"Meelerahu hääl" 4. peatükk

PRAEGU

 

Pealiskaudsel lähenemisel tundub olevikuhetk ainult ühena paljude, paljude hetkede seas. Iga päev meie elus näib koosnevat tuhandetest hetkedest, mil juhtuvad erinevad sündmused. Kui siiski süveneda, siis kas pole alati olemas vaid üks hetk? Kas elu pole mitte alati vaid "see hetk"?

 

See üks hetk - Praegu - on ainus, mille eest sa ei saa kunagi põgeneda, ainus püsiv tegur sinu elus. Mis ka ei juhtuks, kui palju su elu ka ei muutuks, üks on kindel: alati on Praegu.

 

Kuna Praegu eest pole võimalik põgeneda, siis miks mitte teda tervitada, temaga sõbraks saada?

 

*  *  *

 

Kui sõbruned olevikuhetkega, siis tunned end koduselt, kus sa ka poleks. Kui sa ei tunne end koduselt Praegu, siis kannad sa endaga kaasas rahutust, kuhu ka sa ei läheks.

 

*  *  *

 

Elu jagamine minevikuks, olevikuks ja tulevikuks on mõttemeele vili ja lõppude lõpuks vaid näiline. Minevik ja tulevik on mõttelised vormid, vaimsed abstraktsioonid. Minevikku saab mäletada ainult Praegu. See, mida mäletad, on sündmus, mis leiab aset Praegu, ning sa mäletad seda Praegu. Tulevik, kui see kätte jõuab, on Praegu. Järelikult on ainus tõeline asi, ainus asi, mis üldse on. Praegu.

 

*  *  *

 

Kui su tähelepanu on pööratud sellele, mis on Praegu, ei eita sa sellega oma elulisi vajadusi. Nii sa lihtsalt tunnistad esmatähtsat. Seejärel võid suure kergendustundega tegeleda teisejärgulisega. Sa ei ütle: "Ma ei tegele enam millegagi, sest ainult Praegu on olemas." Ei. Leia kõigepealt see, mis on esmatähtis, ning muuda Praegu oma sõbraks, mitte vaenlaseks. Tunnista tema olemasolu, austa teda. Kui sinu elu aluseks ja peamiseks tähelepanu keskpunktiks on Praegu, kulgeb su elu suure kergusega.

 

*  *  *

 

Toidunõude ärapanemine, äristrateegia koostamine, reisi kavandamine - kumb on olulisem: tegevus ise või tulemus, mida tahad selle tegevuse kaudu saavutada? Olevikuhetk või mingi hetk tulevikus?

 

Kas käsitled olevikuhetke kui takistust, mis vajab ületamist? Kas tunned, et on vaja jõuda mingi hetkeni tulevikus, mis on olulisem?

 

Peaaegu kõik inimesed elavad suurema osa ajast niimoodi. Kuna tulevik jõuab kätte ainult oleviku kujul, toimib niisugune eluviis halvasti. Sellest tekib pidev rahutuse, pinge ja rahulolematuse allhoovus. Sel moel ei asutata elu, mis on Praegu ning iialgi mitte-Praegu.

 

*  *  *

 

Tunneta elavust oma kehas. Seeläbi seod sa end kindlalt Praegusega.

 

*  *  *

 

Lõppude lõpuks ei võta sa elu eest vastutust enne, kui võtad vastutuse olevikuhetke, Praeguse eest. Sest Praegu on ainus koht, kust võib leida elu.

 

Vastutuse võtmise olevikuhetke eest ei tähenda vastandumist Praeguse üldisele ja põhilisele olemusele, selle sisu vaidlustamist. See tähendab elu olemusega haakumist.

 

Praegu on, nagu on, sest teisiti olla ei saa. Tänapäeval kinnitavad füüsikud seda, mida budistid on alati teadnud: pole olemas eraldiseisvaid asju ega sündmusi. Välispinna all on kõik omavahel seotud, moodustades osa kosmose terviklikkusest, mis on kutsunud esile olevikuhetke vormi.

 

Jaatades seda, mis on, haakud sa Elu enese võimsuse võimsuse ja tarkusega. Vaid nii võid hakata mõjutama maailma positiivsete muutuste suunas.

 

*  *  *

 

Lihtne, kuid sügav vaimne harjutus on kõige sellega leppimine, mida toob kaasa Praegu, nii sisemiselt kui ka väliselt.

 

*  *  *

 

Kui koondad tähelepanu sellele, mis on Praegu, tekib erksus. Justnagu ärkaksid mingist unest, mõtete unest, mineviku ja tuleviku unest. Milline selgus, milline lihtsus. Probleemide tekitamiseks pole ruumi. On vaid hetk, nii nagu on.

 

*  *  *

 

Hetked, mil su tähelepanu siseneb Praegusesse, mõistad, et elu on püha. Kõige juures, mida tajud, kui oled kohal, on teatud pühadus. Mida rohkem elad Praeguses, seda enam tunnetad Olemise lihtsat, kuid sügavat rõõmu ning kogu elu pühadust.

 

*  *  *

 

Enamik inimesi elab Praegu segi sellega, mis toimub küll Praegu, kuid pole see, mis on. Praegu on sügavam sellest toimuvast. Ruum, milles toimub kõik.

 

Ära siis aja olevikuhetke sisu segamini Praegusega. Praegu on sügavam kui mis tahes sellest tulenev sisu.

 

*  *  *

 

Astudes Praegusesse, astud välja oma mõttemaailma sisust. Lakkamatu mõttevoog aeglustub. Mõtted ei haara enam kogu su tähelepanu, ei ime sind täielikult endasse. Mõtete vahele tekivad lüngad - avarus, meelerahu. Sa hakkad mõistma, kuivõrd palju avaram ja sügavam oled oma mõtetest.

 

*  *  *

 

Sinu elu sisu moodustavad mõtted, tunded, tajud ning kõik, mida iganes koged. "Minu elust" tuletad sa oma enesetaju ning "minu elu" on ka sisu, või vähemalt usud sa nii.

 

Pidevalt jätad sa kahe silma vahele kõige selgema tõsiasja: sinu sisemisel "mina olen"-tunnetusel pole midagi pistmist sellega, mis su elus juhtub, pole midagi pistmist sisuga. See "mina olen"-tunnetus on üks Praegusega, jäädes alati samaks. Mina olen - Praegune ruum - jääb oma sügavamal tasandil muutumatuks lapsepõlves ja vanemas eas, tervena ja haigena, edus ja ebaõnnestumistes. Harilikult aetakse seda segamini sisuga, ning nii koged "mina olemist" ehk Praegust vaid veidi ning kaudselt, oma elu sisu kaudu. Teisisõnu: sinu Olemise-taju ähmastavad olud, sinu mõttevoog ning elu paljud tahud siin maailmas. Praegust ähmastab aeg.

 

Nii unustad sa oma Olemisse ulatuvad juured, oma jumaliku tegelikkuse ning kaotad end maailmas. Kui inimesed unustavad, kes nad on, kerkivad esile segadus, viha, masendus, vägivald ja vastuolud.

 

Ometi on nii lihtne meeles pidada tõde ning pöörduda sedakaudu koju tagasi. Ma pole minu mõtted, tunded, tajud ega kogemused. Ma pole oma elu sisu. Ma olen Elu. Olen ruum, milles kõik aset leiab. Olen teadvus. Olen Praegu. Olen.

 

 

"Meelerahu hääl" 3. peatükk

ISEKAS MINA

 

Meel ei otsi lakkamatult mitte ainult mõttetoitu, vaid ka toitu oma identiteedile, oma enesetajule. Nii tekib ego ning taasloob end pidevalt.

 

*  *  *

 

Kui mõtled või räägid endast, kui ütled "mina", siis pead tavaliselt silmas "ennast ja oma lugu". See on sinu meeldimiste ja mittemeeldimiste, hirmude ja ihade "mina". "Mina, kes ei ole kunagi pikalt rahul. See on mõttemeele kujundatud taju sinu olemusest, välja kasvanud minevikust ning otsib eneseteostust tulevikus.

 

Kas märkad, et selline "mina" on kiiresti mööduv, ajutine moodustis nagu lainemuster veepinnal?

 

Kes on see märkaja? Kes on see, kes on teadlik sinu füüsilise ja psühholoogilise vormi ajutisusest? Mina olen. Sügavam "mina", millel pole mingit pistmist mineviku ega tulevikuga.

 

*  *  *

 

Mis jääb alles kõigist neist sinu probleemse eluoluga seotud hirmudest ja tahtmistest, millele kulub iga päev enamik sinu tähelepanu? Mõne sendimeetri pikkune mõttekriips, mis jääb sinu hauakivil sünni- ja surmadaatumi vahele.

 

Isekale minale on see mõte masendav. Sinule on see vabastav.

 

*  *  *

 

Kui iga mõte haarab jäägitult sinu tähelepanu, tähendab see, et sa samastud häälega oma peas. Nii saab mõte enesetaju osaks. See on ego, mõttemeele loodud "mina". Selline vaimselt konstrueeritud mina tunneb end ebatäiusliku ja ebakindlana. Seetõttu on hirmud ja ihad tema peamisteks tunneteks ja tegutsemisajendiks.

 

Kui adud oma peas häält, mis tahab jätta mulje, et ta ongi sina, ning mis kunagi ei lakka rääkimast, siis oled ärkamas alateadlikust samastumisest mõttevooga. Kui märkad seda häält, saad aru, et sina pole see hääl, mõtleja, vaid see, kes on sellest häälest teadlik.

 

Tundmine, et oled teadlikkus selle hääle taga, tähendab vabadust.

 

*  *  *

 

Isekas mina on alati ametis otsimisega. Ta otsib veel seda ja teist, et end veel täiendada, panna end tundma täiuslikumana. See seletab ego sundhõivatust tulevikuga.

 

Niipea kui märkad, et "elad järgmise hetke nimel", oled sa juba eemaldunud sellest isekast mõttemudelist, ning samas tekib valikuvõimalus pühendada kogu oma tähelepanu olevikuhetkele.

 

Kui pühendad kogu oma tähelepanu olevikuhetkele, tuleb sinu ellu arukus, mis on palju suurem isekast mõttemeelest.

 

*  *  *

 

Ego kaudu elades taandad sa alati olevikuhetke eesmärgi saavutamise vahendiks. Sa elad tulevikule ning kui saavutad oma eesmärgid, ei rahulda see sind, vähemalt mitte kauaks.

 

Pöörates rohkem tähelepanu tegemisele kui tulemusele, mida hiljem saavutada tahad, murrad sa vana sõltuvuse egost. Nii ei muutu sinu tegemised mitte ainult palju edukamaks, vaid ka palju rahuldustpakkuvamaks ja rõõmutoovamaks.

 

*  *  *

 

Peaaegu iga ego sisaldab vähemalt mingit osa sellest, mida võime nimetada "ohvriga samastumiseks". Mõnel inimesel on nii tugev kujutlus endast kui ohvrist, et see muutub tema ego põhituumaks. Pahameel ja nurisemine moodustavad tema enesetaju peamise osa.

 

Isegi kui su nurinad on täiesti "põhjendatud", oled loonud endale minapildi, mis sarnaneb vanglaga, mille trellideks on mõttevormid. Vaata, mis sa endaga teed. Või õigemini, mida sinu mõttemeel sinuga teeb. Tunneta oma ohvrilooga emotsionaalset sidet ning teadvusta sundust sellest mõelda või rääkida. Ole kohal oma sisemise seisundi tunnistajana. Sa ei pea midagi tegema. Koos teadlikkusega saabub muutumine ja vabadus.

 

*  *  *

 

Kurtmine ja vastutoime on lemmikmudelid, mille abil ego end tugevdab. Paljude inimeste jaoks koosneb suur osa nende vaimsest ja emotsionaalsest tegevusest kurtmiseks ja sellele või teisele reageerimisest. Nii tehes muudad teised või mõne olukorra "valeks" ja iseenda "õigeks". Olles "õige", tunned sa ülekohut, ning üleoleku kaudu tugevdad oma enesetaju. Tegelikkuses tugevdad sa muidugi ainult ego pettekujutlust.

 

Kas sa suudad täheldada selliste mudelite toimimist endas ning tunda ära oma peas kurtva hääle tegeliku sisu?

 

*  *  *

 

Isekas enesetaju vajab vastuolusid, sest tema eraldiseisev minapilt tugevneb võitluses selle või teise vastu, näidates, et see olen "mina" ning see ei ole "mina".

 

Pole harvad juhused, kus hõimud, rahvad ning usundid ammutavad vaenlaste olemasolust tugevnenud kollektiivsuse enesetaju. Kes oleks "usklik" ilma "uskmatuta"?

 

*  *  *

 

Kas märkad oma suhtlemises inimestega nende suhtes kerget üleoleku- või alaväärsustunnet? See on ego, mis elab võrdluste toel.

 

Egoga kaasneb kadedus. Ta tunneb end vähem väärtuslikuna, kui kellegi teisega juhtub midagi head, või kui kellelgi on rohkem, keegi teab rohkem või suudab rohkem kui sina. Ego minapilt sõltub võrdlustest ning toitub rohkemast. Ta haarab kinni ükskõik millest. Kui enam miski muu ei aita, võid oma kujuteldavat enesetaju tugevdada, nähes end elu poolt veel ebaõiglasemalt kohelduna või veel haigemana kui keegi teine.

 

Millistest lugudest ja väljamõeldistest sina oma enesetaju ammutad.

 

*  *  *

 

Iseka mina olemusega käib kaasas vajadus vastu olla, vastu tegutseda ning välistada, säilitamaks oma jätkuvaks püsimiseks vajalik eraldustunne. Nii on olemas "mina" vastandina "teistele", "meie" vastandina "nendele".

 

Egol on vaja vastuolu kellegagi või millegagi. See seletab ka, miks otsitakse rahu, rõõmu ja armastust, kuid ei suudeta neid kuigi pikalt taluda. Ütled, et soovid õnne, kuid oled sõltuvuses õnnetu olemisest.

 

Lõpuks ei tulene õnnetu olemine enam mitte sinu elu asjaoludest, vaid on sinu mõttemeele kujundatud.

 

*  *  *

 

Kas sa kannad endaga kaasas süütunnet millegi pärast, mida sa minevikus tegid või ei teinud? Üks on kindel: sa toimisid vastavalt oma tolleaegse teadlikkuse või pigem ebateadlikkuse tasemele. Kui oleksid olnud teadlikum, oleksid teinud teisiti.

 

Süütunne on teine moodus, kuidas ego püüab luua minapilti, enesetaju. Ego jaoks pole oluline, kas see minapilt on positiivne või negatiivne. Mida sa tegid või ei teinud, väljendas ebateadlikkust, inimlikku ebateadlikkust. Kuid ego isikustab selle ning ütleb: "Mina tegin seda." Ja nii saadab sind vaimne kujutlus endast kui "halvast".

 

Kogu ajaloo vältel on inimkond üksteise vastu toime pannud lugematul hulgal vägivaldseid, kurje ja kahjustavaid tegusid ning teevad seda jätkuvalt. Kas neid kõiki tuleb hukka mõista? On nad kõik süüdi? Või on need teod lihtsalt ebateadlikkuse ilmingud, arenguetapp, millest oleme välja kasvamas?

 

Jeesuse sõnad "Andestage neile, sest nad ei tea, mida nad teevad" kehtivad ka sinu kohta.

 

*  *  *

 

Kui sead isekaid eesmärke sooviga end vabastada, edendada ennast või oma tähtsustunnet, siis isegi kui sa need saavutad, ei tunne sa rahuldust.

 

Sea eesmärke, kuid tea, et nendeni jõudmine polegi nii oluline. Kui miski tekib kohalolekust, siis tähendab, et see hetk ei ole vahend eesmärgi saavutamiseks: tegutsemine ise pakub igal hetkel rahuldust. Sa ei taanda enam Praegust Hetke eesmärgi saavutamise vahendiks, seda teeb isekas teadvus.

 

*  *  *

 

"Puudub mina. Puudub probleem," ütles Buddha õpetaja, kui tal paluti selgitada budismi sügavamat olemust.

 

 

"Meelerahu hääl" 2. peatükk

MÕTTEMEELEST KAUGEMALE

 

Inimese seisund: mõttesse vajunud.

 

*  *  *

 

Enamik inimesi veedab kogu elu oma mõtete piiratuse kammitsais. Nad ei liigu kunagi kaugemale kitsast, mõistuse kujundatud, isikustatud enesetajust, mille tingib minevik.

 

Sinus, nagu igas teises inimolendis, on olemas mõtetest palju sügavam teadvuse tasand. See on sinu olemuse põhisisu. Me võime seda nimetada kohalolekuks, tajuks, tingimatuks teadvuseks. Iidsetes õpetustes on see sisemine Jumal või sinu Buddha-olemus.

 

Selle tasandi leidmine vabastab sinu ja kogu maailma kannatustest, mida põhjustad endale ja teistele, kui su elu juhib ainus, mida sa tunned - mõistuse kujundatud "väike mina". Armastus, rõõm, loov areng ja kestev sisemine rahu saavad sinu ellu tulla vaid sellelt tingimatu teadvuse tasandilt.

 

Kui sa kas või mõnikordki suudad ära tunda neid mõtteid, mis liiguvad su peas lihtsalt mõtetena, kui suudad jälgida oma taaskerkivate vaimsete ja emotsionaalsete mustrite kulgu, siis ongi see tasand juba esile kerkimas teadvusena, kus mõtted ja tunded aset leiavad - ajatu sisekosmosena, kus avaneb sinu elu sisu.

 

*  *  *

 

Mõttevoo jõud on tohutu ning võib sind kergesti endaga kaasa viia. Iga mõte tahab jätta muljet oma suurest tähtsusest. Tahab sinu tähelepanu täielikult haarata.

 

Pakun sulle välja uue vaimse harjutuse: ära võta oma mõtteid liiga tõsiselt.

 

*  *  *

 

Kui lihtne on inimesel sattuda oma mõistuse piiratuse lõksu.

 

Teada, mõista ja kontrollida ihkav inimmõistus peab oma arvamusi ja seisukohti ekslikult tõeks. Ta ütleb: see on nii. Pead olema mõtetest suurem mõistmaks, et ükskõik kuidas sa ka "oma elu" või kellegi teise elu või käitumist ei tõlgenda, mis tahes hinnangut sa mingile olukorrale ei anna, pole see siiski enamat kui vaid seisukoht, üks paljudest võimalikest vaatenurkadest. See pole enamat kui vaid kimbuke mõtteid. Kuid tegelikkus on ühtne tervik, milles kõik põimub, milles miski ei eksisteeri omaette. Mõtlemine killustab tegelikkust - tükeldab selle mõttelisteks juppideks.

 

Mõttemeel on kasulik ja võimas tööriist, kuid ühtlasi ka väga ahistav, kui see sinu elu üle täielikult võimust võtab, kui sa ei mõista, et see on vaid väike osa sinu olemuseks olevast teadvusest.

 

*  *  *

 

Tarkus ei ole mõttetegevuse vili. Sügav teadmine, mis on tarkus, kasvab välja lihtsast teguviisist - kellelegi või millelegi oma täie tähelepanu pühendamisest. Tähelepanu on ürgalgne arukus, teadvus ise. Selle abil lagunevad kontseptuaalse mõtlemise tekitatud barjäärid ning saabub äratundmine, et miski ei eksisteeri omaette. Seeläbi liidetakse tajuja ja tajutav ühtsesse teadvusvälja. Selles peitub rohi eraldumise vastu.

 

*  *  *

 

Niipea kui oled sundmõtteisse süvenenud, väldid sa seda, mis on. Sa ei taha olla seal, kus oled. Siin. Praegu.

 

*  *  *

 

Dogmad - usulised, poliitilised, teaduslikud - tulenevad eksiarvamustest, et mõte võib haarata tegelikkust või tõde. Dogmad on kollektiivsed kontseptuaalsed vanglad. Ja kummalisel kombel armastavad inimesed oma vangikonge, sest need pakuvad turvatunnet ja ekslikku muljet "mina tean".

 

Miskit pole inimkonnale põhjustanud rohkem kannatusi kui tema enda dogmad. On tõsi, et varem või hiljem mureneb iga dogma, sest lõpuks paljastub tegelikkus selle ekslikkuse. Kui aga ei nähta läbi põhimist pettekujutlust, asendub see teisega.

 

Milline on see põhimine pettekujutlus? Samastumine mõttega.

 

*  *  *

 

Vaimne ärkamine on ärkamine mõtete unest.

 

*  *  *

 

Teadvuse ilm on tohutult suurem, kui mõte haaratagi suudab. Kui sa lakkad uskumast kõike, mida sa mõtled, siis astud sa mõtetest välja ning näed selgelt, et mõtleja pole see, kes oled sina.

 

*  *  *

 

Meel on pidevas "pole küllalt" -seisundis ning ihaldab seega alati enamat. Kui sa samastud meelega, tüdined sa väga kergesti ning muutud rahutuks. Tüdimus tähendab, et meel januneb uute ajendite järele, mõtteaine järele, ning tema nälg on kustutamata.

 

Kui tunned tüdimust, võid meele nälga kustutada, võttes kätte ajakirja, helistades kellelegi, lülitades sisse televiisori, surfates võrgus, minnes sisseoste tegema või - mis pole sugugi haruldane - kandes meele puudustunde ja vajaduse enama järele üle kehale ning leevendades seda tunnet hetkeks, tarbides veel toitu. 

 

Sa võid ka edaspidi olla tüdinenud ja rahutu ning jälgida, mis tunne on olla tüdinenud ja rahutu. Kui selle tunde teadvustad, tekib selle ümber, nii nagu see on, järsku mingi avarus ja meelerahu. Algul veidi, kuid sisemise avarustunde kasvades hakkab tüdimustunde tugevus ja olulisus kahanema. Nii võib isegi tüdimus õpetada, kes sa oled ning kes sa pole.

 

Sa avastad, et "tüdinenud" isik ei ole see, kes oled sina. Tüdimus on vaid seisundist tingitud energialiikumine sinu sees. Samuti pole sa vihane, kurb ega hirmunud inimene. Tüdimus, viha, kurbus ega hirm pole "sinu omad", pole isiklikud. Need on inimmeele seisundid. Need tulevad ja lähevad.

 

Mitte miski, mis tuleb ja läheb, ei ole sina.

 

"Ma olen tüdinenud." Kes seda teab?

 

"Ma olen vihane, kurb, hirmul." Kes seda teab?

 

Sina oled teadmine, mitte seisund, mida teatakse.

 

*  *  *

 

Igasugune eelarvamus tähendab, et sa samastud mõttemeelega. See tähendab, et sa ei näe enam teist inimolendit, vaid ainult oma arusaamist sellest inimolendist. Teise inimolendi elava olemuse taandamine arusaamaks on juba vägivallailming.

 

*  *  *   

Mõtlemine, mille juured ei ulatu teadvusesse, muutub enesekeskseks ja mittetoimivaks. Nutikus ilma tarkuseta on väga ohtlik ja lammutav. Selline on valdava osa inimkonna praegune seisund. Mõtte võimendumine teaduse või tehnoloogia näol, mis iseenesest pole hea ega halb, on samuti muutunud hävitavaks, sest nii sageli ei ulatu selle aluseks oleva mõtlemise juured teadvusesse.

 

Inimarengu järgmiseks sammuks on mõtte ületamine. Selline on praegu meie pakiline ülesanne. See ei tähenda, et enam ei tuleks mõelda, vaid lihtsalt ei tohi mõttega täielikult samastuda, sellest üleni haaratud olla.

 

*  *  *

 

Tunneta oma keha sisemist energiat. Otsekohe väheneb või vaibub vaimne müra. Tunneta seda oma kätes, oma jalgades, oma kõhus, oma rinnas. Tunneta seda elu, mis sa oled, mis äratab keha üles.

 

Nii muutub keha justnagu ukseks, mis viib kõikuvate tunnete ja sinu mõtlemise pealispinna alla, sügavama enesetajuni.

 

*  *  *

 

Sinu sees on elavus, mida võid tunda kogu oma Olemusega, mitte vaid peaga. Selles kohalolekus, kus sul pole vaja mõelda, on iga rakk elus. Kui niisuguses seisundis tekib mõtte järele siiski mingi praktiline vajadus, on mõte olemas. Vaim võib ikkagi tegutseda ning teeb seda imekaunilt, kui ta on selle suurema arukuse käsutuses, mis oled sina, ning väljendab end selle kaudu.

 

*  *  *

 

Sa pole ehk tähele pannud, et sinu elus esinevad juba loomulikult ja iseenesest lühikesed perioodid, mil sa oled "teadlik ilma mõtteta". Võid olla hõivatud mingi käelise tegevusega, kõndida üle toa või oodata lennujaamas leti ääres ja seega olla tervenisti kohal, nii et tavaline vaimne mõtteseis taandub ning asendub teadliku kohalolekuga.

 

Samuti võid tabada end taevasse vaatamas või kedagi kuulamas ilma ühegi sisemise vaimse märkuseta. Su tajud muutuvad kristallselgeks, mõtetest varjutamatuks.

 

Mõistuse seisukohalt ei oma see tähtsust, tal on "olulisemat" mõtlemisainet. Samuti ei saa seda meelde jätta, ning nii pole sa võib-olla märganud, et see juba toimib.

 

Tegelikult on see kõige olulisem, mis võib sinuga juhtuda. Algab üleminek mõtlemiselt teadlikule kohalolekule.

 

*  *  *

 

Hakka ennast vabalt tundma "mitteteadmise" olekus. Seeläbi liigud kaugemale mõistusest, sest mõistus püüab alati järeldada ja tõlgendada. Mõistus kardab teadmatust. Niisiis, kui tunned end mitte teades vabalt, oled juba liikunud mõistusest edasi. Seejärel kasvab sellest olekust sügavam, mittekontseptuaalne mõtlemine.

 

*  *  *

 

Kunstilooming, sport, tants, õpetamine, nõustamine - meisterlikkus ükskõik mis alal eeldab, et mõttemeel pole enam üldse kaasatud või on vähemalt teisejärguline. Võimust võtavad jõud ja arukus, mis on sinust suuremad ning siiski olemuselt sinuga samased. Pole enam otsustusprotsessi. Toimib spontaanselt õige tegutsemine ning seda ei tee "sina". Meisterlikkus on elus kontrolli vastand. Sa kuulud kokku suurema teadvusega. See tegutseb, kõneleb, saadab asju korda.

 

*  *  *

 

Ohuhetk võib ajutiselt mõttevoo peatada ning sel viisil sulle tunda anda, mida tähendab olla kohal, ergas, teadlik.

 

*  *  *

 

Tõde on palju kõikehõlmavam, kui mõttemeel iial mõista suudab. Ükski mõte ei saa koondada endasse Tõde. Parimal juhul saad ta sellele osutada. Võib näiteks öelda: "Kõik siin ilmas on olemuslikult üks". See on osutus, mitte selgitus. Nende sõnade mõistmine tähendab neis peituva tõe tunnetamist sügaval sisimas.

 

 

"Meelerahu hääl" 1. peatükk

VAIKUS  JA MEELERAHU

 

Kaotades sideme sisemise meelerahuga, kaotad sideme iseendaga. Kaotad sideme iseendaga, kaotad sideme maailmaga.

 

Sinu sügavaimat eneseteadvust, seda, kes sa oled, ei saa meelerahust lahutada. See ongi see nimest ja vormist sügavam "Mina olen".

 

*  *  *

 

Meelerahu moodustab sinu olemuse tuuma. Mis on meelerahu? See on sisemine avarus ehk teadvus, milles tajutakse selle lehekülje sõnu ja muudetakse nad mõteteks. Ilma selle teadvuseta poleks ei taju, mõtteid ega maailma.

 

Sina oledki see teadvus, maskeerunud inimeseks.

 

*  *  *

 

Välise müra vaste on mõtlemisega tekitatud sisemine müra. Välise vaikuse vaste on sisemine meelerahu.

 

Iga kord, kui sind ümbritseb vaikus - kuula seda. Lihtsalt märka. Pane tähele. Vaikust kuulates avaneb sinu sisemuses meelerahu mõõde, sest vaid meelerahu kaudu saad teadlikuks.

 

Pane tähele, et hetkel, mil märkad vaikust enda ümber, sa ei mõtle. Sa oled teadlik, kuid ei mõtle.

 

*  *  *

 

Kui saad teadlikuks vaikusest, valdab sind otsekohe sisemise tüüne erksuse seisund. Sa oled kohal. Oled astunud välja inimolemuse kollektiivse kujundamise aastatuhandetest.

 

*  *  *

 

Vaata puud, lille, taime. Lase oma teadvusel neil peatuda. Kui tüüned nad on, kui sügavalt juurdunud Olemisse. Luba loodusel endale meelerahu õpetada.

 

*  *  *

 

Vaadates puud ja tajudes tema rahulikkust, muutud ka ise tüüneks. Sul tekib puuga side väga sügaval tasandil. Ükskõik mida sa tajud, sa samastud sellega meelerahu abil ja meelerahus. Samasuse tunnetamine kõigega on tõeline armastus.

 

*  *  *

 

Vaikus on abiks, kuid sa ei vaja seda meelerahu leidmisel. Isegi keset müra võid sa olla teadlik meelerahust selle müra taustal, avarusest, millest see müra esile kerkib. See on puhta teadvuse sisekosmos, teadlikkus ehedal kujul.

 

Sa võid teadvustada teadlikkust kõigi oma meeletajude, kogu oma mõtlemise taustana. Teadlikkuse teadvustamine on sisemise meelerahu esilekerkimine.

 

*  *  *

 

Nii nagu vaikus, nii võib olla abiks ka igasugune häiriv müra. Kuidas? Loobudes sisemisest vastuseisust mürale, lastes tal olla, nagu on, kannab leppimine sind sisemise rahu, meelerahu maailma.

 

Iga kord, kui võtad hetke tõeliselt omaks sellisena, nagu see on - ükskõik milline ka poleks selle vorm -, oled sa tüüne, oled rahus.

 

*  *  *

 

Pane tähele tühikut - tühikut kahe mõtte vahel, lõhikest vaikuseruuni sõnade vahel vestluses, klaveri- või flöödihelide vahel, või tühikut sisse- ja väljahingamise vahel.

 

Kui pöörad tühikutele tähelepanu, teadvustub "miski", lihtsalt teadvustub. Sinu sisemusest kerkib esile puhta teadvuse vormitu mõõde ja asendab vormiga samastumise.

 

*  *  *

 

Tõeline arukus toimib vaikselt. Meelerahus leiame nii loovuse kui ka probleemide lahendused.

 

*  *  *

 

On's meelerahu lihtsalt müra ja sisu puudumine? Ei, see on arukus ise - kõige aluseks olev teadvus, millest sünnib igasugune vorm. Ja kuidas saab see esineda lahus sinu olemusest? Vorm, mida sa endaks pead, tulenes sellest ning tugineb sellele.

 

See on kõigi galaktikate ja rohuliblede, kõigi lillede, puude, lindude ning kõigi teiste vormide põhiolemuseks.

 

*  *  *

 

Meelerahu on siin maailmas ainus asi, millel puudub vorm. Kuid see polegi ju asi ega pärine see ka siit maailmast.

 

*  *  *

 

Kui vaatad rahus ja vaikuses mõnd puud või inimolendit, siis kes on see vaataja? Miski, mis on isikust sügavamal. Teadvus vaatab oma loomingut.

 

Piibel ütleb, et Jumal lõi maailma ja nägi, et see on hea. Sama näed sina, kui vaatad meelerahuga, ilma mõtteta.

 

*  *  *

 

Vajad rohkem teadmisi? Kas veel enam informatsiooni päästab maailma? Või kiiremad arvutid, palju teaduslikum või intellektuaalsem analüüs? Kas pole see mitte tarkus, mida inimkond praegu kõige enam vajab?

 

Kuid mis on see tarkus ning kust seda leida? Tarkus tuleb koos võimega olla tüüne. Lihtsalt vaata ja lihtsalt kuula. Enamat polegi vaja. Tüüne olek, vaatlemine ja kuulamine käivitavad sinus mittekontseptuaalse arukuse. Lase meelerahul juhtida oma sõnu ja tegusid. 

Eckhart Tolle raamat "Meelerahu hääl"

        Mare Pork http://et.wikipedia.org/wiki/Mare_Pork , psühholoogiaprofessor ja koolitaja: "Tolle on sellise elufilosoofia esindaja, mis mitmel viisil ühendab iidseid idamaiseid õpetusi ja tänapäeva tervisepsühholoogiat. Ta õpetab oma elus üleni kohalolekut, sisemise aja taju. Tema lausetel on piisavalt all- ja pealttekste ja nauditav poeetiline osa. Kui Tolle raamatut "Stillness Speaks" lugesin alul inglise keeles, mõtlesin, et seda on üliraske tõlkida. Aga Janika Kuusik oskas "Meelerahu hääle" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?24982 tõlkida nii, et inimesed loevad seda ja paljusel päriselt tekibki meelerahu." 

________________ 

MEELERAHU HÄÄL 

Sissejuhatus 

Tõelisel vaimsel õpetajal pole teile midagi õpetada selle sõna tavapärases tähenduses, pole teile midagi anda ega lisada, ei uut informatsiooni, uskumusi ega käitumisjuhuseid. Vaimse õpetaja ainus ülesanne on "aidata" teil jõuda selleni, kes te sügaval sisemas juba niigi olete ja mida juba niigi teate. Tema ülesanne on tuua teis esile see sisemise sügavuse mõõde, millega kaasneb rahu.

Kui pöördute vaimse õpetaja - või ka käesoleva raamatu - poole, otsides virgutavaid mõtteid, teooriaid, uskumusi, intellektuaalseid arutlusi, siis pettute. Teisisõnu, kui otsite mõttetoitu, ei leia te seda, ning teil läheb kaduma selle õpetuse, selle raamatu peamine sisu, mis ei seisne mitte sõnades, vaid teis endas. Lugedes on hea seda meeles pidada, seda tunda. Sõnad pole enamat kui kõigest teetähised. Millele nad osutavad, seda ei leia mõtete maailmast, vaid teie enda sisemisest mõõtmest, mis on mõtetest lõputult avaram. Selle mõõtme üheks iseloomulikumaks jooneks on ärgas ja elavaloomuline meelerahu. Niisiis, kui tunnete lugedes, kuidas teid valdab sisemine rahu, on raamat tegemas oma tööd, täitmas teie õpetaja rolli: ta meenutab teile, kes te olete ning näitab kätte kodutee.

Seda raamatut pole tarvis lugeda kaanest kaaneni ega siis käest panna. Elage sellega, võtke see sageli kätte ja, mis olulisemgi, pange sageli käest. Või veetke rohkem aega seda hoides kui lugedes. Paljud tunnevad loomulikku kalduvust peatuda pärast iga sissekannet, pidada pausi, mõtiskleda, rahuneda. Alati on kasulikum ja olulisem lugemine katkestada, kui seda jätkata. Laske raamatul teha oma tööd, äratada teid kätteharjunud ja oludest tingitud mõtlemise vanast kulgemisest.

Vormilt võib käesolevat raamatut vaadelda kui talletatud vaimse õpetuse vanima vormi - muistse India suutrate - taaselustamist tänases päevas. Aforismide või lühikeste ütluste vormis, keerulisi mõisteid kasutamata, osutavad suutrad jõuliselt tõele. Suutrate kujul on talletatud algsed pühad õpetused veedad (teadmised), upanišadid (pühad ülestähendused, elujuhised), samuti Buddha (teadvuse kõrgeima seisundi e virgumiseni jõudnud inimene) sõnad. Kui eemaldada Jeesuse ütlused ja tähendamissõnad jutustavast kaastekstist, siis võib neidki vaadelda suutratena nagu ka muistse Hiina tarkuseraamatus "Daodejingis" http://www.hot.ee/lulu/ sisalduvaid sügavaid õpetusi. Suutravormi eeliseks on lühidus. See ei seo mõttemeelt endaga rohkem kui vaja. Väljaöeldust olulisem peitub sõnade taga, sellele on ainult viidatud. Raamatus sisalduvate kirjutiste suutralik iseloom on eriti märgata 1. peatükis ("Vaikus ja meelerahu"), mis kätkeb vaid lühemaid sissekandeid. Selles peatükis on ära toodud kogu raamatu põhisisu ning osa lugejaid ei ootagi võib-olla enamat. Ülejäänud peatükid on neile, kes vajavad veel mõnd teeviita.

Sarnaselt muistsete suutratega on ka selle raamatu kirjutised pühad, nad on välja kasvanud teadvuse seisundist, mida võime nimetada meelerahuks. Kuid erinevalt muistsetest suutratest ei kuulu nad ühtegi religiooni ega vaimse traditsiooni juurde, vaid on vahetult kättesaadavad kogu inimkonnale. Samuti on siin tunda teatud pakilisust. Inimteadvuse muutmine ei ole enam nii-öelda luksus, üksnes väheste isikute eesõigus, vaid inimkonna hädavajadus, et vältida enda hävitamist. Tänapäeval on kiirelt edasi arenemas mõlemad, nii vana teadvuse toimimispuue kui ka uue teadvuse esilekerkimine. Paradoksaalsel moel läheb maailm samal ajal nii halvemaks kui ka paremaks, ehkki halvem on märgatavam suure "müra" tõttu, mida ta tekitab.

Loomulikult kasutatakse siin raamatus sõnu, mis saavad lugemisel teie peas mõteteks. Kuid need pole tavalised mõtted - ennast kordavad, lärmakad, enesekesksed, tähelepanu nõudvad. Nagu iga tõeline vaimne õpetaja, nagu muistsed suutradki, ei ütle selle raamatu mõtted mitte "Vaata mind!", vaid "Vaata minust kaugemale!". Kuna need mõtted põhinevad meelerahul, on neil võim - võim viia teid tagasi samasuguse meelerahu seisundisse, millest nad ise on esile kerkinud. Meelerahu on ka sisemine rahu, ning meelerahu ja sisemine rahu ongi teie Olemise tuumaks. Just sisemine meelerahu päästab ja muudab maailma.