Hirmu neli põhivormi

        Fritz Riemann http://en.wikipedia.org/wiki/Fritz_Riemann_%28psychologist%29 õppis Leipzigis ja Berliinis psühholoogiat ning psühhoanalüüsi. Ta oli üks Müncheni Psühholoogia ja Psühhoteraapia Instituudi rajajaid, töötas seal õppejõuna, õpetades ka psühhoanalüüsi. Tal oli oma psühhoteraapia praksis. Teenete eest psühhoanalüüsi alal valiti ta New Yorgi Ameerika Psühhoanalüüsi Akadeemia auliikmeks. Selles raamatus "Hirmu põhivormid. Süvapsühholoogiline uurimus" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?2093 esitab autor inimese eksistentsile olemuslikest põhimuredest lähtudes õpetuse iseloomust, mis väljub erialastest raamidest ja annab laiemale lugejaskonnale ettekujutuse psühhoanalüütilisest praktikast.

 

Autori "põhivormid", - skisoidsed, depressiivsed, sundustega ja hüsteerilised isikud - on saanud psühholoogia kindlaks koostisosaks. Fritz Riemann suri 1979. aastal 77 aasta vanuselt. 

 

_____________

 

SISSEJUHATUS

 

Hirmu olemus ja elu antinoomiad

 

Hirm kuulub paratamatult meie ellu. Aina uutes variatsioonides saadab see meid sünnist surmani. Inimühiskonna ajaloos võib täheldada üha uusi katseid hirmust jagusaamiseks, selle vähendamiseks, ületamiseks või tõkestamiseks. Selle nimel on tehtud pingutusi nõiakunsti, religiooni ja teaduse vallas. Ei turvalisusetunne usust jumalasse, ennastsalgav armastus, loodusseaduste tundmaõppimine ega ka askees ja filosoofilised teadmised ei saa küll hirmu kõrvaldada, ent nad võivad hirmu talumist leevendada ja aidata meil seda enda arengu huvides ära kasutada. Usume illusoorselt, nagu oleks võimalik elada ilma hirmuta, ent hirm kuulub meie eksistentsi juurde, see peegeldab meie sõltuvust ja teadmist surelikkusest. Võime vaid üritada arendada selle vastasjõude: julgust, usaldus, mis aitavad meil hirmu vastu võtta ja sellega tegeleda, hirmust ikka uuesti jagu saada. Mistahes hirmuvabadust tõotavaisse meetodeisse tuleks suhtuda skeptiliselt. Need osutuvad inimelu reaalsuses kõlbmatuks ja äratavad illusoorseid ootusi.

 

Kuigi hirm kuulub möödapääsmatult meie ellu, ei tähenda see tema lakkamatut teadvustamist. Kummatigi on ta alati olemas ja võib iga silmapilk mingi seesmise või välise elamuse kaudu meie teadvusesse jõuda. Enamasti kaldume siis tema eest põgenema, teda vältima, meil on rida tehnikaid ja meetodeid hirmu tõrjumiseks, allasurumiseks, ületamiseks ning mahasalgamiseks. Ent nagu ei kao mitte kusagile surm, kui me sellele ei mõtle, nii ei kao ka hirm.

 

Kui mitmepalgeline hirmu fenomen erinevatel inimestel ka ei oleks - ei ole olemas praktiliselt mitte midagi, mille ees meil ei võiks hakata hirm - on täpsemal vaatlusel alati tegemist teatud kindlate hirmude variantidega, sellepärast kirjeldaksin neid "hirmu põhivormidena". Kõik võimalikud hirmud seostuvad hirmu põhivormidega. Nad on kas nende ekstreemsed variandid, moonutatud vormid või hirmu põhivormide ülekanded aseobjektidele. Meil on nimelt kalduvus seostada oma seedimata hirmud aseobjektidega, mis on lihtsamini välditavad kui tegelikud hirmuvallandajad, mille eest me ei saa põgeneda.

 

Hirmu põhivormid on seotud meie psüühilise seisundiga maailmas, pingeolekuga kahe suure antinoomia (fundamentaalne vastuolu, -jõud) vahel nende lakkamatus vastuolulisuses ja vasturääkivuses. Selgitaksin neid antinoomiaid parabooliga, mis viib meid inimesest kõrgemalseisva korrastuse ja seaduspärasuse juurde, mida me küll üldiselt ei teadvusta, ent mis sellegipoolest on reaalsed.

 

Sünnime neljale võimsale impulsile alluvasse maailma. Maa tiirleb kindlas rütmis Päikese, meie kitsama maailmasüsteemi keskse taevakeha ümber. Seda liikumist nimetatakse ka revolutsiooniks, "murranguks". Samal ajal on Maa rotatsioonis, "omapöörlemises" nimetatud liikumises ümber oma telje. On olemas veel kaks vastandlikku või teineteist täiendavat impulssi, mis hoiavad meie päikesesüsteemi kindlatel orbiitidel liikumises: raskusjõud ja tsentrifugaaljõud. Raskusjõud hoiab meie päikesesüsteemi koos, see suundub tsentripetaalselt (kesktõmbejõud) sissepoole, keskme suunas, ta on kinnihoidev, külgetõmbav. Tsentrifugaaljõud suundub väljapoole, see on lahtilaskev, eemaletõukav. Üksnes nende nelja impulsi tasakaalustatus tagab seaduspärase, kosmoseks nimetava korra, milles me elame. Ühe või teise liikumise domineerimine või lakkamine rikuks selle korra ja viiks kaose tekkeni.

 

Kujutlegem korraks, et Maa kaotaks ühe neist põhiimpulssidest. Kui ta näiteks lakkaks tiirlemast ümber Päikese, ületaks ta planeedi suurusjärgu ja temast saaks keskne taevakeha, päike, mille ümber teised planeedid peaksid tiirlema. Maa ei liiguks enam oma orbiidil ega tiirleks ümber Päikese, vaid elaks oma seaduste järgi.

 

Kui petuks rotatsioon, Maa pöörlemine ümber oma telje ja tiirleks vaid ümber Päikese, siis langeks Maa planeeditasandilt planeedikaaslase, kuu tasandile ning asetuks alati suuremas sõltuvuses olles ühe ja sama küljega Päikese poole. Nii ühel kui teisel juhul rikuks ta oma planeediseadust, mille järgi Maa peab ühelt poolt sõltuvuses olema ja teisalt siiski ka ise sõltumatult pöörlema.

 

Edasi, kui Maal puuduks raskusjõud, tsentrifugaaljõud, siis oleks ta vaid eemalesuunatud tsentrifugaaljõu võimuses, lahkuks orbiidilt ja võibolla põrkuks kokku teise taevakehaga. Ja lõpuks, kui Maa alluks üksnes raskusjõule, viiks tsentrifugaaljõu puudumine täieliku kokkuvarisemiseni, siis viiks see täieliku liikumatuse ja muutumatuseni või teised jõud, millele Maal mingit oma jõudu ei oleks vastu panna, rebiksid passiivse Maa orbiidilt.

 

Ja nüüd taas parabooli juurde. Oletagem - ja tõepoolest, nii tulebki arvata - et inimene kui Maa elanik ja meie päikesesüsteemi tillukene osake allub samuti selle süsteemi seaduspärasustele ja järelikult kannab endas teadvustamata tõukejõudude ja samas peidetud nõuetena kirjeldatud impulsse, siis jõuame vägagi üllatavate vastavusteni. Meil nimelt tarvitseb vaid inimtasandi põhiimpulsid psühholoogia keelde tõlkida, seega neile hingeelust vasted otsida, kui jõuamegi nimetatud antinoomiateni, mille vahel meie elu pingsalt kulgeb ja nagu näeme, samas nendega seonduvate hirmu põhivormideni.

 

Rotatsioonile, pöörlemisele ümber oma telje vastaks psühholoogilises mõttes nõue individualiseeruda, saada ainulaadseks üksikindiviidiks. Tiirlemine ümber Päikese kui meie planeedisüsteemi keskse taevakeha vastaks nõue leida oma koht suuremas tervikus, meie oma seadus, mis seisneb oma tahtmise piiramises isikupiire ületavate seoste heaks. Selline oleks esimese antinoomia kirjeldus. See antinoomia kätkeb endas vastandlikud nõuded saada iseendaks ja liikuda indiviidi piire ületavate seostega.

 

Tsentripetaalsele jõule, raskusjõule vastaks hingeelu tasandil meie kestvus- ja püsimisimpulss: tsentrifugaaljõule, kesktõukejõule meid üha edasi minema sundiv, muutmisele ja muutumisele ajendav impulss. See oleks teise antinoomia kirjeldus. Ka see sisaldab omakorda vastandlikke impulsse, nii et püüdleme kestvust ja teisalt muutumist.

 

Selle kosmose-analoogia järgi oleme nelja põhilise impulsi meelevallas, tajume neid endas üksteisele vasturääkivate ja samas ometigi ka üksteist täiendavate tungidena. Nende variatsioonid saadavad meid kogu elu, oodates meilt üha uuenevaid vastuseid.

 

Esimene impulss, mis on meie paraboolis vastavuses rotatsiooniga, seisneb selles, et meist peab endaolemist jaatades ja teistest piiritledes saama ainulaadne indiviid, mitte mingi äravahetamiseni teistetaoline massi-inimene. Sellega aga kaasneb ähvardav hirm, kui me teistest erineme ja selle erinevuse tõttu jääme ilma kokkukuuluvusest ja kollektiivist tulenevast turvalisusetundest, see tähendab üksindust ja isoleeritust. Kuigi kuulume mitmeti - rassi, perekondliku ja rahvusliku kuuluvuse, vanuse, soo, usu, elukutse jne järgi teatud kindlatesse tuttavlikesse ja lähedastesse inimrühmadesse, oleme samas kummatigi indiviidid, seega ainulaadsed, kõikidest teistest erinevad. See avaldub juba selleski tähelepanuväärses tõsiasjas, et piisab üksnes pöidlajäljest, et meid kellest tahes eksimatult eristada ning üheselt identifitseerida. Nõnda sarnaneb meie eksistents püramiidiga, mille lai põhi on tüüpiline ja ühtne, mis aga tipu suunas üha siduvaid ühisjooni minetab ja ainulaadse individuaalsusega lõpeb. Individuaalsuse alustamise ja arendamisega, individualiseerimisprotsessiga, nagu C. G. Jung seda arenguprotsessi nimetab, väljume juurdekuuluvuse turvalisusest, "olemisest nagu teised" ning kogeme indiviidi üksildust. Sest mida enam me teistest erineme, seda üksikumaks jääme ja me seisame silmitsi ebakindluse, mittemõistmise, tagasilükkamise ning võimaliku allajäämisega. Ent kui me teisest küljest ei riski end sõltumatuks indiviidiks arendada, jääme liialt kollektiivsesse, tüüpilisse toppama ja siis jääme oma inimväärikusele midagi olulist võlgu.

 

Teine, meie paraboolis on revolutsioonile vastav impulss seisneb selles, et me end maailmale, kaasinimestele ja elule usaldavalt avame, "mitte-minaga", "võõraga", "meist väljaspool olevaga" suhtleme. Seega on mõeldud andumust selle sõna kõige laiemas mõttes - andumust elule. Seega seostub hirm oma "mina" kaotamise ees, hirm sõltuvaks muutuda, end välja anda, mitte saada oma eripära kohaselt elada, see teistele ohvriks tuua ja vajalikus kohanemises liiga palju enda "minast" loovutada. Siin on tegemist eelkõige sõltuvuse aspektiga, meie "paigutusega ellu" ja sellega, et me nendest oma jõuetust tunda laskvatest "mina" sõltuvustest ning ohtuasetatusest hoolimata peame pöörduma elu poole, avanema. Kui me sellega ei riski, jääme sidemeta, isoleerituks ainuolendiks, millessegi meist väljaspool asuvasse kuulumata jääme lõppkokkuvõttes ilma turvalisusest, me ei õpi tundma iseennast ega maailma.

 

Selle esimese antinoomiga põrkume kokku ühe paradoksaalse halastamatu ülesandega, mis elu meie ette seab: peame end hoidma ja teostama, samas end ohverdama ja unustama, peame ületama samaaegselt hirmu oma "minast loobumise" kui ka enda "minaks saamise" ees.

 

Ja nüüd kahest ülejäänud impulsist, mis nagu äsjakirjeldatud impulsidki on polaarses teineteisele vasturääkivuse ja teineteise täiendamise suhtes.

 

Kolmas, meie paraboolis tsentripetaalsele jõule, raskusjõule vastav impulss seisneb selles, et me peame püüdlema kestvuse poole. Me otsekui peame selles maailmas koduselt koha sisse võtma ja end siin sisse seadma, tulevikku planeerima, eesmärgi poole püüdlema - nagu elaksime piiramatult kaua, nagu oleks maailm stabiilne ja tulevik ettenähtav, nagu saaksime arvestada millegi jäävaga - samas teades, et me "media in vita morte sumus" (keset elu oleme keset surma), et meie elu võib iga silmapilk lõppeda. Selle impulsiga kesta, end teadmatusse tulevikku kavandada, jah, üldse tulevikku omada, otsekui oleks sellega ees midagi kindlat ja käegakatsutavat - selle impulsiga käivad kaasas kõik hirmud, mis seostuvad teadmisega meie kaduvusest, sõltuvustest ja meie irratsionaalsest ettearvamatusest: hirm riski ees millegi uuega, ebamäärase planeerimise ees, end ei ealeski paigalseisva ja meid ennastki muutva elu lakkamatu voolu hooleks jätmise ees. Ilmselt sisaldub see ka mõtteteras, et keegi ei saa kaks korda samasse jõkke hüpata - nii jõgi kui inimene on pidevas muutumises. Kui aga teisest küljest koobuda kestvusest, ei saaks me midagi luua ega teostada, kõigel loodul peab meie kujutluses mingi kestvus olema - muidu me üldse ei asuski oma eesmärke täitma. Nii elame justnagu pidevalt uskudes, et meil on piiramatult aega, nagu oleks see stabiilne, mis me lõpuks saavutame, see meile kangastuv stabiilsus ja kestvus, see illusoorne igavik on oluline impulss, mis meid tegutsema paneb.

 

Neljas, meie viimane paraboolis tsentrifugaaljõule, kesktõukejõule vastav impulss. See seisneb selles, et peame alati valmis olema end muundama, muutumist ja arengut jaatama, tuttavlikust loobuma, traditsioonide ja harjumuspärasega hüvasti jätma, et ikka ja jälle sellest lahkuda, mida oleme äsja saavutanud, võtma kõike ühe faasina. Selle impulsiga end pidevalt aktiivselt arendada, mitte peatuda, kõigele uuele avama ja tundmatusega riskides mitte takerduda käib kaasas hirm, et kord, paratamatused, reeglid ja seadused, mineviku hoovus ja harjumused meid meie võimalustes ja vabaduseihas seovad, peatavad, kitsendavad ja piiravad. Lõppkokkuvõttes ähvardab siin, vastupidiselt eespool kirjeldatud hirmule, kus surm tundus kaduvusena, surm kui paigalseis ja lõplik lõpp. Kui me aga minetaksime muundumisimpulsi, impulsi uute asjadega riskida, jääksime harjumuspärasesse toppama, korrutaksime aina muutumatul kujul juba olemasolevat ning aeg ja ümbritsev maailm jõuaksid meist ette, meid unustataks.

 

Visandame teise antinoomia, veel ühe elu nõude: peame samaaegselt püüdlema kestvuse ja muundumise poole, ületades seejuures hirmu nii patatamatu kestvuse kui ka möödapääsmatu paratamatuse ees.

 

Hirmu põhivormid veel kord kõik koos:

 

        1. Hirm andumuse ees, seda tunnetatakse minast loobumise ja sõltuvusena

        2. Hirm endakssaamise ees, seda tunnetatakse turvalisustunde puudumise ja isoleeritusena

        3. Hirm muundumise ees, seda tunnetatakse kaduvuse ja kindlusetusena

        4. Hirm paratamatuse ees, seda tunnetatakse lõplikkusena, paratamatusena ja vabaduse puudumisena

        

Kõik võimalikud hirmud on kokkuvõttes alati nende nelja põhivormi variandid ja seostuvad nelja põhiimpulsiga, mis samuti meie eksistentsi juurde kuuluvad ja üksteist paarikaupa täiendavad ning samas üksteisele vastanduvad: püüdlus enesesäilitamisele ja eraldumisele, vastupüüdlus eneseohverdusele ja juurdekuuluvusele ning teiselt poolt püüdlus kestvusele ja turvalisusele, vastandpüüdlus muundumisele ja riskile. Iga püüdluse juurde kuulub hirm vastupüüdluse ees. Ja ometi näib, kui veel korraks meie kosmilise parabooli juurde tagasi tulla, et elu korrastatus on võimalik vaid siis, kui püüame elada nii, et need antinoomsed impulsid oleksid tasakaalustatud. Selline tasakaalustatus ei tähenda aga mitte midagi staatilist, nagu ehk arvata võiks, vaid see on tulvil tohutut sisemist dünaamikat, kuna seda ei saavutata kunagi lõplikult, tasakaalustatus tuleb ikka ja jälle uuesti luua.

 

Kui isiksuste nelja tüübi käsitlus tundubki olevat tüpoloogiline õpetus, erineb see siiski teistest tüpoloogiatest, kuna see on - eelkõige psühhoanalüütilistele teadmistele ning psühhoteraapia ja süvapsühholoogia kogemusele rajanedes - vähemal määral fatalistlik ja lõplikult määratlev kui näiteks konstitutsioonist või temperamendist tuletatud tüübid, viimased kujutavad endast midagi saatuslikult antut ja muutumatut, need tuleb vaid teatavaks võtta. Ent meile on oluline miski muu.

 

Mitte ainult sellepärast ei ole ma nii- või teistsugune, et mul on teatud kehaehitus, vaid kuna mul on teatud hoiak, teatud suhtumine maailma, ellu, mille taustaks on mu elulugu; see suhe kujundab mu isiksust ning annab sellele kindlad struktuurijooned. Kõike seda, mis on isikule saatusega antud, psühhofüsioloogilist sättumust, meie vanemate ja kasvatajatega lapsepõlveümbrust, samuti ka seda ühiskonda oma mängureeglitega, kuhu me sünnime - tuleb meil teatud piirides endal kujundada; see kõik on muutuv, seda ei tule vaadelda paratamatusena. Siinkohal mõeldud isiksuse struktuure tuleb mõista inimese tervikliku poldi osaaspektidena.

 

Inimloomuse algselt saatuslikult vähearenenud, hooletussejäetud, vääralt juhitud, võõrandatud või allasurutud osa-aspektide hilisem arendamine võib isiku kaasasündinud struktuuri korrigeerida, seda indiviidile kangastuva küpsuse või täiuslikkuse suunas muuta, just sedavõrd, nagu indiviid ise seda suudab.

 

Lähtume siin seega neljast üldkehtivast põhihoiakust meie eksistentsi tingimustesse ja sõltuvustesse, meile on eeskujuks näiliselt ühitamatute vastuolude korrastatus ja tasakaalustatus kosmoses. See on kirjutatud ka selleks, et virgutada arusaamist inimese seotusest kosmosega, neist seostest on palju olulist õppida.