SURNUMATJA:

Mul on värssidest villand. Kalmul kogu aeg

õhatakse neid, luristatakse. Taskurättide meri.

See on mu töö: olla trööstija, lepitaja,

kõnelda kadunukesest paremat

kui ta ise ehk eal teistest mõtles.

 

Üksildlane oleks see töö, õnneks oleme kolmekesi,

nagu need tšikid. Klotho, Lachesis, Atropos,

kes kedrust keerutavad ja katki naksavad,

ise seejuures lauldes töö- ja tavandilaule.

 

Hauakaevaja on üks mu semu, Yoricku üle temaga

heidame aeg-ajalt nalja. Temaga üldse on lõbus,

matuseliste kingitud viina teeb meelsasti kohemaid

lahti.

 

Teine on paadimees, Charon, kah lahe tüüp,

kogu aeg muudkui käib üle lahe. Aga tema

on üldiselt sihuke sünge ja sõnaaher,

sõuab ja sõuab, ei jõua ära oodata,

millal ta suu lahti teeb.

 

See-eest kui hakkab rääkima,

küll tuleb lugusid! Issanda arm,

teda võib kuulata teinekord hommikuni,

kui jälle leinamajja on sammuda aeg.

 

ELU:

Sind kohtan igal tantsukeerul taas,

just nagu uksehoidjat. Iga kord teed silma,

ent kordagi ei lahku oma postilt.

 

Ons ettevaatus see, mis hoiab sind

nii eemal tantsupõrandast,

mis libe olla võib?

                           Või hirm,

mis mõeldagi ei luba sellele,

et igaühel elutantsuks aega antud tund -

nii veedad aega tühja-tähjaga

ja lõkkad oma tundi üha edasi?

 

ELU:

Ja tantsukutse taskus tasuks

on veel mul kellelegi varuks!

Kas õhumüüjale ta anda tasuks,

kas oma elu annab

             ära teiste jaoks?

Või kuis see ongi - ajus

             nagu vasardaks ta jaoks,

ning selgus tões mul hetkeks

                          justkui kaoks.

Kui vaid nüüd ise mees

             need kaardid välja laoks!

 

ÕHUMÜÜJA:

Töö on ju töö ja

             minu töö on too:

ma päästan tammi tagant

                          valla mõttevoo.

Saab maailm sisse keerlemiseks

                                       uue hoo,

see ohutu on - õnnetusi kaasa

                                                  see ei too.

 

On rääkinud jumal ühe,

mina räägin teise loo!

Kuid vahel haprail päevil

mul tundub elu lihtsalt mülgas - soo,

ma küll ei tea, kes

                          ajakangast koob,

kuid oleks tollel masinal

                                      üks hoob,

ma peataks aja kulu -

                                      aja käiku -

see teile jõhker-pahatahtlik näigu,

ent olemise matkimiseks,

             olemise siiraks oluks

ei ole ruumi minu

             rahutus pääkolus.

 

Ma nagu laps nüüd

             jumala ees põlvili siin pärin:

                         kui kõik on õhk ja pettepilt,

mis üldse on siis päris?

Ka keset palavamat päeva,

                         ka kodus mitme teki all,

mu keha läbib halvav külmavärin.

 

ELU:

Ju lapsepõlvest peale meile öeldakse -

                                       et nii on seatud,
et elul reeglid on ja kindlad kombed
                                       teatud,
et alul jooksed, rabeled ja õpid, valmistud,
ja alles selle järel elamiseks peatud.
             Nii ütleb meile seadus,

                                       ütleb seadmus.

Kuid olen vaid üks tants,
             kus igaüks peab ise õiged sammud,
                                       õige rütmi leidma,
nüüd palun,
             lausa anun!,
                          sesse tantsuringi teid ma,
sest kuigi seda maailma vahel kutsutakse
                                       surma kuningriigiks,
te peate teadma,
             mäng on seni viigis!

 

ÄMMAEMAND:

Päevast päeva ma näen, kuidas ilmub

inimlapsi sellesse ilma -

kõige abitumaiski neist

kisendab eluiha.

 

Mida mina saan teha?

Ei mina ei tea, kuhu neid kisub;

saatus on salalik.

 

Mõnest võib-olla saab mõrvar.

Mõnes varjul on varas.

Mõne nõrkus on tema jõud,

mõne jõud võib tallata teisi.

 

Igaühel on oma tund.

Igaühel on oma tee.

 

Ainus, mida mina saan teha,

on neile, kes tunglemas

sünniväraval,

lahkelt avada see,

 

ELU:

Sa tõesti oled minu parem käsi,

mis saaks mu tantsukaardist sinuta?

 

Mind köidab kirevus ja küllasus,

ka alatuses varjuv üllatus -

ei ole keegi läbinisti halb, ei hea.

 

Ma pole kohtumõistja; igaüks

eks oma valikute osas ise tea -

kui pileti on tõmmanud pimesi.

 

Ja mina ei pea meeles nimesid.

 

Näen nägudes küll tihti korduvust,

eelkõige avalduvat olemust -

just sellest sõltub meie tantsukaar.

 

ELU:

Kui palju inimlike nõrkusi,

kui palju häbi, higi, hirmupimedust

peab läbi tantsima teel leidmiseni!

(Ja vahel lausa meeleheitmiseni.)

Siiski

on sellest rõõm.

 

Siiski

on olemine vahel palang,

                         suur sisemine lõõm,

ja teisal taltumine, sisim rahu

või ärevusesärin, metsik armupiin,

mis hinge sisse äragi ei mahu.

 

Siin tahan elada, siis,

kus valitseb tõemeel, õiguse riik,

kus vabadusel on koda

ja kodanikel on süda,

mis tunneb, mis tunnistab!

 

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel inimhing kanda on antud!

Ma sellele tantsule kutsun kõik,

kel vaimule keha on ankruks.

 

Kes hommikul õppind on sammud,

ööpimeski mäletab neid -

siis elu sa paiga pääl maha ei tammu,

vaid tantsiskled läbi

                                        ta radu ja teid ...

 

 

Meis kõigis on peidus selgeltnägija

        "Selgeltnägemises ei ole mingit müstikat ega esoteerikat, see võime on meis kõigis, aga me ei teadvusta seda. Selgeltnägemist on võimalik konkreetsete meetoditega arendada," ütleb Ülar Lindepuu, kes on kümne aasta jooksul omandanud teadmisi ja oskusi vene parimatelt ravitsejatelt ja selgeltnägijatelt.

 

Kui paarkümmend aastat tagasi vaadati selgeltnägijatele nagu erilistesse inimestesse, keda seljataga vahel nõiaks nimetati, siis nüüd on olukord muutunud. Üha rohkem on neid, kes kursustel käies või iseenesest on hakanud mõistma, et ka nemad tunnevad või näevad juhtuma hakkavat ette.

 

"Selgeltnägemist ei ole võimalik defineerida, sest igaühel toimib see esinevalt. Ühel hakkab süda kripeldama, teine näeb pilte, kolmas kuuleb, neljas loeb märke. Selgeltnägemine on inimese loomulik oskus, mis on ühel rohkem, teisel vähem arenenud. Muidugi sõltub see ka niisugustest asjaoludest nagu lapsepõlv, elukeskkond, haridus, rasked üleelamised ja eneseanalüüsivõime," selgitab Ülar. Ikka ja jälle rõhutab ta, et ei tasu end teistega võrrelda ja arvata, et selgeltnägemisoskused on kõigil ühesugused. Igaühel avalduvad need isemoodi, vaja on vaid eneseusku ja tööd.

 

Ülar on ravimiskogemuste ja aastate jooksul omandatud teadmiste najal välja töötanud kokkuvõtliku programmi, kuidas universumis ja iseendas leiduvad tarkused lihtsate võtetega omandada. "Viimased üheksa-kaheksa aastat olen ravimisega vähem tegelenud, peamiselt olen koolitaja. Ravisin paar aastat, vahel oli mul viis-kuus patsienti päevas, aga see kurnas," tunnistab Ülar.

 

MINEVIKUS VÕIB SOBRATA

 

Tihti algavad inimese muutumine ja vaimsuse poole pöördumine mingist raskest õnnetusest, haigusest või lähedase kaotusest. Ülar kinnitab, et temal midagi sellist ei olnud. Puusepaametit pidanud mees hakkas lihtsalt tundma, et elul on pidurid peal, väsimus võttis võimust ja energiast oli puudus. Ainus, mida ta toona oskas teha, oli toimuvaga leppida, ning see oli õige otsus. Alles siis, kui inimene ei kuluta energiat muutustele vastuseismiseks, saab kõiksus võimaluse näidata märkide kaudu õiget lahendust ja otseselt aidata.

 

Ülarile sai päästerõngaks venekeelne raamat "Mõtte jõud". Selle järgi hakkas ta tegema harjutusi, et oma energiat tõsta. Ülar tõlkis raamatu eesti keelde ja üsna loogiline jätk oli hakata end selles valdkonnas harima: kui oled mõistnud, milline jõud on mõtetel ja missuguseid probleeme tekitavad inimese kehas mitmesugused mõttemallid, siis tahad juba rohkem teada.

 

"Ma ei ole nõus ütlusega, et minevikus ei tohi sorida. Seda lausa tuleb teha, sest minevikust saame kaasa oleviku. Alati on võimalik muuta minevikku kaudu ka olevikku ja tulevikku. Ei tohi unustada, et meid ei mõjuta ainuüksi meie enda minevik, vaid ka esivanemate elu. Õpetan inimestele minevikku tagasiminemist ja selle muutmist," pajatab Ülar.

 

Loomulikult ei tulnud need oskused Ülarile üleöö. Intuitiivteadvuste koolile järgnesid õpingud Moskvas Vanga-nimelises selgeltnägijate akadeemias, rahvusvahelises energiateraapia ja sel­geltnägemise akadeemias ning Bronni­kovi õppekeskuses.

 

Omandatud teadmiste põhjal on Ülаr kokku pannud vaimsed tehnikad, mida on juba aastaid õpetanud Soomes IIKA-keskuses (Ihmisen Informatiivi­sen Kehityksen Akatemia). Sel aastal jõudis ta оmа teadmisi jagama ka Ees­timaale. Siin korraldab ta huvilistele algkursusi, mis keskenduvad alateadvu­sele ja selgeltnägemisele ning mineviku muutmisе treeningule.

 

LAPSEPÕLVE JÄLG

 

"Toon оmа praktikast lihtsa näite, kuidas inimese alateadvuses istuv eel­arvamus vajutab pitseri kogu еlulе. Viie aasta eest ajasin koolivenna korraldatud kokkutulekul juttu mehega, kes kurtis, et tal pole ikka veel elukaaslast ega lap­si, kõik suhted kisuvad millegipärast kiiva. Samal ajal märkasin naist, kes рiidlеs sеdа meest ilmselge huviga. Lähemal uurimisel selgus, et mehel oli hirm naistega suhet alustada, sest ta реlgas kuulda äraütevat vastust: "Sa оlеd раks!"

 

Tegime retke temа minevikku. Sel­gus, et kuuendas klassis oli tа jäägitult armunud klassiõesse. Tüdruk oli tema еlu ainus mõte. Poiss võttis südamе rindu ja avaldas tüdrukule armastust, oodates mõistagi samasugust vastust. Kuid teada on, et murdeikka jõudnud piigad vaatavad meelsamini endast va­nemaid poisse еgа hinda omavanuste sentimentaalset õhkamist ja armuvalu.

 

Tüdruk vaatas poisile armuavaldu­se реаlе üllatunult otsa ja teatas, et too on paks. See hinnang salvestus poisi hinge ning iga kord, kui ta täiskasva­nunа tahtis mõnе naisega suhet alusta­dа, tümitasid kunagi öeldud sõnad tema еnеsеusu jа julguse oimetuks. Еmоt­sioonid salvestuvad meisse lapsest saa­ti, isegi enne sündimist."

 

Kui mees poleks terapeudi abiga läi­nud tagasi minevikku, ei oleks alatead­vuses pesitsenud põhjus ehk kunagi päevavalgele tulnud. "Nüüd siirdusime koos sellesse het­kе, kui ta tüdrukule armastust avaldas. Soovitasin mehel võtta käest kinni sellel poisil, kelle hing oli rängalt haiget saanud, ja küsida tüdrukult, miks too nii ütles. Selgus, et tüdruk oli sattunud te­mа tundesiirusest segadusse ning öelnud ehmatusest mõtlematult solvavad sõnad, sest ei julgenud tunnistada, et poiss talle meeldib."

 

Aasta pärast Ülariga kohtumist see mees abiellus ja tal оn nüüd juba kaks last.

 

"Tähtis oli minna ajas tagasi ja muu­ta kunagine hetkeemotsioon negatiiv­sest positiivseks. Nii on võimalik kan­dudа väga kaugele minevikku, sest mе оlеmе seotud оmа esivanematega ja kui sealt on jäänud põlvest рõlvе korduma mingid suhtumised, hirmud ja hinnan­gud, siis avaldavad need mõju ka meie еlulе," selgitab Ülar. "Оmandanud os­kused, on võimalik katkestada esivane­matelt päranduseks saadud рrobleemide ahel."

 

Та rõhutab, kui suur tähtsus on lap­sepõlves saadud hinnangutel inimese edaspidisele еlule. Kui vanemad pide­valt alavääristavad last, öeldes, et ta ei saa millegagi hakkama, on kohmakas, rumal ja paha, jääb nende jutt järglase alateadvusesse ja sellest lähtudes hak­kab too edaspidi käituma.

 

Ülar ütleb, et 80 protsenti inimese mõtetest pole tema оmad, vaid need on temasse istutanud algul vanemad, hiljem kaaslased, ühiskond ja meedia. Need kõik mõjutavad meie alateadvust. Kui laseme sel juhtuda, on tagajärjeks halb enesetunne ning töö ja isikliku еlu luhtumised. Mingil hetkel on inimene veendunud, et ei suuda ise midagi teha ja peabki jääma teiste juhtida. Tegeli­kult on igaühele antud õigus оmа еlu ise ohjata.

 

",Seepärast ongi vaja õppida оmа mi­nevikku muutma ja vabanema mõtte­piirangutest. Tasub teada, et 85 protsenti haigusi on psühhosomaatilised, käivitatud mõttemallidest, mida on samuti võimalik muuta," ütleb Ülar.

 

POOL TULEB ENDAL TEHA

 

Abiotsijаd arvavad sageli, et just ter­vendaja töö on nad terveks teha, kus­juures neil еndal pole vaja lillegi liigu­tаda. Ülar eeldab, et inimese еndа osalus tervendamisprotsessis peab olema 50-protsenti. "Minu ülesanne on aidata leida probleemi algpõhjus ja selgitada, mis on selle tagajärjed. Aitan muutustе algusele kaasa, tehes bioenergeetilise puhastuse. Kui inimene on omadega kimpus, ei aita ainult rääkimine ega lootus, et ta kaasa mõtleb. Siis on vaja käed külge lüüa ja tema energiavälja korrastada, avada energiakanalid. Kui bioenergeetika korrastamisest pole ka­su, istub рrobleem järelikult kinni аlа­teadvuses," selgitab Ülar.

 

Milles seisneb abivajaja 50-protsen­diline osalemine? "lnimene реab võtma endale toimuvas vastutuse ja mõtlema kaasa. Algusaastatel, kui minu peamine tegevus oli inimeste ravimine, käis see üsna raskelt. Ma ei osanud hästi näha, kas inimene mõtleb kaasa või ei. Nüüd on juba kergem, sest kogemusi on roh­kem. Näiteks maohaavandite korral on ravija töö need kõigepealt parandada, siis juba mõtteprogramm katkestada."

 

Ülar räägib loo Freudist, kes kasutas оmа patsientide peal ka hüpnoosi. Kord tuli temа juurdе ravile ratastoolis naine. Kuigi arstid ei leidnud tema jalgadel оlе­vat midagi viga, ei suutnud naine sam­mugi astuda. Hüpnoosi all tunnistas ta, et ei saa läbi isaga ning on sedа koh­tumist aina edasi lükanud. Alateadvuses­se jäi hirm kohtumise ees ja mida muud saigi keha teha kui kuuletuda ja kaasa aidata. Kui naine sai sellest hirmust vabaks, рolnud tal ratastooli enam vaja.

 

"Kakskümmend protsenti on paraku selliseid, kes pole valmis оmа mõtteid muutma, neid alateadvusest vabaks laskma." tunnistab Ülar. Need inimesed on klammerdunud оmа probeemidesse ja haigustesse, sest pälvivad nii lähe­daste tähelepanu ja kaastunnet, mida nad tervena ei saaks.

 

Millised harjutused aitavad sel­geltnägemist, -kuulmist, -mõistmist ja -tundmist аrendada, seda lubab Ülar õреtadа оmа kursustel. Lohutuseks nei­le, kes pole veel jõudnud tema õpetusi kuulama: loengud ja tehnikad salvesta­takse DVD-lе jа tulevikus on võimalik neid ka kodus vaadata.

 

"Eks mа seepärast hakanudki ravi­mise asemel rõhku рanemа loengutele, et võimalikult paljud saaksid osa sellest, mida mul on öelda ja õpetada. Selgelt­nägemine pole privileeg, vaid kõikides olev anne. Mina aitan selle üles leida jа arendada reaalselt kasutatavaks osku­seks," ütleb Ülar.

Ülar Lindepuu iikaeesti@gmail.com tel: +372 55 920 661

 

Helo Talva

Tervendaja 9/2013

 

___________________________

 

SELGELTNÄGEMISE ALGKURSUS

 

Selgeltnägemise põhialused (selgeltnägemine, -kuulmine, -tundmine, -mõistmine jne)
Mis on informatsioon? Informatsiooni tõlgendamine
Eideetiline selgeltnägemine + harjutus
Mitmemõõtmeline selgeltnägemine (korraga nii eest, tagant, seest kui ka väljast) + harjutus
Mineviku ja/või tuleviku vaatamine selgeltnägemise abil + harjutus (kahe inimese paaristöö)
Rollimudelid, mõttepiirangud, eelarvamused ja ego mis piiravad ja vähendavad arenguvõimalusi. Reinkarnatsiooni põhimõte.
Minevikuotsuste muutmine. Minevikus tehtud otsused ja nende kajastused praegusel ajal + 2 harjutust.
Esimene harjutus on minevikus tehtud otsuste muutmine ja uue oleviku aktiveerimine
Teine harjutus on rollimudelitest ja mõttepiirangutest vabanemine.

 

SELGELTNÄGEMISE PÕHIKURSUS

 

Selgeltnägemise põhikursusel osalemise eelduseks on see, et algkursus " Matk alateadvusse - selgeltnägemise ja mineviku muutmise treening" on läbitud.

 

"Kolmanda silma" tšakra aktiveerimine ja puhastus, selgeltnägemise tüübid, liigid ja alajaotused (proskoopia, retrospektsioon, psühhomeetria, psühhograafia jne.) Zenera kaardid. Õpid ühinema selgeltnägemise kanaliga, puhastama kolmandat silma, korrigeerima saadud kujutist ja ennast kaitsma - kaitset peale panema.

Selgeltnägemise kolmnurk. Vägi, vaimne tahk ja selgeltnägemise vundament. Õpid harmoniseerima ja puhastama aurakehasid.

Inimeste koodid ja reinkarnatsiooni printsiip. Õpid nägema inimelu stsenaariumit ja muutma seda tulevikus.

Selgeltnägemise täpsus. Vigade põhjused. Inimene - mikrokosmos. Neli teed selgeltnägemises. Selgeltkuulmine ja selle arendamise meetodid. Õpid vastu võtma pilti ja häält korraga.

Tšakrate spiraalne pööritamine selgeltnägemise arendamiseks. Kaitseingliga suhtlemise skeem. Kohtud ja õpid tundma oma Vaimset Juhendajat ehk Kaitseinglit, kes vastab Sinu küsimustele, kaitseb, õpetab ja juhendab.

Aura ja selle nägemise arendamine. Auravälja lagunemise pöhjused. Kosmilise energia kogumine ja laadimine.

Füsiognoomia ja inimese koodi kasutamine selgeltnägemises.

Fantoomsete tundmiste arendamine.

Inimeste ja esemete otsimine, kaardiga töötamise metoodika.

Inimese mineviku otsustele baseeruv saatuse diagnostika.

 

Koolitus kestab umbes 3-4 kuud ja sisaldab 4 koolituspäeva rühmas ning hulgaliselt koduseid harjutusi. Õpe toimub väikses rühmas, max. 5-8 inimest.

 

http://www.holistika.ee/

 

 

Watkins' Spiritual 100 List for 2013

1. Dalai Lama
2. Thich Nhat Hanh
3. Eckhart Tolle 
4. Deepak Chopra 
5. Rhonda Byrne 
6. Dr Wayne W Dyer
7. Paulo Coelho 
8. Oprah Winfrey
9. Nelson Mandela
10. Byron Katie
11. Alice Walker
12. Alex Grey 
13. Doreen Virtue
14. Richard Bach 
15. Desmond Tutu
16. Francis Chan 
17. Sri Sri Ravi Shankar 
18. Robin Sharma
19. Kyozan Joshu Sasaki 

20. Gregg Braden  
21. Neale Donald Walsch
22. Amma 
23. Andrew Cohen  

24. Brian Weiss 
25. Matthew Fox
26. Z’ev ben Shimon Halevi
27. Alejandro Jodorowsky
28. Peter Russell 
29. Starhawk
30. Michio Kaku 
31. Ram Dass 
32. Diana Cooper
33. Pope Benedict XVI  

34. Vadim Zeland  

35. Marianne Williamson 
36. Andrew Weil 
37. Elizabeth Gilbert 
38. Steve Taylor 
39. Iyanla Vanzant 
40. Esther Hicks  
41. Mantak Chia  

42. Masaru Emoto 
43. Erich von Däniken
44. Lisa Williams 
45. Louise L. Hay 
46. James Redfi eld
47. Stuart Wilde 
48. Mooji  

49. John Gray 
50. Ken Wilber 
51. Krishna Das 
52. Drunvalo Melchizedek 
53. Dan Millman
54. Adyashanti 
55. Graham Hancock 
56. Bob Proctor 
57. David R. Hawkins
58. Daniel Gilbert 
59. Jack Canfi eld
60. Caroline Myss 
61. Philip Berg 
62. Seyyed Hossein Nasr  

63. Bruce Lipton 
64. Karen Armstrong 
65. Julia Cameron 
66. Lynne McTaggart 
67. Dolores Cannon  

68. Richard Rohr
69. Jeff Foster
70. Colin Wilson
71. Tony Parsons
72. Judy Hall
73. Pema Chödrön
74. John Bradshaw
75. Richard Bandler
76. Liz Greene
77. Michael Newton
78. Daisaku Ikeda
79. Jack Kornfi eld
80. Vladimir Megre
81. Rowan Williams
82. Rupert Spira
83. John & Caitlín Matthews
84. Kathy Jones
85. Huston Smith
86. Debbie Ford
87. Rupert Sheldrake
88. Stanislav Grof
89. Don Miguel Ruiz
90. Lars Muhl
91. Satish Kumar
92. Gary Snyder
93. Prem Rawat
94. David Deida
95. Colette Baron Reid
96. Thomas Moore
97. Lorna Byrne
98. Bernie Siegel
99. Anita Moorjani
100. James van Praagh

 

Watkins Books http://en.wikipedia.org/wiki/Watkins_Books

 

 

Eckhart Tolle uus maailm

Vaimne õpetaja Eckhart Tolle http://www.eckharttolle.com/ räägib, kuidas ta 29aastaselt oma tõelise mina leidis. Nüüd järgivad teda Oprah Winfrey kaliibriga staarid.

Eesti Ekspress
28.11.2013
Ingrid Peek

Istume Kopenhaagenis hotell Marrioti hommikusöögilauas, vaatame endale võileiba meisterdavat täiesti tavalise välimusega väikest vanameest ja mõtleme rõõmsa hämminguga - näe, tema ongi üks tänapäeva vaimse maailma mõjukamaid õpetajaid Eckhart Tolle - valgustunud inimene!

Koos dalai-laamaga troonib Tolle (66) juba mitu aastat maailma mõjukamate spirituaalsete õpetajate nimekirja, Watkins Top 100 Spiritual Power List'i http://www.watkinsbooks.com/review/watkins-spiritual-100-list-2013 tipus, edestades nii paavsti, kuulsaid tippteadlasi, nagu Michio Kaku, kui plejaadi tänapäeva vaimsuse, esoteerika ja eneseabi gurusid.

Tolle raamatud räägivad meie olemuse elementaarsetest baastõdedest ning ta kirjutab lihtsalt ja nii klaarilt, et seda mõistab ka täiesti tavaline sisemist rahu otsiv inimene.

Tolle tõde on lihtne: teadlik kohalolu on kõige võti ja elu toimub vaid hetkes, olevikus. Kõlab liigagi lihtsalt, aga püüdke seda seisundit praktiseerida. Kui õnnestub - siis palju õnne, võitegi end virgunuks ehk budaks kutsuda.

Saksa päritolu ja juba aastaid Kanadas elanud Tolle õpetus on "kõikide religioonide essents". See essents hakkas juba jõudsalt levima 1999. aastal, kui ilmus Tolle esimene teos "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" http://www.pilgrimbooks.ee/product/3243/?cid= - raamat, millest sai inspiratsiooni laulja Annie Lennox ning mille võttis demonstratiivselt vangikongi lugemisvaraks peoprintsess Paris Hilton. 

Tolle tuntus kasvas plahvatuslikult, kui telestaar Oprah Winfrey tema kirjutised avastas. Mõjukas telediiva sai aru, et tegemist on maailma muutva kirjandusega, ning kui 2005. aastal ilmus "Uus maailm" http://www.pilgrimbooks.ee/product/3303/?cid= , siis korraldas ta Tollega 10nädalase webinaride sarja, mille mõjukamaist loengust võttis osa 11 miljonit inimest. Suur fänn on ka Hollywoodi superstaar koomik Jim Carrey, Kelle sõnul tekkis tema ellu teadlikkuse mõõde tänu Tolle teostele. Tänaseks on Tolle teosed jõudnud kümnete miljonite lugejateni, näiteks raamatut "Uus maailm" on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja müüdud üle 7 miljoni. 

Kuidas juhtus, et te juba 29aastaselt valgustusite? 

Kannatasin enamiku oma 20ndatest ärevuse ja depressiooni all. Kui sain 29, siis ühel ööl ärkasin üles ning tundsin end äärmiselt õnnetuna, tohutu pinge oli sees. Mu pähe ilmus mõte, et ma ei suuda enam sellisel viisil endaga edasi elada. Ja siis äkki märkasin, et mind oli justkui kaks: mina ja siis see mina, kellega ma ei suuda enam koos elada - mida see kõik peaks tähendama?

Sel momendil toimus midagi, millest ma tol hetkel veel päris täpselt aru ei saanudki. Hommikul ärgates olin täielikus rahu seisundis. Kõik mida vaatasin ja tajusin oli täiesti uus ja värske, just kui oleksin äsja siia maailma sündinud. Kõik tundus ilusa ja elavana, isegi Londoni liiklus tundus rahulik.

Arvasin algul muidugi, et see on ajutine nähtus, aga see seisund pole kuhugi kadunud, olles alati mu elus olemas, vahel selgelt tajutavana taamal, vahel aktiivselt esiplaanil.

Siis sukeldusingi vaimsetesse õpetustesse, et mõista, mis on selle äkitselt saabunud totaalse rahu seisundi tähendus. Uurisin budismi, hinduismi, zen'i, taoismi, kristlust ja nende iidseid tekste, igasuguseid spirituaalseid liikumisi, filosoofiaid ja õpetusi.

Hakkasin aru saama, et see, mis minuga juhtus, oli järgmine: minu teadvus oli eraldanud end sellest, et ta identifitseerib end mõtlemisega. Olin võimeline mõtlemisest välja astuma ja vaatlema seda, kes minus mõtleb, ning tajuma kõike seda vaatlevat iseennast piiramatu teadvusena.

Varem samastusin iga oma mõttega ja neid mõtteid oli väga palju! Suurem osa neist oli üsna õnnetud mõtted sellest, kuidas mu elu pole ikka piisavalt hea, ebakindluse ja muremõtted tuleviku pärast, kannatusmõtted mineviku hädadest ja nii edasi. Ma ei saanud aru, et kogu mu õnnetu olek oli põhjustatud minu mõtetest mu elu olukordade üle.

Sel ööl see illusoorse meele loodud "mina" kadus täielikult ning sain aru, et minu tõeline olemus on teadvus ise, teadlikkus. See oli väga vabastav teadmine.

Alles pärast aastatepikkust uurimist hakkasin aru saama, kuidas kogu see teadvuse nihe juhtus, ning aegamööda hakkasin seda teistelegi seletama, õpetama, kuidas olla teadlik omaenda meelest, sellest häälest meie peas, mis kogu aeg midagi seletab ja millega enamik inimesi end identifitseerib.

Ja väga paljude inimeste peades ei räägi see hääl sugugi mitte meeldivaid asju, vaid kritiseerib ja kaebleb kõige üle, olles üsna piinavaks kaaslaseks eluteel. Sellest on aga võimalik vabaneda, vaimses mõttes üles ärgata. 

Kas see valgustatuse seisnud kestab tõesti siiani? 

Jah, see seisund on püsiv. Vahel muutub selle intensiivsus, aga ma ei lähe enam kunagi tagasi täielikult meelega samastumise seisundisse.

Sellist igapäevast kontseptuaalset mõtlemist ehk n-ö häält peas on väga harva ja vähe ning kui see ilmneb, siis olen teadlik selle olemusest ja tean, et see pole see, kes ma tegelikult olen. Ja sellel häälel peas, sellel mõttevool ei ole minu üle mingit võimu, ta ei põhjusta enam õnnetuolekut. Minu võime konstruktiivselt (ülesehitavalt, lahendusi võimaldavalt) mõelda on selle juures hoopiski paranenud, sest saan nüüd oma meelt palju efektiivsemalt kasutada.

Toon vahel võrdluseks sellise näite: sa istud autos, auto ei liigu, mootor töötab, aga käiku pole sees ning sa annad tunde ja tunde gaasi, muudkui vajutad ja vajutad gaasipedaali. Mootor undab täiega, aga sa ei jõua sinna, kuhu arvad end jõudvat. Selline on mõttetu mõtlemine enamiku inimeste jaoks. Selline viis kulutab kiirelt mootorit, mis ei tööta enam eriti efektiivselt ja sõna otseses mõttes ei vii kuhugi. Samalaadne asi toimub suurema osa inimestega: nende mõtted on täis kasutut träni, mida nad kordavad ja kordavad. Meel pole siis loov, vaid nagu vana plaat, mis käib ja käib, üha korrates päevast päeva neis samu vanu lugusid, kaebusi, hirme. 

Kas tõesti see püsiv teadlikkus ongi siis valgustumine? Kogu vaimne maailm otsib teed virgumisele, et jõuda sinna, kuhu jõudis Buddha, "tema, kes on virgunu, ärganu". 

Jah. Kõik see valgustumisega seotud raskus ja keerukus on meie meele loodud illusioon, pettekujutelm, samamoodi on meel kättesaamatutesse kõrgustesse tõstnud jumalad ja vaimsed õpetajad. 

Räägite, et inimkond vajab radikaalset teadvuse muutust, totaalset transformatsiooni, sisemist revolutsiooni. Kuidas sellise mastaabiga vaimseid protsesse globaalselt aktiviseerida? 

Varasemal ajal toimus inimeste ärkamine ja teadlikuks saamine harva, mõni tegelane virgus siin ja teine valgustus seal need olid pigem erandid. See polnud vajadus, vaid pigem võimalus, isegi luksus.

Vaadakem, kuidas meie tsivilisatsioon on arenenud, kogu meie võimas teaduslik ja tehnoloogiline progress - kui me nüüd inimkonnana ei tee läbi teadvuse transformatsiooni, siis muutume kogu selle teadmiste ja võimaluste pagasiga väga ohtlikuks, nii iseendile kui kõigele meie ümber. Seisame silmitsi hiiglaslike probleemidega, alates aatomipommidest kuni keskkonnaprobleemideni, sõdadest rääkimata.

Ja see vajaduseks muutunud kollektiivne ärkamine juba toimub spontaanselt üle kogu maailma. Inimesed otsivad vaimseid õpetusi.

Vaimse ärkamise protsessi nähud meie planeedil on erinevad ka paikkonniti, mõnes kohas on kollektiivne teadvus virgunum, teisal vähem, aga märke sellest näeme kõikjal. 

Milline see teadliku ja ärganud inimkonna uus maailm siis välja näeks? 

Oletagem, et homme ärgates on kõik inimesed planeedil virgunud. On peaaegu võimatu ette kujutada, milline maailm siis oleks, aga ühes võime kindlad olla - milline see maailm EI oleks. Maailm ei oleks enam nii hullumeelne, nagu me praegu iga päev uudistest kuuleme - see, kuidas me pidevalt üksteist maha notime, kui palju on inimesed viimase sajandi jooksul tapnud, on täiesti hullumeelne.

Uues maailmas suhtlevad inimesed üksteisega armastusest lähtuvalt. Kaob eraldustunne, mida kogeme. Kaob egoga identifitseerumine ja sellest tulenevad konfliktid, vaenamine, nii sisemises kui laiemas plaanis.

Vägivald kaob ja inimesed muutuvad loovamaks, me ei põhjusta enam endale ja teistele kannatusi, vaid anname maailmale headust, lahkust, nagu dalai-laama alati rõhutab. Hakkame märkama, et meie planeet on püha, ning me ei hävita enam loodust. Seni kuni oleme oma meele lõksus, pole meil empaatiat ka teiste eluvormide suhtes. Näen seda kõike enda kogemuse kaudu. Me saame nendeks, kes me tegelikult oleme. 

Ja kes me siis tegelikult oleme? 

Vaadates oma limiteeritud isikliku ajaloo, mõistuse abil endast loodud minapilti ja oma mõttevoo taha, siis tingitusest vabanedes näeme, et oleme üks lõpmatu teadvus, mis ulatub tohutult palju sügavamale ja kaugemale kui meie isiklik identiteet. See on meie spirituaalne dimensioon. Ja lõpuks saad aru, et oled üks sellega, mida pole võimalik kirjeldada ja mida mõnes religioonis kutsutakse jumalaks.

Mitte küll budismis, sest Buddha ei tahtnud kunagi seda sõna kasutada, kartes õigustatult, et inimesed muudavad selle lihtsalt üheks järjekordseks kontseptsiooniks. See lõputu teadvus on nii-öelda valgus, mis kiirgab jumalast, on sellega üks ja kogu elu alus.

Usk ongi oma olemuselt sügav elu usaldamine. Aga seda ei saa luua kontseptuaalse mõtlemisega, kontseptsioonidest tuleb välja astuda. Alles siis, kui mõtlemine vaibub ja mööduvad sellest tulenevad esimesed rahutusnähud, jõuame sisemise vaikuseni, mis on meis kõigis olemas. Ja seal on ka kohalolu, mis ulatub meist kui persoonist kaugemale. See on meie tõeline olemus. 

Aga mis on selle kõige eesmärk? 

Siin oleks hea rakendada veidi alandlikkust, et tunnistada, et inimese piiratud kontseptuaalne mõtlemine ei suuda iial mõista universumi täielikku ulatust. See, mida me saame kontseptuaalselt väljendada on piiratud. Nii et kui sa küsid, mis on universumi (mida võime nimetada ka jumalaks, kõiksuseks, absoluudiks, kuidas vaid soovid) lõppeesmärk, siis minu kui inimese väljendusvõime pole selleks adekvaatne.

Aga oma piiratud moel vastan, et universum (jumal, kõiksus) soovib kahte asja. Esiteks luua vormi - vaata kas või meie planeeti, kus igal sekundil ilmub õhus, vees, maal miljoneid eluvorme, mis on tihti nii tillukesed, et me isegi ei näe neid. Aga universum (jumal, kõiksus) naudib seda loomist vaimustusega!

Ja ka meie oleme tema lõputu loomingu väljendus. Kogu see protsess on muidugi pidevas muutumises ja kaduv, kõik sünnib, areneb ja sureb. Universum (jumal, kõiksus) on nagu igaveses unenägemises ja tema soov ongi ärgata keset oma loomisunenägu ja saada sellest teadlikuks. See juhtub ka inimestega - me ärkame ja saame oma tõelisest olemusest teadlikuks. Vahel me eraldame end kõiksusest, näiteks justkui eksisteeriks meie ja loodus eraldi, aga tegelikult oleme kõik üks ja ühenduses. Meie inimestena oleme üks loendamatutest universumi (jumala, kõiksuse) eneseväljendustest.

Kui saad teadlikuks, et su tõeline olemus on teadvus, siis saab sellest teadlikuks ka universum (jumal, kõiksus) - vaimustub teadlikkusest keset kogu seda võrratut loomingut! Ja meie, inimesed tahame ju olla õnnelikud, kogeda sisemist rahu, tunda, et meie olemuses on selline paik, kus kõik on olemas ja täielik, jõuda oma olemuse sügavama dimensioonini. 

Teie sõnul on üheks suurimaks takistuseks sel teel meie ego. Kuidas igasugust janti ja jahmerdamist, olmeprobleeme ja muresid täis igapäevaelus selle egoga tegeleda? 

Enamik inimesi elab täielikult ego-teadvuses, oma meeles, pannes vaevu tähele olevikuhetke, sest alati on ju vaja tegeleda selle justkui väga tähtsa tulevikuga, või viibida minevikumälestustes. Nii et suurem osa inimesi ei saagi aru, et ainus, mis sul on, ongi see olevikuhetk, praegune moment. Kogu su elu toimub alati ainult olevikus.

See juhtub seetõttu, et identifitseeritakse end oma meelega. Minevik ja tulevik eksisteerivadki meie meeles, need on vaid mõtted meie peas - elu ise aga toimub olevikuhetkes. Saades sellest ülimalt tähtsast asjast päriselt aru, tekibki juba teadvuse nihe teadlikkuse poole. Siis teed olevikuhetkest oma sõbra, mitte ei suhtu sellesse kui vaenlasesse.

Nagu zen'i meister oma teeleasuvale õpilasele õpetas: "Kõige võimsam õpetus, mida ma tean, on see: kus iganes sa pole, mida iganes sa ka ei tee ja millisesse olukorda ei satu, ütle need sõnad: "Tänan kõige eest, ma ei kurda millegi üle.""

Meid sõnu tõeliselt mõistes ei ole sul enam kunagi olevikuhetke suhtes vastuseisu ja sel hetkel lahustub ego, see meele poolt loodud minakujutlus.

___________ 

MARE PORK, 
psühholoogiaprofessor ja koolitaja 

"Tolle on sellise elufilosoofia esindaja, mis mitmel viisil ühendab iidseid idamaiseid õpetusi ja tänapäeva tervisepsühholoogiat. Ta õpetab oma elus üleni kohalolekut, sisemise aja taju. Tema lausetel on piisavalt all- ja pealttekste ja nauditav poeetiline osa. Kui tolle raamatut "Stillness Speaks" lugesin alul inglise keeles, mõtlesin, et seda on üliraske tõlkida. Aga Janika Kuusik oskas "Meelerahu hääle" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?24982 tõlkida nii, et inimesed loevad seda ja paljusel päriselt tekibki meelerahu." 

PEEP VAIN, 
tippkoolitaja 

"Tolle käsitlus minast, egost ja sellest kõrgemale tõusmisest (raamatus "Uus maailm") on minu jaoks üks selgemaid. Lisaks tema kirjutistele meeldib mulle ta esinemisi kuulata ja vaadata. Temas on vajalikku rahulikkust. Samuti on tal hea huumorimeel - näib, et ta ei võta ei ennast ega oma vaimseid käsitlusi ülemäära surmtõsiselt. Nii on neid lihtsam endale "selga proovida" ja neist aru saada." 

TIINA RISTIMETS, 
kirjastuse, Pilgrim omanik, Eckhart Tolle raamatute väljaandja Eestis 

"Tolle puhul näen, et ta elab oma õpetust. Pärast kohtumist temaga on mul tunne, nagu oleks esimest korda elus kohanud valgustunud inimest. Tuju oli kõigil kuidagi kahtlaselt ülev ja helge ning mul tekkis tahtmine kohe paremaks inimeseks saada.

Eckhard Tolle on vaieldamatult ka kirjastusmaailma fenomen, tema esimese raamatu "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" andsime välja esimest korda 2005. aastal ja sellest ajast pole möödunud ühtegi aastat, kus me poleks pidanud tegema kordustrükki. Ka "Uus maailm" on väga populaarne ja mitte asjata. Tollest on tänaseks saanud kirjastuse Pilgrim http://www.pilgrimbooks.ee/ läbi aegade üks enimmüüdud autoreid." 

Hallo, Kosmos! ECKHART  TOLLE 

http://arhiiv.err.ee/vaata/hallo-kosmos-eckhart-tolle-ja-kim-eng