Mis on primaalkarje?

        Arthur Janovi http://en.wikipedia.org/wiki/Arthur_Janov "Primaalkarje" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?keywords=173589&ost=173589 tutvustab psühholoogilise mõtlemise uut ja revolutsioonilist lähenemisviisi - primaalteraapiat. Primaalteraapia on kliiniline teraapiasüsteem, mis sunnib patsienti uuesti läbi elama tuumikkogemusi (primaalkogemusi); st neid imikuea ja lapsepõlve hetki, mil patsient leidis, et reaalsus on talumiseks liiga valuline ning otsis varjupaika mugavast, kuid poolikust neuroosimaailmast. Tundemärgiks, et on jõutud lapsepõlve mahasalgamiste taaskogemiseni - ning et toibumine on niisiis käeulatuses - on kohutav ja verdtarretav primaalkarje, mille patsient teraapia käigus vallandab. See raamat esitab väljakutse kõikidele tänapäeval praktiseeritavatele teraapiaviisidele.

 

Arthur Janovi tuntuim teos "Primaalkarje" ei ole mitte ainult kitsalt psühhoteraapiast huvitatutele kirjutatud raamat, vaid teos, mis omab tähendust iga inimese jaoks, kes on huvitatud iseenda arengust ja oma elus esinevate käitumismustrite mõistmisest. "Primaalkarje" kirjeldab, milliseid positiivseid muutusi saab inimeses esile kutsuda kokkupuude oma lapsepõlve valusate mälestustega ja kuidas aastaid allasurutud ja väljendamata valu taas läbi elamine aitab kaasa tervendavate psühholoogiliste muutuste käivitamisele. Olen näinud Arthur Janovi primaalteraapia ajal tehtud ajulainete salvestusi ja kinnitan, et see, millest raamat räägib, on põhjendamatult jäänud psühholoogia põhisuundadest kõrvale. 

 

Alar Tamming, psühholoogia teadusmagister

 

________________________________________________

 

"PRIMAALKARJE. PRIMAALTERAAPIA: NEUROOSIDE RAVI"

 

SISSEJUHATUS

 

Primaalvalu avastamine

 

Mõned aastad tagasi kuulsin ma midagi, mis tõi suunamuutuse nii minu töösse kui ka mu patsientide ellu. Kuuldu võib muuta kogu senituntud psühhoteraapia olemust - see oli võigas karje, mis teraapiaseansi ajal põrandal lamava noore mehe sügavast sisemusest välja paiskus. Midagi võrreldavat võiks minu meelest kuuldavale tuua ainult inimene, keda parajasti tapetakse. Käesolev raamat räägib sellest karjest ja selle tähendusest neuroosi saladuste avamisel.

 

Noor mees, kes karje kuuldavale tõi ja keda ma edaspidi Danny Wilsoniks nimetan, oli 22-aastane kolledžitudeng. Ta ei olnud psühhootiline ning samuti polnud põhjust teda hüsteeriliseks pidada; ta oli vaene tudeng, tagasihoidlik, tundlik ja vaikne. Rühmateraapia seansi vaheajal jutustas ta meile loo Ortize nimelisest mehest, kes esines parajasti ühes Londoni estraaditükis, kus ta mähkmetesse mähituna ringi patseeris ja pudelite kaupa piima jõi. Kogu oma numbri jooksul kisendas Ortiz täiest kõrist: „Emme! Issi! Emme! Issi!” Etteaste lõpus ta oksendas. Plastkotid jagati välja ja pealtvaatajatel paluti tema eeskuju järgida.

 

Danny kirjeldas seda nii lummavalt, et ajendas mind katsetama midagi, mis oli väga lihtne, kuid mis seni oli minu tähelepanu alt välja jäänud. Ma palusin tal hüüda: „Emme! Issi!” Danny keeldus, öeldes, et ta ei näe niisuguses lapsikus tegevuses mingit mõtet, ja ausalt öeldes ei näinud seda ka mina. Aga ma käisin peale ja lõpuks andis ta järele. Hüüdmisega algust tehes sattus ta silmanähtavalt segadusse. Äkitselt väänles ta agoonias põrandal. Tema hingamine oli kiire ja kramplik; „Emme! Issi!” paiskus tal suust peaaegu tahtmatult, valju kriiskamisena. Ta oli justkui koomas või hüpnootilises seisundis. Väänlemine asendus väiksemate tõmblustega ning lõpuks laskis ta kuuldavale läbilõikava, surmahädas olevainimese karje, mis mu kabineti seinad tärisema pani. Kogu episood kestis ainult mõne minuti ning ei Danny ega mina ei saanud aru, mis oli juhtunud. Kõik, mida ta suutis hiljem öelda, oli: „Ma tegin seda! Ma ei tea mida, aga ma suudan tunda!”

 

Dannyga juhtunu jäi mulle mitmeteks kuudeks täielikuks mõistatuseks. Seitseteist aastat olin ma teinud standardset insaitteraapiat nii psühhiaatrilise sotsiaaltöötaja kui ka psühholoogina. Koolituse olin ma saanud freudistlikus psühhiaatriakliinikus, samuti mitte-nii-freudistlikus Veteranide Hooldusosakonnas. Ma olin töötanud mitmeid aastaid Los Angelese Lastehaigla psühhiaatriaosakonnas. Ja kogu selle aja jooksul ei olnud ma kordagi midagi taolist näinud. Kuna ma olin selle õhtu rühmaseansi magnetofonile salvestanud, kuulasin salvestust järgnevate kuude jooksul korduvalt, lootuses aru saada, mis oli juhtunud. Kuid tulutult.

 

Mõne aja pärast avanes võimalus rohkem teada saada.

 

Kolmekümneaastane mees, keda ma nimetan Gary Hillardiks, jutustas väga tundeküllaselt, kuidas tema vanemad olid teda alati kritiseerinud, polnud teda kunagi armastanud ja olid kogu tema elu sassi ajanud. Ma tegin talle ettepaneku oma vanemaid hüüda, aga ta oli sellele vastu. Ta „teadis”, et nad teda ei armasta, nii et mis mõtet sellel oleks. Ma palusin tal minu tujule järele anda. Veidi vastumeelselt hakkas ta hüüdma Emmet ja Issit. Peatselt märkasin, et ta hingab kiiremini ja sügavamalt. Tema hõikamine muutus tahtmatuks tegevuseks, mis viis väänlemiseni, peaaegu krampideni ning lõpuks karjeni.

Me mõlemad olime vapustatud. See, mida ma olin pidanud juhuseks, ühe patsiendi isikupäraseks reaktsiooniks, oli just nüüdsama peaaegu identsel kujul kordunud.

 

Pärastpoole, kui Gary maha rahunes, oli ta insaitidega üleujutatud. Ta rääkis mulle, et talle paistis, nagu oleks kogu tema elu järsku oma kohale asetunud. See tavaliselt lihtsakoeline mees hakkas end minu silme all lausa teiseks inimolendiks muutma. Ta muutus erksaks, tema tajumine avanes - ta paistis iseennast mõistvat. Nende kahe reaktsiooni sarnasuse tõttu hakkasin ma veelgi hoolikamalt Danny ja Gary seansside ajal tehtud salvestusi kuulama. Ma üritasin analüüsida, millised ühised asjaolud või meetodid olid neid reaktsioone põhjustanud. Vähehaaval hakkas üht-teist selgemaks saama. Järgnevate kuude jooksul katsetasin erinevaid variante ja lähenemisviise, paludes patsiendil hüüda oma vanemaid. Iga kord olid tagajärjed niisama dramaatilised.

 

Seda karjet olen ma hakanud pidama kõigile neurootikutele omaste kesksete ja universaalsete valude tulemuseks. Ma nimetan neid primaalvaludeks (Primal Pains), kuna need on algupärased, varajased valud, millel kogu hilisem neuroos põhineb. Ma väidan, et need valud on olemas igas neurootikus, tema edaspidise elu igas hetkes neuroosi vormist sõltumata. Sageli ei tunta neid valusid teadvustatult, kuna nad on valgunud laiali üle kogu organismi, mõjutades keha organeid, lihaseid, vereringet ja lümfsüsteemi ning lõpuks ka meie moondunud käitumisviisi.

 

Primaalteraapia (Primal Therapy) taotleb nende valude väljajuurimist. Primaalteraapia on revolutsiooniline, kuna sellega kaasneb jõuline murrang, mis neurootilise süsteemi maha lammutab. Mitte midagi sellest vähemat ei saa minu arvates neuroosi kõrvaldada.

 

Primaalteooria (Primal Theory) on välja kasvanud minu tähelepanekutest selle kohta, miks teatud muutused aset leiavad. Ma pean rõhutama, et teooria tuli alles pärast kliinilist kogemust. Jälgides, kuidas Danny ja Gary põrandal primaalvalu hoogude käes väänlesid, ei olnud mul aimugi, kuidas seda nimetada. Teooriat on avardanud ja süvendanud paljude neuroosist terveks ravitud patsientide jutustused.

 

Käesolev raamat kutsub üles uurima nende poolt alustatud revolutsiooni.

 

PROBLEEM

Esimene peatükk

 

Teooria on see, mille abil me mingit vaadeldud reaalsuse ilmingut seletame. Mida täpsemini teooria reaalsusega klapib, seda õigem see on. Õige teooria võimaldab meil teha ennustusi, kuna see sobib vaadeldud ilmingu olemusega.

 

Freudi aegadest alates oleme toetunud postdiktiivsetele teooriatele - see tähendab, et me oleme kasutanud oma teoreetilisi süsteeme juba toimunud ilmingu seletamiseks või mõistuspärastamiseks. Vaadeldava informatsiooni keerukamaks muutudes on meie tähelepanekud juhtinud meid erinevate teoreetiliste süsteemide või koolkondade rägastikku. Tänapäeva killunenud ja spetsialiseerunud psühhoteraapias paistab neuroos olevat arenenud viimase poole sajandi jooksul nii paljudeks vormideks, et psühholoogide seas enam ei mainita mitte ainult sõna „ravi”, vaid ka sõna „neuroos” ise on jagunenud arvukateks probleemivaldkondadeks. Niisiis on olemas raamatud aistingutest, tajumisest, õppimisest, tunnetamisest jne, kuid mitte ühtegi sellest, kuidas neurootikut ravida. Neuroos paistab olevat kõik see, mida keegi oma teoreetilise kalduvuse põhjal arvab selle olevat: foobiad, depressioonid, psühhosomaatilised sümptomid, teovõimetus, otsustusvõimetus. Freudist alates on psühholoogid tegelenud sümptomitega, mitte põhjustega. Meil on puudunud teatav ühtne struktuur, mis pakuks konkreetseid juhtnööre, kuidas patsientidega teraapias tund tunni järel tegeleda.

 

Enne kui ma sattusin ilmingule, millest kasvas välja primaalteooria, teadsin üldjoontes, mida ma oma patsientidelt ootan. Sellele vaatamata tegi mulle, nii nagu ka mõnedele mu kolleegidele, muret teraapiaseansside vahelise järjepidevuse puudumine. Paistis, et ma tegelen lappimistööga. Kus iganes ilmnes patsiendi kaitsesüsteemis mingi leke, olin ma kohal nagu legendaarne Väike Hollandi Poiss, kes tammi sisse tekkinud augu kiiresti kinni toppis. Ühel päeval võisin ma analüüsida unenägu, teisel päeval õhutada vabasid assotsiatsioone, järgmisel nädalal keskenduda minevikusündmustele ning muudel kordadel hoida patsienti „siin ja praegu” situatsioonis.

 

Nagu paljud mu kolleegid, vaarusin ka mina kannatava patsiendi poolt esile toodud probleemide keerukuse all. Ennustatavus, see õige teoreetilise lähenemisviisi nurgakivi, taandus sageli teatud liiki innuka usu ees. Minu väljaütlemata põhimõtteks oli: küllaldase taipamisega saab patsient varem või hiljem endast piisavalt hästi teadlikuks, et oma neurootilist käitumist kontrollida. Ometi usun ma nüüd, et neuroosil on väga vähe tegemist teadlikkusega iseendas ja iseenda kohta.

 

Neuroos on tundmise haigus. Neuroosi tuumaks on tunde allasurumine ja selle muundumine mitut liiki neurootiliseks käitumiseks.

 

Neurootiliste sümptomite pimestav mitmekesisus, alates unetusest ja lõpetades seksuaalperversioonidega, on viinud meid mõttele jagada neuroos erinevatesse liikidesse. Kuid erinevad sümptomid ei ole erinevad haigusvormid - kõik neuroosid tulenevad ühest ja samast spetsiifilisest põhjusest ning reageerivad ühele ja samale spetsiifilisele ravile.

 

Kuigi Freud oli geenius, pärandas ta meile kaks väga kahetsusväärset arusaama, mida meie oleme võtnud puhta tõena. Ühe arusaama kohaselt ei ole neuroosil algust - ehk teiste sõnadega: sündida inimkonna liikmeks tähendab sündida neurootikuks. Teine arusaam on see, et kõige tugevama kaitsesüsteemiga inimene suudab ühiskonnas ilmtingimata kõige paremini funktsioneerida.

 

Primaalteraapia põhineb eeldusel, et me sünnime vaid iseendiks. Me ei sünni neurootikuks või psühhootikuks. Me lihtsalt sünnime.

 

Primaalteraapia tegeleb pinge, kaitsesüsteemide ja neuroosi põhjuste lammutamisega. Niisiis näitab primaalteooria, et kõige tervemad inimesed on need, kes on kaitsetest vabad. Kõik see, mis ehitab üles tugevamat kaitsesüsteemi, süvendab neuroosi. Mattes neurootilise pinge kaitsemehhanismide kihtide alla, võimaldab see inimesel ehk küll väliselt paremini funktsioneerida, kuid põhjustab tema laastamist sisemise pinge poolt.

 

Ma ei lohuta ennast mõistuspärase põhjendusega, et kuna me elame neurooside (või ängistuse) ajajärgul, siis võib eeldada, et inimesed on neurootikud. Mulle meeldiks arvata, et on olemas midagi enamat kui sotsiaalselt aktsepteeritava toimetuleku paranemine, midagi enamat kui sümptomite leevenemine ja inimese motiivide täielikum mõistmine.

 

Eksisteerib olemise seisund, mis on sootuks erinev sellest, mida me oleme ette kujutanud: pingeta, kaitsetest vaba elu, milles inimene on täielikult tema ise ning kogeb sügavaid tundeid ja sisemist ühtsust. Niisugust olemise seisundit võib saavutada primaalteraapias. Inimesed saavad iseendiks ja jäävad iseendiks.

 

See ei tähenda, nagu poleks primaalteraapia läbi teinud patsiendid enam mitte kunagi segaduses või õnnetud. See tähendab, et üleelamistest hoolimata seisavad nad oma probleemidega vastamisi realistlikult ja olevikus. Nad ei varja enam tegelikkust teesklusega, nad ei kannata enam ebamäärase kroonilise pinge ega hirmude all.

 

Primaalteraapiat on edukalt rakendatud terve rea neurooside, kaasa arvatud heroiinisõltuvuse puhul. Primaalseansid on omavahel tihedalt seotud ning enamikul juhtudel suudab primaalterapeut oma patsientide teraapia kulgu ette ennustada. Selle lause tähendus muutub üha olulisemaks, sest kui me suudame ravida neuroosi korrapärasel, süstemaatilisel viisil, siis on meil ehk võimalik kõrvaldada ka ravi takistavad asjaolud.