Brandon Bays: "Andestamise kolm aspekti"

        Kaksteist aastat tagasi avastasid arstid Brandon Baysi http://www.thejourney.com/ kõhust hiiglasliku kasvaja. Naine otsustas end ise terveks ravida, puhastades rakumälust oma emotsionaalseid blokeeringuid ja taastades oma keha loomuliku tervenemisvõime. Tema kogemusest välja arenenud Rännakumeetod aitab vabastada inimese tõelisi võimeid, seda kasutavad tervendamispraktikud haiglates, sõltuvusravi ja vägivallaohvrite keskustes, õpetajad koolides, suurettevõtete juhid, sotsiaaltöötajad vanglates ja lastekodudes.

"Kui emotsionaalsete probleemidega ei tegeleta, võivad nad pika aja peale hakata ilmnema füüsiliste blokeeringute või haigustena. Läbi oma haiguse avastasin ma meetodi, kuidas need piirangud vabastada ning lasta avalduda meie tõelisel potentsiaalil," kirjeldab Brandon Bays oma elumuutvat kogemust. 

 

Kirjastuselt Pilgrim on eesti keeles ilmunud neli Brandon Baysi raamatut: rahvusvaheline bestseller "Rännak" http://www.apollo.ee/rannak-1.html ja selle versioon laste teraapiateks "Laste rännak" http://www.apollo.ee/laste-rannak.html , "Vabadus on" http://www.apollo.ee/vabadus-on.html ja koos Kevin Billettiga kirjutatud "Teadvustamine. Uus vääring" http://www.apollo.ee/teadvustamine-uus-vaaring.html .

 

 

HALLO, KOSMOS! Brandon Bays

http://castroller.com/podcasts/HalloKosmos/4021243

 

 

BRANDON BAYS TERVENEMISEST JA ANDESTAMISEST

 

Brandon Bays oma tervenemise loost ja andestamisest raamatus "Vabadus on" lk. 190-198.

 

SELLE ÕPPETUNNI SAIN MINA palju aastaid tagasi, kui ma armu läbi tervenesin loomulikul teel, ilma ravimite või operatsioonita väga suures emakakasvajast. Kogu aeg oli minus teadmine, et osa minu tervenemisest on peidus vanades rakumälestustes, mis on kasvaja tekkimises olnud osaliseks. Ma teadsin, et kui ma mingil moel suudaksin talletatud valu pinnale tuua, sellele otsa vaadata ja selle oma teadvusest lahti lasta, oskab mu keha kuidagi ise oma tervenemisprotsessi läbi viia.

 

Ma olin lugenud hulga uurimusi rakutervenemise kohta ja näinud kümneid juhtumite kirjeldusi ning kõigest sellest tungis esile üks asjaolu. Kui me surume alla tugeva emotsiooni või trauma või valusa mälestuse – kui kõik see topitakse kuhugi sügavusse või, piltlikult öeldes, pühitakse vaiba alla-, vabanevad kehas keemilised ained, mis võivad blokeerida teatud tüüpi rakuretseptorid. Selline sulgumine kahjustab rakkude loomulikku võimet omavahel ühendust pidada ja kui selle emotsionaalse probleemiga ehk „raku mälestusega“ ei tegelda ja see jääb rakusse talletatuks, jäävad rakuretseptorid suletuks ja aja jooksul võib selles kehaosas tekkida haigus.

 

Ma teadsin ka, et paljud inimesed, kes olid rakulises tervenemises edukad olnud, olid spontaanselt nendele vanadele mälestustele ligi pääsenud, ja kui nad need mälestused vabastasid, alustas keha oma loomulikku tervendamisprotsessi. Kahtlemata mõistsin ma kõiki teaduslikke printsiipe ning olin lugenud kõiki raamatuid ja tunnistanud uurimuste tõde – kuid mitte keegi ei olnud andnud meile meetodit, kuidas raku mälestustele ligi pääseda ja neid klaarida. Võid tunda kogu teadust, mis maa peal on, ja teada kõiki statistilisi näitajaid, kuid ilma samm-sammult edasi liikuva protsessita pole need spontaanse tervenemise juhtumid mitte midagi muud kui ilusad sõnad.

 

Ma olin oma tervenemise-rännakut teinud ligi kolm nädalat ja hakkasin ennast juba kõvasti haletsema. Ma teadsin küll, et osa minu tervenemisest oleneb nendest vanadest mälestustest, aga mul polnud ikka veel aimu, kuidas neile ligi pääseda – ma ei teadnud isegi, millest alustada! Proovisin kõike, mida ma loomuliku tervise alal teadsin, ja hakkasin juba leppima faktiga, et ma polnud midagi saavutanud. Kasvaja oli niisama suur ja kõva nagu enne.

 

Ühel päeval olin massaažis ja mäletan selgesti seda hetke, mil minu ülbuse soomusrüüsse tekkis mõra. Lamasin seal ja mõtisklesin oma kahekümneaastasest kogemusest alternatiivse tervendamise alal ning pidin tõdema, et kõigi oma teadmiste juures olin ma ikkagi läbi kukkunud. Ja kui ma seda tõde sisemiselt tunnistasin, tundsin end täiesti saamatu käpardina. Ma isegi ei teadnud enam, mida küsida või kuhu pöörduda.

 

Siis prõksatas miski minu sees ja ma taipasin äkki, et tegelikult ei tea ma mitte midagi. Langesin abitusse, lootusetusse meeleheitesse. Sisemiselt andis miski lihtsalt loobumisvõidu.

 

Ma alistusin ja selles alistumises tundsin äkitselt, kuidas langen süütuse pehmesse embusse. Ma langesin teadmatusse. Ma ei teadnud enam üldse midagi. Ja selle tunnistuse juures tajusin käegakatsutavat vabanemist. Ning ma avanesin spontaanselt rahule. Tundsin, kuidas see mind hällitab ja sulasin sellesse, kuni polnud enam sisemist ega välimist, ainult rahu ja lihtne süütus igal pool. Selles süütuses kuulsin kerkivat alandlikku palvet: „Palun tee nii, et ma saaksin juhatust, kuidas avastada see, mis on talletatud minu kasvaja sees.“ Niipea kui need sõnad olid lausutud, heideti mind tundmatusse ja ma lamasin lihtsalt tühjuses, ootamata midagi, lihtsalt olles.

 

Siis, äkitselt ja ootamatult, anti mulle juhatust. Ja kui ma avastasin mälestuse, mis oli peidetud minu kasvajasse, ärkas otsemaid ellu minu endine ülbus ja hüüdsin oma peas valjusti: „Ei saa olla see mälestus – sa tead kõike sellest vanast lapsepõlve-vägivalla mälestusest. Sa oled selle kõik läbi võtnud. Sa oled sellega lõpu teinud.

 

Aga ma ei tohtinud kuulata oma ülbet kõiketeadjat sisehäält, seepärast avasin oma olemuse ja otsustasin tõesti tervitada seda mälestust, talle tõemeeli otsa vaadata ja lasta vabaks kõik valu, mis sellega koos tuleb. Kuid hoolimata värskest avanemisest ja vabaks laskmisest jõudsin ma ikka samasse aktsepteerimisse, kus ma aastaid olin olnud.

 

Ma küsisin toas valitsevalt rahult: „kas ma olen lõpetanud?“ Vastus oli lihtne ja selge: „Ei“.

 

Taas langesin meeleheitesse. Olin päevavalgele toonud nõndanimetatud rakumälestuse, aga ei teadnud isegi, kas see oli õige, ja ma olin sellega ju minevikus tegelenud! Tundsin end abituna, segaduses, täielikus kimbatuses. Ja uuesti andis miski minu sees järele. Ja uuesti langesin teadmatuse pehmesse süütusse: ma ei teadnud mitte midagi, mul polnud vastuseid, ma isegi ei osanud enam midagi küsida. Ja siis kuulsin, kuidas veel üks palve ennast ilmutas: „Palun tee nii, et mind kuidagi juhatataks lõpetamise juurde – ma ei tea, kuidas lõpetada. Ma ei tea isegi, kas see on õige mälestus, ja kui ongi, siis olen jõudnud samasse aktsepteerimisse, kus olen olnud aastaid. Palun, näita mulle, kuidas lõpetada.“

 

Vaikus. Ma ei oodanud vastust. Aeg peatus. Siis kerkis tühjusest spontaanselt ja ootamatult üksainus sõna: Andestamine.“

 

No muidugi hakkas minu ülbe meel jälle suud pruukima ja ütles: „Andestamine? Mis jama. Brandon, sa oled ammuilma selle probleemi aktsepteerinud, sa oled sellest võitu saanud. Sa oled sellega nii palju töötanud, teinud kõik mis vaja. Mis see andestamine muudab?

 

Aga mõtlesin; „Tead mis? Ma ei tohi kuulata oma negatiivseid mõtteid. Pealegi ei ole mul andestades midagi kaotada, aga võita võin ehk kõik.“

 

Niisiis andsin endast parima.

 

Ja järgneva andestamisprotsessi jooksul sain aru, et aktsepteerimise ja andestamise vahel on tohutu erinevus. Palju aastaid olin elanud aktsepteerimises. See aktsepteerimine lubas mul kanda endaga kaasas lugu oma õilsusest – sellest, kuidas olin olnud nii-i-i õilis, nii-i-i kaastundlik, nii-i-i arusaaja, et olin jõudnud toimunud vägivalla aktsepteerimiseni, Hea, kaastundlik (ülbe!) Brandon.

 

Ja nüüd pidin avama oma südame, astuma maha kõnetoolist, loobuma kolmkümmend aastat kestnud süüdistamismängust ja andestama kogu südamest ja täielikult.

 

See tegi haiget, sest pidin otsa vaatama oma uhkusele. Ma olin muutunud võltsilt õilsaks, omaenda silmis isegi pühakuks, ja ma pidin üles tunnistama oma arvatava õigsuse ja lõpuks loobuma kogu loost – loost, mis oli määratlenud selle, kelleks mina ennast pidasin. Ma pidin lahti ütlema oma kiindumusest loosse, et elu oli mulle ülekohut teinud. Ja kui ma viimaks andestasin, langes kogu süüdistamine ära ja teadvus ei olnud enam sellega seotud.

 

Minu lugu oli otsas.

 

Sel ajal, kui ma andestasin, taipasin, et kasvaja ei olnud kunagi minust kinni hoidnud. Hoopis mina olin olin kasvajast kinni hoidnud. Ja minu ohvriks olemise lugu, mida ma kolmkümmend aastat olin endaga tassinud, lõppes nüüd ainsa hetkega, täis puhast, ausat andestamist.

 

Kogu ülejäänud lugu oli möödanik ning kolm ja pool nädalat hiljem oli diagnoos – mitte mingit kasvajat – ilma ravimiteta, ilma operatsioonita.

 

Andestamise tervendav jõud on käegakatsutavalt tugev. Andestamine võib tervendada keha. See võib tervendada elu. See võib tervendada suhteid. See võib tervendada isegi terveid rahvaid. Ja see on tõeline kingitus, mille te endale teete.

 

SAGELI TEEME VEA, uskudes et andestame teisele inimesele tema pärast, aga tõde on, ei iga kord, kui me andestame, laseme vabaks teadvustatuse kogu loost, mida oleme seniajani hoidnud ja toitnud, ja kui see on läinud, oleme meie vabad.

 

Minu kogemuse järgi on andestamisel tegelikult kolm aspekti:

 

Esiteks peab olema valmisolek lasta lahti kiindumine kogu loosse, tunnistada oma ülbust ja lasta sel minna. Me peame tahtma heita oma õiguse tagaajamise ja loobuma „mõnusast“ tundest, et oleme ülemad, meil on õigus, me oleme moraalsemad.

 

Teiseks peame enda tühjendama, endast kõik välja valama. Me peame reaalselt tunnistama, et ülbuse taga on tegelikult valu ja solvumine, mida me tunneme, ja meil on vaja avada oma olemine ning tunda täiel määral kõiki haiget tegevaid tundeid, mis seni olid allasurutud ja välja ütlemata. Me peame laskma valla kõik tagasihoitud emotsioonid, sõnad ja teadvustatuse, mis olid peidus võltsi õilsuse ja süüdistamise vale-soomusrüü all. Kogu ehe valu on vaja valla lasta.

 

Kolmandaks, kui kord on kogu valule otsa vaadatud, seda väljendatud ja siis lahti lastud, on meie süda avatud tõelisele õppetunnile, mis see olukord.kätkeb. Me oskame nüüd kogeda, mida teine on läbi teinud, ja ehk mõistame sedagi, et tema toimis toona omaenda tookordse teadmise, draama ja valu piirides nii hästi kui oskas. Kui kord oleme lahti lasknud omaenda valu, tunneb süda loomulikku kaastunnet ja mõistmist teise valu suhtes.

Just sellest mõistmisest ja kaastundest kasvab välja tõeline andestamine. Kasvab loomulikult, peaaegu paratamatult, ja see andestamine on täielikult tingimusteta. Kui te kord olete enda tühjendanud, voolab asemele andestamine, et armu loomuliku avaldumisena see tühjus täita. Andestamine vabastab teid täielikult valust ja lubab teil elus edasi minna vabaduses.

 

Tõesti, andestamine võib olla tee vabaduse juurde, kui olete valmis heitma endast oma ülbuse, avanema ning laskma lahti talletatud valu, lubades tärgata loomulikul kaastundel teiste vastu. Kõiges selles on võtmeks alandlik meel. Sest tõelise andestamise juures on alati kohal alandlikkus.

 

KUID ANDESTAMISE TEINE ASPEKT, mida eespool kirjeldati, on väga jõuline ja vajab eraldi rõhutamist. Aastate jooksul olen kogenud ja näinud tuhandeid Rännaku-protsesse ja olen aru saanud, et tõeliseks tervenemiseks peab inimene tühjendama end kogu talletatud valust, solvumisest, süüdistamisest, vihast. Me ei saa tühjendamise ja vabaks laskmise protsessi vahele jätta ja hüpata kohe siira andestamise juurde, sest probleemidega seotud teadvustatus jääb kehasse alles ja elab edasi oma elu. Ja see võib olla hukutav.

 

Väga sageli arvavad inimesed, kes pole varem Rännaku-tööga kokku puutunud, et nad võivad armu üle kavaldada. Nad usuvad naiivselt, et saavad vältida silmitsi seismist oma probleemidega, minna mööda mineviku traumade tõelisest valust, hoiduda nendega seotud sõnadest ja teadvustatusest ning hüpata otseteed andestamise juurde. Nad lollitavad end usuga, et tervenemine juhtub iseenesest, niipea kui andestamissõnad on lausutud. Nad usuvad, et võivad oma valu peita kena olemise taha ja pakkuda „siirast“ andestamist. Mina nimetan seda pseudo-andestamiseks. See lihtsalt ei toimi. Inimesed õigustavad oma pseudo-andestamist sageli öeldes: „Aga ma ei taha öelda midagi inetut või haiget tegevat. Ma saan aru, et see inimene ei ole praegu siin, kuid ma lihtsalt ei taha mingeid halbu mõtteid välja saata.“

 

Siis vastan alati: „Probleem ja sellega seostuvad emotsioonid on juba teie kehas talletatud. Sellepärast võiksite võtta nelikümmend viis minutit, et oma valu alandlikult, ausalt ja täielikult tunnistada, sellele otsa vaadata ja siis valada välja kogu talletatud valu, tunda tagasihoitud emotsioone ja lasta need vabaks, klaarida kogu probleem ja teha sellele otsustav lõpp; aga te võite ka elu lõpuni seda valu lekitada, tollele inimesele kogu aeg haiget tehes.

 

Need haiget tegevad, kurjad sõnad on juba teie sees olemas. Ja te võite neid lõpuks tunnistada, nad vabastada ja nendega igaveseks ühele poole saada, või te jäätegi neid enda sees varjama ja lasete neil oma hävitavat tööd jätkata, sest ma kinnitan teile, et too teine inimene saab iga päev teie tugevaid sõnatuid sõnumeid.

 

Ja mis te arvate, mis on teie jaoks tervendavam, kas tunnistamine ja klaarimine või endasse peitmine ja lõpmatuseni venitamine?“

 

Kui inimesed näevad, milline on nende tehtud valiku tõeline iseloom, otsustavad nad alati andestamise ja tõelise tervenemise kasuks. Jah, selle juures võidakse tunda intensiivseid tundeid ja lausuda karme sõnu, aga see on kaugelt tervistavam kui kõige surumine endasse, kust see peidetud valu siis iga päev aastate pikku vähehaaval välja immitseb.

 

____________________________

 

TEADVUSTAMINE. UUS VÄÄRING

 

Lõik Brandon Bays ja Kevin Billetti raamatust "Teadvustamine. Uus vääring".

 

Jälgige leivaraasukesi

 

Alati ei ole otsekohe selge, milliseid leivaraasukesi peaksime järgima, milliseid valikuid elus tegema, eriti kui meie ees on lahti arvukalt võimalusi. Ja meil võib tekkida tahtmine küsida: Kust ma tean, millist soovitust kuulda võtta, millist juhatust järgida, kui valikuvõimalusi on nii palju?“

 

Just siis on vaja sügavamalt kuulata. Nagu hai usaldusookeanis, olen ma kindel, et pole minu asi midagi luua. Minu asi on püsida valvel ja avatud sellele, mida elu pakub, teades, et iga vihje võib mind juhatada tulemuseni, mida ma otsin. Mulle meeldib uskuda, et universum võib rääkida minuga iga inimese, iga elusituatsiooni kaudu ja ma ei tea, kelle suu läbi arm kavatseb rääkida või kuhu elu kavatseb mind suunata. Iga silmapilk võib puistata leivaraasukesi, mis juhatavad lõpptulemuseni. Seepärast: kui arvukad valikuvõimalused ennast pakuvad, hoidun ma iga hinna eest aru pidamast oma mõistusega. Ma tean, et kui annan voli oma mõtetele, viivad nad mind ainult segaduste rappa.

 

Ma tean, et ainus tõene, inspireeritud vastus lebab alati kusagil sügavamal, milleski, mis eelneb mõistusele, minu enda põhiolemuse lõpmatus intelligentsuses. Aga kuidas me pääseme ligi oma põhiolemusele, nii et ei kuula oma sisedialoogi, ja jääme piisavalt vaikseks, et saada teadlikuks jumalikest juhatustest?

 

Usaldage oma keha, see ei valeta kunagi

 

Mina peatun, hingan paar korda sügavalt ja suunan oma teadveloleku sissepoole. Luban endal avaneda ja jääda vaikseks. Ma tean, et minu keha on minu hinge baromeeter. Ja veel tean, et keha ei valeta kunagi. Ja kuigi minu meel võib kontrollimatult punuda lõputuid küsimusi, õigustusi ja valikuid, on minu keha selgem, vahetum, usaldavam. See signaliseerib mulle lihtsalt ja instinktiivselt ning osutab õiget tegevuskurssi. Seepärast fokuseerin oma teadveloleku keha esipoolele ja küsin näiteks: “Kas esimene või teine võimalus?“ Hingan kogu aeg ühtlaselt ja koondan kogu tähelepanu sõnatule vastusele, mis vältimatult minu seest kerkib. Kujutlen esimest võimalust ja siis hingan rindkere esipoolde või päikesepõimikusse või sisikonda. Kui tekib õõnes tunne või kramplik olek või mingisugune lämbumistunne, saan aru, et keha ütleb instinktiivselt: „Mitte seekord,“ või ehk: „Mitte kunagi.“ Aga kui mul seda küsimust esitades on kerge, neutraalne, rahulik tunne, siis ma tean, et mulle on antud roheline tuli: „Anna minna!“, ja et ma võin tagasi vaatamata söösta tegevusse, valides minekusuunaks esimese võimaluse.

 

Siis küsin ma teise valikuvõimaluse kohta. Taas keskendun oma kehale, kontrollides, ega ole mingit pitsitavat aistingut, kõhelust või jõnksu. Kui on, tean, et see on signaal: „Ära mine sinna.“ Aga kui tunne on vaba, muretult ergas ja loomulik, siis tean, et see on uks, millest võin julgesti sisse purjetada.

 

Hing ei saa teiega verbaalselt rääkida. See saab suhelda üksnes keha instinktiivsete impulsside kaudu. Kui teadvusse kerkivad sõnad, siis teadke, et need on ego-meele toodang, mis võib protsessi ennetada ja lämmatada teie loomuliku instinkti, vastates küsimustele meele pinnapealselt tasandilt. Aga kui avatuses läheb kogu tähelepanu kehale, võite usaldada, et keha intuitsioon signaliseerib teile õigesti, millises suunas liikuda. Teie keha on hinge eksimatu instrument.

 

Ja iga silmapilt pakub teile võimalust minna enda sisse, olla avatud, kohal ja vastuvõtlik selgetele signaalidele, mida keha teile alati pakub ...

 

Usaldus, usaldus, usaldus

 

Kui Gandhilt ühe tsiviilprojekti puhul küsiti: „Kust me selleks raha saame?“ vastas ta: „Igalt poolt, kus see just praegu on.“ Temal oli kindel teadmine, et küllus on juba siin ja saadaval ja tema ainus mure on kindlaks teha selle asukoht.

 

Nõnda meeldib meile mõelda endast kui haidest usaldusookeanis. Niipea kui visioon on spetsiifiliselt määratletud, on osa meie teadvelolekust pidevalt valvel, see on jätkuvalt ja pingutuseta valvelolekus, püsides avatuna, oodates tõmmet ja juhatust sinna, kus iganes see asi on.

 

Kui mina ja Kevin esimest korda Inglismaale kolisime, istusime maha ja kirjutasime täpselt üles, missugust korterit on meil vaja Londonist läänes. Helistasime sõbrale ja küsisime, kas ta otsiks meile kahe magamistoaga korteri pooleldi maakohas, kahekümne miili kaugusel linnast. Tahtsime midagi rikkumatumalt puhast ja professionaalset. See pidi olema valge, avar ja õhurikas, suure avatud köögiga, söögitoa ja eluruumiga. See tuleks sisustada moodsa, mugava ja puhta mööbliga. Me eelistasime kõrgeid lagesid ja midagi äsja renoveeritut olnuks suurepärane. Tore oleks vaade Thamesi jõele ja korter peaks olema raudtee lähedal, nii et kliendid Londonist pääseksid kergesti meie erapraksisesse. Me andsime sõbrale rendilepingu, seni kui meie ootame mööblit Ühendriikidest, pärast seda kavatsesime hankida midagi püsivamat. Korter leiti ja sõber kirjutas meie nimel rendilepingule alla.

 

Kevin ja mina saabusime Heathrow’ lennujaama. Sõitsime otseteed kohale ja kohtusime kinnisvaraagendiga. Asukoht paistis olevat suurepärane, transport ligidal, London poole tunni sõidu kaugusel ja korter oli vaatega jõele. Aga sarnasus meie visiooniga lõppes välisuksel. Me astusime tillukesse, liga-loga postmargisuurusesse korterisse, mis asus kahel korrusel, seal olid tillukesed hingedel lahtikäivad aknad ja pisike kööginurk. Laed olid madalad ja siin oli pime. Me mõtlesime et olime väljendanud ennast täiesti selgesti, aga see koht oli nii erinev meie soovitust, et siin oma kliente vastu võtta olnuks absoluutselt ebaprofessionaalne.

 

Ärge iialgi tehke armu visioonidega kompromisse

 

Nõnda siis istusime uuesti maha ja muutusime veel üksikasjalikumaks. Lisasime oma visioonile, et tahame uut korterit, kus ei oleks eelmiste elanike energiat ega perekonna nägelusi õhus hõljumas. Me tahtsime professionaalsemat, vastutava töötaja stiilis elupaika.

 

Järgmisel päeval lahkusime hotellist ja võtsime suuna Windsorile, lähima paraja suurusega atraktiivsele linnale, kus oleks kinnisvaraagent. Me väljendasime väga selgelt, mida tahame, aga iga kord, kui mõnd kohta vaatasime, ei olnud see ikka päriselt see – liiga väike, liiga kaugel rongidest, mitte piisavalt roheline, eelmistest elanikest või nende koerast jäänud läppunud lõhn – me käisime majast majja, korterist korterisse ja iga järgmise agendiga püüdsime selgemalt kirjeldada oma vajadusi. Me ei tahtnud raisata aega, vaadates kohti, mis polnud õiged, mis olnuksid kompromiss sellega, mida arm oli kirjutanud.

 

Me oleme selgeks saanud, et kui lähete kompromissile visiooniga, mille arm on kirja pannud – kui te ei usalda täielikult, et universum manifesteerib täpselt selle, mille peale soov on välja saadetud - , võib teist mööda minna tõeline asi, mis oli teil määratud leida, ja teile jääb midagi, mis ei tundu õige, mis ei sobi.

 

Päev oli lõpule jõudmas ja kuigi me kirjeldasime oma soovi aina selgemalt ja selgemalt, ei olnud õige koht ikka veel ennast ilmutanud. Saabusime Ascotisse kell 5 õhtupoolikul ja jooksime lähimasse kinnisvaraagentuuri. Ma vuristasin kiiresti ette kõik omadused, mida otsime, ja pahvatasin välja ka selle, mida me ei taha. Viimaks ütles agent: „Pidage, ma saan aru, mida te tahate. Te tahate luksuslikku vastutava töötaja korterit kuskil rohelises kohas, kus on mugav transport. Aga kindlasti olete selle aja peale juba avastanud, et mitte ühelgi tavalisel majutusagendil selles piirkonnas ei ole seda, mida teie otsite. Sest kogu Berkshire’ peale on ainult üks agent, kes spetsialiseerub rikkama turuosa professionaalsetele korteritele.“

 

Hämmelduses, et seni polnud meid keegi sellest teavitanud, küsisin otsekohe, kust me selle agendi leiame. Mees vastas: „Noh, õnneliku juhuse tõttu olete sattunud just õigesse linna. Kui lähete selle talli taha, leiate ta tolle büroohoone kolmandalt korruselt. Jackiel ei ole silti väljas, sest ta tegeleb peamiselt telefonitsi oma meretaguste äriklientidega, kes vajavad siin piirkonnas tööpinda. Tema reklaam käib välisturgudel, enamasti Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Ta lõpetab kell pool kuus, nii et peate otsemaid sinna minema, kui tahate teda tabada.“

 

Me jooksime kogu tee tolle hooneni, kihutasime üles kolmest trepijärgust ja jõudsime hingeldades väiksesse ärklibüroosse. Mina lasin viivitamatult plaadi käima: „Me otsime...

 

Kui ma peatusin, et hinge tõmmata, ütles Jackie: „Jajaa, te olete tulnud õigesse kohta. See on minu spetsialiteet ja paistab, et seda liiki korter on ainus, mida teie, ameeriklased, tahate. Las ma vaatan oma raamatutest, mis siis saadaval on.“

 

Olge kindel, et arm saab manifesteerida ja manifesteeribki seda, mille ta on välja käinud.

 

Naine lehitses oma kaustad läbi ja siis vaatas veel korra. Ta pöördus meie poole hämmeldunud ilmel ja ütles: „Mul on kahju. Olin kindel, et mul on midagi, aga paraku ei ole ühtki kohta, kuhu te kohe sisse saaksite kolida. Kui te saaksite paar nädalat oodata...“

 

„Ei, ei saa, „ vastasin, „Me alustame oma seminarituuri ülehomme ja meil on vaja ennast sisse seada enne seda. Kui me oleme tööle asunud, peab kogu meie tähelepanu olema suunatud üritustele.“ „Kahju ... siis ma lihtsalt ei saa teid aidata.“ Kas te vaataksite veel korra... palun? Ehk jäi midagi kahe silma vahele.“ Kell oli juba 17.22. Ta käis demonstratiivselt oma kaustad veel korra läbi ja kell 17.25 pöördus õlgu kehitades meie poole. „Kahju, ei ole mitte midagi.“ Vaikselt hakkas ta lauda koristama – andes oma viisakal inglaslikul moel meile mõista, et meil on aeg lahkuda. Vaatasin kella seinal 17.26 Ta paneb kontori kinni kell 17.30. Ma jäin paigale. Kevin müksas mind ja ütles suuga hääletult: „Lähme minema.“ Miski naelutas mu paigale. Ma usaldasin absoluutselt, uskusin täielikult, et arm viib oma visiooni ellu, et kui ta saatis välja spetsiifilise palve, siis manifesteerib ta selle vajaliku aja jooksul. See kindlus hoidis mind paigal, ma ei suutnud liikuda. Ootasin veel... 17.27... Helises telefon.

 

Agent tõstis pilgu laualt ja näis imestavalt, et me ikka veel seal oleme. Ta võttis toru ja toimus lühike, diskreetne jutuajamine. Kell 17.29 pani ta telefoni ära ja pöördus meie poole. Te ei usu ilmaski, mis praegu juhtus,“ ütles ta. Üks minu klient Argentiinast, polomängija, murdis jalaluu ja helistas, et ta ei tule polohooajaks Inglismaale. Ta ei saa võtta korterit, mille ta oli kolmeks kuuks kinni pannud, seepärast on see niikauaks saadaval. Seal on kõik, mida te tahate: õigupoolest on see tuliuus, seal ei ole enne sees elatud. George’i-aegne talliblokk ehitati ümber, elutuppa pandi tohutusuured värvilisest klaasist aknad – see näeb vapustav välja. Ja enam rohelisemas paigas ei saa see olla, see asub golfiraja krundil – ning mahub täpselt teie hinnaskaalasse.“ Järgmisel päeval kolisime sisse.

 

Kui te muutute väga üksikasjaliseks, lubate armul juhtida ennast täiusliku lahenduse juurde ja kui olete absoluutselt kindel, et lõpmatus on suuteline manifesteerima seda, mis sai välja käidud, siis on teie mure üksnes järgida selle juhatuse leivaraasukesi.

 

Me ei oleks ilmaski leidnud seda haruldast eksklusiivagentuuri, kui me ei oleks ära öelnud kõikidest kompromissidest, mis ennast sel päeval pakkusid. Et otsustasime kindlalt jääda ustavaks tõele, visioonile, mille arm oli välja pakkunud, juhiti meid suurepäraselt ja õigel ajal ideaalse tulemuseni. Tegelikult oli korter isegi parem, kui olime kujutlenud. Ainut arm võis meid sünkroonselt juhtida just sellesse kontorisse just sellel momendil, kui tuli telefonikõne. Tõesti, lõpmatus on maagiline oma võimes manifesteerida küllust, mille ta kirja paneb. Ja on nii imeline osaleda kogu selles maagias.