Neurootilise protsessi algus - milline see on?

        Me kõik oleme vajadustega olendid. Me oleme sündinud vajama ja valdav enamik meist sureb pärast kogu elu kestnud võitlust koos paljude rahuldamata jäänud vajadustega. Need vajadused ei ole midagi ülemäärast - olla toidetud ning hoitud soojas ja kuivana, saada kasvada ja areneda meie endi tempos, olla süles hoitud ja hellitatud ning olla stimuleeritud. Need Primaalvajadused on väikelapse keskseks reaalsuseks. Neurootiline protsess algab siis, kui need vajadused jäävad täitmata, ükskõik kui pikaks ajaks. Vastsündinu ei tea, et teda peaks sülle võtma, siis kui ta nutab, või et teda ei peaks liiga vara rinnast võõrutama, kui aga tema vajadused jäävad tähelepanuta, siis saab ta haiget. 

Esiteks teeb väikelaps kõik, mis tema võimuses, et oma vajadusi rahuldada. Ta sirutab käed välja, et teda sülle võetaks, nutab, kui ta on näljane, põtkib jalgadega ja siputab, et tema vajadusi märgataks. Kui tema vajadused jäävad pikemat aega rahuldamata, kui teda ei võeta sülle, tema mähkmeid ei vahetata või teda ei toideta, siis kannatab ta jätkuvat valu, kas siis niikaua, kui ta suudab teha midagi, et panna oma vanemad ennast rahuldama või kuni ta summutab valu sel teel, et ta summutab oma vajadused. Kui valu on piisavalt tugev, siis võib saabuda surm, nagu näitavad mõned lastekodulaste juures läbi viidud uuringud.

 

Kuna väikelaps pole ise suuteline näljatundest jagu saama (see tähendab, et ta ei saa minna külmkapi juurde) või leidma asendavat armastust, siis peab ta oma aistingud (nälg, soov süles olla) teadvusest eraldama. See iseenda eraldamine oma vajadustest ja tunnetest on instinktiivne manööver, mille eesmärgiks on summutada üleliia suurt valu. Me kutsume seda lõhestumiseks. Organism lõhestub sellepärast, et tagada oma edasikestmine. See ei tähenda aga siiski seda, et rahuldamata jäänud vajadused kaovad. Vastupidi, nad jäävad püsima kogu eluks, avaldades survet, suunates huvisid ja tekitades motivatsiooni nende vajaduste rahuldamiseks. Kuid valu tõttu on need vajadused olnud teadvuses alla surutud ja nõnda peab inimene taotlema asendavaid rahuldusi. Ta peab, lühidalt öeldes, taotlema oma vajadustele sümbolistlikku rahuldust. Kuna tal ei võimaldatud lapsena ennast väljendada, siis on ta ehk sunnitud hilisemas elus proovima teisi ennast kuulama ja mõistma panna.

 

Tähelepanuta jäänud ja talumatuks muutunud vajadused mitte ainult et ei eraldu teadvusest, vaid ka nendega seonduvad aistingud paiknevad ümber piirkondadesse, mis võimaldavad paremat kontrolli või kergendust. Nõnda siis võib tundeid uuesti läbi elada urineerimise kaudu (hiljem seksi kaudu) või siis kontrollitakse neid sügavat hingamist alla surudes. Rahuldamata väikelaps õpib, kuidas varjata oma vajadusi ja neid sümbolistlikeks muuta. Täiskasvanuna ei saa ta tunda järsust ja varajasest võõrutamisest tulenevat vajadust imeda oma ema rinda, kuid ta võib olla ahelsuitsetaja. Tema vajadus suitsetada on sümbolistlik vajadus ja neuroosi põhiolemuseks on sümbolistliku rahulduse taotlemine.

 

Neuroos on sümbolistlik käitumine, mis peab kaitsma inimest liiga suure psühhobioloogilise valu eest. Neuroos jätkub iseenesest, sest sümbolistlik rahuldus ei saa rahuldada tõelisi vajadusi. Selleks, et tõelised vajadused saaksid rahuldatud tuleb neid tunda ja kogeda. Kahjuks on valu põhjustanud seda, et need vajadused on maha maetud. Kui nad on maha maetud, satub organism püsivasse häireseisundisse. Selleks häireseisundiks on pinge. See ajab väikelast, ja hiljem täiskasvanut, vajaduse rahuldamise poole, ükskõik mis viisil võimalik. See häireseisund on hädavajalik väikelapse ellujäämise kindlustamiseks; kui ta oleks loobunud lootusest oma vajadusi kunagi rahuldada, oleks ta võinud surra. Organism jätkab elamist iga hinna eest ja selleks hinnaks on harilikult neuroos - rahuldamata jäänud kehaliste vajaduste ja tunnete summutamine, sest valu on liiga suur, et seda välja kannatada.

 

Kõik, mis on loomulik, on tõeline vajadus - näiteks kasvada ja areneda oma tempos. See tähendab lapse puhul seda, et teda ei võõrutata ema rinnast liiga ruttu, ei sunnita liiga varakult kõndima või rääkima, ei sunnita palli püüdma, enne kui tema neuroloogilised mehhanismid pole suutelised seda mõnusasti tegema. Neurootilised vajadused on ebaloomulikud vajadused - need kujunevad välja tõeliste vajaduste rahuldamata jäämisest. Me pole sündinud siia maailma koos vajadusega kiitust kuulda saada, kui aga lapse tõelisi püüdlusi praktiliselt sündimisest saadik maha tehakse, kui teda on pandud tundma, et ükskõik, mida ta ka teha suudab, ei ole see ikka piisavalt hea, et tema vanemad teda armastaksid, siis võib ta välja arendada igatsuse kiituse järele. Samamoodi võib lapsel olla vajadus ennast väljendada alla surutud, kasvõi seetõttu, et keegi teda ei kuula. Selline ilmajätmine võib muutuda vajaduseks vahetpidamata rääkida.

 

Armastatud laps on see, kelle loomulikud vajadused on rahuldatud. Armastus kõrvaldab tema valu. Armastusest ilma jäänud laps on see, kellel on valus, sest ta pole rahuldatud. Armastatud lapsel pole vajadust kiituse järele, sest teda pole maha tehtud. Teda on hinnatud selle tõttu, kes ta on, ja mitte selle tõttu, mida ta suudab teha oma vanemate vajaduste rahuldamiseks. Armastatud laps ei kasva täiskasvanuks, kellel on täitumatu iha seksi järele. Tema vanemad on teda süles hoidnud ja hellitanud ning tal pole vajadust kasutada seksi selle varajase vajaduse rahuldamiseks. Tõelised vajadused voogavad seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Vajadus olla süles hoitud ja hellitatud on osa vajadusest olla stimuleeritud. Nahk on meie suurim meeleelund ja vajab vähemalt sama palju stimuleerimist kui teised meeleelundid. Kui varajastel eluaastatel on stimulatsioon ebapiisav, võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed. Elundisüsteemid võivad ilma stimulatsioonita hakata taandarenema; ning vastupidi, nagu David Krech http://en.wikipedia.org/wiki/David_Krech on näidanud*, võivad nad piisava stimulatsiooniga areneda ja kasvada. Mentaalne ja füüsiline stimulatsioon peab olema pidev.

 

Rahuldamata vajadused lükkavad kõrvale inimese kogu muu tegevuse, kuni nad on rahuldatud. Kui vajadused on rahuldatud, võib laps tunda. Ta võib kogeda oma keha ja oma ümbruskonda. Kui vajadused pole rahuldatud, kogeb laps ainult pinget, mis on teadvusest lahti ühendatud tunne. Ilma selle hädavajaliku ühendusteta neurootik ei tunne. Neuroos on tunde patoloogia.

 

Neuroos ei alga tingimata kohe kui laps summutab oma esimese tunde, kuid me võime öelda, et neurootiline protsess algab küll. Laps sulgub järk-järgult. Iga vajaduse summutamine ja maha salgamine lülitab lapse veidi rohkem välja. Aga ühel päeval leiab aset kriitiline pööre, mil laps on põhiliselt välja lülitatud, mil ta on rohkem mittetõeline kui tõeline, ja selles kriitilises punktis võime me tunnistada ta neurootiliseks. Sellest hetkest alates toimib ta kahe mina süsteemis, tõelise ja mittetõelise mina süsteemis. Tõeline mina esindab organismi tõelisi vajadusi ja tundeid. Mittetõeline mina on nende tunnete varje ja sellest saab fassaad, mida vajavad neurootilised vanemad omaenda vajaduste rahuldamiseks. Vanem, kes vajab seda, et ta tunneks end austatuna, sellepärast et ta oli oma vanemate poolt pidevalt alandatud, võib nõuda, et tema lapsed oleksid orjalikud ja alandlikud, ei oleks tema suhtes ninakad ega ütleks talle midagi vastu. Lapsik vanem võib nõuda, et tema laps kasvaks üles üleliia kiiresti, teeks ära kõik kodutööd ning saaks tegelikult täiskasvanuks enne kui ta selleks valmis on - nii et vanem võiks jääda lapseks, kelle eest hoolt kantakse.

 

Nõudmised, et laps oleks mittetõeline, pole sageli selgelt väljendatud. Sellele vaatamata saab vanemate vajadus lapsele enesestmõistetavaks käsuks. Laps on sündinud oma vanemate vajadustesse ja hakkab võitlema nende täitmise eest peaaegu sellest momendist alates, kui ta elama hakkab. Teda sunnitakse ehk naeratama (et ta paistaks õnnelikuna), kudrutama, hüvastijätuks lehvitama, hiljem istukile tõusma ja kõndima, veel hiljem iseennast tagant sundima, nii et tema vanemad võiksid tunda uhkust eduka lapse üle. Kui laps areneb, muutuvad temale suunatud nõudmised komplitseeritumaks. Ta peab saama kõige kõrgemaid hindeid, olema abivalmis ja tegema kodutöid, olema tagasihoidlik ja mitte midagi nõudma, mitte liiga palju rääkima, ütlema ainult mõistlikke asju, olema atleetlik. Ta ei saa olla tema ise. Tuhanded tegevused, mis toimuvad vanema ja lapse vahel, ja mis salgavad maha lapse loomulikke Primaalvajadusi, tähendavad seda, et laps saab haiget. Need tähendavad seda, et laps ei saa olla see, kes ta on ja olla samas armastatud. Neid sügavaid haigetsaamisi nimetan ma Primaalvaludeks ehk Valudeks. Primaalvalud on vajadused ja tunded, mille teadvus on tõrjunud või maha salanud. Nad teevad haiget, sest neil pole olnud lubatud avalduda või rahuldatud saada. Kõik need Valud kokku ütlevad: Mind ei armastata ja mul pole lootust armastusele, kui ma olen tõeliselt mina ise.

 

Iga kord kui last sülle ei võeta, siis kui ta seda vajaks, iga kord kui teda sunnitakse vait olema, kui teda naeruvääristatakse, ignoreeritakse või nõutakse temalt rohkem kui tema võimed lubavad, lisatakse midagi tema haiget saamiste anumasse. Seda anumat nimetan ma Primaalanumaks. Iga täiendus anumasse muudab lapse mittetõelisemaks ja neurootilisemaks.

 

Kui rünnakud tõelisele süsteemile tugevnevad, hakkavad nad tõelist isiksust purustama. Ühel päeval leiab aset sündmus, mis ei peagi ise tingimata traumaatiline olema - näiteks lapse üle andmine lapsehoidjale juba sajandat korda - kuid mis nihutab tõelise ja mittetõelise vahelist tasakaalu ning muudab lapse neurootiliseks. Seda sündmust nimetan ma peamiseks Primaalstseeniks. See on hetk väikese lapse elus, mil kõik mineviku alandused, ei ütlemised ja ilmajäämised kogunevad algelisse taipamisse: „Pole lootust, et mind armastataks sellisena nagu ma olen.” Siis kaitseb laps ennast selle kohutava taipamise eest sellega, et eraldub oma tunnetest ja libiseb vaikselt neuroosi. See taipamine ei ole teadvustatud. Pigem hakkab laps näitlema, algul oma vanemate ees ja seejärel ka mujal, vanemate poolt soovitud viisil. Ta räägib nende sõnu ja teeb nende asju. Ta mängib mittetõelist - s.t. ta pole kooskõlas tema enda tõeliste vajaduste ja soovidega. Lühikese ajaga muutub neurootiline käitumine automaatseks.

 

Neuroosiga käib kaasas lõhestumine, ühenduse puudumine omaenda tunnetega. Mida rohkem rünnakuid vanemate poolt lapsele osaks saab, seda sügavam on lõhe tõelise ja mittetõelise vahel. Ta hakkab rääkima ja liikuma ettekirjutatud viisidel, ei puuduta oma keha keelatud piirkondi (piltlikult öeldes, ei tunne iseennast), ei ole üleliia aktiivne või kurb ja nii edasi. Lõhestumine on nõrga lapse jaoks siiski paratamatu. See on reflektiivne (s.t. automaatne) võte, kuidas organism säilitab oma tervemõistuslikkust. Neuroos on niisiis kaitse kohutava reaalsuse vastu, selleks et hoida organismi arenguvõimet ja psühhofüüsilist terviklikkust.

 

Neuroos tähendab, et inimene on see, kes ta ei ole, selleks et saada seda, mida pole olemas. Kui armastus oleks olemas, siis oleks laps see, kes ta on, sest see ju armastus on - lasta igaühel olla see, kes ta on. Nõnda siis pole vaja, et juhtuks midagi metsikult traumaatilist, selleks et tekitada neuroosi. Neuroos võib tekkida sellest, kui sundida last kasutama igas lauses sõnu „palun” ja „tänan”, selleks et vanemad võiksid näidata, kui peenekombelised nad on. Neuroos võib tekkida ka sellest, kui ei lubata lapsel kaevelda või nutta, siis kui ta on õnnetu. Vanemad võivad kohale tormata ja nuuksumisele lõpu teha ning seda omaenda ängistuse tõttu. Nad võivad mitte lubada vihastamist - „korralikud tüdrukud ei ole pahuras tujus; korralikud poisid ei räägi vastu” - selleks, et tõestada kui austusväärsed nad on; neuroos võib tekkida ka sellest kui pannakse laps esinema, näiteks kui palutakse tal mõnel peol luuletusi lugeda või abstraktseid probleeme lahendada. Ükskõik millises vormis see ka poleks, laps saab üsna varsti aru, mida temalt nõutakse. Esine, või muidu. Ole selline, nagu nad tahavad, või muidu - muidu pole armastust, või seda, mida armastuseks peetakse: heakskiitu, naeratust, silmapilgutamist. Lõpuks hakkab lapse elus domineerima näitlemine ning tema elu möödub oma vanemate nõudmisi teenivaid rituaale esitades ja pateetilisi fraase lausudes.

 

Just see kohutav lootusetus mitte kunagi armastatud saada põhjustab lõhestatuse. Laps peab maha salgama arusaama, et tema vajadusi mitte kunagi ei täideta, ükskõik mida ta ka ei teeks. Ta ei saa elada teadmisega, et teda põlatakse või et keegi tema vastu tõeliselt huvi ei tunne. Tema jaoks on talumatu teada, et tal pole võimalust muuta oma isa vähem kriitiliseks või ema südamlikumaks. Ainukene viis enda kaitsmiseks on asendavate vajaduste väljaarendamine, mis on aga neurootilised.

 

Võtkem üks näide lapsest, keda tema vanemad on pidevalt halvustanud. Koolis võib ta lakkamatult lobiseda (ja selle eest õpetajalt kõvasti pragada saada); kooliõuel võib ta vahetpidamata ärbelda (ja sellega teistest lastest võõrduda). Hilisemas elus võib tal olla kontrollimatu himu saada ja valjuhäälselt nõuda midagi ilmselgelt sümbolistlikku (pealtvaatajate jaoks), nagu näiteks „parimat lauda” kallis restoranis.

 

Laua saamine ei saa aga rahuldada tema „vajadust” tunda ennast tähtsana. Pigem vastupidi, sest miks muidu kordub tema etendus iga kord kui ta välja sööma läheb? Eraldatuna tõelisest teadvustamata vajadusest (olla tunnistatud väärtuslikuks inimolendiks), tuletab ta oma eksistentsi „mõtte” sellest, et paljud erinevad ülemkelnerid teda uhketes restoranides nimepidi tervitavad.

 

Lapsed sünnivad niisiis reaalsete bioloogiliste vajadustega, mida nende vanemad ühel või teisel põhjusel ei täida. Võib olla nii, et mõned emad ja isad lihtsalt ei märka oma lapse vajadusi või siis järgivad need vanemad, soovist mitte teha ühtegi viga, mõnede auväärsete autoriteetide soovitusi laste kasvatamise kohta, ning äratavad oma lapse täpselt kella järgi, toidavad teda ajagraafiku järgi, mida võiksid kadestada kõik lennufirmad, võõrutavad ta rinnast vastavalt ettekirjutustele ja treenivad ta tualetis käima nii ruttu kui võimalik.

 

Sellele vaatamata ei usu ma, et kas siis võhiklikkuse või metodoloogilise innukusega oleks seletatav see hulk neuroose, mida inimkond on ajaloo algusest peale produtseerinud. Olen jõudnud järeldusele, et peamine põhjus, miks lapsed neurootiliseks muutuvad, on see, et nende vanematel on liiga palju tegemist omaenda, lapsepõlvest pärinevate täitmata vajadustega.

 

Niisiis võib naine rasestuda, selleks et teda koheldaks nagu last - mis on tegelikult just see, mida ta on kogu oma elu vajanud. Nii kaua kui ta on tähelepanu keskpunktis, on ta suhteliselt õnnelik. Kui ta aga ükskord oma lapsega maha saab, võib ta äkitselt masendusse langeda. Rasedus teenis tema vajadusi ja sellel ei olnud midagi tegemist uue elusolendi siis maailma sünnitamisega. Laps võib koguni kannatada selle pärast, et ta on sündinud ja röövinud sellega oma emalt selle ainsa hetke tema elus, mil emal oli võimalus teisi enda eest hoolitsema panna. Kuna ema ei ole emaduseks valmis, siis võib tema piim kinni jääda, jättes vastsündinu vastamisi samasuguse hulga lapsepõlveaja puudustega, mille all ehk ka ema ise on kannatanud. Sel moel tasutakse vanemate patud lastele, selles nähtavasti mitte kunagi lõppevas ringkäigus.

 

Lapse püüet oma vanematele meeldida nimetan ma võitluseks. Võitlus algab kõigepealt vanematega ning laieneb hiljem kogu maailmale. See levib väljapoole pereringi, sest inimene kannab oma täitmata vajadused endaga kaasas, ükskõik kuhu ta läheb, ning neid vajadusi tuleb välja elada. Mees otsib vanemate asendajad naistes, kellega ta siis oma neurootilist näitemängu mängib, või siis teeb ta peaaegu igaühest (kaasa arvatud oma lapsed) vanemlikud kujud, kes tema vajadusi täidavad. Kui isa väiksena verbaalselt maha suruti ning tal ei lubatud kunagi suurt midagi öelda, siis saavad kuulajateks tema lapsed. Kuna lapsed peavad nii palju kuulama, siis on neil omakorda maha surutud vajadused leida kedagi, kes neid kuulaks ja nendeks inimesteks võivad väga hästi olla nende oma lapsed.

 

Võitluse raskuspunkt nihkub tõelistelt vajadustelt neurootiliste vajaduste poole, kehast mõistusesse, sest vaimsed vajadused tekivad siis kui põhivajadused on maha salatud. Aga vaimsed vajadused ei ole tõelised vajadused. Puhtalt psühholoogilisi vajadusi ei ole tegelikult olemas. Psühholoogilised vajadused on neurootilised vajadused, sest need ei teeni organismi tõelisi nõudmisi. Näiteks mees, kellel peab olema restoranis parim laud, selleks et tunda end tähtsana, esitab vajadust, mis arenes välja sellepärast, et teda ei armastatud, sellepärast, et tema tõelised püüdlused olid elus kas siis tähelepanuta jäetud või maha surutud. Tal võib olla vajadus, et ülemkelner teda nimepidi tervitaks sellepärast, et varasemas elus pöörduti tema poole ainult kategoorianimetust kasutades - „poeg”. See tähendab, et tema vanemad ei kohelnud teda inimlikult ning et ta üritab nüüd saada inimlikku kohtlemist sümbolistlikult, teiste kaudu. Kui vanemad oleks kohelnud oma last kui ainulaadset inimolendit, siis välistaks see niinimetatud iseenda tähtsana tundmise vajaduse. Tegelikult paneb neurootik vanadele teadvustamata vajadustele (olla armastatud ja hinnatud) uued sildid (vajadus ennast tähtsana tunda). Aja jooksul võib ta hakata uskuma, et need sildid ongi tõelised tunded ning et nende taotlemine on hädavajalik.

 

Oma nime ekraanil või ära trükituna nägemise lummus on vaid üks tundemärk sellest, et paljudel meil on isiklikku tunnustust väga oluliselt puudu jäänud. Need saavutused, pole oluline kui reaalsed, toimivad vanemliku armastuse sümbolistliku otsinguna. Publikule meeldimisest saab võitlus.

 

Võitlus on see, mis hoiab last eemal oma lootusetuse tundmisest. Seda võitlust võib leida ületöötamises, kõrgete hinnete ja autasude pärast orjamises, näitlejaks või kunstnikuks olemises. Võitlus on neurootiku lootus olla armastatud. Selle asemel, et olla tema ise, võitleb ta selle eest, et saada iseenda teiseks versiooniks. Varem või hiljem hakkab laps uskuma, et see teine versioon on tema tõeline mina. „Mängimine” ei ole enam vabatahtlik ja teadlik; see on automaatne ja teadvustamata. See on neurootiline.

 

*D. Kerch, E. Bennet, M. Daimond, M. Rosenzwig, „Chemical and Anatomical Plasticity of Brain”, Science, Vol. 146 (October 30, 1964), lk. 610-619.