Kes on üliinimene?

        Friedrich Wilhelm Nietzsche http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Nietzsche (1844-1900) sündis Leipzigi lähedal, luteri vaimuliku poeg, mõlemad vanaisad samuti vaimulikud. Ta oli musterlaps ja suurepärane õpilane, kes 10. aastaselt oli juba kirjutanud näidendeid ja komponeerinud muusikat. Koolis oli religioon üks tema tugevamaid aineid. 24. aastaselt tehti talle ettepanek õpetada klassikalist filosoofiat Baseli ülikoolis; õpetas seal 10 aastat, kui pidi jääma viletsa tervisliku seisundi tõttu pensionile.

 

Mõjukamad tööd järgnevad pensionilejäämisele: “Human, All-Too-Human” (1878); “The Dawn of Day” (1881); “The Gay Science” (1882); “Thus Spoke Zarathustra” (1883-1885); “Beyond Good and Evil” (1886); “Toward a Genealogy of Morals” (1887) “The Twilight of Idols” (1889); “The Antichrist” (1895). Tõmbus 1880. aasta paiku igapäevasest elust tagasi, isoleerus; 1889. kukkus tänaval kokku ning viidi varjupaika; võimalik, et põdes süüfilist.

 

Apollonlikud ja dionüüslikud aspektid inimloomuses

 

Nietzsche uskus, et inimloomuses esinevad kaks peamist aspekti - apollonlik ja dionüüslik. Apollonlik aspekt esindab inimese ratsionaalset külge, meie eelistust rahu, ennustatavuse, korra järele. Dionüüslik aspekt aga esindab meie irratsionaalset poolt, meie tõmmet loomingulise kaose poole, kirglike, dünaamiliste kogemuste järele. Nietzsche arvas, et parim osa kirjandusest ja kunstist peegeldab sulamit nendest kahest kalduvusest ning et parim võimalik eluviis peegeldab kontrollitud kirge. Nietzsche väitis, et lääne filosoofia on rõhutanud intellekti osatähtsust ja minimiseerinud teaduses inimlikud kired ning tulemuseks on elutu ratsionalism. Nietzsche nägi ühena oma põhieesmärkidest dionüüsliku vaimu taaselustamise teaduses. Nietzsche rõhutas, et “ärge lihtsalt elage, aga elage kirega! Ärge elage planeeritud, korrapärast elu; võtke vastu väljakutseid!” Isegi ebaõnnestumised, mis võivad tuleneda riskide võtmisest, on ometi kasulikud isiksusliku kasvu mõttes. Seega see, mida Nietzsche soovitas, ei olnud täiesti irratsionaalne, kirglik elu, vaid kirglik elu ratsionaalsete, mõistlike kirgedega - elu, mis on korraga nii Apolloni kui Dionysose vääriline. 

 

Nietzsche kui psühholoog

 

Nietzsche vaatles iseend peamiselt kui psühholoogi, ning tõepoolest, paljutki, mida hiljem näeme üles kerkivat Freudi kirjutistes, on esinenud juba ka Nietzsche teostes. Veelgi enam, freudistlik ja nitšeaanlik psühholoogia jagasid tegelikult ühist eesmärki: aidata indiviide saavutada kontrolli oma jõuliste, irratsionaalsete impulsside üle, elamaks loovamat ja tervemat elu.

 

Nietzsche psühholoogilise käsitluse südamiku moodustas pinge apollonliku ja dionüüsliku tendentsi vahel. Dionüüslik tendents, millele Nietzsche viitas kui barbaarsele, ei saa iseend pärssimatult väljendada, toomata kaasa indiviidi hävimist. Nietzsche ennetas Freudi, viidates nendele barbaarsetele tungidele kui id-ile. Kui dionüüslikud impulsid tahtsid leida väljendusvõimalusi, pidi neid kõigepealt modifitseerima (sublimeerima) apollonliku ratsionaalsusega. Nii Nietzsche kui Freudi jaoks on sublimatsioon seletuseks kunstiteoste loomisele ning teistele kultuurisaavutustele, ning samuti aitab sublimatsiooniprotsess seletada inimeste unenägude sisu. Unenäod on hea näide barbaarse kaose kohta, mida modifitseerib apollonlik ratsionaalsus - modifikatsioon loob selle pildi, mida me mäletame kui unenägu. Ilma dionüüsliku komponendita oleks isiksuse apollonlik aspekt ilma igasuguse emotsionaalse sisuta; samuti, ilma apollonliku mõjuta oleks dionüüslik aspekt vormitu ja kujutu. Kui dionüüslikud impulsid muutuvad liiga ähvardavaks, saab apollonlik ratsionaalsus neid alla suruda. Nietzsche arutas tihti repressiooni või allasurumise kontseptsiooni, mis sai hiljem Freudi psühhoanalüüsi nurgakiviks. 

 

Jumala surm

 

Nietzsche kuulutas, et ”jumal on surnud ning et meie oleme tema tapnud”. “Meie” all pidas ta silmas kaasaegseid filosoofe ja teadlasi. Kuivõrd inimesed on nii kaua tuginenud jumalale kui elule ülima tähenduse andjale ning moraalsuse kontseptsiooni alusele, on inimesed nüüd, kus jumal on surnud, eksinud - kust peaksime nüüd leidma elule tähendust ja moraalseid ideaale? Needsamad filosoofid ja teadlased, kes jumala tapsid, võtsid samamoodi eesmärgistatuse ka universumilt (eesmärgistatus esines Aristotelese filosoofias). Evolutsiooniteooria näitas, et inimestel on seesama lihtlabane päritolu nagu teistel elavatel olenditel ning nad jagavad sama saatust, milleks on surm. Veelgi enam, evolutsiooniteoorias ei sisaldu samuti mingit eesmärki - loomulik valik tähendab lihtsalt, et organismid, mis omavad selliseid jooni, mis lubavad keskkonnaga kohaneda, jäävad ellu ja taastoodavad ennast. Seega ei saa inimesed isegi uhked olla faktile, et nad on säilinud kauem ning on erineva arengulooga kui teised liigid. Ei, evolutsioon ei väljenda mitte millegagi arenemist täiuslikkuse poole. Nietzsche nimetaski Darwini teooriat “õige, aga surmav”. Ka astronoomia näitas, et inimesed ei oma mingit erilist kohta universumis - Maa on lihtsalt keskmise suurusega taevakeha, mis tiirleb ümber ühe Päikese paljude teiste hulgas.

 

Seega - ei ole olemas jumalat, kes inimeste eest hoolitseks; inimliik ei hõlma mingit erilist kohta muude liikide hulgas ning Maa on lihtsalt üks paljudest mõttetutest taevakehadest. Jumala surmaga kaasnes ka metafüüsika surm; ning ilma religiooni, teaduse ja metafüüsikata olid inimesed jäetud “kosmilise valge lehe” seisundisse, ilma igasuguste transtsendentaalsete juhiste või suunavate jõududeta. Nietzsche järgi tähendas nende traditsiooniliste tähenduste ja moraali allikate kokkukuivamine, et inimene on nüüdsest täiesti üksi jäetud. Nietzsche arvates ei olevat olemas mingeid abstraktseid tõdesid, mis ootavad avastamist - ei, on olemas vaid individuaalsed lähenemised, arenguteed igale inimesele eraldi.

 

Võimutahe

 

Vastavalt Nietzsche nägemusele on vastust meie olemuslikele küsimustele võimalik leida ainult meist enesest; elus olulised tähendused, väärtused ja moraal ei saa pärineda väljastpoolt, neid peab igaüks leidma iseendast. Selline enese-uurimine väljendab kõige elementaarsemat motiveerivat jõudu inimeses - võimutahet. Nagu Schopenhauer, arvas ka Nietzsche, et inimesed on põhiolemuselt irratsionaalsed. Erinevalt Schopehauerist arvas Nietzsche siiski, et irratsionaalseid instinkte peaks inimene väljendama, mitte neid alla suruma või sublimeerima. Isegi agressiivseid tendentse ei tohiks täielikult pärssida. Võimutahe kui selline saab täielikult rakendatud ainult juhul, kui indiviid toimib täpses vastavuses sellega, kuidas ta tunneb - see tähendab, et ta käitub viisil, mis viib kõikide instinktide rahuldamisele ühel või teisel moel. Isegi õnn, mis paljudele teistele filosoofidele on olnud keskse tähtsusega motiiv, on Nietzsche jaoks indiviidi võimu suurenemise tulemus. Igasugune võitlus keerlevat alati ülimuslikkuse, ülemvõimu ümber, isiksusliku kasvu ja laienemise ümber. Seega on Nietzsche jaoks kõik käsitlused heast, halvast, õnnest etc seondatavad või taandatavad võimutahtele. 

 

Seega vastandus Nietzsche kõigile, kes kippusid väitma, et juhtiv inimlik motiiv on enesesäilitamine (nagu Schopenhauer arvas). Inimesed ei püüdlevat enesesäilitamise poole; nad tahavad hoopis saada enamaks kui nad on, või vähemalt, nagu arvas Nietzsche, seda peaksid nad tahtma.

 

Üliinimene

 

Võimutahe on indiviidi tendents püüelda üleolekut iseenda minast ning iseenese saatusest. Kui võimutahtele antakse võimalus väljenduda, siis hakkab inimene otsima uusi elamusi ja kogemusi ning püüab maksimaalselt saavutada ja rakendada oma täit potentsiaali. Sellist individuaalset kasvu ei tohiks takistada konventsionaalsele moraalile rõhudes, see kasv on miski, mis on “väljaspool head ja halba”. Inimesed, kes püüavad saavutada oma täit potentsiaali, on Nietzsche käsitlusele vastavalt üliinimesed, kuna standardne moraalsus ei valitse nende elusid. Selle asemel tõusevad nad kõrgemale sellisest moraalsusest ning elavad sõltumatut, loovat elu. Nietzsche deklareeris, et “kõik jumalad on surnud; nüüd peavad elama üliinimesed”, "inimene on miski, mida peab ületama!", "ma kaotasin sinu ja leidsin enda." 

 

Üliinimese kontseptsioon seab inimese ka mõneti ohtlikku positsiooni: me ei käsita end enam loomadena, aga me ei ole ka veel üliinimesed, ja jumal, kes on surnud, ei saa meid enam aidata; ehk siis inimene on justkui vahelüli looma ja üliinimese vahel, mida Nietzsche käsitles kui väljakutset. Selle väljakutse, iga indiviidi isiksusliku arengu ees seisvaid probleeme sai tema arusaamist mööda lahendada “indiviidi kaupa” - kui iga indiviid püüdleb oma potentsiaali maksimaalse realiseerimise poole, siis lahenevat üldisemad ühiskondlikud probleemid iseenesest. Eeldus inimeste olukorra paranemiseks üldiselt on siis enese-täiustus või ka enesearmastus, enesele keskendumine. 

 

Nagu Goethe, ei uskunud ka Nietzsche, et negatiivseid kogemusi või impulsse peaks eitama - nendest peaks hoopis õppima. Ta uskus, et tee indiviidi personaalsesse “taevasse” käib tihtigi läbi personaalse”põrgu”. Kuulus tähelepanek, et iga kogemus, mis meid ei hävita, teeb meid tugevamaks, kuulubki Nietzschele. Käsitlus põhineb Nietzsche personaalsel taustal - raskel haigusel, mida ta põdes. 

 

Üliinimese mõiste oli Nietzsche vastuseks inimkonna ees seisvale moraalsele ja filosoofilisele dilemmale. Väärtused ja moraalsus on miski, mis tuleb indiviidi seest; tugevad ja terved indiviidid laiendavad oma kogemuste piire eksperimenteerides, ohtlikult elades. Elu koosnevat peaaegu lõputust hulgast võimalustest, ning üliinimene on see, kes püüab neist realiseerida nii paljusid kui võimalik. Religioonid ja filosoofiad, mis õpetavad kaastunnet, alandlikkust, enese tahaplaanile jätmist, enesepiiranguid, süütunnet või ühtsustunnet teistega (üliinimene peab olema individualistlik) on lihtsalt ebakorrektsed. Hea elu on pidevalt muutuv nähtus, väljakutseid esitav, vaba kahetsusest ja kurvameelsusest, intensiivne, loov ja riskialdis - see on iseennast ületav, piire kompiv. Teadus, filosoofia ja iseäranis religioon võivad head elu ainult alla suruda ja lämmatada. Nietzsche uskus, et repressiivne, allasuruv ühiskond on inimeste vaimse ängistuse peamine põhjus - sama uskumust jagas hiljem ka Freud. 

 

Väärarusaamadest Nietzsche üliinimese kontseptsiooni kohta

 

Ajaloo jooksul on teaduslikke ja filosoofilisi teoseid tihti poliitilistel eesmärkidel moonutatud - Nietzsche filosoofiline pärand on selle kohta hea näide. Tema filosoofia võeti omaks saksa natsionaalsotsialistide poolt, kes püüdsid selle alusel väita, et saksa rahvas ongi üliinimesed, kellest Nietzsche rääkis. Natside jaoks tähendas üliinimene ülimuslikke, kõrgemaid inimesi, ning sakslased seda nende arvates ka olid. Miski poleks saanud olla Nietzsche tegelikule käsitlusele võõram kui mõte rahvuslikust või rassilisest üleolekust. Näide selle kohta: Nietzsche katkestas oma lähedase sõprussuhte helilooja Richard Wagneriga osaliselt sellepärast, et too omas jäiku natsionalistlikke ja antisemiitlikke vaateid. Nietzsche järgi evis iga indiviid potentsiaali saada üliinimeseks - mis eristas üliinimest mitte-üliinimesest, oli kirg, julgus ja läbinägelikkus, mitte miski muu. Näiteid inimestest, kes Nietzsche arvates võiksid kvalifitseeruda üliinimeste hulka olid Jeesus, Goethe, Dostojevski ja tema ise. 

 

Mõjudest hilisematele: Nietzschet, kes uskus, et irratsionaalsed instinktid peavad saama väljenduse, võib suuresti pidada psühhoanalüütiku Alfred Adleri mõjutajaks (samal ajal kui Freud oli rohkem mõjutatud Schopenhauerist - instinkte peab represseerima). Samuti oli psühhoanalüütik C.G. Jung mõjutatud Nietzsche vaadetest - tema kuulus eristus introvertsuse ja ekstravertsuse vahel põhineb Nietzsche käsitlusel apollonlikust ja dionüüslikust tendentsist - introverdil domineerib apollonlik ja ekstraverdil dionüüslik tendents.