Hirmu põhivormid: Hüsteerilised isikud

HIRM PAIGALSEISU EES 

Hermann Hesse: "Ja igas alguses peitub võlu ..."

Samamoodi nagu soov kestvuse ja turvalisuse järele, kuuluvad meie olemuse juurde ka uudsuse võlu, tundmatu tunnetamise erutus ning riskirõõm. Meid ahvatlevad seiklused, tõmbavad kauged maad, me tunneme igatsust nii kodus kui võõrsil, igatseme nii usaldusväärset turvalisust kui ka uusi muljeid ja elamusi, mis viivad meid senikogematutesse olukordadesse, mis meid rikastavad ja muudavad. Me otsime uusi inimesi, meil on tung oma olemuse kõiki võimalusi tundma õppida ja ära kasutada, avardada uute inimestega suheldes oma silmaringi, saada küpsemaks ja täisuslikumaks.

Oleme jõudnud hirmu viimase, neljanda põhivormi juurde. See on hirm lõpliku ja möödapääsmatu ees, paratamatuse ees ja meie vabaduseiha piiratuse ees. See on sundustega inimese hirmu vastand. Kui sundustega inimesed vabadust, muutumist ja riski kardavad, siis hüsteeriliste inimeste puhul on see vastupidi. Nad pürivad väga selgelt muutuste ja vabaduse poole, pooldavad kõike uut, tunnevad rõõmu riskeerimisest; neile tähendab lõpmatult uusi võimalusi pakkuv tulevik suurimat šanssi. Sellest tulenevalt kardavad need inimesed igasuguseid piiranguid, traditsioone ja kindlaksmääratud seadusi, mida sundustega inimesed just väärtustavad. Kui väljenduda vanasõnaga, siis nende motoks on "kui kehvasti, siis uuesti", see tähendab, et mitte miski ei ole lõplikult määrav ega igikestev. Neile on vaja, et kõik jääks suhteliseks, elavaks ja värvikaks - tähtis on üksnes käesolev hetk. "Carpe diem" - "Kasuta võimalust", sest võibolla uut võimalust enam ei tulegi. Minevik on möödas ja ei paku enam mingit huvi; tulevik on avarate võimaluste maa; ent seda ette ei planeerita - see tähendaks liiga palju kindlaksmääratust - oluline on olla tulevikule avatud, olla valmis olemasolevast loobuma.

 

Kuidas see siis õieti välja näeb, kui - meie parabooli väljendudes - kokkutõmbav, kontsentreeriv raskusjõud hooletusse jäetakse ja püütakse ülekaalukalt välja elada tsentrist eemale tungivat tsentrifugaaljõudu? See tähendab elamist käesolevale hetkele, kindlad plaanid ja selged eesmärgid puuduvad; uue ootuses otsitakse pidevalt uusi muljeid, elamusi, seiklusi; isikust endast või väliskeskkonnast tulev parajasti domineeriv soov või ärritaja viib seetõttu tähelepanu muudelt asjadelt kõrvale ja eksitab. Eelkõige vajatakse vabadusetunnet, kuna kord ja seadused konstelleerivad hirmu kindlaksmääratuse ees, selle ees, et millestki ei ole võimalik kõrvale hoida. Üldkehtivat, kõigile kohustuslikku korda tunnetatakse valdavalt vabaduse piiramise aspektist ja seetõttu püütakse seda võimalusel ignoreerida. Vabadus, mille poole niimoodi püüeldakse, on pigem vabadus millestki vaba olla, kui vabadus millegi eest võidelda.

 

Mis siis õieti toimub, kui ei olda valmis aktsepteerima inimeste kooselus kehtivaid mängureegleid, looduse ja elu seadusi? Siis elatakse nagu kummist maailmas, mis annab järele, on suvaliselt venitatav; selle maailma korda ei tarvitse keegi tõsiselt võtta, sest see on pidevas muutumises. Sellises maailmas leidub alati mõni väike tagauks, mille kaudu saab oma tegutsemise võimalike tagajärgede eest põgeneda. Võtame näiteks kausaalsuse seaduse, põhjuse ja tagajärje seostest. See võib ju füüsilises maailmas kehtida - mina pole seda seadust enda kohta kehtivaks tunnistama ja kes teab, võibolla see just siin ja praegu ei kehtigi.

 

Loomulikult tuleb siis kõige enam karta ja võimalusel vältida kõike seda, mis meie koha kindlaks määrab ja meile piiranguid esitab; bioloogilisi asjaolusid, nagu mehe ja naise soolisi rolle, vananemist ja surma, aga ka konventsioone, igasuguseid mängu reegleid, mille mingi kollektiiv on liikmete vahelise lävimise jaoks loonud, igasuguseid eeskirju ja seadusi. Kui see kõik kokku võtta, võime öelda, et kõige enam kardetakse elu ja maailma neid külgi, mida me tavatseme nimetada tõelisuseks, "reaalsuseks". Seega siis kardetakse faktide maailma, millele me end kohandame, mida me enda sõltuvusest elu seadustest peame paratamatult võtma sellisena, nagu ta on.

 

Seda reaalsust mõistetakse üsnagi vabalt. Reaalsust olla ebakindel käsitatakse relativistlikult ning ei peeta kuigi oluliseks või ignoreeritakse täielikult. Tegelikkusest püütakse kõrvale hoida, sealt põgeneda jne. Niimoodi jõutakse näilise vabaduseni, mis läheb aja möödudes aina ohtlikumaks, kuna elatakse ebareaalses, illusioonide maailmas, kus on vaid fantaasia, võimalused ja soovid - piiravad realiteedid puuduvad. Elatakse aina enam sisse pseudoreaalsusesse, "ebatõelisesse tõelisusesse". Aga mida rohkem reaalsusest eemaldutakse, seda enam tuleb oma näilise vabaduse eest maksta sellega, et ei osata enam "tõelises tõelisuses" orienteeruda, seda käsitada. See viib selleni, et katsed siiski reaalse maailmaga tegemist teha on liiga oskamatud ja need valmistavad pettumusi. Nende ebaõnnestunud katsete peale tõmbutakse ikka enam tagasi oma soovide maailma ja lõhe soovide maailma ja reaalsuse vahel süveneb. Niiviisi kujuneb hüsteeriliste inimeste nõiaring.

 

Vaatleme nüüd pseudoreaalsuse aspekti lähemalt. Üks meie elu reaalsusi on juba mainitud põhjuse ja tagajärje kausaalsuse seadus. See sunnib meid alluma seaduspärasusele, mille tähtsust me karistamatusele kohandada ei saa. Kuna hüsteerilised inimesed tunnevad, et see kausaalsuse seadus neid järjekindlust ja loobumist nõudes ainult ahistab, püüavad nad jaanalinnupoliitikaga sellest kõrvale hiilida. Nad teevad näo, nagu kausaalsust lihtsalt poleks olemas. Hullupööra haaratuna parajasti domineerivast soovist, mille täitumise võimalikele tagajärgedele nad mõelda ei taha, tegutsevad nad moto "pärast mind tulgu või veeuputus" järgi. Nad kalduvad naiivselt lootma, et võibolla just nende kohta protsesside kausaalsus ja järgnevus ei kehti või vähemalt ei kehti need just käesolevas olukorras. Nad on sedavõrd hõivatud oma soovist, sellest, mida nad silmapilk saada või saavutada tahavad, et nad võimalikele tagajärgedele üldse ei mõtle; nad mõtlevad nii-öelda finaalselt, lõppresultaadi seisukohalt ja hüppavad kausaalsusest üle. Tänu sellele võivad nad mõjuda väga sugestiivselt. Selgituseks üks näide.

 

Ühe klassi õpilased pidid heategevuseks märke müüma. Iga tüdruk sai korjanduslehe, kuhu tuli kanda annetajate nimed ja müüdud märkide arv. Kolmeteistkümneaastane Inge lähenes inimestele sümpaatse naeratusega nii šarmantselt ja mõnusalt, et kõigil oli tunne, et temale on võimatu ära öelda. Õige pea olid märgid otsas. Nüüd tekkis tüdrukul intensiivne soov endale midagi head teha: ta tundis äkitselt kohutavat nälga ja tahtis ilmtingimata midagi magusat - ta oli ju nii tubli olnud ja oli selle kindlasti ära teeninud. Raha oli kiusatuseks, see andis nii palju võimalusi. Sellele, kust see raha pärit ja milleks mõeldud, ta enam ei mõelnud, sel hetkel see igatahes "kuulus temale". Ta ei saanud oma soovi täitmist edasi lükata, seepärast näpistas natuke korjatud rahast ja ostis endale lemmikmaiustusi, tehes seda sellistele inimestele omase ähmase kujutlusega, et küll ta selle asja "mingil moel" korda ajab. Tema meeli ja mõtteid köitis vajadus, mis pidi otsekohe rahuldatud saama.

 

Siin ilmneb nähte, mis on hüsteerilistele inimestele iseloomulikud: kannatamatus, puuduv kalduvus või võime vajaduse täitmist rahulikult ära oodata. Iga soov, iga impulss tuleb võimalikult kiiresti rahuldada, sest ootamine on talumatu. Selliseid inimesi on kerge kiusatusse viia, sest neil on raske ahvatlustele vastu seista.

 

Samal päeval pidi nimekirjad ja raha kooli ära viima. Mida teha? Inge läks õpetaja juurde ja palus talt märkidele lisa. Ta ütles õpetajale, et saab kindlasti veel märke ära müüa ja toob siis kogu korjatud raha ühekorraga ära. Praeguseks korjatud raha olevat ta koju jätnud. (Selleks, miks ta nii toimima pidi, oli tal ettekäändeid ülearugi - ka see on hüsteerilistele inimestele iseloomulik, sest ettekäände või luiskamise usutavaks tegemiseks on vaja seda rohkem "põhjendusi", mida viletsamad need võimalused on, igatahes rohkem kui tõeliste asjaolude puhul.) Ta saigi uusi märke. Nüüd oli ta igal juhul aega võitnud ja võibolla juhtub vahepeal mingi "ime", mis olukorra lahendab. (Selline ajavõitmine ja teistele nende maharahustamiseks tühjade lubaduste andmine on samuti hüsteerilistele inimestele iseloomulik.) Vahepeal oli päev õhtusse jõudnud ja raha äraandmise tähtaeg peaaegu käes. Siis tuli talle - nagu ta ise arvas - suurepärane mõte. Ta läks naaberkorterisse ja küsis perenaiselt, kas see saaks talle puuduva summa järgmise päevani laenata: tal olevat vaja kiiresti osta paar vihikut, ema olevat sõbranna pool ja ta ei saavat teda momendil kätte. Ta saigi naabrinaiselt raha. Nüüd oli ta jällegi aega võitnud ja imed võisid tulla. Igatahes sai ta nüüd kogu raha ära anda. Naaber ja võlguvõetud raha läksid meelest, salajas lootis Inge, et kui ta ise sellele laenatud rahale ei mõtle, siis vast ei tule ka naabrinaisele need "paar penni" meelde.

 

Hüsteerilised inimesed kultiveerivad virtuoosselt taolisi ebamääraseid ootusi ja lootusi, et võib juhtuda mingi ime ja olukord lahened iseenesest. Neisse uskudes ja selle usuga reaalsuse nõuetest kõrvale hiilides ilmutavad nad imekspandavat naiivsust, nende motoks näib olevat: "No mis see kõik küll mulle üldese kord läheb, mul pole sellest sooja ega külma." Ja lõpuks võib ju igaühega juhtuda, et ta mõne asja ära unustab. Siin on selgelt näha edasilükkamise tendentsi. See, milles asi tegelikult on, nimelt võõra raha kulutamine, on juba kohe unustatud. Meeles on vaid see, et naabrilt sai täiesti legaalselt väike summa laenatud ja loomulikult saab see tagasi viidud (kuidas ja millal, see praegu ei huvita). Kui naaber hakkab enne raha tagastamist seda meelde tuletama, võib ju öelda, et läks kogemata meelest ja ta palub naabrilt vabandust. Aga võibolla naabrinaine unustab selle laenamise ära - see on ju tema jaoks nii tühine summa ja olen ju talle ka mõne heateo teinud. Või - võibolla saan äkki "kusagilt" raha kingituseks või mul õnnestub see teenida - "aeg annab arutust".

 

Mõne päeva pärast küsis naaber Inge ema käest laenatud raha tagasi. Nüüd tuli kogu lugu päevavalgele ja see oli hoopis ebameeldivam, kui oleks olnud kogu loo õigeaegne ärarääkimine. See, et Inge ei suutnud oma vajaduse silmapilksest täitmisest loobuda, vallandas terve rea ebameeldivaid tagajärgi, mis kruvisid lühiajalise naudingu hinna ülearu kõrgeks.

 

See näide on mitmes mõttes õpetlik ja iseloomulik. Siin ilmneb terve rida hüsteerilisi käitumisviise: ülitugev soov tungiga see otsekohe rahuldada, see soov ei lase momendil millelegi muule mõelda; irreaalne suhtumine asjadesse - omaenese teo tagajärje eiramine, teo ja tagajärje seose ignoreerimine; soov võita aega ja lootus, et juhtub mingi ime; fantaasiarikas osavus tagajärgede eest kõrvalepõiklemisel, kusjuures ühe augu kinnitoppimisega tehakse selle kõrvale uus auk: "loo" tegelikult juhtunu suvaline muutmine ja võltsimine; leidlikkus ebameeldivate asjade, eelkõige iseenda süütunde unustamises ja lõpuks kõrvalehiilimine ebameeldivatest paratamatustest, nagu loobumine, ootamine ja oma tegude eest vastutamine. Selliste inimeste kohta sobivad eriti hästi Nietzsche sõnad: "Ma tegin seda," ütleb mu mälu, "pole võimalik, et ma seda tegin," ütleb mu uhkus ja jääb järeleandmatuks. Lõpuks - mälu annab järele.

 

Samamoodi väga vabalt käsitavad hüsteerikud teist reaalsust - aega. Täpsus, aja planeerimine ja jaotamine on neile tülikad, neile tundub see kõik pedantne ja väiklane ja sageli peavad teised inimesed sellepärast kannatama.

 

Või võtame bioloogilise reaalsuse, meie sõltuvuse bioloogilistest asjaoludest, meie küpsemisprotsessidest ja vananemisest. Ka siin püüdlevad hüsteerilised inimesed määramatust. Tahetakse jääda võimalikult kaua lapseks, kellelt midagi suuremat ei nõuta, või siis vähemalt nooruslikuks, kuna siis maailm veel mõnegi asja andestab ja ei ole vaja kanda oma tegude eest täit vastutust. Sest vastutus on üks nendest ebasoovitavatest mõistetest, mis inimese koha kindlaks määravad, mis meenutavad põhjuslikkuse seadust ja ebameeldivaid tagajärgi. Ja mis puutub vananemisse, siis seda saab ju mitmesuguste vahenditega tagasi hoida: "inimene on nii vana, nagu ta seda tunneb" ja ei tarvitse ju igaühele oma õiget vanust öelda. Kui kõike sellist vältida, mis laseb vana välja näha, võib üleval hoida igavese nooruse illusiooni. Peale riietuse, millega ennast nooremaks teha saab, on selle illusiooni toetamiseks veel palju vahendeid: kosmeetika, kosmeetiline kirurgia; mured ja pahandused hoitakse endast võimalikult kaugele; nende eest saab end kaitsta niimoodi, et tuleb selgitada, et praegu küll ei taha sellistest asjadest midagi kuulda, ei suuda selliseid asju taluda ja kui nad on just lausa vältimatud, siis haigeksjäämisega saab ikka pageda.

 

Samamoodi suhtuvad hüsteerilised inimesed eetikasse ja moraali. No kuhu me küll jõuaksime, kui seda kõike kohustuslikuks peaksime, no kes neist reeglitest ikka kinni peab? Ükskord võib ju ikka patustada, sellest pole midagi. Ja kes see teab, mis on hea, mis halb, kõik on lõppude lõpuks suhteline ja oleneb sellest, mis vaatenurga alt mingit asjaolu vaadata. Nii läheb maailm eriti plastiliseks ja paindlikuks ja tehtud vigu saab alati kuidagiviisi põhjendada. Ja kõigepealt: kes teab, mis teise inimese sisemuses toimub või toimunud on? Õnnekombel on mõtted vabad ja kui piisavalt veenvalt kinnitada, et kõik oli nii nagu taheti - kes saab siis vastupidist tõestada?

 

Ka loogika on tülikas reaalsus. Aga ka sellest saab üsna hästi kõrvale hiilida. Isiklik loogika on küll teistsugune kui teiste oma, aga ta pole sellepärast vähem loogiline. Kui hüpatakse ühelt teemalt teisele, nii et vestluskaaslane järele ei jõua ja seda teemade vahetust ebaloogiliseks peab, siis on see tema probleem, mina ise saan aru ja leian, et minu mõttekõik on loogiline. Ja milliseid fantastilisi võimalusi annab keel, kui oled kord jälile saanud, mida kõike temaga võib teha ja kuidas teisi keelega nurka suruda! Nii arendatakse oma pseudoloogikat, mis võib viia teadliku või ebateadliku valetamiseni, millega aga hüsteerikuid vaevalt saab vahele võtta.

 

Ka hüsteerilised inimesed ei teadvusta oma tegelikku hirmu - hirmu paratamatuse ja lõplikkuse ees. Hirmud, mida neil selle asemel kohtab, on hirm väljakute ja tänavate ületamise ees ja hirm kinnistes ruumides, liftides ning kupeedes viibimise ees. Sagedased on ka foobiad loomade ees. Need hirmud on tegeliku hirmu ülekanded kõrvalistele, ebaolulistele - ja mis kõige tähtsam - välditavatele asjadele. Tegelik hirm, hirm vabaduse piiramise või kiusatusliku olukorra ees, millest ei suudeta üle olla, kuna ei taheta õieti kuidagi loobuda, võimalusest kinni haarata aga ei juleta, see sisemine konflikt nihutatakse välistele hirmuobjektidele, mis konflikti nii "lahendavad", et hirmu pärast ei satutagi enam kiusatuslikku olukorda. Sest kui ma enam - vähemalt mitte üksinda - üle tänava ei julge minna, siis ei saa ma enam kiusatusse sattuda. Loomulikult ei lahendata sellise hirmu objekti vältimisega tegelikult ühtegi konflikti, see ei paku ka kindlat kaitset hirmu eest, sest mingil moel satutakse ikka ja jälle oma hirmuga silmitsi ja ollakse sunnitud sellega tõsiselt tegelema. Kui tuntakse end kitsikusse aetuna ja mingit väljapääsu pole näha, siis tekib paaniline reaktsioon, "põgenemine ettepoole", mis ei võimalda enam situatsiooni rahulikult läbi mõelda.

 

Edasi näitame, kuidas need hüsteerilisele isikutele iseloomulikud ja väärad hoiakud aja jooksul summeeruvad ja neid üha väljapääsmatumatesse olukordadesse viivad.

 

Mida teha, et kohustuste ja lõplikkuse küüsist edukalt pääseda? Kõige kindlam meetod näib olevat elada alati ainult käesolevale silmapilgule, nagu poleks sel ei eelnevat ajalugu ega tagajärgi. Kui ma näiteks eile tegin mingi vea, mingi lolluse ja jäin sellega vahele, siis eilset lihtsalt ei olnudki ja elu algab alles täna. Alalisi ja kausaalseid seoseid lõhkudes jõuavad hüsteerilised inimesed väga suure plastilisuseni; nad elavad otsekui ilma ajaloota, ilma minevikuta. Nõnda vabanevad nad küll üsna suurest ballastist, ent teisest küljest tuleb nende ellu seetõttu mingi fragmentaalsus ja küütlus, pideva joone, järjepidevuse puudumine. Nad suudavad küll kameeleoni kombel iga uue olukorraga kohaneda, ent arendavad liialt vähe oma "mina" kontinuiteeti, mida me tarvitseme nimetada iseloomuks. Seetõttu tunduvad nad ettearvatamatud ja neid on raske mõista. Kuna nad kogu elu mängivad mingit rolli, siis nad lõpuks enam ei teagi, kes nad ise õigupoolest on. Nii arendatakse pseudoisiksus, kel puuduvad järjepidevus, selged kontuurid ja kindlapiiriline iseloom.

 

Kui kitsikusseaetusest tekib hirm, siis järgmine võimalus on "odaots ringi pöörata", süü teiste kaela veeretada. Etteheidetest endale tehakse etteheited teistele, mis toimub reflektoorselt nagu lastel. Kui näiteks üks laps ütleb teisele: "Sa oled loll," siis vastab teine reflektoorselt: "Ise oled." Kui hüsteerilisi inimesi kritiseeritakse või neile etteheiteid tehakse, siis pööravad nad selle kriitika ja etteheidete tegemise jalamaid kritiseerijate ja etteheidete tegijate vastu, põhjusi selleks võib leida ka hoopis mingist muust valdkonnast, millest juttugi ei olnud, ent antud momendil vabastavad nad end kriitikanooltest ja oma vigade tunnistamisest kas või iseendalegi. See iseenda süütunde projitseerimine väljapoole etteheidete näol võib jõuda nii kaugele, et lõpuks hakatakse meetodil "püüdke varas kinni" isegi kindlalt uskuma, et süüdi oli teine. Loomulikult tingib see ebasiiruse iseenda suhtes, terve elu kujuneb valelikuks. See toob kaasa arusaamatu kindlusetustunde ja ebamäärased hirmud; äärmuslikes olukordades saab aga ikka veel ühe rolli leida, mis kaitseb tagajärgede ning maailma aktsepteerimise kohustuse eest, see on "põgenemine haigeksjäämisse", mis laseb vähemalt aega võita.

 

HÜSTEERILINE INIMENE JA ARMASTUS

 

Hüsteerilised inimesed armastavad armastust. Nad armastavad seda nagu kõike muudki, mis nende eneseväärikustunnet tugevdab; nad armastavad joobumist, ekstaasi, kirge ja naudivad elamuslikke kõrghetki. Kui sundustega inimesed igatsevad apollonlikku armastust, siis hüsteerikute armastus on dionüüsiline. Neid paelub hingemattev elamus, aga see ei väljendu mitte "mina" loovutamises, nagu see on depressiivsete inimeste puhul, vaid "mina" apoteoosis. Kui depressiivsed inimesed püüavad "mina" piire kaotava andumuse ja sümbioosse kokkusulamisega oma "mina" piire ületada, siis hüsteerikud püüavad elamuse intensiivsuse nimel ülendada iseennast, ennast piiridest üle kasvada.

 

Seetõttu on hüsteeriliste joontega inimesed armusuhetes intensiivsed, kirglikud ja nõudlikud. Eelkõige tahavad nad iseendale kinnitust leida, iseenda ja partneri armastusest joobuda, nad loodavad leida armastusest elu kõrghetki. Nad oskavad luua erootilist atmosfääri ja partnerit võluda, sageli on nad erootikas tõelised meistrid. Nad valdavad erootika kõiki nüansse, alates flirdist ja koketeerimisest ning lõpetades võrgutamisega. Nad oskavad suurepäraselt partnerile sisendada, et nad on armastusväärsed, see teeb nad seksapiilseks. Neil on suur sugestioonijõud, millele on raske vastu panna - nad demonstreerivad oma eeliseid ja võlusid nii veenvalt, et neid lihtsalt peab uskuma jääma.

 

Armastuses rakendavad nad oma tugevat soovimisjõudu. Nad on sellised inimesed, kelle kohta kehtib "veni-vidi-vici" ja nad vallutavad kindluse tormijooksuga, mitte pika piiramisega. Nad oskavad vastassooga suhelda; suhted nendega ei ole ealeski igavad. Sageli armastavad nad rohkem armastust kui partnerit, uudishimust ja elujõust pakatades tahavad nad tundma õppida armastust selle võimalikult paljudes vormides. Nad armastavad sära ja hiilgust, pidusid ja pühasid, ei jäta ühtki pidutsemisvõimalust vahele ja oskavad ka pidusid organiseerida, olles ise oma sarmikuse, temperamentsuse, osavuse ja vahetu käitumisega peo keskpunktis. Nendega võib "hobusevargile või luurele minna". Mida sensatsioonilisem on elu, seda parem - igavus on tappev ja üksi olles hakkab neil kohe igav. Nad on värvikad, elavad ja tähelepanelikud partnerid, tunnete väljendamisel on nad spontaansed; nad on võimelised hetke intensiivselt nautima, tunnevad naudingust rõõmu, on fantaasiarikkad ja vallatud. Truudus - vähemalt enda oma - ei ole neile oluline, eriline võlu on nende jaoks salajasel armusuhtel, mis annavad ainet nende romantilisele fantaasiale.

 

Seksuaalvahekorraga on asi keerulisem, erootiline mänglemine, õrn eelmäng on neile sageli tähtsam kui seksuaalvajaduste rahuldamine. Nad mõtlevad: "Oo kaunis hetk, sa viibi veel!" ja tahavad seda hetke võimalikult kaua nautida ning selle lõppu võimalikult kauemaks edasi lükata. Nad tahavad, et mesinädalad kestaksid igavesti, järgnevasse argipäeva on neil raske sisse elada. Nad armastavad vaheldust. Kui nende suhe oma suguellu ja vastassugupoolesse ei ole just kõige õnnestunum, siis võib kergesti juhtuda, et nende armastusvõime kahaneb, asi võib minna frigiidsuse ja potentsihäireteni. Mõlemad sugupooled näevad meeleldi seksis vahendit eesmärgile jõudmiseks nii oma eneseväärikustunde tugevdamiseks kui ka oma partneri üle tuntava võimu väljendamiseks - vähem küll selleks, et partnerit sundida, nagu täheldasime sundustega inimeste juures, kui selleks, et iseenda võimukiirgusest tulenevat joobumist kogeda. Eriti kipuvad seksuaalvahekorda astuma või sellest keelduma naised, et seda väljapressimiseks ära kasutada.

 

Mida selgemalt hüsteeriline isiksusestruktuur on välja kujunenud, seda enam nõudev hoiak tugevneb ja vajadus enesele kinnitust saada kasvab ülisuureks. Siis saab armusuhtest vahend, mis annab enesekindlust - midagi muud sellest ei soovitagi - see peab korduvalt isiku vastupandamatust tõestama. Sest eneseväärikustunne rajaneb hüsteerilistel inimestel peamiselt sellistele edusammudele, sellele, et neid imetletakse ja ihaldatakse. Arusaadavalt läheb olukord vanuse kasvades raskemaks, sest aastatega hakkab väline veetlus kaduma, sellepärast on neil vanemas eas tugevad kriisid.

 

Hüsteerik vajab partnerit, aga mitte nii nagu depressiivne inimene, kes usub, et ta ei ole ilma partnerita eluvõimeline, vaid nagu peeglit, mis peegeldab tema armastusväärsust - labiilse eneseväärikustunde tõstmiseks. Tema nartsissism, tema eneseimetlus vajab üha uusi kinnitusi, seepärast laseb ta end kergesti ära meelitada, kuna usub meelitusi nii hea meelega. Niisiis vajab ta partnerit eelkõige selleks, et see muudkui kinnitaks, kui sarmikas, ilus ja tähtis ta on. Seetõttu kaldub ta ka tegema nartsissistlikku partneri valikut, aga seda mitte hirmust "täiesti teistmoodi" vastassoo ees nagu skisoidne inimene, vaid kuna ta otsib partnerit, kelles oleks midagi talle endale võimalikult sarnast, sest ta tahab leida ja armastada partneris iseennast.

 

Sellised väga tugevale eneseimetlussuhtele rajatud suhted ei ole loomulikult mitte mingil juhul kriiside vastu kindlustatud, sest partner vaevalt suudab neid vajadusi piisavalt täita ja siis otsitakse uus partner, kellega vana lugu kordub. Just hüsteerikute hulgas on tõelisi seelikukütte ja meeste ärakasutajaid, kes otsekui koguksid skalpe ja kelle eneseväärikustunne sõltub ohvrite arvust, kelle jaoks armastus on mäng, kus iga hinna eest tuleb võita. Kuna nad on armastuse suhtes liiga pretensioonikad, tuleb neil elus tihti pettuda; suur osa on siin rahulolematusel, tujukusel, pahandamisel; nad nõuavad partnerilt üha uusi tõendeid armastusest, tähtis koht on sellel, milline on partneri rahaline panus ja kui edukas ta avalikus elus on - sellest püütakse jätte mulje, nagu oleks see enda edukus. Kuna eneseväärikustunnet toidetakse peaaegu eranditult ainult tõendustega armastusest, siis ei saa neist kunagi küllalt. Nende väljapressimiseks kasutatakse mitmesuguseid teid ja vahendeid: partneri võrdlemine teisega, kes "tõepoolest" armastavad; osutamine sellele, mida kõike mõni teine partner tema heaks teeks; stseenid ja etteheited, kuna talle "liiga vähe pakutakse"; kui partner eemale tõmbub, käsitletakse seda katastroofina. Selle kõige juures on sageli tegemist tunde ja arvestuse raskesti läbinähtava seguga, nii et partner ei tea õieti kunagi, kuidas lood päriselt on.

 

Kui inimesel on abielust ja armastusest illusoorsed ootused ja lootused ning kui ta nõuab rohkem, kui ta on valmis investeerima, siis on pettumused paratamatud. Tavaliselt neid seoseid siiski ei mõisteta ja jäädaksegi "suurt armastust" otsima. Seepärast kohtame hüsteeriliste inimeste partneritevahelistes suhetes kõige enam lahkuminekuid ja kordusabielusid; kuna uutest abieludest oodatakse, et need varasemad pettumused kompenseerivad, siis loodetakse neist algusest peale liiga palju ja nad on nurjumisele määratud.

 

Me kõik saame oma esimesed kogemused vastassugupoolega vanemate ning õdede-vendadega suheldes. Vanematevahelised suhted, nende abielu või mingi muu kooselu vorm, kogemused õdede-vendadega kujundavad meie ootusi kooselust, armastusest ja suguelust. Kui meil oli õnn oma vanemaid abielupaarina armastada, ilma et oleksime pidanud neid idealiseerima või siis vastupidi, neile kaasa tundma ja neid põlgama, võibolla koguni vihkama; kui võisime nendega koos nende piiratud võimalusi, muresid, probleeme ja püüdlusi läbi elada, aga samuti ka nende rõõme, vastastikust mõistmist, usaldust ja toetust kogeda, siis on meil rohkem väljavaateid leida partner, kes sellistele ootustele vastab ja meie kujutlused sellest, millised me ise partnerina peaksime olema, on teostatavad. Vanemad, kes usuvad, et peavad lapsele oma üleolekut ja ilmeksimatust demonstreerima, kes mängivad lapse silme all olles ideaalset abielu, mis kulisside taga on hoopis teistsugune, tekitavad lapses kujutluse ideaalse abielu võimalikkusest ja laps hakkab uskuma, et ta kunagi ka ise ideaalse abielu sadamasse jõuab. Ning vanemad, kes ei täida lapse vajadust kogeda mõlema sugupoole spetsiifilist eeskuju, kelle elu kulgeb lapse silme all pettumusterohkelt ja eemaletõukavalt, annavad lapse ootustele partneritevahelistest suhetest negatiivse värvingu.

 

Hüsteeriliste isikute armuelu raskendab see, et nad jäävad kauemaks kui teised nendega esimesena tegelevate vastassoost isikute külge fikseerituks, neil on raske minetada nendega identifitseerumist. Sest hüsteeria algab väikse lapse arengu viimases faasis, umbes 4.-6. eluaastal, mil laps, nagu hiljem näeme, end nende eeskujudega samastab ja omandab esimesed kogemused sellest, kuidas ta hiljem sama- ning vastassoolistesse inimestesse suhtuma hakkab. Põhimõtteliselt on siin olemas järgmised võimalused: partneriga korratakse kunagist lapselikult austavat või idealiseerivat suhet vastassoost vanemaga või siis pere teiste vastassoost lastega, niisiis loodetakse partneris leida oma unistuste mees või naine. Või vanad pettumused, hirm või viha, mida on lapsena endaga tegelevate isikute juureskogetud ja mida ei ole suudetud seedida, seega negatiivsed kogemused kantakse üle partnerile - ootusena, nii et hilisematel suhetel lasub juba algusest peale eelarvamuste pitser: kõik mehed või naised on sellised, nagu neid esmakordselt kogeti. Projitseeritakse kunagi isast või emast saadud pilt partnerile ja ise asutakse selle projitsooni suhtes samale positsioonile, millel oldi vanemat suhtes. Kuna jäädakse ülimalt tugevasti oma vanasse poja või tütre rolli, ei tulda toime ei partneriga ega iseenda partnerirolliga.

 

Emas pettunud pojast võib saada naistevihkaja ja ta võib hakata partnerile oma kunagiste pettumuste eest kätte maksma, käitudes naisi võrgutades ja maha jättes nagu Don Juan, tehes nendega sama, mida talle tegi pettumusi valmistanud ema. Isas pettunud tütar maksab omal viisil kätte mehele. Temast võib saada meestevihkaja või - võltsarusaamas - emantsipeerunud naine, kes ei taotle mitte õiglus- ja eneseväärikustundest sugude võrdõiguslikkust, vaid kes tahab odaotsa ümber pöörata ja mõtleb võrdõiguslikkuse nõudmise all tegelikult naise eesõigust. Või ta raiskab end paljude meeste peale, et anda hoop isale ("kui sa mind ei armasta, siis ei ole ma ju midagi väärt ja võin niisama raisku minna" - selline on mõnede tänavatüdrukute psühhodünaamiline taust). Või temast tuleb Kirke, kes näeb meestes vaid teisest soost olendeid ja mehed, nagu kirjutatakse "Odüsseias", "sigadeks moondab"; kes mehi ära kasutab ja alandab ning kes endast masohhisti püüab teha. Külaltki palju sarnanevad Kirkega need naised, kes mehelt füüsiliselt, hingeliselt või materiaalselt liiga palju nõuavad, kes meest ära kasutavad, tühjaks pumpavad, võimu käest ära võtavad, meest tema mehelikkust teotades "kastreerivad". Selliseid deemonlikke, mehi hävitavaid naisi kohtame õige sagedasti Strindbergi romaanides ja näidendites. Lõpuks võib pettumus vastassoost või hirm, mida selle ees tuntakse, viia homoseksualismini. Alati võib isa või ema neis rollides asendada vend või õde.

 

Sõltuvus nendest vastassoo esindajatest, kellega esimesena kokku puututakse, on üldinimlik nähtus, mille kohta prantslased ütlevad: "On revient toujours à ses premières amours (alati tullakse tagasi oma esimeste armastuste juurde)."

 

Üheks näiteks sellest sõltuvuseks, "perekonnaromaanist", on hüsteeriliste inimeste puhul asjaolu, et nad küllaltki sageli satuvad "armastuse kolmnurkadesse". Sellistes suhetes kordavad nad teadvustamatult oma positsiooni ema ja isa vahel; "armastuse kolmnurgad" on eriti iseloomulikud hüsteerilise isiksusestruktuuriga üksikutele lastele. Hüsteerikud satuvad sellistesse "kolmnurkadesse" näiliselt tahtmatult. Nad väidavad, et sellised suhted olevat neile ilmselt saatuse poolt ette määratud, et kõik naised või mehed, kes neile meeldivad, on iga kord juba kellegagi seotud. Tegelikult nad siiski otsivadki just juba seotud partnereid - nad alustavad suhteid täie teadmisega partneri seotusest ja kordavad sellega rivaliteeti, mis neil poja või tütrena isa või ema suhtes oli. Neile on see külge jäänud, et nad peavad kahe partneri vahelistesse suhetesse vahele trügima ja ühe neist partneritest teise käest ära võtma. Samasoolise partneriga rivaalitsedes ja teda välja tõrjuda püüdes kardavad nad aga samas vastassoolise partneri vabakssaamist, kuna too hakkaks siis neilt liiga tõsiselt ja liiga palju nõudma.

 

Selliste inimeste käitumise mõistmiseks peab teadma nende elulugu. Enamasti annavad nad vaid need patud edasi, mis nende enestega on tehtud. Neil ei olnud oma perekonnas võimalust oma elutervet naiselikkust või mehelikkust arendada, nad seoti liiga tugevasti perekonnaga või neil puudusid eeskujud oma soolise rolli arendamiseks. Neid kas tõrjuti soolises rollis tagasi või neid valgustati suguelust liiga varases eas ja konstelleeriti neis mehelikkust või naiselikkust mitte eakohaselt, vaid enne, kui nad olid omandanud identsuse iseendaga ja niipalju eneseväärikustunnet, et mees või naine neis arenema võis hakata - enne, kui nad suguelu teemade ülesvõtmiseks vajaliku hingelise küpsuseni olid jõudnud.

 

Hüsteeriliste inimeste põhiprobleemiks armastuses ja partneritevahelistes suhetes võib pidada nende illusoorseid ootusi ja lootusi armastusest, abielust ja vastassugupoolest. Nõudvad hoiakud ja valmidus ise midagi anda ei ole neil tavaliselt proportsionaalsed ning just see vallandab uusi pettumusi, millest nad võiksid õppida, et nende põhihoiak on ekslik, et paratamatult tulenevad sellest pettumused. Nende problemaatiline külg seisneb selles, et nad tunnevad pidevalt igatsust ja neil on pretensioon, ent nad ei esita endale eales küsimust selle kohta, milline on nende endi panus.

 

Partneri valimisel ilmneb see juba selles, et kõige tähtsamad ei ole mitte partneri iseloomujooned, vaid materiaalsed ja prestiižiga seonduvad aspektid: partneri positsioon, varandus, tiitlid, ja muud eelistused. Nad jäävad kauaks lasteks, lasevad end liiga palju välistest momentidest mõjustada - tänu sellele tõotab tulla ilus elu; järgnevates pettumustes süüdistavad nad tavaliselt partnerit. Hirmust kogeda enda tühisust võib tulla haiglane kirg, mis nõuab pidevalt selle kinnitamist, kui palju nad ikka väärt on. See kirg ei saa eales rahuldatud, kuna otsitakse "väljastpoolt" seda, mida peaks realiseerima iseendas: peaks püüdma arendada endas võimet tõeliselt armastada, siis tekiks ka tõeline eneseväärikustunne.

 

Kalduvusest enda vajakajäämised partnerile projitseerida, millest tekivad kooselus muidugi eriti teravad probleemid. Ühtelugu vaieldakse selle üle, kes milleski "süüdi" on, muudkui süüdistatakse teineteist, jõutakse tendentsliku, fakte moonutava "loogikani" laimamise ja intriigideni. Eriti raskeks kujuneb kooselu siis, kui üks partneritest on hüsteerik ja teine tema vastand - sundustega isik.

 

Skisoidsetest partneritest hüsteeriline inimene hoidub: need näevad teda liiga hõlpsasti läbi ja neil ei ole piisavalt valmidust täita tema vajadust takkakiitmise ja imetlemise järele. Depressiivseid inimesi seevastu valivad nad partneriks meeleldi, sest neil on see valmidus olemas, samuti on nad valmis laskma partneril endale ülejõukäivaid nõudmisi esitada; kui suhe püsib pikemat aega, siis tavaliselt depressiivse partneri kulul. Kahe hüsteerilise isiksusestruktuuriga inimeste liit võib õnnestuda vaid juhul, kui hüsteerilised struktuurielemendid ei ole selgelt välja kujunenud - muidu viivad rivaalitsemine ja tahe teineteist üle trumbata nende kooselu paratamatult karidele.

 

HÜSTEERILINE INIMENE JA AGRESSIIVSUS

 

Spetsiifiline agressiivsuse vorm, mille laps 4.-6. eluaastal omandab, on rivaalitsemine ja konkureerimine. Nagu iga uue arenguetapi puhul, jäävad ka siin agressiivsuse varasemad vormid püsima. Sellises vanuses on põhiline soolise spetsiifikaga agressiivsus, mille põhivormid on tähelepanu köitmine ja endale võitmine, üldisemalt aga võitlus kõige eest, mis aitab isiku väärtust kinnitada ning kõige vastu, millest tuleb karta, et see võib hakata seda väärtust ohustama. Seega avaldub agressiivsus siin eelkõige püüdes teistest üle olla ja enda väärtust või õigsust tõestada, agressiivsuse eesmärk on aga end maksma panna. 

 

Vastandina eelpool kirjeldatud sundustega inimeste agressiivsusele on hüsteerilise inimese agressiivsus elastne, spontaanne, muretu ja sageli mõtlematu, see-eest annab see kiiremini järele, pikka vimma ei peeta. See ulatub erineva tugevusega impulsiivsetest ilmingutest omavolini ja on suunatud rohkem inimestele kui asjadele.

 

Mida tugevamad hüsteerilised jooned on, seda enam rakendatakse agressiivsust enese maksmapanekuks; selle ekstreemsemad vormid ulatuvad hübriidsest eneseülistamisest suurpetturluseni, igasuguste nartsissistlike solvangute suhtes on hüsteerikud äärmiselt tundlikud. Esineb hooplemist, tahetakse end iga hinna eest maksma panna, trügitakse alati esiplaanile, tahetakse "esimest viiulit" mängida; igas samast soost eakaaslases nähakse potentsiaalset rivaali, kes tuleb - et enda sära paremini esile tuleks - eemale tõrjuda.

 

Sageli kohtame püüdu iga hinna eest imponeerida, tahetakse ilmtingimata teistele muljet avaldada, tähelepani keskpunktis olla. See tahtmine imponeerida on seda tugevam, mida suurem on selle taga peituv kindlusetus, diskrepantsus (erinevus, lahkheli) nähtumuse ja olemuse, soovide "mina" ja reaalse "mina" vahel. Puuduliku enesekriitika ja enesekontrolli tõttu on hüsteerikute agressiivsus liiga impulsiivne, lastakse end sellest kergesti haarata ja minnakse liiga kaugele, kuivõrd liialdamine on hüsteerikutele üldiselt omane. Neile on iseloomulik ka üldistamistendents; kui agressiivsus on sihitud partnerile, siis "mehed on kõik sead", "kõik naised on lollid" jne.

 

Hüsteeriline agressiivsus sarnaneb sageli ürgse tormaka liikumistungiga, aga kui see skisoidsetel inimestel oli nende maailmas oleku eksistentsiaalse ohustatuse väljendus, siis hüsteerik kasutab seda rohkem dramatiseerimiseks, teiste mõjutamiseks. Hüsteerik on oma agressiivsuse väljendamises üllatusvõitja. Ta võtab meelsasti ette äkkrünnaku, kuna see tõotab suuremat edu kui ettekavatsetud strateegia. Tema jaoks on rünnak parim kaitse. Hüsteerilist agressiivsust võik nimetada ka "ebaloogiliseks". Selle kohta üks näide. Kui mees naisele lohakuse pärast õigustatult täiesti rahulikus toonis märkuse teeb, tabavad naist metsikud afektid. Ta ei räägi sõnakestki sellest, milles asi oli, vaid külvab mehe omalt poolt etteheidetega üle. Neil ei ole tema lohakuse kritiseerimisega vähimatki pistmist, need käivad hoopis teiste asjade kohta. Naine lihtsalt pöörab odaotsa ringi, põgeneb reaalsusest kõrvale hoides ettepoole.

 

Sellest, et hüsteerilised isikud juba leebele kiitikale ja väiksematelegi etteheidetele nii solvunult reageerivad, saab lõppude lõpuks vaid nende kergesti haavatava, labiilse eneseväärikustunde taustal; puuduliku identsuse tõttu iseendaga on selle tunde baas kitsas ja seda saab kergesti kõigutada. Juba enesearmastuse kerged solvangud võivad vallandada kõige intensiivsemad vihatunded, mille juures on kergesti äratuntav nende seos hirmuga olla mitte- armastusväärne.

 

Hüsteerilise agressiivsuse eri vorm on intriig. Ka siin võib täheldada nähtuse teket perekondlike suhete baasil. Intriigiga korratakse teadvustatult seda situatsiooni, milles oldi lapsena vanemate või siis õdede-vendade vahel; olukorda, kus pidi nende vahel siia-sinna laveerima, kuna üks vanematest last teise vanema või mõne õe või venna vastu ära kasutas ja ta sel moel lahendamata perekondlike probleemide objektiks tegi, objektiks, mille abil püüti abielus tekkinud konflikte lahendada. Nii võivad tulla intriigid, kättemaks, teise maine õõnestamine, tema materdamine ja mahategemine. Kui veel lisandub teise sugupoole vihkamine, siis võib ilmneda äärmiselt tugev kättemaksuiha. Inimene kütab end siis üles ja kaldub oma hüsteerilises agressiivsuses, teatud näitlejameisterlikkust ilmutades korraldama üha hullemaid, selgelt "publikule" orienteeritud "stseene". Tüüpilised hüsteerilise agressiivsuse avaldumisvormid - kuni on "publikut" - on äärmine pahameel, pateetilised žestid ja kirglikud süüdistused.

 

Näide ühe tugevate hüsteeriliste joontega naise meestevihkamisest ja kättemaksuihast. Naine nõudis mehelt, et see tema närvide ja tervise nõrkust arvestaks. Mees tohtis - ka talvel - ainult rõdul sigarit suitsetada, kuna naine ei kannatanud suitsu. Kui mees vaatas televiisorist jalgpalli, naeruvääristas naine teda laste ees sellise primitiivsuse pärast. Ta tegi üldse kõik maha, mis talle endale huvi ei pakkunud või milles ta mehe tasemel osalema ei küündinud. Mees oli haritum kui naine, mehe soovitatud raamatuid pidas naine igavaks, kuna ta neid ei mõistnud või mõistma ei vaevunudki. Sugulist vahekorda soovis mees sagedamini kui naine, kes sellest lõpmatult uusi põhjendusi otsides kõrvale hoidis. Nii alandas naine meest igati; see oli tema teadvustamata kättemaks isale, kes oli tema intelligentsemat õde paremaks pidanud.

 

Ja nüüd näide intrigeerimisest. Üks patsient, kes oli juba pikemat aega minu juures ravil käinud, ütles, et ta oli samal ajal ka ühe minu kolleegi juures psühhoteraapilisel ravil käinud. Ta tahtis järele proovida, kumb meist on parem arst, kelle ravimeetod talle rohkem meeltmööda on. Minu juures halvustas ta kolleegi ja tema meetodit, kolleegi juures halvustas mind, kusjuures kummalgi meist polnud aimugi, et ta end kahel pool korraga ravida laseb. Ta nimelt rääkis meile mõlemale, et teise arsti juures olnud ta ravil tükk aega tagasi. Nii kasutas ta meid üksteise vastu ära, nagu ta kunagi oli toiminud oma vanematega. Ta maksis kätte selle halva kombe eest, mis vanematel oli olnud. Nad olid teda, kumbki teineteise seljataga, teise vanema vastu ülesse ässitanud ja ise tema poolehoidu võita püüdnud. Nüüd kordas ta kättemaksu, et nagu tookord lapsepõlveski mõlemalt poolt profiiti lõigata. Samas ei rääkinud ta arstidega avameelselt nagu vanemategagi ja blokeeris sellega ravi.

 

TÄIENDAVAD TÄHELEPANEKUD

 

Hüsteerilised inimesed elavad pseudoreaalsuses, seda võime nende puhul täheldada kõikides valdkondades. Nende keskne probleem on ehtsuse küsimus - see on nende reaalsuse eest "rollidesse" põiklemise seesmine peegeldus.

 

Religioonist saab nende jaoks pragmatismi tõttu kergesti mittekohustuslik usk - ei või iial teada, kirikut võib ehk kunagi vaja minna; ka siin on neile väline külg sageli tähtsam kui ehtsus, vormitäitest piisab. Mõte, et patukahetsuse ja pihtimisega saab süüst vabaneda ja täiesti süütuna, justkui uuesti sündinuna kõike taas otsast alustada, meeldib neile väga. Nende kujutluses on Jumal isikustatud, ta on nagu hea isa, kes neid muidugi eriti armastab ja ehk kunagi ka ilmutab. Nii jäävad nad paljudes asjades lapselikult ebaküpseks, nad usuvad imesid ja lasevad end neilt endilt vaid tühiseid pingutusi nõudvate õndsuste lubamistega kergesti eksiteele viia. Seetõttu on nad sageli vastavate usulahkude pooldajad, see rahuldab ka nende vajadust sensatsioonide järele. Psühhoteraapia patsientidena tahaksid nad end kõige meelsamini hüpnotiseerida lasta, lootes, et vabanevad siis oma raskustest otsekohe ja ilma vähimagi omapoolse pingutuseta.

 

Nende suhtumine eetikasse on samasugune naiivne, moraalinorme nad kohustuslikuks ei pea. Väga sageli püüavad nad käsitada kõike suhtelisena ning leida patuoinast mitte iseendas, vaid endast väljaspool, mõnes teises inimeses. See raskendab iseenda sisevaatlust ja enesekriitika tegemist; sellepärast õpivad nad kriisidest vaid harvadel juhtudel.

 

Ka hüsteeriliste inimeste puhul on lõppkokkuvõttes tegemist üldinimlike asjadega, milles me kõik erineva rõhuasetusega osaleme, kuna me kõik peame läbima selle meie kujunemiseks olulise lapsepõlve arengufaasi koos selle juurde kuuluvate ülesannetega ja hirmudega. Sedasama enda puuduse ja süütunde teistele projitseerimise protsessi kohtame ka kollektiivides, kus sel on suur ja ohtlik roll. Siin sobib "vaenlane" selliseks projitseerimiseks eriti hästi ja tekib tunne, nagu tuleks enda süüst vabanemiseks vaenlane välja mõelda. Terved rahvad, rassid ja sama usuga seotud kollektiivid tavatsevad seda, mille esinemist nad endale tunnistada ei taha, teistele projitseerida ja südametunnistuseta võimukandjad võivad seda projitseerimisvalmidust õhutada ning poliitiliselt või ideoloogiliselt ära kasutada. Sellised kontrollimatud ja tagantässitatud projitsioonid on sõdade, rassilise vihkamise ja usuvõitluste psühhodünaamilise tausta oluliseks komponendiks. Soov koormavast ja süüdistavast minevikust vabaneda on üldinimlik. Vastandina depressiivsetele inimestele, kes end paljudes asjades süüdlaseks peavad, kalduvad hüsteerikud oma süüd unustama või salgama. Saksa keele eripära kasutada sama sõna "Vergehen" nii ajalises kui ka moraalses mõttes (möödumine, kadumine; eksimus, süütegu) võiks anda meile järelmõtlemisainet - kas meie süüteod aeguvad? Meie hüsteerilisele osale oleks see vägagi meeltmööda.

 

Isiksusestruktuuri hüsteeriliste elementidega inimesed võivad vanemate ja kasvatajatena olla vaimustavad ja kaasakiskuvad, neil on tugev sugestioonivõime, nad oskavad veenda ja tekitada lapses tunnet, et elu on ilus ja väärib elamist. Tunnete väljendamisel on nad pigem spontaansed kui labiilsed. Lapsed peavad selliseid vanemaid armastusväärseks, on nende üle uhked ja imetlevad neid; vanematekodus on oma "atmosfäär", see kodu on külalislahke. Teised lapsed on sageli selliste vanemate pärast kadedad - kuni mõistavad, et kadestasid vaid fassaadi pärast. Kui vanemate isiksusestruktuur on valdavalt hüsteeriline, siis tulevad raskused eelkõige sellest, et neil tuleb laste kasvatamisel puudu järjekindlusest. Kord hellitatakse ja lubatakse lapsel teha kõike, mis tal aga pähe tuleb, sealsamas saab laps sama asja eest tõrelda ja nii on tal raske orienteeruda, ta ei tea õieti mitte kunagi, mis teda ees ootab - ka sellepärast, et vanemate käitumine oleneb palju rohkem nende tujudest kui objektiivsetest asjaoludest. Niimoodi tekitavad vanemad sageli psüühilise "aprillikliima", mis tekitab lapses tihtipeale segadust ja ebakindlust. Sageli äratavad nad lastes alusetuid ootusi ja lootusi elust. Kui nad on lapsele mingi pettumuse valmistanud või peavad nõudma, et tal paratamatult tuleb millestki loobuda, siis hakkavad nad kohe kauge tulevikuga seotud lubadusi jagama - "kui sa ükskord suureks kasvad, siis ..." - ja juhivad lapse mõtted nende pettumuste või loobumiste üle juurdlemisest kõrvale, nii ei saa laps oma loobumist mõtestada, iga loobumine seostatakse peatse tasu ootamisega. See tekitabki lapses ohtliku ootuse, et tulevik kubiseb imedest - küll need kunagi kätte jõuavad. Selle asemel, et last reaalsuse pinnale viia, toetatakse tema illusoorseid soovunelmaid.

 

Ei sel ega ka mingil muul moel ei anna sellised vanemad lapsele eluteele kaasa õigupoolest mitte mingeid praktilisi teadmisi, tema elukogemus jääb liiga napiks, sellega pannakse alus lapse hilisemale pettumusele iseendas ja elus. Ühelt poolt seovad nad lapse ülearu intiimselt iseendaga, teisalt, kui laps osutub neile koormaks, kui tema eest tuleb vastutust kanda, siis tõukavad nad ta endast järsult eemale. Kui laps ootab, et tema probleeme mõistetaks, siis tunneb ta end äkitselt üksijäetuna. Sellised vanemad ei kannata kriitikat, võtavad seda isikliku solvamisena ja neil on raske oma vigu tunnistada. Erinevalt sundustega inimestest, kellel on raske vigu tunnistada võimutaotluse ja perfektsionismi tõttu, tuleneb hüsteerilistel inimestel see raskus solvatud enesearmastusest ja edevusest. Kui laps neilt aru pärib, siis põiklevad nad vastutusest kõrvale ja rõhutavad ainult, et nad on alati kõige paremat tahtnud ja väga palju ohvreid toonud. Selle asemel, et last tema raskustes tõsiselt võtta, äratavad nad temas süütunde tänamatuse pärast.

 

Ohtlik on ka nende kalduvus "kasvatada" lapsi demonstreerimiseks. Nad peavad vanemate au ja kuulsuse nimel kõiges hiilgama ega tohi pettumust valmistada, kuna muidu jääksid nad vanemate armastusest ilma. Üldse on oht, et laps mingisse rolli tõugatakse, kõige suurem just hüsteerikutest vanemate korral. Osalt sellepärast, et nad kuritarvitavad last suurema lugupidamise võitmiseks, osalt seetõttu, et laps peab nende endi täitmata soovid täitma.

 

Poliitikas sobivad hüsteerilistele isikutele paremini liberaalsed või revolutsioonilised parteid; see tuleneb nende ebamäärasest rahulolematusest ja samuti ebamäärastest tulevikulootustest ja last but not least vajadusest sensatsioonide järele. Nad ei ole aga mitte skisoidsete inimeste taolised kindlameelsed ja järjekindlad revolutsionäärid: nad on alati naiivsed progressiusulised, uskudes kõigesse uuesse ainult sellepärast, et see on uus ja teistsugune. Selles suhtes on nad jällegi sundustega inimeste selged vastandid, sest need ripuvad kõige vana küljes, kuna see on vähemalt tuttav ja järeleproovitud. Ka poliitikutena on hüsteerikud kaasakiskuvad kõnemehed, kes äratavad publiku hulgas vaimustust ja kes liiga kergekäeliselt lubadusi jagavad. Sageli on nad sellise natuuriga juhid, kellele meeldib asju liikuma panna, uusi teid kavandada, ent nõrgemad on nad oma ideede elluviimiseks vajaliku suurt vaeva nõudva detailse töö tegemisel. Aga nad võivad olla ka manipulaatorid, kes osavalt oma salasoove ära kasutavad. Mõnikord on nad täispangale mängijad, kes palju riskivad ja ka kaotuse korral ikka optimistlikeks jäävad.

 

Neile sobivad ühiskonnas kõik sellised elukutsed, mis nõuavad isiklikku panust, paindlikku reageerimist igas olukorras, head manööverdamisoskust, uute kontaktide loomist ja kohanemisvõimet ning mis samal ajal vastavad nende soovile isiklikku muljet avaldada ja vajadusel end maksma panna. Seega sobivad neile kõik tegevusalad, mis on seotud representeerimisega (mitte kohaloleva või esiloleva tegemine kohal- või esilolevaks ettekujutuses), kus nad esindavad väärikaid ameteid, mis annavad neile sümboolse tähtsuse, kuna nad identifitseerivad end suures osas väärika ameti kui rolliga. Seejuures on amet ja väärikus neile sundustega inimestega võrreldes vähem kohustuseks, see on neile eeskätt võimalus enda isiku aupaiste suurendamiseks, mistõttu ordenid ja tiitlid on neile ihaldusväärsed. Neile sobivad kõik tegevusalad, kus on tähtis kontakte luua ja mis rahuldavad nende vajaduse olla teiste inimestega seotud, nende soovi omada "publikut". Nad on edukad esindajad või veenvad, sugestiivsed müüjad, kes seismajäänud kauba ostjale eriti soodsa sisseostuna kaela määrivad või mehe, kes tahtis ainult lipsu osta, pealaest jalatallani uute riietega varustavad. Nad on igal pool omal kohal, kus olulised on sarmikus, hea kehaehitus, osavus, spontaanne sihikindlus, improvisatsioon, üllatus- ja ületrumpamisvõidud. Neid tõmbavad kõik elukutsed, mis annavad alust ebamäärasele ootusele elada "suures ilmas" või selle maailmaga kokkupuutesse viivad: fotomodell, mannekeen, ärijuht; ehtekaubandus ja hotellimajandus. Nende tööde ja tegemiste puhul on huviobjektiks rohkem inimesed kui asjad, nii hakkavad need inimesed hüsteerikuist sõltuma, viimased tegutsevad ju puhtalt nende huvides. Vastava ande olemasolu korral võivad nad sublimeerida oma sättumust ja omadusi, tugevat soovi ja fantaasiarikkust, ilmutada oma võimeid ja mängulusti kunsti vallas, eriti näitlejate ja tantsijatena.

 

Vanadus ja surm on meie elu viimased vältimatud realiteedid, mida lõpmatuseni maha salata ei saa. Kuna hüsteerilistel isikutel puudub harjumus realiteete aktsepteerida ja paratamatusele alluda, siis kalduvad nad nii kaua kui võimalik silmi nende realiteetide ees sulgema. Vanadus ja surm on loomulikult olemas, seda maha salata ei saa, ent need on nagu rohkem teiste jaoks. Sellepärast püüavad nad säilitada võimalikult kaua illusiooni igavesest noorusest, sellest, et neil on ikka veel ees avarate võimalustega tulevik. Nad on eriti vastuvõtlikud kõikide meetodite ja praktikate suhtes, mis lubavad pikaajalist noorust ning õpetuste suhtes, mille järgi on olemas surmajärgne elu - ehk jäävad nad edasi püsima. Kuna nad enda surmale tähelepanu ei osuta, jääb neil sageli testament õigel ajal tegemata ja muud tähtsad asjaajamised jäävad pooleli, mõnikord jääb neist maha täielik kaos. Surma läheduse survel muudavad nad mõnikord vanaduses järsku näiliselt radikaalselt oma käitumist, mis meenutab ütlust "noorest peast hoor, vanas eas palveõde" ja mis lähemal vaatlusel jätab oportunistliku mulje, nii et sellise muutuse tõepärasus on küsitav. Küllap oskavad hüsteerikud kõige vähem väärikalt vananeda, see-eest on neil võime oma minevikku kirgastada ja elada mälestustest, mida nad oma suva järgi muudavad ja kus nad ise peaosa mängivad. Mõned oskavad oma surmalegi sära anda ja teevad lahkumisest heroilise, sügava mulje jätva vaatemängu.

 

Hüsteeriliste inimeste meelisala on kunst, selle kõik liigid. Nende looming on väga isikupärane, mõnikord kalduvad nad teatud määral ekshibitsionismi. Neile meeldib kirju kirjutada, samuti autobiograafiaid ja autoportreid luua. Nende tugevad küljed on värvierksus, originaalsus ja dünaamilisus. Vormiline külg ei ole sageli kuigi oluline. Nad on ka suured unistajad. Nende unistused on selles mõttes ohtlikud, et need ei seostu elutervel moel eesseisva eluga, vaid viivad neid elust üha kaugemale, unistuste ja soovunelmate maailma, mis neid reaalsusest üha enam lahutab - üksnes kunstnik suudab neist unistustest midagi luua.

 

Hüsteerilised inimesed näevad sageli unenägudes - kuivõrd unenäod peegeldavad vastavate isiksusestruktuurile spetsiifilist temaatikat - naiivset soovide täitumist, neis on midagi illusoorset; kuna seal reaalsuse seadused ei kehti, on tihtipeale kõik magu muinasloos. Unes nähakse esilekerkinud probleemide patentlahendusi - näiteks mingis väljapääsmatus olukorras hakatakse äkki lendama, omandatakse maagilised võimed või ootamatult ilmub mingi deus ex machina ja päästab olukorra. Allasurutud hirm väljendub unenägudes küllalt sageli ka nii, et äkki on kindel pind jalge alt kadunud või seistakse kuristiku veerel. Nende unenäod on enamasti värvikad, dünaamilised ja sündmusterohked ning pikad unenäod jäävad neile hästi meelde. Sageli on neile unenägudele iseloomulik ka see, et keerukat, pingutusi nõudvat ülesannet ei lahenda mitte hüsteeriline isik ise, vaid teised teevad selle töö tema eest ära.

 

Kui püüame kujutada hüsteerilisi isikuid tõusval joonel nii, et joone alguses oleksid isiksusestruktuuri elementidega terved inimesed ja edasi tulevad kergemate ja raskemate häiretega inimesed, siis saaksime umbes sellise loetelu: elavad ja impulsiivsed inimesed, kellele on omane tung end maksma panna - nartsissistlik vajadus leida kinnitust ja olla tähelepanu keskpunktis - ülemäärane tung end maksma panna ja haiglane vajadus uute kontaktide järele - perekonnaromaanist eraldumata papatütred ja memmepojad - hüsteeriline valskus, rollimäng, suurpetturluseni küündiv põgenemine reaalsusest - kogu elu teismelised - meeste- või naistevihkajad, kes ei aktsepteeri oma soolist rolli ja sageli homoseksualismi põikavad - "kastreerivad", destruktiivsed, ihust ja hingest mehi vihkavad naised ja Don Juani tüüpi naistele kättemaksvad mehed - foobiad - psüühilise ja somaatilise sümptomaatikaga rasked hüsteerilised haiguspildid, kusjuures kehalised sümptomid ei avaldu mingites kindlates organites, esile võib ehk tuua vaid jäsemete halvatusnähud.

 

Isiksuse hüsteeriliste struktuurielementidega terved inimesed armastavad riski, on ettevõtlikud, alati uuele avatud, nad on elastsed, plastilised ja temperamentsed, sageli sädelevad ja kaasakiskuvad, elavad ja spontaansed, neile meeldib improviseerida ja kõike järele proovida. Nad on seltskonnainimesed ja nende seltsis ei hakka iialgi igav, nende ümber alati elu "keeb", nad armastavad iga uut algust ja pakatavad optimistlikest tulevikukujutlustest ja -ootustest. Nad usuvad, et igas alguses peitub võlu, nagu ütleb selle peatüki moto. Nad toovad igale poole värskeid tuuli, lammutavad traditsioone ja vanu, kivinenud dogmasid. Neis on midagi vastupandamatult sugestiivset, nad on väga sarmikad ja oskavad oma sarmi teadlikult ära kasutada. Nad ei võta midagi liiga tõsiselt - välja arvatud ehk iseennast - kuna nad teavad, et enamik asju elus on suhtelised, nad on tugevamad impulsside äratamises ja asjade käimalükkamises, nõrgemad vastupidavuse poolest ja planeeritu kannatlikus elluviimises. Ent just nende kannatamatus ja uudishimu, see, et nad ei lase minevikul end kammitseda, laseb neil märgata asju, mida teistsuguse isiksusestruktuuriga inimesed ei näe või mis tähendavad neile tõket või piiri. Seega vaatavad nad elule riskijulgelt, läbi enda isikupärase prisma. Elu on neile peadpööritav seiklus ja elu mõte on selles, et see tuleb elada võimalikult mitmekülgselt ja intensiivselt, kõik tuleb järele proovida.

 

____________________________________________________

 

1. Uudsuse võlu, tundmatu tunnetamise erutus ning riskirõõm.
2. Meid ahvatlevad seiklused, tõmbavad kauged maad, igatseme nii usaldusväärset turvalisust kui ka uusi muljeid ja elamusi, viivad olukordadesse, mis meid rikastavad ja muudavad.
3. Otsime uusi inimesi, avardades uute inimestega suheldes silmaringi, saada küpsemaks ja täiuslikumaks.
4. See on hirm lõpliku ja möödapääsmatu ees, paratamatuse ja meie vabadusiha piiratuse ees.
5. Nad pürgivad väga selgelt muutuste ja vabaduse poole, pooldavad kõike uut, tunnevad rõõmu riskeerimisest.
6. Nad kardavad igasuguseid piiranguid, traditsioone ja kindlaksmääravaid seadusi.
7. Nende moto on: kui kehvasti, siis uuesti.
8. Tähtis on üksnes käesolev hetk.
9. Oluline on olla tulevikule avatud, olla valmis olemasolevast loobuma.
10. Vabadus, mille poole niimoodi püüeldakse, on pigem vabadus, milleski vaba olla, kui vabadus, millegi eest võidelda.
11. Kardetakse faktide maailma.
12. Seda reaalsust mõistetakse üsnagi vabalt.
13. Tegelikkusest püütakse kõrvale hoida ning sealt põgeneda.
14. Elatakse illusioonide maailmas, kus on fantaasia, võimalused, soovid.
15. Ja lõhe soovide maailma ja reaalsuse vahel süveneb.
16. Neil on moto: et pärast mind tulgu või veeuputus.
17. Kannatamatus, puuduv kalduvus või võime vajaduse täitmist rahulikult ära oodata. Iga soov, iga impulss tuleb võimalikult kiiresti rahuldada, sest ootamine on talumatu. Selliseid inimesi on kerge kiusatusse viia, sest neil on raske ahvatlustele vastu seista.
18. Ka moto: no mis see kõik küll mulle üldse korda läheb, mul pole sellest sooja ega külma (aeg annab arutust).
19. Ülitugev soov tungina see otsekohe rahuldada.
20. Omaenese teo tagajärje eiramine, teo ja tagajärje seose ignoreerimine; soov võita aega ja lootust, et juhtub mingi ime.
21. Eelkõige iseenda süütunde unustamises ja lõpuks kõrvalehiilimine ebameeldivatest paratamatustest.
22. Täpsus, aja planeerimine ja jaotamine on neile tülikad.
23. Hüsteerilised ei järgi eetikat ja moraali (ükskord võib ju ikka patustada, sellest pole küll mitte midagi).
24. Kui hüpatakse ühelt teemalt teisele, nii et vestluskaaslane järele ei jõua ja seda teemade vahetust ebaloogiliseks peab, siis on see tema probleem.
25. Nad elavad otsekui ilma ajaloota, ilma minevikuta.
26. Nad suudavad iga uue olukorraga kohaneda.
27. Kuna nad kogu elu elu mängivad mingit rolli, siis nad lõpuks enam ei teagi, kes nad ise õigupoolest on.
28. Neil puuduvad järjepidevus, selged kontuurid ja kindlapiiriline iseloom.
29. Hüsteerilised inimesed armastavad armastust.
30. Nad armastavad joobumist, ekstaasi, kirge ja naudivad elamuslikke kõrghetki.
31. Neid paelub hingemattev elamus, hüsteerilised püüavad elamuse intensiivsuse nimel ületada iseennast, enda piiridest üle kasvada.
32. Seega on armusuhetes intensiivsed, kirglikud ja nõudlikud.
33. Nad oskavad luua erootilist atmosfääri ja partnerit võluda.
34. Nad oskavad vastassooga suhelda, suhted nendega ei ole ealeski igavad.
35. Nad armastavad sära ja hiilgust, pidusid ja pühasid.
36. Olles ise oma sarmikuse, temperamentsuse, osavuse ja vahetu käitumisega peo keskpunktis.
37. Surmapatt on see, kui neid armastusväärseks ei peeta.
38. Igavus on tappev ja üksi olles hakkab neil kohe igav.
39. Nad on värvikad, elavad ja tähelepanelikud partnerid, tunnete väljendamisel on spontaansed.
40. Nad on võimelised hetke intensiivselt nautima, tunnevad naudingust rõõmu, on fantaasiarikkad ja vallatud.
41. Erootiline mänglemine, õrn eelmäng on neile sageli tähtis.
42. Nad armastavad vaheldust.
43. Neil on vanemas eas tugevad kriisid (püüavad võimalikult kaua nooreks jääda).
44. Ta tahab leida ja armastada partneris iseennast.
45. Nad tahavad endale rahulikumat partnerit, et siis saaks ise silma paista.
46. Hüsteerikute hulgas on tõelisi seelikukütte ja meeste ärakasutajaid.
47. Neil juhtub tihti lahkuminekuid ja kordusabielusid.
48. Seega partneris soovivad leida oma unistuste mehe või naise.
49. Emas pettunud poeg võib saada naistevihkajaks, isas pettunud tütar maksab omal viisil kätte mehele (väga oluline on lapse ja vanematega omavahelised suhted).
50. Satuvad sageli armukolmnurkadesse.
51. Hüsteeriliste inimeste põhiprobleemiks armastuses ja partneritevahelistes suhetes võib pidada nende illusoorseid ootusi ja lootusi armastusest, abielust ja vastassugupoolest.
52. Nõudvad hoiakud ja valmidus ise midagi anda, ei ole neil tavaliselt proportsionaalsed.
53. Nad tunnevad pidevalt igatsust.
54. Nad ei esita endale eales küsimust selle kohta, milline on nende enda panus.
55. Partneri valimisel ei ole tähtis mitte ta iseloom, vaid hoopis materiaalsed ja prestiižiga seotud aspektid (partneri positsioon, varandus, tiitlid).
56. Nad jäävad kauaks lasteks.
57. Pettumustes süüdistavad tavaliselt partnerit.
58. Skisoidsetest partneritest hüsteeriline inimene hoidub: need näevad teda liiga hõlpsasti läbi.
59. Depressiivseid seevastu valivad endale partneriks meeleldi.
60. Sundluste isikutega tekivad kriisid ja probleemid.
61. Hüsteerilise inimesed tahavad sageli võistlemist, rivaalitsemist ja konkureerimist.
62. Tähelepanu köitmine ja endale võitmine (võitluses enda väärtust tõestada).
63. Ta annab kiiremini järele, pikka vimma ei pea.
64. Agressiivsus on suunatud rohkem inimestele kui asjadele.
65. Mida tugevamad hüsteerilised jooned on, seda enam rakendatakse agressiivsust enese maksmapanekul.
66. Hooplemine, trügitakse alati esiplaanile.
67. Liialdamine on hüsteerikutele omane.
68. Neile on ka omane üldistamine.
69. Ta võtab meelsasti ette äkkrünnaku.
70. Nende keskne probleem on ehtsuse küsimus.
71. Nende suhtumine eetikasse on samasugune naiivne, moraalinorme nad kohustuslikuks ei pea.
72. Sellepärast õpivad nad kriisidest vaid harvadel juhtudel.
73. Soov koormavast ja süüdistavast minevikust vabaneda on üldinimlik.
74. Hüsteerikud kalduvad oma süü unustama või salgama.
75. Nad oskavad veenda ja tekitada lapses tunnet, et elu on ilus ja väärib elamist.
76. Neil tuleb laste kasvatamisel puudu järjekindlusest.
77. Vanematena kord lubavad ühte asja lapsel teha ja teinekord saab sama teo eest laps karistada (laps ei suuda orienteeruda).
78. Sageli äratavad nad lastes alusetuid ootusi ja lootusi elust.
79. Ühelt poolt seovad nad lapse ülearu intiimselt iseendaga, teisel hetkel lükkavad lapse eemale, kui osutub koormaks.
80. Selle asemel, et last tema raskustes tõsiselt võtta, äratavad nad temas süütunde tänamatuse pärast.
81. Laps peab nende endi täitmata soovid täitma.
82. Hüsteerikutele isikutele sobivad paremini liberaalsed või revolutsioonilised parteid.
83. Neile sobivad ühiskonnas kõik elukutsed, mis nõuavad isiklikku panust, paindlikku reageerimist igas olukorras, head manööverdamisoskust, uute kontaktide loomist ja kohanemisvõimet.
84. Vastava ande olemasolu korral võivad nad sublimeerida oma sättumust ja omadusi, tugevat soovi ja fantaasiarikkust, ilmutada oma võimeid ja mängulusti.
85. Nende tugevad küljed on värvierksus, originaalsus ja dünaamilisus.
86. Nad on ka suured unistajad.
87. Armastavad riski, on ettevõtlikud, alati uutele avatud, nad on elastsed, plastilised ja temperamentsed, sageli sädelevad ja kaasakiskuvad, elavad ja spontaansed, neile meeldib improviseerida ja kõike järele proovida.
88. Hea seltskonna inimesed.
89. Ütlevad, et igas alguses on võlu.
90. Lammutavad traditsioone ja vanu, kivinenud dogmasid.
91. Uudishimulikud (elu tuleb elada võimalikult mitmekülgselt ja intensiivselt).
92. Olevikus elavad.
93. Ise sätib enda elu.
94. Luiskamine (osa ei räägi välja).
95. Oma võimete ülehindamine.
96. Näeb kujutluspilte.
97. Tähtis on tunded ja lõbusus.
98. Tähelepanuvajadus.
99. Seltskondlikud.
100. Ettevõtlikud.
101. Olla avatud uutele ideedele.
102. Temperamentsed.
103. Uudishimu - lähme ja tegutseme.
104. Ebastabiilne, pealiskaudne.
105. Loovad ametid (müügitöö).
106. Hea suhtleja.
107. Head juhid (käivitajad).
108. Neil tuleb õppida süsteemselt käituma.
109. Autasustamine/premeerimine materiaalsete esemetega on neile motivaatoriks.
110. Ei salli läbikukkumist.
111. Hüsteerilised isikud sobivad kõigiga, juhul kui neid imetletakse (kõigi hirmupõhivormidega).