Hulkade psühholoogia ja demagoogia

        Gustave Le Bon http://en.wikipedia.org/wiki/Gustave_Le_Bon (1841-1931) oli prantsuse filosoof, sotsioloog ja sotsiaalpsühholoog. Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Ta tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.

 

Väidetavalt oli tema teos "Hulkade psühholoogia" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?21055 lemmiklektüüriks nii Hitleri, Mussolini kui ka Stalini laual. 

 

_______________________________________ 

 

GUSTAVE LE BON "HULKADE PSÜHHOLOOGIA"

 

Käesolev ajajärk on üks neist kriitilistest momentidest, kus inimese mõtteviis on muutumise teel. Kaks põhimist tegurit on selle muutumise aluseks. Esimene on usuliste, poliitiliste ja ühiskondlikkude vaadete purunemine, milliseist on tekkinud kogu meie tsivilisatsioon. Teiseks teguriks on see, et moodsad leiutised niihästi teaduses kui tööstuses on loonud hoopis uued tingimused meie mõtlemisele ja olemisele.

 

Tavalises mõttes sõna "hulk" all mõistetakse mõningate üksikisikute kogu, vaatamata nende rahvusele, ametile ja soole, vaatamata ka, missugused juhused neid on kokku toonud.

 

Hingeteaduslikult vaatekohalt saab see sõna - hulk - hoopis teise tähenduse. Mõningates etteantud olukordades saab mingi inimeste kogu uued iseloomulikud tunnused, mis täiesti erinevad neist tunnustest, mida omab iga seda kogu moodustav üksikolend. Teadlik isiksus hääbub, iga üksiku tunded ja ideed suunduvad ühele ja samale poole. Moodustub kollektiivne hing, muidugi ajutine, kuid millel on väga selged tunnused. Inimeste kogu saab siis selleks, mida ma parema väljendi puudumisel nimetaksin organiseeritud hulgaks või, kui seda paremaks peetakse, psühholoogiliseks hulgaks. Ta moodustab ühe terviku ja ta allub hulkade vaimse ühtluse seadusele, kus inimene pole enam tema ise, vaid automaat, keda tema oma tahe ei jaksa enam juhtida. Mõistus on siin väärtusetu, valitseb labane ühtekuuluvus, võime selgelt näha puudub.

 

See, et palju indiviide on juhuslikult üksteisega külg külje vastu, ei anna veel neile organiseeritud hulga tunnuseid. Juhuslikult kokkutulnud tuhande inimese kogu kuskil avalikul platsil ilma ühegi kindla eesmärgita ei moodusta mingil kombel ühtset psühholoogilist hulka. Et ta saaks endale viimase erilised tunnused, selleks on vaja mingi propaganda kihutavat mõju, mille iseloomu saab määrata.

 

Kui hulk hakkab korralduma, siis on selle peamiseks tunnuseks teadvusliku isiksuse hääbumine ja mõtete ja tunnete ühesugune suund. (lk 13)

 

Kõige põrutavam tõsiasi psühholoogilise hulga juures on järgnev: olgu teda moodustavad üksikisikud millised tahes, kui sarnane või lahkuminev võikski olla nende eluviis, nende töö, nende iseloom või mõistus, see asi, et nad on muudetud hulgaks, annab neile mingi kollektiivse hinge. See hing paneb neid tundma, mõtlema ja toimima täiesti erinevalt sellest, kuidas tunneks, mõtleks ja toimiks igaüks neist eraldi. Teatavad ideed, teatavad tunded ei tõuse päevavalgele ega muutu tegudeks muidu kui ainult hulgas olevate inimeste juures. Psühholoogiline hulk on mingi ajutine olend, mis koosneb mitmesugustest elementidest, mis ühinenud hetkeks, täielikult nagu mingi elava keha rakud moodustavad oma ühinemisel uue olendi, millel on omadused, mis on täiesti erinevad neist, mida omab igaüks neist individuaalselt. (lk 15)

 

Mitmesugused põhjused määravad hulkadele omaste iseloomulikkude tunnuste tekkimise. Esimene on, et üksikisik hulgas omandab tänu suurele arvule äravõitmatu jõu tunde ja see lubab tal anduda instinktidele, millele ta üksi olles ei annaks voli. Ta andub sellele seda hõlpsamini, et hulk on anonüümne ja järelikult vastutamatu; ja vastutustunne, mis hoiab ikka tagasi üksikisikuid, kaob täielikult.

 

Teine põhjus on vaimne nakatus, mis ka aitab tekitada hulga erilisi omadusi ja määrab nende suuna. Nakatus on hõlpsasti konstateeritav nähe, kuid veel seletamatu; seda tuleb lugeda kui hüpnootiliste nähtuste liiki, mille juurde me praegu läheme. Hulgas on iga tunne, iga toiming nakatav, ja niisugusel määral nakatav, et üksikisik ohverdab väga kergesti oma isikliku huvi kollektiivsele huvile. See toiming on vastane ta loomule ja seepärast on inimene sellele võimeline ainult siis, kui ta moodustab osa hulgast.

 

Kolmas põhjus ja veel palju tähtsam, mis võimaldab üksikisikuis hulga sees tekkida sääraseid erilisi omadusi, mis neis ei avaldu isoleeritud olekus, on vastuvõtlikkus sugestioonile, nakatus, millest me kõnelesime nüüdsama, on selle vastuvõtlikkuse tagajärg. /---/

 

Ainult selle tõsiasja läbi, et ta on saanud hulga osaks, inimene laskub mitu astet madalamale tsivilisatsiooni redelil. Üksi olles on see võib-olla haritud indiviid, hulga sees see on instinktiinimene. Tal on algeliste olendite ürgjõudu, metsikust, julmust, kuid ka vaimustust ja sangarlikkust. /---/

 

Mitte ainult oma toimingutega ei erine üksikisik hulgas oma normaalsest minast. Enne veel kui ta on kaotanud kogu oma iseseisvuse, ta ideed ja tunded on muutunud, ja niivõrd, et see võib muuta kahtlejat uskujaks, ausat inimest kuritegijaks, argpüksi kangelaseks. Lahtiütlemine kõigist oma eesõigustest, mida hääletas aadel oma ühel vaimustushetkel kuulsal 4. augusti ööl 1789 ("Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon", Suure Prantsuse revolutsiooni poliitiline manifest), poleks iialgi vastu võetud ühegi selle liikme poolt üksikult. (lk 16-18)

 

HULKADE JUHID

 

Kui teatav arv elavaid olendeid on ühinenud, olgu see siis loomade kari või inimeste hulk, nad alistuvad instinktiivselt mõne peamehe mõju alla, s.o. juhi alla. 

 

Inimhulkades on juhil väga suur mõjuvõim. Tema tahe on rakuke, mille ümber moodustuvad ja ühenduvad arvamused. Hulk on kari, kes ei saa läbi ilma isandata. 

 

Juht on enne enamasti ise olnud üks juhitavatest, ta on hüpnotiseeritud ideest, mille apostliks ta siis on saanud. See idee on ta niivõrd vallutanud, et kõik muu peale selle tema meelest haihtub ja et iga vastupidine arvamus näib talle olevat eksitus ja ebausk. /---/ (lk 62)

 

Juhid enamasti pole mõtte-, vaid teoinimesed. Neil on vähe teravmeelt; ja ei võikski seda olla, sest meeleteravus viib harilikult kahtlemisele ja tegevusetusele. Nad värvatakse kõigepealt nende närviliste, ärritatud, aktiivsemate rahvahulkade keskelt, kes on juba idee hulluse piirimail. Olgugi idee, mis nad propageerivad, kui meeletu tahes ja samuti mõttetud nende eesmärgid, kõik seletamine nürineb nende veendumuste vastu. Põlgamine ja tagakiusamine ainult ärritavad neid rohkem. 

 

Igas ühiskondlikus keskuses, kõige kõrgemast kõige madalamani, kui inimene pole enam isoleeritud, ta langeb peagi juhi mõju alla. Suurem osa inimestest, iseäranis rahvahulkades, ei oma väljaspool oma eriala mingit selget ja mõistlikku ideed ja on võimetud end juhtima. Juht on neile siis juhatajaks. Hädakorral, kuid ikkagi väga poolikult, võivad juhte asendada ajalehed, ajakirjad, mis oma lugejaile sepitsevad valmisarvamusi ja varustavad nad lööklausetega, nii et neil ise pole vaja mõtelda.

 

Juhtide võim on võib olla väga vägivaldne. On märgatud, kui hõlpsasti nad panevad oma sõna kuulma kõige rahutumaid tööliskihte, ilma et neil oma autoriteedi toetuseks oleks mingit abinõu. 

 

Juhid kalduvad praegu ikka rohkem ja rohkem asendama avalikke võime sel määral, mil need viimased lasevad endale vastu vaielda ja end nõrgendada. Tänu nende türanniale saavad need uued isandad hulki endale palju sõnakuulelikumaks, kui seda on saanud ükski valitsus. Kui mõne õnnetuse tõttu juht kaoks ja teda kohe ei asendataks, siis muutub hulk tagasi lihtsaks ilma seoseta ja vastupanujõuta inimestekoguks. Mitte vabadustarve, vaid orjustarve valitseb alati hulkade hinges.

 

____________

 

DEMAGOOGIA 

 

Demagoogia on kõnedes, diskussioonis, vaidluses, arutluses, propagandas jm toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine. Enamasti mõjutatakse uskuma asja, mille kohta esitaja teab, et see ei ole õige, et auditoorium jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused. Ausas diskussioonis, vaidluses või arutelus püütakse demagoogiat vältida ning tugineda üksnes faktidele ja loogikale.

 

Tahtmatu demagoogia võib tuleneda kas sellest, et kõneleja on ise demagoogia ohver, või siis tema emotsionaalsest kontrollimatusest, puudulikest teadmistest ja nõrgast loogikast. Tahtlik demagoogia võib neid kolme teeselda.

 

      Demagoogiavõtted jagunevad järgmistesse gruppidesse:

      Puuduliku loogika peale mängimine
      Puudulike teadmiste peale mängimine
      Emotsionaalsete reaktsioonide peale mängimine

 

INIMESEST LÄHTUV TÕESTUS

 

Väite tõestamiseks või ümberlükkamiseks ei pöörata tähelepanu mitte väitele, vaid keskendutakse väite esitaja positiivsetele või negatiivsetele külgedele. Demagoog teab, et sageli usutakse ühiskonna ladvikusse kuuluvaid (sümpaatseid) inimesi, mitte ei tehta otsust argumentide vettpidavuse põhjal.

 

Siia kuuluvad sellised demagoogiavõtted nagu enesekiitus, teise isiku ründamine, tema naeruvääristamine ja ka "sildistamine" - alusetu seostamine millegagi, lootuses, et ümbritsevad inimesed jäävad seda lõpuks uskuma. Samuti millegi väga enesekindel väitmine, mille puhul osutatakse argumenteerimise asemel vastase isikuga seotud inimeste (nt vanemate, sugulaste või sõprade) tegevusele, eluviisile, vaadetele vms.

 

GRUPI KAUDU MÕJUTAMINE

 

Grupi kaudu mõjutamisel kasutatakse fenomeni, et inimesed käituvad grupina teisiti kui üksikindiviididena. Seda tähistab eesti keeles tabavalt sõna kambavaim.

 

Gustave Le Bon:

 

      Grupis vallanduvad alateadvus ja instinktid, grupp on intellektuaalselt madalam kui üksikindiviid.
      Üksikisik ohverdatakse kergesti üldsuse huvidele.
      Tekib ühtemoodi mõtlemine ja käitumine, tunded on mustvalged.
      Grupp allub kergesti religioossetele mõjutustele.

 

1. Grupi kaudu mõjutamisel apelleeritakse enamusele, inimeste sageli alateadvuslikule soovile kuuluda rühma, sarnaneda teistega ja olla seeläbi kaitstud võõra eest. See on poliitikute poolt sageli kasutatav demagoogiavõte, mida poliitikas nimetatakse populismiks. Grupi kaudu mõjutades rõhutatakse meie-tunnet, mis sageli vastandatakse vaenulike teistega. Meie-tunde võib tekitada rassilise, rahvusliku, soolise, maailmavaatelise, usulise vms kuuluvuse ja/või vastanduse pinnal. Viha ja vaenu õhutades väldib demagoog tõelisi probleeme, rõhutades ohtu ja suunates tähelepanu vaenlasele.

 

Selliste meetoditega ülesärritatud grupi kriitikameel on vähenenud või puudub hoopis ja enam ei panda tähele, et otsused ei põhine ratsionaalsel analüüsil, vaid tunnetel. 

 

2. Eelarvamuste ja stereotüüpide teadlik rõhutamine. Eelarvamus on hoiak, mis on kujunenud ilma eelteadmisteta, stereotüüp aga kinnisarusaam, kivinenud hoiak või käsitlus millegi kohta. 

 

3. Mõjutamine arvamusliidri kaudu on väga levinud meedias ja reklaamitööstuses. Viidatakse autoriteetsele isikule või tekstidele, kelle/mille arvamust justkui ei sobigi kahtluse alla seada. Nõukogude ajal olid sellisteks „liidriteks“ marksismi-leninismi klassikud. Demokraatlikus ühiskonnas esineb sellise kaliibriga arvamusliidreid harva, pigem püütakse leida erinevate gruppide liidreid ja nende kaudu mõjutada just seda rühma. 

 

EMOTSIONAALNE MÕJUTAMINE

 

Kui demagoog suudab suunata inimese emotsioone, on mõjutataval lihtne ja sageli ka meeldiv kaheldavat väidet uskuda. Tundeid on võimalik esile kutsuda kiites ja meelitades või ähvardades ja hirmutades.

 

Tulus on midagi müües rõhutada mitte asja omadusi, vaid kohest kasu, mida ostja kaubaga saab. Sama kehtib ka ideede ja väidete "müümisel". Nõnda käitudes loodab demagoog, et inimesed ei märka pikemas perspektiivis kaasnevat kasutust või lausa kahjulikkust. Poliitikud pakuvad oma valimisloosungites keerulistele ja paljutahulistele probleemidele mustvalgeid, lihtsustatud lahendusi, mida paraku sageli eelistatakse pikkade, keeruliste ja väsitavate arutelude kuulamisele, ning kiiret kasu.

 

Emotsioonide esilekutsumiseks apelleeritakse tihti kaastundele, seksuaalsusele, kasutatakse ära loomi ja lapsi, rõhutatakse rahvuslikkust ja lihtrahvalikkust ning kasutatakse huumorit.

 

VALIK DEMAGOOGIAVÕTTEID

 

Argumentum ad hominem (inimesest lähtuv argument): viitamine inimese isiklikele omadustele. Teine variant: viidatakse autoriteetsele isikule või tekstidele, kelle/mille arvamuses ei tohi kahelda.

Argumentum ad populum (enamusele viitamine): viitamine enamuse arvamusele, üldistele hoiakutele, eelarvamustele, stereotüüpidele.

 

Isikliku hinnangu saavutamine: hirmutamine, lipitsemine (kiitmine ja meelitamine), kuulajate kasu rõhutamine, kaastunne, lihtrahvalikkus, lõbustamine, mitteverbaalsed hinnangud jne.

 

Kaotuspositsiooni peale mängimine: "ma lasen ennast maha, kui sa mind ei usu", "ma tunnen ennast nii halvasti, kui sa mind ei usu", "ma nii tahtsin head, ja nüüd sa ei usugi mind".

Uskumise mõjude peale mängimine: "mu väide võib isegi vale olla, aga kui kõik teavad, et see on vale, siis juhtub halbu asju" (vaidlus teisendatakse lahenduse otsimiselt demagoogiale teiste inimeste suhtes, mida näidatakse hädavajalikuna).

 

Valetamine: valede, ebaõigete või ebatäpsete andmete esitamine, faktide sihipärane moonutamine või faktide ebaaus valik.

Unustamine: unustatakse juba toimunud vestluse komponente ja muudetakse selle sisu, mängitakse vastase puuduliku mälu peale või teeseldakse puudulikku mälu.

 

Arutelu aluse vahetamine: arutelu käigus hakatakse samade argumentidega arutlema hoopis teise küsimuse üle või muudetakse sõna tähendust peale mõne selle sõna objektiga seotud asja tõestamist.

Möödarääkimine: vastuargumentidega mittearvestamine, teema vahetamine jmt.

Arusaamatuse teesklemine: keeldutakse vastase võtmeargumente mõistmast, kinnitatakse, et need on arusaamatult ja ebaloogiliselt esitatud.

 

Keelamine: arutelu käigus mõne argumendi või väite esitamise ebaaus keelamine ("selle üle me ei arutle!", "see on juba otsustatud" vms).

 

Ringtõestus: soovitav esitatakse tegelikkusena, väide esitatakse eeldusena jne.

 

Väljajätteline infoesitus: võetakse arvesse ainult osa argumente või tehakse infokaoga üldistus, mida hiljem eelistatakse selle alusinfole. Esitatakse väide ilma erandite, piirangute, kitsenduste ja ebatäpsuste mainimiseta.

 

Müra: tuuakse sisse ülearuseid argumente, et muuta teema raskemini hoomatavaks.

 

Sildistamine: paari vastase argumendi põhjal liigitatakse vastane mõnda tuntud koolkonda ja käitutakse, nagu vastane esitaks ka muus selle koolkonna põhitõdesid (näiteks: A: "minu arvates on tootmine inimese jaoks hädavajalik", B: liigitab A ultraparempoolseks ja sellest tulenevalt üdini destruktiivseks ning ebaausaks inimeseks ja hakkab talle rääkima monopolidest, looduskaitsest ja maksusüsteemist, võib-olla veel üdini emotsionaalsel ja vihasel toonil, A: "ma tahan ainult öelda, et inimene peab sööma ja jooma ikkagi ju", B: jätkab oma teemat veel vihasemalt).