Voolava modernsuse vedelad hirmud

        Zygmunt Bauman http://en.wikipedia.org/wiki/Zygmunt_Bauman http://baumaninstitute.leeds.ac.uk/ (19.11.1925) on Poola juudi päritolu sotsioloog. Bauman osales Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu kontrolli all oleva Poola armee koosseisus. Ta elab alates 1971. aastast Briti kodanikuna Inglismaal.

 

60ndatest 80ndate alguseni kirjutas Bauman klassi ja ühiskondliku konflikti teemadel. Kuigi ta hilisemad raamatud ei tegele otseselt klassiga, kirjeldab ta end jätkuvalt sotsialistina. Üks Baumani suuremaid mõjutajaid on olnud marksistlik teoreetik Antonio Gramsci.

 

1980. aastate lõpus uuris ta modernse kultuuri ja totalitarismi seoseid ning sai maailmakuulsaks oma töödega postmodernsusest. Bauman nimetab postmodernistlikku maailma "teiseks tsivilisatsiooniks" - see on Lääne-Euroopas kujunemas olev uus maailmamõistmine.

 

80ndate lõpus ja 90ndate alguses avaldas Bauman hulga raamatuid, mis tegelesid modernsuse, bürokraatia, ratsionaalsuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadega. Freudi jälgedes nägi Bauman Euroopa modernsust kui kompromissi - modernne Euroopa oli nõus teatud vabaduse tasemest loobuma, et vastu saada suurema individuaalse turvalisuse tunne. ’Tahke modernsus’ (solid modernity) tähendas ebakindluse ja määramatuse eemaldamist. See tähendas kontrolli looduse üle, hierarhilist bürokraatiat, reegleid ja kategooriaid, et kõrvaldada isiklik ebakindlustunne. Inimelu kaootilised küljed pidid tunduma korrapärased ja tuttavlikud. Siiski näitas Bauman mitmes raamatus, et sellised korrastavad püüdlused ei vii kunagi soovitud tulemusteni. Alati jääb olema ühiskondlikke gruppe, keda ei anna hallata, teistest eraldada ja kontrollida. Raamatus "Modernity and Ambivalence" hakkas Bauman taolisi määratlematuid isikuid teoretiseerima ’võõra’ kujundit kasutades. Tuginedes Georg Simmelile ja Jacques Derridale hakkas Bauman võõrast kirjutama kui isikust, kes viibib kohal, kuid on samas tundmatu - isik, kelle suhtes ühiskond ei suuda otsusele jõuda.

 

Raamatus "Modernity and Ambivalence" üritas Bauman seletada eri lähenemisviise, mida modernne ühiskond võõra suhtes kasutab. Ühelt poolt mõjub võõras ja tundmatu tarbijaühiskonnas alati peibutavalt - teistsuguse ahvatlust saab kogeda eri roogi maitstes, eri moevoole jälgides, turist olles. Samas on võõral ka negatiivsem pool. Et teda ei saa kontrollida ja käskida, siis võõrast kardetakse, ta on potentsiaalne pätt, inimene väljaspool ühiskonna piire on ähvardav.

 

Baumani kuulsaim raamat "Modernity and Holocaust" üritab anda ülevaate taoliste hirmude ohtlikkusest. Tuginedes Hannah Arendti ja Theodor Adorno raamatutele totalitarismist ja Valgustusajastust kirjutas Bauman, et Holokausti ei tohiks pidada sündmuseks, mis puudutab vaid juudi ajalugu, ega ka tagasilanguseks eelmodernsesse barbaarsusesse. Pigem tuleks Holokausti pidada sügavalt seotuks modernsuse ja selle korrastamispüüdlustega. Protseduuriline ratsionaalsus, töö jagamine väiksemateks ülesanneteks, eri liikide taksonoomiline kategoriseerimine ja kalduvus reeglite järgimist moraalselt kõlbelisena vaadelda mängisid kõik rolli Holokausti toimumises. Baumani sõnul ei ole modernsed ühiskonnad täielikult omaks võtnud Holokausti õppetunde - Holokausti vaadeldakse üldiselt kui seinal rippuvat pilti, millelt ei õpi kuigi palju. Baumani kohaselt said juutidest Euroopa võõrad par excellence. Natside plaan juudid annihileerida (Endlösung) oli Baumani jaoks äärmuslik näide ühiskondade püüdlustest tõrjuda välja neis eksisteerivad ebamugavad ja määramatud elemendid. Nagu ka filosoof Giorgio Agamben, väidab Bauman, et need samad välistamisprotsessid, mis Holokausti ajal toimisid, on siiani olulised.

 

90ndate keskel hakkas Bauman tegelema postmodernismi ja tarbijaühiskonnaga. Tema sõnul oli 20. sajandi teisel poolel modernses ühiskonnas toimunud nihe. Ühiskond oli muutunud tootjate ühiskonnast tarbijate ühiskonnaks. Baumani kohaselt pööras see muutus ümber Freudi "modernse" kompromissi - loobuti turvalisusest, et saaks nautida suuremat vabadust - vabadust osta, tarbida, elu nautida. Baumani jaoks oli see nihe "modernsusest" "postmodernsusesse". Sajandivahetusest on ta üritanud vältida "postmodernsuse" mõistet hoidmaks ära võimalikku mõistesegadust ja on kasutanud 'vedela' (ka ’voolava’) ja ’tahke’ modernsuse mõisteid (liquid modernity ja solid modernity). Tarbijaühiskonda vaagivates raamatutes kirjutab Bauman endiselt samast ebakindlusest, mida kirjeldas tahke modernsusega tegelevates kirjutistes, kuid uuemates raamatutes on need hirmud laialivalguvamad ja raskemini kindlaks määratavad. Need on ’vedelad hirmud’, mis on amorfsed ja millel ei ole kergesti identifitseeritavat referenti (nt. hirm pedofiilia ees).

 

___________________________________________________________________

 

MEIE ETTEKUJUTLUSTE MAHT TULEVIKUST ON KAHANENUD 

 

kultuur.err.ee

22.01.2014

Tõnu Karjatse

 

Olete loonud "vedela modernismi" kontseptsiooni. Kas meie ühiskond on praegu samas protsessis, või on see juba muutunud millekski muuks?

 

Siin on tegutsemas kaks jõudu vastastikustes suundades. Ühelt poolt püüame luua korda, raamistikku, mida kasutame toimuva mõistmiseks, ja mis lubaks meil ka vaadata ettepoole, planeerida tulevaid tegemisi, et olla kindlad tuleviku suhtes, me vajame teatud stabiilsust, pidevust, kestvust. Ühiskonnast tuleb aga mitmelt poolt algatusi midagi kindlustada, stabiliseerida, selle tahtmatu ja planeerimatu väljund või tulem ongi likviidsus, voolavus. Need on vastandlikud jõud, mis kokku põrkavad ja tulemuseks pole midagi püsivat. Me harjume aeglaselt mõttega, et kõik on määramatu, puudub lahendus, puudub asjade lõplik vorm, kõik on ajutine, muutuv, eesolev.

 

See ajamõõde, milles me planeerime oma tegevusi, on lühenemas. Me liigume ühest episoodist teise. Lühenenud on plaanid, mida ma teen järgmisel nädalal, olen õnnelik, kui saan paika panna, mida teen eeloleval kuul, rääkimata eelolevast aastast või aastakümnest. Seega, meie ettekujutuse maht tulevikust on kahanenud. Me elame ajal, mida Paul Virilio, üks tänapäeva teravamaid kultuurifilosoofe, on nimetanud "kiiruse-ajastuks". Mitte "kosmose-", vaid "kiiruse-ajastuks". See on praegu üks meie maailmapilti kujundavaid faktoreid.

Voolavus pole aga üldse midagi uut ajaloos, kogu modernistlik periood, mis algas juba 300-400 aastat tagasi, seisnes asjade korrastamises, nende kindlamaks muutmise püüdes. Progress tähendab üleminekut, olukorra ja asjaolude muutmist, lootes, et need muutuvad mitte ainult teistsuguseks, vaid ka paremaks kui varem. 

 

Modernismi alguses oli aga lootus, mis praeguseks on osutunud illusoorseks, lootus, et millegi kindla sulamine on vaid ajutine ärritaja. Sa sulatad kõik valed struktuurid ja asendad nad "tõeliselt" tugevatega, mis põhinevad ratsionaalsusel, teadusel. Sa tead, mis on "tõeliselt" tugev ja püsiv. See oli illusioon. Praegu me "sulatame" eelmisi struktuure lihtsalt sellepärast, et me pole nendega rahul. Mitte sellepärast, et neid teistsugustega asendada, vaid selleks, et muuta kõik sulatatavaks, muudetavaks. See pole kinnitav protsess, me ei soovi piirduda ühe lahendus- või tegutsemisviisiga. Me soovime muuta seda paindlikumaks.

 

"Paindlikkus" on muutunud omamoodi kinnisideeks. Kõik peab olema paindlik, finantsturud, strateegiad, lähenemised, hierarhiad. Kõik peab olema kohandatav, vormitav. Seetõttu nimetaks ma meie ajaloo praegust staadiumi "voolavaks või vedelaks modernismiks". Voolavus ei tähenda kuhugi jõudmise eesmärki, mingi parema ühiskonna poole liikumise eesmärki. Voolavus on praegu püsiv seisund.

 

Mainisite "paindlikkust", seega tänapäeva ühiskond on võimeline ka reageerima igasugustele probleemidele, surveavaldustele. küsimus on selles, kuidas ta reageerib, "hea" ja "halb" on siinjuures suhtelised mõisted?

 

Siin on taas vastuolu. Loodetakse, see on üldlevinud eeldus, et inimesed, iga üksikisik, suudab end maksma panna, valida, teha elus vajalikke otsuseid, järgida omi eelistusi, kontrollida oma elu. Me kõik elame individualiseeruvas ühiskonnas, igaüks vastutab enda elu eest ja nii edasi. Kui läbi kukud, pole sul kedagi süüdistada, sulle öeldakse, et oled olnud laisk, ignorantne, pole küllalt pingutanud, süüd otsitakse su enda käitumisest. Selles mõttes me juba oleme kõik indiviidid saatuse kontekstis - isiksused de jure.

 

Probleem ongi aga selles vastuolus, et saamaks ka de facto isiksuseks, on vaja väga palju. Seda, mida enamusel pole. Sul on vaja ohtralt ressursse, teatud kindlaid oskusi, mida mitte kõik ei suuda saavutada, annet, aga sul on vaja ka õnne. Siin on palju sõltumatuid osiseid, mida sa ei saa oma elus kontrollida. Oma väikses raamatus "Elukunst", mille avaldasin kaks aastat tagasi, jõudsin järeldusele, et on kaks elementi, mis otsustavad meie isikliku käekäigu - ühte neist nimetatakse "saatuseks" ja teine on karakter. Saatus seisab üldistusena kõigele, mille üle sul mõju ei ole. Sündisid näiteks Tallinnas - see on saatus, sa ei saanud seda ise valida ja see hakkas kohe su elu mõjutama.

 

Sellised faktorid, mitte ainult sünnikoht, vaid ka koht ühiskonnas, kuhu sünnid, kes olid su vanemad ja millisesse kogukonda sa sündisid - kõigel sel on tohutu mõju su elus. See on saatus. Mida ta dikteerib? Ta ei kinnita su elukäiku, saatus ei määra seda ette. Saatus piiritleb reaalsed valikud, mis on su kasutuses, mille vahel saad valida. Teatud valikud on välistatud - need on ebareaalsed, ime peaks juhtuma, et neid ületada, sest saatus on nii otsustanud. Mõned teised valikud näivad olevat kättesaadavad, lihtsalt teostatavad, Seega valikute ring on kontrollimatute, soovimatute otsuste tulem, mille on seadnud saatus.

 

Teine asi on karakter, iseloom, mis teeb valikud. Palju samasuguse saatusega inimesi liigub siiski eri suundades, sest alati on mitmeid valikuid. Otsuse teed nende valikute vahel sõltuvalt oma iseloomust. Seega on siin kombineerunud ühelt poolt objektiivne ettemääratus ning teisalt inimlik tahe, tema iseloom ja otsustusvõime. Seetõttu me erinemegi. Isegi inimesed, kes elavad väga lähestikku, jagavad samu kogemusi, võivad võtta oma elus hoopis erinevaid suundi.

 

Ühelt poolt oleme piiratud, võimaluste hulk on inimestel erinev, kuid isegi sarnaste võimaluste piires on iseloomust tulenevalt erinevusi. Iseloom on erinevalt saatusest arendatav, saad käituda vastavalt teadmistele, ratsionaalselt, või järgida lihtsalt hetkeimpulssi, pikemalt elu planeerimata. Kui olin noor, kaua aega tagasi, andis Jean-Paul Sartre noortele soovituse juhinduda "eluplaanist" - "projet de la vie". Tahaksin olla selline ja selline inimene. See, mida sa otsustad, sest ta kirjutas selle suhteliselt stabiilses keskkonnas, iga valitud elumudeli saavutamiseks, on teatud ülesanded, mille pead täitma, eeldus oli see, et kui teed oma eluplaani 18aastaselt ja sead selle täitmise sihiks näiteks 70nda eluaasta, püsivad väärtused, ettekirjutused ja raamistik muutumatud.

 

Seega saad plaanida oma elu. Kui rääkisin Sartre'i projektist oma tudengitele, hakkasid nad naerma, nad ütlesid, et on õnnelikud, kui saavad planeerida järgmist aastat, kuid elu aja peale - kõik muutub, erineb sellest, mis oli eile. Ja mitte kuidagi ei saa ma ette näha seda, mis on viie aasta pärast.

 

Kas saab seda üldistada ka maailmapoliitikale ja finantsmaailmale?

 

Nende ühine nimetaja on "kriis" - kriis finantsmaailmas ja otsustuskriis poliitikas. Finantsmaailma suunavaid kapitalijõude võib pidada praeguse "vedelusstaadiumi" eest vastutavaks, sest finantskapitali tegeliku vormi riskikapitali jaoks on maailm võimaluste kogum. Need on kasumivõimalused, ärivõimalused. Nende võimaluste jaotumine muutub pidevalt. Seega on finantskapital juba loomult ülimalt liikuv.

 

Ligi 80 protsenti finantstoodangust ei sõltu kaupade liikumisest, see on puhas abstraktne arvestus, mille eesmärk on teenida raha, mida toodab raha omamine. Kuhugi kasumlikult investeerides ja võttes sellest hiljem kasumit. Kui olen pankur, laenan sulle raha ja teenin sellelt intresse. See on puhas finantsabstraktsioon, mis hoiab kapitali maailmas ringluses. Seeläbi elavad inimesed kindlusetuse tingimustes, töötad näiteks 30-40 aastat ühe ettevõtte heaks, tekib teatud lojaalsus, ühine tunne, vaatamata ebameeldivustele, mille all vahetevahel kannatad, ikkagi oled sa selle kohaga seotud, see on su kodu. Ühtäkki tuleb aga suurem kompanii ja piltlikult neelab su ettevõtte alla, toimuvad koondamised, majanduslikult nimetatakse seda restruktureerimiseks, ratsionaliseerimiseks. Sellele on palju nimetusi, kuid tegelikult tähendab see, et kõik, mida oled teinud, on unustatud.

 

See pole sellepärast, et oleksid rahutu, et otsid midagi uut, vaid sellepärast, et maapind su jalge all väriseb. See on hoopis teistsugune liikumine. Mitte sinu poolt tekitatud liikumine, vaid sulle pealesurutud liikumine. See ongi meie kindlusetuse põhjus - sa ei saa tagada, et osa keskkonnast oleks püsiv.

 

Tallinn on ilus, arenev, muljetavaldav linn, kuid ma mõtlen neile suurtele pilvelõhkujatele, kas polnud mitte siin kusagil enne väiksemad majad, inimesed elasid seal meeldivas keskkonnas, nad sündisid seal, tahtsid seal isegi surra, neile meeldis seal. Äkki tuli aga arendaja ja see vaikne linnaosa sai pideva liiklusega mürarikkaks linnaosaks. See on lihtsalt üks näide. Ei saa loota stabiilsusele, see muutub. Isegi koht, kus elan Leedsis, pole eriti lähedal keskusele, võin minna jalutama niitudele, metsa, olla loodusele lähedal, kuid teisele poole tänavat, kus enne olid avarad mänguväljakud, kavatsetakse nüüd ehitada suur ostukeskus ja autoparkla. Ma ei kolinud, kuid olen sattunud liikumisse, sest sisenen senisest erinevasse keskkonda ise seda valimata. See on teine näide. 

 

Praegu on maailmas käimas palju konflikte, Te olete öelnud, et me pole õppinud Teisest Maailmasõjast ja praeguste konfliktide valguses hakkab silma ka otsustuskriis maailmapoliitikas. Käimasolevaid protsesse ei suudeta kontrollida.

 

Mineviku õppetunnid on konksuga küsimus, sest meie tänapäeva ühiskond - sest tegemist on "vedela modernsusega", - ei soovi niivõrd õppida, kui unustada. Soovitakse unustada vanu, aegunud kogemusi, mis ei sobitu meie tänapäevase eluga. Sellega soovitakse puhastada kohta uutele teadmistele, uuele informatsioonile, uutele strateegiatele vanade asemel. Seega, me arendame mitte niivõrd õppimis- või kohanemisvõimet, eesmärgiks pole muuta meie teadmisi püsivaks, vastupidi, me püüame omaks võtta võimet pidevalt muutuda, hülgame vanu teadmisi, et uusi asemele panna. Niipalju õppimisest.

 

Teine asi on see, et elame praegu ajastul, mida ma nimetaks "inter-regnumiks". See on iidne mõiste perioodist, mil võim läheb ühelt kuningalt teisele, üks kuningas seadis sisse ühe reeglistiku, suri, tuli teine, hülgas kõik vanad reeglid ja lõi uued seadused. Metafoorina võib seda kohandada meie praegusele olukorrale. Enam pole küsimus kuningate vahetumises, vaid tegevus- ja mõtteviisi vahetumises. Vanad, harjumuspärased, õpitud tegutsemisviisid, millega maailm varem opereeris, pole enam tõhusad, uusi aga, mis oleks vabad puudustest, pole veel leiutatud. Me otsime neid, katsetame.

 

On väga palju märke sellest, kuidas inimesed püüavad redefineerida uusi reaalsuse mõjutamise viise. Need on katsetused. Siin pole midagi lõplikku, meil pole mingit täielikult tagatud ja järele proovitud, puudub kõigi poolt vastu võetud tegutsemisviis. Aga me otsime seda.

 

Igal pool on langemas usaldus poliitilistesse institutsioonidesse, see uskumus, mida me kõikjal jagasime 50 aastat tagasi - eeldasime, et teame, mida tuleb teha ja võimas riik teeb selle ära, sest riigil on kõik vajalikud instrumendid, kõik töövahendid, relvad, et see teostada. Nüüd on see usaldus, uskumus, et riik suudab täita oma lubadusi, kadunud. Me ei usu enam, et probleemide lahendus tuleb ülaltpoolt, see ei pea ilmtingimata nii olema. Mitte sellepärast, et poliitikud oleksid halvad inimesed, või korrumpeerunud või rumalad või omakasupüüdlikud, nad võivad olla täielikult ausad, pühendunud, kuid neil pole piisavalt võimu, et oma lubadusi täita. Sest võim tähendab võimet midagi teha, poliitika on võime otsustada, mida teha.

 

50 aastat tagasi, enne neoliberaalset poliitikat, uskusid inimesed, et mingil määral on võim ja poliitika rahvusriikide valitsuste käes ning seetõttu saavad nad muuta asju paremuse poole. Enam see nii ei ole, sest suur osa võimust on lahustunud finantsmaailma kätte - börsid, maailma investorid, kes liigutavad raha ühest kultuurist teise ja nii edasi.

 

Seega, suur osa võimust, mis otsustab meie ja me laste saatuse üle, on väljaspool ükskõik millise rahvusriigi valitsuse haaret, vaatamata sellele, kui suure riigiga on tegemist. See hõljub kuskil küberruumis. Aga poliitiline arsenal, mis peaks tegelikult otsustama, mida teha, jääb sama lokaalseks nagu 50 aastat tagasi. Seega meil on riikideülesed jõud ja territooriumikeskne poliitika. See on vastuolu, võimu ja poliitika lahknevus. Vanad tegutsemisviisid, mis seisnesid lihtsalt uue valitsuse valimises ja uute inimeste panemises võimupositsioonidele, et asjad paraneks, enam ei tööta.

 

Kas elame huvitaval ajal?

 

Huvitaval ajal jah, algupäraselt, iidses Hiinas, tähendas see väljend needust. Kui soovisid teist needa, soovisid talle "elada huvitaval ajal". Ja see on meiega juhtunud, olen nõus.